Ta tõmbas hõlmad koomale ja kohendas külmast kangete sõrmedega paksu villast salli suu ees. „Pole hullu, Tooru. Varsti oleme kohal.“ Vana loom tema kõrval norsatas valjult ning külmapoisid kudusid soojast õhust hetkega uduloori ta koonu ette.

Hobune oli väsinud. Õigupoolest oli ta juba möödunud suvel väsinud, kuid nüüd, peale nii pikka lumes sumpamist, sai ka tema kindlasti aru, et tagasiteed enam polnud.

Poiss peatus hetkeks, leides kõrges lumes juba sisseastutud koha, ning toetas oma pea hobuse auravale kehale. Soojus – see võis olla viimane kord, kui ta seda tundis. Tooru oli olnud nende talus nii kaua kui ta mäletas ning nüüd, kui majaperemees eemal, tema vastutada. Ta võinuks valida ükstakõik millise muu looma, kuid teistest võis veel tuleval suvel abi olla, Toorust aga mitte. See oli õige tegu ja tema kui kõige vanem mees külas pidi seda tegema. Küla kaitsmine oli meeste töö.

Kuid ometi tundis ta rinnus pitsitust.

Hobune hirnatas.

„Sul on õigus,“ sosistas poiss ja lükkas end õrnalt loomast eemale. Liiga kauaks puhkama ei tohtinud jääda. Neil polnud enam palju minna.

Ristid juba paistsid.

*

„See ongi Tuuletallaja?“ turtsatas üks meestest, kui võõras oli juba mõnda aega ära olnud ning vaikus hakkas hinge seest sööma. „Sellisele jaksaks isegi mu saunaeit tuule alla teha. Ja tema pole talvest saati voodist välja saanud.“ Terve laudkond naeris rääkijaga kaasa.

„Aga ära sa ütle. Räägitakse temast mõnda ning osa võib ka tõsi olla,“ segas teine vahele. „Kaarnakülas leidsid mehed poti kulda ning igaüks, kes seda puutus, selle vanapagan – siuh! – põrgusse viis. Räägitakse, et tema see oli, kes kõik mehed põrgust tagasi tõi. Seejärel aga haaras samuse poti kaenlasse ning jalutas ära nagu mees muiste.“

„Ah, ära aja pada! Vanapagana rahapada?!“ Ning jällegi oli terve kõrts täis naeru. Loo rääkija aga tundus olevat üksjagu solvunud.

„Ei, ei, ma olen ka lugusid kuulnud,“ märkis järgmine. „Üleküla Peeter, seesama, kelle käest naereid saab, rääkis tunamullu, kuidas Tuuletallaja olevat krattide abil aidanud linnust vallutada. Ja vot kuidas: kratid varastasid linnuse toidust tühjaks ning siis ei jäänud selle kaitsjatel muud üle kui alla anda või surnuks nälgida. Päris kaval, jah?“

„Ega Naeri Peeter ei öelnud, mis linnusest juttu oli?“

„Ei mäleta küll, et ta seda oleks maininud.“

„No jäägu iga kingsepp ikka oma liistude juurde ning Peeter oma naereid kasvatama. Ega see tõsijutt saa olla. Järgmiseks ütled, et ta isegi libahundi seljas ringi on sõitnud.“

„Nüüd kui sa seda mainid, siis...“

Sel hetkel avanes kõrtsi uks. Seal seisis kergelt hingeldav külavanem Joosep. Ta kogus end hetke uksepiida najal ja vaatas ärevalt ruumis ringi.

„Ta on tallis,“ sõnas kõrtsmik. Oli näha, et see rahustas külavanemat natukene. „Aga ma pean sind hoiatama. Ta on kõigest poisike.“

„Kui vana siis?“

Kõrtsmik kehitas õlgu. „Kroonusse mina teda ei võtaks.“

„Õige,“ kostus hüüe ühest lauast. „See lurjus…“ Külavanema käeviipe peale jäi rääkija vakka.

Joosep muigas kibedalt, haarates käega kinni õnnemündist, mis tal paelaga kaelas rippus. Ta ei tohtinud lootust kaotada.

„Aga raha? See kuldraha, mis me talle saatsime?“ uuris ta kõrtsmikult.

„See oli õige.“

„Oled täiesti kindel?“

„Võin mürki võtta.“

Terve ruum jäi vaikseks. Nad ootasid külavanema otsust.

„Siis ei saa see olla keegi muu.“ Isegi kui Joosepi hinges oli kahtlus, ei saanud ta seda välja näidata. Tema töö oli juhtida küla raskel ajal ning hoida lootust, et head ajad said tagasi tulla. Tema töö oli uskuda.

*

Kuulda oli vaid läbikülmunud puude praksumist ning tuule vilinat. Veri auras suurel punasel kivil, justkui proovides veel elusoojust iga hinnaga sees hoida. Poiss, nüüdseks küünarnukkideni verine, tõstis vana hobuse mahalõigatud pea kivile, kus see jäi talle elutu pilguga otsa jõllitama.

Eemalt kostus huntide ulgumist.

Aega polnud raisata.

Poiss torkas pussiga pöidla otsa verele. Sõrm oli juba külmast tuim, kuid vaatepilt ise pani ta võpatama. Ta surus hambad risti ning tegi siis verise pöidlaga märgi oma otsaette ja mõlemale põsele.

Edasi võis ta ainult uskuda.

