Zigger näitas näpuga väikest täppi tähekaardil. See oli planeet Maa.

"Kas seda mõtlesitegi?" Ta vaatas ükshaaval teistele otsa.

"Jah, just zeda," kähises pikk Zebiot. "Zee on meie ainus lootuz: kütuzt napib, toitu-jooki on vähe, hõuzte on vaid kümmekond järel. Me oleme põhimõtteliselt järjekordne zurev rass ziin lõputus universumis. Nagu sellised, mille tunnistajateks oleme ize korduvalt olnud."

"See on suurr viga!" raius Zabata vastu. Tema oli vähe ägedama iseloomuga kui teised ja ei häbenenud seda ka tunnistada. Tema nägu oli tumedamat tooni ja silmad asusid üksteisest kaugemal kui teistel. "Me peaks minema ikkagi Trriifiuse tähesüsteemi. Seal on mitu planeeti, millel on ka minu sugulased."

"Zorry, pole nii palju kütust ziukse reisi jaoks! Pealegi, ma mäletan, et zu zugulased olid parajad zõjardid, nigu zinagi. Keegi ei taha zinna minna!"

Zabata vaatas otsa nendele, kes polnud veel sõna võtnud. "Noh? Mis teie arvate? Paneme hääletusele!"

Ümmarguse nõupidamiselaua tagune oli täis sosinat, kui meile tundmatu kosmoserassi esindajad omavahel koosolekut pidasid. Nad arutlesid, vaidlesid ja argumenteerisid, sest see oli neile elu ja surma küsimus. Lõpuks tõusis püsti Zyyren, kõige auväärsem esindaja nende seast.

"Meid on siis üksteist," alustas ta aeglaselt. "Siin kosmoselaevas on meid 101. Me teeme praegu ääretult tähtsa otsuse!" Ta vaatas nukralt suurest illuminaatorist tossavat planeeti, mis aeg-ajalt tuksles ja värises. "Niisiis: Kes on poolt, et meie sihtkoht on see pisike planeet?" ja ta tõstis ise esimesena käe püsti. Zebiot ja Zinder tõstsid mõlemad kiiresti käe üles, neile järgnesid Ziwwat ja Zigger, kes olid nagu sukk ja saabas ning tegid kõike koos. Oli kuulda sisinat kui nad hingasid. Zuuler oli viimane, kes pööritas korraks silmi ja tõstis siis viimaks käe õhku. See oli siis kuus versus viis.

"Kurrat! Me kärrvame seal. Kas me üldse teame, mis meid seal ees ootab?" kirus Zabata.

"Me oleme seal korduvalt käinud uurimistöid tegemas," väitis Zuuler, käes masin, kust ta infot otsis. "Viimati 30 pöörlemist tagasi. Geneetika oli seal korras, erinevaid eluvorme, kes hõustideks sobiksid, oli ääretult palju ning temperatuur oli soojemgi kui meil. 50 pöörlemist tagasi elasime seal terve ringi ja aitasime humaanidel siin-seal mõned püramiidid ehitada."

"Kas siis signaal pole säilinud?" küsis vana ja kortsus Zailor.

"Ei." Zuuler luges masinast, "signaal katkes 5,18943 pöörlemist tagasi."

"Kas see pole mitte kahtlane?" Zabata'l tekkis nüüd lootus.

"Kõik võib olla, aga hääletus on toimunud ja otsused on vastu võetud," võttis nüüd Zyyren sõna, "Koguneme kõik korraks leinaseisakuga illuminaatori äärde ja siis hakkame tegutsema!"

Nad seisid, pisarad silmanurgas ja vaatasid oma surevat koduplaneeti, mis aina intensiivsemalt tuksles, kuni lõpuks suure kärgatusega plahvatas. Nad langetasid pea.

"Nii! Ja nüüd tööle! Piloot!"

"Siin!" lausus Zeevil piiksuva häälega. "Juba lähen!" Ta läks kõrvalasuvasse juhtimisruumi, kus tema meeskond juba ootas teda.

"Tähelepanu! Valmis olla! Läks!" ja ta vajutas stardinuppu, mis massiivse kosmoselaeva käivitas. "Sihtpunkti koerdinaadid on need," näitas ta abilistele. "Täiskäik edasi!"

