Damiana süda tagus rinnakorvis kui meeletu. Naine oli päev läbi sappi öökinud ja palavikuliselt toast tuppa käinud, suudelnud oma kadunud mehe portreed seinal ning kustutanud kõik küünlad, et pisutki enese vaimul rahuneda lasta. Kuulnud õuest hüüdeid, tormas ta akna juurde, poetas kardinat ja tema rinnus torkas otsekohe hirmupiste. Tõrvikute täpid kasvasid ja juba võis viigipuude vahelt näha saabumas kohtumõistjate kohutavat saatkonda.
Naine teadis surmselgelt, et tema saatus on otsustatud ja hind selle eest põrgulikult valus. Olnuks ju võimalik eneselt elu võtta, et kohutavamast pääseda. Kuid hispaanlanna plaanid olid teised.
Ta jooksis kleidi lehvides magamistuppa, võttis kaelast medaljoni, selle seest pisikese kuldvõtme ja avas seina sisse peidetud salalaeka. Kaunis kuldsõrmus, mille keskel kroonis vägev smaragd, lebas veripunasel siidipadjal kui jumala enda silmamuna.
Damiana võttis sõrmuse ja silitas seda õrnalt. Naise hinges oli täna suurem kahtlus kui iial varem. Kuid ometi väreles tema südame salasoppides mingisugune määramatu, jõudu andev kindlus.
Koja alumise saali uksele koputati.
Damiana silmad täitusid pisaratega.
Uksele prõmmiti nüüd millegi tugevaga. Kostus ilmalikke ja evangeeliumist pärit lauseid ja käsklusi.
Naine võttis veelähkri ja jõi selle tilgatuks. Siis oliiviõli pudelist suutäie ja surus huulte vahelt ka sõrmuse suhu ning neelas kõik kogu täiega alla. Õnneks läks protseduur kiiresti ja ehe leidis tee tema makku. Järgmisena vedas ta rinnale number kaheksat meenutava märgi ja seda hetkel, kui alumisel korrusel ukselukk raginal lahti murti ning sõdurid jooksid maja läbi kammima. Süüdlane tuli tuua kohtu ette ja mõista talle vääriline karistus.
***
Kui Damiana vangla rõskest keldrist tänavale talutati, paitas päevase päikese soe kiir tema verekorpas silmakoopaid. Just sellest kuldkettast ja hõbedasest sirbist või lugematutest taevatähtedest sai nüüdseks vaid pelk meenutus.
Surmani piinatud kullasepa abikaasat ootas ees vaevaline teekond peoehteis linnaväljakule, kus ootas ees tuleriit.
Komberdades kui purusant, võitles süüdimõistetu pikast piinamisest rapitult vaid ühe nimel – saaks see päev ükskord läbi.
Siis asetati Damiana pähe paberist mitra, mis kandis kirja „Ketser, usutaganeja, ebajumalakummardaja“, ning ta lükati vaevaliselt häbivankrile, kus teda sunniti teekonnal hukkamispaigale püstijalu sõitma, et kohtuda oma kohutava lõpuga, mis saatusel talle veel varuks oli.
Inkvisiitorist kohtumõistja astus kõige ees. Tema järel kohalik nõiakütist vikaar, mõned ilmalikud ja vaimulikud notaablid ning seejärel kahe hobuse veetud häbivanker sõduritest saatjaskonnaga. Kõige viimasena sammus suurt kasvu timukas.
Teepervele kogunenud inimesed hüüdsid parastavaid sajatusi, kuulutasid jumalale meelepärast õiglust ja mõned tahtnuks naisele lausa ise kätega kallale tormata. Siiski taltsutas ka viimaseid nina täis tõmmanud talunikke ja joomakoeri, kes tulid hukkamispaigale enda igapäevast kibestumist välja elama, kartus inkvisiitori aulikku kohtumõistmist kuidagiviisi segada.
Tunnistuse põhjal, mis inkvisiitori range pilgu all kohtusaalis ette loeti ja tintselgelt paberitele talletati, seisis süütegusid kirjeldava loetelu kohal etteheide: „Jumalateotus kuritahtlikus ketserluses.“ Vatikanis tunnistati sedasorti kuritegu sõnapaaris, mis kandis endas surma: responsio mortifira.
Damiana mees suri mõned nädalad tagasi kopsupõletikku ning naisest sai vara ainus pärija. Kui linnaelanikud kuulsid naise armastusest tumeda maagia vastu, otsustati ta süüdlaseks lausuda ja kõrge inkvisiitorihärra linna kutsuda.
Peale üsnagi kasinat ülekuulamist tunnistas hispaanlanna enda seotust alkeemiaga, kuid keeldus jagama sellele ühtset mõõdet kuradi või põrguga. Jonnakuse märgiks võisid piinajad küll tema kallal eri moel lustida, kuid nõiaks tembeldatud naine ei murdunud.
Kõige enam soovis Damiana mõista universumi sisemist toimimist. Naise jaoks muutus alkeemia kinnisideeks päeval, kui tema abikaasa, kes tihti meremeestelt väärismetalli kokku ostis, sai ükskord Türgi maadel seilanud kaptenilt kaubaks haruldase smaragdtahvli.
Meremeeste sõnade järgi leiti mõistukirja peitev tahvel muistsest linnast Tyanast, salapärasest kambrist, kus kullast troonil istuv surnukeha seda käes hoidis.
Damiana ei avaldanud kunagi oma saladust või teadmist selle kohta, kuidas tahvlit mõistma peaks. Temalt konfiskeeritud päevikutest ja märkmetest leiti nii salapäraseid viiteid maakidest metallide eraldamisele kui ka tõekspidamisi ja seotust niinimetatud varjude maailmaga, mille teetähiseks märkis naine salapärase tarkade kivi. Märkmetest leiti veel hirmutavaid kuulutusi, kus peale vaimu ja keha lahutamist siin maailmas kohtub inimene kõige kujuteldava vastandiga. Seal ollakse võrdsemad kui kusagil mujal ning selles maailmas valitsevad jõud, mida ükski hing kontrollida ei suuda.
Märkmetest loeti, et too kuratlik varjude maailm võinuks välistada seni õpitu ja teatu, liita endas hoopiski uue dimensiooni, uue väljundi inimkonnale, kus Jumala olemus võiks taanduda pelgalt inimese mõtteviljaks.
Ülestunnistuse ootamatu rakurss jahmatas inkvisiitorit sedavõrd, et ta läkitas kirja arupärimiseks Vatikani ülemvõimudele. Kui selgus, et sarnaseid tunnistusi polnud varem laekunud, võttis jaht teisitimõtlejaile teatud ringkondades hoopiski uue pöörde. Kuluaarides alustati ilmaliku ja püha eesmärgi nimel nõiajahti, sorkides läbi kõikvõimalikke patuneelajate koldeid, et leida sarnaseid tunnistusi. Kuid viljatult. Viimaks võttis Vatikani ülemlik peakohus vastu kinnise otsuse – süüdimõistetu tuleb viivitamata hukata.
Väljakule oli ehitatud kolm poodiumit. Nendest ühel paiknesid kuninga ja piiskopi kantsel ning kardinali tool, mida ümbritsesid prelaatide istmed. Teine poodium oli määratud sünges draamas osalejatele: vaimulikule, kohtunikule, timukale ja viimaks ka süüdimõistetule enesele. Eraldi võis märgata hiiglaslikku krohvitud pukki, mis oli puid täis kuhjatud. Ja tuleriidaga ei oldud koonerdatud – see kohutas oma kõrgusega, ulatudes piikide ja odade teravikest tublisti üle. Seda seepärast, et timukal poleks võimalik hukkamist kiirendada. Damiana pidi elusalt tuleroaks saama.
Timukas tõstis inkvisiitori märguande peale tõrviku ja lasi abilisel selle süüdata. Päevases päikselõõsas kuivanud riit ahmis tuld ja tulekeeled limpsasid maialt vangistatu jalusesse laotud raagusid.
Posti külge seotud inimvare ei liigutanud, kuigi inkvisiitor tahtnuks aeglasel tulel põleva naise suust kuulda mistahes süütunnistust, karjeid või vähemalt seosetuid sõnugi. Ehk vaikseid palveid, soigumist, paludes endale armu heita, mida rahvamass kuulda ja näha võiks. Kuid seda ei tulnud.
Seda enam, rahva pahameeleks ei suutnud tuleleekide hammustused tuua oodatud agooniat või kirjeldamatu valu näol kahetsust. Polnud tal poolehoidjaid, kelle poole palvetada. Usust taganeja jäeti ilma ka looja armust, kellele viimane pühalik halastus võinuks ehk veel taevatee sillutada. Mustade kräsuste salkude vahelt paistis Damiana silmitu nägu ja enne, kui tuli sellel naha kõrvetas, väreles naise huulil kibe naeratus. See kohutas mõnevõrra inkvisiitorit, kes tavapäraselt oma tulemust nautis, enne kui tulelõõsk õnnetukese oma hukatuslikku embusesse haaras.
Inkvisiitor asetas käed selja taha ja mudis smaragdkiviga kuldsõrmust, mille oli süüaluse abikaasa varast isiklikult endale usaldanud. Ei märganud härra ise ega keegi teine pealtvaatajatest, kuidas kalliskivi rohekalt lõõmama lõi ning paksu rasvase sõrme ümber üha tihkemalt kinni pitsus.
Viimaks lükati põlevad haod laiali, et rahvahulk võiks näha kõrbenud laipa. Seejärel põletati tema järelejäänud keha tuhaks, et see kokku korjata ja jõkke heita. Timuka abilise imestus oli aga suur, kui ta märkas tuha seest songerdades midagi kuldselt helkimas ja et inkvisiitori sünge vari tema tegemisel silma peal hoidis, polnud mehel kiusatustki leidu varjata. Sedamaid sirutas bestia oma käe alama ette ning tema peopesal lebas lahti volditud ninarätt, justkui aimanuks ta leidu ette. Timuka käealune tõstis tuletangidega pisut pehmeks kuumenenud kuldehte silmagi pilgutamata rätile. Inkvisiitor pööras end ümber ja keerutas rinna kohale ristimärgi asemel kaks rusikasuurust ringi. Siis mässis ta sõrmuse ettevaatlikult rätti, andis sellele kolm korda suud ning astus graatsilisel sammul minekule, huulil põrgulik muie.
1. PEATÜKK
Werneri kohvik kihas üliõpilastest kui mesitaru. Tartu tudengipäevade kevadfestival kogus tuure ning kohviku teenindajatel ei jätkunud enam mahti omatahtsi lobiseda, kuna nad pidid pöörase kiirusega tellimusi täitma.
