„Astuge sisse!“ hõikas doktor Heger sügava, alati enesekindla bassiga, kuid ohkas seejärel kuuldamatult, masseerides kondiste maksaplekiliste vanainimesesõrmedega oma hõbehalle meelekohti. Oli hiline pärastlõuna ja juba madalale vajunud sügispäike täitis ta askeetlikult sisustatud kabineti punaka kuma ja pikkade tumedate varjudega ning ta tundis, et on üdini väsinud. Päev oli olnud kiire, patsient-patsiendi järel olid voorinud ta kabinetist läbi – mõned neist uued näod, teised juba ammused tuttavad – ja vana arst oli kannatlikult nende kurtmisi kuulanud oma heledate, alati säravate, justkui pisikeste linnusilmade terava pilguga õnnetute hingesoppide pimedaid sügavikke valgustades, murede ja kaebuste tihedast udust läbi puurinud, üritades nende kurbi mõtteid kas kindla sõna või õige retseptiga helgematele radadele suunata. Seejuures oli pidanud ta enesele tunnistama, et vaimujõud polnud enam see, mis varem ja patsientide jutt kippus ühest kõrvast sisse ja teisest välja minema ning mis kõige hullem – ta oli tabanud end mõnikord neid kuulates tukastamast, mida küll iseendisse ja oma hädadesse süüvinud haiged õnneks ei märganud. Nüüd, kus selle päeva viimane patsient oli kohale jõudnud – ja nagu doktor Heger oma pahameeleks leidis, oli tegu veel ka esmase patsiendiga – oleks ta hea meelega olnud juba kodus, nagu ta vastuvõtuõde, kelle ta sel päeval perekondlike asjaolude tõttu varem ära oli lubanud. Samas oli ta täiesti teadlik, et see on tema valik – olgu ta nii väsinud kui tahes, oli ta siiski kategooriliselt keeldunud lühendatud tööpäevi või pensionile minekut oma naisega isegi arutamast, kuigi too oli talle viimastel aastatel juba päris tungivaid vihjeid teinud („cura te ipsum!“), eriti pärast seda, kui Hegeri süda oli andnud esimese hoiatuse. Hegerisse aga oli juurdunud teadmine, et ta on Arst ja olles harjunud inimeste elude ja saatuse üle otsustama, tunnistas ta enesele, et nautis sellega kaasnevat võimu ja vastutust. Kes olnuks ta üldse siis, kui mitte Doktor Heger? - Heger Eikeegi, täielik tühisus, heal juhul mingi järjekordne vanatoi, keda maailmale enam vaja pole. Seega kui uks avanes, ei jäänudki vana mehel muud üle kui koguda oma viimased jõuriismed kokku ja seada end vaimselt võitlusvalmis, et järjekordse kaoses mõistusega nagu rüütel tuhandepealise lohega, kelle maharaiutud peadest paraku üha uued kasvavad, silmitsi seista.
Heger ei olnud saanud aga sissetulijat veel korralikult vaadatagi, kui too juba tagasi välja astus ja enda järel uksegi kinni tõmbas. Ta jõudis mõtlema hakata, et võib-olla oli keegi valesse kohta eksinud, kui patsient uuesti sisenes, vaid selleks, et jälle samamoodi taanduda. Nii kestis see oma kümmekond korda. Ajaks, mil patsient lõplikult kabinetti sisse oli saanud ja piinlikkusest punetades ning vabandusi pomisedes ebakindlal sammul arsti laua poole ligines, olid Hegeril juba esimesed märkmed tehtud. Arstidele omaste hieroglüüfidega oli ta kritseldatud „obsessiiv-kompulsiivne“.
Nüüd oli tal võimalik patsienti ka lähemalt silmitseda – tema vastu toolile istus umbes kolmekümnendates aastates kurnatud olekuga mees – silmaalused väsimusest tumedad, nägu murest kortsuliseks kägardunud ja habegi juba mitmeid päevi ajamata. Oma riietuselt jättis too siiski pigem puhta ja viisaka mulje, kandes kergelt räsitud kallima-poolset ülikonda, tänavakingi ning hetkemoega sobivaid sarvraamidega prille. Kui mees oma pilgu arsti oma vältides kramplikult jalge ette maha kinnitas ja niimoodi vaikides paigale tardus, mõtiskles doktor Heger omaette: „Depressioon? Ärevushäired? Insomnia?“ Kõvasti aga küsis harjumuspäraselt: „Mis mure teid minu vastuvõtule toob?“, lisades siis kiirelt arvutisse pilku heites, sest ka tema mälu polnud enam see mis vanasti: „Eee… härra Nigol?“
„Ma pidin tulema…“ nohises mees masendunult oma pilku kinganinadelt tõstmata.
