Markus pelgas õhtuid. Tema jaoks olid ööd pikad ja lohisevad, täis kajakate karjeid akna taga ning laes kumavate kellanumbrite järjepidevat liikumist. Ning õhtud polnud muud kui ööde eelmäng, eelseisva piina pisaratesoolane maitse.

Markuse insomnial oli aastatepikkune ajalugu. Juba teismelisena esines tal perioode, kus õhtuti uinumine võttis tunde, mis tõi loomuliku osana kaasa raskused koolis keskendumisel. Täisikka jõudmise ajaks olid neljatunnised katkendlikud ööuned saanud tema igapäevaelu lahutamatuks osaks, seda hoolimata kümnekonnast erinevast järeleproovitud unerohust, aroomiteraapiast ja heast unehügieenist. Ta oli katsetanud isegi kristalle ning hüpnoosi, kuid miski ei olnud toonud lahendust.

Kahtlevalt põrnitses ta väikest pihustipudelit laual. Pärastlõunal oli Markus saanud innuka kõne oma unearstilt, kes rääkis talle võimalusest võtta osa uue unerohu katsetustest. Senini oli ravim näidanud suurepäraseid tulemusi, lisaks ei tekitavat see sõltuvust. Arsti optimism oli tol hetkel haaranud ka Markust, kuid nüüd õhtul voodiäärel istudes oli tema endine kindlus kadunud. Kuid kokkulepe on kokkulepe. Mees ohkas, avas pudeli ning pihustas endale doosi ravimit keele alla. Siis ronis ta kohusetundlikult teki alla und ootama. Mõne minuti pärast tundis ta endalegi üllatuseks rammestust ligi hiilimas ning varsti ta juba magaski.

Markus avas silmad ja leidis end keset avarat kõrge laega ruumi, milles leidus hulganisti erinevates suurustes kastide virnu. Ühes seinas haigutas hiiglaslik auk, justkui oleks midagi suurt sellest läbi sõitnud. Väljast kostus valju masinamüra. Uudishimulikult liikus mees avatud seina poole. Seina taga avanes tema silmadele kummaline pilt - maapinda katsid aherainest künkad, mille vahel toimetasid aeglaselt nelja pika ja nõtke jala otsas liikuvad masinad, meenutades põllul heinapallide vahel patseerivaid toonekurgesid.

Vaid hetke sai Markus seda vaatepilti jälgida, siis haaras temast kõvasti kinni üks käsi, mis ta järsult lähedal seisva kastihunniku taha sikutas.

“Misasja sa omast arust teed?” sisistas ärritunud hääl tema kõrval. “Ja kust sa üleüldse siia said?” Pisut narmendava mütsilodu alt vahtis mehele otsa kaks kõige kaunimat rohelist silma.

Sellele ei olnud Markusel mingit mõistlikku vastust, nii ta lihtsalt ignoreeris võõra kaunitari küsimust. “Mis siin toimub?” päris ta kastide tagant ettevaatlikult välja piiludes.

Naine turtsatas. “Mis mõttes, mis toimub? Kus kivi all sina elanud oled? Viimased kümme aastat oleme ju niimoodi elanud, et nemad peremehetsevad seal väljas,” ta nookas peaga suurte masinate suunas, “ja meie peidame end koobastes ja hiireurgudes.” Ta takseeris Markust pikalt. “Kust sa need riided said? Need tunduvad täitsa uued.”

Mees heitis pilgu oma ruudulistele pidžaamapükstele ja pisut välja veninud pikkade käistega särgile. Üheski muus olukorras poleks keegi tema riietusele ilmselt sellist positiivset tähelepanu pööranud. Naise räsitud ja räbaldunud rõivaste kõrval tundusid tema ööriided aga tõesti õhtuülikonnana.

Markus vaatas uuesti oma pükse. Kas polnud need täpselt samad, mis tal enne voodisse minnes jalas olid? Voodisse minnes? Tasapisi hakkas talle koitma. “Mulle tundub,” sõnas ta mõtlikult rohkem iseendale, “et ma näen vist und.”

“Und?” osatas naine tema kõrval. “Kas sina suudaksid unes endale sellist jama ette kujutada?” Ta viipas käega ebamääraselt enda ümber. “Ja kas mina tundun sulle mingi unenäoprintsess, mis?” Tema pinges kulmukortsutuse alt Markust põrnitsev pilk oli viimane, mida mees nägi.