Roland pressis end kohviku ukse vahelt jõuga sisse. Samal ajal tuiskas viiepealine noorte seltskond joviaalsete hõisete saatel temast mööda, tekitades vahekoridoris lustliku sebimise.
Viimaks, saanud jala kohvikusse, võttis ta peast ruudulise koorekohvi värvi soni ja vaatas naeratades Raekoja platsi suunas kadunud seltskonnale järele. Siis tõmbas ta velvetkuue alt pluusi sirgeks ning kiikas heatujuliselt üle saali, et näha, kas tema õeraasuke, kes armastab tihti pisut varem ettenähtud kellaaega kohal viibida, on juba platsi võtnud. Loomulikult, seal tema sõsar istuski.
Roland polnud sugugi üllatunud, nähes oma õde võhivõõrastega kudrutamas. Suhkrukarva juuste, ümmarguse näolapi ja suurte silmadega rõõmsameelne neidis lausa tõmbas uudishimulikke ligi ning tema salapärane empaatia suutis inimesi tihti mõjutada.
Naine kandis türkiissinist mugavat pükskleiti, üle õla visatud laia siidisalli ja hiigelsuuri päikeseprille. Roland ohkas heatujuliselt ja võttis suuna tuttavlikult rõkkava naerulinnu poole.
„Tere, õeke!“ sõnas mees viisakalt.
„Oh vennas! Sa näed täna õige šikk välja!“ hõikas naine ja tõstis tervituseks käed. Teda ümbritsenud vestluskaaslased lahkusid ja Roland embas õde. Nad istusid vastastikku madala lauakese taha ja hoolimata kirevast rahvamassist tuldi tellimust võtma nobedalt.
„Oeh, mul on täna tõsiselt hullumeelne päev olnud. Üllata mind millegi ilusaga, ma vajan seda.“ õhkas Sanita lõbusalt, „nii tore, et sa tulid!“
„Tore et sina tulla said ja mind ära ootasid. Kannatlikkus pole üldjuhul sinu voorus, õeke.“
„Oma ainsale alles jäänud pereliikmele võin ju erandi teha,“ muigas tüdruk.
„Sellest ma tahtsingi õigupoolest rääkida.“ Roland näppis lauaserva ja sõnas siis konkreetselt: „Ma kavatsen Riina kätt paluda.“
„Tõesti!“ naine ajas silmad pärani ja tema kaarjad põsesarnad kerkisid naerule. „See on ju imeline uudis. Ma olen pisut üllatunud.“ Ta põrnitses Rolandit kelmikalt ja lisas: „Midagi sellist poleks ma sinult tõenäoliselt oodanud.“ Naine krimpsutas muiates nina ja lisas kiiresti: „Heas mõttes.“
„Aga ma olen endas kindel. Ükskordki elus olen kindel. Ma pean olema.“
„Nii kindel! Ja ometi tulid minult heakskiitu saama?“
„Keda teist mul on? Sina tunned inimesi ja tead alati kõigi kohta tõtt öelda. Riina on ju sinu sõbranna, ise sa meid kokku viisid. Mis sa kostad?“
„Täiesti hullumeelne päev!“ naeris Sanita kõlavalt ning viibutas sõrme leti suunas.
Viimaks, kui nad olid nii mõnestki mahetummisest kirsiõllest tuju üles sättinud, hulga trühvleid takkapihta ja lisaks ampsanud taldrikult veel õhulise mustikamuffini, tuli mõlemal õhtuga edasi minna.
„Kuidas Riinal läheb?“ uuris Sanita muuseas, „kas hispaania keel pole uhket filoloogipreilit ära tüüdanud? Minult saadud pisik, kas pole. Vahest mõtlen, kui sarnased me Riinaga ikka oleme“
„Või veel. Käib mulle peale, et jälle Madridi sõidaksime. Vahel mõtlen, kumba ta rohkem armastab: kas mind või Hispaaniat,“ muheles Roland.
„Vennas, kuidas sul tööga lood? Ega kosimine odav lõbu ole,“ nentis naine minekule sättides.
„Küll ma hakkama saan. Palk on veel jätkuvalt nigel. Aga homseks määrati mulle ettevõtte magusaim klient, kelle varad ulatuvad firma andmetel koguni sadadesse miljonitesse. Hämarates ringkondades teatakse rääkida, et see naine olla olnud viimase sõja aegu poliitilistes variorganisatsioonides niiditõmbaja ja temaga seostatakse lausa Pätsu arreteerimist. Kujutad ette, teda olla siinsamas Tartus märtsipommitamise aegu kusagil salajases punkris lausa vägistada püütud, aga südikas neiu suutis väikese käsirelvaga üksi kolme sõduri vastu astuda.“ Roland tegi nimetissõrmega torkeid, justkui imiteerides püstoliga tulistamist.
„Peale selle on minu kõrvu jõudnud kuuldus, et nüüd sajale lähenev vanaproua põeb kohutavat haigust, mis näo mädanema paneb. Pole tal ka pärijaid. Kui hästi läheb, täidab protsentides väljendatud kasum ka minu rahakotti.“
Roland tasus mõlema eest arve, luges mõne euro meelehead teenindajale ja aitas kerge sügisjaki õele õlgadele. Nad väljusid kohvikust ja kallistasid, misjärel jalutas kumbki oma teed.
2. PEATÜKK
Roland lasi kuuldavale unest neelatud norske ja maigutas kuivalt suud. Ta kobas telefoni järele öökapil ning piilus ühe silmaga kella, mille numbrid tablool tähendasid üht – kolme tunni pärast on vaja ennast tööle vedada. Kaheksanda mai magusjahe kevadõhk mängis kardinaga avatud akna ees ning äsja maa märjaks sadanud vihm paiskas tuppa värskeid lõhnasegusid. Õues valitses vaikus. Tintjas värvitu öö.
Peale mõnda ebaõnnestunud katset võita tagasi vähemalt pool tekist, mille naine oli endale tirinud, keeras mees end teisele küljele, et kehakate märkamatult tagasi sättida.
Mõne hetke möödudes, kui silmad pimedusega harjusid, tundus Rolandile, justkui mängleks toaseintel rohekas valguskuma. Järgmisel momendil silmas ta kerge ehmatusega naist voodiserval istumas, selg tema poole.
„Riina?“ sosistas mees pehmel toonil. Naine ei vastanud.
Roland toetas pea padjale ning lasi silmadel nautida täiuslikkust, mille nimel sai kunagi õige valik tehtud. Kummaline helkjas valgus, mis ehk nutitelefonist nõnda intensiivselt kiirgas, tõi esile kahkjad kontrastid, paljastas naise nõtked kehajooned, kauni taljejooksu ja sirge hoiaku. Temakese parem käsi toetus kehast pisut tahapoole voodile ja kaarnakarva juuksepuhmas tundus mehele siin hämaras isemoodi kütkestav.
Võib-olla oli tegu unenäoga, muigas Roland endamisi ja tõstis käe, et armastatut silitada, kui naine järsult püsti tõusis ja palja ihu välkudes lahtisest toauksest pimedasse esikusse kadus.
Hea küll, ju siis läks tualetti või kööki vett jooma, nagu Riinal vahest kombeks, mõtles mees, tõmbas teki üle külje ja püüdis unele suikuda.
Järsku kostis alumiselt korruselt ukseluku klõpsatus, raskepärase välisukse avamine ja sulgemine. Roland tõusis sedamaid istuli ja vahtis mõne hetke pimedat esikut.
„Kallis!? Mis toimub?“ hüüatas mees ja masseeris silmi. „Kas see oli välisuks?“
Vastust ei tulnud.
„Riina! Oled sa toas? Mis toimub?“ hüüdis ta valjemalt.
Vaikus.
Nüüd ei saanud Roland enam asu. Ta rohmas voodist välja, laskus trepist esimesele korrusele ja lõikas otsejoones välisukse juurde. Uks oli lukust lahti. Enne kui ta jõudis tule jaoks lülitit kobada, sähvisid aknast tuppa valgusviirud, tehes laia pöörde üle mehe nõutu näo, ja kadusid koos automürinaga kaugusse.
Mees tõttas kiirel sammul tagasi magamistuppa, haaras öökapilt telefoni ja helistas naisele. Vastas öökapil lõi valgus helendama ja kostis tuttav meloodia. See oli Riina telefon.
Veel samal ööl ja järgmistel päevadel helistas Roland kümnetele inimestele, keda nii tema kui ka Riina ühiselt tundsid. Ei midagi. Paanika ja teadmatusest tingitud ärevus said vaid hoogu. Omastel, sõpradel ja tuttavatel puudus igasugune oletus või aimdus Riina salapärase kadumise kohta. Siiani olid nad keeranud oma elus lehekülgi pühendumuse, hoole ja armastusega. Riina oli olnud õnnelik.
Näis üsnagi vastuoluline, et päevake enne kadumist oli Riina kutsunud oma vanemad külla õhtusöögile, koristanud toad ja ostnud hunniku toidukraami. Ja nüüd – ei selgitavat kirjakest ega muud vihjet, millest võinuks mõistlikke järeldusi teha.
Teatud asjaolud lisasid juhtumisse omajagu salapära. Kasvõi pentsik tõik, et naine lahkus ilma ühegi riidehilbuta, täiesti alasti. Seda kinnitas ainus tunnistaja, saekaatri pikaajaline öövaht, kes maanteepoolsel ringkäigul märkas valgustatud tänaval mööduvat autot ja selle roolis lummavalt kaunist eevaülikonnas naist. Pilt, mis vanamehe sõnul nii lihtsalt meelest ei kao. Ka ei avastatud tänavakaamerate jäädvustustest midagi, mis aidanuks jälgi leida.
Peale kõige osutus suureks mõistatuseks naise oskus autot juhtida. Alates käivitamisest, rääkimata manuaalkäigukastiga sõiduki valdamisest. Riina kartis autojuhtimist kui tuld, kuna oli minevikus raske õnnetuse üle elanud. Mis ime aga naist üleöö korraga seda tegema pani, jäi arusaamatuks.
Siis toimus esmapilgul lootustandev läbimurre.
Mahajäetud sõiduk avastati juba kolmandal päeval peale Riina kadumist ühe vana laohoone tagant varjualuse alt. Õigemini sai politsei sõiduki ebasobiliku parkimise tõttu kõne ühelt vanaproualt, kes jalutas oma vahtramahla purke kontrollima ja arvas, et säärases kohas on kindlapeale salaküttide sõiduk.
Kõige veidram oli see, kui auto leiukoha ümbruse põhjalikul läbikammimisel juhtus jäljekoertega midagi, millele ei osanud ka kõige kogenumad loomatundjad seletust anda.
