ilmapiiri


See on Osvald Soobli romaani „Üle ilmapiiri“ kuues osa. Päris uutel lugejatel soovitab toimetus alustada lugemist esimesest osast https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-ule-ilmapiiri---osa-1


13. Eriti ohtlik jaanipäev.

Nemesis lendas madalal metsade kohal Tõnu vanaisa talu poole. Mari juhtis, kõrval pilooditoolis istus Filifjonka, Tõnu seisis toolide vahel ja vaatas aknast välja.

“Väljast on see masin küll suur, aga siin sees tundub kitsavõitu,” leidis Tõnu.

“Kärbid on inimestest väiksemad kah,” vastas Mari. Filifjonka kompis huuli, mis ikka veel tunda andsid ning ütles: “Keegi pole ennast tutvustanud mulle. Sina oled siis peigmees Tõnu, nagu ma aru saan. Aga kes need teised olid, kas nemad tulevad ka pulma?”

“Jah… Kuule, tõesti ei olnud meil aega tutvuda, õieti käis see tutvumine liiga tormakalt ja valusalt,” vastas Tõnu. “Miks sa niimoodi ära jooksid?”

“Ma ei tea,” vastas Filifjonka mõtlikult taevast silmitsedes. “See maailm siin… Lihtsalt ajas sellise hirmu nahka. Ma pole varem kunagi midagi sellist tundnud.”

“Äkki oleks pidanud sind kohe maale viima, Mari kas sa siis selle peale ei mõelnud?”

“No ma tõesti ei osanud arvata, et Filifjonka nii kartlik on. Fifi, kas sa kardad ikka veel?” küsis Mari Filifjonkale pilku heites.

Filifjonka hoidis oma käekotikest, vaatas aknast välja ja kortsutas kulmu.

“Praegu… Ma ei tunne hirmu. Kuidagi ebameeldiv on see lugu aga küll,” vastas ta viimaks.

Mari ohkas ja lasi pilgul üle armatuuri libiseda. Varsti on nad kohal. Ja mis nad teevad? Hakkavad jälle juurikaid vedama, on õhtuks tolmused ja koledad. Ja mida Filifjonkaga maal peale hakata? Raamatus oli ta toimekas ja tore, ainult veidi närviline. Marile tundus ta tuttavana. Aga siin, “Nemesise” kabiinis… Lihtsalt üks võhivõõras daam võõrast maailmast. Ehkki Maal teadsid teda miljonid inimesed, ei teadnud tema Maast mitte midagi.

Tähelaev maandus talumaja taha päikeselisele heinamaale, Valli ruttas kõigest jõust hüpates “Nemesise” poole, nagu valge põrkav kera. Nii suur oli hobuse rõõm, rõõm näha taas oma perenaist, parimat sõbrannat. Ramp laskus alla ja esmalt nägi hobune avanevat päevavarju, mis poole avanemise pealt uuesti kokku lõi ja tagasi Filifjonka randmele langes. Hetk hiljem krapsasid pisikesed käpad ümber Valli kaela, Valli tundis Filifjonka kõhetut ja värisevat keha enda rinna vastas. Ei tea, mispärast Filifjonka niimoodi käitus, aga Vallil ei olnud sellest midagi. Talle meeldis selle hapra olendi kallistus millegipärast väga. Peagi tundis ta ka Mari kätt oma palgel.

Valli jäi õue ja vaatas järele, kui Mari ja Filifjonka tuppa astusid. Mari kandis muumimaalase kohvrit ja juhatas teda tagakambri poole, seletades: “Vanem prillidega mees oli Tõnu isa, tumeda lokkis peaga naine Tõnu ema. Noored mehed olid Tõnu sõbrad. See suur ja paks oli Kristo, punkar oli Peeter.”

“Mis punkar?” ei saanud Filifjonka aru.

“Noh, kuidas ma seletan… Selline vabameelse mõtlemisega, ei salli midagi võltsi, näiteks valitsejaid, kes räägivad, kui palju nad rahvale head teevad, ise samal ajal riigi vara riisudes,” otsis Mari sõnu. “Ta jah ütleb kõik otse ja ilustamata välja, erinevalt viisakamatest inimestest… Sellised need punkarid on.”

“Miks see punkar vahest Kristo kohta Kere ütles?” päris Filifjonka.

“Ah see,” naeris Mari, “neil on selline hüüdnimede süsteem. Panevad aga initsiaali ja perekonnanime üheks sõnaks kokku ja ongi hüüdnimi valmis. Kristo perekonnanimi on Ere, sellest ka see Kere. Igati hästi sobib ju? Ja Peetri perekonnanimi on Ilu, seepärast hüütakse teda Piluks.”

“Ja Tõnu perekonnanimi? Oks? Kas Kristo talle korra “Toks” ei öelnud?” meenutas Filifjonka, vaadates vana reformvoodit, väikeste ruutudega akent ja tolmust pitskardinat akna ees.

“Jah, Oks on õige,” vastas Mari kohvrit toolile pannes. “Sina magad ilmselt siin.”

“See tuba on koristamata. Seda tuleks vähemalt tuulutada,” arvas Filifjonka, tundes kopituse lõhna. Ta avas aknad ja vaatas välja.

“See on jah talvel kütmata ja külm, ilmselt pole siin keegi sügisest saati käinud,” ütles Mari.

“Aga siis teeme korda!” ütles Filifjonka käsi puusa lüües. Ta pööras ringi ja leidis seina äärest maast vaasi. Seejärel otsis kohvrist põlle välja, pani selle endale ette ning ruttas õue kaevu juurde vaasi pesema. Mari ütles talli poole rutates: “Ma vaatan, kuhu Tõnu ja Valli läksid, hari ja kühvel peaks esikus olema.”

“Kui kena ja lihtne,” mõtles Filifjonka vastpestud vaasi päikese käes imetledes. Äkki ehmatas teda selja tagant käre vana naise hääl: “Kes sina oled?”

Filifjonka vaatas ehmunult Tõnu vanaemale otsa, šokeerides vanainimest enda pilgu ja koonuga – vanaema arvas enda ees olevat lihtsalt ühe kõhetu punase kleidiga tütarlapse, ta ehmus väga, kui ta olendi nägu nägi. Filifjonkagi ei osanud sellise kohtumise peale midagi kosta, ta vaatas hetke vanainimese hirmund nägu, lipsas siis ta silma alt minema, ümber rehielamu nurga, heinamaale, kus palju värvilisi lilli paistis.

Tall oli tühi, Mari ruttas kohe uudismaa poole. Tõnu, Valli, Eliise ja vanaisa olidki seal, Eliise oli aiste vahel ja vanaisa uurakil vankrirataste juures ning hädaldas: “Tõmbaski aisa puruks, no mis sa kuradile ütled! Väike ja madal hobune, aga veab nagu traktor.”

Eliise seisis rahulikult, vaatas taevasina ja pilvi ning mälus heinakõrt. Madal oli ta küll, aga kindlasti mitte väike.

“Ega see aisaots siin ka oma esimeses nooruses ole,” naeris Tõnu hallikstõmbunud pragulist puitu silmitsedes, “ime, et see üldse nii kaua vastu on pidanud…”

“Teeme lühemaks, mine too rehe alt võtmed ja oherdi,” käsutas vanaisa saagi võttes. Tõnu läks ja lausus: “Loodame, et poldid ikka lahti tulevad.”

Mari vaatas Eliiset, kes paistis maaeluga tutvunud olevat ning kallistas Vallit, kes hetkel puhkas risuvedamisest. Nad olid ikka palju tööd teinud, puhastatud ala oli märgatavalt suurem kui siis, mil Mari ja Kai “Nemesisega” minema lendasid. Valli hingas rahulikult, Mari kuulas hobuse südamelööke ning vaatas päikesekiirte valgusmängu valges vatises karvas, päikese ja taevasina sädelust hobuse silmas. Mari libistas pilku mööda silmapiiri, vaatas kohavat metsa ja haljendavat küngast ning maanteed, kus sõitis üksik sõjaväe veoauto. Siin ei olnud küll nii ilus ja kirgas kui Muumiorus, aga ikkagi ilus. Kõik oli justkui korras ja hea, tähtpäev lähenes iga tunniga… Mari pilk jõudis rehielamu taga seisva “Nemesiseni.” Ega ikka ei ole kõik korras.

Mari selja taga praksusid oksad ja sahises rohi, Kai oli tulnud teda otsima. Hirv viipas kaelaga ning hakkas künka poole astuma. Mari tõusis ja järgnes Kaile, Valli heitis vankri ja askeldava vanaisa kõrvale maha.

Kai vaatas risuhunnikut ja lausus: “Siin tuleb täna suur jaanituli. Ma tahan siin olla ja mõtiskleda.”

“Kas sa kardad “Orkaanile” tagasi lennata?” küsis tüdruk.

“Ei. Ei karda. Aga ma tahaks veel rahu. Ole sina ka valvas, see vaikne suvepäev ei tähenda veel rahu,” ütles hirv nukralt, ehmatades Marit, kellele meenus kohe novell Filifjonkast, kes uskus katastroofe. Ta ohkas ja kõndis üle heinamaa künka tipu poole. Kai astus rahulikul raskel sammul talle järele. Mari istus maantee äärde kivile ning vaatas tagasi, sinna kust ta tulnud oli. Kai heitis ta kõrvale ning toetas pea sülle.

“Kas mul tasub ikka siia jääda?” küsis Mari hirve põske silitades.

“Kindlasti,” vastas Kai.

Künka otsast vaadates oli Mari elu nagu peopesal: risuhunnik, valged paksud hobused, talumajad, “Nemesis.” Kõik justkui juhuslikes asendites, nagu taskust võetud ja metsaveerde puistatud. Normaalset elu siit enam välja ei tulnud, kosmoselumivalgekese silt oli Maril kustumatult küljes nagu ka ta sõbrad – Valli, Kai ja Eliise. Teisest küljest elas ta kui muinasjutus – rääkivad ja inimese moodi mõtlevad hirved ja hobused olid seni ainult muinasjuttudes elanud, aga Mari kõrval olid nad reaalselt olemas. Imelik meenutada, Mari oli nendega täielikult harjunud. Ent ometi ei olnud see elu nii ilus ja lihtne nagu muinasjutus, ehkki ta võis utiilist miljonite eest väärismetalle tuua ja muretut elu elada, oli alati midagi, mis muret tegi. Üks nõtke ja punane kogu liikus rehielamu juures. Tema ei olnud kuskil hiidkärpide biolaborites aretatud nagu Kai ja Valli, tema oli PÄRIS muinasjutuolend. Ja tema – Mari – vastutas tema käekäigu eest siin karmis reaalses maailmas. Ja siis veel probleemid emalaeval, Viki hirmud ja Lani salatsemine. Mari ohkas ja lasi pea kätele vajuda.

“Kas miski hirmutab sind?” küsis Kai.

“Jah, Miski rusub mind. Me peame sellest admiralile rääkima. Sellest Viki värgist ja kõigest,” arvas Mari.

“Admiral ei taju seda, ta on muretu,” vastas hirv.

“Aga kui sa tagasi lähed ja ilusti seletad… Sa oled hirmul, võtsid loata tähelaeva ja käisid ära. Ta on kogenud kutt, äkki oskab ta sellest järeldusi teha ja omalt poolt miskit uurida. Olgu see asi hea või halb või mis iganes, meil kõigil oleks palju lihtsam, kui see kõik selgeks saaks, ära lahendatud saaks,” seletas Mari.

“Admiral naerab meid välja, kui me läheme jutuga, et Lan kavatseb jõuga võimu võtta.”

“Kavatseb siis või?”

“Niimoodi Viki rääkis viimati, kui teda nägin,” vastas Kai.

Mari vaatas pikalt taevasina, mõtles ja rääkis siis: “Äkki on admiralil õigus, see sõda ja kõik jama, elu nendes kitsastes kongides on meid liiga paranoiliseks muutnud, et tegelikult polegi asi nii hull?” Ja ta tõusis püsti ning jalutas talu poole tagasi.

“No on ikka hull küll,” lausus Kai tüdrukule järgnedes.

“Ma ei kavatse ennast pulma puhuks ogaraks muretseda,” teatas Mari.

“Sellest tuleb siis üks meeldejääv pulm,” mõtles Kai hääletult. Tegelikult oli see isegi hea, kui Maril õnnestub neist kärpide probleemidest ja intriigidest välja lülituda ning korralikult pulmale pühenduda. Üks mure oli veel – Filifjonkale oli vaja mingi pidepunkt leida, mingi tegevus, mis teda rahustaks ja mis talle meeldiks ja aitaks inimestega kohaneda.

Eli kõndis vanaisa kõrval parasjagu kännu juurde, mida Tõnu labidaga lahti kaevas. Vanaisa hakkas Eliiset vankri eest lahti siduma ning kutsus Vallit, märkas siis lähenevat Marit ja ütles: “Ole hea ja vii Eli jooma.”

“Eliise läheb ise jooma,” vastas hobune heliseval häälel.

Majade poolt lähenes Filifjonka, pitsiline põll ees ning teatas: “Selle kambri sain ma korda.”

“Kui tore,” vastas Mari.

Filifjonka mõõtis pilguga mehi, tööriistu ja kände-juurikaid, mille kallal nad ametis olid ning imestas: “Kui tugevad te ikka olete…”

Vanaisa vaatas Filifjonkat ning küsis: “Kust siis selline maadam veel pärit on, kas kah Pluutolt kärpide hulgast?”

“Ei, Muumimaalt…”

“Häh, Muumimaalt! Kas siis muumid polegi nii tugevad?” küsis vanaisa Vallile range pannes. Eliise kõndis juba mööda rada kaevu ja veeküna poole.

“Ei ole, muumid on väiksed,” vastas Filifjonka tasa.

“Kui väiksed siis?”

“Mina olen üks pikimaid.”

“No siis pole teist küll töötegijaid,” nentis vanaisa rihmu pingutades.

“Aga töömehed tahavad kindlasti varsti süüa,” sosistas Kai Filifjonkale.

Vanaisa kuulis seda siiski ning küsis: “Kus eit on?”

“Ma arvan, et siit seltskonnast on Filifjonka see, kes kõige paremini süüa oskab teha,” ütles Kai.

“Nonoh, seda tahaks näha!” naeris vanaisa.

“Kas me näitame?” küsis Kai.

“Minge muidugi, vaadake kööki, ma ei usu, et vanaema pahandab,” ütles Tõnu labidavarrele toetudes.

Filifjonka leidis end avarast taluköögist. Siitpoolt imbus maitseainete lõhna, seal tundusid olevat jahuvakad, külmkapis leidus mune. Nõud olid kõik kenasti ära pestud ja oma kohale pandud, põrand kraamitud ja laud puhas. See oli küll korraliku perenaise köök. Filifjonka avas siibri, nuusutas pliidi kollet, rebis siis puudekasti vahelt leitud ajalehetüki räbalateks ning tegi tule pliidi alla.

“Kust te veel sellise lummutise välja võtsite?” küsis vanaisa juurikajuppe korjates ja vankrikasti heites.

“Tulevikust. Muumimaalt, noh. Ta ei ole kärpide hulgast,” üritas Kai seletada.

“Sellised need kosmosetulnukad ongi, mõni tavalisem, mõni kummituslikum. Igatahes süüa oskab ta hästi teha,” vastas Mari Vallit silitades.

“Oli see vast tulnukas,” ütles vanaisa õlgu väristades. Temagi oli nüüd Filifjonka pilku tunda saanud. “Noh, matakas, läksime!”

Valli sai vastu selga sõbraliku matsu ja hakkas vankrit risuhunniku poole vedama.

Mari istus pakule, jälgis Tõnu tegevust kännu ümber ning küsis: “Kui kaua me täna veel tööd teeme? Mis õhtust saab?”

Tõnu pühkis higi ja vastas: “Selle kännu juurime veel välja, täna küll rohkem ei viitsiks. Ujuma läheme kindlasti, hobused on vaja ära pesta. Pärast teeme jaanituld.”

“Huvitav, kuidas nad Filifjonkaga ära harjuvad, vanad inimesed ju?” muretses Mari.

“Loodame, et nad teda päris niimoodi ei kohtle nagu nad kärpe kohtlesid,” naeris Tõnu. Marigi hakkas naerma, meenutades, kuidas vanaema Rad ja Magi kamandas nagu koeri ja kuidas viimased lõpuks köögilaua all hämaras kanakoibi sõid ja päid vangutasid. Marile oli see naljakas olnud, Ra ja Mag vaid naersid ega osanud midagi kosta. Samal ajal vanaema Kaid hellitas ja patsutas ja söötis saiaga… Saa nüüd siis aru, kes oli tema jaoks loom, kes mitte.

“Filifjonka ei kannataks seda mingil juhul välja,” arvas Mari lõpuks.

 

Pliidi all pragises tuli, köök oli palav, töö käis täie hooga. Siit tuleb nüüd üks hea ja toitev pannkook, mõtles Filifjonka kärmete, osavate liigutustega mune kloppides. Järsku avanes uks ja köögis kajas vana naise käre hääl: “Sa issaristike!”

“Mis juhtus?” küsis Filifjonka ehmunult.

“Jumaluke, mida sa ometi teed! Sa teed maja palavaks! Poleks veel tõmmet olnud…”

“Ma ei tee kunagi tuld, kui ei ole tõmmet!” karjatas Filifjonka ärritunult.

“No kust sina tead, mis asi on tõmme!” karjus vanaema vastu, käed võimukalt puusas, Filifjonka nõtket haldjakeha takseerides.

“Katsu siis… Nojah, sul ei ole ju vurre, millega õhku või tõmmet katsuda saaks,” vastas Filifjonka vanaemale otsa vaadates ja lusikat lauale pannes. Ta hakkas tainast kätega sõtkuma.

“Ja no mida sa nähvits sobrad siin?! Sa solgid ju kõik ära, ajad karvu täis!” pahandas vanaema murelikult jahuvaka sisse vaadates ja selle kaant kinni lüües.

Filifjonka ahmis õhku, lõi tainakausi lauale, seisis hetke tikksirgelt. Tõmbus siis kühmu, peitis silmad põllesabasse ja jooksis õue, trepile. Ajab karvu täis. Mitte keegi ei olnud temale veel nii halvasti öelnud. Kas üldse olekski võimalik ühele filifjonkale veel halvemini öelda?

 

“Kas teeme veel ühe otsa või hakkame lõpetama ka?” küsis vanaisa risuhunniku juurest naastes. Tõnu ei vastanud, vaid ronis kännu taha kaevatud august välja ning raputas tülpinult pead.

“Ei täna enam töötegemisest suurt asja saa,” lausus vanaisa, vaadates kändu, mille juured Tõnu juba peaaegu lahti oli kaevanud ja pooleks raiunud. “Mari, mine aita Vallil vanker ära panna ja rakenda ta lahti.”

Valli asus vankritelgede käginal talli poole teele, Mari käis ta kõrval, hoides kätt Valli turjal. Eliise kõndis vankri järel, muretult ümbrust vaadates, võilill mokkade vahel, ise kaelani tolmune ja mullane. Mõlemad hobused igatsesid kümblust, sest harjumatu töötegemine ja ülekaal olid liikmed jälle valutama pannud. Päike oli madalal ja tall oli juba hämar. Viimaks ometi sai Valli rangidest vabaks, ta astus õuemurule ning võdistas valutavaid õlgu ja kaela.

Mari märkas nüüd trepil kössitavat Filifjonkat ning ruttas ehmunult trepi juurde.

“Kai? Kus Kai on? Mis siin juhtunud on?” imestas Mari paari juhuslikku sammu tehes, jõudmata otsusele, kuhu minna – kas Kaid otsima või Filifjonkat lohutama. Filifjonka vaatas korra Marile otsa, tõstis taas põllesaba silmadele ning nuttis edasi. Tõnugi jõudis kohale ja jäi arusaamatul ilmel Marit ja Filifjonkat vaatama. Vanaisa vaatas korra noori, turtsatas ning ruttas esikusse, kus põrkas peaaegu kokku vanaemaga, kes oli söögi valmis saanud ja tahtis inimesi lauda kutsuda.

“Mis siin juhtus, mulle paistab, et Filifjonkale on väga haiget tehtud,” nõudis Mari.

“Hah,” kraaksatas vanaema, “pani natuke jahu ja mõned munad hakkama, ei saand sõimatagi! Ehkki ma neid kärpisid ei tahaks üldse kööki lasta… Aga kohe pillima! Tulge tuppa, söök on valmis.”

Tõnu tammus trepist üles, Mari võttis Filifjonkal käest ja aitas ta püsti. Filifjonka lõug värises ja vesiste silmade meeletu pilk eksles sihitult ringi. Ta astus ebakindlalt, tõrkus Mari järel majja tulemast. Viimaks olid nad siiski kõik köögis. Vanaisa istus juba laua taga ja lõikas leiba, vanaema tõstis poti lauale.

