tõnisLõppeva juulikuu vältel kolisime naise ja lapsega ühest Tartu linnaosast teise, Annelinna korterist Ihastesse ämmaga ühe katuse alla (kui miskit väga drastilist ei juhtu, kasvab lapselaps üles oma mamma juures). Selmet kirjutada see kuu oma jutumuljetustele üht pikka raamjutustust, mõtlesin ikkagi jagada mingeid kolimisel tekkinud hetki, teha kolimismuljetusi.

Enne aga asun esimese jutu muljetamise juurde. Seegi kuu oli terve hulk võistlusjutte. Esimene, mida kommenteerin, on “Haldjanõidus”, mille autoriks on Mia Lisette Tamme.

Nicholas on noormees, kelle pere läheb suuresti ema eestvedamisel linnast maale elama. Juba teel maakohta kuuleb ta folkloorseid lugusid haldjatest ja meetmetest nende eemale peletamiseks ja esiti peab neid jaburaks luuluks. Ja ometi tõmbab üks laul teda juba esimesel ööl metsa suunas... Noor armastus ja sajanditepikkune võitlus fantaasiaolendite vahel - ladusalt jutustatud fantastiline romanss.

Teksti suurim tugevus oli ladus jutustamine. Lõigud ja katked läksid parajalt kiiresti, teksti oli igati mugav lugeda. Stiil oli lugejasõbralik. Õigupoolest kõrvutaks seda “Videviku”-raamatutega - uude kohta kolimine, mida peategelane peab täielikuks kolkaks ja maakohaks, aga teda hakkab huvitama üks vastassoost isik, kellega tutvumine teeb tasa maakoha nõmeduse. Sajanditepikkune lahing oli veidi tarbetu lisandus, mis on lisaelement ses paralleelis, aga sellele tekstile ei andnud mu meelest palju juurde.

Õieti tuleb “Haldjanõidust” lugedes tunne, et “Videviku” üks suurimaid tüütusi - Bella pidev enesemadaldamine ja endas ja Edwardis ja nende suhtes kahtlemine - on ka selle üks suurimaid tugevusi. Loed ja tunned küll, et bitch, please - jäta hädaldamine. Ja siiski, nii on asjal mingi emotsionaalne suund. On mingi sõlm, mida lahti harutada. “Haldjanõiduses” pole hädaldamist, on vaid kohene armastus, mis on paugupealt vastastikune ja kõhklusteta. Tore ju küll, aga ladusa jutustamise kiuste mõjus peaaegu terve tekst järelsõnana.

Lisan stiilinäite.

“Hetkeks kavatses Nick valetada, kuid kui keegi üldse sellest laulust aru saada võib, on see nõid Iriin. „Ma kuulsin metsas laulu,” sõnas ta.

Nõid kortsutas kulmu. „Ja järgnesid sellele.” See ei olnud küsimus. „Haldjate laul on ohtlik ja sellest tuleb end heaga eemale hoida,” hoiatas Iriin. Jälle need haldjad. Kuid ennast nõiaks nimetava naise suust ei tundunudki see hoiatus nii imelik.

„Edaspidi hoiangi,” lausus poiss. „Ma arvan, et ma sain oma õppetunni kätte.”

Iriin oli vahepeal tema tohterdamise lõpetanud ja vaatas oma kätetöö üle. Nick pani tähele, et nende vestluse ajal oli tuppa tulnud keegi turske heledapäine mees. Ilmselt Iriini abikaasa.

„Tere,” ütles noormees. Mees noogutas tervituseks.

See on minu abikaasa Gregor,” tutvustas Iriin. „Meil on tegelikult ka tütar Rosalind, aga teda pole praegu kodus. Ja see on Nicholas,” osutas ta Nicki peale, „Vanalaane uuest perest.”

Gregor kergitas kulmu. „Tere tulemast Kilakülla,” tervitas ta Nicki tema uude kodukülla elama asumise puhul.

Nick tänas nõida ja jättis temaga hüvasti. Gregor viis ta väikese hobuvankriga kodu juurde. Hobuvankriga! Kujutad sa ette. Need inimesed siin olid ikka täielikult ajast maha jäänud.”


Kolimismuljetus 1:

Ühe elukoha mahajätmise käigus ilmneb ikka, et on palju asju, mida ei tahagi uude elukohta endaga kaasa võtta ja neid ei anna kellelegi ära ka. Samas ei saa neid lihtsalt prügikasti visata. Või noh, põhimõtteliselt saaks ju küll. Põhimõtteliselt saaks seda kõike viia metsa alla ja lihtsalt põgeneda, jätta too rämps lageraidurite hooleks. Võõras mure. Kui aga tahta asja õigesti ajada, tuleks nood asjad ikkagi viia jäätmejaama.

Teel sinna nägin aga suurt silti, mis ütles “Keskkonnajaam”. Ja hetkeks tekkis vaat et autistlik segadus. Otsid ju jäätmejaama ja nähes “Keskkonnajaam”, tahad nagu vastu vaielda ja küsida: “Aga kus siis see jäätmejaam on?” Vähe puudub, et ütleks üllatunult: “Kae hullu, keskkonnajaam - ja otse jäätmejaama peal!” Korraks mõtlesin, et veidi ootamatu imago muutmise katse, aga küllap on see kellelegi vajalik. Kui nüüd guugeldasin, nägin kõikjal siiski “Tartu jäätmejaama”, nii et mine sa tea, ehk pole see kuvandi muutmine kuigi põhjalik.