Kui koerad furgoonist lahti päästeti ja valmistuti jälgi ajama, rebisid nood ennast ootamatult rihma küljest vabaks, tormasid eemale ja hakkasid meeletus hoos üksteise järel ulgudes tuiskama kui marutõbised. Vaatepilt oli sedavõrd rabav, et üks juhuslik kaader droonisalvestisest, mis sotsiaalmeediasse riputati, võitis enneolematu populaarsuse. Kuid naist ei leitud.
Kuuenda päeva möödudes kuulutas politsei naise kadunuks, kuid samal ajal levisid otsingud kulutulena sotsiaalmeediasse.
Uurimine venis. Puudusid juhtlõngad, mis aidanuks juhtumit lahendada. Rolandil keelati riigist lahkuda ning politsei jälgis teda pisteliselt. See kõik viis mehe kiiresti depressiooni ja tema peas hakkasid keerlema lootusetud koeramõtted.
3. PEATÜKK
Ühel vihmasel ja masendaval pärastlõunal istus Roland diivanil üsna räbalas olekus. Ta oli äsja lõpetanud vihase kõne uurijaga, kes oli väsinult teatanud, et edasiminekut juhtumis ei ole. Piirkond, kust auto leiti, kammiti läbi, küsitleti hulga inimesi ning uuriti võimalikke valvekaameraid. Külateest mõned kilomeetrid eemal, metsast, leiti hiiglaslik maja, kus veidrikest vanapaar ühiselt käsi laiutas, kuid andis politseile maja läbiotsimiseks vaba voli. Ei midagi. Maja läheduses muutusid koerad veelgi pöörasemaks. Vanapaar pakkus selle põhjuseks palderjanist villitud eeterliku õli aroome, mida nad teatud taimede tarbeks kasutasid.
Kui uurija oli püüdnud lõpetada hea uudisega, tuletades meelde turvamehe kirjalikku tunnistust, kus Riinat märgati üksi sõitmas, ja nimetanud seda Rolandile kasulikuks alibiks, viskas Roland telefoni diivanile ja vahtis tuimalt kamina mustavasse ruutu. Tal polnud tuju seda isegi süüdata, kuigi lõkkease oli valmis sätitud ja tuba tõmbus aina rõskemaks. Köögist kandus pesemata nõude lehka. Vihm peksis akendele, pilved vallutasid sõjakalt taevalaotuse ning kusagil kõmises äike. Must masendus, mis mehe pea kohal hõljus, oli nii paks, et seda võinuks lausa noaga lõigata.
Ühtäkki hakkas telefon laulma. Roland haaras sellest isegi kahe käega kinni, et suurest erutusest vidinat mitte maha pillata. Võõras number.
„Hallo! Riina?“ hüüatas ta telefoni, silmis õnnis lootus.
„Heh … Ma tahtsin sulle öelda, mees, et see, mis seal penidega toimus, on paras jant,“ kostus kellegi kare mehehääl.
„Mis penidega? Kes sa oled?“ nõudis Roland.
„Tead, ma ei jutusta siin sinuga pikalt. Miskit kolmekümnendate lõpus, napilt enne teist ilmasõda, kadus meie külas mitu noort näitsikut kui tina tuhka. Silkasid ihualasti öhe, metsa poole jooksu. Korraldati mitu külatäit otsima, aga ei ühti – tüdrukud, õnnetud, jäidki kadunuks. Miks ma sulle helistasin? Minu enda vanatoi jutustas alalõpmata, et kui siis penid välja aeti jälgi ajama, hakkaksid elukad ühtäkki kui kurjast vaevatud metsa servas pööraselt ringi tuiskama. Kurat, tead, ja nende koerte sissetrambitud rada lumel meenutas kindla peale ühte numbrit.“
Roland jäi kuulama, kuigi pidas vanamehe juttu parajalt ogaraks.
„See oli kuradima kaheksa,“ jätkas tundmatu ärevamal toonil, „Number kaheksa, noh. Just see number, mida nüüd internetist nägin. Seesama kõrgelt masinaga tehtud pilt, kus koerad seal auto juures sama tsirkust korraldasid. Vaadake jälgi tärkavas rohus.“
„Palun öelge, mis teil öelda on,“ ühmas Roland, „olen liiga kurnatud, et hetkel koerte tsirkusest heietada.“ Ta oli valmis juba kõne katkestama.
„Mis kuupäeval teie naine kaduma läks?“ küsis siis helistaja tooni võrra malbemalt.
„Mõelge sellele. Lisaks patras vanatoi veel mingist sõrmusest, millel lasus hirmus needus või miskit. Mu jutt võib hulluna tunduda, aga see mõistusenatuke mul peast kadunud ei ole.“
Kõne katkestati.
Tegemist sai olla kindla peale mõne vaimust vaese hulluga, kes tahtis tähelepanu saada, arvas Roland, ega pööranud äsjasele vestlusele tähelepanu. Ta sirvis telefonist viimaseid ühiseid jäädvustusi, naeratas nukralt ja püüdis mõelda vähimastki, mis võinuks Riina lahkumist õigustada.
Rolandil ei jäänud märkamata pildiseeria, kus ta Riinale kihlasõrmuse ulatab ja tüdruku endale naiseks palub. Oh seda elevust ja rõõmu tol imekaunil päeval. Korraga märkas ta sõrmust, mida oli täies ilus Riina sõrmes pildistanud ja võpatas. Üks kummaline seik ujus tema mälusopist esile.
Roland oli töötanud juba mõnda aega kinnisvara hindamise teenust pakkuvas edukas varahaldusbüroos.
Täpselt kuu aega enne Riina kadumist külastas mees ühte vanadaami, kes oli väga haigeks jäänud. Kuuldavasti armastanud naine omal ajal raha lehvitada peenete pidude ja hea elu tuules. Jäi saladuseks, miks soovis ta nüüd oma rikkused kiiremas korras rahaks rehkendada.
Kui ebaõiglaselt siin elus ikka raha jaotatakse, mõtles Roland, kui oli kokku arvestanud summa, mis hõlmas kogu maist varandust, mida proua omas. Pabereid üle andma minnes juhtus aga midagi ootamatut.
Naine istus ratastoolis oma häärberi juugendstiilis raamatukogus ja ootas Rolandit justkui kipsi valatud mannekeen. Lisaks ronkmustale pikkade käistega kleidile kandis ta peas inglise stiilis tontlikku matusekübarat, mille loor varjas osalt tema haigusest moondunud nägu.
Ta ei tundunud põrmugi muretsevat oma tervise või varanduse numbriteks teisendatud summa pärast, vastupidi. Kui Roland paberiploki lauaservale asetas, lükkas proua selle lohakalt eemale ja luges näppude vahel täpse summa sularaha, mis tuli maksta akti koostanud ettevõttele. Siis poetas ta lauale sametrohelise karbikese ja avas selle. Pehme voodri vahelt helkis vastu kauneim kuldsõrmus, mida Roland oma elus näinud oli. Sõrmuse rõngal ilutsesid kaheksa filigraanselt nikerdatud lõpmatuse märki meenutavat sümbolit ja ehet kroonis hõõguvroheline smaragd.
Suureks üllatuseks palus vanaproua, et Roland kingiks sõrmuse oma armastatud naisele. Vastutasuks soovis ta vaid üht, et kingituse saaja kannaks ehet nii öösel kui päeval. Alguses keeldus Roland kategooriliselt. Aga arstidelt kuuldud teadmine, et vanale naisele on jäänud elada veel vaid kuu – ja kuna sõrmus oli viimasele sedavõrd tähtis, et ta südame teinuks rõõmsaks teadmine, kui see kellegi armastava hingega naise sõrme satub –, andis mehele uut mõtteainet. Roland nõustus tookord sõrmuse vastu võtma, kuid soovis, et neil oleks võimalik hiljem koos naisega läbi astuda ja kingi eest tänada. Kui aeg käes, küll me kohtume, vastas vana naine tookord salapäraselt. Ja Rolandil ununes lubatud küllatulek sootuks.
Kuid nüüd langes mingi alateadlik rõhk üha rohkem sõrmusele, vanale surevale naisele ja numbrile kaheksa, mida mees peast kuidagi peletada ei suutnud.
Roland astus verandale ja avas akna. Tugev sadu oli raugenud õrnemaks uduvihmaks, kuid päikest polnud veel lootust näha. Kallanud konjakipudelist paraja koguse jooki, kopsis ta maitsesigari pakist ühe välja ja läitis selle põlema.
Ühtäkki meenus mehele miski, mille taustal tundus praegune olukord üha jaburam. Nimelt märkas ta vanaproua laual tookord kalendrit, kus kaheksanda märtsi kuupäevale oli rasvane ring ümber tõmmatud. Riina kadumise kuupäev.
Kohemaid otsis ta üles droonifoto, millel võis selgelt märgata koerte joostud jälgede järgi number kaheksa või lõpmatuse märgi sarnast kujutist. Sellel oli ilmselge sarnasus sõrmuse kaunistusega.
Roland otsustas vastuste saamiseks salapärasele vanadaamile taas külla minna.
4. PEATÜKK
Rolandi hämminguks kihas proua Helbe Hanesoo häärberiesine autodest ja nende vahel sebivatest tumedasse riietatud inimestest. Hetkega taipas mees, et õhustik on enam kui kahtlane ja rõõmu see ei tõota.
Sellegipoolest võttis Roland nõuks oma kahtlustele kinnitust saada. Ta ei eksinud.
Uurinud delikaatselt maad, sai ta teada, et proua oli surnud nädalake tagasi pöördumatu haiguse tagajärjel ja just täna toimus tema saatmine viimsele teekonnale.
Osavalt, ilma suurema tähelepanuta, suutis ta ennast inimeste vahelt majja smugeldada.
Nüüd nägi ta alumise korruse hiiglaslikus saalis musta, avatud kaanega kirstu. Puusärk lebas rubiinpunase linaga kaetud mademel, vahetult teisele korrusele viiva trepi ees. Ning eriti kummaliseks võis pidada kirstu kohal rippuvat neljatahulist klaasist vormi, mille eesmärk võis olla kirst hiljem kinniseks mausoleumiks muuta. Roland tahtnuks mõne saalisviibija käest aru pärida, aga tähelepanu vältimiseks loobus mõttest.
Veel viimased leinajad jätsid kadunukesega hüvasti. Kiriksandi polnud märgata. Vaikne ja tagasihoidlik jutusumin, sekka kume klaverimeloodia ning lugematu küünalde rivi. Ruumi täitis põletatud viiruki kuivmagus hõng.
Roland unustas kahtlused ja maandus tagasi reaalsusesse. Armastatu kadumine tegi temaga kurja tööd, oli pannud kahtlema ratsionaalses mõistuses ja toonud esile tobedaimad lootuspisarad. Vana naine lebas kirstus, siin ja praegu. Polnud ta mingi koletis.
