Gaspard rappus bussi tagaistmel mudavallidest mööda.
Helsinkis oli kõik veel olnud kena. Hea puhas õhk, normaalne kohv, põhjamaine puhas disain, hea küll, veidi liiga protestantlikult lihtne Gaspardi maitse jaoks, aga vähemalt enamvähem tsiviliseeritud maa, ajalugu muidugi võrdlemisi vähe - siis, kui kirjutas Montaigne, ei olnud Soomes midagi, kui Pascal - ei midagi, kui Voltaire - ei midagi, kui Proudhon - vist midagi?, kui Camus - tõesti, Camus ajal toimus Soomes tõesti midagi.
Aga Gaspard oli nüüd teisel pool Soome lahte ja ausalt ütelda polnud ta kindel, kas ka praegu, aastal 2008 siin ajalugu oli pihta hakanud. Võib-olla läheb siin veel veidike aega.
Ei. See oli nüüd liiast. Sest tegelikult ju kogu see Nõukogude värk on kahtlemata ajalugu, moodustis, mille lagunemisele kolmeteistkümneaastane Gaspard kui põhimõtteline anarhosündikalist oli kirglikult kaasa elanud. See oli muidugi toona. Nüüd ei jaksanud Gaspard riikide langemisele loota. Võis loota ainult väiksemate kurjuste lagunemise peale, näiteks mõnede, mis olid Gaspardi minevikus, mida ta ise ehitanud oli, aga isegi nende kohta teadis Gaspard, et lootust oli vähe. See riik ei lange ka seitsmekümne aastaga.
Teine põhjus on muidugi ka, mispärast tasub uskuda, nagu oleks selles Eestis ajalugu, kultuur ja teadus - ja selle põhjuse nimeks on Sofia Tuhkur. Sofia oli olnud koos Gaspardiga Lyoni Grande Ecole’is nekromükoloogia postdok, tõesti hiilgav mõtleja, üks parimaid seenetundjaid, keda Gaspard kohanud oli, ja peale selle oli tema juures muudki huvitavat.
Gaspard oli endaga võtnud kaasa asju, mis oleksid pidanud jääma Lyoni. Teatavad seosed Sofiaga, mis tulnuks juba ammu unustada, ja kõik selle, mida need seosed endaga kaasa tõid. Füüsilisel kujul olid need üsna kerged - teatavad Ordoensise-nimelised seene-eksemplarid ühest katsest, mida nad koos Sofiaga olid teinud. Moraalses mõttes olid need seened märksa raskemad. Aga Gaspard oli leidnud, et ta ei suuda Sofia palvele ei ütelda.
Tegelikult oli Tartus muudki peale Sofia - Tartu ülikool oli nekromükoloogia valdkonnas tuntud keskus, Gaspard oli artikleid lugenud küll, muidugi, kohal olid käinud vähesed, konverentside korraldamiseks oli Tartu liiga eraldatud. Viisteist aastat tagasi oli professor Hundipalu teinud siin oma suure avastuse surnuid üles äratavate seente kohta, kogu maailm oli olnud šokis, kuniks oli selgunud, et praktikas polnud nood seened eriti rakendatavad. Samas, PRi mõttes oli see vägev efekt olnud, sellest sai sümbiootiliste seente uurimine väga populaarseks, isegi valdkonna nimeks sai nekromükoloogia, kuigi muist uuritavaid seeni olid muude mõjudega. Sofia oli rääkinud mingist eesti poliitikust, nimega Mère või midagi, kes oli üheksakümnendatel rääkinud seenehüppest, millega värske vabariik oli end igasuguste seente uurimisele pühendanud, mis muidugi oli Gaspardi enda huviala ja tõesti väga kiiduväärne, aga no vähemalt natuke oleks võinud mingite muude valdkondade peale ka tähelepanu pöörata. Näiteks mobiilvõrgule - Gaspard’il polnud terve bussisõit levi olnud. Internetist ei tasu ilmselt unistada - no vahest raamatukogus saab ligi.
Gaspard vaatas aknast välja. Tee oli kitsas, kaherealine, selle kõrval kõrgusid kuusemetsad, mille puude tüved olid kaetud valkjate hallitusseentega, mis loojuvas sügispäikeses sätendasid. Sügav seenekasvatusterritoorium. Tartu ei tohiks juba kaugel olla.
**
Kui Gaspard oli Tartusse jõudnud - see-tähendab, lõpp-peatusesse (kas see Tartu on, seda teab vaid Jumal)- oli käes juba öö. Sadas vihma. Bussijuht ei tahtnud teda eriti tema kohvriga aidata - nii tiris Gaspard oma nahast kohvri varikatuse alla - näis, et bussijaama hoone on juba suletud. Katuse all olid mõned pingid, aga ühtegi seina siin polnud. Tuul puhus läbilõikavalt. Teisel pool oli näha mõnede taksode helendavad plafoonid. Sofia oli lubanud talle bussile vastu tulla, aga teda polnud siin näha. Gaspard vaatas oma mobiili - null levi. Kurat! Ta oleks pidanud mingisuguse hotelli aadressi ette välja uurima. Muidugi, ta võinuks paluda taksojuhil teda mingisugusesse hotelli viia, aga sellised, teadagi, tõmbavad sul kolm korda naha üle kõrvade, seda heal juhul. Halval juhul lõpetab ta läbilõigatud kõriga mingis kohalikus veekogus.
Keegi puudutas Gaspardi õlga. Gaspard peaaegu et hüppas ehmatusest tagasi.
Tema ees seisis keskealine kehvades riietes naine, kes ütles midagi, arvatavasti eesti keeles, ja näitas talle heledapäise umbes kümneaastase poisi pilti. Poisil oli seljas jalgpalluriülikond ja ta hoidis üht jalga palli peal, nägu naerul.
“Ma ei saa aru,” vastas Gaspard inglise keeles.
“Minu poeg,” vastas naine tugeva aktsendiga. “Mihkel. Kadunud? Teie näete?”
Gaspard raputas pead.
“Teie näete? Jah?”
“Ei. Kahjuks mitte.” Gaspard ei olnud kindel, kas see oli mingi petuskeem. Naine ohkas, jätkas oma teed ja oli varsti nurga taha kadunud. Gaspard katsus oma taskud üle. Õnneks polnud nähtavasti too midagi varastanud.
Gaspard vaatas kella. Oli pool üksteist. Eemal tänavalaterna all tegi kolm siilisoenguga meest suitsu. Teiselt poolt jalutas bussijaama poole pikk noormees. Hakid tegid kisa. Sofiat ei olnud kusagil.
Mida ta nüüd teeb?
Pikk noormees jalutas otse tema poole, vaatles pisut uurival pilgul ja siis ütles: “Monsieur Bois-Tracy?”
Noormees oli punakaspruunikate juuste ja ajamata habemega, seljas kulunud pintsaku peale tõmmatud presentjakk ja jalas ruudulised püksid. Lisaks sellele kõlkus poisi ühel õlal lappidest kokku õmmeldud kitarrikott ja näol lai naeratus.
“See ma olen,” vastas Gaspard. Et temaga täna ainult võhivõõrad rääkima tulevad.
“Mina olen Oskar Roosaar. Ma olen professor Hundipalu grupis doktorant. Sofia ei saanud sulle vastu tulla, nii et ma tulin ise. Kas inglise keel sobib?”
Noormehe prantsuse keel oli veidi puine, aga peaaegu korrektne. See, kuidas ta juba teisest lausest saadik Gaspardi sinatama hakkas, oli üsnagi üllatav, aga isegi kuidagi üsna meeldiv. Ja vähemalt ei olnud Gaspard nüüd üksipäini uues linnas.
“Sobib küll,” ütles Gaspard inglise keeles. “Kuidas Sofial läheb?”
Noormees võttis Gaspardi kohvri käe otsa, osutas korraks vaba käega ja hakkas siis kõndima. Gaspard kiirustas talle järele.
“Sofial pole viga. Tal oli korraks vaja ära käia. Läks meelest, et sa täna saabud.”
Tõsi, Sofia oli olnud võrdlemisi hajameelne. Aga et Gaspardi saabumine meelest läheb, oli veidike kurvastav.
Ümberringi kisasid hakid. Gaspardi järel olid nad jõudnud jõe äärde. Selle sogasest veest õhkus mingisugust uinutavat lõhna.