*

Külavanem vaatas mehehakatist, kel vaid natuke rohkem kui kuraditosin suvesid hinge all paistis olevat ning vangutas pead. Siiski ei näidanud ta oma kõhklusi liialt välja – mehed, kes enne kõrtsis istusid, jälgisid kõike talli kõrval.

„Kas sina oled Tuuletallaja?“ uuris Joosep valjul häälel, hoides lootuse andmiseks endiselt läbi särgiesise õnnemündist kinni.

Poiss lõpetas hobuse koonu silitamise, kuid ei keeranud ümber. „Nii mind kutsutakse.“

Alles nüüd, kui poisi käsi peatus, märkas Joosep, et sel puudus pahemal käel väike sõrm. Seda oli ka lugudes mainitud, kuid siiski tahtis ta olla kindel.

„Kas seesama, kes Soome sortsudega mõõtu võttis ja võitjaks jäi?“ päris Joosep.

„Seesama.“

„Ja see, kes ahjualuse suutis nii ümaraks sööta, et too enam allilma tagasi ei pääsenud?“

„Sama.“

„Raske uskuda...“ pomises üks meestest valjult väljas, kuid Joosep ei lasknud end sellest segada.

„Kui see tõesti on nii,“ sõnas külavanem lahkelt, „siis on mul hea meel, et sa siia tulid.“

„Mis sest tühjast rõõmustada,“ sõnas poiss tõsiselt. „Räägime parem tööst.“

*

Kõik küla naised, isegi poolpime saunanaine Leena, jälgisid pakast trotsides, kuidas poiss, kes ei saanud paar suve tagasi isegi karjas käimisega hakkama, viskas seitse hundikorjust oma turjalt maha, viimane neist eriti priske karja juht, ning sirutas kangeksjäänud selga. Ta oli üksipäini maha võtnud hundikarja, mis oli terve talve küla kimbutanud ning võinuks kevadel veelgi suuremaks ja kurjemaks kasvada, ning teinud seda paljakäsi.

„Nahad saame ära parkida ja maha müüa. Lihast saame söönuks,“ teavitas ta valjult hundilaipade hunniku, mis kõrgus temast üle, kõrval.

Poisiklutt naeratas. Kui kõik küla mehed olid eemal, osad piiril, teised talvisel jahil, oli tema kohustus kõigi eest hoolt kanda ning ta oli teinud just seda. Mis sellest, et ta pidi selleks kellegi teise väge laenama.

„Vaata, kui vägev sa oled,“ kuulis poiss häält oma kõrvus. „Kuid kas poleks veel parem, kui kõik mehed külla tagasi saabuksid? Sina saad seda teha...“

Ja ta naeris. Ühtäkki polnud enam miski tema jaoks võimatu. Keset naeru pööras poiss end tuulispasaks ning tõusis lendu.

Keegi hüüdis talle veel midagi järele, kuid see jäi arusaamatuks sõnade jadaks, mida isegi tormituul temani tuua ei suutnud.

*

Raba servale oli kogunenud peaaegu terve küla. Kõik tahtsid uustulnukat näha ning vaadata, mis ta ette võtab.

„Meie esiisad kasutasid otseteed läbi soo, et linna pääseda,“ seletas külavanem, „ning mitmeid aastaid oleme me ehitanud sinna teed, et mõistaks ka vankriga läbi sõita. Nüüd aga selline õnnetus.“

Nende ees, seal, kus pidi olema tee, laius läbimatu udulaam.

Talvel oli ju veel kõik hästi. Kui kõva pakane suuremad laukad kinni kattis, veeretasid nad aga kivid jälle jääle ning kevadise sulaga vajusid need põhja. See oli aeganõudev töö, aga pikemas plaanis pidi tooma külale palju kasu. Nüüd aga oli juba südasuvi ning udu nii tihe, et lõika või noaga, ja nii oli see olnud kevadest saati.

Tuuletallaja kuulas ja noogutas, kui lugu läbi. Siis istus künkale maha, võttis jalast saapad, sidus need hoolikalt oma koti külge, võttis kotist viisud ning pani jalga. Niipea kui mõlemad jalad olid viiskudes, oli ta kadunud nagu tina tuhka.

Külavanem vaatas kohkunult selja taha, ehk oli külarahvas midagi näinud, kuid ka nemad tundusid sama segaduses.

„Seitsmepenikoormasaapad,“ sosistas üks. „Ma olen kuulnud jah, et tal üksjagu erilisi riistu on.“

„Ähh, niipalju siis oligi temast abi,“ podises teine.

Ka külavanem tundis muret. Oli nüüd läinud nii abistaja kui ka kuldmünt, mis talle ette sai makstud.

Jõudis ta vaid korra nii mõelda, kui võõras oli tagasi mättal ning võttis viiske jalast.

„Veel täna jõuame me asjasse selgust saada,“ sõnas poiss ning vahetas oma jalavarjud tagasi. Nüüd lisas ta saabaste otsa ka räätsad. Külavanem oli üsna kindel, et varem võõral neid kaasas polnud. Samuti ei olnud enne tema piha ümber köit, mis sõlmesid täis.

Tuuletallaja tõusis püsti ja tegi, räätsad jalas, paar ebakindlat sammu. Siis pöördus ta külavanema poole.

„Anna mulle paar tundi,“ sõnas ta otsusele jõudnuna ning seejärel viskas veidi kõhklevalt vanamehele kuldmündi, mille too varemalt ettemaksuks oli andnud.