Ta astus viimase leinaja järel, lootuses soovida lahkunu hingele igavest rahu, ja seejärel kärmelt kaduda.
Jõudnud kirstu peatsisse, nägi ta, et kadunukese nägu kattis kuldne mask, mille selged ja täiuslikud vormid võisid olla meenutus proua noorusea ilust. Näokate varjas tõenäoliselt tema iseäralikku ja kohutavat haigust, kus isegi parimad palsameerimiskunstnikud ei suutnud midagi parandada.
Roland väristas sellele mõeldes õlgu.
„Puhka rahus, sinu lahkust võis pidada kummaliseks,“ lausus Roland tasa ja hakkas minekule sättima, kui märkas surnu sõrmes sõrmust. Vaadates nüüd terasemalt, kaunistas ehet tuttavlik ornamentika – see oli lausa uskumatult täpne koopia sõrmusest, mille Helbe tookord mehele kinkis.
Kummaline, mõtles Roland. Vana naine näitas tookord sõrmuse ajalugu kinnitavaid dokumente, rääkides, kui unikaalne see ehe pidavat olema. Sellist on siin maailmas vaid üks, mitte ainsamatki rohkem, oli proua rõhutanud. Lisaks palus ta sõrmust eriti hoolega hoida, jättes mulje, justkui soovinuks ta selle kunagi endale tagasi saada.
Kohutav mõte, et tegu võib olla tõesti täpselt sama sõrmusega, mille ta Riinale kinkis, muutis Rolandi lauba ühtäkki niiskeks. See tuli siin ja kohe selgeks teha, ei jätnud mees endale võimalust kahtluseks, sest paari tunni pärast kaetakse kirst klaasist kupliga või maetakse mulda.
Ta asetas taskust leitud salvräti surnu käele. Keerates sõrmust tugevasti kord ühele, kord teisele poole, suutis ta selle hõlpsalt veretust külmast sõrmest eemaldada. Siis tõstis ta ehte salvrätil silmade juurde ja teeskles leinast silma tikkuvate pisarate kuivatamist. Nähes sõrmuse siseküljel graveeringut, voogas mehe selgroogu mööda sabakondini äkiline külmalaine.
„Võimatu,“ sosistas mees endale. Ta mäletas isegi salongi, kust ta graveeringu tellis. Ja nüüd nägi ta sõrmusel, mille ta oli just surnu sõrmest näpanud, tuttavat graveeringut „Sinu Rolex“. Armas hellitusnimi, millega Riina õrnusmomentidel Rolandit kutsus. Nimi, mis nende koduseinte vahelt kindlasti kaugemale poleks tohtinud jõuda.
Ehk leiab ta sõrmust uurides võimaluse, kuidas viimaks Riinale lähemale pääseda. Õhk muutus aina paksemaks, kusagilt pressis talumatut lämbust. Leinajad olid end eemale toolidele sättinud ja saali täitis nõrk jutusumin. Poetanud ehte taskusse, vaatas ta vargsi, et ega ta pole oma kohutava teoga vahele jäänud ning tundis ängistavat soovi siit kaduda.
Roland lipsas õhku ahmides maja väljapääsu poole, taskus kummaline asitõend, mis oli tekitanud tema peas tõelise segaduste kakofoonia.
Algas taas iiveldust tekitav klaverimuusika ja hiiglaslik klaastahukas laskus aeglaselt kirstule. Ju pidi sõrmus olema prouale sedavõrd armas, et see hauda kaasa viia ja seniks erakorralise valve alla seada.
5. PEATÜKK
Seekord ei tihanud Roland koju sõita. Iga asi majas tuletas talle meelde naist, kelle kadumisest oli möödunud lausa seitse kohutavalt pikka päeva. Mälestused täitsid hinge kiiresti kurbusega ja muutsid meeled haavatavaks.
Ta parkis auto pisikese hotelli parklasse. Vastuvõtus tervitas teda maahõngu kaunis tüdruk, kes oma lihtsa, kuid südamliku suhtumisega Rolandi tema numbrituppa juhatas. Süngeisse mõtteisse uppunult võis ta neidist oma vaikiva passiivsusega ehk isegi pahandada, kui numbritoa ukse viimase ees sõnagi lausumata kinni tõmbas.
Siin hotellis oli ta ka varem ööbinud. Mugavuselt pigem praktiline ja elementaarne, just sellisteks käigu pealt peatuseks, kus saab duši all vedeleda, välja magada, hotelli einetoas kohvi, saiakesi ja putru nautida ning siis järgmisesse päeva kulgeda. Lihtsasse olmehõngusegusesse tuppa mahtus kõik: kitsas garderoobikapp, keskpärase mugavusega voodi ja moodsapoolne teler seinal. Ruumi tagaosast viis uks pesemisnurgaga tualetti.
Peale kosutavat kümblust heitis Roland voodisse. Ta jälgis mõnda aega laes ventilaatorilabade pöörlemist, lootes selle hüpnotiseerivale mõjule, kuid haaras siiski suurest kannatamatusest voodiserval lebava mantli ja koukis selle küljetaskust salvrätti mässitud ehte.
Ta arutas pisikese tombu ettevaatlikult lahti, justkui kartes, et häärberis nähtu oli vaid pelk silmapete. Keeras siis sõrmuse sisekülje nähtavale. Siin see oli. Puhas, filigraanse sisselõikega graveering, mida ta mäletas nii paganama hästi.
„No mida kuradit see tähendab,“ pomises mees tasa ja tõstis mõtlikult pilgu. Teades oma naist liigagi hästi, otsustas ta Riinale tookord hoopis valetada, et soetas sõrmuse suvalisest ehtepoest, kui riskida võimalusega, et Riina seda vastu ei võta. Olgu siis nii. Aga sellegipoolest – kuidas põrgu päralt sai sama sõrmus tagasi vanamoori sõrme. Kui mitte …
Viimasest mõttest jahmudes tõusis ta voodiservale istukile.
Kui tegu pole mitte inimrööviga, mille eidekõbi korraldas, et sõrmus endale tagasi saada? Ehk on tema kallis armastatud naisuke Helbe valdustes siiani vangistuses, nüüd on mutt surnud ja jumal teab …
Samal ajal, kui ta mõtete segaduses lausa higiseks tõmbus, pistis ta sõrmuse mängeldes väikesesse sõrme ja keerutas seda mõtlikult, kuniks kaunis ehe vurrides sõrme kiilus ja kummalisel väel tugevasti kinni pitsus.
Enne kui mees jõudis arugi saada, ärkas ornamentika ehtel ühtäkki ellu.
Järgmisel hetkel siblis Rolandi kõhukoopas justkui mustmiljon sipelgat. Ta ei suutnud kättki tõsta, et sõrmusest lahti saada, olles jõuetu üleüldse liigutama.
6. PEATÜKK
Kuhu kurat oli kadunud tema keha? Ei jalgu, käsi. Isegi mitte torsot. Seda kõike asendas rohekalt helendav kuma, millest kiirgas niitjas juga kaugele pimedusse. Viimasedki detailid, kontuurid või lõhnad, mis reaalsust meenutasid, olid kadunud.
Pimedus ammutas Rolandi meeltest salamisi energiat ning kudus tema ümber õelal kombel kõige süngemaid mõtteid. Hõõguva nabanööri kuma väreles ja hetkeks tundis Roland, justkui vajuks ta rauapuruna veetu mere põhjatusse mustavasse sügavikku. Kuid siis toimus liikumine. Või vähemalt nii ta arvas, märgates hõõguva nabanööri ahtas valguses hordide viisi ebamääraseid tontlikke kujutisi. Need tõusid pimedusest otsekui tindiseened mõne mahajäetud kalmistu põuest ja nägid välja tõrvaga üle valatud inimnägude sarnased, meeleorganid selle rõveda olluse alt pundumas.
Aina lähenedes kummituste hordile, nägi ta nüüd selgemalt meeste, naiste, vanurite ja isegi laste või imikute hõljuvaid peakujusid. Need maigutasid jäledaid suid ja Roland kuulis esimesi helisid – sosinaid ja valjenevaid oigeid – justkui surm ise kiruks enda tegemata tööd. Mees taipas tahtmatult, et igaühel neist oli justkui hingel miski sünge saladus. Murekoorem, mille süül nad siin pimedas maailmas rahu ei saanud. Mõrvad, enesetapud või õnnetused, ahastus, lein või viha. Mõistmata nende keelt, jõudis sõnum ometi kohale. Kas tegu võis olla teiste temataolistega, kes olid samuti siia lõksu langenud?
Seosetu ja kriipiv kisatanner, mille keskel Roland mööda päästvat võluköit hõljus, tahtnuks meelsasti ka teda enesesse haarata. Košmaarseid lendlõustu tekkis lugematul hulgal aina juurde ja nende elajalik füsiognoomia püüdis justkui oma vangistuseks loodud kestast vabaks pääseda. Hõõguva nabanööri jõud muutus tugevamaks ning kandis Rolandi tollest õõvastavast koolnumerest eemale.
Kõige hulluse tipuks märkas Roland mustast tühjusest tõusmas tohutut kerajat moodustist, mille väline tahmjas kest pöörles ja tulitas hõõguvpunastest täppidest. Roland suutis vaid viivuks silmata, kuidas see miski ühtäkki laiali valgus ja oma põrgust veetud ollusega kisendavaid päid endasse ahmis. Ootamatut nähtust saatis kumisev heli, mis omakorda ükshaaval tuhandete lendlõustade röögatused summutas ja uue lainetusena edasi pühkis, et ulatuda kaugemale.
Viimaks tuhises Roland oma võlunööril kui elus kurat. Tänades kogu hingest seda teadmata jõudu, mis teda edasi kandis, avastas ta ennast taas mustava pimeduse rüpest, hääletus tühjuses. Kindlasti parem, kui langeda tolle tuletäpilise koletise roaks.
Edasi kulges teekond küll üksluiselt, kuid Roland tundis endas kasvamas ängistavat hirmu. Mida muud saanukski tunda, kui terve maailm tema ümbert oli kui noaga läbi lõigatud. Kest, milles ta viibis, koosnes üksnes valgusest ja ainus lootus lasus vetikakarva võlujõge meenutaval vool, mis teda tõenäoliselt ikka veel kuhugi teadmatusse juhtis.
Ühtäkki kumas mõõtmatus dimensioonitus kauguses miskit hõbevalget, millele lähenedes tundus tegu olevat sarnase keraja valgusobjektiga, nagu tema endagi olemus. Kuid siis ta märkas, et hõõguvroheline nabanöör tema teekonnana mitte ainult ei lõppe siin, vaid keerleb spiraalina ümber kauni lummutise.
