Ma tundsin kerget ärevust, istudes grimeerija toolis. See polnud midagi uut, ma olen vastu võtnud palju tähtsaid ja mõjuvõimsaid külalisi, aga nendega polnud kunagi mingit probleemi, alati suutsin ma väikese nalja või teemamuutusega külalise taas rajale tagasi tuua. Intervjuud lõppesid alati rahulikul toonil ja selgete ideedega, isegi poliitikud ei ajanud lõpuks enam ümmargust juttu.

Kuid seekord oli asi teisiti. Või vähemalt kõikide eelduste kohaselt pidi tänasest tulema kas mu karjääri kõrghetk või läbikukkumine. Vaatasin peeglist endale sügavalt otsa. Mu peas pendeldas vaid üks mõte: Mida ma teen, mida ma teen?!

„Saade algab minuti pärast!” hüüdis režissöör väiksesse ruumi sisse. Võpatasin tahtmatult ja grimeerija naeris õrnalt. Liisal oli alati kõige salapärasem naer. Võib-olla peaks ta pärast seda välja kutsuma?

„Ära põe. Ju see on mingitsugu mustkunstnik nagu ükskord. Sa olid siis väga hämmelduses,” sõnas ta, ise kergelt kammides.

„Jah… äkki ongi nii,” laususin ma. Kuid südames lasus mul ikka teatav kartus. Aga kui ta ongi see, kelleks end nimetab. Mis siis saab?

„Olgu, igatahes nüüd on valmis. Edu sulle!” sõnas Liisa ja ma tõusin. Kohendasin lipsu, silusin veidi juukseid ja astusin uksest välja.

Selle taga oli hoopis teist laadi ruum. Mitmed inimesed sagisid siin ringi, kaamerad liikusid, hüüti midagi ja kohendati veel lavapealset. See oli üpris askeetlik, diivan ja tugitool, laud, klaas veega mõlema inimese jaoks. Seina kattis lihtne sinine värv, mis sobis mu ülikonnaga.

„Okei, Rasmus, oled valmis?” küsis Eerik minust möödudes. Meie show algusest peale oli olnud tema see üks ja ainus režissöör, kes valmistas asjad ette, tegeles varustusega ja otsis inimesi saatesse. Ja ta oli sellega kogu seitsme aasta jooksul väga hästi hakkama saanud. Kuid meie populaarsuse kasvades palkasime inimesi juurde ja tema jäi siis vaid selle vaatemängu lavastajaks.

„Olen küll. Kas ta on juba siin?” küsisin.

„Eip. Aga mulle öeldi alt, et keegi tuli. Ju ta tuleb täpselt õigeks ajaks. Mustkunstnikud tahavad ikka head muljet jätta,” vastas tema.

„Sina ka siis ei usu sellesse?”

„Eeehh, mis minust. Peaasi, et see väärt vaadata oleks. Aga käbe nüüd, kohe hakkab pihta.”

Ma suundusin tugitooli poole. Istudes sellele ja vaadates tuttavatesse kaameratesse, tundsin end veidi rahunenumalt. Mina olin siin siiski kapten ja pidin kas laevaga põhja minema või selle uuele rannikule viima.

Tablool, ühe kaamera kohal tiksus kell viiest alla. Täpselt sel hetkel avanes stuudio uks ja sisse astus mees. Ta kandis musti saapaid, mis olid veel veidi lumised, tavalisi teksasid ja veidi kulunud pusa, mille alt paistis T-särk. Tema nägu oli üpriski tavaline, mustad lokkis juuksed, väike habe, sinakas-rohekad silmad, veidi murtud nina.

Kuid see polnud tema välimus, mis tõstis mu karvad kätel püsti, muutis kurgu kuivaks ning pani südame taguma. See oli tema aura. Oli peaaegu näha õrna valget kuma, kui ta viie sekundiga diivanile jõudis ja jala üle põlve pani ning kaamerasse vaatama jäi. Tema ilmumine oleks nagu õhu ruumist välja imenud ja ma jäin korraks hingetuks. Hetkega nägin ma kõigi silmadest oma mõtet: Tema on päris.

Valgus lahvatas, mina vaatasin kaamerasse, manasin näole oma telenaeratuse ja laususin: „Tere, kallid inimesed, kell on saanud seitse ja hakkab Essenderi show. Täna on meil külas meie saate seitsmeaastase ajaloo kõige mõjukam isik. Tere tulemast, Jumal.”

