Autor Indrek Hargla

Lavastaja Anne Velt

Kunstnik Karmo Mende

Muusika Mick Pedaja

Grimmikunstnik Sirle Teeäär

Valgus- ja videokunstnik Rene Topolev

Näitlejad: Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Liis Haab, Katrin Valkna, Tarvo Krall, Meelis Põdersoo (VAT Teater)

Teatris käisid ja muljetasid Meelis, Lilian, Laura, muljed ja mõtted on kirja pandud vahetult pärast etendust kojusõidu ajal

Meelisel-Lilianil oli see juba neljas Hargla kirjutatud näidend vaadata ja eelmised kolm meeldisid; Laural oli esimene. Nii Ajateatri kui lavastajaga meil varasem kogemus puudub, peale Nõida tundub aga, et see ei jää sugugi viimaseks. Nähtu rõõmustas silma, tegi kultuurihinge rõõmsaks ja vääris kaugelt kohale sõitmist vägagi.

Lavastaja Anne jaoks ei olnud see esimene kokkupuude Harglaga, loodetavasti ei jää ka viimaseks. Koosmäng loojate ja kohaga paistab toimivat suurepäraselt.

Üldine esmamulje meilt kõigilt: hästi lavastatud lugu, meeldisid nii helitaust, valgustus, kui lavakujundus - väheste detailidega ajastu edasi andmine, ruumi hea ärakasutus. Lavastuse terviku tunnet soodustas ka mängupaik: oli küll mõis, aga uhke häärber asus eemal, seal kaugemal, kus võib elada päevavarjuga proua. Loo tegevuspaik-veski aga sobitus ülihästi mõisa abihoone rohmakate talade ja paest laotud seinte vahele. Peab veel lisama, et teekond Põhja-Eestisse tekitas teatrielamuseks sobiva eelhäälestuse, sest pärast pikka põualainet saime pool teed sõita paduvihmas, dramaatiliste pilvede all.

Mari

Meelis: mõjus pigem nagu metshaldjas.

Lilian: kohati viskas hullu sisse. Liis Haab näitlejana kahtemata tore ja meeldiv avastus. Olen küll näinud teda mõned korrad tuntud telesarjas, aga huvi näitleja vastu see pigem ei tekita.

Meelis: Selline nunnu. Tegi küll armuloitse, aga kinnitas, et nii ikka ei tohi. Kuna see on olemuselt õnnetu armastuse lugu, kus mitte armastatute endi, vaid väliste asjaolude tõttu lähevad teed lahku, siis selles suhtes on kirjanik tegelased paika pannud halastamatu ajaraamiga. No mis saab saada metshaldjalikust haprast neiust, kui kohe-kohe on sõda ja kolhoosikord peale tulemas.

Ema

Lilian: oluline tegelane, esindades nõidade „vahelejäänud“ põlvkonda. Otseselt ei eitanud nõidust, aga hoidis sellest eemale, kuskil sees paistsid oskused siiski olemas olevat. Veski seisukohast oluline naisliin. Ema kostüüm, grimm ja liikumine vananedes toimis samuti hästi - näitleja töö veenev.

Ema vanana teises vaatuses mõjus iseenesest üliusutavalt, samas suutis edasi anda teatud allasurutud ärksuse, nõiahinge. Spekuleerisime, et ilmselt ka vana ema pension ei läinud tegelikult meelest, ema lihtsalt varjas raha joodikute eest. Ka jäi vanast peast tunne, et ta mitte ei ole ära unustanud Mari surma, vaid tal läheb aegajalt meelest, et ilmarahva jaoks “peab” Mari surnud olema.

Ema tegelasele spekuleerisime juurde põneva lisanüansi. Kui haned rändajate veelindudena võivad rahvapärimuses olla hingede rändamisega seotud, siis omandab rõhutatud lausung “Lähen toidan hanisid” hoopis põneva lisavärvingu.

Oskar

Meelis: visuaalse poole pealt kiidan Tarvo Kralli tegelase grimmi, eriti teises vaatuses. Üldse töötas Kralli tegelaskuju võrratult. (Pildil paremal.)

Kaarel

(Ülemisel pildid vasakul.) Esmamulje: kõige üheplaanilisem tegelane. Veski-inimeste reaalsusest väljastpoolt justnagu sisse toodud, varjatud eesmärgiga ja võibolla mitte päris omal volil. Küllap mõjub ta teiste tegelaste taustal lihtsamana, sest temaga ei toimu suuri arenguid. Ta sobib publiku-vaatepunkti esindama, sest paljusid asju, mida teab veskirahvas, aga ei tea esialgu publik, et tea ka tema. (See, et Kaarel teab rääkida veskiga seotud legendi, ei tähenda suurt, sest ta ei tee ise selle teadmisega midagi.)

Hiljem saime aru, et tegelikult toimus ka Kaarli puhul nähtav areng - bravuurikas ja eluvõõras tudeng muutub aegamööda alandlikumaks, aupaklikumaks.

Merle Palmistelt vinge osatäitmine. Sarnaselt emaga toimub tegelase transformeerumine vaatuste vahel ja Palmiste on sama veenev nii peene prouana, kui iseloomuga kolhoosi-emandana. (Mõlema vaatuse kohta tekkis paralleel filmirollidega - Rummu Jüri ja Eesti Matus.) Mitmetahuline kuju, samuti jääb tunne, et Anne teab veski-asjadest palju rohkem, kui pealtnäha paistab.