Igatahes, viisime oma kraami kohale järelkäruga ja küsisin, kuhu läheb.

“Ee, me seda küll vastu ei võta,” ütles seal olev proua.

“Miks mitte?”

“Ta ju elab ja hingab veel!”

“Aga ta ei tööta.”

“See on pensionär, see ei peagi töötama.”

“No mis ma teen mittetöötava pensionäriga?”

“Ma ei tea, me ei saa seda vastu võtta.”

Pensionär hakkas rahutult nihelema selle jutu peale, küsis, kas see on see jäätisejaam.

“No vaadake seda,” ütlesin töötajale, osutades pensionärile.. “Mida sa sellisega peale hakkad? Kuulmine korrast ära, taipamine olematu, aga mis peaasi - ta lihtsalt ei tööta.”

“Mis te räägite, mingi ameti leiab igaühele. Teate, te võite selle siia jätta. Mul oleks endal trepikotta kojameest vaja.”

“Arvate, et saate ära kasutada?”

“Jah, oleks nagu kasutust küll. Eelmine hakkabki ära kuluma.”

“Olge tänatud! Kas peaksin ka mingit… Mingit, noh, rahalist kompensatsiooni teile andma?”

“Einoh, muidu on küll nii, et biolagunevad jäätmed on 42,65 € iga tonni eest, aga ta vist ei lähe selle alla. Segaolmejäätmeks, mis oleks 106,66 € iga tonni eest, teda ka ei nimetaks. Teate, tõtt-öelda ei lähe ta süsteemist läbigi. Ma võtan ta ju ise kasutusse. Ärge muretsege selle pärast.“

On siinilmas ikkagi häid inimesi. Ja millise praktilise mõtlemisega, oskavad kõike ära kasutada. Mind on see alati veidi hämmastanud.


Teine juunikuise Reaktori lugu, mida sai loetud, on “Ussisugu”, autoriteks Kaidi Kangur ja Leila Liivak.

Vabal ajal nukkusid valmistav leskmees Hans näeb oma juubelipeol ettekandjat, kes näeb välja täpselt nagu Hansu lahkunud naine - ja nagu tema kõige väärtuslikum nukk, mida ta mitte kellelegi ei müü. Ta asub otsima ettekandjaga kontakti ja tollest saab Hansu abiline nukkude valmistamises - ent miskit häirivat hakkab sugenema sesse suhtlusesse…

Raske on aimata, mis osakaal oli kummalgi kirjutajal sel kahasse kirjutamisel, aga toetun muljetamisel oma senistele lugemiskogemustele. Leila Liivaku tekstides on ikka olnud mingi pöörane element, mis on mõjunud originaalsena (tänu millele on ta ka ühel varasemal jutuvõistlusel üsna heale kohale tulnud), aga niivõrd, kui olen ise lugenud, on see minu maitsele olnud sageli veidi juhuslikku laadi, rutakalt kirja pandud ja kuidagi veidi pidetu. Seekordne tekst kulgeb aga rahulikumalt, otsekui teades, et kuni on huvitavalt kirjutatud, võib see veidi triivimisi liikuda küll, ilma et tekiks trotsi või kõrvaleheitmise sundust. Mulle meeldisid ka täitsa mitmed laused ses tekstis - lihtsalt olid ilusad laused või ilusasti sõnastatud mõtted. Huvitav oli ka see, et kaks naisterahvast kirjutavad ühe vanema mehe ootamatust armastusest nii, et mehe armusegadused olid usutavad ega mõjunud kuigi pingutatult.

Minu lugemiskogemuses oli üks asi üllatav. Ühelt poolt hakkab lugu poolepealt veidi lahti hargnema - tekivad küsitavused selles, mida usaldada Hansu jutustamises, mida mitte; mil määral sai ka usaldada tema kaaslasi ja nii. Nii et selline peaaegu postmodernistlik raputamine. Ainult et… postmodernistliku hägustamise üks eesmärke, arvan ma, on vältida harjumuspäraste süžeede mugavust (kirjutamise ja lugemise mugavust) ja siin korraks nagu mängitakse sellega, aga siis lõpus lihtsalt tõmmatakse kõik otsad kokku ja pannakse peale kena sõlm. Seega kõik lõppeb kuidagi aimatavalt, tõtt-öelda isegi veidi triviaalselt. Et see jättis veidi mõru maigu. Mitte see, et küsimused leiavad vastuse, aga see, et see mõjub kuidagi… ebalahedalt. Kuidagi liiga lahtijutustavalt, ilma selleta, et need asjad loomulikult avaneks lugejale. Lõpus olid mõned filmilikud süžeepöörded, mille mõju efektse pöördena võiks nagu aimata, aga mis sellisena ei mõjunud rinna sees. Muidu oli tekst siiski sümpaatne.