Ta hoomas nüüd kohkumusega, justkui võimsa korallkalju servalt põhjatusse sügavikku laskudes, et talle avanes millegi tuttavliku ja kohutava olemasolu. Või meenutas vaatepilt vulkaanikraatri sisemust, kus pöörles tohutu, sünget orkaani meenutav keeris, milles hõõgus lugematul hulgal punaseid täpikesi, meenutades oma värvuselt pigem laavat, kuigi väävlihaisu või põletavat kuumust ta ei täheldanud. Kostus vaid kume ja krudisev heli. Samuti nägi ta nüüd selle serval ringis järjestikku veel seitset samasugust valguskera.
Ootamatult keerles roheline voog kera ümbert eemale, sellest siiski lahti laskmata. Voog kasvas ja pöörles kui miniatuurne keeristorm ning liikus ähvardavalt Rolandi poole, tardudes hetkeks, justkui oleks milleski kahelnud. Ühtäkki irdus selle küljest roheline juga kumisevasse põrguvulkaani, imedes teda mingil moel enese salapärasesse tervikusse. Järgmisel hetkel oli see keerlev monstrum läinud.
Ja enne kui Roland selle kõige keskel midagi mõista suutis, tiris mingi kummaline jõud hoopiski teda ennast tollesse kaunisse, äsja avastatud moodustisse.
Roland ahmis tugeva sõõmu õhku, justkui tõusnuks pinnale mõnest pikast veealusest teekonnast. Tema pea kumises ning suulagi kleepus kuivalt. Esimesena märkas ta läikivat eset, kuldset peekrit tuttavliku, lõpmatuse märki meenutava ornamendiga. Selle kõrval lebas hõbedane habemenuga. Tõstes pilgu kõrgemale, detailid teravnesid. Esemed paiknesid kivist tahutud massiivsel mademel, mille servi ühendasid kaheksa võrdse küljega tahku. Ruumi sügavust ja mõõtmeid võis vaevu hoomata, kuna kaugemaid alasid kattis ühtlane hämarus.
Laua keskel hõljus kui nõiaväel liivakella meenutav objekt. Imeviguri pealmisest klaaskapslist voogas smaragdrohelist helendavat ainet samasugusesse alumisse kapslisse. Ümber mademe võis märgata istumas inimeste kogusid. Nende silmile langes liivakellast peegelduv õrnrohekas värelus ja nüüd, kui Rolandi pilk aegamisi selgines, joonistus esile kaheksa ihualasti naisefiguuri.
Kõik nad näisid võrdlemisi noored, veatud ja kaunid, huulil magus naeratus, silmis justkui ootusärev helk. Roland tundis palavikulist kohmetust.
Kas ta ärkas? Või jätkus uni? Oli ta ju äsja ekselnud salapärases maailmas, tõenäoliselt tema elatud elu kõige realistlikumas unenäos, mida võinuks ette kujutada.
Ninasõõrmeisse kandus kehasooja auru ja magusate parfüümide lõhnakooslust. Ta tajus selgelt, kuidas hingatav õhk kandis selle kopsudesse, jahedus paitas keha ning motoorne refleks sundis silmi pilgutama. Kõik see ja isegi kurgulage kostitav lääge mekk sai tähendada vaid üht – selget ärkvelolekut.
„Kus … Kus ma olen?“ puges tema huulte vahelt välja hääletu sosin.
Laua taga istujad piidlesid kavalalt üksteist, kuni sõna võttis Rolandi vastas istuv kõhnem naine, kelle lühikesi heledaid kiharaid ehtis loor, mis oli pärjaga juustesse sõlmitud. Tema armas, tasakaalukas ja harmooniline nägu kandis endas süütut ja rahulikku ilmet. Naise kehakeel näis pehme, graatsiline ja võrgutav.
„Aitäh, Esimitsiss! Ma võtan sõnajärje teie lahkel loal üle,“ teatas kõneleja ja Roland võinuks vanduda, justkui oleks naise pilk olnud eelnevalt temale suunatud.
„Ka mina tänan teid, armastatud igavikuteelised. Vabandan, et antud kokkusattumuste näol oleme sunnitud lausa nädalakese liialt viivitama, kuna noorima igavikuteelise teekond kujunes kõige pikemaks. Mis parata, meie taak.“
Alustades Rolandist, jätkas ta ja lasi silmadel üle istujate ringi libiseda: „Esimitsiss, meie auväärne. Kolmitsiss, Nelitsiss, Viisitsiss, Kuusitsiss, Seitsmitsiss ja meist noorim, Kaheksatsiss.
Mina, Teisitsiss, tänan, et leidsite aega sedavõrd erakorraliseks kokkusaamiseks. Soovime pikka iga ka kahele Jääkrühkijast hingele, majahaldajatele, kelle Esimitsiss tõi oma võimete abil varjudemaailmast tagasi pärismaailma, et nad meie eest hoolitseksid ja ülekandetempit salajas hoiaksid.“
Isevärki auditooriumis valitses mõne hetke vaikus. Rolandile tundus, et naine kõneles hispaania keeles ja mingil mõistmatul moel sai ta igast sõnast aru.
Kõneleja jätkas:
„Mina polnud ju ometi ainukene, kellel siin väikeses riigis igavikuteekond veatult sujus? Toome või eelnevalt võrdluseks Aafrika riigid, Aasia. Rääkimata Euroopas mässanud sõdadest või Põhja-Ameerika kodusõja aegadest, mil me veel noored olime.
Te ju mäletate? Igavene vaen, sõjad, usk ja lihtsameelsus surma palge ees tõid meie teekonnale sedavõrd hulgaliselt Jääkrühkijate horde, et igavikutempliteni pääsemiseks tuli kurja vaeva näha?“
Roland polnud kindel, kas kõneleja tsiteeris oma sõnavõttu küsimuse või noomituse vormis, kuid märkas, et laua taga istuvad naised noogutasid tasasel üksmeelel kaasa.
„Kas teile ei tundu, et siin riigis on igavikuteekond kahe tarkade kivi ühenduse vahel kuidagi puhas? Tundub, et need vähesed Jääkrühkijate hordid ootavad oma kannatuste kustumiseks viimast hetke kaua, sest ainus Surmaõgija, keda mina igavikuteekonnal kohtasin, on see, kelle oleme vangistanud.“
Jätnud õhku mõne vaikiva hetke, sõnas naine justkui kartlikult ootusäreval toonil:
„Kui päris aus olla, siis mina isiklikult rajaksin siia riiki meie alalise ülekandetempli. Surmaõgijad, keda siin nähtud, on kahtlemata kõige pikaldasema mälumisprotsessiga. Kas nõusolek on üksmeelne?“
Pärjaga naise pehme naeratus mahendas temas peituva ranguse ning küsimusele järgnenud peanoogutused andsid märku konsensusest.
„Kas kõigil kaheksal igavikuteelisel kulges teekond veatult?“ küsis ta järgmiseks, pilku laialt üle laua saates, „osadel meist pikemalt, teistel lühemalt, sõltuvalt kehadevahelisest kaugusest, nii nagu hästi teame.“
Rolandist mõni koht eemal koputas üks neidis oma peekriga kolm korda vastu lauda. Tema oliivikarva nahk, meelad põsesarnad, täidlased huuled, sügavtummised silmad ning peenelt elegantne nina rõhusid ehk teatavale lõunamaisusele.
Pärjaga naine noogutas. Neidis võttis sõna: „Lugupeetud igavikuteelised. Kõrgeauline Esimitsiss, austatud teine igavikuteeline. On ütlemata au siin viibida. Te ju kõik mäletate viimast kogunemist? Nii mõnelgi meist kippus teekond ...“ neidis vakatas.
„Värelused sõrmustevahelisel teekonnal,“ parandas pärjaga naine tüdruku kohmetuse.
„Värelused,“ kordas neidis vaikselt. „Seekord hirmutas see mind päris tõsiselt. Mingil hetkel igavikuteekond katkes ja selle leidmiseks pidin tõsist vaeva nägema. Pimedus võttis üha rohkem võimust ja Jääkrühkijate lärm muutus talumatuks. Kartsin et võin igaveseks teelt eksida ja sulanduda nende õnnetute kohutavasse rännakusse. Kuid tõsi – Surmaõgijaid on siinmail vähe.“
Roland suutis vaevu oma tardumusest jagu saada. Ta piidles alasti naisi mõningase kõlvatustundega, mõistmata seejuures, miks keegi neist ei söandanud tema meheliku pilgu ees häbeneda.
Vähe sellest, ehkki ta ei osanud enda siinolekut põhjendada, näis, et naisi tema isik ei huvitanudki. Või peeti teda kogunisti üheks omadest? Võimatu, tegu oli ju ilmselgelt naissoo ülekaaluga.
Pärjaga naine kostitas pilguga kuulajaid ja jätkas:
„Õpetuseks teile kõigile, igavikuteelised. Eeskätt noorematele liitujatele. Kiindumus. Armastus. Lojaalsus. Kolm peamist ohutegurit. Kui te valite endale jätkukeha, siis mõjutavad teie teekonda just need nõrkused. Vaid Esimitsiss on meist sedavõrd kogenud teelkäia, et võib riskida ja leida omale just sellise saadiku keha, millist ta iganes soovib, ühtlustades kõik näitajad endale nii sobivaks, et elu selles kehas kestaks kaua.
Ärge unustage, meie oleme parasiidid võõras kehas. Ka selle keha vaimus oleme kutsumata. Vaimujõud võib olla tugevam kui tarkade kivi vägi. Meie pikk eksistents on kinkinud ühtlasi hindamatu kogemuse, tänu millele tunneme igavikuteekonna läbimist hästi ja üha paremini.
Sellegipoolest. Vältimaks kõige kohutavamat. Kas võime enne tänast ohverdust olla veendunud, et enne teekonna alustamist teie eelnevalt elatud keha, mille hingetu kest selle loomulikku kadu kõduneb, hoiab tarkade kivi, kuni peale tänast ohverdust eelmise keha säilmete juurde naasete ja sõrmuse tema hoitud väärtuses tagasi enda valdusesse saate? Kui kaotate tarkade kivi, kaotate ka oma hinge. Peale selle loodan ja olgu see teile manitsus, et te valisite ka seekord oma jätkukehad väga hoolikalt. Just neis väljavalitud kehades saate järgneva kokkusaamiseni maist elu nautida. Varaülekanded, pärandused, likviidsed arveldused. Pere ja omaksed, kes tõenäoliselt juba hulluvad lähedaste kadumise pärast. See kõik jääb teie vastutusele.“
Pärjaga naise huuled kaardusid naeratuseks. Ta nõjatus ettepoole ja piidles tüdrukut teraselt.