“Millega sa ise tegeled?” küsis Gaspard.
“Oh, sama valdkond, mis Sofial. Meil ju sama labor. Närvivõrgustikku toetavad seened. Peamiselt ma tegelen perifeersete närvidega.”
“Ma sain kuidagi aru, et Sofia on üritanud suure Lazarensisega ka tööd teha? Seda arendada.”
“Ohoh,” tegi Oskar. “Tead, sellega ma ei tegele religioossetel kaalutlustel.”
“Päriselt?”
“Ja-jaa. Ma usun, et kui Jumal on kedagi juba surema pannud, siis trikid seentega tema tagasi toomiseks ei ole õiged.”
“Ja sa töötad ikka Sofia töögrupis?”
“Teised seened on lubatud.”
Või nii. Ei, muidugi on inimesi, kes ei pea nekroseeni eetilisteks, alates kas või USA presidendist Mitt Romneyst, aga et üks neist töötab kohe päris Gaspard’i tulevases töögrupis - see võib asjad segasemaks teha.
Oskar purskas laginal naerma.
“Jäid uskuma jah?” küsis ta naerulsui. Tema punakad lokid kleepusid vihmas ta pea külge.
“See oli nali?”
“Muidugi oli see nali. Kas ma näen välja nagu usuhull?”
“Ei, tegelikult mitte.”
“Tead, ma isegi laseksin Lazarensist enda peal kasutada.”
“Kui palju aega pärast surma?”
“Vahet pole. Senikaua kuni see veel töötab.”
Sellist arvamust polnud Gaspard tükk aega kuulnud.
“Kas sa oleksid tõesti valmis idioodina elama?”
“Jah. Teadvuse magus mahl. See on väärt isegi ajukahjustust.”
Julge arvamus, pole midagi ütelda.
“Hmm. Ma ise ei tea, kas ma oleks Lazarensisega nõus.”
“Sinu religioon ei luba, jah?” tögas Oskar.
“Oh ei. Seda muret pole ammu enam mitte.”
Gaspard rääkis oma katoliiklikust kasvatusest ja sellest, kuidas ta oli selle teismelisena kuradile saatnud. Oskar omakoda rääkis oma uskumustest, kus oli teaduseinimese jaoks pisut palju igasuguseid loodusvaime, kõiksugu kivide ja jõgede kehastusi ja puha, aga kui seda nii poeetilises võtmes võtta, pole eriti hullu. Majad teiselpool tänavat kasvasid pisut esinduslikemaks ja vanemaks ja siis jälle omakorda kehvemaks. Siis pöördus Oskar jõe äärest eemale, nad olid jõudnud mingisugusesse puitmajade agulisse.
“Oot-oot. Sa viid mind ikka hotelli ju?”
“Hotelli? Ei-ei-ei. Hotellides hallitab. Maksad kena kopika ja saad endale kopsu mingi Albiensise või Justinica, pärast ravi teist välja nagu raibet. Ära muretse. Ma viin su täna enda juurde. Meie kolmas korterinaaber on praegu ära, saad tema voodi.”
“Sinu poole?” Gaspard polnud kindel, kas see on hea mõte. Oskar oli kahtlemata hea poiss, aga mis urkas ta küll elada võis?
“Jaa. Homme ülikoolis ajame sulle külaliskorteri ka välja, aga praegu on see kõik veel kinni. Nii et tuled minu juurde. Ära muretse, kohtlen sind hästi, pakun teed ja puha.”
Tee ei kõlanud pahasti. Midagi kangemat oleks ka kena, aga seda ei söandanud Gaspard välja ütelda.
Gaspard ja Oskar olid jõudnud jõe äärest eemale aguli sisemusse. Kusagil oli kuulda auto vuramist. Teed ei olnud asfalteeritud. Neist umbes kümne meetri kaugusel istus räästa all vihmavarjus üks mustavalgekirju kass, kelle peal olev laik näis laternavalguses roheline. Kass heitis meestele pilgu ja sörkis üle tee.
“Ah, tegelikult - miks mitte,” ütles Gaspard. “Aga võõrusta mind siis kenasti.”
Ümber nurga keeras suure hooga auto, andes hoobi kassile ja siis kesklinna poole järgmisesse tänavanurga taha kadudes.
Gaspard tardus paigale ega osanud esimene hetk midagi teha, aga Oskar juba jooksis keset tänavat kassi juurde.
“Surnud,” hindas ta pärast looma puudutamist. “Kuradi autovärdjad, ma ütlen. Supilinnas ka kihutavad. Kihutagu maanteel, vastu puud, seal tapavad ainult ennast ära. Siin aga ” - Oskar vaatas kassi poole alla. Raevukad vihmapiisad peksid kassi surnukeha. Tal paistis tõepoolest peas karva all rohekas laik olevat. Võib-olla mingi haigus. Mitte et sel enam mingit vahet oleks.
“Noh, ega temast enam elulooma pole,” ütles Oskar ja tõstis kassi laiba teisele poole üht lippaeda. “Sellised vandaalid, ma ütlen.”
Kuidagi kurb oli. Gaspard oli oma esimesel õhtul Tartus näinud surma - tõsi, ainult kassi surma. Aga ikkagi, surma, mille põhjustas hooletus ja kiirustamine. Ja juht polnud isegi peatunud.
“No egas midagi,” ütles Oskar ja võttis Gaspardi kohvrid. “Lähme edasi. Minu kodu pole enam kaugel.”
Oskar näis elavat kahekorruselises kooruva pruuni värviga puumajas. Ta jändas natuke majauksega, aga teisel pool ei olnud veel Oskari maja sisemus. Ei. See näis olevat kortermaja, ja nii läks Oskar kitsast trepist üles. Kusagilt ülevaltpoolt kostus summutatud muusika ja lärm.
“Siin on veidike pime ja trepikoja lambi pirn on katki. Aga sa tule kompamise järgi üles. Ma teen korteriukse lahti, saab valgust.”
Tulin. Käed olid Gaspardil ju lahti. See meenutas isegi natuke tema lapsepõlve, nad olid elanud samuti ühes üsna väikeses linnakorteris kolmandal korrusel, mille trepikojas ta oli lapsena üles-alla jooksnud. Keegi oli lukustanud trepi alumise otsa juurde oma jalgratta.
Oskar tegi samal ajal korteriukse lahti. Kohe sai selgeks, et see muusika ja müra tuli Oskari korterist.
Gaspard oigas. Päev oli olnud pikk.
“Sa ei taha ütelda, et see tuleb sinu poolt?”
“Paistab, et Ott on väikese istumise korraldanud.”
Korteris sees paistis olevat siit-sealt kokku tassitud ja veidike lagunev mööbel. Põrand ja seinad polnud päris täisnurga all. Laest rippus ilma sirmita elektripirn. Toas istusid umbes seitse inimest, ajasid omavahel elavalt juttu. Mängis mingisugune veidi pungihõnguline ilmselt eestikeelne muusika. Ringi liikusid pudelid.
“Ahoi!” tegi Oskar ja kõik pilgud pöördusid saabunute poole. Siis ütles ta midagi eestikeelset ja rahvas naeris.
Oskar paigutas Gaspardi kohvri nurka ja viipas ta ülejärgmisesse tuppa kaasa.
“Tule, ma näitan sulle su voodit.”
Voodi juurde jõudmiseks tuli minna läbi teise toa, kus valgust ei olnud, aga nurgas paistsid keegid kõnelevat. Gaspard vaatas hindavalt oma voodit ja tuba.
Voodi oli omaette toas, see oli pluss, toa pindala oli umbes neli ruutmeetrit, see muidugi andis soovida. Voodi paistis pisut muhklik, aga mitte väga hull. Aga tõesti märkimisväärne oli see, et toa aknapoolses nurgas oli põrandal muld ja seal kasvasid mingid seened, mille tuvastamiseks oli liiga pime.
Gaspard kaalus korraks olukorda. Üks võimalus oli üritada praegu magada. Homme kohtub ta suure Leili Hundipaluga, Lazarensis-teraapia loojaga, selleks peaks ta presentaabel välja nägema.
Kõrvaltoas alustas keegi kitarril mingisugust kolmeduurilugu.
Samas, ega ilmselt praegu magamisest suuremat midagi välja ei tule.