Stiilinäide:

„Nüüd puudutasid Lindi sõrmed rahvariietega nukku, kelle sarnane ta Hansuga esmakordselt kohtudes oli olnud. Sedasi neid kahte kõrvuti vaadates ei saanud Hans enam kuidagi aru, mismoodi ta Lindis Ingelit näha suutis. Võib-olla tegi viin oma töö. Aga ometi oli Lindi ilus. Sedasorti iludust tema nukkude hulgas veel polnud.

„Tema valis samuti ise oma välimuse?“ küsis Lindi. „Või tellis keegi sellise linalaka kirivööga?“

„Miks sa küsid?“ puikles Hans vastusest kõrvale. „Kas soovid minult nukku tellida?“

„Ma soovin seda kunsti õppida.“ Pikad saledad sõrmed näppisid nüüd juba järgmise nuku kleidiserva. „Õpeta mulle, kuidas nukke teha. Või siis vähemalt seda, kuidas neile riideid õmmelda. Seda teed samuti ise?“

„Teen,“ vastas Hans ja neelatas, suu täiesti kuiv. „Kuidas siis selline mõte? Miks just mina peaks sind õpetama?“

„Sul on kolm poega ja keegi neist ei päri sinu oskusi,“ seletas Lindi. „Kas poleks kurb, kui anne läheb koos sinuga hauda ja nukud jäävadki riiulitele tolmuma, sest vaevalt su pojad neid enda juurde soovivad. Las ma hoian sinu mälestust elus. Sinu hinge nukkude sees.“


Kolimismuljetus 2:

Minu ja naise uues magamistoas on väike öökapp, klassikaline nõukalik peaaegu põlvekõrgune ja tumedast puidust kahe sahtliga kapike (selline, kuhu toppida mingit veidrat varia-kraami - patareid ja kondoomid ja küünetangid ja mõõdulindid ja lõhnaküünlad). Tõmbasin lahti ülemise sahtli ja see oli tühi. Tõmbasin lapiga üle, seejärel tirisin sahtli kapist välja ja tõmbasin lapiga üle ka väljastpoolt. Seejärel sikutasin välja ka alumise sahtli – selle taga oli üks täpp. Mõtlesin algul, et mingi mustus ja proovisin seda lapiga ära tõmmata. See ei tahtnud aga hästi õnnestuda. Mõtlesin siis, et äkki vajab see veidi tugevamat keemiat.

Vaatasin lähemalt.

Siis nägin, et see oli ju Aleph, kõige algus ja lõpp. Kes sinna pikalt ja lummatult vaatab, see jääbki sinna pikalt ja lummatult vaatama. Täpsustan, et ma ei eksi sõnavalikuga - sa ei vaata mitte seda, vaid sellesse. See on vaid… umbes nagu aken. Sa ei vaata ka akent, vaid aknast välja või aknast sisse. Kõik, kes on Alephit oma silmaga näinud, teavad, et see on mõnevõrra kohatu võrdlus, aga parem on sellel mitte peatuda - isegi Alephi hoidmine oma kujutluspildis võib pärssida muud mõtlemist, kuni ulm hajub.

Läksin alla ja läksin ämma juurde, kes parasjagu tühjendas üht väikest tuba, paigutades asju ära või pannes neid kokku, ja küsisin ta käest, miks on Aleph kuskil magamistoa sahtli taga ja mitte kuskil elutoas aukohal, kus kõik saabujad saavad selle võimatut olemasolu tunnistada.

“Ah, see. Tead, see oli meil mingi ajani küll kaminasimsil, aga nii ei saanud midagi tehtud. Kõik asjad jäid laokile. Nii et panime selle lihtsalt ära. Olingi unustanud, et see oli seal. Vaadake ise, mis te temaga teete, mina seda ei taha.”

Mu naine ka ei tahtnud. Ma natuke nagu tahtnuks, ikkagi Aleph ju, aga kaks ühe vastu ja ega ma väga nõudnudki, nii et viisime antikvariaati. Kahju, laps vaatas seda huviga, aga naine arvas, et see polnud lapsele arendav - ta vaid vahtis seda säravi silmi, kohati kõhistades naerda ja nii, aga ta ise otseselt ei teinud midagi. Kes aga tahab, võib selle ära osta Lutsu vastas olevast antikvariaadist. Kui nad panevad selle müügiks.


Järgmine jutt, millest räägin, on “Heinrich Stahl ja elavad surnud”, mille autoriks Helga-Johanna Kuusler.

Baltisaksa pastor, esimese eesti keele grammatikareeglistiku koostaja ja - mis novelli puutub - Narva, Ingeri, Karjala ja Alutaguse superintendent Heinrich Stahl päästab ühe Nohle van Huycki nimelise nõiaks tembeldatud pagariselli pealtvaatava rahva omakohtu eest. Stahl ütleb Nohlele, et tal on vaja tõlkida üht nõiapiiblit ja sellega ei saaks hakkama jumalasulane (Stahl oli ju kõigele lisaks praost ja Toomkiriku õpetaja), tal on selleks asjaks vaja värvata keegi, kes Jumalat vihkab. Üks asi viib teiseni, tütre surm ja selle tagasipööramise katse, millele järgneb väikse epideemia mõõtmeis surnute ülestõusmine ja massiline nottimine.