“Üks taldrik on puudu,” märkis Mari ärritunult. Tõnu pesi parasjagu pingile tõstetud kausi ääres nägu ja vaatas Marile juhmil ilmel otsa. Vanaema lõi käed puusa ning kuulutas: “Sa tead ju väga hästi, et ma loomadega ühes lauas ei söö!”

Mari mõtles paar sekundit, vaikust katkestas vaid vanaisa turtsatus. Temale oli see ükskõik, kas Filifjonka või mõni kärp on temaga ühes lauas või mitte, vanaema rangus tegi talle vaid nalja. Lõpuks Mari ja Filifjonka pöördusid ühel hetkel ja astusid täpselt ühte sammu, uksest välja, ninad püsti. Kumbki neist ei kutsunud teist, see käik tuli neil täiesti iseeneslikult välja. Lõpuks seisid nad õuemurul, käed vaheliti ja vaatasid teineteisele otsa.

“Mis teil hakkas?” küsis Tõnu ukse pealt.

“Ma arvan, et Filifjonka ei suuda sulle seda niipea öelda,” vastas Mari peale pausi. “Aga mul on oma liigi pärast praegu tõsiselt häbi.”

“Kurat, mul on kere nii hele. Tule sööma,” urises Tõnu trepil tammudes.

“Ei saa. Teadupärast on mul külaline,” vastas Mari pilguga Filifjonkale osutades.

“Kuradi vanamoor, oli tal vaja kõik ära rikkuda!” lausus Tõnu õue murule astudes. “Mis me siis teeme? Läheks vaataks, kas pood on lahti?”

“Hmm… “Nemesis” seisab veel siin. Seal on köök, mida käsutan mina,” arutles Mari. “Peaks vaatama, mis toiduaineid mul on. Tegelikult neid polegi seal õieti, seda masinat pole ammu korralikult varustatud.”

“Aga lähme vaatame poodi! Teeme jõe äärde lõkke, küpsetame sardelle, joome õlut,” pakkus Tõnu. Mari mõtles hetke, kumba valida, kas minna “Nemesisega” või “Pingviiniga” – ühes oli kolmekesi kitsavõitu, teine oli mõeldud siiski tähtedevaheliseks liikluseks, mitte poes käimiseks. Mari valis “Pingviini.” Filifjonka oli veetnud aega kambri koristamisega, siis lilli korjanud ja niisama ringi vaadanud. Vahepeal tundus talle, nagu oleks ta üksi jäetud, Mari, Tõnu ja Kai ajasid omi asju. Aga nüüd, peale seda hirmsat solvangut, tundis ta, et teda ei ole unustatud. Mari hoolis temast väga ja tundis talle kaasa. Filifjonka tundis seda.

“Mis meil vaja läheb?” küsis Tõnu Mari kõrvale autosse istudes.

“Ma ei tea… Aga Filifjonka?” vastas Mari reaktoripaneeli näite uurides, märgates samas, et “Pingviini” esiistmed on hõivatud, aga Filifjonka seisab vaguralt auto kõrval.

“Filifjonka tuleb siia,” vastas Tõnu sõbralikult kätt ümber Filifjonka piha sirutades. Filifjonka tõrkus hetke ning istus umbusklikult Tõnule sülle. Mari hakkas sõitma.

“Mida see tähelaeva köök endast kujutab? Kuidas kärbid süüa teevad? Imevad mingeid moose tuubidest või?” küsis Tõnu.

“Ei,” naeris Mari, “Kärbid suvalise lobiga ei lepi, nad tahavad korralikku praeliha. Ära muretse, meil on korralik pliit ja praeahi olemas.”

“Aga siis Filifjonka äkki ütleb, mis tal vaja on, et korralik söök teha?” küsis Tõnu enda süles istuvat daami silmitsedes.

Filifjonka ei vastanud, ta vaatas apaatselt akna tagant mööduvat maastikku, pilgus nukrus. Just nagu lõksulangenud metsloom, kes on kaotanud lootuse vabadusse pääseda.

“Oled sa ka õnnetuke…” lausus Tõnu Filifjonkat õrnalt enda rinna vastu surudes ja ta õlga ning juukseid silitades. Filifjonka surus hetke end eemale, ent tundis siiski, et see tahumatu võõramaa mees tahab talle ainult head ja tunneb talle kaasa ja tal ei ole Filifjonka suhtes mingeid kahtlasi kavatsusi. Pealegi selle mehe mõrsja istus siinsamas kõrval ja juhtis seda keerulist masinat. Filifjonka silme eest möödusid põõsad ja taevasina nende vahel, ta peaaegu juba nautis Tõnu kaisutust. Seekordne jaanilaupäev ei olnudki veel päris untsu läinud.

“Oh, me peame veel hobused ära pesema. Kas me jõuamegi enam päris süüa teha?” kahtles Mari. Tõnu sirutas end ja mõtles pikalt ja vastas: “Kui me ikka kotitäie grillvorste ostame… Need on paganama toitvad. Aga laseme Filifjonkal valida ja otsustada?”

“Mina usaldaks kah tema meeli,” nõustus Mari.

Filifjonka oli endiselt vaikne ja nukker, ta järgnes Marile ja Tõnule üsna vastumeelselt. Pealegi ei meeldinud talle inimeste tähelepanu, mille keskpunkti ta jälle sattus. Pood oli ju rahvast täis, kõik ostsid vorste ja liha lõkke peal küpsetamseks, kotid olid õllepudeleist rasked. Poemüüjad olid peaaegu harjunud tulnukatega, sest Tõnu tuttavad hiidkärbid olid siin korduvalt käinud, mõni müüja oli nendega isegi rääkinud. Ent Filifjonka ilmumine müügisaali lõi kõik vaikseks, inimesed vaatasid olendit jahmunud nägudega. Filifjonka astus ettevaatlikult, nõtke keha pinges, nagu kardaks midagi, valmistuks rünnakute eest pagema ja vaatas ümbritsevaid silmapaare.

“Kas midagi on valesti?” küsis ta ärritunult. Mitte keegi ei vastanud.

Tõnu aga valis juba vorstipakke, leidis oma lemmikud ning ladus korvi. Filifjonkagi avastas peatselt poeletid ning asus pakutavat silmade ja ninaga uurima.

“Karriga maitsestatud kanakoivad? Ja ehtsad frankfurdi viinerid! Ja küüslaugusool! Ma ei teagi kohe, mida tahta, mul ei ole teie maa raha,” ahhetas Filifjonka.

“Muidugi, muidugi,” kokutas Tõnu, “mina maksan, võta aga, mis vaja, tee meile süüa.”

“Aga…”

“Ära muretse, küll ma ütlen, kui liiale lähed,” rahustas Tõnu. Mari surus käsi rõõmsalt rinnale ja vaatas Filifjonkat ega teinud ülejäänud poesviibijate jahmatusest välja. Filifjonka püüdis viineripakki nuusutada, aga müüja rabas selle ta nina alt ära, justkui kartes, et Filifjonka vorstipaki hambusse napsab ja koera kombel plagama pistab. Filifjonka lõi end uhkelt sirgu ja ütles, käed puusas: “Te olete ikka väga imelikud.”

Kõigele vaatamata said nad siiski vajalikud toiduained kätte ja nende eest makstud. Filifjonkale hakkas ühel hetkel tunduma, et mõne inimese silmist peegeldus selline jahmatus ja hirm, et kui Filifjonka talle veel natuke otsa vaatab, siis võib see inimene midagi meeletut ette võtta, kas paaniliselt põgeneda või koguni kallale tulla. Seepärast pidas Filifjonka paremaks pilk maha suunata. Ent see hakkas talle meeldimagi, et ta silmavaade inimesed niimoodi tarduma paneb, seda relva võis siin imelikus maailmas vajagi minna. Seda enam, et tema oli pisike ja kleenuke, samas inimesed ohtlikult suured ja tugevad.

Üks laps rabeles ema käest lahti ja jooksis Filifjonka juurde, hüüdes: “Emme, näe, proua Filifjonka on poes!”

Filifjonka kükitas imestunult, vaadates lapsele otsa, last aga ei paistnud Filifjonka pilk üldsegi heidutavat. “Ütle, kas Muumitroll on päriselt olemas,” palus laps.

“Otse loomulikult on,” imestas Filifjonka. “Loomulikult on ta olemas, ta on ju minu naaber!”

Ei teagi, millega see kahekõne lõppenud oleks, kui ema poleks kohale jõudnud ja last kättpidi ära tirinud. Filifjonka vaatas hetke veel segaduses last ja hirmunud ema, tõusis siis ning tuli Mari ja Tõnu juurde, kes parasjagu poekotte “Pingviini” tõstsid.

“Kuulge nüüd, mis mängu te minuga ikka mängite?” nõudis Filifjonka.

Tõnu kehitas õlgu ja istus autosse. Filifjonka võttis koha ta süles sisse ning päris edasi: “Paljud inimesed teavad mind. See on nende nägudest näha, mõned ehmuvad niisama, mõned tunnevad lisaks veel ära ka. Ja laps teadis koguni Muumitrolli. Kuidas see võimalik on? Ma ei ole kuulnud, et meie maailmad omavahel suhelnud oleks, ma olen tegelikult päris kindel, et meie maalt pole keegi teiesarnaste olenditega kunagi kohtunud.”

“Küsi parem midagi lihtsamat. Ma tõesti ei tea, kuidas see võimalik on,” vastas Mari rooli keerates. Filifjonka vaatas, pea viltu, taeva poole ja näis pingsalt mõtlevat.

Risukuhi juba põles, toored, äsja maa seest kistud juurikad sisisesid ja levitasid üle heinamaa vastikut vingu. Vanaisa käis ümber lõkke, seadis pika kaikaga tukke ning kirus. “Nemesis” seisis endisel kohal, ramp lahti. Kai paistis eemal aias vanaema juures – järelikult oli tähelaev täiesti tühi. Mari lülitas peakilbist voolu sisse, süütas laetuled ning juhatas Tõnu ja Filifjonka kambüüsi.

“Kui kena ja puhas teil siin on,” imestas Filifjonka gaaslahenduslampide poolt eredalt valgustatud valkjaid seinu vaadates. “Ja elektripliit… Elektriahi! Kas teil mingid nõud ka on?”

Mari tegi sahtlid lahti.

“Ah siin, ma ei teadnud otsida,” ütles Filifjonka kõhtu patsutades. “Põll. Põll jäi kambrisse.” Ning ta ruttas tähelaevalt maha, talumajja põlle järele.

Mari ja Tõnu istusid “Nemesise” kambüüsis laua taga, Tõnu uuris kummalisest valkjasroosast ainest lauanõusid, võttis kätte suure lauanoa.

“Ei, ära katsu tera, see on üliterav,” hoiatas Mari.

“Kui terav? Mis materjal see on?” küsis Tõnu.

“Teemandiit. Musterkristall. Raua, kroomi, titaani ja molübdeeni aatomid läbisegi, korrapärase mustriga kristallvõres. See on nii kõva ja tugev, et temaga võib kivi raiuda ja lõigata ilma, et ta nüriks läheks,” tutvustas Mari põgusalt hiidkärpide materjaliarendust.

“Aga see Filifjonka,” lausus Tõnu nuga lauale pannes. “Kas ta oskab süüa teha? Oled ta toite proovinud?”

“Olen küll. Tahan veel. Sa ei kujuta ettegi, mida ta teha oskab,” vastas Mari õhinal. Rambilt kostsid kontsakõpsud ja Filifjonka oligi taas köögis, põll ees.

“Siin on kitsas. Äkki lähme jalust ära?” küsis Tõnu tõustes.

“Oleks ehk parem jah,” nõustus Mari. “Filifjonka, kas sul soola või midagi sellist on vaja, ma lähen toon.”

“Soola… Jah ja pipart ka,” vastas Filifjonka.

Õues juba hämardus, õhk oli jahedaks ja niiskeks läinud. Majas ei olnud kedagi, kui Mari maitseainetoose otsis. Välja poolt paistis tulekuma ja kostis vanainimeste jutukõma ja naeru. Tundus, et ka naabrid olid vanaisale-vanaemale külla tulnud. Kaid ei paistnud kuskil, arvatavasti oli ta lõkke juures ja lootis jälle saia saada. Tõnu tuli talli poolt paljajalu üle kastese muru. “Hobused magavad,” teatas noormees. “Äratame nad üles või?”

“Mitte praegu, äkki siis, kui jõe äärde läheme,” vastas Mari noormeest kallistades. Mari seisis minut minuti järel, kuulas Tõnu südamelööke ja tundis külma niisket tuulekest käsivartel. Taevas oli selge, päike oli metsa taha vajunud, põõsaste vahel muru kohal kerkis udu. Jälle jooksid silme eest läbi mälupildid hiidkärpide elukoobastest, kasvuhoonetest ja tähelaevadest. Aga Mari oli taas siin, kodumaa looduse rüpes. Ja ta jääbki siia. Täiesti uskumatu!

“Tulge nüüd, enne kui ära jahtuvad!” kostis “Nemesise” rambi poolt Filifjonka hele hääl.

Kambüüsist levisid isuäratavad lõhnad, Mari ja Tõnu leidsid eest kaetud laua, mille keskel kuumas ahjupann praeleibadega.

“Ma mõtlesin, et alustuseks sööks midagi kergemat, pärast praeks midagi lõkketule ääres?” lobises Filifjonka, piimakruus käte vahel. “Teil ju tehakse ka jaanituld?”

“Ikka teeme,” vastas Tõnu jalga sirutades ja püksitaskus sobrades. Tikutoos oli alles.

“No tõstke omale ette,” ütles Filifjonka.

Leibade peal oli viinerit, grillvorsti, ketšupit ja majoneesi, kõik kaetud sula juustuga. Esmapilgul tundus selline söök lihtne ja kiiresti tehtud, ent peale esimesi suutäisi ei jõudnud inimesed ära imestada, kuidas ometi Filifjonka nii lihtsatest asjadest midagi nii maitsvat suutis teha.

“Kas küpsetame pärast lõkke ääres juurde?” küsis Filifjonka.

“Kindlasti, kahju et ma õlled tuppa jätsin,” vastas Tõnu süües. “Kuule, kas sa meie pulmalauda ei taha mõnd rooga teha? Sul tuleb kuradima hästi välja.”

“Külalisi on kindlasti palju. Kus ma teeksin, siin on kitsas, linnas ka ei olnud ruumi, nagu ma nägin,” kurtis Filifjonka, “ei, ma ei ütleks et teil seal kitsas oli, aga tervele pulmaseltskonnale söögitegemiseks läheb ikka suurt kööki vaja.”

“”Orkaani” köök?” sosistas Mari. See oli hiilgav idee, paluda Filifjonkal pulmalauale mõni hõrgutis küpsetada. Tõnu ohkas ja pani tühja piimakruusi lauale.

“Aga lähme jõe äärde?” küsis Mari.

“Kas seal ujuda saab?” küsis Filifjonka.

“Muidugi saab, muidu me ei lähekski sinna,” vastas Tõnu tõustes.

“Aga siis pean ma riided otsima,” ütles Filifjonka tähelaevast välja kiirustades.

“Meie peame ka,” vastas Tõnu, “Mari, sa kutsu hobused välja.”

Valli ja Eliise olid unised ja vidutasid silmi, vedasid end vaevaliselt jalule. Kumbki ei teinud ainustki häält. Tõnul olid juba söögid-joogid seljakotti pakitud, väiksema riidekoti viskas ta Marile. Filifjonka seisis keset muru, väike kotike käes.

“Tule siia,” kutsus Mari Filifjonkat ja aitas ta käsipidi Valli selga enese ette istuma. Tõnu juba ratsutas eespool, patsutas sõbralikult Eliise puusavolti. Filifjonka istus küljega liikumissuunas, mõlemad jalad ühelpool hobust, mõlemad käed rinna kõrgusel, sõrmed kramplikult koti sangade ümber. Ta vaatas küll ärevalt puude vahel helenduvat ehataevast, ent ta silmis paistis rõõm ja elevus. Ta paistis juba samatore ja muretu olevat, nagu oma kodus Muumimaal.

“Kas teie juures Muumimaal on ka hobuseid?” küsis Mari.

“Jah, on küll,” vastas Filifjonka.

“Samasugused?”

“Ei, väiksemad, mitte nii paksud. Aga toredad töökad loomad,” vastas Filifjonka Valli lakka siludes. “Meie juures elavad veel merisälud. Neil on kollane saba ja lakk, nahk on sinakashall, täis valgeid karikakraõisi. Nina ei ole selline jäme, nagu tavalistel hobustel, vaid pikk ja terav, nagu minul. Kas sa kujutad ette, kui ilus on merisälg?”

Mari õhkas. Ta oli lugenud merisälgudest, näinud neid piltidel, ta teadis, et nad on ilusad. No see, et Filifjonka päriselt olemas oli ja siin, tema ees, Valli pehmel turjal istus… Aga et ka merisälud võiks olemas olla kõige oma karikakramustrilise kehaga – võimatu! Aga Filifjonka rääkis. Ja ilmselt tõtt.

“Merisälgu tahaks ma tõesti näha,” vastas Mari.

“Kui neid Muumimaa randadel täiskuuöödel luurata, äkki siis näebki,” vastas Filifjonka naerma hakates. Mari mõtles nüüd, et Filifjonka teeb nalja, et tegelikult selliseid olendeid ei ole olemas.

“Tegelikult ei ole nad nii pelglikud, neid on ka ühiskonnas liikvel, üks näiteks on ühes tsirkuses tööl, tsirkuseprimadonnaga mestis, mul sugulasedki on merisäluga päris lähedalt läbi saanud, nad on kaarikuidki vedanud. Nagu Valli ja Eliisegi,” jutustas Filifjonka.

Kui väga oleks Mari tahtnud üht merisälgu silitada ja kallistada! Ja talle meenus pilt merisälust kaariku ees ja neljast filifjonkast kaarikus, kes olid täpselt samamoodi riides nagu see siin, Mari ees, Valli turjal. Kas tõsimeeli on see kõik ka täpselt nii juhtunud, nagu Tove Jansson oli kirjutanud ja joonistanud? Ja mis saab siis, kui mõni Janssoni raamat Filifjonka kätte sattub? Ja Filifjonka aimas midagi, teadis, et midagi varjatakse tema eest. Aga kuidas talle seletada, et miks see võõras laps Muumitrolli järele päris?

Tõnu hüppas Eli seljast maha ja asus kohe kuivanud oksi korjama ja katki murdma. Peatselt oli tuli üleval ja Tõnu juba koos Eliisega vees, lastes harjal käia. Hobune seisis rahuloleval ilmel, kael püsti, sõõrmed puhevil ja silmad vidukil. Selline massaaž peale rasket tööd oli Eliisele hea palk, selle nimel tasus päev läbi palava päikese käes pingutada küll. Valli lesis aga murul ja ootas, kuni Mari ja Filifjonka kottide sisu sorteerisid ja toiduaineid küpsetamiseks valmis panid. Hobuse õnneks midagi küpsetama ja sööma ei hakatud, üsna pea olid Maril seljas vaid napid päevitusriided ja tüdruku jalad plärtsusid kaldavees. Valli ajas end rutuga jalule, kartes, et Mari teda ei oota ega hakka harjama, kui ta kohe vette ei torma.

Tõnu katkestas korraks Eli harjamise ja jäi kalda poole vaatama. Teda huvitas nimelt, mida varjas Filifjonka kleit. Oodatud pesuvoor jäi siiski ära, sest Filifjonka seljas oli naljakas poolte käsivarte ja reiteni ulatuvate käiste ja säärtega vanaaegne trikoo, triibuline, nagu toladel huumorisaadetes. Vaatamata sellele avaldas ta saledus ja graatsia noormehele sügavat muljet. Kaua Tõnu seda vaadata ei saanud, kuna Filifjonka kükitas kaldale, nuusutas korra vett ja sööstis voogudesse.

Mari ronis juba kivile ja vaatas lähemale ujuvat Vallit. Praegu tundus hobuse pea eriti väike ja kumer selg paistis hästi suur ja lai. Filifjonkast paistsid vee peal vaid silmad, ninaots ja tukk, lähemale jõudes märkas Mari, et ta ei liigutanudki käsi, vaid kasutas oma keha saledust ja painduvust ning siugles läbi vee nagu madu. Ta ronis Mari kõrvale ja raputas ennast veidi, seadis siis Mari kõrvale istuma. Kui kuivast peast paistis Filifjonka veel sile ja kumer, siis praegu, läbimärjana paistis ta eriti kõhetu ja väiksena. Isegi põskede kumerus oli kadunud, siidine karv oli igalt poolt vastu nahka kleepunud. Ent ta silmis paistis sära. Ta oligi peaaegu samarõõmus, nagu omas kodus, Muumimaal.

“Fifi, ütle, kas sulle meeldib siin?” küsis Mari.

“Jah, siin on puhas ja terve loodus. Teie linn oli küll kole, aga siin on ilus. Kas sa plaanid siia elama asuda?” küsis Filifjonka.