Elutoas oli kaks diivanit, aga enamus inimesi istusid põrandal vaibal nende ees. Oskar oli võtnud välja kitarri ja rahvas laulis mingit ilmselt eestikeelset laulu. Gaspard ei tundnud end veel nii omana, sestap istus ta diivanile, kus istus üks tumedas ülikonnas mustade juustega ja piinlikult puhtaksraseeritud näoga mees. Hoolimata oma pühapäevakoolilikust välimusest oli mehel käes ühes käes viskiklaas ja teises sigaret ja ta laulis laulu rõõmsalt kaasa.
“Smith,” tutvustas mees ennast, kui Gaspard tema kõrvale oli istunud.
“Gaspard Bois-Tracy,” vastas Gaspard. “Te olete inglane?”
“Oh ei. Ma olen umbes nii ameeriklane, kui olla saab. Mu sõber O’Malley samas “ - mees osutas lõuaga toanurga poole, kus seisis umbes kaks meetrit pikk ja meeter lai üsna ähvardava moega mees - “tema on iirlane. Iiri-ameeriklane.”
“Tundub, et te laulsite seda eestikeelset laulu päris hästi kaasa.”
“Ma tegin oma misjonit Eestis, kas teate. Viimse Aja Pühade Jeesus Kristuse Kirikus osatakse väga hästi keeli õpetada. ”
Aa. Smith oli mormoon.
“Ma mõtlesin, et mormoonid ei joo ega suitseta?”
“Oh, ega ma ei tohiks, väga õige. Samas ma lohutan end sellega, et O’Malley on täiskarsklane ja niipalju kui ma olen aru saanud, siis iirlaste religioon veidike nõuab, et nad vintis oleks. Nii et keskmist võttes on kõik korras.” Smith pugistas veidi naerda.
“Nojah. Ma ise olen Prantsusmaalt.”
“Seda on aktsendist tunda jah. Mis te siin teete?”
“Tulin professor Hundipalu gruppi tööle. Just täna jõudsin.”
“Oo.” Smithi silmad läksid suureks. “Hundipalu enda. Teate. Teate. Te ei kujuta ette. Te ei tea. Nagu. Kuidas ma seda naist austan. Imetlen. Täiesti imeline.”
“Nii et te ei ole oma usust hoolimata nekrovigorantsete seente vastane?”
“Hmm. Keeruline ütelda. See on keeruline teema. Aga mida iganes ma ka sel teemal ei arvaks - Leili on imeline inimene. Te veel ei tea. Aga te pole ka Tartus kaua elanud. Kui te olnuksite - te teaksite, kui suur au see on. Te teaksite, kuivõrd kõik siin linnas professor Hundipalut armastavad.”
Nende kõrvale istus pikkade mustade juuste ja kitsa näoga kahekümnendates neiu.
“Nonoh, Smith, leidsid uue välismaalase kohe üles?”
“Jaa, Karoliine. Kujutad sa pilti, ta hakkab Hundipalu laboris tööle. Oot, ma lähen võtan endale uue viski.”
Smith läks uue viski järele, jättes neiu Gaspardi kõrvale. Neiu polnud just paha väljanägemisega, võimalik, et Smith natuke wingmannis.
“Mis sa siis Hundipalu laboris tegema hakkad?”
“Uhh. Kuidas ma seda seletan. Kui palju sa sümbiootilistest seentest tead?”
“Mis asjad need sümbiootilised seened veel on?” Neiu vaatas talle siiralt otsa.
“Noh, vaata, sa kindlasti tead professor Hundipalu suurt avastust?”
“Ei. Mis see on?”
“Noh, vaata, üheksakümnendatel avastas Leili Hundipalu seene, mis äratab inimesi surnuist ellu. Sellega on muidugi omad probleemid, kuna aju kipub surnud olemise aegu üsnagi kiiresti hävinema, nii et enamjaolt selleks ajaks, kui seenega kohale jõutakse, hunnik olulisi närvirakke läinud, nii et sellega ravitud inimesed on sageli debiilikud. Ja peale selle on ta üsna invasiivne, nii et isegi kui operatsioonisaalis see peale lasta, teeb see inimese vaimsetele võimetele üsna konkreetse lõpu peale. Aga paljud ikka kasutavad seda. Lemmikloomade ravis on see päris populaarne. Inimesi häirib dementne koer vähem kui dementne vanaisa.”
“Ohoh. See on ju päris kasulik siis.”
“Nojah, on küll. Eks käib uurimistöö selle nimel, kuidas saada see seen selliseks, et ta vähem ajukahjustust põhjustaks. Ja sellest kõigest sai aluse suur sümbiootiliste seente uurimine. Uuringud sellest, kuidas saada seeni, mis inimese teisi organeid toetaks. Või aitaks üleüldse inimestel füüsiliselt uuele tasemele jõuda. Või teeks näiteks maksatalitluse paremaks.”
“Sina siis tegeled maksaga.”
“Ei. Mina… mina tegelesin psühholoogiaga. Vaata, on näiteks teatavad seened, mis tungivad sipelgale pähe, nii et sellel tekiks kihk ronida võimalikult kõrgele, kus siis seened saaks oma eoseid paremini levitada. Mina… mul olid mingid sarnased huvid.”
Gaspard jäi vait. Tal oli piinlik. Ta teadis väga hästi, millega tema ja Sofia psühhoseente uurimine lõppenud oli. Aga ometi pläkutas ta sellest peol kohatud võõrale nagu oleks see kõige õigem asi maailmas.
“Tegelikult - aitab minust,” ütles Gaspard. “Mis sinu nimi on ja millega sa tegeled.”
“Mina olen Karoliine.”
“Nagu selles laulus?”
“Mis laulus?”
“Sweet Caroline?”
“Ma ei tea, mis laulust sa räägid.”
“Sweet Caroline! - pam-pam-paa! - good times never seemed so good!”
“Ohoh, päris huvitav laul. Peab kindlasti meelde jätma.”
See tundus juba veidi liig.
“Kas sa trollid mind praegu?”
“Mis sa ise arvad?”
“Ma arvan, et jaa.”
“Ole nüüd. Ma isegi ei tea, kes Neil Diamond on. Ega Lazarensise seen.”
Gaspard puhkes naerma.
“Kuule - päris hea.”
“Aitäh. Aga sinu agentuurisõber tuleb tagasi. Ma lasen sul temaga uuesti rääkida.”
Karoliine tõusis püsti umbes samal ajal kui Smith uue viskiga tagasi diivanile istus.
Nojah siis. Põrandal diivani kõrval lebas pooleliitrine plastpudel, millele keegi oli pastakaga peale kirjutanud MYRK. Gaspard ei teadnud, mida see sõna tähendab, aga korkis pudeli sellegipoolest lahti ja võttis lonksu. Maitse järgi mingisugune üsna vänge puskar, kõrvetas sisemust päris korralikult. Gaspard võttis uue lonksu.
“Oh, sa oled handsa üles leidnud,” ütles Smith. “Minu enda jaoks on see veidi liig, see pigem eestlaste värk. À propos - kuidas sa siis tee Eestisse leidsid?”
“Ühe sõbra kaudu. On üks teadlane, nimega Sofia Tuhkur, kes siin töötab. Ma olin temaga koos postdokis.”
“Sofia? Miks ei tea. Me hoiame tal kenasti silma peal. Muidugi, tal on natuke halvad sõbrad, näiteks üks GromaGribi nimeline firma. Teeb seal haltuurat natuke.”
“Miks see firma siis nii halb on?”
“Oh, nad on sellised üsnagi kahtlased, ausalt ütelda. Aga millega sa peale töö tegeled?”
Gaspardil ei olnud tegelikult väga palju hobisid. Aga midagi pidi ju ütlema.
“Noh, natuke tegelen mustkunstiga.”
Mustkunstiga polnud ta väga palju tegelenud, lihtsalt möödunud suvi oli ta sellest mõneks ajaks vaimustuses olnud. Aga parem ikka, kui ütelda, et muusika, internet ja joomine.
“Või nii? Trikki teha oskad?”
“No midagi ehk ikka. Ma valmistan korra ette.”
