the mist

Frank Árpád Darabont sündis 28. jaanuaril 1959. aastal Prantsusmaal põgenikelaagris, kuhu tema ungarlastest vanemad olid põgenenud 1956. aasta Ungari ülestõusu järgselt. Sealt sõideti pärast Franki sündi koos tema üheksa õe ja vennaga edasi Ameerikasse, esmalt Chicagosse ja kui Frank oli viiene, siis koliti Los Angelesse.

Formaalset filmiharidust Frank saanud ei ole, lõpetas keskkooli ära ja läks kinno kohanäitajaks tööle. See andis noorele mehele võimaluse vaadata tööstuslikus koguses filme ja vabal ajal kirjutada, kirjutada ja kirjutada. 2010. aastal Mick Garrisele antud intervjuus (millele ma kavatsen veel korduvalt viidata) on Frank ise öelnud, et tal läks üheksa aastat, enne kui talle kirjutamise eest reaalselt raha maksti, nii et mees soovis kõigile neile, kes filmimaailmas läbi lüüa soovivad, kõvasti kannatlikust ja järjepidevust.

Sellessamas intervjuus oli juttu nii oma hääle leidmisest kui ka oma loo rääkimisest. Frank ise kahetses, et pole siiani veel oma lugu rääkida saanud. Selle mure juurde tuleme veel tagasi, aga esmalt oma hääle leidmisest. Frank on eestätt stsenarist, aga stsenarist, kes ei kirjuta nullist. „A Nightmare on Elm Street 3: Dream Warrirors“ (1987) ja „The Fly II“ (1989) on järjefilmid, „The Blob“ (1988) uusversioon, „Mary Shelley's Frankenstein“ (1994), „The Shawshank Redemption“ (1994), „The Green Mile“ (1999) ja „The Mist“ (2007) põhinevad kirjandusteostel. „Majestic“ (2001) on küll Franki lavastanud, aga ei ole tema stsenaariumil põhinev, nii et võtame seda reeglit kinnitava erandina. Lisaks on Frank muuhulgas nokitsenud nii „Eraser’i“ (1996), „Saving Private Ryan’i“ (1998) kui ka „Godzilla“ (2014) stsenaariumite kallal, kui nimetada mõnda, mille tiitrites tema nime küll ei ole, aga mille valmimisse ta oma panuse on andnud.

Eks see mingi asja baasil stsenaariumi kirjutamine on kahe otsaga asi, ühelt poolt on piirid maha märgitud, tegelased juba ellu äratatud, leia ainult neile uus seiklus või viska algmaterjalist üleliigne välja ja ongi stsenaarium valmis. Teisalt aga on sul miljonid potentsiaalsed vaatajad, kes on näinud kas algversiooni või eelmist osta või, mis kõige hullem, lugenud kirjandusteost ja on oma peas juba filmi valmis vändanud ja nüüd pead tulema sina ja mitte oma häälega autori häält summutama. Sedasi, et algmaterjal ikkagi äratuntavaks jääks ja lõpptulemus natukenegi selle peas valmis vändatud filmi moodi välja näeks. Nii et pigem on tegemist väga peent tunnetust nõudva ülesandega, mis kindlasti mitte igaühele jõukohane ei ole. Frankile on.

Kuna siinkohal on paslik jutt konkreetselt Stephen Kingi peale keerata, siis toon halva näitena filmiks saanud kirjandusteosest „Dark Tower’i“ (2017) ja liigun siit kiirelt tagasi aastasse 1980, kui noor Frank võttis Stepheniga ühendust ja palus luba üks tema lühijutt filmiks mugandada. Ühe dollari eest Stephen selle loa ka andis (huvilistele soovitan otsida veebist lisalugemist märksõnaga Dollar babies) ja tulemuseks oli umbes 20 minutit pikk „The Woman in the Room“ (1983). Frank ise väga hea sõnaga seda filmi ei meenutanud, Stephenile aga meeldis ja nii oli tuleviku õnnestumistele alus pandud. Praeguseks hetkeks on Frank lavastanud neli filmi ja neist kolmele ka ise stsenaariumid kirjutanud ja need kolm – „Shawshank Redemption“, „Green Mile“ ja „The Mist“ on kindlasti mainimist väärt, kui tulevad jutuks parimad Stephen Kingi tööde mugandused suurele ekraanile. „Shawshank Redemption“ võetakse isegi siis jutuks, kui teemaks on parimad filmid läbi aegade. Ma ise leian, et „The Mist“ on kindlasti ära teeninud mõjusaimate õudusfilmide hulgas nimetamist.