“Jah, ma loodan küll,” vastas Mari kalda poole vaadates. Tõnu oli Eliise rahule jätnud ning ujus kivi suunas. Valli oli tagasi kaldavette läinud ning pritsis Eliiset. Ega Eliisegi võlgu jäänud, hobused hakkasidki omavahel mängima, kostis pladinat, vesi lendas kõrges kaares. Marile tulid meelde mererannal mängivad merisälud muumiraamatust. Ent siinsed hobused meenutasid oma kerekuse poolest rohkem valgeid jõehobusid. Tõnu jõudis kivini ning üritas sellele ronida, aga Mari lükkas teda tagasi, naerdes: “Mina kivi kuningas!”

Seepeale said kivil olijad korraliku veesahmaka kaela, mispeale nad mõlemad vette hüppasid. Filifjonka ujus ümber kivi ja sülgas peene veejoa Tõnule otse näkku, hüüdis: “Eks püüa mind!” ning kadus vee alla. Tõnu ei üritanudki teda püüda, vaid ronis kivile ja sirutas kätt kutsuvalt Mari poole. Mari naeris ja pritsis noormeest jalgadega. Filifjonka ilmus vee alt nähtavale kusagil kalda pool hobuste juures. Ta kõndis veest välja, seadis lõkketuld, võttis siis oma asjade hulgast suupilli, istus kalda äärde kivile ning hakkas mängima. Lugu loo järel kajas vete kohal ööbikutega võidu, Mari ja Tõnu ujusid kalda lähedale ja lebasid kõhuli madalas vees ning nautisid muusikat.

Eliise kõndis värisevatel jalgadel murule ning raputas oma lopsakaid vorme, püüdes kasukat kuivemaks saada. Sellest oli vähe abi, sest ta oli liiga paks ega jõudnud end piisavalt kiiresti raputada. Lihtsam oli lõkke lähedale heita. Marilgi hakkas seda nähes külm ja ta tuli veest välja ja viskas lina õlgadele. Filifjonka oli teekannu tule äärde kivile seadnud, seal mulises midagi. Filifjonka tuli, nuusutas kannu, õngitses siis kahvliga midagi teeveest ja viskas minema.

“Kas sa tegeled mingi nõiakunstiga?” küsis Tõnu ta selja taga.

“Ei, kuidas?” imestas Filifjonka.

“Noh, kust sa tead, kuna ja miks sa selle lehe sealt välja õngitsesid?”

“Siis, kui ta niimoodi lõhnama hakkab. Siis hakkab ta maitset rikkuma, siis tuleb ta välja võtta,” seletas Filifjonka. “Ahjaa, teil on ilmselt üsna vilets haistmine?”

“No nii peen kindlasti mitte,” vastas Tõnu Mari kõrvale istudes.

“Siis jääte te kahjuks paljust ilma,” nentis Filifjonka leivaviiludele majoneesi määrides ja grillvorstist viile lõigates.

“Ja pääseme ka selle maailma varjupoolest, haisudemaailmast,” lausus Tõnu.

“Jah. Seda ka muidugi,” ohkas Filifjonka pipart raputades. Ei olnud vahet, kas ta küpsetas neid võileibu lõkkepaistel või tähelaeva kambüüsis, muumimaa perenaine teadis täpselt, mis ta teeb ja tulemus oli alati hõrk. Tundus, et ka peeneimate restoranide meisterkokad ei oleks suutnud köögis Filifjonkaga võistelda, just selle haistmismeele ja soojuse tunnetamise pärast, inimesel ei olnud nii teravaid meeli kui filifjonkal. Tõnu korkis õllepudeli lahti, Mari rüüpas teed.

Filifjonka sõi oma võileiva ära, võttis korraks suupilli kätte ning vaatas taevast ja puulatvu.

“Kas teie ei tunne Kõigi Väikeloomade Hoidja lähedalolu?” küsis Filifjonka.

Tõnu ei osanud vastata, Mari ütles: “Aga kelle süles me siis istume?”

“Ei, mitte selles mõttes… Kas ta on sama, mis meil, Kõigi Väikeloomade Hoidja…” lausus Filifjonka lummatult püsti tõustes ja veepiiri poole astudes.

“Mis talle nüüd sisse läks?” küsis Tõnu.

“Ma ei tea,” vastas Mari murelikult. Filifjonka astus vette ja tõusis väikesele kivile kalda ääres ning seisis seal täies oma ilus, koon püsti. Mari ja Tõnu ootasid ega saanud aru, mis nüüd toimuma hakkab.

Äkki lõhestas vaikust Filifjonka laul. See oli sõnadeta laul, meenutades saami joigu või varakristliku nunnakoori koraali, see oli väga haarav. Marile tundus, et see sööstis välguna läbi ta teadvuse, läbi viimse kui närviraku, järsku tundis ta vahetult, et Miski jälgib teda taas. Hetke tundis ta kohutavat õõva, ta tahtis kabuhirmus põgeneda, aga liikmed ei kuulanud sõna. Ja kui ka oleks kuulanud, poleks tema asend Miski suhtes muutunud, jooksnuks ta jala või kihutanuks tähelaevaga. Ta oli kõikjal… Mari ei saanud aru, kas ta minestas või oli teadvusel, hirm taandus tasapisi ja ta tundis Valgust. Sedasama piiritut, kutsuvat, mänglevat rahu ja valgust, mida ta oli siis kogenud, kui ta Filifjonkat “Laptonis” embas, kui Ra esimese katselennu käigus teda “Orkaanile” üritas tuua. Aga praegu oli see tunne veelgi võimsam.

Mari ei saanudki aru, kui kaua ta niimoodi oli värisenud ja kössitanud, ta silmad seletasid taas metsa ja jõge, tulevalgel lebavaid hobuseid. Metsa all paistis udu… Ei, see ei olnud udu, see helendas. Lilleõied tundusid kõik hiilgavat, Mari ei olnud neid varem tähele pannud. Ta polnud varem märganud jõe vastaskalda ääres kasvavaid vesiroosegi. Teisel kaldal kõrkjate vahelgi paistis see kummaline helendus… Kust see ometi Marile tuttav tundus? Aga muidugi – Muumimaa! See oli siis see salapärane erinevus reaalse Maa ja Muumioru vahel. Tove Janssongi oli paljudel piltidel kujutanud lilli kummaliselt kirgastena ja metsaalust sellises kummalises valguse ja värvide lahenduses. Ent see vaevuaimatav helendus taandus, andes ruumi tavalisele põhjamaa suveööle, jättes teadvusse vaid igatsuse selle piiritu Valguse järele.

Kõrvu hakkas kostma rütmiline vigin.

“Mis see sul piriseb siin?” küsis Tõnu Mari kleiti katsudes ja tõstes.

“Kommunikaator,” vastas Mari aparaati kleiditaskust välja harutades. “Kummaline. Dosimeeter on hulluks läinud. Nagu oleks tuumasõda lahti?” imestas Mari aparaadiga töötades. Dosimeeter ei näidanud enam midagi, kiirgusfoon oli tavapärane ega kõikunud.

Tõnu tõstis näpu, ootas sekundi ning küsis: “Kuulsite? Kes see loll praegu kirikukella lööb?”

Marigi kuulis paari kellalööki, mis kajasid kusagilt kaugusest, metsade tagant.

“Ei kujuta ette,” venitas Mari.

Filifjonka ruttas lõkke juurde, rüüpas teed oma tassist, heitis siis selili murule ning hüüdis rõõmsalt: “Ma laulsin Kõigi Väikeloomade Hoidjale. Ta vastas! Kõigi Väikeloomade Hoidja ei olegi mind maha jätnud, ta on tõesti kõigevägevam, et ta mind ka siit kaugelt maalt ka üles leiab!”

“Ära parem nii enam tee,” ütles Tõnu, aimates, et äsjasel ehmataval meelteelamusel ja Filifjonka laulul oli mingisugune seos.

“Aga kas te tundsite? Kõigi Väikeloomade Hoidja vastas,” küsis Filifjonka küünarnukkidele tõustes ja ringi vaadates. Temagi märkas, et lillede kirkus taandus ja loodus muutus endiseks – uniseks ja endassetõmbunuks. Loodus justkui kartis või oli solvunud. Huvitav küll, mille üle? Kas inimesed ei hoolinud temast? Filifjonka vangutas pead ning asus järgmisi võileibu valmistama. Ja mis neil inimestel ometi viga oli? Filifjonka nägi selgelt, et midagi olid Mari ja Tõnu kogenud. Aga nad olid miskipärast niivõrd ehmunud, nagu oleks midagi koledat näinud. Kuidas ometi? Kas nad tõesti pole seda varem kogenud? Kuidas nad siis Kõigi Väikeloomade Hoidjaga räägivad? Kas nad üldse räägivad Temaga? Või elavadki niimoodi kõrvuti teineteist kudagiviisi välja kannatades nagu tülis naabrid? Filifjonka pilk kohtas Valli ja Eliise silmi, kust paistis rõõm ja rahulolu. Hea, et vähemalt hobustele oli tema laul meeldinud.

Tõnu tõstis õllepudeli ning ütles: “Lühima öö terviseks siis.”

Mari võttis oma teetassi ja rüüpas jahtunud vedelikku. “Mis me nüüd veel teha võiksime?” küsis ta.

“Lähme sõnajalaõit otsima,” naeris Tõnu.

“Aga sõnajalgadel polegi ju õit?” imestas Filifjonka juukseid kammides.

“Läheks väljale päikesetõusu vaatama,” ütles Mari rätikut kohendades.

“Pole paha mõte,” nõustus Tõnu tõustes, “kere on head-paremat täis, ega me enam kaua ärkvel ei püsi.” Eliise vidutas silmi.

Jõe äärde jäi vaid tuhk hõõguma, kahe hobuse suured valendavad taguotsad eemaldusid puude vahele. Eliise vedas jalgu järel ja paistis väga väsinud olevat, Tõnu kõndis ta kõrval ega üritanudki selga ronida. Valli oli see-eest veel üsna ergas ning kandis Marit ja Filifjonkat. See oli öö, mil ei läinudki pimedaks, hämaral rajal võis vaadata viimast kui männiokast. Ööbikutele olid tasahilju lisandunud teisedki linnukeeled, mets oli vahepeal linnulaulust rõkkama hakanud. See tähendas peatset päikesetõusu. Filifjonka paistis rõõmus olevat, ta vaatas ja otsis pilguga linde, imetles maa kohal hõljuvat udu, puude vahelt paistvat valgust. Seal kuskil oli juba lage heinamaa.

“Ma tean ühte nõidust,” lausus Filifjonka. “Tusklik õpetas mulle, seda saab ainult jaaniööl teha. Mine korja üheksat sorti lilli, tee kohapeal üheksa tiiru ja mine vaata allikasse. Sa pead seal nägema oma tulevase nägu.”

Mari oli hiljuti lugenud Tove Janssoni “Ohtlikku jaanipäeva” ja ta teadis, kuidas Filifjonkal tookord käsi käis. Ta hoidis vaevu naeru tagasi ja tahtis kangesti küsida, kas Filifjonka ikka nägi oma tulevase nägu, ent suutis siiski keskenduda ja hakata lilli korjama. Ehk ei viida teda täna püromaanitsemise eest pokrisse.

Filifjonka istus tee äärde kivile ning jäi vaatama pimestavoranži kuma idataevas, nautis vaadet suvehommikusele heinamaale, võõramaa lillede ilu. Valli heitis ta kõrvale ning lasi end silitada.

Tõnu tuli talu poolt, ta oli Eliise talli magama viinud ning otsis nüüd Marit, kes oli järjega metsaveerde allikale jõudnud. Tüdruk vaatas end veepeeglist, vaatas taevasina enda taga ja ohkas. Jälle jõudis temani mure, et kas kärbid ikka jätavad ta rahule ja kas ta tõesti pääsebki siia elama. Kõik tundus ebakindel. Läbi linnulaulu kostis sammudesahinat ning enne, kui Mari end liigutada jõudis, kostis selja tagant Tõnu hääl: “Mis sa sinna ära kaotasid?” ning veepeeglisse ilmus noormehe büst. Mari lasi lilledel vette kukkuda, ta viskus Tõnule kaela ja suudles noormeest kirglikult.

Filifjonka vaatas neid nukralt. Tuskliku nõidus ei olnudki siis lollitamine, see paistis täiesti toimivat. Mõne peal vähemalt.

 

Mari sirutas end linade vahel ja vaatas laepalke.

“Mis sa unes nägid?” küsis Tõnu.

“Valgust… Seda piiritut…” sosistas Mari unelevalt. “Ta on siinsamas.”

“Kes?”

“Valgus…”

Tagakambri ukse poolt kostis ettevaatlik koputus ja Filifjonka hääl: “Kas lubaksite?”

“Jah,” vastas Mari valjemini. Filifjonka ruttas öösärgi väel läbi kambri välja, rätik käte vahel.

“Oot, mis valgusest sa soustid?” küsis Tõnu.

“Sellest samast, mida me eile nägime. Meie seda ei leia, ehkki see on siinsamas. Aga tema leiab,” sosistas Mari akna poole vaadates. Kaevu ääres pesi Filifjonka silmi.

“Kas ta jääb siia kauaks?” küsis Tõnu murelikult. “Ta on selline ehtne anomaalne tulnukas, mitte lihtsalt suvaline elukas teiselt planeedilt, nagu need kärbid on.”

“Küllap me ta peale pidu koju viime… Kai idee oli ta siia tuua, õigemini Kai tahtis teda tingimata siia tuua. Ta ei öelnud ka, milleks.”

“Õõ, Kai ka veel! Tema kah üks paras šamaan, kurat! Mis asja nad siin ajavad?” pahvatas Tõnu. “Kas me pärast nende etteastet normaalsed ka veel oleme? Mina küll sellise nähtuse lähedalolekut kaua välja ei kannata!”

Nähtus naases roosa öösärgi hõljudes kambrisse, kammides käigu pealt juukseid.

“Mis me täna teeme?” küsis Filifjonka.

“Lähme linna tagasi, pidu tahab organiseerimist,” vastas Tõnu. “Võtame hobused ka kaasa või?”

“Muidugi, mitte mingil juhul ei abiellu ma ilma, et Faliine näeks,” vastas Mari. “Mis vanaisa ja vanaema teevad?”

“Lähevad ka linna.”

“Kas meiega?”

“Ei, naabrite autoga, neil seal miskine sõjaveteranide kokkutulek,” vastas Tõnu. Filifjonka, kes vahepeal oli pingule tõmbunud, rahunes ja jätkas kammimist.

“Mis Kai teeb?” küsis Mari end aknale lähemale sirutades. ta mäletas, et “Nemesise” tiivanurk paistis siia ära, aga praegu polnud varjugi näha. “Kai lendas ära,” nentis Mari.

Filifjonka läks tagakambrisse riietuma, Mari ja Tõnu tõusid üles. Majas polnud peale nende enam hingelistki, vanavanemad olid lahkunud. Valli ja Eliise olid tallis, puntras põhuhunnikus nagu valged vastsündinud koerakutsikad, ainult hästi suured. Öö oli kõigile väsitav olnud, kõik olid maganud peaaegu lõunani. Tõnu kuulis kuke kiremist ja mõtles hetke, et kes kanala õhtul kinni paneb. Ju siis vanad tulevad õhtuks tagasi.

“Pingviin” õõtsus hallil asfaldil, akende taga möödus suvine mets. Filifjonka Tõnu süles paistis täna rõõmsam ja elavam, praegu ei olnud tal sellist lõksulangenud metslooma ilmet. Eks akna taga värelev suvine loodus kutsus teda kaasa elama.

“Aga see pulmatoidu tegemine on väärt mõte,” ütles Mari ühe käega juhtides ja teisega juukseid kohendades.

“Kuidas sa seda ette kujutad?” küsis Tõnu.

Filifjonka keeras pead ja tahtis midagi öelda, Mari jätkas: “Ma pean admiraliga rääkima. Üldse peame me plaanid täpsemini paika panema, kuskilt otsast peab alustama. Millega näiteks rahvas siia toimetada? Bussiga? Milline bussijuht tahaks kärpe vedada?”

Tõnu turtsatas. “Kosmoselaevadega?”

“Ei kujutaks seda hästi ette. Kuhu nad seal kesklinnas maandada? Mida politsei siis teeks?” naeris Mari.

Filifjonka kuulas ja vangutas pead. Tema maal olid sedasorti peod kuidagi teistmoodi toimunud, rahvas tuli lihtsalt kokku. Kes paatidega, kes jala, kel piknikukorvid käes, kes niisama. Ja kõigil oli tore.

 

“Ohh, teie ka siis tagasi! Kuidas jaaniöö oli?” lõi Tõnu ema käsi kokku.

“Väga meeldiv! Teie maakodu on väga looduskaunis kohas,” kiitis Filifjonka päevavarju kokku klappides.

“Unistuste jaaniöö,” õhkas Mari kingi jalast võttes. Valli ja Eliise vaatasid korra ukse vahelt sisse, ent eelistasid kitsastele tubadele aiamuru avarust. Tõnu ruttas tuppa ja otsis dokumente.

“No kuidas siis oli? Nägite vanaema ka ju! Temaga vist oli Filifjonkal väga hea klapp…” rääkis Tõnu ema edasi.

“Kuidas palun?” küsis Filifjonka teravalt.

“Noh ta on ikka mõisateenijate järeltulija, teab, mis on peen kasvatus…”

“No kui see on peen kasvatus… Millised elajad te siis üldse olete!” kriiskas Filifjonka virildudes esikukapile istudes ja taskurätti võttes.

Ema tõmbus jahmunult eemale, Mari istus Filifjonka kõrvale, haaras ta ümbert kinni ning silitas lohutavalt juukseid, seletades Tõnu emale: “Ma ei tea, mis nende vahel juhtus, mulle tundub, et vanaema ütles midagi äärmiselt solvavat.”

“Kas ei lubanud lauda, nagu ta vanasti kärpidega käitus?”

“Midagi veel hullemat,” ütles Tõnu teisest toast. “Seda nägin ma ise pealt, kui ta teda lauda ei lubanud.”

Ema ohkas.

Siis käis äkitselt uks ja kostis Peetri “Hõi-Hõi!”

“Noh, mis lembehetk teil siin käsil on?” imestas punkar Marit ja Filifjonkat nähes. “Tere ka muidugi ja…”

Filifjonka peaaegu unustas solvangu ning vaatas Peetrit imestunult.

“Tõnu vanaema ütles Filifjonkale vist midagi väga halvasti,” vastas Tõnu ema.

“Nojah, muidugi! Esteediraisk ju, need ainult salvata oskavadki. Aga muidu, miks ma siia tormasin, kui teid tulemas nägin. See oli Kere idee, ta tahtis kangesti Fifi suupilli stuudios kuulda. Mõtlesime, et äkki teeks miski muusikakava pulma jaoks, äkki oleks Fifi ka käpp?” lobises Peeter.

“Mind taheti juba kööki,” kurtis Filifjonka püsti tõustes. “Ma ei tea üldse, mis minuga tehakse ja mis minust saab.”

“Kus Kere ise on?” küsis Tõnu toa poolt.

“Linnas, seepärast mina tulingi,” vastas Peeter.

“Läheks äkki kööki, siin on kitsas,” pakkus ema.

Filifjonka pühkis silmi ning läks kõige ees.

“Mis ta sulle tegi, mis teil seal juhtus?” küsis ema kaastundlikult.

“Ma tahtsin pannkooki teha ja tema…” Filifjonka hakkas uuesti nutma. “Ja veel mõisateenijate tütar!”

“Ma ütlesin, et esteediraisk! No muidugi!” parastas Peeter. “Ära nüüd selliste pärast küll oma peakest vaeva!”

Filifjonka vaatas jälle jahmunult kukeharjaga noormeest.

“No sellised tallavadki neid jalge alla, kes rivaalide moodi tunduvad. Ja lakuvad kõrgemalolijate taldu! Nad ise nimetavad seda peenelt karjääritegemiseks!” kuulutas Peeter.

“Oled sa ikka normaalne või?” küsis Filifjonka.

“Normaalsem kui nii mõnigi.”

“Aga kas sa seda pannkooki siin ei tahaks teha?” küsis Tõnu ema. “Ma ei usu, et keegi siin sulle halvasti ütleb.”

Filifjonka ohkas ja vaatas köögiriiuleid ja pliiti. “Ja ära nüüd ütle, et köök on see koht, kuhu mõisateenija tütred ei tule.”

“Ei ütle!” naeris ema, tõmbudes Filifjonka kahtlustava pilgu ees kössi. “Ütle parem, mis sul vaja läheks, mul on kaunis palju toiduaineid,”

“Mune, jahu, hakkliha,” loetles Filifjonka mõtlikul ilmel. “Soola, pipart ka.”