„Tere, Rasmus!” sõnas ta. Tema hääl oli mahe ja samas tummine, see kajas õrnalt. Ma kohkusin korraks. Olin kergelt öeldes sõnatu. Õnneks oli mul laual klade paberitega, mille Eerik oli sinna jätnud, nendel oli saate jagu küsimusi.

„Nii, kas me alustaksime algusest? Ma oletan, et te ei vaja tutvustamist, aga palun, rääkige veidi endast,” alustasin kergelt. Kaamera keeras Tema peale ja ma hingasin kergendatult, silmates näost tumma Eerikut. Väike võidurõõm millegi üle pani mu muigama.

„Noh, ma eelistaksin siiski seda nime, mille ma olen võtnud endale siin maa peal, Artur. Aga jah, töötan poole kohaga ajakirjanikuna, poole kohaga hoolitsen kogu universumi eest. Vabal ajal tegelen autodega, meeldib heas kohas väljas söömas käia. Elan hetkel tavalist elu, hoian madalat profiili.”

„Olgu, Artur, mainin sulle ära meie saate magnituudi. Me oleme küll otse Eestist, kuid seda saadet esitatakse ka Antarktikas ning isegi Põhja-Koreas. Me lõime küsitluse, kust parimad rahva esitatud küsimused saavad ka siin saates esitatud. Aga hetkel tahaksin ma teada, miks sa valisid just Eesti oma kodumaaks ja kohaks, kus end avalikustada?”

„Noh, minu seisukohalt ei ole vahet, kus ma elan. Ma suudan olla kõigis maailma paigus ühe korraga. Hetkel on muidu ainult üks asi, mis siin on parem kui mujal. Teil on kohutavalt ilus loodus ja see meenutab mulle kunagisi Babüloni aedu, kuigi ega minu mälu on ka veidi halvenenud ajaga.”

„Seda on tõesti tore kuulda. Ma usun, et nii mõnigi nendest viiest miljardist inimesest, kes meid praegu jälgivad, tahab Eestit pärast seda külastada. Aga nüüd üks veidi tõsisem küsimus. Mina täielikult usun hetkel, et minu ees istub Jumal, kuid need inimesed, kes istuvad telerite ees üle maailma, nemad ei tea, mida uskuda. Kas Te võite seda kuidagi tõestada?”

Jumal vaatas mind muretul pilgul, küünitas siis ettepoole, pani käe veeklaasi kohale ning otsekohe muutis vesi värvi, see omandas tummika punase tooni. Mul jäi suu lahti, kuid ma sulgesin selle koheselt tõustes ja maitstes veini. Ma polnud kunagi paremat saanud.

„Ma arvan, et see on tõesti parim vein, mida ma eales olen saanud,” ütlesin kerge imetlusega. Tema vaid naeratas ja kehitas õlgu.

„Te tahtsite, et ma seda tõestaksin. Ma tegin seda,” lausus ta.

„Olgu, liigume edasi veidi raskemate küsimusteni. Ma saan aru, et meile on seda raske seletada, aga milline olevus te siiski olete – vabandage seda väljendit.”

„Ei ole hullu. Ma usun, et sõna „olevus” sobib minu kirjeldamiseks just kõige paremini. Tagasihoidlikult võib öelda, et ma olen kõik Jumalad koos. Iga teadaolev ja teadmatu jumalus ning kõrgem olend on osa minust. Ning mina olen osa neist. See on lihtsalt seletatud. Rasket seletust ei ole veel võimalik teie meeltesse sisendada ega öelda.”

Kohkusin kergelt, sest tema suust oli see kõlanud nii lihtsalt, kuid ma ise ei suutnud seda hoomata. Ja minu huultelt lipsas üle küsimus, mis ei olnud paberil kirjas.

„Aga kui te olete kõik üks Jumal, siis miks on nii palju erinevaid aspekte erinevatel uskudel? Ja ka need, kes sõdivad teiste uskude vastu, kas nemad siis on valesti aru saanud?”

Mind vaadati korraga kõikidest maailma silmapaaridest. Ma nägin neid läbi kaamerate ja ka Tema silmade. Tundus, et Tal oli lõbus.

„Ma olen loonud kõik organismid, kogu universumi ise töötama. Mina lõin seaduspärad, mida teie füüsikaks ja matemaatikaks nimetate, ning nende järgi töötab kõik. Peale minu muidugi. See, kui üks inimene tapab teise, on patt. Ning teiste jaoks on see viis surra. Vaatepunkti küsimus puhtalt, kas pole? Mina lõin iga religiooni. Ma lõin need isemoodi, sest kui kõik oleks kogu aeg sama, poleks arengut, evolutsiooni. Ja võib ka öelda, et mulle meeldib jälgida.”