„Kui ma siis tagasi pole, jääb tehing katki ja mina ei saa teid aidata.“ Jah, see oli see tingimus – ta võis kulda võtta vaid tehtud töö eest. Nii väga, kui ta ka tahtnuks münti endale hoida, ei tulnud sest tulu, kui ta aidata ei saanud.

„Teeme nii,“ nõustus külavanem ja püüdis kuldraha kinni.

Nüüd jälgisid kõik, mida võõras edasi teeb. Tuuletallaja ei lasknud end aga segada. Ta sammus aegamisi udu servani, seal kohmitses vöö kallal ning äkki tõusis tugev tormituul, mis ka pealtvaatajateni ulatus. See lõi kui ader valge seina tema ees kahte lehte laiali.

Seejärel sammus ta mööda vast-puhastatud teed, mis vaikselt uuesti uduga täitus, kuni taaskord tuli tuulesõlmed appi võtta.

Nii kordus see aina uuesti ja uuesti ning peagi ei olnudki kaldalt enam midagi näha.

Kui ülejäänud rahvas läks tööde juurde tagasi – ega aega ei saanud ju raisku lasta –, siis külavanem istus künkale ja ootas. Oli see ju tema vastutus.

*

Õhtuks saabus ta külla tagasi, maandudes külaväljakul taaskord inimesena. Väsinu, kuid õnnelikuna lonkis ta sealt kodu poole, märgates kergendusega korstnast tulevat suitsu. Keegi hea hing oli tuppa sooja teinud, et ta ei peaks peale nii rasket tööd külmas magama. Kedagi teist praegu nende hurtsikus ei elanud – õed-vennad olid läinud juba aastaid tagasi, ema aga mineval suvel. Isa, kes tal veel alles oli, võeti aga rahu valvama. Poisi perekonnaks oli nüüd kogu küla, kes vaatasid, et ta ikka kõigega hakkama saaks, tema aga tegi kõik, mis jaksas, et see hea külale tasuda.

Poiss paotas tare ust. Ahjuvalgel istus moor – külavanema enese naine. Mehehakatist nähes tegi ta kerge noogutuse, kutsudes endale lauakaaslast. Alles nüüd märkas poiss, et lauale oli kuhjatud kõiksugu head ja paremat, alustades hapukapsa ning lõpetades verivorsti ja piparkookidega – pühadekraam, mida meestele kõrvale pandi. Sõnatult võttis ta istet ja asus mugima. Ta oli näljane kui hunt.

Kui juba pool söögist oli kui sügavasse auku kadunud, pidas poiss veidi vahet ja pöördus moori poole. „Mehed, peaks ka üsna pea tagasiteele asuma,“ sõnas ta, proovides öelduga seletada oma suurt isu.

Moor noogutas, kuid vaikis. Vaid tuli praksus taustal.

„Toorust oli kahju,“ jätkas poiss, proovides vaikust sõnadega täita.

„Temast poleks kauaks asja olnud,“ sõnas moor.

„Seda minagi.“

„Kuidas mehed olid?“ uuris moor. „Piiril, ma mõtlen.“ Jahi pärast ei pidanud muret tundma – see võis küll kaua aega võtta, kuid enamasti tuldi sealt ühiselt tagasi.

„Kõik elus ja terved.“

„Seegi hea,“ sosistas moor ohkega.

Midagi oli veel ütlemata. See oli kui pitsitus õhus, mille vaikus aina raskemaks tegi.

Poiss libistas veel suutäie alla ning siis tabas teda kainusehetk. Moor polnud ilmaasjata siin. Ta võinuks ju lihtsalt tule alla teha ja söögipoolise jätta, kuid selle asemel ootas teda.

Poiss köhatas.

„Ka… kas ma tegin õigesti?“ pomises ta lõpuks.

„Sa tegid, mida sa õigeks arvasid,“ sõnas moor. „Kuid selle hind võib olla kõrge. Sa laenasid vanakurja enda väge. See ei tule tasuta.“

„Aga hobune...“ sõnas poiss, kuid moor raputas pead. „Julge tükk, kuid hobuse elu oli vaid kurja kutsumiseks. Tasuks sellest ei piisa.“

Poiss neelatas valjult. Või et selle pärast oli laud lookas! See võis olla tema viimane söömaaeg.

„Ma olin valmis oma elu andma ja teeksin seda ka nüüd,“ sõnas ta julgelt.

„Oleks see vaid nii lihtne,“ turtsatas moor.

Ta ei paistnud pahane. Sellel polnud mõtet. Mis tehtud, see tehtud. Kas sa selle pärast pahandasid või mitte, see ei muutnud enam miskit. Ainult midagi tehes sai asja parandada. „Ma kardan, et sinu enese elust ei piisa. Kuri võtab nii palju, kui sa tema väge kasutasid ning mul on tunne, et sa tegid seda täna üsna palju.“

Poiss tundis, kuidas ta keha kattus külma higiga. Söögiisu oli hetkega pühitud. Ta oli just küla päästmiseks pannud selle veel suuremasse ohtu. Ning igal sammul oli hääleke tema peas utsitanud teda kasutama aina rohkem ja rohkem väge, tegema aina suuremaid vägitegusid. Alles nüüd sai ta aru, miks.