„Pidite?“ Keegi oli ta psühhiaatri vastuvõtule suunanud? Sellist märget arvutis igatahes ei leidunud, tuvastas Heger.
„Jah, muidu oleks võinud midagi jubedat juhtuda.“
„Teiega oleks võinud juhtuda midagi jubedat?“ kordas Heger rahulikult, mehe murduvas hääles kajavale dramaatilisele noodile väliselt tähelepanu pööramata.
Alles nüüd vaatas Nigol arstile esimest korda oma paksude prilliklaaside taha peidetud vilavate silmadega otsa. Ta näos peegeldus meeleheide, kui ta pahvatas ootamatult ägedalt: „Minu või kellegi teisega!“
Kuid kogenud arst ei lasknud ka sellest end häirida ja jätkas pokkerimängija ilmetu näoga patsiendi küsitlemist: „Kas teil on tihti selline tunne?“
Nigol sattus segadusse, kortsutades arusaamatuses kulmu: „Mis? Tunne? Ei… see pole tunne. See on fakt.“
„Ahsoo. Et see on fakt? Teil on olnud selline kogemus?“ uuris Heger kannatlikult.
„Mul on olnud palju selliseid kogemusi!“ hüüatas Nigol erutatult. „Ma pean… ma pean neid asju tegema, sest… muidu…“ ta hoog takerdus ja jutt muutus ettevaatlikuks sosinaks, kui ta piidles järsku ärevalt hämarduvas kabinetis ringi „… muidu juhtub… õnnetus…“
„Õnnetus?“ Tahtmatult järgis arsti pilk mehe oma, kuid ei leidnud ruumis midagi tavapärasest erinevat ega ohtlikku. Ta märkas vaid, et Nigoli seljataha jääv kell oli temale märkamatult seisma jäänud, mis nörritas arsti, kuna ta oli harjunud sealt patsiendi vastuvõtule kuluvat aega jälgima.
Nigol paistis aga kabinetis valitseva olukorraga rahule jäävat ja, lõdvestunud seepeale silmnähtavalt, sõnas juba rahulikumalt: „Jah, õnnetus. Mul on vaja teha täpselt, nagu peab, et veel hullemaid asju ära hoida.“
„Nii… selge.“ Hegeri märkmed said täiendust ja esialgne diagnoos kinnitust.
„Kas te mäletate, millal see esimest korda juhtus? Millest see alguse sai?“ usutles ta edasi, lootmata neile küsimustele küll koheselt rahuldavaid vastuseid saada, kuid Nigol üllatas teda.
Mees vaatas talle ootamatult selge pilguga otsa ja teatas: „Jah, ma arvan, et võin teile seda öelda… Ma mäletan seda väga hästi – see sai alguse täpselt kaks kuud tagasi, siis, kui juhtus see avarii.“
„Avarii?“
„Jah, autoõnnetus. Ma sattusin avariisse.“
Heger tundis sisimas salajast rahulolu oma vanast väsinud kehast üle voogamas, kui ta kirjutas: „trauma, autoõnnetus.“ Talle näis, et asi on juba selge, et ta oli seekord ilma tavalise pika pinnimise ja patsiendi elu kronoloogiliste väljakaevamisteta saavutanud justkui täiesti väljateenimatu läbimurde. Nüüd jõuab ta kindlasti õhtusöögi ajaks koju, muheles ta omaette. Mida ta naine täna pidigi valmistama? Karbonaadi? Või hoopis ahjukana? Sülge kogunes ta proteeside taha, nii et ta pidi neelatama, kui ta jätkas:
„Kui te saate – see tähendab, kui te olete selleks praegu valmis – kirjeldage palun võimalikult täpselt, mis siis juhtus.“
