Ulmestaar Kati Metsaots

Olen tõlkija, alustasin kunagi 19-aastasena sõprade jaoks pöidlaküüdikaga, aga nüüd tõlgin juba 25 aastat enamasti juurat ja finantsi, sinna vahele juhendeid, proosat ja vanu Eesti filme, nt praegu just tuli töösse „Teisikud“. Kasvasin Lasnamäel, elan Lääne-Virumaal metsas.

1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Mark Lawrence’i „Prince of Thorns“ triloogia oli väga hea, hästi hoogne sünkmust mõnusalt musta huumori, toredate kõrilõikajate ja teravmeelsete võrdluste ja kirjeldustega, seda tahaks väga eesti keeles ka näha. Glen Cooki „Black Company“ oli võrratu, v.a „Port of Shadows“, mille ta hiljem kirjutas, seal on hästi palju lihtlauseid, ärge seda lugege.
Hetkel kuulan Joe Abercrombie „The First Law’“ kolmandat osa, veri ja soolikad ja koledused ja hea must huumor, väga tore, ja Steven Pacey loeb imeliselt. Paberil lõpetasin just Adrian Tchaikovsky „Children of Time’i“, väga põnev oli, hästi kirjutatud, ja no need ämblikud olid nii armsad. Mulle ei meeldi ämblikud. Ja muidugi rattaga poes käies või aias tööd tehes Tumedad Tunnid – ma siiani tean täpselt, kus kohas mul poeteel too zombimammut lõhki plörtsatas ja kus Jannseni silmamunad mööda põrandat veeresid ning kuidas lõkke ääres need mustad liblikad lendasid ja too kosmoselifti roniv tüüp aru sai, et oli oma pruudi ära tapnud, ja kuidas hekki lõigates Ervin aknast Annat vaatas.
Kevadel alustasin „Witcherit“, mis ei vaja täiendavalt soovitamist, ja just tõmbasin „Obductioni“, aga pole veel lähemalt vaadata jõudnud. Samade tegijate „MYST“ jäi pooleli, sest seal oli nii õudne tappev üksindus. „Skyrimis“ mängin nüüdseks ainult MODe ja käin oma hobust vaatamas, et ta igatsuse kätte ära ei sureks.
Viimase aja sarjadest meeldis „The Nevers“, muu on sutsu liiga YA olnud. Ootan „Düüni“ ja järgmist „Taboo’d“.

2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Naelutavad hea ja teravmeelne keelekasutus, mitmetahulised tegelased, huvitav maailm või tehnoloogia ja kindlasti tegelaste ehk siis autori tähelepanekud elu ja maailma kohta. Hirmus kahju, et seda viimast on praeguses Eesti ulmes nii valusalt vähe.
Peletavad õigekirjavead, anglitsismid ja klišeed – häid toimetajaid ju on ja kes ei naudiks autori enda välja mõeldud tabavaid võrdlusi ja kirjeldusi nt „oavarte“ ja „hää ja parema“ asemel? Ma armastan häid toimetajaid ja mul on neid mitu. Ise olen „tänu“ oma virisemisele toimetanud paar Kalmsteni juttu kujuteldavate õllede eest, mida ma ei joo – lihtsalt selleks, et äkki siis muutub olukord natuke paremaks. See toimetamatus teeb Eesti algupärase ulme noortele soovitamise nii minu kui ka nt Eesti kirjanduse õpetajate jaoks üsna võimatuks. Millest on ilgelt kahju, ei?
Läbivate lihtlausetega on mul samuti kana – vist möödunud aasta võtsin Sulbi soovitatud Locus Listist mingi romaani, mis jäigi pooleli, sest no loe nagu väikelapsega mingit „Kassipere päeva pargis“: „Ta läks parki. Seal oli purskkaev. See purskas ilusasti. Pargiteede ääres olid pingid. Seal istusid inimesed. Osad nendest mängisid malet. Üks ema imetas last. Laps karjus.“

3. Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.