“Kuulge, kõik, vaadake, Gaspard hakkab trikki tegema,” kuulutas Smith kogu toale. Pilgud vajusid Gaspardile. Piinlik. Ta peitis mündi sõrmede vahele, hingas rahustuseks korraks sisse ja välja, ja siis tõmbas mündi Smithi kõrvast välja. Rahvas aplodeeris. Gaspard hingas kergendunult. Mitte just kõige efektsem trikk, aga tundus, et inimesed olid selles joobeastmes, et neile oli lihtne muljet avaldada. Lihtne ka. Seda ta veel mäletas. Vähemalt mingi sõrmeosavus oli alles.
Siis tiris üks mustade lokkidega noormees nimega Ott Gaspardi vaibale istuma ja üritas talle mingit joomismängu selgeks õpetada. Tegelikult ei olnud see üldsegi paha.
**
Valguskiir otsis tee Gaspardi silmalaugude vahelt sisse. Kolm sekundit polnud mees kindel, kus ta oli, enne kui meenus - aa, Oskar.
Gaspard oli nähtavasti jäänud riietes magama. Olla oli veidike higine. Pea üllataval kombel isegi ei valutanud. Nüüd oleks hea aeg ühe duši jaoks. Professor Leili Hundipalule tuleks jätta vähemalt hea esmamulje.
Gaspard heitis pilgu oma mobiilikellale - kell oli kümme. Ta polnud päris kindel, kas oli sisse maganud - iseenesest polnud ju Hundipaluga kohtumist kokku lepitud. Mingil moel oli Oskari ülesanne teda õigesse kohta viia ja tutvustada.
“Oskar!” hõikas ta. Ta tõusis püsti ja astus kõrvaltuppa. Musta pragunenud kunstnahast diivani peal tukkus aluspükste väel tuttav punapea.
“Oskar,” tegi Gaspard uuesti. Selle peale tõstis Oskar pea.
“Mhmhm?”
“Ma pean ju täna professor Hundipaluga kokku saama. Kus ma siin pesta saan?”
“Mmm? Köögis on kauss ja kraan.”
“Aga dušš?”
“Ei ole sellist asja. Hoovi peal on saun, seal saab end ka pesta. Sinna tuleb ise vesi viia, samas. Pang on kraanikausi all.”
Gaspard ohkas. Loodetavasti oli tema tulevane elupaik vähem spartalik. Külaliskorterit oli talle lubatud. Aga no praegu tuleb ilmselt siis selle pange ja saunaga? läbi ajada. Gaspard kõndis elutuppa, et seal vedelenud kohvrist endale värske pesu ja rätiku võtta - ainult et - kohvrit polnud seal.
Oh kurat.
Gaspard vaatas kasvava närvilisusega toas ringi, siis Oskari toas, siis selles uberikus, kus ta maganud oli - kohvrit ei olnud. Läinud!
Muidugi, eelmine õhtu oli siit terve menažerii läbi voolanud. Keegi lihtsalt võttis kohvri näpu otsa ja tegi sääred. Ja Gaspard oli neid inimesi veel usaldanud!
Oot! Kas ka tema sülearvutikott oli samuti varga ohvriks langenud - ei. See lebas Gaspardi voodi jalutsis nagu truu valvekoer. Aga kohvri - mis oli ju raskem ja kohmakam varastada - kohvrile oli varas näpu peale pannud.
“Oskar, kuule! Ma ei leia oma kohvrit üles!”
Oskar tõusis istukile ja vaatas rähmaste silmadega ringi.
“Ai kurat,” ütles ta.
Oskar komberdas toas veidike ringi, vaatas voodite alla ja nentis siis sedasama, mis Gaspard oli ennegi taibanud.
“Ju siis keegi pani tuuri.”
“Ma oleks pidanud ikka hotelli minema.”
“Eks seal varastatakse ka,” arvas Oskar säärt sügades. “Tõsi, mitte tingimata. Kuule, tõesti palun vabandust. Mis sul seal sees oli? Võib-olla saab kuidagi kompenseerida.”
“Väga palju väärtuslikku ei olnud. Riided. Pesu. Mõned raamatud. Aga see, millest kahju oli, olid kolm neoseente eksemplari. Me olime Sofiaga nendest rääkinud. Varas niikuinii viskab selle minema.”
Võib-olla on isegi hea, et need seened kadunud on? Saabki südametunnistuselt ära?
“Võib-olla leiab veel üles?” arvas Oskar. “Ehk keegi viskas prügikasti?”
“Me ei hakka nüüd ometi prügikastides sobrama, et kohvrit üles leida.”
“No, ma võin piiluda. See on veidi minu süü.”
Gaspard ohkas.
“Mis kell me professor Hundipalu juurde jõudma peame?”
“Ütle Leili, kõik ütlevad Leili. Aga meil päris kindlat aega ei ole. Poole kaheteistkümneks ehk võiks.”
“Ma käiks pesus ära. Selles sinu ‘saunas’. Ja pärast seda võiks minema hakata ka.”
**
Oskar ise polnud soovinud pesus käia, kuigi tema oli ise samuti üsna eileõhtuse jääkidega. Aga Gaspardile tundus pärast pesu, et olukord ei olegi nii hull. Sügispäike paistis aknast sisse. Küll leiab ka uued asjad. Ja nüüd on ta Tartus ja ta on jätnud need neetud Ordoensise eksemplarid maha, ta on uus ja puhas inimene, ilma mineviku pattudeta.
Gaspard ja Oskar asusid Necroniconi poole teele - tegelikult tegeldi tolles teadushoones ka muude seente peale Lazarensise, aga sealt oli kõik pihta hakanud. Aedades nende kõrval helkisid puude otsas kastesed õunad. Aeg-ajalt tuli vastu salguti noori jutlevaid üliõpilasi, paljapäi ja jakihõlmad lahti. Oskar piilus aeg-ajalt prügikastidesse, et sealt kadunud neoseeni leida, aga edutult.
Necronicon oli vanaaegne kolmekordne hoone, keerduvate paksu pruuni värvkattega treppidega ja kõrgete valgete lagedega. Gaspard oli veidike närvis - nüüd ta kohtubki suure Leili Hundipaluga, Lazarensis-teraapiale alusepanijaga, temaga, kes võitis surma.
Hundipalu kabineti uks oli kahe meetri kõrgune. Gaspard koputas.
“Entrez-entrez!” kostus seest piiksuv hele hääl.
Gaspard astus sisse. Keset tuba täis suuri raamaturiiuleid ja laudu täis seene-eksemplare seisis väike kõhn valge peaga kaheksakümnendates naine.
“Tervist, mina olen Gaspard Bois-Tracy,” ütles Gaspard inglise keeles. “Tulin siia teie töörühma. On suur au teiega kohtuda, professor Hundipalu.”
“Oh, mis te nüüd inglise keelega,” vastas professor prantsuse keeles. “Teate, ma pole nii ammu prantsuse keeles rääkinud. Kui ma tüdruk olin, siis meie kooli juhataja oli direktor Takjas. Teise tütarlastekooli juhataja oli Roos, tema õpilased olid roosiõied. Aga meie olime takjanupud. Ja härra Takjas oli suur prantsuse keele sõber. Ma veel mäletan, et - “
Professor deklameeris paar rida Rimbaud’d. Veider oli näha, kuidas see suur teadusgeenius oli selline pisike heleda hapra häälega vana naine, tagasihoidlik tume kleit seljas. Oskar, nagu näha, ei saanud sellest prantsuse keelest midagi aru ja tegi, nagu vaataks seene-eksemplare.
“Aga see oli muidugi enne sõda,” jätkas Hundipalu. “Teie polnud siis veel sündinudki. Teie vanemadki polnud vast ehk sündinudki.”
“Ei. Tõesti ei olnud, professor Hundipalu.”
“No ütelge mulle Leili, kõik siin linnas ütlevad mulle Leili.”
“Hea küll.”
“Ma saan aru, et te tulite siia Sofiaga koostööd tegema. Ta uurib midagi, mida nimetab Mithridatensise perekonnaks. Vetikatega sümbiootiliselt. Teil pidi ka endal omad eksemplarid kaasas olema?
“Jaa, tõesti olid, aga teate, juhtus selline lugu, et…” - Gaspard rääkis kohvri vargusest.
Leili vangutas pead.