Sõit oli pikk ja närvesööv: jätkub kütust - ei jätku kütust? Lõpuks jõuti kauaoodatud tähesüsteemi, mööduti Jupiterist. Mööduti Saturnist ning läheneti sihtmärgini. Põhimõtteliselt kütuse aurudega.

Piloot ja pealik seisid akna juures ja jälgisid mööduvat Marssi.

"Emalaev jääb orbiidile tiirlema. Üks tiim sõidab mobiilse väikelaevaga planeedi pinnale," ütles Zeevil. "Leiame kütust, tuleme tagasi ja vaatame edasi."

"Zebiot!" hüüdis Zyyren. "Varustage üks ZZ709 toiduga, paari hõustiga ja moodustame tiimi, kelle ülesandeks jääb planeedielanikega kontakt luua." Ta ohkas: "Mina lähen ka kaasa."

*

Liisbet ja Karmen mängisid liivakastis. Nad olid kuueaastased ja elasid kõrvalasuvas kollases majakeses, Jõgisoo alevikus. Päike paistis ja liivakoogid maitsesid täna eriti hästi.

"Kas tassikese kohvi ka soovite?" küsis Liisbet vanatädikese häälega väikese mängukruusi liiva täis kallates. Aga Karmen ei vastanud talle. Ta seisis liivakasti äärel ja vaatas ainiti metsa kohale, suu ammuli. Liisbet heitis pilgu samuti sinna, kus sõbrannagi.

Taevas helkis, kui sealt langes alla mingi hõbedaselt läikiv moodustis. Meeletult suure kiirusega. Alguses oli too moodustis väike, siis hakkas järk-järgult aina suurenema ja suurenema, keereldes ja sähvatades igast küljest, kuni kadus metsa taha. Mõne hetke pärast oli näha latvade kohal plahvatust ja taevasse tõusis meeletu kogus musta suitsu. Tüdrukud vaatasid üksteisele otsa, silmad suured. Helilaine jõudis asulani veidi hiljem, purustades majadel aknaid ja pannes masinad üürgama. Tüdrukud hakkasid nutma ja jooksid majja.

Kohalikus jaoskonnas oli samuti paanika. Politseiülem Andres käis rahutult edasi-tagasi ja ei osanud midagi peale hakata.

"Helista linnaprefektile!" pakkus samuti värisev konstaabel Juri.

"Pigem sõjaväele või ministeeriumisse", kogeles Andres.

Kuna sellist asja ei juhtu just igapäev, kubises sündmuskoht varsti politsei-, tuletõrje- ja kiirabiautodest, ajakirjanikest ja muidu uudishimulikest. Terve suur metsaala oli must ja kõrbenud, kärsahaisu täis ning selle kõige keskel midagi ebamaist. Tulnukate laev, õigemini pool sellest, mis seal musta tossu sees viltuselt ja poolenisti maa all lamades väga tontlikuna näis.

Õige pea tuli ka sõjavägi ja võttis territooriumi enda kontrolli alla. Isegi Andres ja Juri aeti minema. Nad lonkisid solvunult politseiautoni ja lahkusid.

"Te veel kuulete meist," ärples Andres.

"Äkki tuleme politseijõududest ära ja teeme tulnukalaeva juurde muuseumi?" pakkus Juri kohalt kihutades. "Mõtle kui palju pappi teeniks!"

Andres naeris selle peale.

*

Sündmuspaigale jõudis Kolonel Jänes, kes kiirelt sündmustest ülevaate saanuna kosmoselaevale lähenes.

"Paistab, et siin on poolik masin. Kas kuskile võis veel tükke kukkuda?" küsis ta abilistelt.

"Vist kukkus veel paar tükki ümbritsevasse metsa," vastati.

"Vist? Uurige välja siis kurat võtaks! Mis te passite siin?"

Ta kummardas pooleldi mustaks kõrbenud, ilma peata roheka keha kohale. Tema kõrvale astus sõjaväedoktor Mäger ja ütles: "Maaväline olend. Võtsime juba proovid ja saatsime laborisse."

"Väga hea!" Kolonel pöördus abilise poole. "Kas eriüksus jõuab ka lõpuks kohale?"

"Kohe peaksidki jõudma!"