Täielik vana lemmik on William Gibsoni „Neuromanceri“ triloogia, ohh, see häkkeri konstrukti varastamine, küberruum, Molly integreeritud prillid, yakuza, stimulandikleepsud, Sild, dub ja Straylight Villa koridorid – ma tahan sinna.
„Düüni“ esimest osa olen lugenud üheksa korda ja ülejäänuid vist kuus. Brian Põlegu Ta Aeglasel Tulel Herberti soperdisi proovisin ka, aga need olid nii jubedad, et näri omal silmad peast välja, ärge neid puutuge.
Musta kompanii karme tüüpe igatsen pidevalt taga, ikkagi nii palju maid ja aastaid ja võite ja kaotusi ja õudusi käisin nendega eelmisel aastal koos läbi, kokku kümme raamatut. See sünkmust õhustik ja teravmeelsed kirjeldused, nt „osa minust oli ikka veel nakatunud tervesse mõistusesse“, „ta tuli ja aitas meil neid kuldmünte jõllitada“, „see oli nii hirmus, et varbaküüned klõbisesid“, kui mainida vaid mõnda.
No ja R. Scott Bakkeri „Second Apocalypse’i“ sari, millele võrdset pole seni leidnud – tal on nii imelised rind-, põim- ja lihtlaused, et lihtsalt ilu pärast loed paljusid mitu korda. Ja see religioon, elu mõte, tihe filosoofia ja inimese mõtete ja tegude algajendid läbisegi ilgete rõlguste, armastuse, õuduse, maagia ja kannatustega. Kohati nii sisutihe, et üle viie lehekülje ei saagi korraga lugeda, kohati nii õudne, et ei julge edasi lugeda, käid korra köögis lootusega, et senikaua saab õudne koht läbi. Aga ei saa.

4. Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?

Mu lugupeetud isa pistis teismelisele mulle kunagi „Linna ja tähed“ kätte. Ta oli suur ulmefänn, luges eesti, inglise ja vene keeles, mida kätte sai. Temaga oleksin tahtnud koos ka Estconile tulla, aga ta kahjuks läks enne ära.

5. On sul lemmikloomi?

Jah, kaks kassi, suur koer ja kuningboa.

Stalkerid jagatud!

Kõige ilusam ja põhjalikum ülevaade selle aasta võitjatest asub Sulepuru blogis (koostas Tiina Sulg):

https://stalkerid.wordpress.com/2021/07/19/stalker-2021/

2021 stalkerivõitjatele pühendatud väljapanek Tartu Linnaraamatukogus

Muuseas - sealsamas Ilukirjanduse saalis ripub postitamise hetkel ka Estconi-Reaktor!

Saladuslik tsaar Tumedate Tundide suvises järjejutus!

Juunist augustini kõlab Tumedate Tundide jutuvesmishäälingus nädalase järjejutuna kolm järjestikust lugu raamatust “Saladuslik tsaar 6: Viimase vere poole”. Kõigis lugudes seikleb kosmoselätlane Kristians Jurmala ehk Mürakas. Iga järjejutu osaga käib kaasas loosimine, kus on võimalik võita raamatuid kirjastustelt Lummur ja Gururaamat. Lähemat teavet vaata siit:

https://www.facebook.com/tumedadtunnid/

Õhtud eesti ulmega: Hinged mõõgateral

Oma debüütkogu “Hinged mõõgateral” tutvustas Rait Piir, autorit küsitles Riho Välk.

Vt ka:

https://www.facebook.com/ulmeajakiri/posts/5851203761618989

Järelvaatamine

Kirjanduslik kohtumine

29. juulil toimus Tartu Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu vestlusõhtu "Mütoloogiate põimimise võimalustest, vajadustest ja eesmärkidest noortekirjanduses", millel osalesid noortele kirjutavad ulmekirjanikud Mairi Laurik, Mann Loper ja Tuuli Tolmov.

Estconi pildialbumite lingid

Jaana Muna - esimene päev, teine päev, kolmas päev, Stalkerid ja ühispilt, video-album.

Veiko Kastanje – esimene päev, teine päev, kolmas päev.

Krafinna esimene osa, teine osa.