“Ai-ai,” ütles ta kurvalt. “Ei ole enam inimestel seda austust. Varastatakse nii palju, tõesti. Ma pean inimeste käest küsima, ehk antakse tagasi. Aga mis me siin toas ikka kopitame, väljas nii ilus septembripäike. Läheme Sofiale külla, tal on Mükoloogiaaias labor. Ta on kindlasti ka rõõmus sind nähes.”
Mindi tänavale. Kõnniteed olid kaetud punakaskollaste lehtedega. Gaspard rääkis natuke oma uurimissuunast. Kadunud seentest püüdis ta vähem juttu teha. Sekka mainis ka, et loodab, et tema tulevases korteris on dušš olemas. Oskar käis nende sabas, pilk maas.
“..ja nii me tulime hommikul nii kiiresti, kui saime, teaduskonda,” lõpetas Gaspard.
“Te ikka hommikust söönud olete?” küsis Leili.
“Teate, meelest läks.”
“Oi-oi. Mõni ime, et te nii ähmi täis olete. Lähme.” Leili jäi tänaval poole sammu pealt seisma. Nende kõrval oli parasjagu väike aiaga ümbritsetud majake. Leili tegi värava lahti, läks ukseni ja koputas, Gaspard ja Oskar sabas.
Ukse avas keskealine tüse lokkis peaga naine.
“Professor Leili! Milline meeldiv üllatus” ütles too vene keeles.
“Tere. Mõtlesime, et ehk pakute meile veidike kehakosutust.”
“Aga muidugi! Tulge aga sisse. Minu nimi on Vera. Vera Ivanovna Panjatenko.”
“Väga meeldiv. Poisid! Läheme Verale külla.”
Gaspard läks suuril silmil Leilile järele. Vera juhatas nad elutuppa oranžile diivanile, seintel rippusid tikitud pildid.
“Hakkan kohe süüa tegema. Kas praemuna ja sardell sobib?”
“Sobib, ikka sobib,” ütles Leili.
Vera läks kööki süüa tegema.
“Kas… kas Vera on teie sõber?” küsis Gaspard.
“Siin linnas on kõik minu sõbrad,” ütles Leili. “Tõsi, kõigiga pole ma veel kohtunud. Veraga pole me varem kohtunud. Aga ma arvan, et ta on hea inimene.”
“Leilit hinnatakse meie linnas lihtsalt nii väga,” ütles Oskar. “Ma ei teagi, kunas keegi talt viimati poes raha vastu võttis.”
“Kaks aastat tagasi Tallinnas,” naeris Leili. “Ei seal teadnud mind keegi.”
“Ikka teati, Leili,” ütles Oskar. “Seal on lihtsalt teised kombed.”
“Noo - et mind ära tuntakse ja ikka raha küsitakse - no ei tea, kas ikka nii on,” ütles Leili.
Gaspard vaatas seda jahmunult pealt.
Siis tuli Vera praemuna ja -vorstiga.
“Palun lauda!”
Istuti laua ümber. Nii muna kui ka vorst paistsid tegelikult olevad seenelist päritolu. Aga munaseene keskel oli vedel kollakas osa, mis munakollase kombel taldrikule laiali voolas ja vorstiseen oli just õigesti krõbe. Need maitsesid imehästi.
“Te oskate hästi muna praadida, proua” ütles Gaspard. Ta oskas vene keelt hästi vähe, aga niipalju suutis siiski väljendada.
“Oi,” ütles Leili. “Kuidas teile see korter meeldib, Gaspard?”
“Päris kena korter.”
“Vera, kas teil siin majas dušš leidub?”
“Ikka leidub.”
“Aga kas teil mõni vaba tuba on?”
“Ülemisel korrusel on üks tuba, kus mu tütar elab,” ütles Vera. “Aga ta võib kolida ka minuga samasse tuppa.”
“Väga hea. Gaspard, teie probleem korteriga on lahendatud. Te hakkate elama siin. Vera, tehke ülemise korruse tuba täna õhtuks Gaspardile sobivaks.”
“Aga muidugi.”
Gaspard jõllitas Leilit. Ta oli lihtsalt suvalisse majja sisse marssinud, küsinud esmalt süüa, ja siis Gaspardile tuba - ja talle oli seda antud.
“See on Gaspard Bois-Tracy. Ta hakkab teil nüüd siin mõnda aega elama. Gaspard, see on Vera Panjatenko. Ma arvan, et te saate omavahel hästi läbi. Aga nüüd - söök on söödud, on aeg minna!”
Tänaval oli tõusnud kerge tuul. Maas kuivasid mõned lombid eilsest vihmasajust. Päike oli end veidi pilvede varju tõmmanud. Kolmik sammus mükoloogiaaia poole. Leili märkas tee peal üht maja, mida ta oli pärast sõda aidanud üles ehitada ja sattus jutuga väga neljakümnendatesse aastatesse.
Mükoloogiaaed oli ümbritsetud roosaka kahemeetrise müüriga. Sees ilutsesid eri aladel mitmed erinevad seenekultuurid. Keset aeda kõrgus aga klaasist hoone - nende seente jaoks, kellel oli sümbioosiks vaja troopilisi taimi.
“Sofia labor on siin sees, keldris,” ütles Oskar. “Ta ei jõudnud eile sinuga kohtuma, ilmselt oli väga töösse mattunud. Tead, vahel juhtub.”
Aga kui kolmik jõudis hallist trepist alla keldrisse, avanes nende ees hoopis ootamatu vaatepilt. Sofia laboris valitses paras segadus. Mööbel oli ümber lükatud. Põrandal vedelesid mullaga segi klaasikillud.
“Sofia?” hõikas Oskar.
Aga Sofiat ei olnud.
“Oh sa kurat,” pomises Gaspard.
“Oi-oi,” tegi Leili oma piiksuva vanainimesehäälega.
See ei tähendanud head.
“Tuleb vist politsei kutsuda?” küsis Gaspard.
“Ma räägin politseiülemaga,” ütles Leili. “Aga ega need joodikud siin suuremaga hakkama ei saa. Mõnel on tõesti hea süda sees, tõsi. Aga ega nende peale lootma ei saa jääda.”
“Kes… kes võis seda teha?” pomises Oskar.
“Keegi tahtis Sofia seeni kätte saada, arvan ma,” ütles Gaspard. “See näeb välja, nagu oleks seente eksemplarid kaasa võetud. Mida ta uuris?”
Jälle toovad need seened ainult kannatusi. Miks nad neid uurivad?
“Tema uuris midagi, mida ta nimetas Mithridatensiseks,” piiksus Leili. “Aga ta ei tahtnud sellest väga rääkida.”
“Ma tegin talle mingeid lihtsamaid töid,” ütles Oskar. “Aga ma ei tea, mis selle eesmärk oli.”
“Kuule,” ütles Gaspard. “Eile õhtul mulle räägiti, et Sofial olid läbikäimised mingi kahtlase firmaga. Mingi vene nimi oli.”
“GromaGrib?” ütles Oskar. “Jaa. Tal on seal mingid sehvtid tõesti sees.”
Kurat küll. Sofia oli ennast millegi kahtlase sisse mässinud. Kas nüüd tuleb Gaspard nagu rüütel valgel hobusel ja päästab ta? Ja saab vastutasuks kõik kaasakuuluva. Lollus. Selge lollus. Aga midagi peab ju tegema.
“Kuule, Oskar,” ütles ta. “Läheme õige sellesse firmasse külaskäigule.”
“Te minge jah,” ütles Leili. “Kui hätta jääte, tulge minu juurest läbi. Ma lähen seni räägin politseiga.”
**
GromaGribi firma peakorter paiknes teisel pool jõge oru teises servas, suur betoonist hoone. Poisid jõudsid palumise peale ruttu ülemuse kabinetti. Algul ei tahetud neid väga sisse lasta, aga kuuldes, et nad tulevad Leili nimel, lasti nad kohe edasi.
Kabineti seinu kaunistasid suurte kullast raamidega loodusvaated, millest mõni oli servast hallitama hakanud. Mustast tammest mööbel oli kaetud sigarijälgede ja tolmuga. Õhus sumisesid paksud porikärbsed. Oli tunda mädaneva liha lõhna. Toa keskel seisis paks hallipäine mees, jalas must ülikond kullast Nike’i tossudega, suunurgas tolknemas sigar.
“Tervist, mina olen Gaspard Bois-Tracy.”