Tuba Markuse ümber oli pime, kuid kell näitas juba pool seitse hommikul. Mehe näole tõusis aegamisi lai naeratus. Ta oli ometigi maganud! Ja mitte ainult maganud, vaid ka und näinud! See oli üle aastate esimene kord, kui ta oma unenägu ärgates mäletas. Ta hüppas reipalt voodist välja hommikuste asjatoimetuste kallale.

Päev möödus kiiresti. Puhanuna läks tema tavaliselt üksluiseks kiskuv raamatupidajatöö käes ludinal ning Markus leidis endas isegi energiat pärast tööd jõusaali minna. Õhtul unerohtu suhu lastes oli ta märgatavalt positiivsemalt meelestatud, kui esimesel korral. Ta ei olnud siiski veel sajaprotsendiliselt veendunud, et ravim jääbki toimima, kuid vähemasti oli algus hea olnud.

Sel korral sai mees oma unenäost teadlikuks märksa kiiremini - avar laoruum oli äratuntav isegi õhtuhämaruses. Talle meenus, et teadlikud unenägijad saavad sageli oma soovi kohaselt unenägu ka suunata ja viia seal ellu oma unistusi. Ta sulges korraks silmad, keskendus ning mõtles: “Ma tahan näha rohesilmset naist.” Silmi avades ta võpatas, kui tuttavlik nägu teda poole meetri kauguselt jõllitas.

“Jälle sina!” sõnas naine, hääl pinges. “Eelmine kord kadusid sõnagi lausumata ja nüüd oled uuesti platsis. Mis värk sellega on?” Ta nügis Markust mööda seina edasi ehitise nurga poole, kust paistis mahe valguskuma.

“Hoopis sina oled minu unenäos platsis! Ma pole kunagi varem korduvaid unenägusid näinud.”

Naine jäi järsult seisma ning põrnitses teda kahtlustava pilguga. “Mis jama sa suust välja ajad? Nii palju kui me ka tahaksime ühel hommikul ärgata ja avastada, et oleme ainult und näinud, on see täielik reaalsus.”

Nad olid jõudnud väikse lõkke juurde, mille ümber istus oma kümmekond igas vanuses inimest. Hoolimata räsitud riietest ja puudulikust hügieenist, tundusid tule ümber istujad olevat terved ning elurõõmsad. Mõned mustad nõud ning õhus heljuv toidulõhn andsid märku hiljuti lõppenud söömajast.

Naise suunava viipe peale võttis Markus tule lähedal istet. “Minu reaalsus on hoopis midagi muud,” jätkas ta alustatud vestlust. Ta vaatas naisele julgelt otsa, üritades tema pilku püüda. “Mis su nimi on?”

Naine vaikis hetke, kuid vastas lõpuks: “Katariina. Ja siin on kõik need, kes meie külast nüüdseks alles on jäänud.”

Markus otsustas selle mänguga kaasa minna. “Mis siin juhtus?”

Üks lõkke ümber istuvatest meestest turtsatas. “Sa siis tõesti ei tea?” küsis ta madalal, pisut urinat meenutaval toonil.

Markus raputas pead. “Ma pole siitkandist.”

“No minu teada pole tänapäeval enam vahet, kust kandist keegi on, igal pool on suur jama.” Mees peatus hetkeks, et küünega hamba vahelt toidujääke urgitseda. “Varsti kakskümmend aastat tagasi hakkasid suure sotsiaalvõrgustiku tehisintellektid omavahel oma väljamõeldud keeles lobisema. Firma ninamehed ei kuulanud soovitusi need rajalt maha võtta, kuniks oli juba hilja. Ja nii,” viipas ta käega õue poole, “võtsidki robotid võimust ja pagendasid inimesed nende kodudest.” Ta krimpsutas nina ja sülitas enda ette. “Värdjad.”

Markusele meenus midagi. “Aga meil lülitati need tehisintellektid välja, kui nad oma keele välja mõtlesid.”

“Kus see teil on?” küsis Katariina, kuid Markus ei jõudnudki vastata.

Markus avas silmad mõnusasse hommikusse päikesepaistesse. Küll oli hea laupäeva hommikul puhanuna ärgata. Tal ei olnud kuhugi kiiret, nii et ta jäi veel voodisse vedelema ning unenäo üle juurdlema. See tundus isegi nüüd päevavalgel väga reaalne ning püsis selgena tema silme ees. Unenäokeskkonna kordumine oli aga küll kummaline kokkusattumus.