Kellelegi rääkisin, et selline tekst, ta ütles, et vohh, mis Friedenthal kokku kirjutas. Kui ütlesin, et see oli üllatavalt tüütu, vastas ta üllatunult, et mis mõttes on Friedenthal kirjutanud kokku tüütu jutu? Küsisin, kust see Friedenthal siin mängu tuli. “No aga kes see teine kirjutaks siis Stahlist?”

Igatahes, Maniakkide Tänava või Metsavana või kelle iganese zombijutud pole ägedad seepärast, et on zombid ja süümepiinadeta märul ja rümbarebu. Niivõrd, kui need mõjuvad värskelt või põnevalt, tuleneb see millestki sellest, mis on ülejäänud tekstis. Isegi see Stahl ei paranda siin asja. Mulle nagu üldse nimede kasutamine niiväga ei imponeeri - see on lubadus mingi potentsiaal ära kasutada ja kui seda ei kasutata, on eesmärk lihtsalt: “Mõtle, kui äge - Heinrich Stahl võitleb zombidega!” Mingi möödaminnes jutukese süžeeks sellest piisab, aga 15 000 sõna ulatuses oli seda lihtsalt tüütult palju.

Sellest on aga kahju - ajalooline kontekst kerkib isegi silme ette (pole vaid ajalooliste dekoratsioonidega umbajastuline tekst, vaid teadlikult ja korralikult ajaloolistatud süžee). Mingid stseenid olid huvitavalt tehtud, näiteks olid satanistlikud rituaalid hästi kirjutatud - ma haun mingeid plaane ühe eksortsismi-teemalise teksti kirjutamiseks, aga tunnen, et rituaali väljakirjutamine kukuks kentsakas välja, mistõttu loen teiste autorite häid rituaalikirjeldusi teatava kadedusega. Kahju, et süžee nii väsitavalt kulges - Nohle ja tema “koera” tegemisi oli kuidagi pikalt ja venivalt kirjeldatud… Mul on märge, et teksti on kasvatatud pikkuse poolest, aga mitte mõttelise mahu poolest.

Kui otsisin stiilinäidet (selleks leidsin rituaalistseeni, sest kui ma seda juba kiidan, siis miks ka mitte näidata), märkasin, et lõikhaaval oli siin-seal teisigi häid näiteid kirjutustasemest. Näib, et oskab kirjutada. Näib ka, et oskab töötada ajalooga. Ja näib, et oskab näha vaeva teksti kallal. Lihtsalt hakkas kuidagi tüütama, kui lugeda suurte ampsude kaupa. Võib-olla paari lehekülje haaval lugedes oleks see mulle isegi meeldinud. No aga siiski, zombiasjandus pole tegelikult minu rida, nii et võib lihtsalt olla, et mulle kas ei mõju või mõjub täiesti valesti selle teksti “Heinrich Stahl võitleb zombidega, nii äge!”-taotlus.

Igatahes, stiilinäide kah, et näeksite, et olen ülekohtune.

“Kirves käes, hiilis pastor kanalasse, kus rammusad ja kohevad kanad õrrel tukkusid. Ta kahmas ühe kuke ja kana kaenlasse, viis nad kanala taha ja lõi mõlemal kirvega pea maha. Siis immutas ta valget sidet kuke veres, kuni see oli verest läbi imbunud ja omandanud kauni punase tooni, viis selle veinikeldrisse ja sidus veresideme Katharina suletud silmadele. Järgmiseks tõmbas ta hõbedast pistoda kuke ja kana noka vahelt läbi ja lõikas nendega Katharina kätele ja jalgadele sümbolid, mis kujutasid elu ja surma harmooniat: surma võitu elu üle, elu võitu surma üle ning elu ja surma samasust. „Värisege, elavad, surnute jumalanna Manaereceseri ees, kelle päralt on hauda langenute hordid,“ sosistas ta sõrme esmalt kana ja siis kuke verega määrides ning joonistas oma vasaku käe nimetissõrmega tüdruku rinnale loitsud. Näis, otsekui hakkaks nahk, millele loitsud olid kirjutatud, särama ja need paistsid keldri hämaruses nii eredalt silma, nagu oleks päikeseline päev, kuigi veinikelder oli pimedaim paik terves Stahlide majapidamises. Otsekohe saigi Stahl päikese, millega Katharinat kaunistada. Ta lõi tüdruku kõhule lõhki toore muna ja munakollane jäi piiga nabale hulpima nagu taeva kuldkollane kera. See ühendas Katharina jumalanna Manaereceseriga.

Kui rituaal õnnestub, paneb jumalanna Manaereceser Katharina sisse kasvama uue nabanööri ja puhub tüdrukule selle imenööri kaudu uuesti elu sisse.”


