Päike särab taevas ning õhk levitab läheneva kevade lõhna. „Kirju-Lepatriinu“ lasteaias on lõunauinaku eelne aeg ning kogu kollektiiv on õues. Lapsed sebivad ja kilkavad muretult mänguväljakul ning õpetajad peavad nende üle vahti.

Kaksikõed, Milli ja Malli, mängivad oma kaaslastega peitust ning on parajasti pugenud vana puu õõnsusesse. See sobib suurepäraselt peidukohaks. Nad on viimased, keda pole veel üles leitud. Nad itsitavad lõbusalt, sest lähenev võit on magus. Nende isa Ustav räägib küll alati, et võit ei ole tähtis, ning Milli ja Malli on sellega nõus, aga ainult niikaua kuni nad ise kaotavad. Käegakatsutava võidu eel on see väga tähtis.

Õpetaja Astrid vaatab kella. Aeg on niikaugel, et tuleb naasta tuppa ning valmistuda lõunauinakuks. Ta hakkab lastele korraldusi hüüdma, kuid teda katkestab järsku tumedaks tõmbuv taevas. Tundub, justkui oleks päikese ette lennanud linnuparv, mis varjutab tähe valguse. Õpetaja Astrid pöörab pilgu üles ja näeb kurjakuulutavalt tumedat kolmnurkset lennumasinat. See laskub lasteaia mänguplatsi suunas. Ta kiljatab ning see kõrvulukustav heli vallandab laste ja õpetajate tormijooksu. Kõik põgenevad kaitsvate seinte varju. Õu jääb mõne hetkega inimestest tühjaks.

Lennumasin laskub järjest madalamale ning olles jõudnud maapinnast umbes kümne meetri kõrgusele, jääb see õhku hõljuma. Selle kohalolust annab märku üksnes maapinda kattev vari. Paistab, nagu ripuks see nähtamatu niidi otsas, ning selle niidi teine ots on kinnitatud saladusliku taevase konksu otsa. Ükski oks, ega rohukõrs ei liigu ning lasteaeda ümbritseb täielik vaikus. Tundmatu lendav objekt ei kasuta õhus püsimiseks inimestele teadaolevaid jõude.

UFO kerest väljuvad kolm teleskoopjalga, mis asetuvad vaikselt mänguväljaku murule. Seejärel väljub masinast roheline humanoid, kes laskub gravitatsiooni eiravalt aeglaselt maapinna poole. Olendi pikad jäsemed, ebaloomulikult suur pea ning seljale kinnitunud liikumatu tiivapaar helgivad niiskelt lennumasinast kiirguvas valguskumas. Peagi maandub ta lasteaia liivakastis.

Ta jälgib ümbrust aeglaselt pead pöörates. Tema silmad registreerivad rikkaliku bioloogilise elu – seal on bakterid, putukad, närilised ja linnud. Siis tajub ta selja taga õhu võnkumist ning pöörab end ringi. Tema ees seisavad kaks olendit, kes püüavad temaga kontakti luua.

„Ou wu wu?“

„Popu pepu tutulutu?“

Tulnukas käivitab oma kõnekeskuse ning tuvastab saadud sisendite põhjal kogu inimkeele struktuuri ning sõnavara ning jääb järgneva kontakti ootele.

„Kas sa ei saa aru? Ma küsisin, et mis su nimi on?“ kordab oma eelnevat küsimust Milli.

Õde Malli torkab ümbrust uurides lisaks: „Ja kuhu kõik teised kadusid?“

Tulnukas konfigureerib oma kõnekeskuse saatele ning vastab: „Mina olen Boias Hudori Domort Dusigo Bodomotor. Ma olen ränipõhise Loperodose rassi kolmanda soo isend. Teiste kadumise kohta mul andmed puuduvad.“

„Sa räägid naljakalt. Ma ei saa aru,“ tunnistab Milli.

