Sõjasulane pole kerge olla. Kõik, mis on sul küljealuseks, on õled. Ja teiste meestega võib alati naginaks minna, seega võid sa sealsamas barakis oma aseme juures peksa saada.

Ja kui te küsite seda, mis on ometi õlgedel viga, siis olete te küll talus elav mats. Isandatel on suured voodid, millel on sulgi täis topitud kotid ja padjad. Kuidas küll jätkub kanu lossiõuele siblima, kui neid sulgede saamiseks ja meeste toitmiseks tapetakse, jumalad seda teavad.

Jumalatest rääkides, meie parun ei tegele neist enamiku jaoks just meelepäraste asjadega. Küsimus pole maagias, mille kohta mõned ütlevad, et see annab inimestele suurema väe, kui neil on selleks õigus. Meie isand teenib lisatulusid teeröövlina ja teeb hullemaidki asju, aga jäägu see praeguseks. Meil on ju just üks ots ees, ma ise nuhkisin välja, et jõukas kaupmees parun Bofi maadelt läbi sõidab. (Just parun Bof see meie isand ongi.)

Nii, nüüd on see röövkäik möödas ja las ma räägin teile, kuidas see läks, armulised leedid. (Sina, Jüüt, ole oma jutuga, et need on hoorad, vait. Eks saanud raha eest meestega magamine just ilujumalanna templitest alguse.)

No mis seal minna oli – vahimees oli vaatluskohal ja andis sealt, kitsalt kõrgendikult, kus rohkemate meeste jaoks ruumi pole, kaupmehe voori saabumise kohta märku. See on peen kunst – ühest küljest annab sarvehääl varitsejad liiga vara ära. Vaht võiks ju ise looma hääli teha, aga inimhääl on sellise vahemaa katmiseks liiga nõrk. Siis ongi erilised viled ja pillid, mis valjusti loomahäält teevad. Et need loomulikumalt kõlaks, siis on mõnele ka loits peale loetud.

Niisiis tegi vahis olev mees pilliga põdrapulli häält, aga põtrade moodi me küll ei käitunud. Põdrad ju ründavad inimesi vaid enesekaitseks. Meie aga tungisime, mõõgad käes, peale ja tagant vibumehed katsid meid. Mitte et kaupmehe saatjad eriti pihta oleks saanud, aga nende seas puhkes selline segadus, et korralikult võitlejaid neist küll ei olnud.

Need, kellel mõõk veel pooleldi tupes, kisti kohe sadulatest maha. Need, kes polnud korraliku kaitseasendit kätte saanud ja kelle relva oli lihtne kõrvale lüüa, langesid enamasti mõõga läbi. Ja siis mõned kaitsesid end kas üsna oskamatult või hirmunult. Tõsi, kõige vapram ja osavam kaupmehe meeste seast raius ühel paruni sõjasulasel pea pooleks. Sellisega pole mõtet ausalt võidelda, mitu mõõka torkasid ta selja tagant läbi.

Aga nüüd joome ja teeme muudki mõnusat, jumalanna preestrinnad.


*


Kuss, kuss, me ei tohi tegelikult lossi naisi tuua. Aga ma päästsin kord tänase vahimehe elu ja ta maksis oma kaaslasele, et see ka silma kinni pigistaks. Seepärast me ei saagi barakki minna, peame laudaga leppima. Mis seal vahet, siin ongi õlgi rohkem.

Oot, las ma musutan. Ei ma saan aru, et naised tahavad kaisutamise vahepeal juttu ka rääkida. Sa oled kaunis nagu…

Sa tahad hoopis rohkem sõjasulaste seiklustest kuulda? Sa siis veel mäletad, mida ma nädala eest kaupmehe voori röövimisest rääkisin?

No vot, parun Bof kutsus meid enda juurde ja näitas meile ühte käsikirja. Mulle tuleb ette, et kaupmehe asjade seas oli üks kast käsikirjadega – küllap võis ka see ürik sealt pärineda.