„Nagu ma juba ütlesin, toimus see kaks kuud tagasi.“ Nigoli pilk muutuks unelevaks ja ta näis hetkeks unustavat nii oma ümbruse kui ka Hegeri. „Olin rentinud koos töökaaslastega nädalavahetuseks ühe metsamajakese, et raskest töönädalast lõõgastuda. Töötan reklaamibüroos ja pinge läheb seal ajuti ikka üsna suureks. Olime just ühe suurema projektiga ühele poole saanud ja otsustasime seepeale täiega pidu panna. Meil oli selleks justkui kõik olemas – naised, alkohol ja ka mõned muud… ained …“ Nigol vilksatas selle ülestunnistuse peale kiirelt Hegeri poole vaadata, kuid kui vana arst vaid rahulikult naeratas ja julgustavalt noogutas, jätkas jälle minevikku vajudes oma jutustust: „See oli äärmiselt soe suvepäev ja ma mäletan, et majakese kõik aknad olid lahti, sest värske niiske metsaõhk oli kosutav vaheldus varasemale linnakuumusele ja sudule. Meie muusika kostus akendest poolde metsa ja kajas sealt tagasi, joogiklaasid klirisesid, inimesed naersid ja jõid ja jõid ja jõid, kuni täiesti ootamatult selgus, et üks mu töökaaslane, kes oleks pidanud tooma mitu kasti õlut, oli need auto pagasiruumi asemel jätnud hoopis koju garaaži. See tuli välja aga paraku alles poole öö ajal, kui pidu oli juba täies hoos. Majakesse tulles ja selleks suurelt teelt metsateele keerates olime märganud sealsamas maanteel asuvat 24h bensiinijaama väikese poega ja nii hakatigi siis mulle peale pressima, et ma seal ära käiksin, et joogid otsa ei lõppeks, kuigi olin ka juba parajas promillis, aga vähemalt mitte veel laksu all nagu ülejäänud. Ma alguses ikka punnisin vastu, ehkki maanteeni oli tõesti vaid kümmekond kilomeetrit metsateed, sest mul oli juba siis kogu selle ettevõtmise suhtes kuidagi paha tunne ja pealegi polnud mul mingit tahtmist keset pidu kuhugi minna, aga kui üks neiu meie seltskonnast, kes oli mulle algusest peale meeldinud, pakkus, et tuleb kaasa, oli asi otsustatud. Saatus aga justkui üritas mulle märku anda, et ma kuhugi ei läheks – suutsin minnes hakatuseks autovõtmed tuppa unustada, siis järgmise raksuga võtsin kellegi teise võtmed ja lõpuks, kui olin õigetega autoni jõudnud, kukkusid needki mu pudedate näppude vahelt rohu sisse, nii et pidin pimedas põlvili ja käsikaudu kobades auto juures ringi roomama, mis mu kaaslasele muidugi palju nalja tegi.“
Uuesti süngeks muutunud Nigol raputas pead ja pigistas huuled kriipsuks. Doktor Heger ootas kannatlikult, kuni ta mõne aja pärast jätkas: „Tüdruku nimi oli Elisa, tal olid tumedad pikad juuksed, pruunid silmad ja väga ilus päevitunud keha ning ta oli veel üsna noor, kahekümnendates ehk… Ja ta oli ka muidugi purjus, seejuures väga kelmikas meeleolus, ega suutnud must üldse käsi eemale hoida, kui auto mööda auklikku metsateed hakkas edasi rappuma.... Ma mäletan, kuidas ööliblikad sööstsid vastu auto esiklaasi, puude valgustatud tüved vilksasid üha kiiremini mööda ja soe suveõhk paitas leebelt mu nägu ning ilmselt sulgesin hetkeks selle kõige nautimiseks – või siis ka väsimusest – silmad. Kuid sellest piisas…“ Nigol oli meenutades silmad sulgenud ja värises üle kere.