„Kaheksatsiss, viimane siin ringis. Sa oled liitnud meie väärtusteringi haruldase oskuse loomi mõjutada ja see on kehade templisse toimetamist tublisti lihtsustanud. Sügav lugupidamine, mu armas. Sellegipoolest, kuna sa oled igavikuteeliste seas kõige noorem, vaid teist põlve teeninud, siis pead sa aru saama, et olles igavikuteekonnal, ei saa selle kulgu varjude maailmas enam muuta. Aga sa saad seda teha, kui oled otsimas sobivat saadikut tõelises maailmas. Muuda tema valikuid. Tee kõik selleks, et valitu süda oleks vaba, enne kui alustad teekonda tema hingepauna poole.
Kuna tarkade kivi vägi saab võimu alles peale selle kandja surma ja juhib meid varjude maailma, siis tuleb garanteerida, et sõrmus eksikombel mõne elava hinge kätte ei satuks.“
Lauas istujad keerasid pilgud tütarlapsele.
„Mina neelasin sõrmuse alla, nii nagu Esimitsiss kuussada aastat tagasi oma esimesel rännakul tegi. Ebameeldiv, aga kindel.“ Tüdruk kehitas õlgu ja otsis Rolandi poole vaadates vargsi heakskiitu. „Laipa lubati morgis hoida vähem kui nädal. Mul on aega.“
Pärjaga naine jätkas:
„Tubli. Igatahes. Te teate, et teekonna sättimine ei ole kerge. Esmalt tuleb valida sobiv keha. Siis soetada talle sõrmus, seejärel teekonna loomiseks sõrmused identifitseerida. Kõige tülgastavam on loomulikult enese mürgitamisprotsess. Kuid kehast lahkumise ootus peab looma kannatusega tugeva energia, milleks Esimitsiss on loonud mürgitamise näol tuleriidal põlemisest tõenäoliselt leebema vormi.“
Jutustaja naeratas mõrult ja piidles seejuures Rolandit.
„Unustame selle nüüd! Teie olete smaragdid teemantide seas. Esimitsiss on teinud rasket tööd, et leida meiesuguseid haruldaste mõjutusoskustega hingi, kellele igavikuteekond usaldada.“
Lausunud võidukalt need sõnad, ajas naine selja sirgu. Ta asetas käed vahetult enda kõrval istuvate eevatütarde omadele ning piidles sedapuhku hoopiski Rolandile otsa. Kõik naised võtsid üksteisel käest kinni. Roland tundis, kuidas õblukesed värisevad sõrmed tema omi paitasid. Ning märkamata ei saanud tal jääda ka seitse kuldset sõrmust neidiste sõrmi ehtimas.
Pärjaga naine tõstis käed. Laudkond eevatütreid hõljutas ka enda sõrmi kõrgel peakohal ja nad kõik vaatasid kui armust löödud pilgul ainiti Rolandile otsa.
„Me täname sind, Esimitsiss, sinu kaunidust, usaldust ja armastust meie vastu. Avaldame jäägitut austust ja imetlust, et oled kannatuste ja kujuteldamatu ekslemisega varjude maailmas suutnud üles ehitada igavikuteekonna ja seda markeeriva numeroloogilise põimiku.
Sina oled valanud hindamatud sõrmused ja igavikukella, puistanud neisse tarkade kivi. Sina oled konstrueerinud ülekandetempli jõu vaimudemaailma ja pärismaailma vahel, et luua vangikong kõige koletumale olevusele – Surmaõgijale.
Ilma sinuta poleks meil igavest päikest, kuud ega tähti. Me täname sind Damiana, kes vangistas varjude maailmas Surmaõgija enese, et toita tema kustumatut nälga. Ja täna oleme igavikuteekonda läbides toonud siia ülekandetemplisse valitud hinged, kellest Surmaõgija saab kosutust, kuniks selle kasvav nälg meid taas kokku kutsub.“
Seda kõike kuulates teadis Roland nüüd juba kindlasti, et tegu on usuhulludest fanaatikutega, kes korraldavad sääraseid kokkusaamisi, et oma igavasse ellu põnevust ja sära tuua. Ta rahunes, kuid ei tundund ennast siiski turvaliselt. Üha rohkem hakkas talle meeldima mõte, et selle koosviibimise on korraldanud Riina. Kuigi, tuleb tunnistada, pole see kaugeltki Riina teema.
Ühtäkki kahanes tuluke liivakellas õrnaks kumaks, lausa olematuks. Kuid see kumas õrnroheliselt, hõõgudes kustuva täpina justkui sigar, mis on filtrisse põlenud. Pärjaga naine hüüatas sedamaid: „Igavikukell on otsa saanud. On aeg meie saadikute hinged Surmaõgijale ohverdada!“
Naised tõusid, tõstsid peekrid silmade kõrgusele ja hüüdsid ühest suust:
„Söö, näljane, söö! Söö, näljane, söö! Söö, näljane, söö!“
Pärjaga naine tõusis oma kaunis alastuses laua ääres äkitselt püsti, haaras habemenoa ja surus silmagi pilgutamata selle tera omale käsivarde. Siis tõmbas ta jõulise liigutusega tera pikalt mööda rannet alla, seejuures peekrit pillamata. Sügavpunane urm pressis naha vahelt niredena ning punaste täppide pritsmed tabasid naise rinda, kaela ja nägu. Naine viskas skalpelli hooletult kõrvale ja asetas vigastatud käe lauale, lastes verel voolata. Vaid viivuks kohtus Rolandi õudu täis pilk naise omaga, kelle kitsad põsesarnad vedasid näole hirmsa irve, silmavalged moondusid mustjaks ning kulmude vahele pressisid end teravad kortsud.
Nüüd olid nad kõik sellised. Alasti ja koletud. Tühjad peekrid aina kõrgemale tõstetud, voolas käsivartest elumahla lausa lõputult.
Seintel roomasid vingerdavate madude sarnased varjud. Nõekarva inimkätt meenutav kämmal haaras seestpoolt mademe servast. Selle kõrvale tekkis teine, kolmas ja nii üksteise järel kümneid kätepaare. See miski tõstis ennast kõrgemale. Roland nägi esmapilgul lugematutest jäsemetest, põimunud inimkätest ja väänlevaist sõrmist koosnevat elukat, peletislikku kimääri, milles kõik liikus kui elav, lihast punutud tontmust kerajas moodustis.
Naised laua ümber lasid verel veenidest voolata, õõtsusid justkui lovesse haaratult ja ümisesid ühtse joruna läbi nina pikka joigu.
Tolle koletu kimääri sisemusest, sadade jäsemete vahelt, mis üksteist valulikult embasid, pundus esile miskit ümarat. See pressis end nahksest ollusest kummi ja Roland võis vaid aimata, et moodustis kätkes inimese kolju sarnast füsionoomiat: teravat lõuga, ninatippu, silmakoopaid ja maigutavat suud. Järgmisena ujus lugematute käte vahelt esile inimese torso.
Elajalikus taieses mänglesid ühteaegu naiselikud rinnakumerused kui ka maskuliinne mehelikkus, justkui suutmata otsustada enda olemuse üle.
Midagi säärase grotesksusega võrreldavat polnud Roland oma elus veel kogenud.
Võrdlemisi kuivetu mustja kere küljest pressisid välja peenikesed ussisarnased jätked, mis justkui suplesid tolles nahka meenutvas kestas. Olend väänas oma arvatavat peamoodustist valulikul moel pärjaga naise poole. Üks neist sadadest mustadest kätest rebis iseenda rindkere lõhki, teine võttis pärjaga naise käest peekri ja pistis selle roiete alt enda võikasse sisemusse. Seal mõne hetke songerdanud, tõstis ta lödist tilkuva peekri taas esile ja ulatas kaootilise õõtsumise saatel naisele tagasi.
Viimane kallas peekri sisu ahnelt kõrist alla, kummutades seda, et saada kätte ainumaski tilk, ning asetas tühja peekri tagasi lauale.
Nõnda toimis peletis järjest ka järgmiste meelesõgeduse piiri ületanud ja transis tantsivate naistega, jagades neile oma sisemusest kohutavat nektarit vastutasuks valatud vere eest.
Rolandil võttis aega, et šokist üle saada. Ta jõllitas äreval pilgul ruumi kaugemaid seinu, et leida ukseava või mingi võimalus, et siit põrgukojast pääseda. Ühel kaarena jooksval seinal, mida silm kuidagiviisi seletas ja mis koosnes tohututest kiviblokkidest, paljastus täistuurides vereorgia košmaarse varjumänguna justkui ebamaine teatrietendus.
Roland kavatses haarata enesekaitseks habemenoa, kuid ta pilk riivas omaenese rinnaesist, põhjustades spontaanse karjatuse – seal oli kena, lopsakas ja vaieldamatult feminiinne rinnapaar. Ta sasis äkiliselt oma pead ja tiris nähtavale pikad tumedad kiharad, pööras ennast ja avastas peenikese väärastunud ebaloomulikku keha – kõrged puusad ja lameda kõhu. Uskumatul moel isegi kaunid, lopsakad ja selgelt naiselikud kehavormid. Asetanud käe reite vahele, oleks mees äärepealt minestanud. Samal hetkel tõsteti tema ette lauale nõgiollust täis peeker.
Kimäär kõrgus omas groteskses hiilguses justkui verekaanidest punutud kägar ja üks noist mustadest kätest lasi sõrmed ükshaaval peekrist lahti. Koletu näomoodustis, mis ikka veel nahkse kesta tagant pundus, justkui püüdes sellest läbi tungida, maigutas hoomatavalt suud.
Tähelepanu koondus äkitselt just Rolandile ja pärga kandva naise suu vajus lahti. Tema üllatusest ja ahastusest segatud ilme nägi välja nüüd veelgi õõvastavam, kui ta märkas, et Rolandi käsivarrel polnud mitte ainsatki kriimu. Ta tõstis žestiks oma verise käe, millel haav aegamisi, kuid nähtavalt kokku kasvas.
Roland tõukas peekri hooga eemale ja see lendas kaarega tagasi otse kimääri sisemusse. Ta tõusis sedamaid püsti ja vaarus seina suunas, olles pooleldi kindel, et silmas seal väljapääsu. Kasvavas ahastuses, kombates enda võõrast keha ja võideldes samal ajal teadvusekaotusega, jõudis ta kaarjate võlvideni, kust õrn tuletäppidest horisont moodustas hoomatava koridori.
Naised kisendasid kui marulised. Kimäär vedas ennast terves oma kohutavas robustses terviklikkuses mademeavast välja ja Roland märkas viivuks, kuidas koletis nood alasti kehad aplalt kinni püüdis, lõhki rebis ning koos naha ja täiega enda sisemusse pressis.
Üllataval kombel ei püüdnud naised põgeneda. Vastupidi. Nad katsid silmad kätega ja tõmbusid laua äärde kössi, oodates justkui oma korda.