„Kas... kas me midagi teha ei saa?“ pomises ta

„Meie? Ei,“ raputas moor pead. „Sina aga küll.“

*

Paari tunni pärast paistis udust tume kogu ning peagi väljus sealt appi kutsutud võõras. Kõvale pinnale jõudes oli näha, kuidas ta juuksed, riided ja kõik muu, mis ühes, olid läbimärjad.

„Kas annab siis sellega midagi teha?“ küsis Joosep, ärevus hinges, ja viskas poisile kuldmündi. Tuuletallaja haaras selle õhust ning külavanema üllatuseks tegi hambaga proovi.

„Ega ma ju ei petaks,“ sõnas külavanem solvunult.

Tuuletallaja ei öelnud midagi. Jäädes tulemusega rahule, pani ta mündi lihtsalt pauna tagasi.

„Ma saan teid aidata, kuid see pole ei odav ega lihtne. Samuti, enne ei saa me udust lahti, kui tali kevadele alla annab.“

Külavanem vangutas pead. See tähendas, et kogu suvi ja sügis oli rabatee kasutuskõlbmatu – just see aeg, kui seda kõige enam vaja oli.

„Ja selle ajani on tee läbimatu?“

„Seda mitte. Esimese külmaga peaks ka udu taanduma. Kui me aga midagi ette ei võta, tuleb see kevadel sama targalt tagasi.“

„Aga mis seal siis lahti on? Kas vanakuri...?“

Tuuletallaja krimpsutas nina. Et nad alati ka just teda mainima pidid.

„Vanakurjaga pole siin midagi pistmist. Hiiekivi olete ära uputanud, see on lahti. Aastaring on kinni ja enne talve lõppu sellega midagi ette võtta ei saa. Siis aga tulen ma tagasi ja me võtame selle tõsiselt ette.“

„Ja kui palju see maksma läheb?“

Tuuletallaja jäi mõttesse.

Talve lõpp oli täpselt seesama aeg, kui ta pidi ka ise oma tasu ära maksma.

*

Tuli tõmbas tagasi ning toas läks hetkega kottpimedaks. Moor ohkas kergendunult. Tema hääles oli kuulda väsimust. Nüüd oli see tehtud!

Siis, justkui äkki midagi mäletades, süütas ta laual oleva peeru. Alles nüüd oli näha, et moor oli üleni higiga kaetud ning ka tema juus tundus hallim kui varem.

„Käsi!“

Poiss, kes oli kogu aja oma pahemat kätt kramplikult kinni hoidnud, lasi selle lahti ja liigutas eide juurde. Tume veri tilkus hallikale lauale.

Eit võttis räti ning sidus koha, kus varemalt asus väikene sõrm, kinni. Poiss hammustas huulde, kuid vaikis valust hoolimata. Moor oli just andnud kõik endast oleneva, et tema lepingut vanakurjaga muuta ning see polnud odav. Pahema käe väike sõrm oli vaid kurja kutsumiseks, kuid tasuks läks poisi nimi ning talle tundus, et ka moori aastaid, mida polnud niigi palju jäänud. Ning ka see polnud kõik.

„Puhka nüüd, kui sa saad,“ sõnas moor. „Homme õpetan, kuidas tuulesõlmesid teha ning kuju muuta. Ülehomme oled omal käel.“

Poiss noogutas.

Uus leping määras väge mitte hingedes, vaid kullas ning tema töö oli see seitsme aastaga kokku koguda. Tõsi, kui ta sellega hakkama ei saanud, tuli ka hinged ette võtta, kuid vähemalt esialgu püsis küla tervena.

„Aga kuidas ma tean, palju mul veel tasuda on?“ pitsitas poiss läbi valu.

Moor vaatas toas ringi. Ahju kohal oli vana tolmune katel – suur ja nõgine. Pärit ajast, kui pere oli veel suurem. Nõid tegi sellele paar märki peale ja ulatas poisile. „Siia saad koguma hakata. Kui täpselt äärega tasa, siis on kombes.“

Moor mõtles hetke. „Ja võta tollipulk ühes – saad mõõta, palju veel minna on.“

*

„Ma usun, et te ei taha, et ühelegi külaelanikule sellest õnnetust tuleks,“ uuris poiss.

„Ilmselgelt,“ nõustus Joosep.

„Seda ma lubada ei saa, aga me saame teha kõik, et seda vältida.“ Ta mõtles hetke. Tasuks töö eest võtan...“ Kindla summa nimetamine polnud kunagi hea mõte. Ta pidi ütlema midagi, mis esmapilgul liialt palju ei tundunud. Pealegi võis see olla tema viimane tasu.

„...nii palju kulda ja hõbedat, kui mu kaabusse mahub.“

*

Moor noogutas tunnustavalt. Poiss mõistis, mida ta tegema pidi ning isegi kui tema pahem käsi pani tihti hambad valust kinni suruma, sai ta siiski kergemate sõnadega hakkama ja tegi kõike, mida öeldi, pühendunult.

„Nüüd vaatame, mis ka külge on jäänud,“ sõnas vana naine ja tõstis suure katla poisi ette. „Sul on tarvis see ühes võtta, kuid nii sa seda kaua tassida ei jaksa.“

Poiss vaatas nõgist potti ning ohkas. Siin ei pidanud ta muutma vaid välimust, ka kaal tuli ära moondada.

„Vali midagi sarnase kujuga,“ lisas moor.

Poiss noogutas. Sel juhul polnud võimalusi just palju.

*

„Nii palju, kui mütsi sisse mahub?“ kordas külavanem.