Kolimismuljetus 3:

Kuna me ei koli tühja majja, peame päris paljude asjade osas alles küsima mu ämma käest, mis ja kus ja kuidas. Mitte ise leiutama või katsetama, vaid lihtsalt kohanema olemasoleva majahingega. Ja ämm näitab heameelega ette. Tal on aga veidi frustreeriv komme kõike ette näidata, kasutamata sõnu (vist peab sõnu kohmakaks, parem on lihtsalt ise ära teha).

Kõige äärmuslikum näide tundus see, kui ma küsisin kord, kas on midagi, mida silmas pidada veeämbrite väljaviimisel ja muru kastmisel (nii kuiv suvi, et me ei lase oma dušivett lihtsalt torust alla, vaid dušitamegi suure kausi sees - muru on lihtsalt nii kuiv ja koltunud). Ta ütles, et näitab. Kui siis mingi asjatoimetusega ühele poole sai, läks vannituppa ja võttis ühe ämbri kahest (võtnuks teisegi, aga ma võtsin tolle ise). Läksime maja vasakpoolsele küljele, kuhu päikest rohkem langes ja muru kollasem oli. Siis ta valas murule ühe ämbri. Seejärel valas teise. “Niimoodi valadki.” Pärast mõtlesin, kas seda poleks tõesti saanud kuidagigi edastada sõnutsi. Nüüd palju hiljem mõtlesin, et küllap pidas silmas seda, et valaksin just äärekivipoolsele murulapile, et majal on kallak ja nii edasi, aga sel hetkel tundus küll, et ta ei usaldanud meid isegi vett ära valama. Nüüd on tal ehk tasapisi tekkinud mingigi usaldus selle suhtes, et me pole vaid abitud räpakollid, aga eks see võtabki aega.

Mingi päev näitas ta ka ette, kuidas käib tema snepriga uks. “Näe, vajutad siit lingi alla ja siis lükkad seda nuppu siin kas ülemisse või keskmisesse asendisse. Kui on ülemises asendis, siis lukustub ise ust kinni lastes. Kui on keskmises, siis jääb lahti ja sa ei vaja võtit.”

“Ja mis juhtub, kui päris alla paned?”

“Siis läheb liiga lahti.”

“Mis mõttes?” Ja ma lollist peast vajutasingi alla.

Mu selja tagant lükkas mind välja üks tohutu suur imikukäsi. Suur ja rasvane, paksude meetripikkuste sõrmedega (mis millegipärast tundusid samal ajal väga väikesed). See lükkas mind sellise kohmaka jõuga, et kukkusin kivikillustiku peale. Mu naine kiljatas, ämm aga tõstis häält, et mis sa, hull, vajutad alumisse asendisse, pane kohe tagasi.

Vaatasin beebikäe poole - selle tagant paistis, nagu ämma maja, meie uus kodu, oleks erksavärviline beebi mängumajake ja mitte puidust ja kivist ja kõigest normaalsest tehtud inimkodu. Kõik oli maja sisemuses muutunud ja selle uksest sirutus välja üks otsiv hiiglaslik beebikäsi.

Ma virutasin peletislikku kätt oma jalaga. Käsi tõmbus tagasi, kostus räige kriiskamisele sarnanev möiratus - nagu aegluubis kiljumine, Ämm läks ukse juurde ja pani nupu ülemisse asendisse. Ta ütles, et ei tohi kunagi panna alumisse asendisse. Et see lihtsalt läheb liiga lahti. Siis nurises, et olete teie alles ühed torupillid, mis tundus sel hetkel ülekohtune mu naise suhtes, sest mina ju panin uksesnepri alumisse asendisse.

Järgmisel päeval mängis laps mängumajaga. Tõmbas katuseluugi pealt, lükkas käe sisse ja eesukse suunas. Enam-vähem õlani välja lükkas käe sisse, aga ma ei saanudki aru, kuhu ta selle ära mahutas. Mingi hetk tõmbas käe tagasi ja hakkas kõva häälega karjuma. Siitpoolt kuulates ütleks, et oli nagu möirgele sarnanev kriisatus.


Järgmine juunikuise Reaktori jutt - selle pealkiri on “Kondikeerutaja”, autoriks Riho Välk.

Ebamäärases etnoõudusele omases muistses Eestis saab Sulev kokku oma sõbra Matsiga, see näitab talle kassilaipa. Mida sellega teha – tüdrukuid hirmutada? Mats vastab, et hiietark tajus Matsis annet - ja andis ülesandeks proovida loom surnust ellu äratada. Üllatuslikult see õnnestub, aga neil ei õnnestu seda tagasi pöörata.

Tekst sisaldas huvitavaid kirjeldusi hävitamatust kassist ja noorte poiste lõbustatusest, millest saab õud. Emotsioon oli iseenesest huvitav. Kahju oli vaid sellest, et lugemise ajal tajusin liiga tugevalt, et asi meenutab Stephen Kingi “Loomasurnuaida”. Süžee polnud ju üks-ühele, maailm oli erinev, inimesed polnud siinses sugugi abitud üleloomulikkuse ees, õudust oli vähem ja ebasurnud kassi suhtuti mõlemas erinevalt - ja ikkagi, ebameeldiv zombikass ja noored, kes püüavad temaga toime tulla ja mul sähvis “Pet Sematary” kaanepilt.

