„Meister Hanson?“ kõnetas võõras viisil, mis viitas selgesti, et ta soov on vestelda nelja silma all. „Proua,“ pöördus teine Lana poole viisaka noogutusega. See oli ilmselt esimene kord, kui keegi Lanat prouatas. Kiiresti tervitas Lana teda vastu ning Hanson eemaldus võõraga rääkimiseks paar sammu kaugemale.
Et mitte kohmetult seistes niisama oodata, kõndis Lana aeglaselt edasi.
Naine tahtis olla üksi ning pidev jälitamine Gregory poolt häiris teda; viimase kohalolek muutis ta veelgi paranoilisemaks ja ärritunumaks, kui ta juba niigi oli. „Ma jalutan ainult veepiiril, oodake siin.“ Gregory jäi maha.
Lana tähelepanu köitis vahemik telkide vahel, kus magas salk lohesid. Olevused lamasid külg külje kõrval keras ning näisid selliselt väiksemad ja lausa armsad oma igasse suunda turritavate ogadega. Neil olid nüüd kõhud täis söödud ning nad magasid õiglase und.
Lana oli endale lubanud, et sobitab nendega tutvust ja nüüd tundus selleks olevat paras aeg, lisaks vajas naine lohutuseks midagi meeldivat. Südame värisedes otsustas Lana minna nii lähedale kui vähegi julgeb.
Mida lähemale Lana jõudis, seda heledamaks muutus kogu tema nahk, kuni see helendas üleni. Valgus äratas loomade tähelepanu, ükshaaval tõstsid nad pead üles ning vaatasid Lana poole. Naine oli jõudnud juba võib-olla paarikümne meetri kaugusele, kui esimene neist ennast äkitselt rohmaki püsti ajas.
Lana jäi hingetuna seisma. Nii suur! Lamava ja seisva lohe suuruse vahe näis olevat kümnekordne. Üksteise järel lähenesid lohede võimsad kogud naisele, ja enne kui ta arugi sai, kõrgusid nad tema kohal sõõrina. Pikkade jäsemete tõttu olid lohede turjakõrgused kõvasti üle naise pea. Loomad olid saledad, aga sellele vaatamata samal ajal ka väga suured ja lihaselised. Kõik nad näisid olevat Lana suhtes uudishimulikud, mõni astus päris lähedale, lasi oma ogalise turvisega pea Lana silmade kõrgusele ning takseeris teda nuhutades. Nende suured punased ja oranžikad silmad jälgisid naise igat lihastõmblust.
Adrenaliin voogas Lana kehas, tal oli korraga äärmuslikult külm ja kuum, ta oleks tahtnud higist märgi peopesasid mantli vastu hõõruda, aga hirm sundis teda liikumatult seisma. Iga hetk võis mõni neist otsustada, et Lana pole soovitud külaline, ja naise vaid jala või tiiva hoobiga kaugele minema lennutada. Olendid olid liikudes üllatavalt graatsilised. Nende kaksik-tiivapaarid olid kõigil parajasti kokku volditud ja nad toetusid maapinnal kõndides alumiste tiibade nukkidele; pealmiste tiivanukkide tippudes olid ettepoole suunatud võimsad astlad, mis andis tunnistust, et ka maapinnal olid lohed väga võimekad ründajad.
Lana mõtles just parasjagu, kuidas nende tulepurskamine üldse toimub, kui kõige suurem nendest – sama mustjas lohe, kes ennegi toitmise ajal oli korra majja löönud – otse ta ees end järsult tagajalgadele ajas. Lohe rinnakorvi ümbert muutus nahk heledamaks ja heledamaks, kuni järgmisel hetkel sülitas ta suure tulekera otse nende peade kohale. Kogu ümbrus lahvatas heledaks, naine jõudis veidi ette kummarduda, aga leegi kuumus kõrvetas kergelt naise nägu ja juukseid. Seejärel lõi loom kõik oma neli suurt nahkset tiiba täiesti lahti ning lehvitas nendega paar korda. Loom oli tohutu ja Lana ei suutnud ära imetleda tema kogu vägevust. Õhk vihises tugevalt looma tiivalöökidest, keerutades üles liiva ja sodi, ning Lana vaarus tagasi, et mitte ümber kukkuda. Must lohe demonstreeris ka oma võimsaid hambaid ja jõulist lihasmassi.