Mari ja Tõnu läksid aeda Valli ja Eliise juurde, mingil hetkel tuli aiast peenarde vahelt isa tuppa, kes emaga elutoas rääkima hakkas. Kööki jäid vaid Peeter ja Filifjonka. Tuli pragises pliidi all ning Filifjonka liikus kergel sammul mööda kööki pliidi, laua ja kappide vahet. Peeter istus vaikides, tundes mingit alateadlikku aukartust ega osanud juttu jätkata. Ta tõstis rahutult küll ühe jala üle teise põlve ja siis vastupidi, ümises mingit rokilugu ja toksis sõrmega lauda.

“Muusik?” imestas Filifjonka. “Te olete vägagi omapärane.”

“Oh jah, seda vahest öeldakse küll. Muide Kere jutt oli tõsi. Tal on stuudioruum, salvestusmakk ja puha. No proovida võiks ikka.”

Filifjonka ajas koonu püsti ja toimetas edasi, tegemata Peetrist välja. Vahepeal käisid Mari ja Tõnu köögist läbi, isa ja ema ajasid elutoas juttu.

“Sa ei ole vähemalt esteet, sa oled kohe nagu päris aristokraat või nii,” püüdis Peeter teise nurga alt läheneda.

“Mis sa sellega öelda tahad?” küsis Filifjonka teravalt.

“Noh et sa nagu hoiad end ja kõnnidki niimoodi, mitte ei esine.”

“Mis sa mõtled, et mina esineksin kunagi sulle?!” karjatas Filifjonka Peetrile silma vaadates, Peeter suunas pilgu ükskõikselt lae poole ning vastas: “Seda ma mõtlesingi, et ega sa mulle ei esinekski. Sa oledki selline.”

soobel juuni 1

Filifjonka seiras Peetrit, proovides teda oma pilguga mõjutada, lootes, et ta pilk ehmatab Peetrit samamoodi nagu teisi inimesi ja ta saab noormehe üle kontrolli. Aga Peeter näitas üles punkarile omast ükskõiksust, vilistas miskit rütmilist meloodiat ja lasi pilgul mööda köögilage ja kappe libiseda ega mõelnudki Filifjonkale silma vaadata. Filifjonka ohkas ja hakkas tainast sõtkuma. See inimene siin erines teistest päris palju. Aga temas oli midagi imetlusväärset. Mis see oli, seda Filifjonka ei teadnud.

“Aga tegelt ka, Kere mõtles tõsiselt…”

Uks käis ja esikust kostsid hääled. Mõned neist häältest ehmatasid Filifjonkat nii, et ta katkestas korraks sõtkumise ja tõmbus pingule.

“Oi, tere! Mis teid siia tõi?!” kostis ema rõõmus hüüatus üle tuhvlipladina.

“Eks ikka see tähtis üritus,” vastas Tõnu vanaema käre hääl. Raskemad sammud lähenesid elutoas esiku poole ning Tõnu isa hääl kajas: “No tere papa, kuidas te siis nüüd nii ootamatult sisse sadasite? Kes kanade järele vaatab?”

“Oh, ega meid, veterane, pole enam palju alles, võidupüha muutub üha kurvemaks, iga korraga on jälle mõni kamraad läinud manalateed… No ma ei tea nüüd. Eenmaad lubasid kanade ja hobuste järele täna vaadata, aga hobused on juba siin. Ma nüüd ei teagi, kas maksab vahepeal tagasi minna, peaks neile helistama ja rääkima. Mallel on ka ju nüüd see… Va mobiil, tema saab iga kell kätte,” rääkis vanaisa.

“No mis siis ikka, meil siin ruumi on, kus magada,” ütles Tõnu isa rõõmsalt. Filifjonka vormis tainast, lõikas kurki-tomatit, sättis hakkliha, vaadates aeg-ajalt altkulmu ukse poole. Tõnu ja Mari tulid jälle aiast tuppa, nende järel puges läbi esiku Valli.

“No hobune nüüd toas… Mis te üldse solgutate neid niimoodi edasi-tagasi, nende koht on ju maal tallis,” kostis kööki vanaema noomiv hääl.

“Aga Val… Faliine tahab ju ka kuulda, mis me plaanime,” vastas Mari.

“Ohh, ma olen liiga vana selliste asjade jaoks, söödavad hobuse paksuks ja õpetavad inimese moodi kuulama ja aru saama… Mis te küpsetate, nii head lõhnad levivad siin,” kostis vanaema lähenev hääl, mispeale Mari vastas ärevalt: “Ei, ära mine sinna!”

Suvaline kosmosetüdruk ei olnud see, kellelt võinuks vanainimene nõu küsida, kui ta oma poja majas ringi kõndis. Vanaema astus köögiuksele ning karjatas, kui nägi Filifjonkat, kes parasjagu oma koogi praeahju pani.

“Mis on, Fifit pole varem näinud või?” küsis Peeter bravuurikalt. Mari ilmus esikusse vanaema selja taha.

“Annika, mis sa sellest libarebasest oma kööki lasid, see ju sobrab oma küüntega sinu toiduainetes!” hüüdis vanaema toa poole.

“Mis siis on, las ta teeb,” vastas Tõnu ema tõustes.

“Siin hakkavad ka inimesed ära keerama, lasevad igasuguseid oma katuse alla,” ohkas vanaema ning pöördus Filifjonka poole: “Ma ei või näha, kuidas loomad toiduainetega solberdavad. Uks on seal!”

soobel juuni 3

Filifjonka teadis, et siin on Tõnu maja ja vanaema ei saa teda niimoodi välja visata. Ta proovis ennast kehtestada oma pilguga, mille ta vanaema silmadesse puuris ning vastas viisakalt, ent teraval häälel: “No kui tõesti ei või näha, siis ärge vaadake. Võite minna elutuppa.”

Filifjonka silmavaade mõjus küll. Aga mitte nii, nagu Filifjonka lootnud oli. Vanaema tormas ebavanainimeseliku käbedusega kööki, karjudes “Sina, nähvits, vanemale inimesele nii ei ütle!” ning haaras Filifjonka juustest. Filifjonkal ei jäänud muud üle, kui end küünte-kihvadega kaitsta. Peeter tõusis toolilt, sõimas: “Kas sa, mõrd, oled puhta lolliks keerand!” ning jõudis Filifjonkal piha ümbert haarata ja ta eemale tirida hetk enne seda, kui vanaema oleks ta kleenukese keha tulisele pliidile löönud. Vanaema ruttas oiates toa poole, endal õlg ja käsivarred verised. Filifjonka seisis hetke Peetri embuses, küünised ründevalmilt harali ja näos kiskjagrimass, koon kortsus ja kõik hambad paljad. See ilme oli nii jube, et kööki astuv Mari pidi seintelt tuge otsima ja Peetri ülbe punkariilme taandus tõsiduse ees. Asi oligi tõsine, sest vaatamata peenele käitumisele ja heale kasvatusele põlvnes Filifjonka siiski kiskjast ja oma väleduselt, jõult ja kaalult oli ta umbkaudu võrdne ilvesega.

“Ma ei tea, mis mulle sisse läks…” halises Filifjonka Peetri kõrvale istudes. Filifjonka polnud elus kunagi vihastanud, ta polnud kordagi sellisesse nurkasurutud seisu sattunud. Ta polnud kunagi kedagi niimoodi purenud, ta polnud isegi mõelnud sellest ega osanud arvata, et ta kunagi võiks midagi sellist toime panna.

“Mis läks, mis läks!” sai Peeter oma ülbe tooni tagasi. “Jumalast õieti tegid! Mingi vana lehm ei tule sind peksma ega kiskuma!”

soobel juuni 2

“Nagu verejanuline kiskja,” halises Filifjonka taskurätti võttes ja silmi pühkides. Tõnu ema tuli kööki, vaatas kaastundlikult Filifjonkat, võttis ta käe, silitas seda ning ütles kaastundlikult: “Vaesekene, sa oled ju täitsa šokis!”

Toa poolt tuli Tõnu, kes lausus: “Tõsine jama. Vanaema tuleb õmmelda.”

Mari seisis seina ääres, suu lahti ega osanud midagi teha. Kai oli läinud emalaevale, see tähendas, et tema – Mari – oli siin Filifjonkale ainus eestkostja.

“Midagi siin ei ole, vana mõrd tuli ise Fifile kallale, ma istusin siin, vaatasin kõike pealt, hetk veel ja Fifi oleks pliidile kukkund, mina kiskusin nad teineteisest lahti,” lobises Peeter. Elutoast kostis vanaisa katkendlik hääl: “Libarebane, ma räägin! Jah! Inimene on vigastatud… Adele Oks, jah! Rebasnaine? Jah, ma ootan, ühendage ükskõik kellega. Rebasnaine, jah!” Ta helistas parasjagu häirekeskusesse.

“Mis ta, loll, nüüd veel sinna helistab, kiirabi järel on politsei ka kohe kohal!” ohkas Peeter kahe käega peast kinni võttes. Mari lohistas tooli Filifjonkale lähemale, silitas ta juukseid ning rahustas: “Küll üle läheb, küll me selle arusaamatuse ära klaarime.”

Vanaisa tuli hetke pärast köögiuksele ning sõnas: “Kohe tuleb politsei ja koristab su ära, siis on siin majas inimestel julgem.”

Filifjonka tõusis püsti: “Kas tõesti koristab mind politsei ära selle eest, et ma ennast kaitsta julgesin?!”

Vanaisa väristas lõuga, ehmudes Filifjonka silmavaatest, Filifjonka kriiskas: “Või arvate te, et loomad, kes ei ole inimesed, ei olegi Maaema lapsed, et te võite teha nendega, mida tahate?!”

“Arvame jah!” sai vanaisa sõna suust välja, “Kui te meid siia purema tulete, siis teeme tõesti teiega seda, mis tahame!”

“Mis kurat teil arus on?!” sõimas Peeter, “Su eit tuli kosmosetulnukale kallale! Kas tahate tähtedevahelist sõda valla päästa või?!”

Vanaisa taganes esikusse, Filifjonka seisis hetke end kogudes, vedas siis ninaga õhku, kummardus ning nuusutas praeahju ust.

“Ta helistas tõesti päästeametisse,” ütles Tõnu ema murelikult. “Mis me teeme?”

“Viiks kuhugi minema, politsei silma alt ära?” pakkus Peeter.

“Ei usu, et midagi juhtub, seletame asja ära,” arvas Mari. “Minu teada ei tohi politsei tulnukaid torkida.”

Filifjonka kössitas laua ääres, nagu oleks ise peksa saanud, mis siis, et ta oli kähmluse võitnud, saamata kordagi haiget. Daamilikust uhkusest ja rühist polnud praegu midagi alles. Ta tundis ennast süüdi, ta teadis, et tal on kihvad ja küünised ja ta on nendega liialdanud. Aga kõik oli toimunud nii kiiresti, mõte oli tegudest kaugele maha jäänud. Mis nüüd saab? Kas tema veedab nüüd selle pulmaaja vangis?

“Vanaisa helistas häirekeskusesse,” sosistas ema murelikult. Peeter vaatas rahutult ringi ja näis pingsalt mõtlevat.

“Kurat küll, kuhu Kere jäänud on,” urises ta lõpuks.

“Sa oled ta poolsalaja siia toonud, kas kärbid üldse teavad temast?” küsis Tõnu Mari käest.

“Muidugi teavad, Ra ja Mag olid ju siin!” turtsatas tüdruk. “Mai ja Chen olid ka!”

“Aga kas nad ülemustele ka edasi rääkisid, vähemalt Mai paistab seda varjavat,” sosistas Tõnu.

Filifjonka küünitas nina paar korda pliidi poole, tõusis siis, võttis pajalapid ning tõstis isuäratavalt lõhnava pizza-taolise koogi lauale. Ta ei paistnud üldse uhke olevat oma saavutuse üle, ta oli kössis, nagu sulasetüdruk, kellel suur mure kaela peal.

Peeter tõusis lõpuks püsti ning ütles: “Kui teie midagi teha ei oska, siis viin mina ta siit minema ja peidan mentide eest ära!”

Ta kutsus Filifjonkat ukse pealt, ent viimane ei liikunud paigast, hirm oli ta täielikult halvanud. Vanaisa kurjustas aga: “Sina ei ütle siin midagi, mitte kuhugi sa teda ei vii!”

“Pole sinu asi!” vastas Peeter välisukse poole sammudes, “Kurat, ma lähen vaatan, kas Kere on koju jõudnd… Oi! Vabandust!”

Peeter taganes esikusse, lastes läbi kaks sinises mundris kogu.

“Mis siin juhtus?” küsis esimene politseinik.

“Libarebane ründas…” alustas Tõnu vanaisa.

“Vanaeit läks tulnukale kallale ja sai haiget,” katkestas Peeter.

“Sina ära üldse hakka…”

“Tra, hakkan küll, räägin nii, kuidas asjad olid! Selge?” põrutas Peeter.

“Rahu! Rahu!” kutsus politseinik inimesi korrale. Teine, tähtsam, vaatas kööki, silmitses Filifjonkat. “Mulle tundub, et meie ei saa siin midagi teha, ootame kiirabi ära…”

“Ja jätate selle lõuelaja siia meid terroriseerima?” nõudis vanaisa.

Politseinik vehkis kätega ning hüüdis tüdinult: “Rahunege ometi maha!”

Samal hetkel helises ta vöövahel telefon, mundrikandja võttis selle kõrva äärde ning lausus: “Kapten Torro kuuleb!”

Kapteni nägu tõsines, ta küünitas end uksepiida tagant kööki vaatama, öeldes telefoni: “Jah. Jah. Ei… Jah… Kuidas? Relvastatud? Ei… Jah… Selge, loodame!”

Ta astus otsustaval sammul kööki, teatades: “See on rebasnaine ja tuleb meiega kaasa!” ning keeras osava liigutusega Filifjonkal käed selja taha. “Otsi ta läbi!”

Noorem politseinik kompis Filifjonka kleidi läbi ega leidnud midagi. Seejärel sundisid nad Filifjonka läbi esiku õue ning noorem tegi politseiauto kongiukse lahti.

“Lubage märkida, kapten, et see rebasnaine on hämmastavalt selle Filifjonka moodi sealt lasteraamatust,” imestas noorem politseinik.

“Mitte ainult moodi…” halises Filifjonka põlvili tolmusele kongipõrandale paiskudes ja selja tagant ukseluku klõpsatust kuuldes.

“Ja nüüd kesklinna,” kamandas kapten.

“Kesklinna? Meie jaoskond on ju Lasnamäel,” imestas noorem politseinik rooli taha istudes ja mootorit käivitades. “Kes see käskis? Oli see ikka dispetšer Lara? Tal on ju praegu vahetus.”

“Ei olnud. Ja ma ei saa öelda, kes käskis.”

 

Suvise Euroopa maastike rohelus väreles vastremonditud “Laptoni” all. Admiral Tah istus rahulolevalt taastatud komandopuldi taga, klõpsis jaotusi, grupeeris lähikonnas liikuvaid Pluuto aluseid.

“Hea radar sellel ikkagi, mis siis, et väikese mahuga, aga see-eest täpne,” leidis admiral.

“Seepärast ma sellest omale uurimislaeva tegin kah,” vastas Ra süsteeme kontrollides. Rebaseplika Alissa istus kangide taga, Mag juhendas teda. Kai lebas nukralt kabiini nurgas.

“Kas keegi oskab arvata, kuidas Mari seda kleiti hinnata võiks? Kas talle meeldib see ikka?” muretses Tah helesinist pakki vaadates.

“Kindlasti,” vastas Mag üle õla, “Talle meeldib see väga.”

Ra uuris radariekraani ning küsis Tahilt, murelik nägu peas: “Chen püsib siin ilusti formatsioonis. Aga mis Mail viga on, enne oli ta siin, nüüd siin, praegu on kurss üle 10 kraadi kiivas…”

“Sihtmärke tuvastab,” muheles Tah. “Ära karda, A1C saatus talle osaks ehk ei lange.”

“Mis sihtmärke?” küsis Mag.

“Mis A1C? päris Ra, kulm kortsus.

“Noh, juhtus selline õnnetus Pluutol, seitsmendas segmendis pinna kohal,” ohkas Tah. “A1C oli kahene eskadrill, läksid seal seitsmendas segmendis täna öösel oletatavat sissetungijat jälitama, üks lennuk kukkus alla, teine pöördus tagasi, arvuti mälu sassis, transponder peksis segast, ükski radar ei töötanud. Keegi ei tea, mis seal juhtus. Lennukit alles uuritakse. Täiesti müstiline.”

“Ja sissetungija?” küsis Ra.

“Ei teata, kaotati silmist. Mingi ähmane radaripilt temast küll on, aga kosmoselaeva ta ei meenutanud. Ainsatki signaali ka ei jätnud, ehkki “”Burani” operaator väitis, et ioonmootorite sagedusribal ta nägi midagi. Eks ta mingine komeet jälle oli, neid liigub meil teadupärast palju.”

“Aga mis sihtmärke Mai otsib?” kordas Mag oma küsimust.

Sihtmärke, sihtmärke,” ohkas admiral. “Lea sihtmärke. Seda sa ikka tead, et ta ühitas enda uue tehistšakrasüsteemi meie radarivõrguga?”

“Ohoh!” tegi Ra ja lasi pika vile. “Tema avastus on ju midagi täiesti uut, tema leitud signaalidel puudub seos elektromagnetlainetusega, kuidas ometi...“

“Jah. Ja ta pani samasuguseid ahelaid ka ristlejate peale. Signaali levikukiirus on hetkeline, ei veni nagu valgus või raadiosignaal. Mina kah ei tea, kuidas ta seda tegi, igatahes on ta õppinud signaalide allikaid ruumis peilima ja tema peilitud allikaid nüüd Mai otsibki,” seletas admiral.

“Ahsoo. Näed siis, milliseid avastusi me maha magame, kui peame teaduse asemel lennuki remonti juhendama,” ütles Ra seina najale nõjatudes.

“Ma küll käisin Lea juures kohvi joomas, aga siis ei olnud see jutuks,” vastas Mag.

“Huvitav, mida ta leiab neilt koordinaatidelt?” arutles Ra kommunikaatorit võttes ja Mai numbrit valides. Tah muigas kavalalt.

“Senimaani olen vaid kirikuid, mošeesid ja templeid leidnud, mõned iidsemad kultusekohad ka,” kostis Mai hääl pisikesest kõlarist.

“Kui juba tehistšakratega tegemist, siis ei panegi sellised tulemused tegelikult imestama,” lausus Ra. “Oleme siis oma tehnikaga neile iidsetele posijatele järele jõudnud, kes on arvanud, et nendele kohtadele on sobiv pühapaiku rajada.”

“Äkki tehti enne pühapaik ja signaal hakkas alles hiljem selle koha pealt tulema? Et nagu inimesed ise on need kohad nii-öelda pühaks posinud?” küsis admiral.

“Siis peaks inimestel mingisugune selline paranormaalne võimekus olema, mida me pole seni tuvastanud,” arvas Ra.

“Ainult inimestel või? Äkki on meil kah. Rohtlakattidel ilmselt ongi, kui kõik see aparatuur on nende närvide eeskujul tehtud. Mida kõike mu silmad ka ära ei näe,“ rääkis admiral lage vaadates.

“Aga see kõige huvitavam koordinaat, kust oli mingi tugev sähvatus tulnud,” ütles Mai hääl. “Seal ei ole midagi, jõgi, koolmekoht, lihtsalt kivi jõe ääres. Ei mingeid ehitisi ega jäänuseid!”

“Kas Lea ise on aparaatide juures?” küsis admiral.

“Ma arvan küll,” vastas Mag, “See on tema jaoks nii huvitav, et ta vist magab kah oma toolil, näoli vastu ekraani.”

Tah valis numbri ning küsis: “Lea, täpsusta seda anomaaliat seal X54 koordinaatidel, Mai leidis seal vaid kivid jõe ääres, mingit pühakohta seal ei olevat. Aga kas see va energiasammas on seal siis olemas?”

“Ei ole energiasammast,” kostis vastus, “ei olnud enne, ei olnud pärast, ainult see väga tugev sähvatus, mis kestis mõnikümmend sekundit.”

“Kui tugev?”

“No kuidas nüüd võtta, millega võrrelda… Keskmisest energiasambast ligi kolmsada korda tugevam, sealjuures ümberkaudsed energiasambad hälbisid selle sähvatuse poole ja nihkuvad alles nüüd endisele kohale tagasi. Ma seadsin siin arvuteid ka jälgima, et nad selliseid sähvatusi ja hälbeid salvestaks ja registreeriks. Aga ega te veel ei tea, mis selle koha peal on?”

“Mitte midagi. Mai ütles, et vaid jõgi ja kivid jõe ääres. Kannata ära, kuni me materjalidega tagasi tuleme. Muidu olla nende energiasammaste kohal maalaste kultuskohad. Nii et kui sa seda edasi uurid, võid varsti jumala enesega kontakti saada,” rääkis admiral.

“Aga see sähvatus on ülimalt huvitav, väga tahaks teada saada, mis see võis olla,” prigises valjuhääldi.

“Kahtlemata on see huvitav. Aga me hakkame kohale jõudma, seniks kuulmiseni,” vastas Tah ja pani kommunikaatori kinni.