“Ja mina olen Oskar Roosalu.”
“Mu kullakesed-kullakesed,” alustas mees erutatult edasi-tagasi patseerides ja žestikuleerides. “Ülimalt meeldiv. Nikolai Gromahhin. Gaspardi - tohin ma sind eesnime pidi kutsuda? - olen ma juba tükk aega oodanud.”
See oli veider.
“Millest selline au?”
“Noo, me oleme Sofiakesega hästi läbi saanud, oo jaa, väga hästi.”
Kas see familiaarsus Sofiale viidates tähendas midagi?
“No ja siis?” küsis Gaspard, üritades ükskõiksena näida.
“Ja otse loomulikult oleme me rääkinud sinu ja Sofia väikestest ühistest katsetest.”
Gaspardil läks nägu kuumaks. Ikka see vana leiutis. See vana patt. See, mida ta tahtnuks ammugi ära unustada, merepõhja uputada, aga mida ta, loll koer, oli siia kaasa tassinud, sest et Sofia oli küsinud.
“Me tahtsime küsida, kus Sofia on,” küsis Oskar ilmsüütult. Vähemalt tema ei teadnud, millest jutt.
“Kus ta on? No kust mina seda tean? Olen mina tema hoidja?” Nikolai kustutas oma sigarit vastu kirjutuslauda, sellele jäi sellest tume plekk. “Mina tahaks pigem teada, kus on need sinu eksemplarikesed, Gaspard, mida sa oma kallist Lyonist kaasa tõid? Ma olen neid juba kaua oodanud, ehk need aitavad meid, ehk see variatsioonike töötab. Tood selle mulle, teeme natuke teadust, kõik saame õnnelikuks. Tead, mul on Reola lähedal suvila. Kui kõik läheb hästi, teeme seal uhke peo, šampanja ja sašlõkk, orkester kolmekümne liikmega.”
“Mul.. mul ei ole neid,” pomises Gaspard. “Varastati ära.” Ta lootis, et Oskar ei küsi pikemalt, mida need seened ka teevad.
“Varastati? Hmmm.” Nikolai kulm tõmbus kortsu. “See on nüüd küll õnnetu juhus. Võib-olla vaatate kodus ringi. Ehk siiski ei varastatud ära? Mõtlete veidi. Teate, nii hooletute inimestega, kellel asjad kaotsi lähevad, juhtub meie linnas vahel õnnetusi.”
“Nagu Sofiaga juhtus?”
“Oot-oot. Jälle te räägite sellest.” Nikolai võttis taskust uue sigari ja patsutas taskuid tulemasina järgi. “Mis te mõtlete?”
“Sofia on kadunud,” ütles Oskar. “Keegi on ta ära röövinud, paistab.”
Nikolai ei ütelnud midagi, aga tema silmad läksid suureks. Siis ta üritas oma sigarit süüdata, briljantidega inkrustreeritud tulemasinast aga ei tulnud leeki.
“No ma ütlen, nii kallis masin, aga selline praak. Sofia ja kadunud? Ma arvan, et me mõlemad teame, kes selle taga on. Meie väikesed ameerika sõbrad ühest inetu nimega kolmetähelisest organisatsioonist.”
No muidugi. Ega Nikolai ei hakka ju tunnistama, et on Sofia kadumise taga. Aga ega Gaspard polnudki siin ju niiväga uue informatsiooni järel. Sõrmeosavusest on mujalgi peale mustkunsti kasu.
“Arvate, et nemad?”
“No muidugi. Peab küsima, kellele kasulik. Ja ega mina ei hakka ju tapma hanekest, kes muneb kuldmunakesi. Aga CIA võib seda teha küll.”
“Nonoh,” tegi Oskar. “Eks me peame siis vaatama, mis nemad teevad.”
“Jaa, tehke seda muidugi. Ma saadaks ehk paar poissi nendega juttu puhuma, aga kui meie ja ameeriklaste vahel mingi inetu intsident toimuks, siis, teate - see võiks päris kaugele minna. Ja seda me ei taha. Aga teie - no teie võite muidugi minna vaatama.”
Tegelikult peaks vabrikus hiljem üksipäini ringi vaatama. Niisama ei näidata muidugi midagi. Aga selleks on vaja üht teatavat abivahendit.
“Mhmh,” tegi Gaspard. “Aga mida te selles vabrikus toodate ka? Ma saan aru, et samuti mükoloogiline tehas.”
Nikolai kõkutas naerda.
“Teadlane jääb ikka teadlaseks. Röövitakse ära kallis inimene - aga teda huvitavad ikkagi seened. Egas midagi.” Nikolai helistas laual asetsevat kellukest. Tuppa astus lühike, armilise näo ja ühe silmaga mees, peas lohmakas mütsilotu ja seljas kulunud pruunid rõivad.
“Stjopa, näita poistele tehast.”
Stjopa noogutas.
Stjopa tegi Gaspardile ja Oskarile tehasetuuri, ise samal ajal vahele rääkides sellest, kuidas elu on püha ja kuidas Lazarensise seen on jumalateotus, suu küüslaugu järgi õhkamas. Oskar oli üsna õnnetu olemisega, tal oli eilne õhtu tugevasti tunda, ja oli näha, et ta tahtis ära. Aga Gaspardil olid teised sihid. Teised sihid ja nobedad näpud.
Sel vabrikul peab ju kusagil üldvõti rippuma.
Pärast seda, kui tuur oli lõpuks läbi saanud ja Gaspard seitsmendat käsku rikkunud, komberdas Gaspard oma uue korteri ukse juurde. Gaspard oli küll tehase üldvõtme varastanud, aga oma korteri võtit tal veel ei olnud, sestap tuli koputada.
Ukse tegi lahti umbes kolmeteistkümneaastane tüdruk.
“Kas teie oletegi meie kostiline?” küsis too.
“Olen. Mina olen Gaspard.”
“Väga meeldiv. Mina olen Lena. Aga teile tuli, teate, vahepeal pakk.”
“Mida sa silmas pead?”
“Kohe näitan.”
Tüdruk viis Gaspardi ülakorrusele. Seal, Gaspardi oletatava voodi jalutsis, lebas tema kohver.
“Kes selle siia tõid?”
“Ei tea. Lasti kella, ja kohver oli ukse taga. Mõtlesin, et teile.”
“Või nii. Aitäh. Kuule, tead, mine ja mängi nüüd näiteks oma nukkudega.”
Tüdruk tegi põlastava häälitsuse, aga lahkus toast.
Gaspard tegi kohvri lahti.
Muidugi hakkas ta esimese asjana otsima seene-eksemplare, aga neid seal ei olnud. Muidugimõista. Muud asjad olid kenasti omal kohal, isegi kenasti kokku volditud. Aga peale selle oli seal sees veel üks uus asi. Väike pudelike, täis sültjat löga. Pudeli peale oli kleebitud silt “Joo mind!”.
Gaspard vaatas pudelikest. Selle sisu tundus kohati tükjas ja milline idioot joob asja, mille ta on niisama leidnud. Peale Alice’i muidugi, aga tema ei loe.
Samas - sildi kirjutaja käekiri oli tuttav. Gaspard aimas, kes selle kirjutanud oli.
Ja siis, ilma pikemalt mõtlemata, korkis ta pudeli lahti ja kulistas selle alla.
Sodi ei tahtnud väga hästi tema maos püsida, aga samuti ei tahtnud see klassikalisi teid pidi sealt väljuda. Gaspard tundis torkeid söögitorus ja maos, aga siis liikusid need torked üle keha laiali, kõige intensiivsemalt piki tema selgroogu, otse kuklasse. Gaspard vajus voodisse selili. Laes hubises oranžist riidest lambivarjuga kaetud pirn, millest hakkas välja lendama koisid. Gaspard ei jõudnud end liigutada. Koid moodustasid laes pikki kette, otsekui, oh ei, otsekui Ordoensise niidistikke, vana tuttav Ordoensis.
“Kuradi Jean-Cristophe,” kuulis Gaspard Sofia häält. Kas ta oli siin ruumis? Sofia võinuks olla siin ruumis. Gaspard tahtis ütelda, et Sofia oma nägu näitaks, aga tema huuled ei liikunud. Kusagil urises katkine elektripirn. Ta ei suutnud pead pöörata, et Sofia üles otsida, et näha uuesti tema pruune uurivaid silmi, tema nöbinina, tema tumedaid lokke.