„Just,“ kinnitas Tuuletallaja.

Aga mis siis, kui vara ei olnud piisavalt? Enamuses oli katel juba täis. Ta oli veendunud, et ehk vaid paari hinge jagu oli veel puudu. Ning kui tõesti jäi veel üks hing maksta, siis ta võis seda teha ka omaenese eluga. Siiski, kogu töö oli noatera peal - vanakuri võis tulla teda igal hetkel kimbutama, seda kas töö ajal või peale seda. Ka selleks tasus valmis olla.

„Ning kolm elusat lindu, üks vares, ronk ja harakas. Rohkem ma ei küsi,“ lisas ta, ise oma leiuga rahul. See võis töötada. Vähemalt sai ta nii vanakurja ninapidi vedada ja veel lisaaega vara kokku ajamiseks.

„Vares, ronk ja harakas,“ kordas pealik. „On see kõik?“

Tuuletallaja noogutas kinnituseks. „Tasu poole pealt küll, kuid selleks, et kõik toimiks, peate talitama täpselt nii, nagu ma ütlen ning aegsasti ettevalmistusi tegema.“

Muidugi võinuks Tuuletallaja kasutada kurja väge, sellega oleks töö olnud hetkega tehtud, kuid see polnud mõistlik. Ta oli seda rammu aastate jooksul vaid jao kaupa poetanud, et väega esemeid kokku koguda ning sedagi mõistlikult ja ettevaatlikult.

Külavanem silmitses võõra mütsi, mis rohul riiete kõrval kuivas. Väga palju see ilmselgelt mahutada ei saanud.

„Olgu siis nii. Räägi, mis me tegema peame.“

*

„Miks sa kõnnid? Sa võiksid ju lennata kui tuulispask?“ sosistas hääl poisi peas, kui ta oma esimeselt tööotsalt tagasi jõudis. Vanakuri ei jätnud teda rahule ning proovis aina meelitada – olid tal ju hinged soolas ning kes tahtis head vara käest ära anda?

Poiss surus hambad risti ning sammus jonnakalt vana taadi tare juurde. Kohal, koputas ta kolm korda uksele. „Sisse!“ kostus päevinäinud hääl. Poiss lükkas ukse paokile ning tegi, nagu kästud. „Töö on tehtud!“ teatas ta.

„Ma tänan sind südamest,“ kõlas hädine hääl surivoodist. „Nüüd saan ma rahuliku südamega minna.“

Korraks oli tunda kohmetumist.

„Mul on hea meel,“ sõnas poiss. „Kuid oleks veel parem, kui saaks selle eest tasu – kuld või hõbe oleks kõige parem.“

„Oi... seda mul sulle küll anda pole,“ vastas vanake kurvalt. „Ei ole mul punast krossigi hinge all.“

„Või nii.“ Poiss needis end oma peas. Tasu! Ta polnud sellest enne tööd rääkinud ning nüüd jäi üldse ilma tasuta. Kurat tema kõrvas, nähes oma aeglast, kuid kindlat võitu, naeris valjuhäälselt.

„Kuid sul on õigus. Tasu pead sa saama. Ehk on abiks, kui ma räägin, mis võluasju ma oma ilmasilmaga näinud olen? Ehk suudad need üles leida ja oma tarvis tööle panna?“ pakkus vanake.

„Mingit tolku sest ju oleks, kuid siis peaks ma ka need üles otsima – jällegi lisavaev.“

„Kah tõsi... Aga siis...“ Vanamees jäi mõttesse. „Mis on su nimi, poiss?“

Poiss raputas pead. „Mul pole seda.“

„Või nii? Aga tead sa vähemalt seda, kuhu minna?“

„Sinna, kus tuul juhatab.“

„Aga sel juhul ristin ma sinu, kes sa lähed sinna, kuhu tuul juhatab, Tuuletallajaks.“ Vanakese viimase sõna peale käis nii kole kärgatus, et võttis seest õõnsaks.

Poiss otsis korraks seinalt tuge, siis liikus vanakese juurde.

Vaikus, see oli ootamatu vaikus – keegi ei vaterdanud enam tema kõrva ääres.

„Tuuletallaja,“ sõnas ta vaikselt ning tõstis vanakese elutu käe tema rinnale. „See on hea nimi.“ Sellest tasust oli rohkem kui küll.

*

Tuuletallaja juhised tundusid omajagu pentsikud, kuid külavanem täitis neid nii hästi, kui sai. Ta valis tosin küla kõige tugevamat meest, kes ka hästi ujuda oskasid, ning keelas neil juukseid pügada, habemed aga igapäevaselt ära ajada.

See oli veel lihtne osa.

Need mehed pidid nüüd kuni nimetatud päevani naistega koos saunas käima ja vihtlema. Naised pidid neid saunas kohtlema kui võrdseid ja mehed naisi samamoodi. Ei tohtinud vihtlemist ega ühtki jututeemat ära põlata.

Nagu see poleks veel kõik, pidid küla naised igale valitud mehele õmblema piduseeliku, nii nagu teeks nad seda endale. Noorukid aga pidid mehemürakatele õpetama selgeks just need ebasündsad tantsud, mida neiud kevade hakul hiies tantsisid.

Vaikides nõustusid kõik antud korraldustega ning proovisid neid täita nii täpselt kui võimalik – ega Tuuletallaja seda ju ilmaasjata nõudnud. Külavanemal endal oli aga veel ülesandeid. Enne nimetatud päeva pidi ta hankima viiskümmend seapõit ning need omavahel kokku ühendama nii, et õhk neis sees püsiks ja kuskilt välja ei tuleks.