Assaa! Lana süda tagus kõrvus, suus oli adrenaliini metalne maitse ning samal ajal kõditas miski lainetena ta nahka üle keha. Armetult väike Lana oleks nonde olevuste kõrval pidanud hirmust nõrkema, aga imetlus oli tugevam. Lohede kehad olid erinevat tooni, meenutades kivimite siiruviirulisi mustreid; kohati oli nende nahk krobeline ja paks, aga jalgadel, kõhu all ja pikalt kaela alumisel poolel paiknesid metalsed sulgsoomused. Nahavoltide vahelt paistis õhemat nahka, mis hõõgus punakalt nagu süsi lõkkes ühes rütmis looma hingamisega. Pikad ja jõulised sabad vehklesid ähvardavalt oma ogaliste otstega.
„Sa oled nii lahe!“ sosistas Lana vaimustunult. Ta ei suutnud teha muud kui vaid jõllitas tardunult, päranisilmi ja -sui. Lana ise kiirgas valgust nagu ei kunagi varem.
Lohe nõjatus tahapoole ja istus püsti oma tagajalgadele. Ta tegi veidrat häält, mis koosnes ridamisi klikkidest, klõpsatustest ja kajaga kurguhelist. Lanale tundus, et loom räägib temaga, aga veelgi enam, ta sai olevusest aru, ehkki sõnum ei koosnenud tuntud sõnadest. Lohe oli tema suhtes heatahtlik ja meelitatud tema tähelepanust.
„Maha!“ karjus Rown kaugemal. „Maha, Oxi! Kohe!“ Ükskõik kui väga Lana selle hääle omanikku ka ei armastanud, ei suutnud ta pilku loomalt lahti rebida.
Lohe kuuletus ning laskus tagasi oma neljale kontaktile maapinnaga. Looma nägu tuli selle liigutusega naisele väga lähedale. Hiljutisest tulesülgamisest kiirgus olendi suu ümber endiselt kuumalaineid. Lai turvis, moodustades tugeva turvise kaela kaitseks. Piklikud mustad pupillid ahenesid naisest kiirgava valguse peale, tehes sütitavalt erepunased iirised visuaalselt veelgi suuremaks – need olid ülejäänud proportsioone arvestades juba niigi suured. Ümar nina, mis hirmutava välimuse mõju osaliselt mahendas, puutus koos suhteliselt lühikese lõualuuga peaaegu vastu Lana kasukat. Suured ninasõõrmed tõmbusid hingates kokku ja lahku nagu veeolenditel ning karges õhus tekkis peade ümber lausa aurupilv. Midagi mõtlemata sirutas Lana oma käe ettepoole.
Nii kuum! Nahk oli peaaegu kõrvetav.
„Mida sa teed?!“ nõudis Rown, kes oli joostes lõpuks nendeni jõudnud. „Surma tahad saada või?!“ sisises ta läbi hammaste.
„Ta on nii ilus!“ säras Lana talle vastu, silitades samal ajal lohe pead. Lohe must nahk oli kare, veidi kidaline. Äsjasest jooksmisest hingeldav Rown jälgis ärevalt, kuidas Lana suurt looma puudutas.
„Oxi,“ ütles Rown lõpuks.
Lana patsutas õrnalt lohe põski ning olend tegi jälle seda veidrat heli. Loom polnud oma nimest erilises vaimustuses, aga oli sellega leppinud.
„Sinu lohe, eks?”
Rown noogutas kergelt, ta pilk hüppas ärevalt Lanale ning siis selja taha. Alles nüüd märkas naine, et väga suur hulk rahvast oli kokku jooksnud ning piiras lohede ala distantsilt laia perimeetriga. Teised lohed olid sõõrina Lana, Rowni ja Oxi ümber. Kohkunud nägudega inimesed seisid kaugel eemal, keegi peale Rowni ei olnud lähemale tulnud, ka Hanson vaid patseeris kiirete sammudega lohede ja rahva piiril. Välimised lohed nihelesid ja susisesid rahvahulga poole, nad näitasid ärritunult hambaid ja näksasid tühja õhku. Mõni ähvardas pealtvaatajaid aeg-ajalt oma teravate tiivanukkidega, teine sabaga.