“Äkki Kai oskab selliseid nähtuseid seletada?” küsis Mag.

“Kai seletab kõige pealt ära, miks ta ajas “Nemesise” ära ja kus ta sellega käis!” põrutas Tah. Kai langetas alandlikult pilgu, Ra ohkas ja vaatas lage. Admiral turtsatas, raputas pead ja hakkas komandopuldi järgmist funktsiooni testima.

Järsku helises admirali kommunikaator, Tah pidi selle peaaegu maha pillama, ta vaatas numbrit ning ohkas: “No mis neil seal jälle on? Kas pole ikka saanud seda õnnetut passi Marile üle anda… Admiral kuuleb!”

Tah hoidis aparaati kõrva ääres nii, et teised ei kuulnud, ning ütles läbisegi kord “Ei,” kord “Jah!” ja rääkis rebasnaistest.

“No ei saa olla kõhna, kodukatt on paks, juba geneetiliselt! Jajah, tuleme kohe ja viime ära! Mis rootsi aktsent?” ütles admiral kommunikaatorisse ja lõi selle kinni. “Maalased leidsid elusa kodukati!” teatas ta.

“Kust?” imestas Ra.

“Tallinnast! Oli inimesi rünnanud. Sealkandis siis võib gelasi leiduda! On vast jama!”

Ra vangutas imestust teeseldes pead, Tah jätkas: “Ja veel rääkivat tugeva rootsi-norra aktsendiga!”

“Või et kodukatid on rootsi aktsendiga rääkima hakanud,” lausus Ra Alissa poole vaadates. Paistis, et rebaseplika oskas tähelaeva õhus hoida küll.

Kai tõusis otsustavalt ja justkui tahtis Tahile midagi öelda, ent ei julgenud, lõi taas silmad maha. Ra ja Mag vahetasid paljutähendavaid pilke. Kõhn kodukatt. Admiral aga süvenes taas komandopuldi ekraanidesse ja skaaladesse ega pannud teisi kabiinisolijaid tähele. Temale polnud keegi rääkinud, kus Kai tegelikult käis ja mida tegi. Kai oli närvis ega suutnud keskenduda, ta tundis end olevat lihtsalt üks väeti rasvunud hirv, ei enamat. Ta turjal lasus vaid kohutav vastutus. Mõtleks vaid – Muumioru elanik reaalsuses…

Järjekordselt helises admirali kommunikaator, järjekordselt oleks aparaat vana kärbi töntside näppude vahelt maha pudenenud.

“No kleidita Lumivalgeke! Mis sul siis mureks on? Kas need siseministeeriumi tolgused pole ikka sulle passi ära toonud või?” pahvatas Tah.

“Seda, et… Kuidas ma ütlen…” kostis Mari õnnetu hääl. “Politsei viis Filifjonka ära! Mis ma nüüd teen?”

Tah lasi pika vile läbi hammaste, pöördus siis kabiini poole ning küsis: “Mis kuradi Filifjonka? Mis kuradi asja te kokku olete keeranud? Miks mina sellest midagi ei tea?”

“Ju siis Kai pole rääkinud,” vastas Ra peale pausi. “Ma arvan, et ma ei pea kellelegi suuvoodriks olema.”

Kai heitis vahekäiku maha ja nägi välja, nagu valmistuks surema Tahi noa läbi. Vaikus kestis veel kaua, viimaks Tah küsis: “Teie olete seda Filifjonkat ju näinud. Oli siis nagu kõhn kodukatt või? Punase kleidiga?”

“Oli küll, täpselt nagu lasteraamatus,” vastas Ra. “Oot-oot, me oleme kohe kohal, kas võtan juhtimise?”

“Ei, ära karda, ma lasen Alissal maanduda, ma juhendan,” vastas Mag üle õla.

“Oli tal veel kindlaid erinevusi võrreldes kodukatiga?” küsis Tah ja ütles kommunikaatorisse: “Ole rahulik, ma hakkan seda asja uurima. Mitte et ma nüüd sellest midagi teaksin.”

“Ta oli viiesõrmeline, nagu maalane ikka, kodukati kikkis kõrvu ma ka ei näinud,” kirjeldas Ra Filifjonkat, jälgides samal ajal ärevalt Alissa arglikku-ettevaatlikku tegevust kosmoselaeva maandamise juures.

“On ta ohtlik?”

“Ei usu, pigem uje ja leebe, selline hästi uhke ja peen,” naeris Ra.

“Las toovad siis siia. Mis see aadress oli? Mesika 10B?” arutles Tah siseministeeriumi numbrit valides. “Ja mis me siis selle Filifjonkaga nüüd peale hakkame? Ja kes siis keda ründas lõpuks?”

“Ta tuli Marile külla, pulma,” lausus Kai vaikselt.

“Või hoopis teie tõite ta pulma? Räägi parem nii, kuidas asjad olid!” nõudis Tah ministeeriumimeeste numbrit valides ja kommunikaatorit kõrva äärde seades.

 

Filifjonka istus vangikongis lavatsi peal, käed ümber põlvede ja vaatas nukralt trellide taga sinetavat suvetaevast. Väljast kostis hõikeid, hääli ja tänavamüra, sekka üksikuid linnuhääli. Kuidas siis nii, jälle on jaanipäev ja tema istub vangis. Midagi võiks üks filifjonka ikka õppida ka, mis siis, et eelmisest korrast oli palju aastaid möödas. Iseasi, kas sellest oli midagi õppida. Jälle polnud tema pahanduse algatajaks, aga jälle oli tema sisse kukkunud. Millal teda üle kuulama hakatakse? Mida ta rääkima peaks? Kedagi ei olnud hüva nõuga aitamas ka… Filifjonka vaatas roppusi täis soditud seinu ja prahist põrandat ning hakkas nutma. Kogu elu oli ta püüdnud olla viisakas ja uhke, vältinud kõike kahtlast ja ebamoraalset, ent ometi kössitas ta siin, kus peaksid istuma röövlid, vargad ja muud kurjategijad.

Ta mäletas kõike selgelt, tal oli lausa pajalapp käes olnud ja ta oli tegelenud sootuks muude asjadega, kui kismaks läks. Tema ei olnud seda algatanud. Samas ei olnud ta varem mitte kunagi kedagi niimoodi purenud ega küünistanud, ta ei teadnud, et mõni ta sugulane oleks kunagi midagi sellist korda saatnud. Järelikult ei olnud neist kedagi niimoodi rünnatud ka, selline asi olnuks ennekuulmatu, Filifjonka oleks sellest kindlasti teadnud. Ja kes ta selline üldse oli siin inimeste jaoks? Ta ei jätnud ju kedagi külmaks, tema pilku kardeti, mõni teadis seletamata asjaoludel tema nimegi. Ta oli siin väike ja kõhetu, võinuks jääda suurte ja tüsedate inimeste varju, ometi oli ta tihti tähelepanu keskmes ja tihti ei olnud see tähelepanu heatahtlik. Ta kohtas hoopis hirmu ja umbusku, vaid laste nägudest paistis kohati siiras äratundmisrõõm. Mis imelik maailm see ometi on?

Äkki kongiuks avanes ja sisse vaatasid kolm politseinikku.

“Noh?” muheles üks vanem vurrudega politseinik. Kõige noorem vaatas hirmunult Filifjonkale otsa ning kogeles: “Teid palutakse välja!”

“Veame kihla, et see on tema,” naeris keskmine nooremapoolne mees, vanem vunts vastas: “Jäta see lasteaia jutt ometi!” ja lõi käega.

Filifjonka astus uhkel ilmel ja noor politseinik surus end hirmunult vastu uksepiita ja vaatas tulnukat lummatult. Keskmine politseinik küsis kavalalt: “Kas prouale meeldib sageli jaanipäeviti vangis istuda?”

“Mis sina sellest tead?!” karjatas Filifjonka võpatades nii, et keskmine naljahammas hetkega tõsines.

“Sa oled ikka lollakas,” naeris vunts, noorem arvas: “Äkki pole see kirjanik kõiki tema tükke üles tähendanud…” ja tõmbus jälle seina vastu, tundes silmis Filifjonka ärritunud pilku. Nad tunnevad teda ja naeravad ta üle. Kust ometi? Mis urrima kirjanik?

“Sinuga tegelevad need härrasmehed edasi,” ütles vunts, osutades kontori pool seisvatele ülikonnas meestele ja tehes viisaka žesti. Filifjonka astus uhkel sammul näidatud suunas. Nüüd juhatati ta viisakalt välja, talle avati suure süsimusta auto uks ning paluti pehmesse nahkistmesse istuda. Ülikonnas mehed istusid esiistmele, üks asus autot juhtima. Siin oli hubaselt jahe, ei lõhnanud õli ega plastmassi järele, iste oli väga pehme ja mugav. Filifjonka sai aru, et see ei ole lihtrahva auto, sellega sõidavad vaid tähtsad isikud. Nagu näiteks valitsejad. Või külalised teiste maade valitsustest. Või koguni külalised teistest maailmadest? Nüüd tundis Filifjonka ootamatult, et ta on külaline teisest maailmast ja temast peetakse lugu. Aga kes on need härrasmehed? Miks nad midagi ei räägi? Ja kuhu nad ta viivad?

 

Alissa paigutas vaatamata Ra hirmudele “Laptoni” pehmelt Pirita-Kose spordiplatsi asfaldile, esimesed uudishimulikud inimesed jooksid kohale juba siis, kui tähelaeva ramp alla laskus. Admiral Tah astus mööda asfalti, vaatas puid ja maju ning kergitas kulme. Küll ikka mõnedel veab, elavad looduslikes tingimustes ja puha.

“Kõigepealt ajate “Nemesise” ära. Siis püüab siinne politsei miskise Filifjonka kinni. Mis kurat siin toimub? Miks kurat mina sellest midagi ei tea?” nõudis admiral. “Äkki ei tea ma veel mõnd olulist asja?”

Kai astus vaikides, vesised silmad maas. Ra ja Mag jalutasid admirali järel, Ral oli pakk käes. Alissa tippis viimasena, tehes ümbritseva loodusega esmatutvust, silmad suured peas.

“Siin koputatakse ka enne,” naeris Ra, kui admiral Tõnu maja ukse järsu liigutusega lahti tõmbas ja sisse marssis.

 

“Ma pole kunagi midagi sellist söönud,” kiitis Tõnu ema Filifjonka kooki süües, “Äkki teeks ta midagi ka pulmalauale? Midagi meeldejäävat?”

“Alustuseks peame me ta politsei käest tagasi saama! Ja kas tal enam ongi isu siin planeedil viibida?” vastas Mari tusaselt.

“Kujutage ette, kutsuda politsei!” bravuuritses Peeter käsi laiutades. “Politsei! Tulnuka järele! No tere mõistus! Ikka täisidioodid!”

“No see ikka ei lähe nii, et tema tuleb ja kisub lõhki ja meie ei või midagi teha…” püüdis Tõnu isa seletada.

“Tra, eit ise läks talle kallale raisk!” korrutas Peeter vihaselt. Mari istus laua ääres, pea kätel.

Äkki kolises välisuks ja kostis pehmete jalgade astumist.

“Mul kah siis au siin viibida, kas tohib?” kostis vana hiidkärbi hääl.

“Või et karvanäod jälle!” rõõmustas Tõnu isa ukse poole vaadates. Külalised vallutasid elutoa. Alissa langes tugitooli, Kai heitis vaibale ning Ra ja Mag istusid diivanile. Tah seisis keset tuba, astus siis akna poole ning vaatas aeda.

“Oi, teid ma ei teagi,” ütles Tõnu isa.

“Admiral Tah, Pluuto kärbitsivilisatsiooni sõjajõudude ülemjuhataja,” tutvustas end vana kärp. “Et miks ma siin olen. Noh, Ra tähelaeva remondijärgsed lennukatsed, siis tõime selle paki ära. Mari, proovi järgi, kas istub selga. Ja muidu on mul ka üks idee selle pulmapeo korralduse suhtes.”

Kõik vaikisid, sest selline visiit oli vägagi ootamatu.

“Soovite ehk teed?” küsis Tõnu ema. Vastust ootamata läks ta kööki toimetama. Mari tõusis ning võttis arglikul ilmel sinaka paki laua pealt.

“Ristleja “Samuum” on praegu teenistusest maas. Käisime väga kaugel. Sõitsime asteroidi otsa. Pole hullu, varsti saame korda. Aga tema konverentsisaal on igasugusteks pidudeks praegu vaba,” ütles Tah.

“Nonoh, et te mõtlete siis…” alustas Tõnu isa.

“Jah, mõtlen küll seda pulmapidu,” ütles Tah.

“Kuulge see ei ole päris niisama, me mõtlesime ikka siin niimoodi vanarahva traditsioonide järgi korraldada, ikka maatares, nagu esivanemad,” püüdis Tõnu isa seletada.

“Jah, mul oli vahepeal mahti ka teie pulmatraditsioonidest lugeda. Samas on Mari nagu pooleldi kosmoseasukas, ilmselt pole teist keegi peale tema kosmoses käinudki. Ma arvan, et üks ei sega teist, neid traditsioone ja kosmost saaks ehk kuidagi ühendada. Või on teil kõik plaanid paigas?

“Ega päris kõik ei ole jah, paljud on lakas magamiseks liiga vanad, arvasime siin kokku, et rahvast saab nii palju, et rehe alla ei mahuta hästi äragi. Otsisime automehi, kes toidud kohale veaksid, sest kohapeal me toite ära teha ei suuda. Ei ole see jah nii lihtne.”

Ema tuli teetasside ja suhkrutoosiga, admiral võttis laua taga istet.

“Ja meil on see kõik olemas. Kaubalaevad, veorobotid, konteinerid, milles hoida toitu sellisel temperatuuril mis vaja, lisaks vaba kosmoseristleja, mis normaaloludes majutab, toidab ja magatab üle tuhande meeskonnaliikme. Kas hakkame plaane paika panema?” arutles Tah.

“Ei tea, kas nii nüüd kohe,” kahtles Tõnu isa.

“Eks see tuli teile vist ootamatult jah, aga varsti on päev käes ja vaja pidutseda. Millaski peab selle organiseerimisega pihta hakkama. Aega ju praegu on, et mõelda,” arutles admiral laearmatuuri imetledes.

“Kohe tuli see mõnus korsett meelde!” kilkas Mari elutuppa rutates. Tal oli üll hele sätendavsinine kleit, mille ülaosa taljet saledamaks ja rinda uhkemaks vormis, alumine, seelikuosa, oli lai ja puhevil, nagu printsessidel muinasjuturaamatus.

“Kust ta sul meelde tuli?” imestas Tah.

“Tal oli ennist samasugune kleit, aga see jäi laiaks ja lühikeseks ja vajus igatpidi kotti, ei istunud enam üldse,” selgitas Ra.

“Ah nii, et siis Mari võttis nagu maha? See on küll meie tsivilisatsioonis pretsedent. Maalt pärit eluvorm võtab kaalus maha,” muheles Tah. Teisedki kärbid naersid.

“Kas Lumivalgekese kleidil midagi tumepunast ei olnd?” küsis Peeter. “Käised? Ja mingi vesti moodi asi?”

“Maril oli mingi muinasjutukogumik, seal oli Lumivalgeke sellise sinise kleidiga,” ütles Tõnu mõrsja ilu imetledes.

“Laiali hoiab. See on ainus erinevus,” ütles Mari puhevil seelikuosa patsutades.

“Kas sellise lõikega riietel ei peagi mitte seelik puhevil olema? Vabalt langevana näeks see kuidagi närb välja, sul ei ole enam neid priskeid reisi, mis seda vormi vanasti hoidsid,” seletas Mag, Mari turtsatas.

“Ei noh, see on ikka väga uhke kleit! Vaata, et sa seda hoiad…” kiitis Tõnu isa, Ra seletas: “Selle hoidmise pärast ei ole vaja suurt muretseda, see ei ole riidest, vaid teemandiitnanokiududest, see ei kulu, ei idane ega mädane. Ei põle ka. Sellest korsetiosast näiteks püstolikuul läbi ei lähe. Ja on veel üks asi, miks see seelik puhevil on. Mari, proovi, kas saad käe ülevaltpoolt korsetiosa ja seeliku vahele.”

Mari käsi libises kergesti seeliku vahele.

“Seal on taskud, sinna saad sa panna relva ja kommunikaatori nii, et need ei sega jooksmist ja nad ei punnita niimoodi koledalt välja, nagu sul selle punase kleidi taskutes,” jutustas Ra edasi.

“Ega see nüüd siis igapäevakleit ole?” imestas Tõnu ema.

“Meie arvestasime ta küll igapäevastes tingimustes vastu pidama ja mugavaks ka,” vastas Ra.

Mari painutas, sirutas ja väänas end, istus lõpuks Ra ja Magi vahele, kus oli kaunis kitsas. Kleit oli uskumatult mugav ja paindlik, vaatamata kohmakale ja ruumikale vormile. Ei matnud Rad ja Magi enda alla, Maril oli vaja vaid puhvis puusad koomale suruda ja istuda. Ta oligi taas Lumivalgeke. Ja mitte paks Lumivalgeke, erinevalt matsakatest reitest võimaldas kohev kleit ka kitsastesse toolidesse istuda.

“Aga mis te arvaksite siis tähelaevadest? Mul on jäänud mulje, et abielude registreerimine käib siin kuskil selle linna südames. Aga teie maatare on mitukümmend kilomeetrit kagus. Kuidas te inimesi vedada kavatsete?”

“Ma siin uurisin endisest töökohast, kas saab bussi tellida, aga neil on see vist kuskile jaanipäevale välja üüritud,” rääkis Tõnu isa.

“Aga mul on tunne, et ka meie oleme peole kutsutud. Ja millega tuleme meie? Otse loomulikult tähelaevaga. Ja tähelaevas on ruumi. Rohkem kui mingises bussis,” vastas Tah.

Helises uksekell. Tõnu ema ruttas avama, imestades: “Tea, kas vanad said tõesti nii kiiresti traumapunktist tagasi?”

“Hoopis sina!” kostis esikust ema imestus. Õuest kostis madalat mürinat ning heki taga tänaval välkus korraks midagi musta ja läikivat.

“Argo siseministeeriumist,” kostis Filifjonka terav hääl. “Käskis need dokumendid Mari Kasele üle anda.”

Filifjonkal olid sussid jalas ja põll ees, täpselt nii nagu siis, kui politsei tal käed selja taha väänas ja ära viis. Ta astus uhkel sammul elutuppa ja pani paki pabereid lauale. Nende peal troonis siniste kõvade kaantega raamatuke, Eesti vapp kullaga esikaanele pressitud. Tah jälgis olendit pikalt ning nentis: “Kodukatiga siin küll mingit seost ei ole! Ja mina hakkasin juba mõtlema, et ongi kodukatt ja kuskil läheduses leidub veel gelasi!”

“Kodukatt, libarebane, lõurebane, rebasnaine,” ohkas Filifjonka laua taha istudes. “Kas te lihtsalt “filifjonka” ei suuda kohe kuidagi öelda?”

“Vaata sa oled siin maailmas esimene omasugune ja kui inimene või kärp sind esimest korda näeb, siis hakkab ta endale tuntud ja väliselt sarnaste loomade järgi uusi nimesid tuletama,” püüdis admiral seletada.

“Aga mulle tundub, et ega te ikka ei näe esimest korda!” vastas Filifjonka teravalt. “Kuidas siis muidu mõni politseinik teab, mis minuga teatud jaanipäeval juhtus. Ja kust mõni laps peaks Muumitrolli teadma, kui mina või Muumitroll pärineme sellisest maailmast, kus väidetavalt enne Rad pole teist keegi mitte kunagi käinud?”

“Äkki ikka on käinud? Aga mitte tähelaevaga?” sosistas Kai.

“Äkki võtad tassikese teed?” pakkus Tõnu ema tassi otsides. “Su koogi sõime me kahjuks ära, me ei teadnud, millal sa tagasi tuled.”

“Ja kas rikkusin su toiduained ära, nagu üks peenelt kasvatatud mõisadaam siin enne väitis?” küsis Filifjonka ärritunult.

Tah jälgis Filifjonkat ja sosistas Rale: “Ta tundub üsna agressiivse olekuga.”

“Tavaliselt ei ole ta selline, ma kardan, et kogu see politseijama on ta üles ärritanud,” vastas Ra. Tah kogus end ning küsis: “Kas proua ei selgitaks, miks ta nii närviline on? Äkki saame aidata?”

“Kas sa kujutad ette? Ta tuli mulle köögis kallale, kui ma süüa tegin! Ise veel mõisateenijate järeltulija! Ja ta mees kutsus veel politsei kohale, kes minu, kui pureja, vangi viis,” jutustas Filifjonka teraval häälel.

“Noh see siis pidi ikka üks närvesööv segadus olema,” naeris admiral kaastundlikult.

“See kook sai päris ruttu otsa, nii hea oli,” ütles ema süüdlaslikult.