Andres ja Juri sõitsid tagasi aleviku poole, kui kurvi tagant ilmus nähtavale rida sõjaväeautosid. Juri ehmatas rooli taga ja auto kaotas juhitavuse. Politseiauto sõitis teelt välja, rullus paar korda üle katuse, otse vastu puud, jäädes poolviltu jämeda puujuure peale kõikuma. Mehed olid uimased. Nad oigasid. Kui suurem toss oli hajunud, vaatasid nad tõtt auto ees seisva naljaka, rohelise krimpsus näoga mehikesega, kes äkitselt nende eest kadus.

"Kurat! Pea nii uimane, et näen hallukaid," kirus Andres.

"Jaah? Missa nägid siis?"

"Rohelist mehikest."

"Ahsoo! See polnd hallukas. Ma nägin ka. Enne kui ta haihtus."

Mehed vaatasid üksteisele otsa.

"Kuule! Me saame seda juhtumit ka iseseisvalt uurida ja pärast saame kuulsaks!"

Andresele see mõte meeldis. Nad ronisid autost välja, raporteerisid kummuli lennanud politseiauto kohta ja uurisid auto ees olevaid jälgi.

"Sinna!" näitas Andres näpuga lõunasse ja nad kadusid ninad maas tihnikusse.

*

Zabata, Zeevil ja Zolore olid juba tükk aega mööda metsa jooksnud, vahetevahel samblasse takerdudes ja komistades. Nende rohelised kehad oli kaetud õhukese ürbiga, mis päikese käes sätendas, vahetevahel vastavalt maastikule värvi muutes. Kapuutsid peas võisid nad täielikult inimsilmale märkamatuks jääda.

"Millal za viimati nii palju jooksid?" küsis Zeevil paar sammu temast ees jooksvalt Zabatalt.

"Mitte kunagi," hingeldas see. "Miks zeda vaja olekz olnud?"

"Et täna ziin kiiremini joosta," targutas Zeevil ja komistas jälle.

"Ära blääästerit ära lõhu," hõikas tagapool jooksev Zolore ähkides, "kes teab kui arenenud ja agressiivsed humaanid on."

"Vaata ise, et sa translaatorit maha ei pilla, ka see on meil ainuke," sähvas Zeevil vastu.

Kõrvalt, puude vahelt kostus mingit mürinat, kriginat ja seejärel tuli raginaga läbi võsa mingi sini-valge triibuline masin, otse vastu puud. Zabata oli sealt kohast just mööda jooksnud, Zolore keeras hoopis teise suunda. Zeevil'il nii hästi ei läinud, ta astus mingisse pehmesse auku ja pillas bläästeri maha. Kuni ta oma relva lõpuks jälle pihku oli haaranud, vaatas ta tõtt kahe tundmatus masinas oleva humaaniga. See vaatepilt oli nii naljakas, et ta unustas hetkeks, kus ta on. Need karvased, keset nägu oleva suure muhuga olevused olid ikka väga veidrad. Ta tõmbas ruttu kapuutsi silmile ja kummardus ning aeglaselt kükitades taganes lähima puu taha, kus Zabata teda juba ootas.

"Jookseme!" sosistas too hingeldades.

*

Eriüksust juhtis naisterahvas, Leitnant Kadakas, blond pruunide silmadega kaunitar. Tutvunud sündmuspaigal olukorraga ja Kolonel Jänesega, suundusid nad jälgi mööda metsa, mille kohal tiirlesid kolm sõjaväe helikopterit.

"Esimene rühm idasse, teine rühm minuga kagusse!" andis ta käskluse ja eriüksus jagunes kaheks, mõlema grupiga kaasas ka koerad, kes ninad maas ringi nuuskisid. Grupid kammisid läbi lähedal asuvad metsad, aasad, ületasid mõne oja, kuni Leitnanti grupp jõudis rabani, mille laukad nii kutsuvalt sõdureid ootasid. Koerad hakkasid metsikult lõrisema ja haukuma.

"Rühm seis!" kõlas Leitnandi poolt käsklus.

Laugaste vahel küürutasid kaks rohelist samblavärvi kogu, kes vahepeal ilmusid nähtavale, vahepeal kadusid silmist. Paraku polnud neil kuhugi põgeneda, nende ees olid sõdurid, taga ja mõlemal pool küljel ohtlik soine pinnas, kuhu nad võisid sisse vajuda!

"Te olete sisse piiratud! Andke alla!" karjus Kadakas võõrastele.

"Arvad, et nad saavad aru?" küsis seersant Hepner.