„Miks su pea nii imelik on? Kas sa oled üks neist puudega lastest, kellest issi on rääkinud?“ küsib Malli.

Milli vaatab kulmu kortsutades Mallile otsa ning noomib õde: „Malli, ei tohi niimoodi küsida. Issi ja emme ütlevad, et nendega peab ilusti käituma.“

Tulnukas vastab: „Ma olen ränipõhise Loperodose rassi kolmanda soo isend ning mul puuduvad ebanormaalsed füüsilised ja psüühilised hälbed.“

Milli ja Malli vaatavad üksteisele otsa ning otsustavad vaikides, et tegu on tõepoolest ühega neist puudega lastest.

Nad püüavad oma uue sõbraga veelgi lähemalt tutvust sobitada ning Malli jätkab vestlust: „Kas see on sinu lennuk? Päris äge. Me käisime ka ükskord emme ja issiga lennukiga Kanaarilinnu saartel lendamas.“

Milli leiab, et kulmukortsutus on taas asjakohane ning parandab õe eksimuse: „Malli! Need on Kanaari saared!“ Seejärel pöörab ta tulnuka poole ning uurib: „Kas sa oled Kanaari saartel käinud?“

Tulnukas registreerib temale suunatud küsimused ning lausub: „See on minu aegruumi vahemaade ületamiseks mõeldud vahend. Mul puuduvad andmed teie planeedi geograafilise lingvistika kohta.“

Milli ja Malli vaatavad taaskord teineteisele küsivalt otsa ning Malli lausub: „Me ei saa aru. Kas sa mängida tahad?“ Meil on lasteplatsil liumägi ja kiiged ja liivakast ja mängumaja.“

Tulnukas tardub ja lausub peale pisikest pausi: „Mul puuduvad mängimise läbiviimiseks vastavad algoritmid. Ma olen siin, et jälgida.“

Milli ja Malli võtavad kangestunud tulnukal kummastki käest kinni. Milli julgustab kõhklevat olendit: „Ära karda! Tule kaasa! Lähme kiikuma! Meie rühma kiiged on need punased!“

Tulnukas kõnnib tüdrukude vahel kiiguni ning istub. Kuna tal puuduvad kiikumiseks vajalikud oskused, siis püüavad tüdrukud teda õpetada: „Kas sa hoogu oskad teha? Tee jalgadega edasi-tagasi.“

Tulnukas liigutab jalgu, kuid hoogu ta sisse ei saa. Milli ja Malli otsustavad sekkuda: „Oota, ära tee! Me lükkame sulle ise hoo sisse.“

Tüdrukud haaravad kummaltki poolt kiigunöörist ning hakkavad seda sikutama. Mõne aja pärast on hoog piisavalt suur ning nad lasevad nööridest lahti.

Malli hüüab: „Tee nüüd jalgadega!“

Tulnukas hakkab jalgadega siplema, kuid kukub mütsuga pehmele liivale. Tema kõht, põlved ning nägu kattuvad liivateradega, mis imenduvad paari sekundiga tema kehasse. Ta tiivad võbelevad hetkeks kevadises tuules. Tüdrukud jooksevad teda aitama.

Milli hurjutab ja lohutab oma uut sõpra: „Kätega peab ju kõvasti kinni hoidma, totu! Kas sa said haiget ka?“

Tulnukas vastab tüdrukutele ootamatult reipalt: „Kiikumine oli minu energeetilisele tasakaalule positiivne ning füüsilist valu aistingut ei esinenud.“

Nüüd arvab Malli, et tulnukas vajab pisut noomitust: „Hais on kole sõna. Lõhn tuleb öelda. Sa oled naljakas.“

Milli leiab, et nüüd on õige aeg edasi liikuda ning kutsub: „Lähme nüüd liugu laskma.“

Taaskord võtavad tüdrukud Boias Hudori Domort Dusigo Bodomotori enda vahele ning koos sammutakse liumäe trepist üles. Malli istub ning lükkab end käte abil mäest alla. Ta hüüab samal ajal: „Vaata, niimoodi tuleb liugu lasta!“

Tulnukas kordab nähtud manöövrit ning Milli lükkab talle tagant veel hoogu juurdegi. Tulnukas maandub tagumiku peal liivale. Istmikule kinnitunud liivaterad imenduvad tema sisse. Tema tiivad võbelevad rahulolevalt. Mäng edeneb seejärel tõrgeteta ning peale kolme tiiru otsustavad õed, et sellest piisab.