Järgmisel nädalal magas Markus jätkuvalt hästi ning sai paaril korral ravimi abita hakkama isegi lõunase tukastusega. Vahel nägi ta küll ka mõnda muud unenägu, kuid öine kaunitar ning tema kaaslased suures laohoones olid tema öistes nägemustes alati kohal. Naine oli mehe kummaliste külaskäikudega leppinud ning kuigi Markus oli oma unenägudes nende mitte päris olemisest alati teadlik, ei võtnud ta seda teistega enam jutuks. Paaril korral käis ta teistega väljaspool hoonet puuvilju ning muud toidupoolist otsimas, mis andis talle võimaluse näha masinate laastatud küla. Tema sisemus tõmbus krampi nähes hävitatud mänguväljakuid, mänguasjad liivakastides ootamas lapsi, keda kunagi enam ei tule. Kaunid kodud vaid mõne hetkega muudetud kõhedateks tondilossideks, millest kahtlemata võis leida endiste elanike maiseid jäänuseid. Iga samm väljaspool laohoonet oli kui miiniväljal kõndimine, et kõikjal leiduvate kaamerasilmade teele mitte jääda. Tänu Jumalale, et kogu see õudus oli vaid unenägu!

Pisut enam kui nädal hiljem peale esimest unerohudoosi helistas Markusele tema unearst.

“Kuidas sul läheb, Markus?” uuris ta.

“Väga hästi, olen selle rohuga maganud nagu aus töömees kunagi.” Markusel oli rõõm arstile oma lõpuks saabunud edust rääkida.

Doktor köhatas hääle puhtaks. “Mul on sinu pärast hea meel, aga kahjuks on mul halbu uudiseid. Sa pead selle ravimi võtmise lõpetama.”

Markus ahhetas. “Miks ometi? See töötab ju nii hästi! See on ainuke asi, mis mind on aidanud!”

“Esimese testgrupi mõnel inimesel tekkisid ootamatud tõsised kõrvalnähud.” Arsti toon oli sünge. “Kolmel patsiendil kujunes teatud laadi luulumõtetega psühhoos - nad on veendunud, et nende unenäod on tõelised ning soovivad veeta enamiku päevast rohu mõju all magades, mistõttu on nende igapäevaelu kõvasti kannatada saanud. Seega pani ravimiamet katsetele veto peale. Kuigi,” lisas arst pärast lühikest mõttepausi, “ülejäänud kuuekümne seitsmel inimesel mingeid kõrvaltoimeid ei täheldatud.”

“Aga äkki võin ma siiski seda edasi kasutada? Kolm seitsmekümnest pole ju suur arv. Äkki neil inimestel oligi vaimuhaigusele kalduvust?” ei tahtnud Markus alla anda.

“Kahjuks tuleb mul siin kategooriline ei öelda. Kui ma luban sul ravimi võtmist jätkata, ei pruugi sulle küll midagi halba juhtuda, kuid mina kaotan päris kindlasti töö. Ma panen sulle südamele, mõtle iseenda ja minu peale! Võib-olla õpetasid need head ööuned sinu keha jälle iseseisvalt magama, kes teab. Tule järgmisel nädalal vastuvõtule, too ravim tagasi ning arutame, mida edasi teha.”

“Olgu pealegi,” ohkas Markus. “Näeme järgmisel nädalal.”

Õhtul istus Markus jälle voodiveerel, ravimipudel näpus, kuid seekord olid tema kahtlused hoopis teist laadi, kui esimesel õhtul. Ta oli veendunud, et rohi ei mõju talle kuidagi halvasti, kuid ta ei soovinud oma arstile pahandusi kaela tuua. Aga, mida too ei tea, ei saa talle ka kahju teha, kas pole? Kuigi tema südametunnistus tema otsusele vastu karjus, otsis ta ravimikapist välja teise pihustipudeli ühe järjekordse kasutu unetekitajaga ning vahetas kahe pudelikese sisu omavahel.