“Aga see oli nii hea, kurat… Tee pulmaks ka mõni samasugune,” palus Peeter ette astudes. Filifjonka vaatas noormeest ähvardaval ilmel. Tahile tundus Filifjonka naljakas ja põnev, praegu paistis talle, et olend võib tõesti punkarit rünnata, ta otsustas situatsiooni häirida sõnadega: “Kui prouale sobib?”

Filifjonka vaatas admirali ja leebus märgatavalt. Ta oli esimesest pilgust tundnud, et see Piisamroti näoga hiidkärp on väga tähtis.

“Kui ma aega, toiduaineid ja kööki saan,” ohkas Filifjonka. “Ja kui mulle jälle kallale ei tulda.”

“Kas on selline oht? Siseministeerium lubas ju asja kontrolli all hoida, seda maja siin silmas pidada. Noh, et mitte ei jälgi teid, küll aga igasugu ajakirjanikke ja teisi ligitikkujaid,” rääkis Tah. “Kas peab teile miski turvagarnisoni veel siia paigutama või?”

“Ei, seda pole ehk vaja,” arvas Mari end sirutades, “see kisma oli ikka ütlemata jabur ja lollakas juhus, ei tea, mis vanadaamile sisse läks, et ta Fifile kallale läks…”

Taas kord kolksus välisuks. Peeter turtsatas: “Nüüd on moor ja toi tagasi, hakkab jälle disko pihta, peaks Fifi kuhugi mujale majutama, kuni need siin on…”

“Sina nii minu vanemate kohta ei ütle!” põrutas Tõnu isa.

“Aga kui nad lollid on?” vastas Peeter ülbelt.

Tuppa saabus hoopis Kristo, kes admirali nähes kulmu kortsutas ja kohmetus. Ra ja Mag tulid talle ikka meelde ja ta ütles “Tere! Keda siin jälle näeb. Noh, mis te teete? Kuidas Fifi end tunneb? Jälle tujust ära?”

Ta silitas Filifjonka juukseid ja kuulas Peetri mahlakat jutustust viimaste tundide sündmustest. Peeter oma bravuurse ja kiire lobisemisega teisi eriti rääkida ei lasknud. Filifjonka vangutas ärritunud ilmel pead, Tah vaatas teraselt ja muigvel suuga Peetrit, vahetas Ra ja Magiga pilke, Ra ja Mag muigasid ka. Ema istus nurgas ja vaatas maha, isa püüdis sõna sekka öelda, aga Peeter lobises ta üle.

“Siis on ju jama, me peaks Fifi tõesti mujale majutama,” arvas Kristo käsi vaheliti rinnale pannes.

“Aga kuhu?” küsis Peeter.

“Mul õde ju välisreisil, tema voodi ja tuba on vaba. Peaks oma mutiga rääkima… no ei usu, et ta keelaks, Fifi on ju kasvatatud daam, ta ei riku midagi ära,” rääkis Kristo. “Või mis teie arvate? Mis Fifi arvab?”

Mari mõtles pikalt ning nõustus: “Äkki tõesti oleks parem?”

“Muidugi on ja mida varem, seda parem, iga hetk on need fossiilid traumapunktist tagasi, siis läheb siin jälle üks kisa ja disko lahti,” vastas Peeter. Filifjonka oli nõus minema nendega ükskõik kuhu, peaasi, et sellest mõisadaamist kaugemale. Milline imelik maailm: tema, Filifjonka, hästikasvatatud daam, peab paremaks lahkuda ja eelistada mõisateenrite järeltulija seltskonnale mingi ropu suuga punkari ja röövli moodi mehemüraka seltskonda!

“Ega te kaugel ela?” küsis admiral, kelle esmane mure oli tulnukate julgeolek.

“Ei, üle Puhkekodu tänava kaks maja edasi;” vastas Kristo.

“Aga lähme siis, muidu tõesti jõuavad kõbid enne siia,” muretses Peeter.

“Kardad neid või?” küsis Kristo.

“Tüdind olen sellest diskost,” vastas Peeter. Filifjonka tõusis ja võttis põlle eest.

Admiral astus keset tuba, laotas käed seljale ning ütles: “Ega praegu me vist mingeid plaane paika ei jõua ega oska sobitada. Aga Mari las peab sidet, tema teab, kuidas meie poolel asjad käivad. Mina panen sellele üritusele igatahes õla alla, mõned tähelaevad ja robotid saan teile kindlasti lubada. Aga praegu jätkame tööd, lähme “Laptonit” kosmosesse seadistama ja katsetama.”

Alissa, Ra ja Mag tõusid ning astusid ukse poole, Filifjonka pani kingad jalga. Mis teda nüüd ootab? Ilmselt mitte midagi uut, veel mõned inimesed, kes tema pilgust kohkuvad, kõrgete lagedega maja. Ja täitsa viisakas meesterahvas, mis siis, et ta nii suur ja hirmuäratav välja näeb. Ta oskab vähemalt käituda.

“Aga Fifi mängis suupilli. Prooviks seda stuudios?” küsis Peeter ettepoole astudes ja teekaaslaste nägusid vaadates. Filifjonka vaatas äraolevalt taevasse, Kristo vastas: “See on tõesti väärt mõte.”

Filifjonka sättis saapad kenasti Kristo esikusse ritta, kohendas juukseid ning lasi ennast trepist üles, hämarasse ruumi juhatada.

“See on siis see stuudio?” imestas ta sõrmega üle süntesaatori ääre vedades. “Et siin peaksid laulud plaadiks saama?”

“Põhimõtteliselt jah,” vastas Kristo arvutit tööle pannes.

Peeter ronis trummide taha ja kirus: “Ei noh Kere on Kere, ikka ja jälle paneb taldrikud valesti.”

Kostis veel natuke kilinat ja kruvimist ja siis võdistas Filifjonka kleiti lühike trummisoolo. Filifjonka oli sunnitud jälle üllatuma – see tahumatu punkar oskas korralikult rütmi pidada ja tegi päris keerulisi liigutusi nende trummide taga. Kristo oli maki valmis seadnud ning palus: “Prooviks nüüd suupilli lindistada?”

Filifjonka vaatas keerulist aparatuuri, sosistas: “Ja sa valdad seda kõike?” ning võttis lummatud ilmel suupilli. Kristo seadis mikrofoni ning pani aparaadid salvestama. Paar minutit kestis täielik vaikus ja ainult suupilli heli. Kristo keris tagasi, salvestas loosse mõned kitarriimprovisatsioonid ning mängis siis Filifjonkale ette.

“Tõesti…” imestas Filifjonka. “Kitarr ei ole nagu päris hääles…”

“Jah, ta on kaua seisnud,” vastas Kristo virbleid keerates.

“Kust sa seda oskad, kas oled õppind?” küsis Peeter.

“Ei, ma üksi harjutan,” vastas Filifjonka suupilli mikseripuldi nurgale pannes.

“Kas sa laulda ka oskad?” küsis Kristo.

“Noh… Enam-vähem,” ütles Filifjonka kohmetunult ja lasi heledal häälel mõned omakeelsed fraasid.

“Kere, aga sinna passiks ju see rütm… Tead, sealt Mari Boine plaadilt too neljas lugu. Prooviks ära teha?” ütles Peeter õhinal trummide taha istudes.

“Kuule jah, laula korra ette, rütm oli suht lihtne,” vastas Kristo mikseripuldi nuppe seades. Filifjonka pidi laulma ikka mitu korda, kuni lisaks trummidele lõpuks ka Kristo kitarr enamvähem joonele sai. Tunni pärast oli esimene Muumimaa laul juba lindis. Ning Filifjonka, Peeter ja Kristo vaidlesid, proovisid, joonistasid noote, viskasid neid minema, improviseerisid. See oli nende kõigi jaoks sedavõrd huvitav, et nad ei saanud arugi, kui hilisõhtu juba käes oli. Kisma Tõnu vanaemaga oli selleks korraks Filifjonkal meelest läinud.

14 Valguse lastele avab väravad…

Atmosfääri naasev “Lapton” värises ja rappus, Alissa oli peaaegu paanikas, hoides meeleheitlikult tähelaeva kursijoonel. Ra vaatas üle esiklaasi veiklevaid hõõguvaid jutte ja hoidis seinast ja istmeseljatoest kinni, Tah seisis, käed seljal, komandopuldi ees ning vaatas ükskõikselt aknast välja.

“Stabilisaatorid on küll hästi timmis, mitte iga laevaga ei saa atmosfääri tulles niimoodi püsti seista, ilma et kuskilt kinni hoidma peaks,” kiitis admiral. “Mis tihendirõhud teevad?”

“Kadu ei ole,” vastas Mag arvutiekraanil näite uurides ja kerides.

“Lennuk on tõesti hea, aga nagu ma aru saan, on ta taas komandoalus ja ma pean katsete tarvis omale uut masinat otsima hakkama,” kurtis Ra.

“Aga kes siis sellega lendama hakkab?” laiutas admiral käsi. “Me ei hakka ju ometi iga päev sõda pidama, et oleks komandolaeva tarvis!”

Ra ohkas sügavalt ja vaatas atmosfääri klaasi taga, mis vastavalt “Laptoni” laskumisele heledamaks ja sinisemaks värvus. Kai ohkas kah ning suunas pilgu maha.

“Ja mis sa nüüd edasi teha kavatsed? Põrutad jälle sinna Muumiorgu või?” küsis Tah kavalal ilmel.

“Esialgu tuleb vist üks Maa pulm üle elada. Mul ei olegi täpsemaid plaane veel tehtud,” vastas Ra teisele pilooditoolile istudes. “Kangesti huvitab, millega Lea tegeleb, tahaks temaga kohe rääkida. Aga mis sa ise teha kavatsed?”

Admiral vaatas tähtede poole, mõtles natuke ja lausus: “Peab vist varsti erru minema, vanaks ja töntsiks hakkan jääma. Praegu on veel selline naljakas olukord ka: mina kamandan laevastiku vanimat ristlejat, Lan aga kamandab uusimat ja suurimat emalaeva. Tema on lihtsalt emalaeva kapten, mina aga terve laevastiku admiral. Kas pole naljakas? Admiral istub laevastiku kõige iganenumas laevas.”

“Praegu istud aga komandolaevas, nii et kõik on korras. Vaja vaid “Samumile” kapten leida,” arutles Ra, vaadates kolletavat kõrbepinda kuskil kaugel tähelaeva ees. “Erru minna? Keda siis admiraliks ülendada? Ega ometi Lani?”

“Miks ka mitte?”

“Minu meelest ei ole ta oma ülesannete kõrgusel,” lausus Mag pead pöörates.

“Lugesin põhjalikult Argeeli missiooni raporteid. Jah, ta tegi ka hulljulgeid trikke, nagu see emalaevaga üle selja atmosfääri pikeerimine, aga ta ei löönud kordagi verest välja, iga liigutus oli tal kainelt läbi mõeldud ja kindla peale tehtud, uisapäisa ta midagi ei teinud. Üldiselt sai ta selle rünnaku all suurepäraselt hakkama, tahes tahtmata jääb ta ajalukku kui Ge ikke likvideerija. Või mis te arvate? Usaldaksite teda admiralina, kui laevastik rünnaku alla sattub?” küsis Tah.

“Noojah,” venitas Ra vurre siludes, “kui läheb sõjaks, siis on ta tõesti pingul ja valmis ja põrutab kohe, kui võimalust näeb, ega ta jäta jah vaenlasele hingetõmbehetki, aga…”

“Lan on kiskja,” lausus Kai. “Hirmus kiskja.”

“Peabki olema, kui oled sellise koha peal. Seal pole aega hirmu ja viha tunda, sa pead teadma, kui tugevad on su kihvad, sa pead jooksvalt situatsiooni hindama, mõtlema ette, kainelt ja kiiresti ja hammustama iga hetk, kui võimalus on ja haarata ning hoida initsiatiivi,” jutustas Tah pilku madalamale lastes. Kesk kõrbeliiva aimus juba emalaev “Orkaan.” Sealgi oli kiiresti edenetud, kaugele paistsid uued valendavad kattepaneelid, mis ei olnud “Monstrumi” plahvatust tunda saanud. Väliselt oli emalaev juba terve. “Laptonist” möödusid veel kaks lahingulennukit – need olid Mai ja Chen.

“Laptoni” rattad puutusid liivatolmust põrandat emalaeva lastiruumis, reisijatele lõi luugi vahelt näkku kuum ja kuiv kõrbeõhk. Xide püstmootorid keerutasid tolmu ja levitasid kõrvukriipivat vilinat, kõik lähedalviibijad igatsesid hetke, mil Mai ja Chen kindlalt teemandiitpõrandale laskuvad ja viimaks ometi lahingulennukite mootorid vakka sunnivad. Viimaks see ka juhtus.

“Kodu. Hubane kodu,” ironiseeris Mai tülpinud ilmel lennuprille eest võttes ja Xi kabiinist maha hüpates. Chen sirutas end oma lahingulennuki kõrval ja kutsus: “Läheks teeks kerged praed?”

Mai loivas Cheni poole, ta pilk jäi pidama “Laptoni” poolt läheneval seltskonnal.

“Noh, trulla, millest selline tülpinud nägu,“ küsis Ra Maile lähemale jõudes.

“Proovi ise neid koordinaate lugeda ja mingeid Lea kirikuid pildistada,” kaebas matsakas emakärp.

“Mind huvitavad need küll väga,” lausus Ra. “Sa võid kettad mulle anda, ma lähen viin need ise Leale ära… Kurat küll!” Ra koperdas maas vedeleva toruliitmiku otsa.

“Tohoh,” naeris admiral Ra selja taga.

“Vot seepärast ei tahagi mina, et Lan admiraliks saab!” turtsus Ra. “Siis hakkaksime igal pool… Miskite kütusetorude otsikute otsa komistama!” Ra andis torujupile jalaga, lüües selle admirali jalge ette. Tah vaatas maha ja vangutas pead.

“Näe, seal vedeleb ei tea mis ajast üks laialiaetud robot! Need kastid vedelevad seal sasipuntras nii kaua, kui ma mäletan! Ainus kord on nad asendit muutnud siis, kui “Monstrum” plahvatas! Ja meenutame veel seda remondivärki ja suhtumist teadusesse!” kirus Ra lastiruumis valitsevale korralagedusele osutades.

“Kas Lan saab admiraliks?” kortsutas Chen kulmu, käed puusas.

“Rahu, kutid, rahu!” lehvitas admiral mõlemaid käsi. “See teema ei ole praegu kuigi aktuaalne. Jah, ma maalisin Rale võimalikke tulevikustsenaariume. Eks see loogiliselt nii peaks minema… Jah, bardakk on siin küll, aga teate, me peame ükskord maha istuma ja kogu selle emalaeva majandamise luubi alla võtma. Lan üksi lihtsalt ei majanda seda 20000-lise meeskonnaga laeva ära, siin tuleb ümberkorraldusi teha. See on ju nagu linn, seda enam sama põhimõttega ei halda, nagu ristlejat hallatakse… Ohjah. “Monstrum” ka veel. Ega teil, kutid, pole kuskil selle agregaadi tehnilist dokumentatsiooni? Imelik lugu, Agno baasis ei leita seda üles ja tuleb välja, et see polegi uraani tootnud.”

Ra lasi pika vile läbi hammaste ning vastas: “Kui Agno baasis jooniseid ei ole, kus need siis veel olema peaks? Remonditsehhis? No minul pole kindlasti midagi. Aga mida me siis Argeelil tootsime?”

“Relvakütust,” vastas Tah käppi laiutades. “Eks Lan arvas, et sõda käib veel kaua, ma ei oska sellele muud seletust leida.”

“Ei noh, taga targemaks läheb, tuleb siis välja, et käisime suure armaadaga Argeelil relvakütuse järel?” imestas Ra. Tah laiutas käppi.

“Eks selle katastroofi pärast jäi siis reaktorikütus tegemata,” nentis admiral. “Aga ikkagi tahaksin ma selle masina iseärasustega lähemalt tutvust teha.“

Chen sirutas end ja vaatas lage, Ra vaatas tolmust põrandat ning silus vurre. Kuskilt teisest lastiruumi otsast kostis millegi ümberkukkumise kolin ja sõim. Tah ohkas.

Lan astus reipal sammul lastiruumi ja tuli otsejoones Mai ja Cheni lennuki vahele.

“Noh, mis uudist? Vahetus läbi või? Tallinn on siis hetkel lennukite katteta või?” noris Lan. Mai ja Cheni vahetus polnud sugugi mitte läbi.

“Ole rahulik, nende oma ministeeriumi mehed on mõistlikud kutid, saavad ka ilma meieta hakkama,” sekkus admiral.

“Aga need gelased seal Tallinnas?” küsis Lan. Temagi teadis juba väidetavast kodukati rünnakust kohalikule inimesele.

“Ei mingeid gelasi, see oli rumal nali,” muheles admiral. “Lihtsalt Filifjonka hammustas Mari peika vanaema. Kõik. Ei mingeid gelasi ega kodukatte.”

“Jälle te oma filifjonkadega,” lõi Lan käega ning asus Mai lennuki sisemust uurima.

“Kas sa kujutaksid ette kodukatti, kes on piitspeenike, selline 30-kilone?” naeris Tah. “Kas sa kujutad ette kodukatti, kes kedagi hammustaks?”

Chen naeris kõlavalt ja teatas: “Kodukatt on priske, nuumatuna pikalt üle 100 kilo!”

Lan ei lasknud ennast häirida, ta küsis Mailt: “Kas sa vahest oma lennukit koristad ka või?”

“Oh, see männiokas, küllap ta mul küünise otsa kuskilt jäi,” vabandas Mai põrandal okast nähes, ta võttis selle ning heitis hooletult üle õla, katkisele toruotsikule üsna lähedale, liivatolmusele põrandale.

“Aga sellised lapid oleks ilus peale pruukimist ära koristada,” ütles Lan tagaistme juurest verist taskurätti võttes.

“Ah see… Filifjonka jäi auto alla, Tõnu vist tupsutas sellega siin ta verist nina,” kogeles Mai. Admiral Tah astus lennukile lähemale, Lan vakatas ja vaatas korraks admiralile silma.

“Või et Filifjonka! Teie ka siis nüüd muinasjutus sees?” küsis Lan ärritunult. Tah ei vastanud, vaatas vaid kavalalt Lanile otsa ning vangutas pead.

“Teeme nüüd nii, et Ra ja Mag lähevad laborisse Lea juurde, võtavad selle Mai ketta ja lapi ühes, las Lea uurib, mis looma DNA siin veres on. Chen ja Mai lõõgastuvad väheke ja siis – tagasi patrulli. Lan aga,” rääkis admiral leebelt. Ja röögatas siis: “Organiseerib selle lagamendi koristamise siin!” ning ta lõi toruotsikut nii, et see kolinal üle põranda veeres ning katkise roboti roomiku vahel peatus.

“Kui me tuulutame, siis pole mõtet koristada, niikuinii kannab tuul selle asemele uue,” vastas Lan rahu säilitades.

“Kõva tuul küll, mis katkiseid roboteid siiamaile kannab,” urises Tah.

“Liivast ma rääkisin,” vastas Lan.

 

Biolabor oli veel rohkem segamini kui Ra ja Mag mäletasid. See tähendas seda, et siin ei olnud aega kellelgi asju ära panna ja korrapäraselt rivistada, siin pidi käima tihe ja põnev töö. Paar võõrast assistenti istusid arvutite taga, Ra otsis aparaatide ja laudade vahel teed, kustkaudu pääseda keskarvuti juurde, kust võis leida Lead. Biolabor küll, ent mitte kuskil ei paistnud praegu elundeid purkides ega ampullipatareisid proovide ja kudedega. Keeruline ajutine elektroonikakomponentide kompositsioon, väiksemad arvutid ja seadmed olid lahkamislaudadel, Lea kõige suurema ekraani ees.

“Noh, Lea, kus su kohviaparaat nüüd on? Kas sellele polegi ruumi?” küsis Ra, kui märkas nõtket läikivmusta kogu.

“Oi, tere jah,” kostis hele hääl. “See on jah ümber tõstetud… Ausalt öelda pole mahti olnud kohvi teha.”

“Mis möll sul siis siin käib niimoodi, et ei saa kohvi ka teha?” küsis Ra Mai käest saadud ketast töölauale pannes.

“Su soovitusest energianivoosid muuta oli kasu, pilt muutus hoopis teiseks, peilisin viimaks välja suurused, mille põhjal õnnestus allikate suundi ja tugevusi määrata, nüüd, kui tehistšakraid veel teistele laevadele panime, hakkasin asukohti kah välja peilima. Nüüd kaardistamegi energiasambaid. Õieti, mis neid kaardistada, neid on siin Maa peal sadu tuhandeid. Aga tahaks veel mõne sellise sähvatuse registreerida, õudselt huvitab, mis seal X54 koordinaadil toimus. Energiasammaste muutust ja hälbimist tahaks ka veel näha,” jutustas Lea ketast masinasse pannes.