Selle asemel kõrgus voodi ees Jean-Christophe. Kuradi Jean-Christophe. Pikk, tumedapäine ja ilus, kerges habemetüükas, rikas ja ülbe magistrant nende Lyoni töörühmast. Jean-Christophe’il oli käes pipett. Ta naeris oma kumedat naeru, mis kõigile teistele nii väga meeldis.
“Teeme natuke tagasi,” ütles ta laia naeratusega, hoidis Gaspardi silma lahti ja pipeteeris sinna seenekultuuri. Gaspard oleks tahtnud ütelda ei, tahtnuks vastu hakata, aga tema keha ei kuulanud sõna. Lihtsalt tundis, kuidas Ordoensise jätked temasse tungivad.
“Nüüd tantsi mulle,” ütles Jean-Christophe. Gaspardi keha hakkas jälle liikuma, lihtsalt mitte ainult tema enda tahtel. See hakkas tegema kangeid, groteskseid jõnkse. Jean-Christophe naeris.
“Ma teen ainult seda, mida te mulle tegite,” ütles ta oma sumeda baritoniga.
Toas oli ka Sofia, sama kangelt tantsimas.
“Nii. Te kaks olete kogu aeg ninapidi koos. Tantsige koos. Tantsige valssi.”
Gaspardi käed keerdusid ümber Sofia. Nende higised kehad naaldusid üksteise vastu. Tal oli halb, aga selles oli midagi väga erutavat.
“Nüüd suudelge.”
Sofia huuled olid nii pehmed, nii pehmed. Gaspard ei teadnud, kas ta tahab, et see stseen jätkuks või ei. Tal hakkas kõvaks minema.
“Nüüd võtke riided seljast.”
Gaspard tundis oma erektsiooni kasvamas. Ta oli nüüd alasti, aga tema käte vahel ei olnud enam Sofia, vaid Jean-Christophe, samuti alasti. Ta naeratas. Aga ta naeratus oli kuidagi kange, kramplikuks tõmbunud. Silmad tühjad, nurkadest peale tungimas kolmandad silmalaud. Ordoensise hiline staadium. Käed tõmbunud kramplikult ümber Gaspardi keha. Nahk vastu nahka.
Gaspard karjus. Karjus ja karjus. Pigistas silmad kinni.
“Tšš,” kuulis ta siis Oskari häält. “Ära karda.”
Gaspard ei teinud silmi lahti. Ainult tundis, kuidas Oskar võttis ta sülle ja pani voodisse lamama. Tal olid tugevad käed.
“Kõik saab hästi,” sosistas Oskar. “Nüüd maga.”
**
Oli juba pime.
Gaspard mõtles korra nähtu peale, aga tõrjus selle siis peast. Mõnele asjale on parem mitte mõtlema jääda.
Mees tõusis püsti. Oli juba üsna hilja. Vera ja Lena olid vaikseks jäänud. Ta sammus vaikselt trepist alla, surudes pihku väikest metalset võtit, mille nimel ta oli Stjopal palunud ringkäiku teha. Gaspard mõtles, kas kutsuda kaasa Oskar, aga ei. See on riskantne käik. Gaspard ei saa poissi endaga siia kaasa tõmmata. Ja see kõik on ju Gaspardi enda pattude pärast - mis süüd on Oskaril nendes? Tal on hea hing sees, võib-olla on just tema nende kõigi tulevik. Miks ta peaks riskima Gaspardi ja Sofia vigade pärast?
Öised tänavad olid tühjad, ainult laternad vilkusid teel. Ühe aiaposti peal näis istuvat kass rohelise kuklatagusega - Gaspard oleks võinud vanduda, et just see, kes oli esimene õhtu auto alla jäänud. Kass vaatas talle otsa, otsekui midagi teades, ja kadus siis pimedusse.
**
Gaspard piilus ettevaatlikult vabriku tagaukse juures ringi. Tal oli tume kapuutsiga pusa seljas, et oma nägu varjata, aga loodetavasti selleni asi ei jõua.
Varastatud üldvõti tegi ukse kenasti lahti.
Gaspard astus pimedasse betoonist seintega koridori. Kusagil oli kuulda valvuri liikumist. Gaspard tõmbus ruttu trepikotta peitu ja ootas, kuni taskulambiga valvur temast möödunud oli. Valvur oli suur mees, kes liikus kuidagi kangelt.
Ta polnud päris kindel, kust otsimist alustada, ega isegi seda, miks ta arvas, et Sofiat kusagil siin hoitakse. Aga tema instinktid ütlesid talle, et siin tehases on midagi kahtlast, ja jääb loota, et isegi kui ta siit Sofiat ei leia, siis leiab ta siit mingi uue niidiotsa. Pole vahet, milline kaart kaardimaja alt ära võtta, kokku kukub see niikuinii.
Koridorid olid pikad ja Gaspard piilus erinevatesse laboritesse, kus seened kasvasid, aga neis ei tundunud ühtki inimest olevat. Millegipärast oli tal tunne, et minna on vaja allapoole, sinna, kus on põrgu.
Sealt oleks nagu olnud kuulda kerget oigamist.
Keldrikorrusele jõudes tungis ta ninna kuidagi tuttav seenelõhn.
Ordoensis.
Gaspard oli selle seenega liiga kaua töötanud, et seda mitte ära tunda. Lõhn näis tulevat beežika ukse tagant. Gaspard avas ukse.
Laboris olevad seened helendasid pimedas. Ruumis polnud ühtki inimest. Aga Gaspardile tundus, nagu oleks ta kuulnud mingisugust inimhäält. Oigamist.
Labori tagaseinas oli teine uks. Gaspard pani kõrva vastu seda. Tõepoolest. Oigamine. Aga kas see on Sofia?
Gaspard avas ukse.
Otsekohe lõi ta ninna tugev uriini ja väljaheidete lõhn. Toas lebasid räpastes rõivastes apaatsete nägudega umbes kakskümmend inimest, eri vanustes. Mõni neist oli kaetud sellise seenemassiga, et inimkogu oli sealt alt vaevu näha. Teistel oli seenemõjust näha vaid tekkiv kolmas silmalaug. Ja kõik nad vaatasid Gaspardi poole tühjal pilgul, otsekui talt käsku oodates.
Ordoensis.
Ei.
Selle seene eest ei õnnestu tal vist kunagi põgeneda.
See oli kõik tema süü. Tema ja Sofia. Nemad olid nende seentega katsetanud. Seened, mis teevad subjektid taltsaks, autoriteedile alluvaks. Ainult et toona oli katsetel ilmnenud kõrvalnähud, iga piisavalt tugevaid alkaloide eraldavad variatsioonid muutsid katseloomad üsna ruttu apaatseks. Nad oleks pidanud kõik katsed kohe alguses katki jätma, mitte kunagi isegi nendega alustama. Ja see, mida nad tegid Jean-Christophe’ile, kättemaksuks…ei, parem sellele mitte mõtelda.
Korraks tundus Gaspardile, et Jean-Christophe on sealsamas toas, sülg suunurgast välja nirisemas, aga siis see mulje haihtus.
GromaGrib ilmselt aretab neid seeni edasi. Ja katsetab inimeste peal.
Ta peab midagi tegema.
Keegi häälitses valulikult.
Gaspard suunas oma valguslambi hääle suunas. See oli umbes kümneaastane heledapäine poiss. Seesama, keda too hull naine oli talle bussijaamas näidanud.
Mihkel.
Gaspard võttis poisi sülle ja koperdas väljapääsu poole, taskulamp hambus. Laps haises ja ainult oigas nõrgal häälel.
“Kas sa kuuled mind?” küsis Gaspard. Poiss ei reageerinud.
Kusagil hakkas huilgama sireen.
Gaspard komberdas läbi laboratooriumi välja. Ta peab peitu minema. Koridoris surus ta ennast koos poisiga harjakappi. Väljas kõndis mööda öövalvur, teistsugune kui eelmine, märksa uurivam, intelligentsem - Stjopa. Stjopa läks laborisse sisse, ilmselt uurima, mis sigadusi Gaspard oli teinud.