Paljud meie seast ju ei oska lugeda ja ma ise ei loe eriti kiiresti, aga seal oli ühe lauto pilt. Kas see oli eriliselt nikerdatud või kuidas meie isand selle ära tundis, aga parun ütles, et just selline pill on rüütel Kili omanduses. Ta tahab selle Kililt ära röövida ja me peame õigel hetkel segadust tekitama, et see paremini õnnestuks

See oli üks peenike plaan, mida parun Bof oma nikerdatud toolil istudes meile tutvustas. (Ta rääkis nii elavalt, et parunikroon tema pea ümber üles-alla liikus.) Me pidime rüütel Kili lossi piirama, kui parun tollel külas on. Et mitte oma isandat välja anda , pidime me meie isanda suure vaenlase parun Jemi värve kandma. Sellel oli ka teine tagamõte, rüütlitega tüli norides on oht nende suverääne pahandada ja seda ei tasu teha, kui just nendega juba eelnevalt nugade peale ei olda.

Kuule, mu suu kuivab sellest suurest rääkimisest ära. Anna mulle nüüd üks mahlane musu. Jah, just niimoodi.


*


Jumalad, me peame enne vahimeeste vahetust minema saama ja sina tahad kuulda Kili lossi piiramisest! Piiramine on ju igav, külita seal põõsastes, Jemi värvides ülakuued üll... Siis tuli Bofi kannupoiss müürile valetama, et Kili ootab ühte vahimeestest saali.

Muidugi ta ei oodanud – see oli meile märguanne, et parun Bof teab, kus lauto on. Ja nii me siis tungisime peale. Meile lasti müürilt nooli kaela, paljud said surma. Mõned meie mehed rammisid väravat ja sel ajal püüdsime me teised redeleid mööda müürile jõuda. Muidugi tuleb redeleid rohkem püsti ajada, kui vahimehed jõuavad neid ümber ajada.

Eks see ole ka ohtlik, kui sa oled sel ajal redelil. Näed, Jüüt, keda sa üks päev kõrtsis nägid, murdiski kaela ja jäi halvatuks. Muidugi ei hakanud me teda laatsaretti tassima, tegime talle sealsamas lõpu peale. Mis sa kirtsutad nina, halvatutest pole ju enam sõjameest.

No vot, kui värav lõpuks järele andis, siis osa mehi tungis sealt sisse. Mina olin selleks ajaks juba müüril ja mõõklesin vahimeestega. Ma olin seda vahimeest, kes lükkas ümber redeli, mida mööda Jüüt peaaegu müürile jõudis, tähele pannud. Nii kui ma ta rõugearmilist molu nägin, raiusin ma kolm… hea küll, ei olnud nii, kaks meest surnuks, et temani jõuda. Lõin selle raisa mõõga sellise hooga kõrvale, et ta käsi läks liigesest välja ja viskasin ta müürilt alla.

Mis sa küsid? Ma ei tea, kas Jüüt mulle just nüüd sõber oli. Tal polnud viga. Ta oli minust viis aastat vanem ja nooremana võttis Jüüt mõne korra enda peale, kui ma poisikesena Bofi veinikeldris maiustamas käisin.

Nojah, vahimehed taganesid mööda trepikäiku torni, kust need meie mehed, kes olid väravast sisse tunginud, altpoolt neile peale pressisid. Tapsime taganejad ühendatud jõududega kiiresti ära ja raiusime end üle hoovi. Bofi kannupoiss oli end võitluse ajaks ära peitnud ja kui meie mehed juba hoovis olid, ilmus ta välja tahma ja ühelt langenult võetud ülakuuega, mis Jemi punastes toonides veikles, maskeeritult.

No nii, tema juhatas meid siis õige sissepääsu juurde ja meid oli veel hea hulk järgi, kui me lõpuks saaliuksel seisime. (Meie taga koridoris lamas nii meie omasid kui ka Kili mehi, kes kandsid siniseid ülakuubesid.) Sees vahimehi nii palju ei olnudki, aga Kili seisis, käsi ette sirutatud, ja irvitas.

„Arvate, et teie isand Jemi, kes end sepakunsti ja maa-aluste tulede jumala Hepi soosikuks peab, minust nii lihtsalt jagu saab?“ küsis ta ja tõrvikutuled veiklesid tema sõrmuse safiiril. „Vaadake nüüd jumal Nape võimu.“

Kusagil väljas hakkas kange kohin ja osa meist seadis end koridoriuksele valvesse ja teised jätkasid Kili vahimeestega mõõkade ristamist. Arusaamatul kombel purskas mööda koridori jäme veejuga, mis need, kes eest ei tõmbunud, laiali paiskas.