„Vägagi ammendav vastus, Artur, tänan.” Oleksin tahtnud käratada midagi ebaõigluse kohta, kuid ma olin selle alla surunud. Ma usun, et nii oli parem.

„Nüüd on meie kõige suurema häältearvuga vaatajate küsimuse kord. „Mis on Teie lemmikmuusikapala, mis on eales Maal loodud?””

Ta mõtles korraks. Aeg oleks nagu seisma jäänud, kogu maailma hoidis hinge kinni.

„Raske küsimus. Tore, et sa lisasid „Maal”, sest universumis on väga erinevat ja teistsugust muusikat. Ma usun, et ma pean valima mitu lemmikut. Beethoveni „Kuupaistesonaat” on väga hea, samuti Elliot Smithi „Between the Bars”. Mu pikaajaline lemmik on ka sumerite hümn Lipit-Ishtarile. Ma usun, et kellelgi siin universumis pole aimu, kui palju muusikat Maal on loodud.”

„Te väitsite, et universumis on palju head muusikat. Kas see tähendab, et Te mõtlete teisi tsivilisatsioone, teisi liike maailmaruumis?”

„Oi, teisi liike on palju. Kuid ainukesed, kes suudavad muusikat teha, on siiski inimesed. Ma mõtlesin pigem nagu kosmosehelisid. Võib-olla teie jaoks poleks need nii vastuvõetavad muusikana, aga supernoova kajab maailmaruumis hästi. Samuti ka asteroidivöö põrkumine gaasiplaneediga loob omaette sümfoonia.”

Olin veidi aega vait, kui üritasin kujutada ette taolist heli. Kogusin end kiirelt. Meil käis siiski saade.

„Artur, veel üks küsimus enne pausile minekut. Kas mõni olemasolev idee, pilt, maal, ükskõik mis inimese loodud taies on teie tõelisele kujule lähedal?”

Jumal muigas salakavalalt. Mulle ei meeldinud see naeratus.

„Ma näitaksin seda alles saate lõpus, kui see sobib.”

Ma noogutasin ja ere valgus kadus. Reklaamipaus oli alanud.


Valgus süttis taas. Kaamerad käisid. Me istusime ikka veel samades asendites, mis enne. Mina olin end sirutanud, tema istus kogu aeg, jalg üle põlve ja vaatas kusagile kaugusesse. Tema veini asemel oli nüüd jälle vesi. Muide, keegi polnud klaasi puutunud.

„Tere tulemast tagasi Essenderi show’sse, kust me jätkame oma kõnelusi Arturiga. Eelmine kord lõpetas ta lubadusega näidata oma tõelist olemust. Kas Te ka täidate selle lubaduse?” Mu hääl oli entusiastlik, kuid tegelikult ei tahtnud ma seda näha. Jumal vaatas mulle arusaavalt otsa.

„Ei, ma ei taha tappa neid, kes praegu oma telerite taga istuvad. Sest seda teeks minu päris vormi nägemine,” sõnas ta.

„Siis on vist parem seda mitte teha. Palun rääkige, milline loomisteooria on õige?” küsisin.

„Need kõik on mõnes mõttes nii õiged kui ka valed. Aega kui sellist ei olnud olemas enne seda, kui mina selle lõin. Ja see juhtus teie aja järgi 13,7 miljardit aastat tagasi. Enne seda oli vaid igavik ja tühjus. Mina olin eksisteerinud juba enne seda lõputult. Mina olin juba siis, kui universum, kui idee oli olemas. Ja see idee oli minu peas. Nagu te aru saate, olen ma lõputu olend ja olen siin ka pärast kõige selle lõppu.”

Olin kergelt kohmetuses, kuid hakkasin juba vaikselt tema lähedusega harjuma. Otsustasin kergelt piire kombata.

„Aga mis oli enne Teid? Või kas üldse oli midagi?”

„Mina olengi kõik. Absoluutselt see kõik siin on minu loodud, see kõik. Enne mind ei olnud midagi ja peale mind ei tule midagi. Võib öelda, et mina olengi see kõik. Mina olen universum.”

„Seega Teie olete olnud olemas juba lõputult. Kas Teil olid ka tunded, ma mõtlen inimlikud?”