Iseenesest ei peaks zombikass olema sedavõrd spetsiifiline nähtus, et Stephen Kingil peaks olema ainuõigust sellele. Teisalt… mõnikord on mingi asi ühes filmis näiliselt piisavalt ammendavalt tehtud, et tükiks ajaks mõjub sarnaste teemade käsitlemine vaid selle jäljendusena. Kui kaua läheb veel selleni, et ajasõlmede-motiiv kaob viimseni “Groundhog Day” varjust - mis tahes uus teos ajasõlmest on ikka olnud mingi variatsioon sellest klassikast, ainult et ilma Bill Murrayta. Mis oli “Palju õnne surmapäevaks”? “Groundhog Day”, ainult et õudukas, milles keegi tapab minategelase iga kord. “Russian Doll”? “Groundhog Day”, ainult et peategelane on “Brave”-stiilis kräsune punapea ja kogu dialoog on jube tüütu suurlinnaboheemlaste enesega rahulolev plära. Ja kui saabki öelda, et ajasõlmedest rääkides ei pea enam sugugi võrdlema teost “Groundhog Dayga”, siis tuleks ikkagi osutada asjaolule, et see on võtnud peagu 30 aastat. Äkki on ka zombikass selline, mille kasutamisega tuleb veel oodata, enne kui seda kasutav novell mõjub Stephen Kingi klassikaks saanud loo eesti konteksti asetatud ümbertõlgendusena.

Lool oli kaks põhinõrkust minu jaoks - esiteks, poisid olid omavahel eristamatud. Võinuks mingi kirjeldus olla, praegu algas mingi laste nimede loeteluga (Sulev, Maimu, Kalvi), aga tegelikult tegutsesid ainult Sulev ja Mats, hiljem ka hiietark Lembit. Paarist üksikust kirjeldavast pintslitõmbest piisanuks. Teiseks, lool on veidi kiirustatud lõpp. Mõte sellest, et see ongi Laanetaguse kõige vägevama surnumanaja teekonna algus [SPOILERID! Ärge lugege praegust lauset!], on ju iseenesest huvitav, aga hetkel ei mõjunud see kuigivõrd sellise tagantjärele pillutud lõpulausena. Mingis mõttes saaks selline peaaegu et teemaväline šokeeriv lõpulause töötada, aga hetkel võinuks kõik muugi selles suunas ka mängida. Või noh, midagigi muud võinuks tekstis olla selles võtmes.

Stiilinäide ka:

“Kotisuu oli väike ning kooljakass puikles sinna toppimisele niipalju vastu, kui suutis. Veelgi hirmsam, endine rupskihunnik hakkas järjekindlalt aina rohkem taas kassi kuju võtma. Õõvastava naginaga surusid murdunud luud ennast kokku tagasi, väljavoolanud soolikad volksasid võigaste lurtsatuste saatel kõhuõõnde tagasi ja sellel hetkel, kui peletise üks silmadest uuesti avanes, haarasid poisid uuesti oma malakad ja peksid raibet uuesti. Isegi Matsi vallanud põnevus hakkas aeglaselt lahtuma ja varsti oli ta sama hirmul kui Sulev. Kuna kumbki ei tahtnud lögast tilkuvat ja tõmblevat kotti käes kanda, murdsid nad võsast pika kaika ja riputasid koti kahe vahele ning asusid teele hiietarga onni poole, mis asus tagatipuks teisel pool küla, nii et uudishimulike pilkude vältimiseks pidid nad minema pika ringiga põldude tagant.”


Kolimismuljetus 4:

Nüüd teen tobeda asja ja kujutlen oma kassi kohanemist uue elukohaga. Ma ei hakka ikkagi tegema katset peegeldada tema Umwelti keeleliselt usutavalt - küllap mõni Saksa modernist piirduks läbini kassiliku leksikaga või ei kasutaks ühtki tegusõna lausetes või mine tea, kasutakski ainult tegusõnu, ja teeks seda kõike ikkagi kirjanduslikult nauditavalt - mina nii tulnuklikke mõtte- või keelemänge ei püüa, ma teeks lihtsalt pilguheidu sellesse, mida ma ise arvan Kõrsikut tajuvat…

Nimelt astus ta…

Teate, ei. Ei viitsi. Ma arvasin, et viitsin kirjutada tema saabumisest sellesse majja ja tema esialgsest pelgusest (mis polnudki säärane kabuhirm, nagu eeldasime - kus mitu päeva oleks diivani taga ja näeme alles kolmandal päeval veidi parema silmaga), seejärel kirjeldada tema silme läbi üht tuba, siis teist, siis kolmandat. Ja teist korrust. Köök ja elutuba ja - õu šit, see kuradi beebi on siin ka, põgeneme! Ja kuidas kõigest hoolimata on üks tuba, kuhu ta ei saa minna. Lähed trepist üles ja otse saad minna, aga vasakule ei saa, mingid trellid. Olgu, läheb siis tuppa, mis otse ees, sealt pääseb rõdule. Ja kass ikka tahab rõdul käia, värske õhk ja puha. Ja rõdul on teine uks - kui kass mõistaks majaplaani veidigi, siis saaks aru, et see on seesama tuba, mille eesuks on trellitatud. Aga näed, tagumine uks, rõduuks, see on ju lahti. Aga kottpime… Korraks prooviks nagu teha paar sammu sinnapoole, enne kui mina kiljatan või naine käratab, et Kõrsik, ei!