Järgmiseks suunduvad nad mängumaja poole, mis muutub ühe silmapilgu jooksul linna uhkeimaks restoraniks, kus pakutakse kõige paremaid liivakooke. Tulnukas istub mängumaja pisikesele pingile.

Milli alustab tellimuse vastuvõtuga: „Mida te soovite?“

„Jah, mida te soovite? Meil on hamburgereid, pitsat ja suppi,“ esitleb Malli menüüd.

Olend konstateerib taaskord fakti: „Mul pole piisavalt andmeid.“

Milli vaatab hoolitseva pilguga oma puudega sõbra poole ning lahendab olukorra elegantselt: „Ma näen, et te räägite välismaa keeles. Hästi, me toome oma restorani parima toidu. Aega läheb umbes pool tundi.“

Tulnukas jääb ootama ning tüdrukud suunduvad liivakasti poole, mis on hetkega muutunud restorani köögiks. Seal valmistatakse ette kolmekäiguline lõunasöök, mis mõne hetke pärast juba lauda kantakse.

Malli lausub lauda kattes: „Teie toit on valmis. Kõigepealt on siin hamburger, siis on pitsa ja siis supp. Palun hakake sööma.“

„Kõik tuleb ära süüa,“ itsitab õe kõrval Milli.

Tulnukas haarab taldrikutelt liivast tehtud pätsikesed ning need imenduvad läbi käte tema kehasse. Olendi tiivad võbelevad ja sädelevad rütmikalt kevadises päiksepaistes. Tüdrukud vaatavad üksteisele imestunult otsa.

Milli küsib: „Kas oli hea? Kas soovite veel teise portsu ka?“

Tulnukas suudab end vaevu paigale sundida kui toob kuuldavale energilise vastuse: „See oli minu energeetilise tasakaalu jaoks positiivne. Jah, jah, ma soovin teise portsu ka.“

„Hästi, kohe saab,“ vastavad tüdrukud kui ühest suust.

Samal ajal kui Milli ja Malli suunduvad tühjade taldrikutega liivakasti poole, kostub maja nurga tagant raskete saabaste müdin. Sealt tormavad välja mustades taktikalistes vormides mehed, kes hüüavad kärkival toonil käskluseid. Milli ja Malli haaratakse jooksu pealt kaenlasse ning toimetatakse eriüksuse tumendatud klaasidega bussi. Julgeolekuorganid on jõudnud reageerida ning olukord võetakse oma kontrolli alla.

***

Kontakt tulnukrassiga saab oodatult tohutu meediakajastuse osaliseks. Võimude katse, sündmuspaik kiiresti isoleerida, ei õnnestu ning tsiviilisikud jõuavad kokku koguda hulgaliselt video- ja fotomaterjali. See teeb asja kinnimätsimise võimatuks.

Sensatsiooniline uudis vallandab inimkonnas segaduse, mis varieerub kontrollimatust hüsteeriast tohutu õnnetundeni. On neid, kelle jaoks tähendab see maailma lõpu algust ja neid, kes soovivad alustada viivitamatud Kuu tuumapommitamist, sest seal asuvat tulnukate baasid. Samuti leidub selliseid, kes võtavad uudise vastu märgina jumalate olemasolust ning unistus õndsast pääsemisest tärkab õitsele eredamalt kui kunagi varem.