“Tütar”

Mõte kojusõidu alguses: kui Mari palus veskilt, veskivaimult pääsemist, siis mingil moel saabus pääsemine tütre näol - veskihingel on nüüd jälle naisliinis inimene kohapeal olemas. Tund aega hiljem hindasime selle tõlgenduse küll täielikult ümber, meenutasime vastuolule viitavaid asitõendeid (pererahvas esitab külalisele päheõpitud udujuttu, “tütrel” ei ole oma nime, vanus ei klapi ka kuidagi; Kaarliga kohtudes tuleviku-nõiaplika isegi ei ürita väidetavat kadunud isa teemaks võtta, vaid juhib jutu kohe küsimusele, et kuidas selle aastakümneid kestnud tõelise armastusega ikkagi oli...). Ühesõnaga, jõudsime peagi hoopis muule järeldusele.

Veski ja veskivaim 

Laura: minu jaoks võttis veski ise kohe tegelase mõõtmed. Osatäitjat tal ei olnud, karakter joonistus välja valgustuse, lava- ja helikujunduse võtetest. Aga oli tunda, et veski korraldab teiste tegelaste tegemisi.

Lilian: veski on nagu tagaplaanil seisev pereliige, kes vaikselt kindlustab oma eksistentsi. Veski vajaks justkui mõlemat, nii nais-kui meeshinge; vaja on nii vaimude pooluse eest hoolitsejat kui kedagi, kes olme-tööstusliku osa majandaks. Juba esimeses vaatuses jäi mulje, et veskil on vend Oskarit rohkem vaja, kui Oskaril veskitööd.

Meelis: Veski ei lasknud endale uusi võõraid juppe külge panna, moderniseerimine ei paistnud talle sobivat, suunates oma soove vaikselt eemalt, tõugates ebasobiva eemale. Kui Oskar sai uute turbiinide jaoks raha, siis see läks kahtlaselt kaotsi - kas veski “käsi” segas kuidagi vahele, või pani Oskar raha ise huugama jäi vaataja otsustada.

Lilian, Laura: tundus, et veski kontrollis kogu mängu - veski andis neiule vastuseid-juhiseid, veski suunas tegelaste valikuid, hoidis inimesi enda juures. Nagu emalaev!

Meeldiv oli loo juures tõsise kaabaka puudumine, ei olnud ühte ja üdini paha. Tegelased oma vigade ja konksudega mõjusid positiivselt.

Arvamused, meeldimised, vähem-meeldimised 

Lilian: valgustuse osas oleks ehk kohati tahtnud näha müstika natuke jõulisemat rõhutamist. See jõulisem “miski” oli olemas näiteks noorte keerutamise-momendil, oleks mujal samuti rohkem tahtnud.

Meelis: Jah, praegu oli asi usutav päriselu võtmes, kunstivõtmes oleks kohati veel vunki juurde tahtnud. Noorte flirt ja kire tekkimine oleks võinud ka rohkem võimendatud olla.

Aga samas - armulugu pidigi olema viirastuslik ja episoodiline, oma lühiduses oli hästi välja mängitud.

Laura: kui esimeses vaatuses põimiti lavastuslike vahenditega hoolikalt kokku õrn müstikaloor, siis teise vaatuse algus - kõmm! Seitsmekümnendatesse! - mõjus esialgu võõristavalt. Eks mõistusega sain muidugi aru, et küllap nii see mõju peabki töötama - võõras võim, kolhoosikord ja veerand sardelli mõjuvad ka tegelastele nii. Varsti sai sündmuste jälgimisega jälle järje peale, aga natuke tahtis harjumist.

Meelis: mulle ei meeldinud see nali, et “meil üks raamat juba on,” see tegi ka vana ema lollimaks, kui ta tegelikult oli.

Lilian: aga seda raamatuga sekeldamist võib võtta hoopis nagu sihilikku takistuste rada, teiste tegelaste poolset järelekatsumist ja pidurdust, et kirjanik õigete küsimuste juurde jõuaks. Lisaks saab raamatu kinkimise kohale anda veel ühe tõlgenduse - sõnad olid kirjaniku jaoks tema hing, kui Kaarel lõpuks raamatu ära kingib, on ta valmis ka oma hinge veskile andma, mis omakorda on järgneva käivitajaks, mis muidu ei oleks saanud toimuda.

Laura: Esimese hooga tundus Mari “elluäratamine” ja Kaarli nooruse tagasiandmine loo seisukohalt järsu ja meelevaldsena, aga pärast hetke järelemõtlemist meenus rõhutatud ohvriand - vana ema pistis veskile andamiks kalli väljamaa apelsini! Tähendab, et küllap veski ka omalt poolt vastu andis. Nii et kui vahetult vaatamise ajal häiris kiire ja justkui kunstlik lõpplahendus, siis järele mõeldes läksid loo tükid paika.

Vaheajal teatri taga

Tekst, tegelased, koht, helid-visuaalid hakkasid hästi kokku.

Ja ulmet jagus. Kui otseseid üleloomulikke nähtusi, mida vaatajale esitati, oli piiratud koguses ja ulmeosa oli nagu peidus, siis ridade vahele mahtus oi kui palju!

Kojusõidu ajal peetud muljetustest ja arutelust võib järeldada, et lugu hakka meie jaoks oma elu elama, sütitas tõlgendusi ja ärgitas küsimustele.

Reaktori esindus elamuseks valmistumas