„Mul pole neid kunagi olnud. Hetkel olen ma selles kehas üles kasvanud, kunagi ma suren selles kehas. Inimlikkus minu juures on vaid see, mida te näete. Ülejäänud on vaid puhas loogiline mõtlemine ja jõud.”

„Järelikult Te ei hooliks, kui te ise hävitaksite just miljon inimest teisel pool maakera?”

„Ei, ma ei hooliks sellest, kuid see oleks mõttetu, miks tappa suurel hulgal teid? Kas seda küsimust küsides olete teie üldse inimlik?” Jumal vaatas mind kerge muigega, kui ma tema ees vaikselt närviliseks muutusin.

„Ma… ma ei tahtnud jätta vale muljet,” sõnasin talle vastu.

„Sa ei pea muretsema. Mina tean, milline sa oled, mis sinu peas peitub,” ta pöördus kaamera poole, „ma tean, mis iga inimese peas toimub. Ja ma tean veel rohkemgi.”

„Olgu, ma esitaksin Teile ühe küsimuse, mis võib meile kõigile südamelähedane olla. Kuidas Maa hukka saab?”

„Oleneb. Kui te järgmise kaheksa ja poole aasta jooksul oma maailma ei suuda ära parandada, tõuseb temperatuur üle kriitilise, põhjapoolus sulab, tõstes meretaset umbes kümme meetrit. Ligi pool rahvastikust sureb järskude taudide kätte, mis olid lukustatud jäässe iidsel ajal. Temperatuur kerkib nii kõrgeks, et kõik Suurbritanniast lõunas muutub kõrbeks. Rahvaste ränne viib teid huku äärele, kuni lõpuks viimases hädas kasutate oma allesjäänud raketikütuse hiidsüstiku kosmosesse saatmiseks. See ei õnnestu ja kukub alla, tappes kõik sees olnud ja ka suure osa Maa peal. Alles jäävad vaid üksikud maa sees punkris elavad inimesed. Ning ka nemad surevad järgneva aastakümne jooksul välja.” Ta oli võtnud üpriski sünge tooni. Ma üritasin optimistlikuks jääda.

„Kas inimkonnale on ka paremaid väljavaateid? Midagi taolist, et „elasid õnnelikult aja lõpuni”?”

„Ikka. Kui te end kokku võtate, on suur tõenäosus maailmarahuks. Kõik riigid ja inimesed on ühendatud ühe ülesande alla, selleks on hoida maad. Te võite areneda kuni Kardaševi skaala tüüpi kolm tsivilisatsiooniks. Ja sellest edasi. Aga inimloomus on teil juba selline, küüned enda poole. Kuid teile näitab seda aeg.”

„Kas Teie teate, kuidas läheb?”

„Ma tean kõiki võimalike viise, kuidas läheb. Aga kuidas sellel Maal läheb, ma ei tea.”

„Järelikult polegi Te nii kõikvõimas?” torkisin ma edasi. Ta vaatas mind peaaegu kaastundlikult. Ma nägin ta silmades midagi muud. Ta polnud vihane. Ta teadis, et ma ei saanud aru ning sel hetkel tundsin ma millegipärast kohutavat tungi küsida küsimust Tema käest. Ma soovisin nii väga teada, kas Ta suudab surnuid äratada ellu.

Järgmisel hetkel olin ma transist väljas. Ma kuulsin ohkeid kaamerate tagant ja keegi näitas suure tabloo peale, mis seisis kaamerate vahel ja kus olid kirjas saate vaatajate küsimused. Ma läksin näost toonivõrra valgemaks. Ma pidin selle ette lugema.

„Nii, meie saate vaatajate küsimus, mis on nüüd ülekaalukalt hääli saanud ja mille me esitame. Kas Te suudate surnuid ellu äratada?” küsisin veidi väriseval toonil.

„Muidugi. Mina valitsen nii elu kui ka surma üle, miks ma ei peaks siis suutma kedagi tagasi tuua? Tavaliselt on nii, et ei taheta ise tagasi tulla, kas oma elu pärast või selle keha pärast, mis enam ei kannata.”

„Kas Te saate seda tõestada?” küsisin ma jultunult. Ma ei saanud isegi aru, kuidas mul järsku nii julge küsimus tuli. Ma kohkusin kohe, kuid see ei saanud minust võitu. Ma tundsin end hästi. Isegi sellele vaatamata, et ma hetkel istusin Jumalast umbes kahe meetri kaugusel.