Ametkonnad peavad kriisikõnelusi ning igas eluvaldkonnas toimub otsuste ning järelduste tegemine. Muutused jõuavad kõikjale.

Maailma sõjaväed mobiliseeruvad ning tehakse kiirustatud ettevalmistusi kosmosest lähtuva rünnaku tõrjumiseks. Armeede juhtkonnad peavad läbirääkimisi maapealsete sõdade lõpetamiseks või ajutise relvarahu saavutamiseks. Mõistetakse, et maailmaruumist lähtuva rünnaku korral ei ole kodusel planeedil toimuv inimestevaheline sõjategevus enam jätkusuutlik. Esmakordselt ajaloos õnnestub ühise tuleviku nimel saavutada habras kokkulepe – kuulid jäävad rauda, ent mõnda aega päästikuid ei vajutata.

Suurriikide juhtidest moodustatakse ühine Super-nõukogu, mis võtab enda ülesandeks inimkonna juhtimise kriisis ja kriisist välja. Peakorter seatakse sisse Antarktikasse McMurdo uurimisjaama, sest leitakse, et sellisest kõledast pärapõrgust otsitakse neid küll viimasena.

Pikkade ning kohati väga tuliste vaidluste tulemusel jõutakse otsusele, et parim kaitse rünnaku vastu on oma vaenlasse tundmaõppimine. Selleks nähakse ette kosmoselaeva demonteerimist ja tulnuka autopsiat.

***

Teenekas professor Dr. Hubert Põldhiir püüab alustada sumiseva auditooriumi ees oma ettekannet. Ta on määratud maailma juhtivatest kirurgidest koosneva ekspertrühma esimeheks. Tema sulest ilmunud mahukas teos nimega „Tulnukrasside lahkamise teoreetilised alused“, on toonud talle tekkinud olukorras staar-kirurgi staatuse ning see tõdemus oli Super-nõukogule otsuse tegemisel määravaks argumendiks.

Auditooriumi ette on veeretatud stend, millele on alumiiniumist klambritega kinnitatud ränipõhise Loperodose rassi kolmanda soo isend Boias Hudori Domort Dusigo Bodomotor. Tulnuka silmad vilavad jälgivalt.

Dr. Põldhiir köhatab mikrofoni ning saalis võtab maad vaikus. Professor alustab ettekannet: „Te teate, kes ma olen ning sedagi, et pikka juttu ma ei salli. Meile on antud ülesandeks selgitada välja meie käsutusse antud eksemplari anatoomilised iseärasused. Maailma juhid on veendunud, et lahangu abil on võimalik leida üles selle organismi nõrkused. Nende nõrkuste abil loodetakse peatselt saabuva rünnaku kaitseks välja mõelda sobilikud relvad, strateegiad ning taktikad. Eks näeme.

Mulle ei meeldi pikad kõned ja seega on mul teile veel ainult üks küsimus – millal me lõikame?“

Saalis tekib taas sumin ning mikrofonijärg antakse edasi Dr. Gabriel Kartulikaanile. Ta oponeerib: „Tänan härrased, et annate mulle võimaluse oma seisukoht esitada. Ma olen veendunud, et asjaga venitamine ei tule kellelegi kasuks. Ometi jääb mul arusaamatuks üks pisiasi. Kas me klassifitseerime antud protseduuri operatsiooniks või autopsiaks? Mulle tundub, et kõnealune organism on veel bioloogiliselt funktsionaalne. See tekitab teatud protseduurilisi iseärasusi.“

Dr. Põldhiir nähvab järsult: „Nende protseduuriliste iseärasuste küsimus on teisejärguline. Meie ülesanne on leida võimalikult kiired vastused ning bioloogiline funktsionaalsus ei saa seda takistada. Seega on ainus küsimus - millal mu kolleegid, millal?“