“Kas nad hälbivad siis?” imestas Ra.

“Ei, stabiilsed on. Tugevus ka ei muutu,” vastas Lea näite kerides ja väärtusi uurides. Mag oli juba kohvimasina üles leidnud ja toimetas kannu ja veega.

“Mis sa uurid praegu… Aga programmeeri mõni arvuti jälgima ja teada andma, kui mõni jälgitav energiasammas hälbib,” pakkus Ra.

“Ammuilma programmeeritud,” vastas Lea. “Aga ma kahtlen selles, kas süsteem töötab päris korrektselt. Või me veel ei tea paljut sellest asjast.”

“Miks ta ei peaks töötama, kui ta juba tabab neid signaale ja sähvatusi?”

“No registreeris kohe selle põhisähvatuse järel veel ühe võimsa sähvatuse, mille asendit ruumis ei ole ma veel tuvastada suutnud. Algul mõtlesin, et on nagu kaja või peegeldus, aga ei, parameetrid olid teised. Siis ühes kohas näiteks üks nõrk energiasammas justkui muudaks asendit, vahepeal ta on olemas ja vahepeal ei ole teda…” seletas Lea Mai ülestähendatud infos tuulates.

“Oot-oot. See oli justkui Eestis, mul tuleb meelde see Mai jutt,” kortsutas Ra kulmu, vaadates Lea arvutiekraani. Sinna ilmus aerofoto jõekäärust, ümbritsevast metsast, kitsast liivarannast ja kivist keset jõge. Lea osutas pisikesele kivile päris kaldaääres ning ütles: ““Orkaani” täppisradari järgi see koht. Seal see mitmesajakordne sähvatus sündiski. X54.”

“See on siis see lahendus, mis on ”Orkaani” radariga ühitatud,” pomises Ra end mugavamalt istuma seades.

“Jah, see annab anomaaliate koordinaadid nüüd välja.”

“Mida see võrgustik sul üldse endast kujutab?” kortsutas Ra kulmu.

“Noh… Üks tšakraahel on siin, teine Kuu orbiidil “Taifuuni” peal, kolmas “Prootoni” peal Marsi orbiidil. Ja nad töötavad sünkroonis, signaal tuleb neilt tagasi juba raadio teel ja sealt pärit andmeid ma siis töötlen,” seletas Mai järgmist pilti avades.

“Kas “Prooton” on ka juba töökorras?” imestas Ra.

“Ei ole veel, seavad süsteeme üles alles, töökorras see veel ei ole,” vastas Mag kohvitassidega tulles.

“Tah rääkis edasi, et signaal levib momentaalselt. Ja ta ka ei nõrgene, olgu allikas ja vastuvõtja teineteisest kui tahes kaugel? Aga suunda nad siis tajuvad? Või kuidas sa neid koordinaate peilid?” uuris Ra.

“Tajuvad küll suunda, nii imelik, kui see ka pole. Päris täpselt sealjuures. Ja näed, siin oli see nõrk energiasammas, mis hälbis ja kadus ja tekkis taas.”

Ra ja Lea ees ekraanil olid majakatused ja tänavad. Ra uuris ja pühkis vurre ning lausus: “Kurat, see on ju Filifjonka! Seal on Tõnu maja ju! Näita seda jõge veel korra, mul on kahtlane tunne, et see oli ujumiskoht Tõnu vanavanemate juures maal.”

“Mis filifjonka?” imestas Lea ekraani uuriva Ra eest kõrvale tõmbudes. Ra vastas: “Kai ja Mari tõid ta “Nemesisega” ära, väidetavalt kutsusid pulma. Seesama Filifjonka, keda ma ise nägin, kui ajamasinat katsetasin. Aga ära sellest palju räägi, muidu võib juhtuda, et hakkad teda siin lahkama. Seda ei tohi kindlasti lasta sündida. Sa ei tahaks saada Tove Janssoni muinasjutuolendi mõrvariks, ma arvan.”

Lea surus käsi rinnale ja vaikis tükk aega, silmad suured peas.

“Mis asi ta siis selline on?” sai ta lõpuks sõna suust.

“Selline veidi kodukati moodi, noh täpselt selline, nagu Jansson kujutas. Aga kaua sa talle silma ei suuda vaadata, seal põleb miski… Kuidas ma ütlengi… No ta ei ole tavaline humanoid, ta on midagi seletamatut. Ei, muidu niisama on ta tore ja viisakas daam,” jutustas Ra pingsalt mõeldes. “Tegelikult, kui hõivatud sul arvuti on? Kui ressurssi jagub, saad kohe vaadata, milline ta on.”

Ra võttis lennurihma taskust verise taskuräti ja seletas: “Filifjonka jooksis esmalt ähmis peaga auto alla. Õnneks midagi hullu ei olnud, kukkus vaid nina veriseks, Mari ja Tõnu pühkisid sellega ta koonu ja see rätt jõudis Mai lennuki tagaistme all siia, kus Lan selle leidis. Tegelikult admiral palus sul selgeks teha, mis looma veri see on.”

“Kui põnev,” õhkas Lea verist kaltsukest nuusutades ja ettevaatlikult arvuti juurde lauale pannes. “Selleks ehk jagub meil ressurssi.” Siis hüppas ta toolilt maha ning läks sensorit üles seadma. Ra ja Mag võtsid kohvikruusid ja jälgisid pingsalt, kuidas Lea kaltsust proovi võttis ja seda prepareeris. Peatselt oli proov sensori all, Lea võttis kohvitassi käppade vahele ning kiitis: “Näe, leidis DNA üles. Nüüd hakkas koodi lugema.”

Kärbid istusid arvuti vastas laborivoodi äärel reas ja limpsisid kuuma jooki. Ra vaatas ekraanil jooksvat numbririda ning küsis viimaks kulmu kortsutades.: “Kui suur üks geen üldse olla saab? Kas ta mitte liiga kaua seda ei loe?”

“Ma nüüd ei oska öelda, erinevad pikkused on, primitiivematel ja keerulisematel organismidel ise moodi,” vastas Lea.

Nad istusid veel natuke aega, viimaks ütles Lea: “No kui keeruline ta ikka olla saab, nii pikalt ta nüüd ka lugeda ei tohiks.”

“Midagi muutus,” ütles Mag.

“Oot, nii see nüüd küll ei tohiks käia,” ütles Lea, märgates ekraanil korratuid numbrijadasid, ta libistas end maha ning läks arvuti juurde. Ta klõbistas ja klikkis, ühendas sensori lahti, vajutas nuppe. Arvuti ei reageerinud millelegi, ekraanil jooksid vaid korratud numbrijadad.

“Mis nüüd juhtus?” imestas Mag. Lea ei vastanud, vaid proovis veel klahvikombinatsioone ja tagavaranuppe, aga miski ei reageerinud. Arvuti ei allunud enam kontrollile.

 

Lan istus kaptenisillas ja toksis klahve ja kirus. Lõpuks kutsus ta: “Tan, tule siia, ma ei saa arvutiga enam hakkama.”

“Kuidas ei saa?” imestas paks prillidega kärp eemalt töölaua tagant.

“No näed, saatsin seda “Prootoni” tulejuhtimisprogrammi, tema ikka saadab ja saadab ja ei lase midagi teha,” urises Lan.

“Sa jäta see tulejuhtimise jama praegu kõrvale ja aja “Monstrumi” andmed mulle välja!” nõudis admiral Tah puhkenurga tugitoolist.

“Oled sa kindel, et sa sellest aru saad?” küsis Lan. “See oli kaunis uus ja keeruline agregaat.”

“No ma teen eri ülesandega tuumaseadmetel vahet küll, et teada saada, mida ja kuidas “Monstrum” tootis,” põristas Tah.

“Ja kui meil andmed puuduvad…” lausus Lan.

“Mille alusel te siis “Monstrumit” hooldasite, kui pole andmeid? Või ei hooldanudki? Ja ta plahvatas selle pärast?” küsis admiral tigedamaks muutudes.

“Arvuti on koos,” vahetas Lan teemat. “Nüüd ei lase saatmist katkestada ka mitte.”

“Kuidas ei lase katkestada?” imestas Tan võileiba käest pannes ja Lani kõrvale peaterminali juurde astudes.

“No ei lase… No mis see nüüd veel olema peaks?” imestas kapten, kui menüüd ja kirjad ekraanilt kadusid ja numbrijadad asemele tulid.

“Seda mina ei tunne, kahtlane lugu,” ütles Tan terminalil klikkides ja toksides. “Ongi kokku jooksnud. Kuidas see võimalik on?”

“Nagu näed, on võimalik,” vastas Lan kuivalt. Admiral sirutas end tugitoolis ja urises pahuralt.

“Aga avariiserver? Ta peaks ju rikke korral juhtimise üle võtma, rikke lokaliseerima ja siis peaarvuti uuesti käima laskma, mäletad, me proovisime igasugu katkestusi ja küberrünnakuid, alati rabeles arvutivõrk omal jõul välja,” kurtis Tan. Lan kontrollis peajuhtimispulti ning avastas: “Isegi mootoreid pole ta arvutijuhtimise alt lahti ühendanud… Suurtükid ka kõik liinil, mis see peaks tähendama? Need on ju esimesed asjad, mis arvutihäire korral lokaalsele juhtimisele peavad minema!”

Ta võttis mikrofoni ning teatas translatsiooni: “Arvutihäire! Kõik täitevmehhanismid lahutada ja viia lokaalsele juhtimisele! Kordan: kõik täitevmehhanismid viia lokaalsele juhtimisele!”

Tan läks eemale ning avas avariiserveri puldi ja vakatas. Sellegi ekraan vilgutas vaid korrapäratuid numbreid.

“Kuidas see võimalik on? Avariiserver ka umbes? Ega ometi tagavarataastusmälu pole pihta saanud? Seda ei soovitaks vaenlasele ka.”

“Kas saad selle kontrolli alla?” küsis Lan, käed seljal.

“Paistab, et ei saa. Ilmselt tuleb arvuti vool välja lülitada,” vastas paks kärp.

“Kuidas taastusmäluga on?”

“Ei tea…” kurtis Tan.

“Looda siis, et see on korras. Kapten käseb: tee arvuti korda. Ja soovitavalt nii, et mälu taastub, vastasel korral hakkad siin ise inventuuri tegema. Arvesta, et laev on poolteist kilomeetrit pikk ja siin töötab 20000 kärpi,” ütles Lan.

Tan vajus avariiserveri puldi taha kössi.

 

Kai lebas “Nemesise” rambil, nina maas ja mõtles. Tagantpoolt kostsid kontsakõpsud, sealt lähenes Alissa kahe kohvikruusiga. Rebaseplika istus rambi äärele ja pakkus üht kruusi Kaile. Siin laevas oli juba neid palju, kellele see Maalt pärit kuum jook oli meeldima hakanud.

Kaugemalt kostis hääli. Keegi karjus närviliselt: “Ma ei võta vastu, kui ma arvutile ligi ei saa! Tehku kohe terminal korda!”

“Terve arvuti pidi kutu olema...”

“Lõpetage jama, tassige laev tühjaks, ma pean uue lasti järele minema!”

“Kuradile! Kuhu ma selle kirjutan?!”

“Laome samasse platvormidele ja paneme sildi juurde.”

“Lan ei luba nii teha...”

“Tehku arvuti korda!”

Kai tõstis pea ja vaatas hiilgavsilmi ringi kuni ta pilk peatus Alissa silmis.

“Miks sa vaatad niimoodi?” küsis rebaseplika.

Kai vaatas uuesti “Orkaani” lastiruumi avaruse poole, libistas pilgu üle reas seisvate tähelaevade, jälgis kätega vehkivaid ja karjuvaid hiidkärpe. Tõmbas siis ootamatult pingule, liigutas kõrvu ja sõõrmeid.

“Filifjonka on siin. Siin võib väga põnevaks minna,” lausus Kai kohvi rüübates. “Ootame vaid öö ära.”

“Kus ta on?” imestas rebaseplika kahe käega tassi hoides. “Kas sa nägid teda?”

“Ei. Ei näinud. Ei kuulnud. Aga tunnen. Ta on kõikjal.”

Alissa tõmbus kühmu ning vaatas altkulmu kaugusse. Temagi tundis seletamatut õõva, tundis, et midagi on emalaevaga valesti.

 

“Mis kell on!” imestas Tõnu basskitarri kaelast võttes.

“Kuulame veel selle üle, äkki nüüd on õige?” küsis Filifjonka väsinult kõrvaklappe lauale pannes.

“Õlu hakkab ka otsa saama,” nentis Peeter oma pudeli viimast veerandikku loksutades. Ta pakkus seda Filifjonkale: “Lonksu võtad?”

“See on ju läbi keedetud, vastik,” turtsus Filifjonka.

“Kas sa oled karsklane?” küsis Peeter.

“Ei… Praegu võtaks hoopis lonksu konjakit ja heidaks pikali,” unistas Filifjonka end sirutades ning oma saledat keha demonstreerides.

“Aga siis lõpetame tänaseks. Fifile on voodi valmis pandud,” teatas Kristo arvutit seisma pannes ja mikseripulti välja lülitades.

“Randmed on valusad,” kurtis Peeter käsi masseerides. “Pole ammu nii pikalt trumme tagund. Tegelt jah – head aega,” ütles ta trepist alla rutates.

“Homseni siis,” ütles Kristo.

“Homseni jah,” vastas Tõnu saapaid jalga pannes. Filifjonka juhatati Kristo õe tuppa, Kristo sättis oma voodit. Heliaparatuur jäi järgmist päeva ootama.

 

Maje Li kõndis oma laudaboksis ringi. Ta tegi seda kaunis tihti, sest päevad ja kuud olid sassi läinud, tal oli kadunud igasugune ettekujutus sellest, et mitu päeva, kuud või aastat tagasi ta Ge koduses rohtlas hiidkärpide gaasirünnaku ohvriks langes. Vangipõli oli vaba tasandikulooma jaoks ääretult piinav, see võis meeltele ja mõistusele liiga teha. Jalutamine oli mingigi tegevus, mis viis mõtteid lootusetust olukorrast eemale. Alati, kui meeleheide hakkas Li vaimu päris maha suruma, võttis Li end kokku, tõusis jalule ning kõndis ringi, sageli kinnisilmi ning heietas ilusamaid mälestusi. Parim aeg oli uneaeg, need olid tunnid, mil ta tundis end päriselt vabana, ta nägi paljusid ilusaid asju, käis ilusates kohtades. Kõik unes nähtu oli seni vangipõlvest parem olnud, und ei saanud ükski hiidkärp temalt ära võtta.

Li kõndis ukseni, kuulatas. Ühe hiidkärbi käpad tatsusid ukse tagant mööda. Li vastu huvi ei tuntud. Li keeras end ringi, pani silmad kinni ja astus tasakesi. Viie sammu pärast on teine sein vastas, siis tuleb uuesti ümber keerata, natuke rohkem, kui tagasi – selleks, et mitte komistada pehmesse magamisasemesse ja toidumollidesse, siis jälle ukse juures tagasi keerata… Li jaoks oli see nii tuttav, ta käis seda teed kinnisilmi ja unistas. Ta silme ees rullus lahti ääretu rohtla ja Ge sügavsinine taevas, hõimukaaslased ta kõrval jooksmas. Milki helepruun, võimas ja nõtke keha, tuulehoog tema sabas, lakakarvade puudutus üle Li koonu. Siis meenus karge lumelõhn, pikk polaaröö, esimene pimestavoranž päikesekiir silmapiiri tagant. Hõimupealiku tervitusjoig päikesele, MeYule. Siis üle kallaste tõusnud ojad, lume sulamine, kuiv, kahisev kulu käppade all… Ja õuduse algus lahingulennukite ulgumisena, plahvatused õhus, silmade kipitamine, jalgade nõrkemine ja MeYu kadumine hallikasse hämusse.

Toibumine üksteise otsas hunnikus kuskil transpordilaeva lastiruumis, kus üritati viimast korda hiidkärpe kihvade ja sõrgadega rünnata, sest muud neil ei olnud. Kärpide blasterituli tappis palju rohtlakatte, ka hõimupealik sai surma. Surm ja vereojad, teemandiidil lebavad nõtked kehad oli viimane, mida Li oma liigikaaslastest mäletas, nad lahutati kuskil baasis üksteisest ja veeti laudaboksidesse laiali. Vaid paar korda oli Li oma liigikaaslasi näinud kaugelt kuhugi transporditamas. Talle oli jäänud vaid kitsas laudaboks ja mälestused.

Mida kärbid temast tahtsid? Miks teda elus hoiti? Ta avas silmad ning nägi enda peegelpilti läbipõlenud lambi kupliklaasil. Kui rohtlakatt pidi olema kõrge kaelaga, pika laka ja sabaga hurdakoerataoline loom, siis Li nägi välja kui üks trullakas teravakoonuline poni. Ta oli eluaeg olnud ülekaaluline, vangistus oli teda veelgi priskemaks teinud. Kui kärbid neid toiduks püüdsid, siis pidanuks nad Li ju ammu tapma, sest tema edasisel nuumamisel polnud ju mõtet. Ta oli juba pekkis. Ja ega Li ei lasknud end nuumata, ta suutis oma isu kontrollida ja ennast kuidagi vormis hoida, kartes, et äkki ta ikka ei ole veel kärpide jaoks piisavalt paks ning kärbid ootavad ja kaaluvad teda, et millal on õige aeg tapale viia. Need mõtted meenutasid Lile, et tal on kõht tühi. Ta vaatas mollide rivi. Ühes oli kapsast, ühes porgandeid, kaalikaid ja veel mingeid juurikaid. Siis veel kaks isetäituvat joogimolli. Ühest sai vett, teisest miskit roosakat vedelikku. See oli väga maitsev ja samas ka väga toitev. Li teadis väga hästi, et see on seal selleks, et ta kiiresti paksuks läheks ja kärbid saaksid ta rahulolevalt tapale viia. Seda rõõmu ei tohtinud kärbid tunda nii kaua kui võimalik, Li hoidis end südilt sellest maitsvast ollusest eemal ja valis kapsamolli.

Kapsas oli jahe, värske ja vesine. Maitsev. Sellist taime Gel ei kasvanud. Paljusid taimi, mida Li siin sõi, Gel ei kasvanud. Kuskil siin pidi olema mingi teine maailm, mingi teine planeet, kust need taimed pärit olid. Sellest maailmast pidid pärinema ka need tundmatud loomad, keda Li paar korda näinud oli: suured, rasked ja tugevad koheva laka ja sabaga; ja ka need antiloobi moodi, aga kõrgemad ja tüsedamad. Ja see jässakas kahvatu inimene punases kleidis, kes ta seal segaduste ja piinamiste toas ta rihmadest vabastas. Sellesse tuppa oli teda varem korduvalt veetud, peaga mingisse aparaati topitud. See oli põrgulikku valu ja piina teinud, alati oli peale seda tal pea kohutavalt valutanud, mitu tundi ei teadnud ta hästi, kes või mis ta selline on, mida ta teeb ja miks ta üldse on. Alles mitme tunni pärast oli Maje Li tagasi tulnud, Li oli ennast taas endana tundma hakanud, taas meenusid talle ilusad mälestused Ge kodurohtlast. Ent see viimane kord oli ta tundnud lootusetust, tema pea ja mäluga ei tehtud midagi, ta seoti vaid kinni ja räägiti vaid vere laskmisest. Ent siis kärp lahkus ja ilmus see salapärane kahvatu mustajuukseline naine, kes ta kammitsaist vabastas…

Kas ta on taas siin?! Li sõi kapsalehe lõpuni ja vaatas ringi. Laudaboks oli loomulikult tühi, ainult tema, magamisase ja toidumollid ning ventileeritav auk põrandas hädade õiendamiseks. Miks Li tundis seda nõnda, kas ta hakkab lolliks minema? Ta kõndis ukse juurde ja kuulatas. Vaikus. Kõndis aeglasel sammul ruumi teise otsa ning seisatas. Ei, midagi oli siiski muutunud, miski hingas ja elas siinsamas, miski, mida varem kindlasti ei olnud. See oli elus. Mis asi? Kas see monstrum, mille sisemuses tema vangikong asus? Li pingutas meeli ja vaatas ning nuusutas. Silmad ei näinud muud, kui elutut metalli, nina tundis vaid toidu ja Li enda lõhna, kõrvad püüdsid vaid kaugeid mootorite ja hammasrataste undamisi, hiidkärpide samme ja rataste veeremisi. Siiski-siiski! Li tundis, et monstrum ta ümber ärkas ellu. See ei olnud tühipaljas rataste veeremine, hüdrosilindrite liikumine ja elektrivool, see oli elu, jumalik elu! Kuidas sai see võimalik olla?!