the mist

Enne aga, kui mees lavastama lubati, tuli end tõestada, nimetatud lühifilmist üksi ei piisanud ja nii tulidki riburada kolmas „Freddy“ (mille esialgse stsenaariumi oli Wes Craven ise valmis kirjutanud, Frank lisas sellele minu arusaamist mööda peoga musta huumorit), koos Chuck Russelliga „The Blob“ ning seejärel „The Fly II“, mille üheks stsenaristiks on märgitud ka Mick Garris. Intervjuus kumbki neist seda filmi väga sooja sõnaga ei hellitanud, ainult Kenneth Branaghi „Frankensteini“ meenutati veel väiksema entusiasmiga. Frank ütles konkreetselt, et see Frankenstein, mis lõpuks kinodesse jõudis, ei meenutanud ta stsenaariumit mingist otsast. Kooliraha oli nende filmidega igatahes makstud ja Frank sai „Shawshanki“ tegemiseks rahastuse.

dream warriors

„Shawshanki“ lavastajana kaaluti muuseas ka Rob Reinerit, kes oli lavastanud Kingi lool põhineva „Stand By Me“ (1986). Aga lõpuks jäi Frank ikkagi selle juurde, et lavastas ise, küllalt tõenäoline, et „Kärbse“ ja „Frankensteini“ kogemuse pealt see tahe mehel. Mis näitab minu arvates seda, et stsenaristil on filmitööstuses ikkagi veits mõjujõudu, kui ta vaid endale kindlaks jääb. Kohe peast toon siia kinnitava näitena „Rocky“ (1976). Sylvester ütles, et tema stsenaarium ja tema mängib ja lavastab ja nii sündis. Ehk et kui on piisavalt hea stsenaarium, siis see film sünnib ka siis, kui lavastajatoolil ei istu kogemustega veteran. Sest ega ju lavastaja üksi filmi ei tee, selle õnnestumisse annavad oma panuse veel hulk teisi tähtsaid asjamehi, „Shawshanki“ näitel operaatorina näiteks väga olulise panuse Roger Deakins.

Shawshank Redemption

Ma vaatasin need kolm Kingi lugudel põhinevat filmi mälu värskenduseks ära ja olen Franki kui lavastaja hindamisel natuke hädas. Ei tee ta käsikaameraga peategelaste ümber ringe, ei kasuta maniakaalselt dolly zoom’i ega lase igas teises kaadris tuvisid lendu. Pigem jäi mul neid filme vaadates mulje kui rehepapist, kes istub reheahju ees, toksib kirvega oksarisu parajaks, lükkab hagu tulle ja keerutab samal ajal jutulõnga. Rahulikult ja vaikselt, kuhugi kiirustamata, aga kuulajate jaoks ei ole midagi muud olemas. Muu maailm on kuskil kaugel eemal. On ainult see lugu, mida jutuvestja räägib.

Mis toobki meid selle Franki väiteni, et ta ei ole veel seda oma lugu lavastanud. Teadlikult ehk tõesti mitte. Mulle aga tundub, et alateadlikult on need lapseea läbielamiste mõjutused väga selgelt mehe filmides nähtaval. Lavastatud filmides siis. „Shawshank Redemption“ räägib meile loo ju loo mehest, kes füüsiliselt on vanglas, aga kelle vaimu sel režiimil murda ei õnnestugi. „Green Mile“ vaatab sama temaatikat teise nurga alt, kas ja kuidas valvuri positsioonil olev inimene inimlikkuse säilitab. Ning ka „The Mist’i“ tegevus leiab aset suletud asukohas, kus hirm toob inimestes välja nende tõelise loomuse. Meil on vaja, et oleks kord, et asjad toimiks loogilist rada pidi, et oleks keegi, kes ütleks, kuidas on õige. Piisab sellest, kui tuleb keegi, kes on piisavalt veenva häälega ja lubab, et tema teab lahendusi ja inimesed järgnevad.

Green mile

Ja seda teemat jätkab Franki järgmine projekt, sari „Walking Dead“ (2010 - ). Frank on sarja idee autor ja esimese hooaja tegevprodutsent. See, mis edasi juhtus, on paras mustas pesus tuulamine, räägitud on erimeelsustest tootmiskulude üle ja välja on otsitud mõned Franki poolt saadetud e-kirjad, kus ta väga krõbedate ja sobimatute väljenditega oma kaastöötajate oskusi kommenteerib. Igatahes vallandati ta sarja tegemise juurest. Juttude põhjal mitte päris tühjade kätega, pärast pikki vaidlusi maksti mehele 200 miljoni dollari suurusjärgus.

walking dead

Minu lootus on, et ta kulutab tulevikus vähemalt osa sellest rahast oma loo rääkimisele, sest ma tahaks küll veel vähemalt korra istuda selle reheahju ääres ja kuulata, kuhu jutulõng välja viib.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0656)