tomorrow war kaanepiltÜle hulga aja üks mitteloll film? Peaaegu!

Maailma esimene ajarännufilm, A Connecticut Yankee in King Arthur's Court, linastus täpselt sada aasat tagasi. Kui palju ajarännufilme on üldse tehtud, ei hakanud ma isegi otsima, ehk piisab pakkumisest: “väga palju”. Aga lisaks on The Tomorrow War veel ka täiesti edukas tulnukafilm ning vähemalt esimeses pooles, õudukana pinget keriv. Peaosas on ka Marveli universumist tuttav Star-Lord, misiganes ta pärisnimi ka ei oleks (Chris Pratt).

Millest siis film meile räägib? Kõigepealt saame muidugi ohtralt eelpainet, kuidas laotakse meile klotsid ette, mida edasisest filmist oodata: Star-Lordi, see tähendab, Dan Foresteri raske elu, kuidas endine eriväelane ei saa tänapäevases maailmas hästi hakkama, kuidas on raske olla väikese kooli õpetaja, ning üldiselt on nina vee peal hoidmine raskeks muutunud. Ära muretse, kallis lugeja, juba filmi 7. minutil avaneb ajavärav, ning 2051. aastast pärit sõdurid marsivad kümnete kaamerate ja tuhandete pealtvaatajate nähes ajaportaalist välja. Nende sõnum on lihtne: 30 aasta kaugusel olev tulevikumaailm on kaotamas sõda tulnukatega, ning appi on vaja iga meest ja naist, kes jõuab püssi kanda.

tomorrow war ajarändurid

Puhkeb see, mis puhkema peab: kaos. Ühelt poolt kehtestatakse karm sõjaväeline kord üle maailma, kuid muidugi leidub inimesi, kes hakkavad selle vastu mässama. Puudu pole ka fatalism ja hedonism: kui maailm lõppeb maikuus… st 30 aasta pärast, siis mis nendest osooniaukudest, ühiskondlikust korrast ja naabrimehe arvamusest ikka hoolida. Meelsust ei leevenda ka värbamissüsteem - kõik, kelle kohta on tulevikust infot, et nad on sündmuste juhtumise ajaks surnud (et inimesed ei jookseks oma tulevikuversioonidega kokku), võidakse välja valida, ning saada 24 tundi oma asjade kordaajamiseks ja perega hüvasti jätmiseks. Püss kätte ja 7 päevaks tulevikku sõdima. Sellelt missioonilt jõuab oma aega tagasi heal juhul 30%.

Mida teeb The Tomorrow War hästi?

Esimese asjana peab kindlasti ära mainima, et film tundub vanem kui 2021. aasta oma. Vanem kui viimase 10 aasta “tupsu, võta nüüd lusikaga mämm-mämm” stiilis toodang, mis mõnitab vaataja intelligentsi. Selle asemel julgetakse vaatajat veidi pimedas hoida, meile näidatakse väga tõsiseid tulevikust tulnud sõdureid, kõnevõime kaotanud tulevikus käinud inimesi, kõik on karm ja õõva tekitav. Nagu loeks Lovecrafti, et midagi pead ise ette kujutama! Esimest tulnukat tuleb oodata ligi tund aega, taskulambi värelev kiir otsib sihtmärki mitu sekundit, pinge kerib ja lõpuks näed ikka mõnuga disainitud tulnukat, kes osutub palju vingemaks, kui mingi suvaline kummikostüümis tölberdis. Jess! Võin ainult unistada, kuidas tundsid esimesed Alieni vaatajad.

Filmi keskosa on mõnus ja aus action - anname tina, tulnukad karjuvad, vahele paar üllatust ja natuke teadust. Pole üldse paha. Vastupidi, midagi polegi ette heita.

Kahjuks vajub ära filmi viimane kolmandik. Karjuvaks probleemiks on troop: “peategelane on ainus mõtlemisvõimeline isik universumis”, millele laotakse otsa üks veel jälgim troop: Tšehhovi tegelased. Äkitselt on viimase missiooni jaoks vaja kõiki filmi seninähtud oivikuid ja tolguseid, ning kõigi nende sissejuhatuseks tõstab Star-Lord näpu püsti, vaatab kaamerasse, teeb poliitkorrektset muhelust ja teatab: “ma tean just õiget inimest selle jaoks”. Võeh. Õnneks moodustab see kahetunnisest filmist 3x10 sekundit, ehk on üleelatav. Aga esimese troobi juurde tagasi tulles: peategelane lahendab ajarändude paradoksid, hävitab tulnukad, lepib ära oma perega ja sada muud asja. Eks see ole tema kui peategelase kohustus, ga mõne asja puhul on küll raske uskuda, et inimkonna huku ärahoidmiseks suudetakse ajamasin leiutada, aga ei teostata paari elementaarset asja. Näiteks uurimismissiooni, mille suudaks ära teha Jõgeva vabatahtlikud pritsumehed.

tomorrow war kaanepilt

Siiski, vaatamata viimase osa konarustele, meeldis film väga. Kellele meeldis esimene Starship Troopers, siis meeldib ka see. Sarnasusi on palju ja see rõõmustab. Väike detail filmi linastamisest: kuna katku tõttu ei oodatud suurt kinoedu, siis müüdi end 200 miljoni dollari eest Amazonile maha. Seal püstitas see mitu vaatamisrekordit ja ning võeti üldiselt soojalt vastu. IMDB skoor 6,6 on küll filmile räige liigategemine, 6,6 punkti vääriline oleks see film siis, kui sellest oleks piinliku tõhususega välja roogitud kõik need väikesed detailid, mida siin arvustuses kiitsin. Minu isikliku arvamuse kohaselt vääriks sellist skoori näiteks Edge of Tomorrow, mis on väga leige ja lodev manga adaptsioon. Aga äkki häda ongi selles, millest ma alustasin: film ei ole viimase 10 aasta ohututest troopidest kokku laotud maitsestamata sojakört? Arvestades, et paljud arvustajad on alustanud oma kõrvetavat kirjutist sõnadega “jube loll film”, siis mingi põhjus peab seal olema. Muidugi ei ole ka välistatud, et viga on minus.

Lõpetuseks muljetaks natuke ka tehnoloogiast. Väga meeldis mulle ajarännu siinne lahendus. Et läbi aja suudeti luua ühendus ühe ankrupunktiga, ning nüüd triivivad need mõlemad ajas võrdselt edasi. Ehk kahe punkti vaheline ajavahemik on lukustatud, seega ei saa pidevalt ajas edasi-tagasi tõmmelda. See omakorda hööveldab välja palju paradokse ja muid diiplevaid küsimusi, mille otsa võiksid tegelased tehnomöla ja pseudointelligentsusega muljetama jääda. Teisalt on tulevikus 30 aastaga väga vähe muutunud. Vähem, kui muutus meil siin Eestis 30 aastaga. Ühelt poolt on see igav, kuid teiselt poolt, kui seda filmi vaadatakse 2050ndatel, ei saa vaatajad omavahel lõõpida stiilis “ja kus on sinu hõbepüksid ja hõljuklaud, filmis ju öeldi, et meil peaks need nüüd olema”.


8/10, aus värk, soovitan.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0838)