„Ma saaksin. Aga selleks on mul vaja surnut,” ütles Ta.

„Mina olen vabatahtlik,” sõnasin. Ma tundsin, et midagi on valesti. Ma teadsin, et ma ei teeks midagi sellist, mitte kunagi. Ma tundsin end nagu väikest marionetti kellegi niitide otsas. Ja mul oli tunne, et ma tean, kelle näppude vahel ma hetkel tantsisin.

„Ei, ma ei ole sellega nõus,” lausus Ta, kuid ma nägin ta silmis murettekitavat läiget.

„Ma olen sellega tõesti päri. Ma usun Teisse,” ütlesin ma talle tuimalt. Tuimemalt kui muidu. Ma peaaegu tundsin inimeste ehmatust, kui nad said olukorrast aru. Mu enda sisemus kees sellel hetkel. Ma tahtsin, et ta lahti läheks. Ma olin kaotanud oma vabaduse enda eest otsustada. Ma ei allunud enam enda tahtele.

„Olgu nii,” sõnas ta vaid. Ta sirutas käe klaasi poole, vesi kerkis sellest välja kui tarretis ning jäi õhku seisma. See moodustas pistoda kuju ja Jumal jäätas selle hetkega. See auras ta käes kergelt, kui ta püsti tõusis.

Ma seisin paigal. Ta astus minu juurde ja liigutas pistoda täpselt mu tuksleva südame juurde. Tundsin tema kätt, millest justkui elektrit immitsedes väreles jõud. Peaaegu sosistades küsis ta minult:

„Kas sa usud minusse?” Terve mu keha tahtis karjuda, kriisata: „Ei!” Aga ma ei suutnud seda teha. Ainuke, mis minu suust väljus, oli tasane „jah”. Nägin ta silmis kui mitte kättemaksu siis tõestamise tunnet. Ning ma ise tundsin millegipärast kerget võidurõõmu. Sa polegi nii erinev meist, mõtlesin ma.

Järgmine hetk tungis tera mu südamesse. See oli ühtaegu külm ja kangestav, kogu mu keha jäätus hetkega. Kuid samas oli tera ka tulikuum, justkui oleks mulle leek otse südamesse torgatud. Ma langesin põlvili ja enne, kui ma surin, nägin ma Eerikut enda poole jooksmas. Siis vajusid mu silmad kinni.

Ma ärkasin taas. Korraga lahvatas kogu elu tagasi mu kehasse. See tundus kohmakas ja mitte sobiv minu jaoks, minu rinnaesine tundus märg. Mu kohal oli kummargil vaid üks nägu. See rohekate silmadega nägu.

Kogu aeg oli seisma jäänud. Kõik meie ümber oli kivikujuks muutunud, miski ei liikunud. Kõik oli kuidagi halli tooni nagu mõnel vanal pildil. Ta tõusis mu kohalt ja vaatas ringi. Minu surmast ja ärkamise hetkest oli möödas mingi aeg. Ajavahe oli kergelt tunda.

„Te olete lihtsalt kohutavad. Kujutad ette, enne kui ma aja seisma panin, kutsusid need teised juba politsei mulle. Lihtsalt räige. Õige oleks, kui te kõik sureksite. Kuid nüüd ma pean tõesti minema. Minu kohalolu on juba niigi palju maksnud.” Ta astus sammu kivistunud kaamerameest poole, kes olid minu poole tormanud.

„Oota!” hüüdsin Talle. Jumal seisatas.

„Kes sa õige oled? Jumal ei käituks eales niimoodi. Ning kui sa pole Jumal ja sa suudad selliseid asju teha, siis… kes sa oled? Mis eluvorm sa oled?” küsisin. Mu endine südikus oli tagasi. Ta keeras taas ringi ja vaatas mind. Enam polnud need silmad rohelised. Need olid valged, seest kuldse iirisega.

„Ma olen Omega tüüpi tsivilisatsiooni viimane asukas. Ma olen eksisteerinud universumi algusest. Või täpsemalt mina lõingi selle. Ja kõik universumid. Minu liiginimi oleks teie keele jaoks liiga raske. Te ei tea, kuidas mind nimetada ega kuidas ma sain siia. Teil pole mu üle võimu, ma ei kao kuhugi. Ma võiksin olla mõni ülivõimas tulnukas, kuid see rikuks mu imago. Parem on, kui mind tuntakse kui Tema, Jumal.”


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0604)