„Damiana, mida sa ometi tegid! Äratasid Surmaõgija tema enese sapiga! Miks?“ hüüdis pärjaga naine, kuid järgmisel hetkel haaras temast kümmekond tugevat kätepaari ning monstrum imes ka tema enesesse.
Roland rühkis hullunult edasi, uskudes, et kuhugi ometi pidi see neetud tunnel ju välja viima. Ta haaras seinalt ühe tõrviku. Karjeid polnud enam kuulda. Üsna pea lõppes tunnel trepimademega, mis viis kõrgemale.
Pobisenud tänusõnu, rapsis ta astmeid vahele jättes üles, avastades end varsti kitsast, ämblikuvõrkudest polsterdatud puitseintega koridorist. See võis olla laiemat sorti tühimik seinte vahel. Polnudki vahet – peaasi, et see viiks kogetud põrgust võimalikult kaugele. Järgnev ahastus tabas teda aga ruumi lõpus, kus arvatav edasipääs kujunes lootusetuks tupikuks. Seinad näisid ühesugused. Siit polnud võimalik edasi minna.
Tuldud trepisuudmest tõusis rohekat valguskuma. Kostus pehmet krabinat, justkui sibliks musttuhat nahkhiirt mööda seina. Alles nüüd, kui ta kuulis uuesti lähenemas tuttavat, õõvastavalt krudisevat ja kumisevat heli, meenus talle vaimudemaa elukas, kes hinged enda alla mattis ja kelle haardest ta napilt eluga pääses. Kas see võis tõesti olla selle sama koletise maine kuvand? Hirm torkis teda nüüd aina palavikulisemalt. See miski lähenes.
Roland märkas trepi esimesel kõrgemal astmel paksu tintmusta vedelikku. Ollus tõusis mõistmatul moel kõrgemale, voolas üle mademe serva ja imbus aeglaselt Rolandi poole. See laienes seinteni ja leidis tee lakke.
Roland taganes viimase seinani, tundes ennast kui rott katselabürindi tupikus. Tal polnud aimugi, millega ta peab rinda pistma. Kas on lootust eluga pääseda või jagab ta keldrikorruse sabatil osalejatega sama kohutavat saatust.
Tunneli seintel roomasid pikad ja väändunud varjud.
Roland peksis meeleheitlikult vastu seina. Ta karjus, viskas viimases meelehärmis tõrviku mustja massi poole ning enne, kui tulelont jõudnuks maad puudutada, kustus tuli hetkega. Kõikjale lasus pilkane pimedus.
Korraga kadus toetuspind ja ta paiskus selg ees seinast läbi ja järgmisel hetkel avastas ta ennast selili valgusküllasest ruumist. Kaks vanurit, mutt ja ätt, seisid tema kohal, justkui elutud mannekeenid. Ruumis vinas raipehais.
Naine tonksas meest kepiga ja viimane kadus vaateväljast.
„Sul mujal vahtimist küll! Too tüdrukule mingi hilp selga, kas kuuled!“ hüüdis moor mehele järele.
„Toon, toon. Ega ma näinud ühti.“ Torises ätt ja kadunud ta oligi.
„Esimitsiss, teie isiklikult?“ kogeles vana naine, „seda seinapaani saab ju seestpoolt lihtsasti avada,“ teatas ta, justkui mõistmata, miks tüdruk nõnda jõuliselt sellest läbi tungis. „Kas te olete ühele poole saanud? Hakkate sättima minekule?“
Roland heitis kiire pilgu koletule koridorile, kust ta tõenäoliselt äsja sisse sadas, kargas siis kui torgatult püsti ja jooksis järgmise ukseni, mis tõenäoliselt ruumist välja viis. Vanamoor seisis toa keskel ja vaatas noorikule oma ebamaisel ilmel järele. Segaduses hakkas ta veel midagi ütlema, kui tunnelisse viivast seinaavast purskus täies ulatuses tintjat massi, otsekui tahtnuks ruumi ühe korraga uputada. Naise ümber väändusid mustad pikad käed justkui maod, kelle pea asemel olid sõrmed, ja pigistasid ta lõhki nagu tomati.
Roland paiskus järgmisest uksest läbi. Tõusis püsti ja komberdas trepist üles. Uus ruum, vähese mööbliga, pikk koridor. Polnud aega mõelda, tuli kasutada iga võimalust.
Seinapragudest, liistude ja laelambi juhtmete vahelt pressis välja musta substantsi. Seda imbus kõikjalt, see leidis tee igast avausest, lükates lahti krohvitükid ja painutades voodrilauad raginal puruks. Tubade ja esikute vaibad, mööbliesemed ja mõned suuremõõtu seinamaalid ujusid mustas olluses. Roland tundis, kuidas vedelik tõusis pahkluudeni ja ta jalad liikusid nagu kissellis. Viimaks jõudis ta tõenäoliselt elutuppa, kus kõrgus mitu raamaturiiulit ja võimas kivikamin, pikk söögilaud ja raskepäraste kardinatega kaetud aknad. Laes rippus ähvardavalt kroonlühter ning põrandat kattis pulstunud roostekarva vaip.
Enne kui Roland märkas saali mõõtu ruumi teises servas tõenäoliselt eeskotta viivat ust, purskus treppide mademelt võimsa joana must vääramatu ollus. See tabas vastasseina ning kiskus endaga kaasa seal rippunud koltunud piltidega seinamaalid ja kõrge peegli. Järgmisena leidis see sihi riiulitesse, paisates need kogu täiega seinte küljest lahti. Rögameri, mis nüüd üha rohkem liimjaks tihenes, tõusis kõrgemale. Roland ronis võimsa tugitooli otsa, et leida mingitki väljapääsu.
Nüüd kerkis too kimäärilik elukas tuba uputava tindikisselli seest aeglaselt otse eeskoja ette. Sajad kätepaarid tema küljest eemaldusid ning ujusid kõikjal justkui vilkad angerjad. Eluka enda südamik, mille käed nüüd vabaks lasksid, meenutas verevat lihamassi ning Roland jõudis silmata, et see koosnes naiste räbaldunud nahajuppidest, mis omamoodi punutisena võika terviku moodustasid.
Korraga seisis too sama vanamees, keda Roland allkorrusel trehvas, paremale viivate tubade eeskojas. Äti süle täitis hõlstide virn ning tema pilk jälgis tardunult toimuvat.
Must ollus tõusis vanamehe põlvedeni ja mees jõllitas soolasambana koletise ähvardavat õõtsumist. Taat vedas rinnale ringidest põimiku.
„Kao sealt!“ karjus Roland heledal naisehäälel. Kuid juba haarasid ujukkäed taadikõbist kinni, keerlesid tema ümber, pressisid roideid murdes vaesekese kerest sisse, tühjendasid kõhukoopa sisikonnast ja tõmbasid agoonias ägiseva inimvare kogu täiega enda vallatavasse ollusesse.
Roland kasutas võimalust, kui tundus, et eluka tähelepanu oli koondunud vanamehele ning naiselik kerge kehahoiak ja nõtked jalalabad aitasid tema pääseteele tublisti kaasa. Ta astus nobedasti mööda paari raamaturiiulit akna all oleva diivani poole.
Kimäärilik moodustis tõi kuuldavale häälitsuse, milles kostusid ühteaegu läbisegi madalad ohked, kume veemulin ja pikaldane oie. Sajad käed siblisid kui kõrvaharkide meri mööda seinu ja tuhises läbi tuba uputava sünkja vedeliku näljaste barrakuudade parvena otse põgeniku poole.
Viimasele riiuliservale põigates kadus mööbliese nõiaväel Rolandil jalge alt ja tõmbas ta jalust maha. Hoog hüppeks oli aga sedavõrd suur, et kõige kiuste lendas ta kardinatesse ja kogu täiega läbi vanamoodsa aknaraami purunenud klaasikildude saatel majast välja.
Roland maandus valusalt kivisele sillutisele. Järgmisel hetkel purskus talle aknast järele tohutu olluse juga, püüdes temast veel omal võikal väel kinni haarata. Roland tõusis ja loivas kuidas suutis eemale, sai siis jalad alla ja jooksis viimast jõudu kokku võttes lähedalasuva metsatuka poole. Madalalt tõusev hommikupäike andis aimu ehk varajasest kellaajast. Õues võis tunda imelikku eeterlikku aroomi. Roland kukkus, vedas ennast jalgadele ja tormas aina edasi. Siit eemale, nii kaugele, kui hirm ja jaks kannustasid.
Vereollus lõhkus väljapääsuteed rajades maja aknaid, purustas korstnad ja valgus mööda katust alla, värvis maja halliseguse puitfassaadi kiht kihi järel enda koletusse mateeriasse. Näljane kätemeri kihas enda isanda soustis ja justkui õhust tühjenev rannapall, vajus maja aeglaselt maa sisse.
Roland rühkis läbi metsa. Oksad piitsutasid ja lõikusid tema habrast naisekeha halastamatult ning adrenaliini üledoos juhtis tähelepanu valusatelt haavadelt ja vigastustelt eemale, siht oli ainult üks – pääseda siit võimalikult kaugele. Mingil momendil Rolandi vaim murdus ning teda tabas paanikahoog. Kriisates heledal naisehäälel, võideldes peksuhimuliste vitsadega, mida metsatihnik halastamatult jagas, kukkus ta viimaks põlvili kõvale pinnasele ja kaotas teadvuse.
8. PEATÜKK
Roland pööras ettevaatlikult pead, et näha, kes masinat juhib. Tema üllatuseks kohtusid mõlema pilgud ühel ajal. Vanemapoolne naisterahvas naeratas kuivetul ilmel ning tema heleda, päevi näinud nokamütsi varjust pilkusid kaks murelikku silmatäppi.
„Jumal tänatud, elus,“ õhkas ta, „Kuidas enesetunne on? Mis sinuga juhtus, tüdruk, kas keegi ajas sind alla?“
Roland märkas käsipiduri kangi kõrval veepudelit. Ta krahmas selle sõnagi lausumata suule ja jõi, nii et plastik naksudes vaakumisse kortsus.
Saanud tapvale janule kosutust, sadas kõik eelnev läbielatust mürinal tema teadvusesse. Ta haaras tagavaatepeeglist ja jõllitas enda nägu pilgul, mida suudaks ette kujutada vaid hullumaja sanitar. Hoolimata marraskil ja veretriipudest pikitud silmnäost, tundis ta ära oma armastatud naise. Peeglist vahtis vastu ei keegi muu kui Riina. Ta ei saanud eksida. Kuigi kannatusi ja läbielamist allasuruv kuvand moondas naise nägu märgatavalt, tundis Roland neis sümmeetrilisi ja selgeid näojooni: ilusad kulmud, ripsmed, nina, huuled ja põsesarnad. Tema Riina.