Ja ka see polnud kõik, kuigi järgnevad tingimused polnud nii rasked täita. Tarvis oli ka veel mitut tugevat köit ja haaki, mis ükskõik millest muust kui rauast tehtud.

Tegemist oli üksjagu ning seda kõike igapäevatoimingute kõrvalt.

Kui suvi läbi ning eelnevad ülesanded täies hoos, meenusid külavanemale linnud, mida abi eest nõuti. Nende hankimine ei olnud niisama lihtne ning selle tarvis läks ta naaberküla targaga nõu pidama. „Milleks neid vaja?“ küsis too.

Külavanem ohkas ja rääkis talle kogu loo otsast lõpuni.

Tark vangutas pead. „Hiiekivi laukas on halb lugu küll, kuid hinnaga saite te petta. Kindlasti paisub tema müts täpselt niipalju, et kõik teie küla vara täpselt sinna sisse ära mahuvad, nii et müntigi hinge taha ei jää. Linnud on aga selleks, et te peale selle varguse mõistmist oma abitegijale liiga ei saaks teha.“

„Kõik meie vara?“ Külavanem oli ehmunud „Aga mida siis teha?“

„Oma sõna oled sa juba andnud, nii et ega siin palju enam teha ei saa,“ sõnas tark. „Linnud saan ma selleks päevaks sulle hankida aga küll.“

*

Kui nimetatud päev saabus, oli Tuuletallaja kohal, nagu lubatud. Ta tundus ärev. „Tahan linde näha,“ ütles ta esimese asjana külavanemat märgates. Pealik tõi välja kolm puuri, mis ta targa käest sai, ühes ronk, ühes harakas ja ühes vares. Tuuletallaja vaatas need hoolikalt üle. „Jaa, ilusad linnud,“ kinnitas ta. „Muu tasu korjame kokku, kui töö tehtud.“

Ta lasi kohale kutsuda mehed, kes teda abistama pidid ning vaatas ka need üle. Valitud mehemürakad olid tõesti vägised, nende seas ka külavanema enda poeg, muidu oma tavalistes rüüdes, ainult et naiste villased piduseelikud olid selga aetud.

„Aja veel korra oma habet...“

„Sõlg jäta maha...“

„Pannal jäägu siia...“

„Vööle käib kaks, mitte kolm sõlme...“

Tuuletallaja juhendas, kuniks oli olukorraga rahul. Siis oli aeg liikuma hakata. Ta sidus kõik mehed hanereas tugeva köiega kinni, iga mehe vahel kahe sammu jagu vaba ruumi, lisas ennast köie otsa juhiks ning ühiselt mindi teele.

Esimene jupp rabas läks lihtsalt – sinna oli teed juba pikalt ehitatud. Sealt edasi oli minek aga üsna keeruline. Jää oli mitmes kohas küll piisavalt tugev, kuid oli ka kohti, kus ta juba alla andis ning härjamõõtu mehi laukasse tahtis paisata. Selleks oli köis, mis neid kõiki ühendas ning olgugi, et mitmed viisud läksid kaotsi, jäid kõik mehed alles.

Jõudes üsna raba keskele, Tuuletallaja peatus ning andis mõista, et teised peaksid tegema sama. Ta võttis kõiki ühendava köie lahti, jättes selle otsa veel esialgu enda ümber. Siis võttis oma paunast seapõied ning lükkas need paremale poole vööle. Teisele poole pistis ta aga luust ja puust haagid.

Siis käskis ta igal mehel köie ümber käsivarre keerata.

„Ükskõik, mis juhtub, mida te näete või kuulete, mitte mingil juhul ei tohi seelikut seljast võtta ning hoidke oma käsi kogu aeg kinni kas köiel või kivil,“ andis ta veel viimased juhtnöörid. „Kui päike silmapiiri taha kaob, annan ma kolme tõmbega märku. Siis tõmmake nii, kuis jaksate.“

Seejärel sulpsas ta laukasse, nagu oleks see põhjatu tiik.

Siis tuli ootamine. Loojumiseni oli veel omajagu aega, aga mehed pelgasid maha istuda. Võis see olla nende ärevusest, aga midagi oli kummalist. Õhk tundus kuidagi värelevat ning kõik loomade ja lindude hääled tundusid kuidagi valjemad kui muidu.

Kusagilt hakkas kostma vilepilli. Seejärel kostus ka teine ja kolmas pillihääl ning ükshetk oli terve ilm muusikat täis.

Selle ilu saatel tekkisid ka ei tea kust silmipimestavalt ilusad neidised, kes justkui loodusega ühte tantsisid.

„Murueide tütred,“ pomises külavanema poeg ning lõi silmad maha. Seda, et haldjad end soos näitaksid, ei olnud ta enne kuulnud. Ju see hiiekivi neid siia kutsus.

Korraks mulksus tiigivesi, kui oleks keegi seal oma hinge kaotanud, kuid siis tõmmati kolm korda köit.

Kõik see mees hakkas tõmbama koormat, mis oli nii raske, et silme eest mustaks tahtis võtta. Lahti lasta ja sikutamist pooleli jätta aga ei julgenud keegi. Haldjad ei olnud naljaasi.