Li sulges silmad ning kõndis kui unes, laudaboksis edasi-tagasi ning püüdis jälle kodumaad meenutada. Ent see tal praegu ei õnnestunud. Igal pool jäid silme ette torud, juhtmed, talad, mootorid, ülekanded, servod, teemandiitplaadid. Ühtäkki ta teadis, et tema ümber on hiiglaslik kosmoselaev. Ja sellel on neli tohutut kahurit, lugematul hulgal lahingulennukeid ja tähelaevu. Ja siin elab… 20153 hiidkärpi, 873 seda antiloobi moodi suurt looma, 1432 paksu pikalakalist, 943 väiksemat antiloobi moodi looma, 126 leopardi, 394 suuremat ja triibulist leopardi, 236 mustatriibulist tüsedat, väga sarnast nende pikalakalistega… 693 rohtlakatti! Ja veel palju kummalisi olendeid. Siiski ka mõned Ge antiloobid. Li avas silmad ja vaatas ringi. Boksi uks oli lahti läinud. Või pidi ta kinni olema? Uks läks kinni. Või peab ta lahti olema? Uks avanes taas. Li avastas, et tal on meelevald ukse üle, ta sai seda liigutada oma tahte jõuga, ilma lüliteid ja lukke puutumata! Ja tal oli kõige üle meelevald! Ta astus koridori, mõeldes, kas minna kohe kahurite kaitsmete kallale, või minna kaptenisilda. Või hoopis võtta sealt maandumisšahtist tähelaev NA132 ja proovida sellega Gele põgeneda? Kust ta ometi seda kõike teadis? Kas see on uni? Li sulges silmad ja püüdis jälle läheduses olevaid teisi loomi tabada, püüdis leida tuttavaid rohtlakatte. Rohtlakatid olid olemas, kõik teised loomad ka, keda Li enne tunnetanud oli. Ent juurde oli ilmunud hulgaliselt päris võõraid eluvorme, keda Li mitte millegi seni nähtuga seostada ei osanud.

Midagi pehmet puutus vastu Li kintsu. See oli Gine, Li õde, keda Li oli viimati näinud aastate eest Gel. Oli ta vast paksuks läinud! Kui Li teadis, et tema on väga paks, siis alles nüüd ta nägi, kui paksuks võib rohtlakatt minna.

“Sa oled elus!” õhkas Li enda kaela õe oma vastu nühkides. “Mis toimub? Mis asi see on? Uni või?”

“Ei tea. Kärbid magavad praegu, lähme võtame nende kahurid üle?” arutles Gine astuma hakates.

“Mis kahurid?” mõtles Li poolvaljult. Ta teadis küll, milliseid kahureid Gine mõtles. Seletamata asjaoludel teadis ta ühtäkki kõike kärpide alusest. Ta kõndis Gine järel, vaatas ta ümmargust keha ning mõtles. Kas see on ikka uni?

“Gine, see ei ole uni. Me ei saa liigselt riskida,” ütles Li. “See on väga ootamatu olukord, me peame kogunema, juhi valima ja tegutsema.”

“Me peame selle olukorra kohe ära kasutama, võtame sealt varustussõlmest selle NA139 ja põgeneme Gele!” kutsus Gine lauda väljapääsu poole rutates.

“Ära kiirusta, sa oled segaduses!” hüüdis Li järele. Lauda kõrval oli tõesti varustussõlm, selle kõrval maandumisšaht ja šahtis transpordilaev NA139. Li teadis seda enne, kui ta šahti uksest sisse astus ning tähelaeva oma silmaga nägi. See olukord oli ikka äärmiselt kummaline. Samas ta tundis, et seda ei saa ära kasutada, nad ei pääseks selle laevaga kuigi kaugele. Mis siis, et ta teadis, kuidas reaktorit käivitada, kurssi hoida, kosmoses sihtkoht määrata ja nii edasi.

“Vara veel,” lausus Li ukse poole vaadates. Sealt tuli kolmas rohtlakatt. Ei, see ei olnud rohtlakatt. Tal oli sarnane terav koon, kollased lakk ja saba, nahkki oli sinakashall, nagu Lil. kehalt oli ta kõvasti saledam kui Li, ent ikka ümarik rohtlakati kohta. Sinakas keha oli täis valgeid lilleõisi, mis jalgade ja kaela suunas pisenesid, jalad toetusid üksikutele kapjadele, mitte kolmele sõrataolisele küünisele, nagu Lil ja Ginel, silmad olid läbitungivad ja kahvatud, suu oli teist moodi.

“Kes sina oled?” küsis Li hirmunult, tundes looma läheduses seletamatut õõvastavat pinget.

“Merisälg… Mulle ei meeldi siin, ma tahaks koju, kasvõi Muumioru randa,” kaebas olend vaiksel häälel. Gine ja Li vahtisid teineteisele jahmunult otsa. Siis püüdis nende pilku liikumine uksel. Ukselävele astus kahel jalal kõndiv sinakasvalge trullakas olend, kes keeras oma mataka koonu rohtlakattide poole, vaatas lahkete silmadega otsa ning liigutas kikkis kõrvu.

 

Lihunik Kton toetas haige jala maha. Jalg ei olnud päris terve, valusööst sundis vana kärpi kerra tõmbuma ja peaaegu käpuli vajuma. Tööriistakapi all õhutusšahti avas paistis liikumist, kellegi tillukesed käpad kadusid vaateväljast. Misasja? Kton toetas käpad maha ning puuris pilgu šahti pimedasse sisemusse. Seal vilgatas korra silmapaar, kõrvu kostis sosin: “Radamsa!”

Kummaline hirm halvas lihuniku, ta vajus istuli kapi vastu ja vaatas maha. Mis painaja siis see nüüd ometi on, kas tõesti on närvid sedavõrd pihta saanud? Ta libistas pilgu aegamisi üle seina kuni laelambini. Peab vist jälle hospidali minema. Samas töö tahtis tegemist: “Taifuun” tellis 34 hirverümpa, “Tsüklon” vajas kaheksat, “Orkaani” enda kesksöökla nelja hobuserümpa. Ja tema valutab siin oma jalga, samas loomad ootavad laudas, paksud kui pallid ja sööklakokad käivad närviliselt edasi-tagasi – millal ometi see liha saabub?

Kton tõusis otsustavalt püsti, vaatas maha ning ehmus. Viisteist, ei üle kahekümne… Kurat võtaks, vähemalt kolmkümmend elukat lähenesid talle mööda põrandat. Kes need veel sellised on? Nagu suured hamstrid, samas nagu hülgevurrudega, läbitunngiva pilguga… Mis asi nüüd siin toimub ometi? Peab kaptenisilda uurima ruttama. Kton hüppas valu trotsides üle olendite ning lipsas uksest koridori. Seal pidi ta peaaegu kokku põrkama vanaldase kodukatiga… Ei, selle koon oli liiga pikk ja terav, see ei olnud kodukatt.

“Kes teid siia laeva lasi, mida te siin teete?” küsis Kton rangelt.

“Mis see teie asi on! Rääkige parem, kus on minu mehe õetütar Filifjonka,” vastas küsitu.

“Pidage, laboris teda kindlasti ei ole!” käratas Kton, nähes, kuidas daam avab biolabori ukse.

“Kust sina tead? Mina arvan, küll, et ta on siin,” vastas daam uksest sisse astudes. Viimane, mida Kton nägi, oli hiiglaslik haaknõel, mis daami vesti selja pealt koos hoidis.

Kurat, kähku kaptenisilda vaja minna. Jalg tegi valu. Kton põikas kõrvale vahekoridori, mille taga oli horisontaallift, mis võis jalavaeva vähendada. Ent ta põrkas tagasi, sest vahekoridoris istusid neli teravakoonulist punastes kleitides olendit, ilmselt biolabori ukse juures kohatuga samast rassist, ent nooremad. Nende juures lebas üks veidi rohtlakati moodi hobune, hall keha täis valgeid karikakraõisi. Kton pressis silmad kinni ja raputas pead tükk aega, pöördus tagasi suurde koridori. Kui ta silmad avas, oli ta vastas sinise kiivri ja mundriga jõehobu, kes nõudis: “Miks te võõraid daame tülitate?”

Kton puhus sisinal välja, litsus silmad kinni ning suunas koonu maha.

Gi üritas asjatult häiret anda, ta selja taga tööpinkide vahel kõndis asjalikul ilmel jõehobu näoga meesterahvas, kes ütles: “Ärge punnitage, see kaadervärk ei hakka tööle.”

“Mille perse pärast peab kõik läbi arvuti käima… Kurat, nii ei jõua me kuskile. Alustame otsast peale. Kust kurat sa siia said? Ära ütle, et Kõõts tõi!” krigises Gi tüdinult. Selle asemel, et magada, jahmerdas tema siin miskite koduvanade ja kõõtsudega, samas remondiplaanid olid kõik segi, arvuti ei töötanud, kellelgi ei olnud meeles, mis järjekorras sisse tulnud lennukeid ja tähelaevu remontima pidi, mis häda millisel masinal oli.

“No Kõõts juhatas mu siia ja siit edasi ju ei saa!” lõugas jõehobu.

“Kus see kõõts on siis?”

“Ära kriiska, kas sa mõtled, et ma ise ei taha sellest jaburast kohast minema saada? Kõõts on seal eesruumis!”

Gi ruttas remonditsehhi maandumisšahti ning pidi kokku jooksma ühe sasipäise naisterahvaga, kelle tige pilk Gi seisma sundis. Naise taga paistis veel trobikond lühikesi pakse mehikesi.

“Ma leidsin ühe kohaliku!” hüüdis jõehobu Gi selja taga, Gi vaatas lühikesi mehi ning nõudis: “Ja kes need veel on!”

“Mis sa karjud! Vaata, mis sa meiega teinud oled!” hüsteeritses naisterahvas.

“Sittagi ma teile teinud ei ole!” kriiskas Gi mutrivõtit käest visates. See põrkas teemandiitpõrandalt üles ning lendas vähimagi takistuseta läbi Kõõtsu kleidi, nagu koosneks see õhust.

Lan ruttas kaptenisillast koridori, et pääseda energiakeskuse juurde, et arvutivõrgu voolu välja lülitada. Koridoris piirasid ta sisse sinises mundris kahejalgsed jõehobud. Üks punasetriibulise põllega jõehobu tatsas kaptenisillas pultide ja arvutiterminalide vahel ringi.

“Ja ongi nii, et meil on laevas öörahu, jääme peaaegu magama. Ja siis ärkame selle peale üles, et Muumimamma ja My on meile külla tulnud!” ütles admiral Tah aeglaselt, vurre siludes.

“Ma tõesti ei tea, kuidas ma siia sattusin. Mõtle kui naljakas!” vastas Muumimamma leebelt. Punases kleidis pronksikarva krunniga tüdrukutirts hüppas kolmanda peasuurtüki kaitselüliti kangi peale ja sealt admirali ette relvapuldile ning vaatas Tahile selgete, asjalike silmadega otsa.

“See peab praegu ikka niimoodi olema,” ütles Tah suurtüki kaitset uuesti välja lülitades, Muumimamma toetas admirali: “My, ära tee koerusi.”

Tah kummardas lülititele kaitseriivi peale tõmbama, märkas enda nina ees tüdrukutirtsu saapakest, turtsatas ning tõmbus tagasi. Ja võpatas. Ta nina pidanuks kindlasti saapaga kokku puutuma, aga Tah ei tundnud puudutust vaid nägi, nagu oleks saabas ta ninast läbi käinud. Admiral sirutas end, kergitas kulme, mõtles hetke ning proovis My krunni pihta nipsu lasta. Sõrm käis krunnist läbi, nagu ei oleks seda olemas. Ega tegelikult ei olnud kah.

“Kuulge, te ei ole ju üldse siit ilmast,” teatas admiral minekule seades. Kas Lan lülitas arvuti välja? Mis üldse toimumas on? Jah, nad on hallutsinatsioonid, mõtles admiral, nähes põrandal mitmesuguseid pisimutukaid, kellest ta käpad läbi käisid, nagu neid poleks olemaski. Aga kuidas ometi see tüdrukutirts selle suurtüki kaitsme teise asendisse hüppas?

Lan oli endiselt koridoris sinises mundris politseikoduvanade piiramisrõngas, nende pealik üritas Tahi teed ära tõkestada. Tah marssis edasi ega vähendanud kiirust, naeris vaid: “Noh, kumb on kõvem? Lööme koonud kokku, mis?” ja marssis politseiülemast läbi. See ei saanud aru, kuhu admiral kadus, ta keeras end ringi alles siis, kui admirali hall saba juba energiakeskuse ukse vahele kadus. Siingi oli kummalisi olevusi, Tah ütles ühele arglikule kahejalgsele koerasarnasele olendile: “Ära karda, ma tahan ka siin natuke mängida,” ning avas lülituskilpide kaitseriive ning vabastas paneelid katetest, kuni leidis ka arvutivõrkude peakaitsmed. Ta tõmbas need kõik järjest välja, ootas mõned sekundid ning lülitas taas sisse ning vaatas ringi. Võõrad olendid olid kõik kadunud, emalaev oli taas tuttav, taas tavaline tuttav maailm, mida kamandab tema, admiral Tah. Ta kõndis tagasi koridori, mille seina najal lõõtsutas politseikoduvanade piiramisrõngast vabanenud Lan.

“Eks ma öelnud, et arvuti,” ütles admiral.

“Aga kuidas ometi?” ohkas kapten Lan.

 

Keegi sakutas Kristo tekki. Suur mees nohises rahulolematult ning vaatas ringi. Voodi kõrval seisis roosas öösärgis Filifjonka, silmis hirm, kaenla all nusaras tekk.

“Oi, Fifi, mis juhtus?” küsis Kristo.

“Sa ei tea, kui õudset und ma nägin,” halises muumimaalane.

“Mida siis?”

“Ma olin keset kõrbe ühes suures kosmoselaevas… Vahepeal ma tundsin, nagu oleksin olnud ise see kosmoselaev, vahepeal käisin seal ringi ja nägin palju nukraid priskeid loomi väikestes kongides kinni. Nad olid kõik surema määratud… Kui õudne…” kaebas Filifjonka edasi.

“Kardad või? Tule siia,” kutsus Kristo ruumi tehes seina äärde tõmbudes.

Filifjonka kaebas: “Ma ei tea mis see oli, selline õudne sõjamasin, täis surma…” ning seadis end Kristo kõrvale, püherdas end tihkelt teki sisse.

“Ära karda, see oli vaid uni,” lohutas Kristo Filifjonkat koonu pealt silitades. Filifjonka tõmbas ninagi tekisse.

 

Gine vaatas küsivalt Lile otsa.

“Ma ei tea, kuhu merisälg kadus,” ütles Li hirmunult.

“Kas lendame?” küsis Gine õhinal.

“Hilja,” lausus Li. Ta oli otsekui unest ärganud. Emalaev ta ümber oli taas kalk ja metalne, igasugune elu oli kadunud, nagu ka see merisälg ja valge jõehobu moodi olevus. Ainult hiidkärbid said siin peremehed olla. Li hakkas lauda poole tagasi kõndima.

“Oled sa ka argpüks,” hädaldas Gine Lile järgnedes, “ma saaksin selle tähelaevaga kindlalt hakkama, ma tean, kuidas see käib, ma tean kõike! Näiteks selle ukse taga on valvelaud…”

“Ära siis seda kohe ava seepärast,” hoiatas Li, ent hilja. Ukse taga oli ruum ja ruumis hiidkärp pöördtoolil. Li ja Gine pistsid lauda poole jooksu. Gine oli nii paksuks läinud, et Li pidi teda järele ootama.

“Ja mis sa nüüd teed?” lõõtsutas Gine.

“Oma boksi tagasi. Ma olen kaks korda juba niimoodi eluga pääsenud,” vastas Li. “Ja looda, et sa mõnd sellist hiidkärpi ei kohta, kel tekkiks isu sul kõri läbi lõigata. Ja hoidu sellest roosakast joogist, see teeb paksuks. Kui piisavalt paks oled, lõpetad ka läbilõigatud kõriga.”

Gine süda jättis mitu õe sõnadest lööki vahele, värisevatel jalgadel astus ta oma boksi tagasi. Temalegi oli kohale jõudnud, et tähelaeva ärandamine olnuks lootusetu ettevõtmine, taas tundis ta end paksukssöödetava vangina, kes võib iga hetk tapale minna. Aga mis kummaline asi see ometi oli, mis tema ja Liga juhtunud oli?

 

Laborant Lea kloppis meeleheitlikult “Nemesise” põrandarampi. Viimaks laskus see alla, unine Kai küsis: “Mis uudist?”

Ma ei tea, mis see oli… Üks vanem filifjonka moodi daam tuli laborisse, väitis ennast Filifjonka onunaine olevat või midagi sellist, otsis Filifjonkat. Kadus siis ära, nagu sina “Laptonist,“ kui Ra juttu uskuda. Ta pidi olema hallutsinatsioon,” jutustas Lea.

“Jah, nad olid hallutsinatsioonid ja kadusid siis, kui ma arvuti kaitsmed välja tõmbasin,” kostis läheneva admirali hääl. “Ma tahaks teada, mida teie teate.”

Kai vaikis, Lea jutustas töödest laboris, energiasammastest ja tšakraahelast. Ja ka sellest, et arvuti jooksis kokku siis, kui ta parasjagu Filifjonka geeni üles üritas lugeda.

“Näita seda tehistšakrat. Mis mõjud selle ümber on?” küsis Kai astuma hakates. Admiral ja laborant järgnesid talle. Labori ukse juures käis juba Gi edasi-tagasi, käpad puusas.

“Kas nägite ka?” küsis Gi.

“Jah,” vastas Lea ust avades.

“Nad olid hallutsinatsioonid. Mis neid tekitas?” nõudis remondimeister.

“Olid jah hallutsinatsioonid. Väga kummalised hallutsinatsioonid. Ma pole veel näinud, et mitu kutti oleks ühel ajal erinevaist külgedest ühte hallutsinatsiooni näinud, hallutsinatsioonid on ikka isiklikud, nii et igaüks, kes seisundis juhtub olema, näeb isesuguseid lollusi” jutustas admiral.

Kai takseeris Lea organiseeritud kaost ta töökoha ümber ning lausus: “See siis ongi su tšakraahel… Kas ta oli pidevalt võrgus?”

“Jah,” vastas Lea arvutit uurides. “See on nüüd päris kustunud.”

“Jah, terminalid jäävad pimedaks, kui arvuti korra välja lülitada. Kuni süsteem uuesti üles laetakse,” vastas admiral. Kai vaatas maha ja sulges silmad, passis niimoodi tükk aega. Viimaks lausus ta: “Sul oli see tšakra parasjagu töös. Sa lugesid arvutisse Filifjonka geeni. Kas on võimalik, et see geen arvutis, elektroonilises keskkonnas iseseisvat elu alustas, paljunes ja arvutivõrgu elektrooniliseks filifjonkaks muutis? Arvutivõrk on teil ju jube keeruline? Kas need hallutsinatsioonid ei võinud olla Filifjonka mälupildid, Filifjonka tuttavad?”

Gi ja Lea vaatasid teineteisele otsa, Tah kergitas kulmu.

“No ei saa olla!” krigises Gi.

“Geen üksi ei saa vist niisama elama hakata, selleks oleks vaimu ka vaja. Äkki Filifjonka magab, siis on vaim vaba…” arutles Kai edasi. “Äkki tuli selle tšakraahela kaudu sisse?”

Tah ohkas ning küsis: “Kuule, Gi, kas peasuurtüki kaitsmed kaptenisilla puldis on kaugjuhitavad? Noh, et kas neid saab käskida arvuti kaudu ühenduda, et siis miski servomootor viiks kangi teise asendisse? Need olid kaugjuhitavate lülitite kohta kuidagi lihtsakoelised.”

“Kaptenisillas?” küsis Gi emalaeva ehitust meenutades. “Kaptenisillas… Suurtükke saab küll arvutist juhtida, aga kaitsed käivad neil maha suurtükkide eneste juures, kohalike reaktorite paneelidel. Minu mälu järgi oli see nii. Aga kaptenisillas… ma olen peaaegu kindel, et seal on lihtsad jõuvoolu lülitid, need liiguvad küll ainult käsitsi.”

“Siis saab palju asju olla,” ütles Tah. “Üks neist hallutsinatsioonidest hüppas sellesama lihtsakoelise suurtükilüliti teise asendisse. Hallutsinatsioon liigutas reaalset asja. Vot sellist sorti hallutsinatsioonid olid need! Kui seal siiski ei ole kaugjuhitavad lülitid, nii et arvutivõrgu häire liigutas seda… Aga Lea, sa pea selle filifjonkandusega nüüd hoogu. Enne ära kindlasti selle uurimist jätka, kuni sul pole täiesti iseseisvat, võrgust sõltumatut arvutit.”

“Mis ma enam jätkan… enamus andmeid läks nüüd arvutiga koos õhtale,” kaebas Lea, “iseseisvast arvutist olen ka unistanud sellest ajast saati, kui siia emalaevale tööle tulin.”

“Parem, kui te üldse Filifjonkat ei torgiks. Tegelikult ma soovitan tungivalt teil teda mitte torkida,” lausus Kai. “Kohe üldse mitte puutuda.”

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0618)