Sees võttis vesi kahel jalal seisva elementaali kuju. Ei, ma ei oska seda olevust millegagi võrrelda. Ma parem ei mõtle liiga palju selle peale, milline ta oli. Brr.

Igatahes ütles meie isand Bof mingi imeliku sõna. Küllap ta leidis, et olukord on nii kriitiline, et ta parem riskib enda paljastamisega. (Ma nägin silmanurgast , et lauto oli nüüd meie isanda käes.)

Küllap see imelik fraas, mida parun Bof kasutas, oli röövkäigul saadud ürikutest õpitud loits. Sest tema lautomäng pani Kili mehed – ja mitte ainult mehed – tantsima. Ma pean sellega silmas seda, et isegi elementaal hakkas muusikarütmis tatsuma – algul vastumeelselt ja edasi üha hoogsamalt.

Vaatasime, et me tema teelt eemale saime. Isand andis lauto ühele pillimängu oskavale sõjasulasele. Siis astus ta Kili, kes pidurdamatult tantsis ja sai vaevu hammaste vahelt pressitud: „Aadliverd röövlinärakas. Ma poleks sind usaldada tohtinud,“ juurde ja rammis talle pistoda kõrri.

Selle peale jättis elementaal korrapealt tantsimise ja marssis Bofi poole. Meie parun polnud seda oodanud. Meeleheitlikult üritas ta kiskuda sõrmust Kili sõrmest ja sinised valguslaigud jooksid üle ruumi.

Mul polnud aega oma isandaga tseremoonitseda. „Sõrm maha,“ ütlesin ma ja edasi käis kõik väga kiiresti. Sõrm varises mu mõõgalöögist käe küljest, elementaal paiskas mu eemale ja Bof veeretas end eemale Kili sõrmusesõrme pihku pigistades.

Küllap oli abi sellest, et olin raiunud sõrme läbi kohe sõrmuse tagant, sest Bof sai sõrmuse üle sõrme alumise otsa kätte. Juba ta seisiski püsti ja sihtis oma kõverdatud sõrmega, milles säras safiir, elementaali. See peatus.

„Nape nimel, mine tagasi sinna, kust sa tulid,“ ütles Bof häälel, mis ei kõlanud eriti kindlalt.

Selle peale ilmus elementaali näoosale midagi, mida võiks pidada hämmeldunud ilmeks.

„Kaevu,“ taipas parun, „mine tagasi kaevu.“ Ja elementaal vantsis läbi koridori hoovi tagasi.


*


Lase ma suudlen, täna pole mul aega lobiseda. Meil on ju suurem käik ees.

No sulle ma võin küll öelda, mu armas. Meie parun kavatseb kuninga enda kukutada. No mispärast võimatu – küllap ta paneb kuninga sõdurid lautoga tantsima ja kui lauto vägi ka nii suur pole, et neid kõiki võitlemisvõimetuks teha, siis vähemate vastastega võitlemisega saame ometi toime.

Ah et sulle meeldib meie riigi kuningas ja kas pole tegu riigireetmisega? Musike, sa ei saa mind sundida valima sinu ja oma isanda tahtmise vahel.

Tule tagasi, ma ei mõelnud seda nii. No tule ja mõtleme veel seda asja, kallis.


*


Pärast meie paruni lossist välja ratsutamist olin ma pinges, nagu võiks parun lugeda mu mõtteist seda, mis mul plaanis oli. Muidugi see polnud nii ja me rändasime peatumata, kuni me vahemaa, mille võis sellise tempoga katta paari päevaga, kaugusel pealinnast peatuse tegime.

Mul vedas, et mõnede mu kaassõjasulaste telk oli tagaküljega praktiliselt parun Bofi telgi tagakülje vastas. Üks selles telgist olevatest meestest läks veelähkrit täitma ja tagasi ta ei tulnudki, sest ma lõin ta uimaseks, sidusin kinni ja vedasin põõsastesse. See kalts, millega ma tal suu kinni toppisin, oli ühe vana kuue siil, mille ma olin kaasa võtnud.

Vana Fiiga, kes samas telgis ööbis, oli lihtne. Ma tundsin tema kombeid ja nagu arvata oligi, oli teda lihtne end purju jooma meelitada. Telgi kolmas elanik, Mihel, püüdis Fiid veenda joomist lõpetama ja sõitles minuga. Ma lihtsalt irvitasin selle üle.