"Ei ole aimugi, aga kui nad mõne kahtlase liigutuse teevad, siis tulistame," vastas naisülem veidi väriseva häälega.

Maavälised olendid häälitsesid omavahel imelikult, seejärel tõstis üks neist mingi agregaadi grupi poole, kuid enne, kui Leitnant Kadakas jõudis anda käskluse "Tuld!", kõlas vibreeriv sumisev heli, mis jättis kogu eriüksuse rühma ühe kohe peale seisma.

*

Zuuzuu ja Zyyren pääsesid samuti eluga, kuid läksid hoopis teist kaudu ja jõudsid varsti Jõgisoosse.

"Vaada, milised humaanide majad on," hingeldas Zuuzuu, "kuhu me peakz nüüd menema? Kas majade juurde või provime nende eest ennast varjata?"

"Proovime esialgu varjata," arvas Zyyren.

Nad hiilisid vaikselt läbi hoovide. Äkki ilmus puu tagant nähtavale kaks väikest kasvu humaani, kes käed puusas neid vaatama jäid ja midagi neile omas keeles rääkida üritasid.

Zuuzuu ja Zyyren vaatasid üksteisele otsa.

"Mitte midagi aru ei saa. Kas nad räägivad meiega?" pakkus Zuuzuu.

"Ju vist. Aga agressiivsed nad vähemalt ei paista olevat.

Üks humaan punarohelises riietuses astus neile lähemale ja sirutas käe nende poole.

"Kas see on tervitus?" vaatas Zyyren küsivalt kaaslasele otsa. Ta astus ka sammu lähemale ja ulatas oma roheka neljasõrmelise käe tüdruku poole. Too võttis sellest kinni. Käsi oli veidi higine ning selle puudutus soe ja õrn. Humaan naeratas ja paljastas suus asuvad valged pärlid. Siis uuris ta suurte silmadega Zyyreni kätt ja häälitses midagi.

"Kahju, et translaator ZZ709-sse jäi," arvas Zuuzuu.

"Tule tervita ka Maalasi!"

Zuuzuu astus ka väikesele humaanile lähemale ja puudutas näpuga tema kätt.

"Täiuslik!" ütles ta silmi võbistades.

Teine väike humaan tuli samuti lähemale, nad häälitsesid meeldivalt, üks neist võttis Zuuzuu käest, teine Zyyreni omast ning nad tirisid neid, õrnalt ja ettevaatlikult, majade poole.

*

"Me oleme vist eksinud," lausus Juri, kui nad juba teist korda sama sammaldunud kivi juurde jõudsid.

Andrus vangutas vaid pead. Ta heitis käpuli ja uuris maas jälgi. Nad olid väsinud ja higised. Päike lõõmas.

"Äkki me peaksime enda jälgi otsima ja nende järgi tagasiteed otsima?"

"Ronime puu otsa? Näeme veel äkki sündmuspaigast tõusvat tossupilve?"

Ideel oli jumet. Andres ronis esialgu vähemalt kivilegi. Kivi taga kükitas tulnukas ja vaatas mehele ehmunult otsa, hakates käes oleva agregaadi kallal kohmitsema.

"Tule appi! Siin kivi taga ta ongi!" hüüdis politseiülem ehmunult. Juri ronis ka kivile. Roheline olend, keda sambla seest nähagi polnud, vajutas masinal, millel erinevad lambikesed vilkusid, nuppe. Ta pani suu masina ligi ja häälitses imelikult. Masina küljes olevast kõlarist kostus robotlik hääl: "Tere! Mina olen Zolore. Olen rahumeelne zeelane."

Mehed kivi otsas ei saanud sõnagi suust. Juri värisev käsi liikus vööl rippuva kumminuia poole.

"Kas te oskate rääkida? Kas te olete humaanid?"

Lõpuks Andrus kogus end piisavalt ja lausus kogeldes: "Mina olen Politseiinspektor Andres Tamm, tema on konstaabel Juri Grigorevitš Jõgisoo jaoskonnast. Me oleme inimesed."

Ka Juri sai ülemuse vastamisest julgust juurde ja küsis külaliselt: "Kuidas te siia saite?"

Roheline olend, kes oli end Zolorena tutvustanud, kuulas masinast tulnud hääli ning häälitses midagi vastu. Masin tõlkis selle jällegi puhtasse eesti keelde: "Meie planeet hukkus ja tulime siia elama. Kas võtate meid vastu?"