Keelatud tuba.

Ma ei viitsi seda saladust tubahaaval konstrueerida. Kõrsiku salapärast tuba, kuhu tema ei saa minna. Kuid võin ikkagi öelda, et mingi päev juhtus, ühel õhtul, et trellitatud uks jäi lahti. Kõrsik nägi seda ja kuigi ta juba julges kõikjale minna, siis seda nähes hakkas nuhutama õhku. Ei midagi. Tegi ettevaatlikke sammukesi selle suunas. Ei midagi. Lähenes veelgi… Nuhutas. Sammuke. Võib… võib minna? Võib küll…

Aga ei, õnneks mu naine tabas ta teolt, ta tormas allakorrusele ega saanudki teada, mis seal toas on, et seda trellitada tuleb. Kui teaks, et lapse tuba, siis ilmselt ei tahakski sinna minna.


Järgmise käsitletava loo nimi on “Inimlikkuse puudutus”, autoriks Maarja Kruusmets.

Selle teksti juures arvasin millegipärast pikalt, et see on Riho Välgu võistlusjutt (lugesin lugusid kuidagi järjest ja mingi hetk jäidki need kaks viimasteks, kavatsesin Riho juttu lugeda ja avasin hoopis selle). Poolepealt sain aru, et polnudki küllaltki kogenud kirjutaja võistlusjutt, vaid ühe agara noore võistlusväline Reaktoriküte. Esialgu polnud nagu tajuda.

Loost endast: maailma on tabanud üks pandeemia teise otsa ja nakkusohtlikus maailmas on inimestevahelise kontakti vähendamine miinimumini, õieti olematuseni välja, saanud enesestmõistetavuseks. Milleks teisiti, kui on olemas VR... Sellises isoleerunud maailmas saab ajakirjanik Hugo ülesandeks teha välitööd - tutvuda puudutusprostituudiga, s.o kellegagi, kes müüb nakkusriski kiuste võimalust nahk-naha kontaktiks.

Loo peamine element on koroonapandeemilise maailma edasiarendus ja tajud seda lugu eelkõige selle koroonaloona, aga siiski, kuidagi üllatavalt hästi on tabatud puutenälga. Võib-olla koroona ja haigused võinuks üldse jätta lahti rääkimata. Jättagi seletamata kontekstiks. Lihtsalt öelda, et väldime kontakti ja puudutusprostituudid on ju ebaseaduslikud jne, täiesti ilma lisaselgituseta. Kardan, et paljudel hakkab allergiliselt kihelema ainuüksi k-sõna lugemisest, aga kontekst selleta on igati okei. Ja lugu oli täitsa okei.

Stiilinäitena lisatud hästikirjeldatud puutenäljakatkend.

“Siis aga kaotas naine vahe nende vahel ja asetas oma käed ümber mehe. Hetkeks ei teadnud Hugo, mida teha, kuid siis meenus talle midagi aastatetagusest ajast. Ta tõstis samuti käed ning embas naist vastu. Nii nad seal seisid, inimtühjal tänaval, külm vihm krae vahele valgumas, samas kui mehe seest kerkis esile midagi suurt ja sooja, mis levis tema keskmest üle kogu keha sõrme- ja varbaotsteni välja. Kallistus lõppes kiiremini, kui ta oleks tahtnud. See oli justkui suussulav koogitükk, millest tal lubati võtta vaid üks amps.”


Kolimismuljetus 5:

Kolimine on lõpusirgel ja üks viimaseid asju on olnud klaver. Istus siis laps mul süles, hoidsin pedaali all ja lasin tal virutada klahve kord jalgadega, kord kätega. Vahel vajutas nuppe oma sõrmeotstega nii pehmelt, nagu ta tõesti naudiks nootide kõla ja jõuad mõelda, et äkki on temas mingit loomulikku oskust hinnata muusikainstrumentide kõlavärve, järgmisel hetkel asus jälle meeleheitlikult peksma, nii et ei, midagi ei naudi ta peale kaootilise lärmi.

Ühel hetkel pani ta näo klaverile ligi ja hakkas nagu… närima? Tõmbasin ta klaveri juurest ära ja lasin tal edasi klähmida, proovides kõrgemal midagi kaasa mängida, et oleks endal veidi muusikaliselt nauditavam.

Nõme ainult, et mingid klahvid ei toiminud.

Ämm ütles seepeale, et kolimise järel tulebki klaverit häälestada, mis tundus veider, sest ülejäänud klahvistik tundus üsna okei, isegi üsna hääles, lihtsalt see üks noot.

Neid mittetoimivaid klahve oli aga aina rohkem, mida kauem me seal istusime ja klimberdasime. Kas klaver sai kolides tõesti niimoodi viga, et väike džämmimine võiks nii destruktiivselt mõjuda? Helistasime häälestajale ka, kes sai alles järgmise nädala alguses tulla (muidu tulnuks reedel, aga siis tuli talle meelde ja ütles, et olümpiamängude avamine ju, et hästi ei sobi see päev).