„… Järsku tuli löök, kõrvulukustav pauk, klaasklirin ja metallikrigin ning mulle tundus, nagu mingi jõud üritaks mind istmest välja tõmmata, justkui mu hinge seest rebides ettepoole tirida, samal ajal kui seda liikumist pidurdav turvavöö mu siseelundeid muljus – kuni sain turvapadjaga obaduse rindu ja näkku, mis lennutas mu prillid kurat teab kuhu ja mind ennast tagasi vastu seljatuge, nii et kaotasin hetkeks teadvuse. Kui jälle silmad avasin, oli mu ümber liikumatu pimedus, mida täitis vaid purunenud masina sisin ja naksumine, rippusin turvavöö küljes veidi ettepoole kaldu ja tajusin, kuidas midagi sooja nõrgub mööda mu laupa ja nina alla – hetk hiljem, kui pea lõhkuma hakkas, taipasin, et ilmselt on see mu enese veri. Kui mu lühinägelikud silmad pimedusega harjusid, nägin vaevaliselt pead tõstes, – mis aga põhjustas kaelas tugeva valusähvaku –, et kõrvalistme turvapadi ei olnud mingil põhjusel avanenud ja turvavööd polnud Elisa ilmselt kasutanudki – ta asemel haigutas klaasikildude keskel vaid pahaendeline tühjus. Läbi katkise esiklaasi jäänuste paistis mulle vastu puud kägardunud ja niimoodi justkui seda embav auto kapott, mis pani mind imestama, kuidas ma veel oma jalgu liigutada sain. Veidi hiljem, kui olin juba suutnud end suure pingutusega auto kooldunud uksest välja pressida ja uimaselt tasakaalu otsides autole toetusin, mis võimaldas mul toimunud hävitustööd lähemalt silmitseda, sai selgeks, et suurema löögi oligi saanud just kaasreisija poolne esiots. Kui ma kakerdasin hädiselt ümber auto, kõik kohad kehal valutamas, nägin teda mõned meetrid eemal – suveöö videviku taustal valendavat keha metsaaluse niiskel mustendaval samblal. Ta lamas kõhuli, kleit siivutult vöökohale kerkinud ja tumedad juuksed loorina ümber pea laotunud, nii et ma pidin ta ümber keerama, et nägu näha ja veenduda selles, mida juba niigi aimasin. Nii ta juuksed kui ka nägu olid verega koos ja näo alumine osa ülejäänud peaga tugevalt nihkes, ilmselt oli lõualuu murdunud. Ta varem väikesest ilusast ninast polnud just palju järele jäänud ja ühe väljatorgatud silma asemel mustendas verine, tume auk, teine aga oli lahti ja vaatas tühjal pilgul must läbi, teispoolsusesse.
Sel hetkel hakkas mul paha, kogu mu sisemus väändus valust, nii et ahmisin õhku ja oksendasin sinnasamma, tüdruku kõrvale, ja kui särgikäisega suud pühkisin, sai see märjaks ja tumepunaseks. Olin hirmust uimane ja oleksin tahtnud muidugi kohe abi kutsuda, kuid mul polnud õrnematki aimu, kus võiks olla mu mobiiltelefon, kas ma olin selle üldse kaasa võtnud või kas Elisal oli kuskil telefon olnud – hämaras poolpimedana õnnetuspaiga ümber otsimine tundus kohe lootusetu ettevõtmisena ja valu mu sees kiirustas mind tagant, andes aimu, et mul pole palju aega. Nii ei jäänud mul muud üle, kui hakata läbi lõikava valu edasi maantee suunas komberdama.“Nigol hingas sügavalt sisse ja hakkas nagu veel midagi ütlema, kuid näis siis ümber mõtlevat. Heger märkas, et patsiendi pilk eksles jälle kummaliselt kabinetis ringi.
„Ja teile vastati… Jäite ellu…“ ergutas arst Nigolit edasi rääkima.