"Aga loomulikult oli," Juri rõõmus, "palju teid ka on? ma võin teid pööningule majutada. Ma arvan, et mu naine ei pahanda. Kas viina ka võtate?"

"Mis see pööning on? Mis see viin on?"

"Ta ei teagi, mis viin on?" oli Juri imestunud. "Ära muretse, küll teeme sind sellega tuttavaks!"

"Ainuke mure, et me oleme metsa eksinud," vaatas nüüd Andrus kivi otsas ringi.

"Tulge minuga kaasa!" ütles tulnukas, võttis oma tõlkemasina kaenla alla ja hakkas astuma. Mehed hüppasid kivilt maha ja järgnesid talle nagu koerakutsikad. Veidi aja pärast nägid mehed kaugusest tõusvat tossu.

"Tulnukal on kindlasti mingi GPS-seade kõhus," targutas Andrus. Juri muigas.

Mõnesaja meetri pärast jõuti metsaveerele, kus seisid ikka veel liikumatult eriüksuslased, eesotsas Leitnant Kadakaga. Kolmekesi mindi nende ette. Andrus nipsutas naise ees sõrmi ning too reageeris selle peale silmade pilgutamisega. Ta vaatas ringi. ning paistis, et tasapisi suudab juba ümbritsevat tajuda. Ka teised sõdurid hakkasid elumärke näitama. Kadakas vaatas vaheldumisi kahele inimesele ja Zolore'ile otsa.

"Kes kurat teie olete?" Tegelikult ei saanud ta üldse aru, miks ta keset metsa on. Viimased päevad olid peast kui peoga pühitud.

"Ma ei ole kurat, olen zeelane," kostus leitnandile hääl tulnuka käes olevast kõlarist, kui see sinna sisse inises.

Naine vaatas enda käes olevat relva.

"Kurat, kas me oleme missioonil või?" küsis ta seljataga olevatelt meestelt. Nood kehitasid vaid õlgu.

"Nagu oleks kuskil Marsil. Kas me peaks selle rohelise vennikese kinni võtma?"

Andres ja Juri astusid Zolore kaitseks välja.

"Nad tulid siia rahumeelselt! Me võime ta enda juurde võtta."

Sõjaväelased tõstsid relvad tulnuka poole.

"Kõik viitab sellele, et tema on meie sihtmärk!" ütles Kadakas ja käsutas vaest olendit. "Käed üles! Pange too masin maha ja heitke pikali!"

Jahmunud tulnukas toetas tõlkemasina samblale ja kummardas alandlikult vaenuliku inimrassi ees. Mõned eriväelased tulid Leitnandi tagant välja ja panid tal käed raudu.

"Teie olete kinni peetud spioneerimises ja vaenuliku võõrliigiga kontakti loomises," pöördus blond leitnant nüüd Andrese ja Juri poole, "vangistage ka nemad!"

Pettunud Andres ja Juri, kes lootsid tulnuka abil ropult raha teenida panid käed kuulekalt selja taha.

Leitnant Kadakas, koos oma rühma ja vangidega väljusid metsast.

*

Lai magistraal katkestas Zabata ja Zeevili teekonna. Zeelased vaatasid, kuidas autod vurasid neist mööda: paremalt vasakule ja vasakult paremale. Nad kükitasid põõsas, kapuutsid peas, riietus põõsaroheliseks värvunud.

"Ma ju ütlezin kohe, et peaksime Triifiusele minema!"

Zabata pea käis autode rütmis siia-sinna.

"Kuidas me nüüd emalaevale tagasi saame. Nagu me kukkudes nägime, on asustus nii tihe, et meil polegi siin kuskil elutseda. Eelmistel kordadel ju küll nii tihedat asustust polnud?" lobises Zeevil.

"Hia, et meil vähemalt blääzter on, aga pikka pidu meil ziin planeedil ei ole!"

Neist möödus paar suurt masinat.

"Huvitav, miks need masinad ei lenda, nii saab ju kiiremini ja ohutumalt?" küsis Zeevil.

"Noh kunagi ei saa olla täiesti kindel, ka meie ZZ709 kukkus atmosfääri tungides puruks."

Teiselt poolt teed hüppas välja sarvedega, nõtke pruun elukas ja silkas üle tee, otse Zeevili ja Zabata poole.