Hoolimata õpetussõnadest jäi üks mehepoeg siiski liialt pikalt passima ja komistas nii, et üks käsi tuli köie küljest lahti. Käsi ei jäänud aga tühjaks – juba oli haldjas sellest haaranud. Punnitas mehepoeg. mis ta punnitas selle vastu, aga lõpuks tõmmati ta tantsust osa saama.

Ei olnud see mitte lihtne. Kus haldjad kargasid oma kerge jalaga, pidi vaene mees valvas olema, et mitte laukasse kukkuda ning asu talle ei antud.

Nüüd oli mehi ühe võrra vähem, raskus aga ei olnud kergemaks läinud.

Tõmmati nii, et higipullid otsaees, nii nagu homset päeva poleks. Silmanurgast aga jälgiti ka vaest kaaslast, kes nüüd haldjarahvaga jännis oli. Niipea kui ta tantsusammul tagasi oma kaaslaste poole proovis liikuda, tantsitati ta jälle neist eemale.

Lõpuks, peale sikutamist, mis tundus igavesti kestvat, jõudis kivi pinnale. Köis oli selle ümber seotud üsna mitut pidi ning selle all paistsid seapõied, mis õhku täis. Kivi tagant ilmus Tuuletallaja, kes hoidis vargsi oma käsi selle pinnal.

Ta heitis pilgu meestele, kes said nüüd, kui kivi kaldale oli tõmmatud, ka hetke hinge tõmmata. See ei olnud veel kõik. Veel samal öö tuli hiiekivi rabast välja viia.

Libistades oma käsi mööda kivi pinda ning mööda oma märga kuube, võttis Tuuletallaja välja neli ümarat pulka. Ta libistas need hiiekivi alla. Seejärel lasi ta seapõitest õhu välja, misjärel kivi vajus pulkade peale. Kuna edasi oli tee juba kindlam ja ühtlasem, olid need kivile ratasteks. Mehed tõmbasid ning Tuuletallaja liigutas justkui imeväel aina viimase pulga esimeseks nii, et kivi maad ei puutuks. Sealjuures hoidis ta oma käsi kogu aeg kinni, et ükski haldjas neist haarata ei saaks.

Nii läks see üsna kiirelt ja sujuvalt. Mehed köiega ees, kivi järel, haldjad kõige ümber tantsimas. Nende seas aga ka vaene mees, kes nüüd juba hädisel häälel armu palus ja lõpetada soovis. Haldjad aga ainult naersid.

Üks hetk aga suutis vaene hing end tantsuhoos liigutada üsna köie ja teiste meeste kõrvale ning proovis siis suures hädas ühest neist kinni haarata, et aga haldjate küljest lahti saaks. Ilmaaegu proovis. Pääsemise asemel tõmbas ta hoopis kaks meest lahti ning nüüd pidid ka nood tantsu vihtuma. Kirusid, mis nad kirusid, vandusid, mis nad vandusid, aga teha polnud enam midagi. Mis tehtud, see tehtud. Tosinast mehest oli veerandi jagu läinud. Pool teed oli aga veel minna.

„Me tule paari mehega lükkama,“ hüüdis külavanema poeg Tuletallajale, mõistes, et vaid üht pidi liikudes käed üsna ära väsisid. Lükates sai aga ka selga ja jalgu rohkem appi võtta.

Tuuletallaja vastas noogutusega ja peagi libistasid kaks meest end mööda köit kivini ning seejärel ka kivi taha. Seal surusid nad sõrmed tugevalt köite vahele, mis kivi ümber olid seotud, et ükski haldjas sealt haarata ei saaks.

Sellest oli tõesti kasu ja nad liikusid üsna ruttu. Küla, kus mitmed tuled selleks ööks põlema pandi, et oleks näha, kuhu minna, juba paistis. See andis meestele hoogu ja jaksu juurde.

Kiirus pole alati aga kõige tähtsam. Nii juhtus, et vaid paarkümmend meetrit enne soost välja saamist vajus külavanema poja seelik, mis läbinisti märg ja raske, alla ning nagu sellest oleks veel vähe, suutis mees tema kõrval kivi lükkamise käigus sellele peale astuda. „Kärrdi!“ – oli seelik seljast rebitud ja hetk hiljem oli mees haldjaneidudest ümbritsetud. Tema pettus oli läbi. Heliseval häälel ning naerdes tantsisid haldjad nüüd tema ümber ning oma tahte vastu hakkas mehehakatis nendega kaasa õõtsuma.

Ta õõtsus...

...ja õõtsus

...ja õõtsus.

Ning äkitsi oli tema asemel tuules õõtsuv kasepuu, haldjaneidusid aga polnud enam kusagil näha. Vaid need mehed, kes haldjatega ühiselt tantsisid, taarusid veel vaikselt end kogudes tagasi kaaslaste poole.

„Nüüd pole enam vahet,“ sõnas Tuuletallaja ohates „See öö nad tagasi ei tule. Võite aga seelikud ära võtta ning külast abikäsi juurde kutsuda, et saaks selle kivi kohe kindlasti enne koitu õige koha peale.“

Mehed heitsid argliku pilgu õõtsuvale kasele, mis nüüd keset rabateed kasvas, seejärel üksteisele. See saatus oleks võinud tabada neist igaüht.

*

„Minu töö on tehtud,“ sõnas Tuuletallaja ja võttis mütsi peast. „On aeg tasuks, nagu kokku lepitud.“

Hiiekivi oli külarahva abiga metsa äärde veeretatud, kus see enam kurja teha ei saanud ning küla võis jätkata rabaraja ehitamist.