Lõpuks vajus Fii pea, mida ümbritses nagu pealae lagedusele tasakaaluks uhke juustepuhmas, rinnale. Ma ei lasknud veinilähkril maha kukkuda, vaid püüdsin selle kinni ja panin maha. Lõkkest olid järgi ainult hõõguvad tukid.

Miheli heitis mulle oma punastest silmadest, mille värvi küll polnud enam hämaruses võimalik eristada, pilgu ja kummardus vaenulikul toonil pomisedes lõkkesse viskamiseks halutükki korjama. Lõin ta uimaseks ja vajusin siis hetkeks mõttesse.

Mihel polnud kunagi Jüüdiga läbi saanud ja oli kord talle koos paari teise mehega kere peale andnud. (Sitaratas, üksi ta ilmselt ei julgenud mu sõbraga kaklema kippuda.) Jõudsin otsusele, lõikasin Mihelil kõri läbi ja puhastasin siis pistoda, sest mul oli seda veel mitmeks asjaks vaja.

Läksin telgist välja ja veendusin, et parun Bofi telgis oli lamp kustunud. (Meile teistele ta ei raatsinud õli kulutada.) Läksin sisse tagasi ja lõikasin telgi tagaseina augu. Veel veidi lõikamist ja juba ma olingi Bofi telgis. Lasin silmadel pimedusega veidi harjuda ja hiilisin paruni aseme juurde.

Kui ma olin oma endisele isandale lõpu peale teinud, tegin ma paar sammu telgi seina lõigatud ava poole. (Mu uus „isand“ oli see kõrtsitüdruk, kellesse ma armunud olen.) Siis suruti mind maha ja käed, mis peagi leidsid pistoda, mida ma ei olnud hakanud enam puhtaks pühkima, otsisid mu läbi. Parun Bofi telgi valvurid polnudki päris kasutud.

„Kas me tõmbame selle raisa kohe oksa?“ küsis üks neist. Teine valves olnud sõjasulane ütles väikese mõtlemise järel, et võib-olla tahab noor parun ise otsustada, mida minuga teha.


*


Tagasirännul ei koheldud mind just hästi. Noor Bof ei teinud mu räsitud riideid ega ülespekstud nägu märkamagi.

„Piisab mul ainult oma sõjasalgaga isa senjööri tema sõjaretkel saata ja üks reetlik mats veristab mu isa ilma võitluseta ära. Veristab nagu sea, nagu talumatsilt oodata võibki,“ ütles noorparun häälel, mis ei reetnud mingit kurbust, vaid mis oli mõõdukalt vihane. Ja kas ma kuulsin selles hääles veel midagi?

„Viime selle tõpra välja ja tõmbame rattale.“ Jah, hääles oli vaoshoitud hirm.

„Miks sa nii osavast hiilijast sõjasulast nagu mina ellu ei jäta ja salakuulajaks ei võta? Või kardad, et lõpetad nagu su paps?“ küsisin ma. Noor Bof peaaegu jooksis mu ette, nagu ma oodanud olingi.

Ma ei jäänud kuulama lause, mida ta hammaste vahelt sisistama hakkas, algust. Sihtisin rusikalöögi valvuri suunas oma vasakul küljel ja langetasin kohe pea. Valvuri mõõk vihises üle mu pea paremal seisva valvuri pihta.

Segadus kestis vaid hetke, aga sellest mulle piisas. Sööstsin edasi ja tõmbasin noorparuni, kes oli alles põgenemiseks ümber pööranud, kaasa.

Ei tea, miks Bofi senjöör hertsog Vim seda nõrgukest nolki oma retkedele kaasa veab – mul õnnestus noort Bofi ilma vaevata kinni hoida.

„Tagasi,“ lõrisesin ma valvurite peale, „või ma murran ta kaela.“

„Paljaste kätega või?“ küsis see valvur, kes teisele mõõgaga oli äsanud, üritades ilma erilise veendumuseta iroonilist häält teha. Tema kaaslane vaatas teda vaenulikult. Särgi metallrõngad olid enne katkemist mõõga suurema hoo peatanud, aga ikkagi oli tal käel veritsev haav, mida mõned teenijad siduda aitasid.

Hindasin oma šansse. Kogu kohtumine toimus väiksemas saalis teisel korrusel. (Ilmselt selleks, et moepärast leina teeselda, ei kippunud noor Bof istuma oma isa toolile suures saalisa.) Aken ei tule põgenemisteena ilmselt arvesse ja koridoris saadakse must varem või hiljem jagu.