„Jah, ärkasin haiglas. Mind oli leitud bensiinijaama juurest lamamas, kuigi mul endal puudub mälestus, kuidas ma sinna jõudsin. Selgus, et olin saanud vaid tugeva peapõrutuse ning pähe ja näkku mõned kriimustused, mis ei vajanud isegi õmblemist. Paaris roides olid mõrad, kuid veri suust pärines hoopis murdunud hambast. Kokkuvõttes üheski mu vigastuses ei leitud midagi ohtlikku, veel vähem eluohtlikku ja juba mõne päeva pärast lasti mind haiglast välja.“ Nigoli suu kõverdus virilas naeratuses. „Mu esialgse vereanalüüsi tulemused läksid laborist kaduma, nii et mu joove ei leidnud tõendamist. Avarii loeti õnnetuseks, ükski mu töökaaslastest ei rääkinud midagi, kas siis süütundest või ei tahtnud nad end sellesse jamasse lihtsalt segada. Kõik lahenes uskumatult libedalt, kuigi minu arvates ei oleks tohtinud ma ellugi jääda… “
Hegerile tundus mehe jutt kuidagi segane, midagi selles ei paistnud päris klappivat, kuid ta kirjutas selle traumaga kaasnenud šoki arvele ja olles vaadanud vahepeal arvutist kella, oli ta avastanud, et vastuvõtu aeg hakkab läbi saama, nii et kui Nigol vaikis, haaras ta jutujärje, et otsad kokku tõmmata. „Teate, härra Nigol…ma olen teie jutust aru saanud, et teil on olnud tõsine trauma – selline õnnetus, mida te mulle kirjeldasite, on inimese jaoks väga raske üleelamine, mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt ja on täiesti mõistetav, et see võib põhjustada pikaajalist hirmu ja ärevust. Ja tugevat süütunnet. Samas lubage mul siiski kahelda, et teie võimuses on õnnetusi esile kutsuda või neid ära hoida. Meie tänane vastuvõtt lõppeb peatselt, seega ma hea meelega kirjutaksin teile välja ühe retsepti – need on sellised rahustavad tabletid – ja jätame järgmiseks korraks teile ka ühe väikese mõtteharjutuse – kui ma nüüd vastuvõtu lõpetan ja lahkun, siis te mõtlete, lausa soovite, et parklas näiteks mu auto ei käivituks ja samas ei tee te selle ärahoidmiseks midagi – ei mingeid korduvaid liigutusi, ei mingeid rituaale. See pole just suur asi, keegi viga ei saa, te ei pea selle pärast muretsema. Ja siis järgmine kord, kui kohtume, ja ma arvan, et see peaks olema üsna peatselt, ütlen ma teile, kas läks nii või mitte. Ja arutame edasisi ravivõimalusi. Kuidas teile selline pakkumine tundub? “
Üks pilk Nigolile ja ta sai aru, et nii lihtsalt see ei lähe. Mees vabises üle kere pingest, nii et ta uduseks muutunud prillid hüplesid ninal ja laubalt nirises alla higi, kui ta ahastavalt sosistas: „Ei! Te olete kõigest valesti aru saanud! Mitte mina ei arva, et ma mõttejõul suudan halba teha, õnnetusi juhtuma panna, vaid seda teeb tema! Tema suudab seda!“
Arst pilgutas arusaamatuses silmi: „Kes… tema?“
„Tema, kes tuli koos pimedusega. Tema, kes vastas mulle! Sellest ajast peale kuulen ma teda pidevalt. Ja ma pean tegema seda, mida ta ütleb, muidu ta karistab mind!“
„Aga liikumine uksel? Te käisite edasi-tagasi… Miks?“ küsis ikka veel üllatusest toibuv psühhiaater, sirgeldades aga juba automaatselt märkmetesse „Peatrauma? Kuulmishallutsinatsioonid? Skisofreenia?“.
„Jah, ta sundis mind selleks, võib-olla ta tahab, et te arvaksite, et ma olen hull, et te ei võtaks mind tõsiselt! Talle meeldib inimesi lollitada! Nendega mängida! Ta ütleb mulle telepaatiliselt, mida ma pean tegema – mõnikord on need väikesed, kuid teinekord kohutavad asjad – ta võib sundida mind kellelegi haiget tegema!“ Nigoli sosin oli muutunud erutatud karjumiseks ja ta vappus üle kere. „Teie ja te naine olete ohus!“
Doktor Heger neelatas, tundes oma südant rinnus vasardamas. Talle tuli sel hetkel väga teravalt meelde, et ta on oma praksiseruumides, võib-olla isegi kogu majas üksi ja et ta keha on juba päris vana ja aeglane. Kuid enne, kui ta jõudis mingilgi moel reageerida, kangestus Nigol äkki oma toolil pulksirgeks ja pilk tardunult, mitte midagi nägevalt arstist mööda vaatamas, pääses mehe kurgust valla veider, ebaloomulik kägin, mis pani Hegeril külmajudinad mööda selgroogu alla jooksma. Seejärel Nigol tõusis hoogsalt ja astus samamoodi krapsakalt, kuid kangelt nagu robot, kabinetist välja, lastes nii selle ukse, kui ka hetk hiljem, nagu Heger võis kuulda, välisukse, enda järel pauguga kinni langeda.