"Vaata, mis eluvorm! Kas need ta peas on relvad?" küsis ehmunud Zabata.

Zeevil käivitas jälle bläästeri, mis kitse peatas ja täpselt keset teed jättis. Vasakult poolt tulnud rohelist värvi humaanide masin hakkas hirmsasti krigisema ning kiirust maha võtma, ajas ühe külje ette ning rammis teel seisvat kitse, kes löögi saanuna mitmeid meetreid edasi lendas. Ka järgmine masin krigises ja rammis eelmist ja nii oli varsti terve tee zeelaste ees kohalikke masinaid täis.

Tulnukad vahtisid suu ammuli vaatepilti.

"Ma ütlezin kohe, et nad piakzid lendama," arvas Zabata elutargalt.

"Me peaksime siit jalga laskma." Ütles Zeevil, kui humaanid mõnedest masinatest välja hakkasid ronima.

Tasahilju hiilides taganesid nad metsa ja põgenesid tundmatusse.

*

Öösel magasid Zuuzuu ja Zyyren garaažis, päeval olid kogu alevi lapsed trobikonnas ümber külaliste, katsusid ja silitasid neid, tirisid kätest liivakasti juurde mängima, näitasid enda kodusid, jalutasid nendega ringi nagu lemmikloomadega. Emad-isad olid küll umbusklikud, kuid laste ühisrinde vastu ei olnud neil südant astuda. Igal õhtul tiris Karmen rohelised külalised endale koju ja koos vanematega vaatas kogu seltskond uudiseid alla kukkunud õhulaevast. Ühel õhtul näitas, kuidas laste lemmikute liigikaaslane oli kinni võetud ning kuidas ta õnnetult laboratooriumis lamas ning hirmunult ja närviliselt seal ringi vaatas. Selle peale hakkasid kaks tulnukat näppudega teleka suunas näidates intensiivselt häälitsema.

"Nad vist tahavad sõbrale appi minna," arvas isa.

Karmen oli entusiastlik: "Kus ta asub? Ma lähen sõbrannadega ja toon ta sealt ära, sõprade juurde!" Ta läks ja silitas õrnalt nende rohelisi käsi ja sõrmi.

"Rumaluke! See on äärmiselt hästi turvatud sõjaväe territoorium! Sa ei pääseks sinna iialgi sisse!"

"Äkki me peaks nendest ikkagi teada andma," arvas murelik ema, altkulmu rohelisi olendeid piieldes.

"EIII ema! Ei tohi! Nad on minu ja Liisbeti omad!"

Nädala jagu elutsesid zeelased Jõgisoos, said tüdrukutelt süüa ja juua ning paistis, et nad on oma eluga rahul. Siis aga jäi Karmeni isa haigeks. Ta kõht valutas ning ta pidi voodisse heitma. Ema läks ruttu kohalikust keskusest arsti kutsuma.

"Äkki me sõbrad saavad su issit aidata," pakkus Liisbet välja, "viia nad oma isa voodi juurde."

Karmenile see mõte meeldis: "Äkki teevad nad enne arste mu issi terveks," läksid ka tema silmad särama. Tulnukad läksid hea meelega tüdrukutega kaasa. Nad jõudsid Karmenile koju ja seisid neljakesi reas Karmeni isa voodi kõrval higise laubaga haiget vaadates.

"Aidake palun mu isa! Näete, tal on kõht haige!" palus Karmen.

Mees vähkres voodis ja oigas. Ta silmad olid kinni. Zuuzuu tõmbas teki ta pealt ära. Isa kõht liikus ja vonkles nagu põtkiks seal beebi. Tüdrukud olid jahmunud, kuid zeelased vaatasid mehe kõhtu huviga, katsudes seda oma pikkade sõrmedega ning häälitsesid omavahel. Isa keeras oma näo seina poole ja oksendas.

Sel hetkel jõudsid ema ja perearst koju ning olid tunnistajateks õudsele vaatepildile. Karmeni isa kõht kärises naba kohalt katki ning väikesest august vaatas välja roheline pea. Samasugune nagu Zuuzuul ja Zyyrenil, kuid palju pisem. Zyyren huilgas valjusti. Tundus end õnnest. Zuuzuu tiris pisikese tulnuka rebenenud kõhust välja ja võttis enda embusse. Ka Zyyren tuli nende juurde. See vaatepilt oli nii armas.

NII ARMAS!