„Palun, lähme nüüd ära. See oli uskumatult rumal ja ohtlik, mida sa praegu tegid!“ ütles Rown vaikselt, aga vihaselt.
„Kas ma võin korraks selga istuda?“ küsis naine Oxilt ja sai kohe aru, et ta ei olnud rääkinud ei torreni ega oma emakeeles. Veidralt kõrist kostuvate häälitsuste segu jättis kurku järelpakitsuse. Lana teadis, et loom saab temast aru. Oxi langetas oma turja veelgi madalamale ja lasi kaela vastu maad.
„EI!“ karjatas Rown. „Lõpeta!“ Mees krabas naisel käsivarrest, proovides teda takistada, aga lasi Oxi kumeda urina peale sama kiiresti lahti.
Lanat haaras hasart, sund ja tahe – ta lihtsalt pidi seda tegema. Naine ei teinud kuulmagi mehe manitsusi; sellist võimalust ei saa ta rohkem ilmselt nii pea, kui üldse. Lana pidi pisut ronima, toetades jalga looma kodarluule ning haarates kaelaturvise piikidest. Vaevalt oli naine jala üle turja heitnud, kui loom tema all liigahtas.
Nad tõusid. Lana hoidis hirmust hinge kinni, aga tajus läbi Oxi häälitsuste, et kõik on kontrolli all. Kirjad naise nahal põlesid eredalt helesinisest valgeni, ta peopesadki olid täiesti kirjud.
„Aahh!“ Lana kiljatas, kui maapind taas järsult kaugenes. Loom tema all ajas end koos ratsanikuga tagajalgadele püsti ja sirutas tiivad väristades laiali. Oxi möirgas kumedalt, saates raputava vibratsiooni läbi Lana keha. Lohe oli ülevas meeleolus ning teised lohed vastasid talle sarnaste kutsetega. Oxi hüüdis korra veel ning märgid Lana kätelt liikusid nüüd edasi mööda lohe nahka ja panid lohe kumama sarnaselt Lanaga, ainult tumepunases toonis. See tekitas elevust kõigis elavates rannal. Lohed kaugemal salgas hüüdsid vastu ning lehvitasid tiibu.
Inimesed seevastu jäid õige vaikseks, nad hoidsid kas kätt hirmunult suu ees või haarasid lihtsalt peast kinni, viimaste seas tegi seda ka Rown. Siis laskus lohe tagasi neljale kontaktpinnale ja lasi end aeglaselt järjest madalamale ettepoole kaldu, et Lana saaks seljast maha ronida. Rown oli juba vastas, aidates teda mahatulekul ning toetades tasakaalu tagasi saamisel. Naine ei julgenud Rownile otsa vaadata ning mees ei öelnud ka ühtegi sõna; ta huuled olid tugevalt kokku pressitud ja igast liigutusest õhkus pahameelt.
„Ilus loom,“ ütles Lana, et vaikust murda, ja silitas ühe käega Oxit.
Rown viipas ainult käega, et nad juba inimeste juurde läheksid. Mida kaugemale lohedest Lana astus, seda enam tuhmus naise ja Oxi nahk, kuni kumbki oli nii normaalne, kui nende puhul võimalik oli.
„Vabandust, aga palun ütle, et sa kukkusid lossi trepist ja lõid pea ära! Segi oled peast või!?“ sõimas Dintha, kes inimmüürist läbi oli murdnud ning teisele nüüd näpuga tugevalt paar korda meelekohale toksas. Lana naeratas talle ning nad kallistasid korra. Ka Gregory jõudis veidikese hilinemisega kohale. Ta oli omal moel praeguse Rowni täpne kuvand – ei öelnud midagi, ainult jõllitas tigedalt mõlemat naist.
„Alati on hea meel sooja ja sõbraliku tervituse üle.“ Lana leidis, et kartis antud hetkel inimesi poole rohkem kui lohesid.
Dintha muigas suunurkadega. „Aga võta heaks.“
Rown tõmbus natuke eemale, kui meistrid Armin ja Hanson saabusid. Hõbedaselt hall Armin torkas nüüd veelgi enam silma, sest oli väljas ainuke inimene, kel seljas lühikeste varrukatega särk.