Külavanem noogutas mornilt. Mitte ainult ei jäänud ta oma pärijast ilma, nüüd aga pidi ta sellele veel ka peale maksma. Ta võttis oma varakoti ning hakkas sealt vaikselt mütsi sisse kallutama. Tundus aga, et kogu kuld ja vara kadus kui tina tuhka – naaberküla targal oli olnud õigus. Alles siis, kui külavanema enese vara otsa, sai paistis midagi juba mütsi põhjas – ääreni oli aga veel üksjagu minna.

Tuuletallaja vangutas pead. „Ma usun, et see pole mitte kõik, mis teil pakkuda on. Tehing on tehing.“

Joosep ohkas sügavalt. Nüüd riisus see võõras neilt ka viimase vara hinge alt. „Ma lähen käin teiste juurest läbi. Küll leiab veel,“ kinnitas ta võõrale.

Majast majasse liikudes aga mõtles ta välja kavala plaani, kuidas kogu küla vara tagasi saada ning tüütust külalisest vabaneda. Siiski, esiteks pidi ta kõik nende vara panti panema.

Tuuletallaja kallas ka juurde toodud vara mütsi sisse, raputas seda tasaseks ning siis vaatas selle pinda üsna mütsi ääre kohalt.

„See on tõesti kõik?“ uuris ta.

„Jah,“ kinnitas Joosep. Tõsi, tal oli veel õnnemünt kaelas, kuid kes siis sellist vara panti paneb?

Tuuletallaja raputas korra veel mütsi, lootes ehk seekord saada teistsugust tulemust, ning peale uuesti vaatamist ohkas südamepõhjast. „No kui nii, siis nii. Ei saa ju võtta vara, mida pole.“

Vähemalt oli küla pääsenud, selles oli ta kindel, kuid ta ise võis siiski oma eluga hüvasti jätta.

Kurjaga tingida polnud mõtet, ainus võimalus oli teda mõni aeg ninapidi vedada.

„Ma võtaksin oma linnud ja asuksin teele.“

Külavanem läks oma kotta, et linnud välja tuua, kuid nüüd tema plaan alles algas. Miks pidanuks ta laskma sellel võõral kogu küla vara ära viia? Pojast oli ta juba ilma ning nüüd pidid nad loobuma ka kogu oma varast? Seda oli liiga palju küsitud. Lisaks leinale hakkas talle kohale jõudma ka tõsiasi, et võõral oli kindlasti ka muud vara, mida hea hinna eest saanuks müüa. Poega see tagasi ei too, aga küla paremale järjele aitab ikka.

Peagi oli ta väljas koos kolme puuri ja toobi mõduga. Ta toetas puurid maha, tehes kindlaks, et lõkkevalgus ühele neist vähem peale paistaks ning ulatas toobi võõrale.

„Sinu terviseks,“ sõnas ta. „Jah, ma olen kurb, et minu pojaga niimoodi läks, aga vähemalt saab järgmine suvi meile kõigile kergem olema. Aitüma sulle.“

Tuuletallaja noogutas ja lükkas pahaaimamatult toobi suule. Rüübe aga kõrvetas ta keelt ning neelu.

Ta nägi ahnust pääliku silmis ning äkki oli talle kõik selge.

„Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi,“ pomises ta läbi kõrvetava tule, hääldades hoolimata valust kõik nii puhtalt välja, kui sai – sõnades oli jõud ning selleks pidid need õigesti kõlama.

Kaks puuris olevat lindu kukkusid surnult ümber. Kolmandas puuris oli aga varese asemel hall kana. Külavanem naeratas laialt, kõik läks nii, nagu ta oli plaaninud.

Sel hetkel kires must kukk kolm korda ning kaabu Tuuletallaja peast kukkus valju mütsuga maha ning muutus suureks ja raskeks rahapajaks, mis ääreni täis kulda ja hõbedat.

Tuuletallaja vaatas oma linde, siis külavanemat ning seejärel rahapada ning tõi kuuldavale kriiske, mis läbistas maa ja õhu. Hüüde ajal muutus ta nina nokaks ja käed tiibadeks ning ta lendas linnuna kõrge tamme otsa.

Külavanem vaatas hetke linnule järele ning naeratas laialt.

Ahnelt tormas ta rahapada embama. Niipea kui ta aga end selle vasta surus, kõlas hääl kui kõuemürin.

„Ka viimane münt on nüüd käes. Leping on täidetud!“

Järgmisel hetkel oli kadunud nii pada kui ka seda emmanud mees.

Tuuletallaja vaatas seda vaikides. Siis aga lükkas tiivad laiali ja tõusis lendu.

Omal käel ta enam inimeseks tagasi ei saanud muutuda – tema neel ja keel ei suutnud enam väesõnu öelda. Ainus võimalus oli, et mõni nõid või sorts teda ümber muutis, kuid see oli kulukas.

Jah, muidugi saanuks ta ka vanakurja väge laenata, kuid ehk selleks korraks piisas.

*

Vahel võib Tuuletallajat endiselt näha tuult juhtimas. Kes teab, ehk olid tal muutuse hetkel ka tuulesõlmed ühes ning need temaga kaasa tulid. Oma pesaks võtab ta aga tihti varesepesa. Ehk otsib ta endiselt hallisulelist taga, et talle oma valu edasi anda.