Märganud kaassõitja veidrat käitumist, naine roolis ehmus ja peatas auto.
„Sa oled ikka päris sassis, jumaluke. Me oleme teel Tartusse, haiglasse. Siis vaatame, mis edasi saab. Sobib?“
Roland polnud enam milleski kindel. Naine, kelle kehasse ta mingil seletamatul moel oli sattunud, oligi tema enda kadunud Riina. Kuidas põrgupäralt see võimalik sai olla? Kuumalaine pressis äkitselt ihusse, õhk kadus kopsudest. Süda tagus rindkere lausa vappuma. Paanikahoog võttis võimust, kuid ta surus ennast tugevasti istmesse ja tõmbas kätega turvarihma rinna vastu. Märgates siis enda sõrmes kuldset sõrmust, rahunes ta kummalisel kombel.
Juht piidles teda kaastundlikult ja teatas: „Telefonil paganamal on laadija tuksis, aku on tühi. Helistada pole ma saanud.“
„Hotelli, “ kähises Roland ja haaras naisel käest, „vii mind hotelli, ma palun sind.“ Ta koukis mälusopist võimalikult täpse aadressi, mida mäletas.
Naine hakkas sõitma ega vastanud. Roland mõistis, et see teekond võib viia kas hullumajja või mõnda lähimasse haiglasse. Suure tõenäosusega jääks ta vaidluses kaotajaks, kuid hotelli pidi ta jõudma. Tundes jalgades taas eluturgatust, sõnas ta otsustavalt:
„Hotellis on minu dokumendid, ma pean need kätte saama, siis võime sõita haiglasse.“
Juht vaatas Rolandile otsa, huuled sirged kui kaks kokku pressitud hernekauna, noogutas, ja sõit jätkus.
„Kas seal hotellis ootab sind keegi? Ah? Plika! Sa täna õnne, et ma sust üle ei sõitnud. Esmalt pidasin sind mõneks otsa saanud ulukiks. Tüdruk, usu, mul siiani süda peksab, hea, et hingasid. Sain su õnneks kergema vaevaga autosse tiritud. Mõnda vatsakamat poleks suutnud.“
Naine naeratas püüdlikult. Roland tundis seevastu tülgastust. Ta veeretas palavikuliselt mõtteid ja teooriaid, küll ühes, küll teises suunas. Mis üleloomulike juhtumiste jada teda ometi haaranud on? Vaja oleks killukestki kainust, mis aitaks mõista seda ratsionaalsusest lagedat olukorda.
Kõik pidi algama tollest kuldsõrmusest, mis tal siiani lootusetult sõrmes oli. Ehk peitub ehtes mingit sorti mõistusetagune vägi, mis kandis tema vaimu oma naise kehasse, arutas Roland mõtteis. Tõenäoliselt ihaldas Helbe, see surnud nõiast vanamoor, Riina keha endale, et liituda õdedega tolles kohutavas maa-aluses katakombis. Juhuse tahtel näppas hoopis tema sõrmuse surnu sõrmest ja leidis tee Riina hingeni. Ning nüüd on ta oma naise kehas lõksus. Uurijaid säärase jutuga ei veenaks. Ta heitis pilgu taas peeglisse, sasis juukseid, vormis lõuga, vaatas enda nägu lähemalt ja nõjatus tagasi istmele.
Juht püüdis teda pisut lohutada:
„Küll su kena näolapike korda saab. Mõned marrastused ja kraapsud paranevad noorel inimesel kiiresti. Vaata aga mind. Kortsud, hallid juuksed, kehvaks muutunud näonahk – aeg mind ei hellita, sind, tüdruk, tehakse korda.“
Roland tahtnuks verehõngulise sõba eemale lükata, kuid loobus. Polnud tal ju ühtegi riidehilpu, mis paljast ihu kataks.
„Ma olen jäägri naine. See tekk on siin mullusest sügisest, kui lõppes põdrajaht. Jätab soovida, aga elad üle. Muud mul autost leida polnud,“ teatas naine resoluutselt, nähes vaesekest nina kirtsutamas. „Peale selle oled poole tekist ise verega kokku määrinud. Täitsa alasti olid, kui sind leidsin. Täna nüüd õnne, et mõni pätt või kaabakas minust eespool ei sõitnud.“
Teekond linna jätkus suurema jututa. Rolandile kippus säärane uni peale, mida polnud võimalik tagasi lükata. Ta ärkas mitu korda ehmatusega üles, kuid kõik näis vastikult endine.
Viimaks auto peatus. Roland ehmus hirmsasti, kui naine teda äratamiseks õlast sikutas. Nüüd, nähes tuttava hotelli valgusreklaami ja selle parklas enda autot, ei suutnud ta esmapilgul uskuda, et jõudis viimaks tagasi punkti, kust alustas painavat ja läbinisti sürrealistlikku teekonda.
„Kas see on õige koht?“ küsis juht.
Roland ei vastanud. Ta tõmbas jälgi teki endale mugavamalt ümber, avas autoukse ning astus jahedale asfaldile. Numbritoa uks oli lukust lahti. Tuppa sisenedes nägi Roland iseennast voodis lamamas ja tema kerest käis läbi külm jutt. Täpselt samas asendis, kui ta viimati ennast mäletas. Midagi sellist pole lihtsurelikul kerge seedida. Ta astus endale lähemale. Võttis siis mehe käe enda kätte ja püüdis sõrmust vabastada. Lootusetu. Ka tema enda sõrme oli sõrmus otsekui kinni kasvanud. Midagi pidi ju ometi teha saama. Siis meenus talle, kuidas ta kerge vaevaga Helbe sõrmest sõrmuse näppas ning ainus loogiline seletus võinuks olla see, et side elava ja teise elava vahel on sedavõrd vägev, et hoiab sõrmuseid määratu jõuga kinni. Rolandi peas võttis hoogu kohutav mõte.
EPILOOG
Korrakaitseüksus jõudis vähem kui kümne minutiga hotelli parklasse. Esmalt kuulati maasturit juhtinud vanem naisterahvas üle, siis esitati rutiinseid küsimusi hotelliadministraatorile, kelle telefonilt väljakutse esitati. Maasturijuht seletas värvikalt, kuidas ta oli arvatava ohvri külateelt leidnud ning hotellitöötaja kinnitas, et mees, kes seal viibis, oli Roland Kombus. Järgnev ei kujunenudki suureks pantvangidraamaks. Peale mõningast koputamist avas meesterahvas ise ukse. Naine lebas voodis kägaras. Tema ümber oli keeratud mitu voodilina, millest immitses verelaike ning naise silmadesse oleks justkui tardunud õud. Keegi ei märganud, kuidas kalliskivi rohekalt naise sõrmes lõõmama lõi ning kõhna sõrme ümber üha tihkemalt kinni pitsus.
Mees, keda korravalvurid nüüd juba kirbult sihtisid, hoidis ühte kätt kõveralt rinna vastas. Verest imbunud rätt peitis tema sõrmi. Ta naeratas ja lausus:
„Nüüd on kõik korras. Ma olen oma naise päästnud.“
***
Roland istus parasjagu voodinurgal ja lahendas ristsõna, kui kambriuks lukust avati ja turske sanitar tal endaga telefoniruumi kaasa palus tulla. Vaimuhaigla koridorides valitses vaikus. Noor koristajapiiga möödus neist enda ees põrandapesu masinat lükates, täites õhu läägemagusa pesukeemia lõhnaga. Varasuvine päike kuldas metallist aknapaled helkima ja lahtisest aknast kostis kevadekuulutajate rõõmuküllast sirinat.
Küllap jälle Riina, mõtles mees. Naine, kes ta külmalt ja halastamatu järjekindlusega siia hullumajja surus, ähvardades esitada süüdistusi kohutavates kuritegudes enda vastu. Lisaks suutis ta kibekiiresti asitõendite hulgast teise sõrmuse endale kaubelda. Sellesama, mille Roland koos sõrmega maha lõikas, et ennast ja oma naist päästa. Vähemalt nii ta arvas.
Kõige painavam tundus aga mõte, et ehk too deemonlik Esimitsiss või Damiana, kurjal hingel mitu nime, ei langenudki Surmaõgija roaks, vaid ootas hetke, mil Riina hingepaun jälle vabaneb ja …
Nad jõudsid külaliste vastuvõturuumi, kus teine sanitar telefonitoru käes hoidis ja sellega tuimal ilmel Rolandi poole viipas. Polnud tarvidust küsida, kes helistab – need töllmokad ei vastaks niikuini, teadis mees ja võttis toru.
„Jah, Roland kuuleb.“
Mõnda aega ei vastatud. Kuid napi hingamissahina põhjal võis olla kindel, et helistaja oli liinil. Roland kordas ennast ja poole tema sõna pealt katkestas teda vaevaline ja tasane naisehääl.
„Roland. See olen mina, sinu õenupuke. Ma tahan öelda, et …“ naise kogelused segunesid tasahilju nuuksatustega.
„Mis lahti? Sanita, ma olen sinu kõnet ammu juba oodanud. Mis lahti ometi. Palun räägi?“
„See juhtus kõik nii järsku … Riinat on tabanud mingi kohutav haigus. Arstid ei näe paranemise lootust … Tema näonahk justkui mädaneb, Roland!“ Viimased sõnad kostusid vaid haleda lalinana.
Äsja kuuldu lasus mehe hingele kohutava raskusena. Roland vahtis mõne hetke tellistest seina telefoniaparaadi kõrval ja proovis kõnevõimet tagasi saada.
„Sanita! Mida sa jumala eest öelda tahad? Mis kuradi haigus?“
„Ta kinkis mulle sõrmuse, Roland,“ jätkas naine pisaraid neelates, „ilusa kuldse sõrmuse hindamatu kalliskiviga. Ja ma lubasin talle, et kannan seda endaga alati kaasas. Isegi siis, kui teda ennast enam elavate kirjas pole. Millegipärast kutsub ta mind Teisitsissiks. Mida see tähendab?“
Ootamatult kõne katkes.
Roland teadis, et oli juhuse tahtel lõhkunud suure osa tollest isehakanud igavikuringist ja päästnud valla koletu varjudemaa sanitari, kes hävitas igavikuteeliste ülekandetempli. Metsik Surmaõgija kaotas küll Rolandi vastu huvi, kuna elavaid ta ei himusta, kuid hävitas kõik seitse igavikuteelist, keda Damiana pikka aega kogunud oli, ning puges siis tagasi varjudemaa mustavasse kalmuaeda igavest jahti pidama.
Näinud tõelist surmajärgset palet, selle mõttetust ja tühjust, lootis Roland siiralt, et õenupuke oma venda ei unusta ja seab venna heaolu Damiana kättemaksust olulisemaks.
Loota ju võis.