„Kust te teadsite, et Tristesi lohe teid omaks võtab?“ nõudis meister Armin, kes näis olevat alaliselt ärritatud selle üle, et Lana üldse eksisteeris. „Kas olete varem ka lennanud?“
Lana jaoks lahenes mõistatus, miks ta oli mehe näos ennist näinud valuilmet: suured verised laigud ta käsivartel olid värsked. „Ei teadnud,“ vastas Lana siiralt. „Ei ole. Esimest korda näen lohesid. Nii lähedalt.“
Meister Hanson raputas pead, näol kõige veidram emotsioon, millele Lana nimetust ei osanud anda – see ei olnud ainult ehmatus või pahameel või isegi naeratus, vaid segu neist kõigist. Teisedki nõukogu liikmed kogunesid nende ümber.
„Ma siin mõtlesin, preili, et kas te niisama vabatahtlikult … no näiteks värskelt talveunest ärganud karusid täis puuri ka astuksite?“ Hansoni toon oli naljatlev, aga ta neelatas raskelt. Mees püüdis end kokku võtta ja rahulik välja paista. „Lohed ei ole lemmikloomad. Te võinuks mulle mu pea maksma minna.“ Taas Hanson naeratas, aga ta käsi värises, kui ta sõrmedega läbi oma juuste tõmbas. „Ma astusin vaid korraks kõrvale, et paarile küsimusele vastata, ning ümber pöörates avanes mulle vaatepilt, mis mulle peaaegu infarkti oleks tekitanud. Mina olin teie saatja ning ma kardan, et … kuninganna oleks mu lavale saatnud, kui teiega midagi juhtunud oleks.“
„Seekord tundub, et võite oma pea endale jätta ning mina loodetavasti enda oma samuti.“ Lana pilk vilksas tahtmatult Rowni suunas, aga mees seisis endiselt, käed risti rinnal.
Lõpp hea, kõik hea. Onju?
„Miks te neid siis kinni ei pane, kui nad nii ohtlikud on?“ porises Lana. Ta oleks eeldanud, et nii üliohtlike loomade puhul oleks kaitsemeetmeid väheke enam rakendatud. Teised lausa tardusid momendiks hämmingus naise küsimuse peale ning Dintha purskas naerma.
„Ei tea, millega?“ kõõksus naine. „Ma tahaks näha seda lolli, kes üritab lohet ahelaisse panna. On sul alles fantaasia!“
„Mina ka ei tea!“ Lana ei olnud seda muidugi läbi mõelnud.
„Oleks meil õnne olnud teiega juba varem kohtuda, oleks meil ilmselt läbi aegade parim loheratsur,“ teatas Armin karedal häälel ja muigas. See oli esimene kord, kui Lana selle mehe näol midagi naeratusesarnast nägi. Isegi ta helehallid silmad helkisid korraks metalselt. Mees tõstis veidi oma kätt ning alles nüüd jõudis Lanani arusaam, et punased narmendavad laigud ja kriimud mehe käsivarrel olid põletus- ja hammustushaavad. Ning mehe härmas olek oli tingitud kiirjahutusest, mida rakendati lohedega ettetulevate õnnetusjuhtumite korral.
„Ma olen lohedega tegelenud lapsest saati. Ma tean, mida ma teen. Ja ometi ...“ ta vaatas kahetsevalt oma vigastusi enne, kui käe uuesti langetas. „Ma pole veel eales näinud, et lohed kedagi võõrast endale niiviisi ligi lubaksid. Kahju, te ise võinuks olla meie lohede esiratsur. Vat sellele ma kirjutaks alla. Nüüd peame leppima selle närukaelaga.“ Mees viskas põlgliku pilgu Rowni suunas.
Lanast on vastu tahtmist saanud sõjaseisukorras Torreni kuningriigi vabadusvõitluse sümbol – oraakel Lumiina. Ehkki Torren jääb neid vallutada himustava Swilundi vägedele alla nii arvuliselt kui ka sõjavalmiduselt, on neil midagi, mida vastasel pole – lohed ja maagia.
Kaas: Katrin Topkin
Toimetaja: Kristi Kallaste
474 lk
