Fritz leiberKui väga rohmakalt eraldusjooni vedada, siis jaguneb fantasy laias laastus kaheks: eepiline fantasy ja kangelasfantaasiad. Viimast on sageli nimetatud ka mõõga ja maagia kirjanduseks, sarnaselt siis seikluskirjanduse mõõga ja mantli kirjandusega. Mõõga ja maagia (sword & sorcery) termini mõtles aga välja käesoleva kirjatüki kangelane Fritz Leiber.

Võib ju vaielda, millal täpselt ilmus esimene fantaasialugu ja millal esimene kangelasfantaasia, aga Fritz Leiber oli mees seal üsna alguses. Esimene oli Robert E. Howard ja tema barbar Conan, kes võib-olla polnudki kõige esimesed, aga menu ja levik panevad asjad paika ning neid mäletatakse siiski esimestena. Howardi tuules tuli teisigi, kasvõi C. L. Moore, aga kui me räägime järgmisest suurest nimest, siis me räägime Fritz Leiberist ja tema Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja lugudest. 1939. aastal ilmus esimene jutt ning 1957. aastal koguti need jutud kogumikuks.

Leiber kirjutas sarja edasi ning kui 1960ndate teisel poolel tõusis fantaasiakirjanduse uuem ja moodsam laine, siis hakkasid ka Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja tekstid ilmuma uuendatud sarjana, kus iga raamatu pealkirjas on sõna „mõõgad“. Tänavu maakeeles trükivalgust „Mõõgad ja nõidus“ (1970) on sarjasise kronoloogia põhjal esimene köide ning 1957. aasta kogumiku jutud moodustavad suuresti selle sarja teise köite. Kokku on sarjas seitse köidet, pluss Robin Wayne Bailey kirjutatud ametlik järjeromaan.

„Mõõgad ja nõidus“ on hiljem kirjutatud avaköide, mis sisaldab 1957. aasta kogumikust pärit meeleoluka avalaastu, 1962. aastal ilmunud jutu „Ebapüha graal“ ning kaks 1970. aastal ilmunud lühiromaani. Kuigi paar teksti on vanemad, on kogumikku lugedes kogu aeg tunne, et otsekui oleks need kirjutatud just selles järjekorras, nagu nad raamatus on – sedavõrd kompkatne köide!

Avalaastust „Sissejuhatus“ pole suurt midagi rääkida: kaks lehekülge, mis loovad meeleolu ja annavad kergelt aimu maailmast.

Lühiromaan „Lumenaised“ pajatab meile loo Fafhrdi noorukieast kaugel põhjas, kus kummaline barbaarne ühiskond oma viikingilaadsete sõjakate meeste ja lumenõidust praktiseerivate naistega. Sisuliselt matriarhaat, kus meestel on küll teatavad vabadused ja võimalused, aga naised on siiski see kael, mis kogukonna pead pöörab. „Ebapüha graal“ on aga jutt maagiõpilasest Hiirest, kellest jutu käigus saab karm Hall Hiirepüüdja.

Lühiromaani „Hukatuslik kohtumine Lankhmaris“ pealkiri ütleb kõik. Meie kangelased saavad kokku, maitsevad tsivilisatsiooni, saavad kõrvetada, pääsevad ja järgmised seiklused võivad alata.

Kuna tegu on avaköitega, siis on selge, et meie kangelaste elu ja tervis päriselt ohus pole. Lood on küll seikluslikud, aga autori jaoks on seiklused kõigest taust, mis lugusid edasi viib. Fritz Leiberi kirjutatu raskuspunkt on siiski maailma ja selle elu-olu kirjeldamisel, kommete kriitikal ja millel kõigel veel. Oma roll on ka tunnetel ja seksil, nii tavalisel lihalikul, kui ka erootilistel projektsioonidel. Ei, tegu pole porno ega nüri kiimakirjandusega. Fritz Leiber lihtsalt ei jäta kirjeldamata eluvaldkondi, mida enamus ulmeautoreid vältima kipub. Sealjuures oleks väga ekslik näha Leiberis mingit dekadentlikku boheemlast, kes eluga läbi-lõhki kursis ning vastandada teda neurootilisele emaga koos elanud Robert E. Howardile. Kui Leiber kunagi hiljem ühes intervjuus avameelselt oma alkoholismist rääkis, siis tõi ta joomarluse ühe põhjusena välja just takerdunud suhted naissooga ja napsu, mis seda kõike siluda aitas.

Küllaltki levinud näib olevat hoiak, et kangelasfantaasiad on primitiivsem kraam, aga eepiline on see õige ja võimas. Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja lood tõestavad kenasti, et ka kangelasfantaasia võib olla kena ja korralik kirjandus. Kui võrrelda teiste maakeelsele lugejatele tuntud kangelasfantaasiatega ja nentida, siis barbar Conani lood on selline pisut pinnapealne katkematu seiklus, mis samas kuhugi välja ei vii. Poul Andersoni „Murtud mõõk“ on pigem saagade vaimus stiliseering ning Michael Moorcocki lood Elricust on dekadentlik maneeritsemine, mis ajuti sihi suisa käest kaotab. Jah, nendega võrreldes on Fritz Leiberi sari kuidagi küpsem ja mitmetahulisem. Ei, ma ei sea neid lugusid eelvõrreldust ülimaks, lihtsalt teistmoodi ja kuidagi elulisemad.

Lõpetuseks ka veel paar rida tõlkest. Triin Loide tõlge on ladus ja lugedes ma ei tundnud, et loen tõlget ja ei pidanud mõtlema, et kuidas see kõik tegelikult originaalis kõlas. Paar pisikest mustusepiiska siiski oli. Põhja barbarite ühiskonnas oli juttu aatomitest, mis maailma loogika seisukohalt on ju jabur. Ja karvase pealikujõmmi käsilased oli maakeelses tekstis leitnandid!? Eesti keeles on leitnant siiski märksa modernsem termin ja eeldaks vähemasti sõjaväelist vormi. Lugejana elab sellised asjad muidugi üle, aga lugemine küll korraks takerdus ja pani kukalt kratsima. Kuna üldiselt oli tõlge hea, siis pikka pausi ma ei pidanud ja lugesin edasi. Loodan, et tõlkija (või teised asjaosalised) pikka viha ei pea ning ma saan peagi samas tõlkes lugeda sarja järgmist tõlget.


Fritz leiber

Fritz Leiber

Mõõgad ja nõidus

Tõlkinud Triin Loide

Fantaasia

2021

192 lk


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0878)