Heger istus veel veidi aega vaikselt laua taga, teritades kõrvu, et ega Nigolist mingit märki pole, kuid kuulis vaid omaenese pulssi meelekohtades trummeldamas. Ta märkas äkki, et kabinetis oli juba päris hämar ja selle pimedatest nurkadest õhkus justkui külma. See kõhedus lükkaski ta lõpuks liikvele – olles otsustanud, et sissekannet haiguslukku võib teha ka järgmisel hommikul, et selleks päevaks on talle juba rohkem kui küll saanud, pani ta vanainimese aeglusega ja veidi värisevate kätega asjad portfelli ja ajas vaevaliselt mantli selga. Suundudes välja, tegi ta ettevaatlikult kindlaks, et iga ruum ta ees oleks tühi ja ka lukustas need enda järel hoolikalt. Kui ta alla minnes trepimademel hinge tõmbamiseks korraks peatus, ei saanud ta jätta juurdlemata, miks Nigol oli maininud ta naist. Mida teadis tema Hegeri naisest? Isegi kui ta teda juhuslikult mainis, siis miks? Need mõtted tekitasid vanas arstis ebameeldiva, rusuva tunde. Halb eelaimdus pigistas ta südant, kui ta oma teekonda jätkates ja käsipuult tuge otsides üksildastest sammudest kõledalt kajavas trepikojas allapoole laskus.
Ajaks, mil ta arglikult majast väljus, veendudes ka parkimisplatsi inimtühjuses, oli see painav tunne ta vana ja väsinud turja nii küüru vajutanud, et ta komberdas oma auto juurde nagu rauk. Külm sügistuul piitsutas teda näkku ja kuivanud lehed krabisesid üle asfalti tänavalampide valgusvihust pimedusse libiseda ning talle tundus, nagu keegi jälgiks teda majaäärte ja ukseorvade tumedusest, kui ta kohmitses kiiruga oma portfellis, et autovõtit leida, külmus üle keha levimas ja sõrmed muutumas tuimaks õhu jäises haardes. Kaugel linnas oli kosta sireene, mis näisid lähenevat. Politsei? Tuletõrje? Kiirabi? Kuskil, kellegagi oli juhtunud õnnetus, mõtles Heger murelikult. Nüüd oli tal koju jõudmisega juba kiire.
Kui tal lõpuks õnnestus auto varjulisse ja umbsesse, võltsi turvalisusesse pääseda, viskas ta hooletu rutuga portfelli kõrvalistmele ja käivitas auto. Üks, kaks, kolm korda. Kuid auto ei käivitunud. Vaid hetke istus Heger seepeale juhmilt ja tummaks lööduna, hirm nöörimas kõri ja lämmatamas hingamist, kuid haaras siis vandudes mobiili, et kutsuda takso. „Kiire! Kiire!“ pekslesid mõtted ta peas sireenide rütmis, mis olid veelgi lähemale tulnud. Ta üritas numbrit valida, kuid rõhumistunne oli muutunud liig tugevaks, lausa valusaks – higipiisad otsaees ja õhku ahmides, kobas ta nüüd hoopis oma portfelli järele, kust sai kätte tuttavate tablettide purgi, millest väike valge tablett käis keele alla. Sireenid olid juba peaaegu kohal, olles muutunud kõrvulukustavaks. Talumatus ängistuses mõtles Heger äkki ümber, krabades jälle telefoni ja valides oma naise numbri. Samal ajal üritas ta teise, väriseva, higise käega tabletipurki lahti keerata. Telefon kutsus, kutsus ja kutsus, kuni libises ta niiskest käest. Ka purk pudenes istmele ja väikesed tabletid veeresid sealt välja ja maha. Sireenid möödusid ja kaugenesid, kadudes linna sügavusse, kuni kõik jäi jälle vaikseks ja liikumatuks, peale tuule, mis undas ümber auto ja seal justkui magava mehe. Siis aga läks seni seinte ääres ja ukseorvades luuranud pimedus äkki liikvele, kandudes koos tuulega üle parkimisplatsi ja kustutades oma teel tänavalambid. See koondus vana arsti ümber ja sellel oli hääl.