Kõnejärje võtab üle sõjameditsiini ekspert ning lahingukirurg Dr. Eugenius Kollatõbi. Ta kärgib omale harjumuspärasel käskival kõneviisil: „Kohe, kohe, kohe. Ei mingit passimist. Tehke laud puhtaks, mul on skalpell juba valmis. Mida siin veel oodata? Käsk on subordinatsiooni kohaselt antud. Tegutseme!“

Dr. Põldhiire nägu leebub ning ta lausub mesimagusal toonil: „Ma tänan teid tulise toetuse eest ja pooldan tehtud ettepanekut, kuid leian, et organisatoorselt on mõttekam jälgida tavapäraseid hügieeni nõudeid ja seega teen omapoolse parandusettepaneku – alustada lahanguga kümne minuti pärast ovaalsaalis.“

Enne kui keegi teine jõuab tekkinud vaikusesekundeid häirida, hüüab Dr. Põldhiir tehtud kahetsustundega: „Ja näete, kahjuks on meie aruteluks ettenähtud aeg otsas. Olete kõik oodatud meiega ühinema vaateplatvormil. Minu juhitud meeskonda kuuluvad lisaks minule veel Dr. Kärn ja Dr. Porgand. Soovitan teil kõigil teha märkmeid.“

Saal valgub suminal tühjaks ning stendile kinnitatud ränipõhine Loperodose rassi kolmanda soo isend Boias Hudori Domort Dusigo Bodomotor jääb üksinda.

***

Vaateplatvormile kogunenud kirurgid on ärevil. Nende silme all hakkab peagi toimuma midagi erakordset. Parimad kohad vaatluseks on juba kinni pandud ning viimased suitsumeestest doktorid peavad leppima varjatud vaatega ovaalsaalile.

Madalamal tasandil asuval operatsioonipõrandal seisavad kolm täisvarustuses kirurgi, kes ootavad. Ootus venib kümne minuti pikkuseks.

Korraga küsib Dr. Hubert Põldhiir: „Noh?“

„Mis noh?“ küsib Dr. Kärn vastu.

„Kus on?“ nähvab Dr. Põldhiir.

Dr. Porgand kogeleb: „Mi-mis?“

„Kus organism on?“ käratab Dr. Põldhiir.

Dr. Kärn lööb silmad maha, punastab ning vastab: „Ma ei tea.“

Dr. Porgand piiksub samuti haledalt: „Mina ka ei tea.“

Dr. Põldhiir pöördub pealtvaatajate poole ning hüüab: „Kas keegi saaks organismi üles otsida? Meil juba käed pestud.“

Vaateplatvormil vaadatakse üksteisele nõutute nägudega otsa ja korraga müriseb lahingukirurg Dr. Eugenius Kollatõbi mehine bass: „Kuradi tsivilistid!“

Ta tormab tagasi auditooriumisse ning leiab sealt eest stendi tulnukaga. Ta lükkab selle pauguga operatsioonisaali ukses sisse ning kriiskab vahuselt: „Hakake juba pihta!“

***

Organism on kinnitatud lauale. Dr. Põldhiir tõstab skalpelli ning imetleb selle vahedat tera eredas lambivalguses. Ta tunneb, et tema tähetund on saabunud. Teooria saab lõpuks praktikaks ning tal on tunne, et peale tänast päeva pole tal enam unistusi. Tema elu võiks juba homme lõppeda ning ta lepiks sellega rõõmsalt. Ta tõstab käed taeva poole, lööb pea kuklasse, hingab mõttesse vajunult kolm sügavat hingetõmmet ning valmistub ekstaatiliseks naudinguks. Ta mõnuleb kujutluses, kus skalpelli esimene lõige läbistab tulnuka niiskelt rohelise nahkkoe. Veel mõni hetk ja see ulm saab tõeks. Ta langetab pea ning skalpelli ideaalses sünkroonis organismi suunas. Tööriist juba puudutab olendit katvat pinda, kuid siis muutub kõik…

Boias Hudori Domort Dusigo Bodomotori ümber moodustub läbipaistev sfäär, mis laieneb oma keskpunktist üha kaugemale. Selle teele sattuvad bioloogiliselt funktsionaalsed olendid aurustuvad veripunasteks pilvedeks ning sekundi pärast valitseb operatsioonisaalis surnud vaikus.