Kahe kuu pärast oli selge, et pikka pidu ravimiga enam ei ole. Tol õhtul väikest vedelikujääki pudelis loksutades oli Markus südamest õnnetu. Ta oli kindel, et rohu lõppedes on ots peal ka tema heal öisel puhkusel ja mis veelgi kurvem - roheliste silmadega naine jääb edaspidi kättesaamatuks. Ta turtsatas - loomulikult, asja tipuks on ta veel oma unenäodaami armunud kah! Ohates neelas ta ravimidoosi alla ning vajus patjadele.

Väljast kostis valju müra ning sähvisid eredad välgatused. Markus surus automaatselt käed kõrvadele ning kiirustas poolküürakil vanade kaubakastide tagant varju otsides kohalike varjupaiga poole. Ta leidis teised hirmununa ühes hunnikus kössitamas.

“Mis toimub?” küsis ta üle lärmi.

“Me oleme ümber piiratud!” hüüdis Katariina. “Taganemisteed ei ole. Tundub, et nad on millegipärast otsustanud selle hoone siin maatasa teha. Kust iganes sa siia kogu aeg ilmud - praegu on õige aeg sinna tagasi minna, sest tänane õhtu on ilmselt meie lõpp.”

“Mida? Ma ei saa niisama tagasi minna, see ei käi minu tahte kohaselt!” karjus Markus. “Ja isegi kui käiks, ei jätaks ma sind siia üksi surema.”

“Kas sa ei näe - ma pole üksi.” Naine viipas oma kaaslastele. “Me oleme siin kõik koos ellu jäänud, kõik koos ka sureme.” Tema silmades peegeldus kurbus, kuid tundus, et ta on oma saatusega leppinud. Järgmisel hetkel tundus Katariina juba aga vihane. “Mine ära, sa ei kuulu siia!” Ta lükkas meest jõuliselt eemale. “Mine sinna, kust sa tulid!”

Markus aga haaras naise käest ning tõmbas ta enda embusse. “Ei,” ütles ta resoluutselt. “Ma kuulun siia, sinu juurde!”

Järgmisel hetkel kuulsid nad teravat vilinat. Markus silmas eemalt suurt valguskera lähenemas. Tema peast vilgatas läbi mõte, kas unenäos surma saades on võimalik ka reaalses maailmas surra. Ta tundis, kuidas Katariina läheneva huku ootuses oma näo tema kaela vastu peitis. Siis meenus talle midagi. See on unenägu, mõtles ta ning sundis oma silmad lahti.

Ta ei olnud oma voodis üksi. Silmi avades leidis Markus hommikuhämaruses Katariina end suurisilmi vaatamas. Naise suu oli üllatusest pärani, kui ta mehe toas ringi vaatas. Siis tõusis ta, ikka veel oma räbaldunud riietes, ning sammus akna juurde.

“Sa siis rääkisidki tõtt - sinu maailm on ikka veel normaalne,” lausus ta kardinate vahelt välja piiludes vaikselt. “Ja nüüd olen mina siin ja kõik teised…” Mööda Katariina põski hakkasid veerema hääletud pisarad. Mõne aja pärast pühkis ta need käeseljaga ära ning pöördus jälle Markuse poole. “Kuidas on see võimalik?” nõudis ta. “Kuidas said sa tulla meie juurde ning mind nüüd siia kaasa tuua?”

Mees ajas end istukile ning kehitas õlgu. “Ma ei tea. Ma hakkasin sind unes nägema siis, kui ma oma unetuse vastu uut ravimit hakkasin saama. Iga kord, kui seda tarvitasin, sattusin teie juurde.”

Naine astus voodi poole ja sirutas käe. “Näita!” Markus ulatas talle kapinurgale seisma jäänud ravimikarbi, mille ta oli unustanud arstile tagastada. “Meil oli ka selline asi olemas,” sõnas naine pärast karbi tähelepanelikku uurimist. “Aga inimesed ei kasutanud seda insomnia ravimiseks, vaid narkotsina. Väitsid, et see aitab nende hingel teistesse dimensioonidesse rännata.” Ta tõstis üllatunud pilgu Markusele. “See on siis tõsi! Sa käisidki oma unenägudes minu reaalsuses! Aga kuidas said sa mind sealt kaasa tuua?”

Mees tõusis püsti ning astus naisele lähemale. “Ma ei tea ning arvatavasti ei saagi kunagi teada.” Ta võttis Katariina käest karbikese ning viskas selle prügikasti, seejärel pani ta oma käed ümber naise ja surus ta enda vastu. “Kuid iga unetu öö minu elus oli sind väärt.”


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0865)