Noh, tuleb proovida. „Minge eest,“ ütlesin ma kõrvalukse juures seisvatele valvuritele ja liikusin, külg ees, noorparunit järele vedades selle taga olevasse suhteliselt kitsasse koridori. Enamik valvureid liikusid läbi saali mulle järele.

Kui nüüd mõni valvur mujalt majast kogemata siia koridori satub või mahajäänud valvurid ise või keegi teine nende märguande peale koridori teisest otsast siia kiirustab, on tõenäoliselt kõik läbi. Noor Bof oli korraga mu garantii, et valvurid mind liiga innukalt peatada ei ürita ja samas takistuseks kiirele edasiliikumisele.

Korraga kostis saali poolt rüselemist ja koridoris olevad valvurid kiikasid segaduses tagasi. Noh, see annab mulle väikse edumaa, mõtlesin ma ja otsustasin noorparuni ikkagi kaasa võtta. Sikutasin teda mööda koridori kiiremini edasi ja üritasin nurga taha kiigata. Kui see mul õnnestus, siis olin ma koridorikäänakule ligemal, kui see oleks mulle meeldinud. Õnneks ei olnud käänaku taga kedagi ja ma jätkasin teekonda.

Nüüd olin ma järjekordses plindris –treppide juurde jõudmiseks oleksin ma pidanud pöörama vähem kõrvalistesse käikudesse ja kõrvalkäikudest polnud kasu, kui ma ei tahtnud siiski lossiseinal turnimist proovida. Valisin huupi mõned koridorid, mis mind treppidele lähemale ei viinud.

Siis avanes üks uks selles koridoris, kus ma parasjagu noorparuniga viibisin. Küllap nõudis kaalutlemine liigselt mu tähelepanu – ma pöördusin aeglaselt hämmeldunud näoga teenri poole. Tolle mitte enam esimeses nooruses näole ilmus mõistmine ja siis kasutas noor Bof juhust ja virutas mulle jalaga pahkluu pihta.

Teener ja tema kaaslane klammerdusid oskamatult minu külge ja noorparun riskis oma käsi liigutada. Lööma ta mind nendega ei hakanud, küll aga pistis ta parema käe mu lõdvenenud käsivarre ja oma kaela vahele.

Rebisin end ühe teenri käest lahti, aga siis tabas mind noorparuni vasaku käe küünarnukk. Meelega või mitte, löök tabas mind päikesepõimikusse ja pani mind noort Bofi lahti laskma. Kummargil ja vaevaliselt õhku sisse ahmides nägin ma, kuidas noor Bof võttis saapast pistoda.

Nüüd on siis asjad ühel pool, jõudis mu peast läbi vilksatada ja siis ilmusid ümber nurga mõned kummalised mehed. Nad olid nimelt relvastatud, aga nende rõngassärkide pealt puudusid värvilised ülekuued.

„Kelle mehed te olete ?“ nõudis vihane noorparun tollelt, kes teda mõõgaga sihtis. Teine teener lasi minust lahti.

„Kuninga salakuulajad,“ teatas mulle vägagi tuttav hääl ja nurga tagant astus välja mu kõrtsitüdruk.


*


See ei ole hea lahendus. Jah, ma tean, kallis, et ma oleksin sulle salajaste ülesannete täitmisel koormaks. Aga nii jääb mulle mulje, et sa ainult mängisid minuga.

Ma ei mõelnud seda nii, kallis. Jaa, ma usun seda, et ka sina lõpuks armusid minusse. Aga mis vahet seal on, kas sa kuni lõpuni püüdsid mind ainult parun Bofi vastu üles ässitada või mitte, kui see kõik lahkuminemisega lõppeb?

Miks sa nüüd korraga tahad, et ma sulle uuesti Jüüdist räägiks? Oota, sa ei pea seletama. Sellepärast, et Jüüt vägivaldselt hukkus, ei oleks parem, kui me poleks Jüüdiga kunagi kamraadid olnud. Võib-olla on ka armastusega nii, et isegi siis, kui see lõpuks kurbust toob, on parem armastada kui mitte armastada.

Võta käed ära, ma pean selle armastuse asja üle veel mõtlema. Meil on veel see viimane öö aega, võibolla saad sa mind veel siis kallistada, kui ma endas selgusele jõuan.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0868)