Kui naine ülakorruselt alla tuli, siis mainisin tallegi. Ta ohkas ja ütles: “Kuule, poja, köhi välja!” Ta võttis lapse sülle ja patsutas ta seljale.

Laps krooksatas välja suurendatud kolmkõla.


Viimane võistlusjutt, mida kommenteerin, on “Supervõime”, autoriks Triinu Meres.

Kuningaperel on (lisaks olümpiasportlasi kadestama ajavale füüsilisele võimekusele) supervõime teha intuitiivselt valikuid, mis on lihtsalt kõige õigemad neile. Kui printsile on määratud karistus sõjalise prohmaka eest, on sellest tehtud peaaegu et "Running Man" stiilis vaatemäng. Kas tema füüsisest ja kuninglikust supervõimest piisab, et hakkama saada nende ebainimlike raskustega, mis tema teele saadetakse? Lugu ääristavad jupikesed poistevestlustest teemal, mis supervõimet nad sooviksid – kes lennata, kes aega väänata, kes telekineesi.

Meresel on ikkagi ootamatult tähtsaks märksõnaks valikud - lihtsad valikud, rasked valikud, õiged valikud, siin siis ulmeline eskapism, mille mõtteks on see, kuidas oleks olla, kui sa ei pea tegema valikuid - kui su sisetunne annab sulle kõige õigemad valikud kätte. Mingit emotsionaalset rahuldust võis see ehk pakkuda autorile, aga see element ei andnud kuigi suurt süžeelist satisfaktsiooni. Tähendab, maailm oli huvitav - peategelasel õde, nõiduda oskav printsess, peategelane ise selline übermensch ja superkangelane, kelle kirjeldused olid head ja huvitavad. Võib-olla see vaatemänguks muutmine ja kommentaatoritegevus minule kuigivõrd ei mõjunud (muidu on Merese stiil peenem; lahmiv kommentaator on aga üsna robustne nähtus), aga need kindlasti andsid mingi lisaelemendi. N-ö takistusrada, mida prints läbima pidi, oli samuti üsna huvitav - kalmaaritaoline olend ja kotkas ja surmav vari, kõik head asjad. Kuid peategelase tegutsemist ei juhi mitte olukord, vaid miski ebaloogiline või üleloomulik. Peategelase tegutsemine oli suuresti üks kontrollitud juhuslikkus - vaist ütles, et pidi tegema seda või toda, mistõttu läkski ja tegigi.

Osutaks kai jutustajapositsioonile - selmet kirjeldada ja vaadelda, kommenteeris jutustajategelane suht kõike, tehes veel kaalukaid järeldusi ja andes tekstile mõttelisi järeldusi. Seda ei mõelnud mitte peategelane, vaid teda vaatlev ja (pigem positiivsete epiteetidega) kirjeldav jutustajapilk. Tjah, see jutustaja kõneles teksti tegevuspaigaks oleva riigi elanikuna - meie kuningapere ja nii -, aga filter polnud nagu piisav. Võinuks ehk olla veelgi isikustatum jutustajategelane (mingi pime prohvet, kes peabki hoiduma kriitikast - mis samas ei töötaks, sest telekommentaator kirub printsi mingigi hirmuta enda pärast) või, noh, mitte. Praegu mõjus kuidagi segavalt.

Küll aga ütleks, et seda teksti oli ehk kõige viljakam üle lugeda. Kuu alguses püüan jutud ära lugeda, et kuu lõpus endas laagerdunud muljed välja kirjutada - aga loen sirvimisi üle, et teaksin, millest räägin. Ja seda juttu oli niimoodi sirvimisi lugeda päris hea. Mingite valikutega polnud ma ehk nõus, aga sõna- ja lausetasandi tõttu on Triinu Meres siiski üks mu lemmikulmekirjanikke Eestis.

Stiilinäide (siin on ka tajuda seda küllaltki vahetult kommenteerivat jutustajat):

“Sest kuninglikku päritolu isikud – need ei olnud päris tavalised inimesed siiski. Mõni ütleks, et ei olegi päris inimesed. Nad olid vabad inimeseks olemise üdist, tähendusest, vajadusest elada midagi ette teadmata, ette tundmata, teha oma parim pimeda mineku sees.

Nemad olid vahest küll pimedad, aga... MIDAGI imelist neil oli, mis ei lasknud komistada.

Nojah. Isegi võibolla-mittepäris-inimene olemine ei tekitanud rahva seas kuninglike vastu vaenu, pigem leebet lõbusat üleolekut, umbes nagu tunnevad mängivate laste osas täiskasvanud.

Meie elame, jah. Meie kuninglikud on nagu lapsed, jah. Ainult – vägevamad. Kaitsevad meidki oma lapse kombel tehtud valikutega – enamjaolt.

Vahel tuleb sul aga mõnest vägevast lapsest loobuda. Kui ta kõik ülejäänud hukka tahab saata, näiteks.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0936)