Mind, Eesti Kaitseliidu vanem-seersant Silda saadeti koos Jõgeva maleva Delta rühmaga Jõgeva lähedale metsa Kuremaa järve äärde. Ülesanne oli ära tuua tähtis vaktsiinisaadetis uue zombiviiruse vastu, mis meie andmetel oli koos kandelennukiga sealkandis alla kukkunud. Nagu teada, hulkus ümbruskonnas viimasel ajal aina rohkem zombistunud kaasmaalasi ja kuigi paljud neist tiirutasid asulate ümbruses, kus nad tekkinud olid, siis ennast kaitsvad inimesed olid suurema osa kaugemale metsadesse tõrjunud, kus lisaks leidus ka nakkusohtlikke loomi ja puuke.

Meie rühmas oli lisaks minule veebel Kivi, noorem-seersant Pikk kes oli ka meedik ja üks seersant Lõuna maakaitseringkonnast, kelle nime ma olen unustanud. Rühma juhtis leitnant Loor. Meile oli teada ka, et vaktsiini vastu tunneb huvi Vene Föderatsioon, kust on kindlasti saadetud mingeid luurajaid, püüdsime nende suhtes valvel olla. Keda veel võis olla vaktsiini kukkumiskoha lähistel metsas liikvel, ei olnud teada, seega säilitasime liikudes ettevaatuse nii kahtlaste rühmituste kui süütute tsiviilelanike suhtes.

Asustatud punkti selja taha jättes sisenesime metsa, mina ja veebel Kivi kõige ees, tehes ees luuret. Otsides vaktsiinisaadetist leidsime oimetuks löödud tsiviilisiku, kes oli näinud metsas zombit ja meile rohkem huvi pakkuvalt ka vist mingeid teadlasi. Ta näitas meile teed meie sihtmärgi juurde, kui me teda veidi püsti aitasime. Rohkem me teda aidata kahjuks ei saanud, sest varud olid meil väiksed.

Pärast paar tundi näidatud suunas kõndimist kuulsime mingeid hääli ja nägime inimesi umbes 15 meetri kaugusel ning saime kohe aru, et need on kaaseestlased, kes aga ei saanud aru, et me oleme ka eestlased, kuigi me neid hüüdsime, ning nad avasid meie pihta tule. Kahjuks said paanikas ründajad meie rühma veeblile ja seersandile pihta ja nii lõppesidki otsa meie vähesed meditsiinilised varud. Kui vastased said aru, et oleme ka eestlased, jätsid meie tulistamise ja saime uurima minna, mis neil seal lahti on. Esialgu ei tahtnud nad meile mingit infot avaldada, aga pikapeale saime teada, et tegu on mingite relvastatud teadlastega mingist keskusest, kes ajab metsas mingeid kahtlasi asju ja on kahtlaselt huvitatud zombidest. Neil oli kohapeal ka paar haavatut, kellelt me infot ei saanud, sest nende ümber toimus liiga suur ja asjatu sagimine.

Kuigi meie ülesanded ei olnud täpselt samad, otsustasid ülemad, et liigume edasi koos, sest parem oli neid kahtlasi kujusid enda nähtavuses hoida, kuna ka mujalt oli oodata tülikaid huvilisi. Pealegi ei olnud meil eriti palju laskemoona ja meile tundus, et neil äkki on.

Varsti hakkasime uuesti liikuma ning mõne aja pärast leidsime end ristmikus 2 teega, kus ümber puudel olevad verejäljed andsid segaseid märke. Ülemad saatsid kõigepealt minu, meie rühma meediku ja teise rühma relvamehe väiksemale kõrvalteele luurele ning öeldi, et kui me 15 meetri tagant midagi ei näe siis tulge tagasi. Tee ühel polnud midagi näha, seepärast otsustasid mõlemad rühmad liikuda edasi mööda teed kaks ja ületada sild.

Edasi minnes varsti leidsime täiesti lagedalt kohalt kauaotsitud vaktsiinisaadetise. Meie veebel pidas seda varitsuseks, teadlased vist pidasid seda heaks õnneks ja me takerdusime mõtte peal sellega kiiresti tagasi liikuda. Järgmisel hetkel avati metsast meie pihta automaadituli valangutena ja eestikeelse röökimise vastuseks midagi ei vastatud, seega oletasime, et tegu on venelastega. Hakkasime kiiresti taanduma, leitnant käskis kastile sappa võtta ja katta kandjaid, kelleks algul olid üks teadlane ja üks meie võitleja. Kõik taandusid joostes ja vastutuld andes, aga kohe kui me jooksma hakkasime, sai meie rühmast veebel pihta, kelle pidime maha jätma.

Taandumisel jooksime otse sülle tervele rühmale zombidele, kes tulid meile kohe kallale ja võtsid rohkem kui pooled võitlejaid kohe maha, teiste hulgas enamiku teadlasi. Kõige tähtsam oli vaktsiinidega kast siiski asustatud punkti viia, pääsedes nii zombide käest kui venelaste tule alt, seega need kes said, jooksid kastiga edasi, vahetades vahepeal kandjaid. Ühel hetkel, kui jälitamine tundus just vaiksemaks jäänud, hakkas leitnant ilmutama kahtlasi märke ja seepeale meenus teadlaste relvamehele, et nägi kuidas leitnant enne ühe zombi kirvestamist oli vist saanud ise zombilt kergema riivaka ja sundis ta relva maha panema. Kuigi leitnant pidas isamaalise kõne, ei jäänud meil muud üle, kui ta maha lasta.

Vaid neljakesi liikusime kiiresti edasi asustatud punkti suunas, et vaktsiini abil saaks päästa meie rahva zombiviirusest. Metsaserv juba paistis, kui mind tabas meile järele jõudnud venelaste kuul ja ma langesin... Isamaad kaitstes, rahva nimel, vaktsiini päästes.

---------------------------------------------------

Teadaanne!

Reaktor kutsub üles kõiki zombilarbil ellujääjaid! Kui ka sinul on jagada meenutusi 17. juuli katsumustest, saada need meie punkrisse. Kiri tuleb panna konservikarbi sisse ja koht märkida lipukesega toimetus@ulmeajakiri.ee, siis leiame üles.