Tulnukas avab vaevata teda laual kinni hoidvad lukud ning sammub pikkade aeglaste sammudega majast välja.

***

Samal ajal kui kirurgide kolleegium püüab välja selgitada tulnukrassi anatoomilisi iseärasusi, on armeejuhtidest moodustatud nõukogu ametis kosmoselaeva saladuste avamisega.

Maakera parimad insenerid ja tehnoloogiaeksperdid on kutsutud saladuskatte all lahendama hetkel suurimat probleemi – kus on uks? Vaatamata pingutustele, ei õnnestu selle leidmine ning armee võtab kannatuse lõppedes juhtimise täielikult enda kätte.

Pikema jututa paigaldatakse lennumasina kerele „õigetesse“ kohtadesse kumulatiivlaengud. Pommirühm on ettevalmistuste lõpetamisest tegemas parajasti ettekannet kui kõlab häiresignaal.

Tulnukas sammub oma pikkade aeglaste sammudega kosmoselaeva suunas. Sõduritele antakse käsk avada tuli. Kõlab esimene lask ning sekundi pärast valitseb ümbruskonnas täielik vaikus. Taeva poole kerkivate punaste pilvede taustal siseneb tulnukas oma masinasse ning lahkub kosmose avaruste suunas.

***

Koduplaneedile naastes teeb ränipõhise Loperodose rassi kolmanda soo isend Boias Hudori Domort Dusigo Bodomotor oma juhile Oole ettekande: „Teatan, et missioon planeedile 72223030583 oli edukas. Etteantud juhtnööridest suutsin kinni pidada täielikult – jälgisin kohaliku dominantse rassi käitumist ning ei sekkunud nende tegevusse küsimuste ega ebamõistliku füüsilise hävitamisega. Mõistlikku füüsilist hävitamist vältida ei olnud võimalik. Neutraliseeritud isendite arv oli 231. See oli põhjustatud invasiivse ohu tõttu. Detailid lisasin kirjalikku ettekandesse.“

Juht Oo laiendab ettekannet küsides: „Milline on sinu hinnang dominantsele rassile? Kas tasub kaaluda planeedi ülevõtmist?“

„Minu hinnangul iseloomustab dominantset rassi pöördvõrdeline seos isendite füüsilise suuruse ja intellekti vahel. Leian, et mida väiksemasse kesta on surutud isend, seda intellektuaalsemaid kalduvusi see omab. Füüsiliselt suuremate isendite puhul jääb intellekt meie kiviusside tasemele. Nende rassi suuremate näidiste puhul täheldasin olulist kalduvust füüsilise jõu kasutamise suunas ning ilmselgelt valitsetakse väiksemate üle just tänu sellele. Praegusel juhul planeedi ülevõtmist ma ei poolda, kuna see tähendab suure tõenäosusega ulatuslikke kaotuseid nende rassi arvukuses.“

Oo jätkab ettekande jälgimist pisut pettunult ning küsib: „Kas meil oleks enda jaoks nendelt midagi õppida?“

Boias tunnistab: „Ühiskondliku korralduse suhtes kindlasti mitte, aga ma ei ole kusagil saanud paremat energiat kui sellel planeedil.“

Oo vonkleb oma asemel taastärganud uudishimuga ning uurib: „Noo, see on ju väga hea. Kuidas seda energiat nimetatakse?“

Boiase tiivad võbelevad mõnusas meenutuses Loperodose tõusvate päikeste all kui ta vastab: „Hamburgerid, pitsa ja supp.“