Tal ei olnud palju aega. Gaspard hüppas harjakapist välja ja jooksis väljapääsu poole. Koridorid keerlesid ja ta ei mäletanud hästi, kust tuli keerata paremale, kust vasakule. Kusagilt oleks kostunud Sofia, siis Jean-Christophe’i, siis Oskari hääled. Põrand veidi pehme, reaalsus veidi painduv. Lõpuks siiski trepp. Gaspard oli nüüd vähemalt kusagil maa peal. Ta ei teadnud, kuidas välja saada, aga õnneks oli siin aken. See avanes kerge kääksatusega üsna laialt. Gaspard ukerdas, poiss süles, välja, tehasehoonete vahele. Asfalt oli kõva ja põrutas jalgu, aga muidu polnud hullu. Laternavalguses oli eemalt näha tänavat ja seda, kuidas tehasest möödus üksik must auto.
Gaspard komberdas tänava poole. Asfalt asendus poriga.
Sireen huilgas.
“Oi-oi-oi,” kostis tuttav hääl.
Nurga tagant astus välja Stjopa, kätes mingisugune nöör. Latern tehase ees võbises ja nii tundus Stjopa kuidagi udune.
“Pane poiss maha.”
“Ei pane.”
Poiss Gaspardi süles oigas.
“Teie, teadlased, te arvate ikka, et te teate kõike kõigest kõige paremini. Paremini, kui Jumal.”
Gaspard üritas Stjopast mööda põigelda, ainult selleks, et teda tabas valus löök põlvekedra vastu, nii et ta libastus ja näoli lendas. Poiss kukkus tema käest maha ja veeres veidi kõrvale.
Gaspard tundis oma seljal raskust ja siis hakkas midagi teravat tema kõrisse soonima. Ta üritas kätega millestki kinni saada, nööri oma kõrist eemal hoida, aga edutult.
“Elu, kas tead, on püha,” ütles Stjopa. Maailm muutus järjest hägusemaks. “Ja mina kannan selle üle hoolt.”
Nöör tungis Gaspardile kõrri. Siis läks kõik pimedaks.
**
Keegi lakkus Gaspardi nägu.
Ta avas silmad. Gaspard lamas poris. Tibutas õrna vihma. Tema kael valutas hullupööra.
Lakkuja oli seesama rohelise kuklaga kass.
“Tere,” pomises Gaspard. Hääl oli kähe. “Kas sa surnud ei peaks olema?”
Ta paitas kassi.
“Kas mina surnud ei peaks olema?”
Aga veidral kombel mitte - kui just see ei olnud põrgu.
Gaspard oli niisiis ellu jäetud. Millegipärast. Laboratooriumis. Kuigi seal polnud tal õnnestunud kedagi päästa.
Ta ajas ennast püsti. Riided olid porist läbi imbunud, aga hing oli sees. Ta koperdas aeglaselt kodu poole. Linn tundus kuidagi unenäoline. Liiklus oli hõre, temast sõitsid mööda vaid kaks tumedat autot.
Koduuks avanes kääksuga, kuigi Gaspard üritas mitte lärmi teha.
Trepp üles Gaspardi tuppa oli kitsas ja Gaspard üritas vaikselt astuda, et mitte majaelanikke üles äratada, aga jalad lihtsalt ei kuulanud sõna. Siiski, allkorruselt ei kostnud ühtegi häält. Ilma riidest lahti võtmata vajus ta voodisse magama.
Kui Gaspard järgmine hommik silmad avas, oli tal üllatavalt selge olla. Voodilinad olid üsna porised, piinlik lugu, aga Gaspardi oli sõna otseses mõttes tappa üritatud. Võib-olla saab andeks. Ta võttis kohvrist mõned puhtad rõivad ja läks vannituppa.
Dušš oli tõesti kuldaväärt. Vesi pesi Gaspardilt maha mineviku vead ja ta seisis joa all patuta nagu Aadam enne seda kuramuse õuna. Korraks oli kõik okei.
Aga tegelikult muidugi mitte - Gaspardi katse midagi teha oli lootusetult läbi kukkunud. Ta astus duši alt välja, kui pani end peeglist vaadates midagi tähele.
Kaela peal oli selgelt näha kägistusjälg - no seda oligi oodata. Aga peale selle oli Gaspardi kukal muutunud samblaroheliseks.
Gaspard puudutas sõrmega kukalt. Rohelus tundus elusana. Naha seest tungisid välja imepeened rohekad niidid, mis põimusid tema juuste ümber.
Mis oli selles “joo mind” pudelis olnud? Ja kuidas oli ta pärast kägistamist ellu jäänud?
Hea küll, aga tegelikult oli asi inetum. Ta oli küll praegu ellu jäänud, aga seda ei pruukinud kauaks jätkuda - tal olid nüüd vaenlased. Võimsad vaenlased, kes olid valmis teda tapma. Ja teine kord teevad nad seda ilmselt korralikumalt. Ta võib muidugi hoida madalat profiili või siit linnast üldse lahkuda, aga madal profiil ei tundunud realistlikuna ja praegu oli veel liiga vara lahkuda.
Gaspard ei olnud veel Sofiat näinud.
Gaspardil oli vaja kaitset. Liitlasi. Ja praegu tundus, et reaalseid variante on parasjagu üks.
See variant ei meeldinud Gaspardile põrmugi.
Gaspard teadis väga hästi, milleks CIA võimeline oli - tal oli lõunaameeriklastest sõpru ja need olid küll rääkinud diktaatoritest, kelle CIA oli võimule aidanud ja hilisematest verevalamistest, nunnade vägistamistest. See oli organisatsioon ilma igasuguse moraalita - nende asi oli edendada USA rikaste ja vägevate huvisid, USA riigi huvisid, seda kas või ülejäänud maailma põlema pannes.
Aga praegu on neil ja Gaspardil ühine vaenlane.
Smithi ja O’Malone’i antud aadress oli ühe kesklinna maja kolmandal korrusel.
Ukse avas O’Malone, kes mõõtis Gaspardi hindava pilguga, noogutas siis heatahtlikult ja lasi sisse.
Gaspardil oli järsku tunne, nagu oleks ta tagasi olevikus - laudadel olid moodsad Apple’i arvutid, toa disain oli üsnagi maitsekas ja minimalistlik.
“Teil on päris uhke kontor.”
“Oh, väikesed mugavused,” ütles Smith, kes istus pöördtoolis ja luges mingisugust pehmekaanelist raamatut. “Aga katsu sa siin infrastruktuuri püsti hoida. Internet on pooltel päevadel ära. Täna ma pole üldse näiteks online’i saanud. Mõtelda ju võiks, et onu Sam aitaks meid siin natuke, aga nähtavasti pole see kontor piisavalt oluline.”
“Ma tulin tegelikult asja pärast,” ütles Gaspard.
“Nii,” küsis Smith üsna intensiivselt ja pöördus, nina õieli Gaspardi poole. “Mis asja pärast?”
“Ma olen aru saanud, et teil ja GromaGribi firmal ei ole suhted kõige paremad.”
“Noh, väga ei ole jah. Aga oleks nad ainult üks firma. Eks neil ole ka omad suhted teiste riikidega, kui sa mõistad, mida ma ütelda tahan.”
“Mõistan. Aga.” Gaspard peatus. Veel ei olnud hilja loobuda sellest saatanlikust tehingust.
“Mul juhtus selline lugu.” Gaspard rääkis sissemurdmisest ja sellest, mis ta seal näinud oli. Oma ebaõnnestunud mõrvakatset mainis ta üsnagi napisõnaliselt. Kogu see afäär tundus millegina, millest ei ole kasulik liiga palju rääkida.
“Nonii,” ütles Smith. “Jajaa. Sa tulid õigete meeste poole. Me saame sind aidata küll. Kolid siia. Meil on siin üks varuvoodi. Päeva-ajal nad vast ei ründa. Praegu on sul ilmselt üsna okei ringi liikuda.”
O’Malone ei ütelnud midagi, ainult vaatas Gaspardi. Gaspardil oli järsku tunne, et tolle pilk on kinnistunud tema rohelisele kuklale. Ta tõstis refleksiivselt käe kaelale, aga lasi selle kohe langeda.
“Aitäh,” pomises ta. Ilmselt tuleb tal selle eest hiljem maksta. Nad kõik teadsid seda.
“Aga -” ütles Smith. “Tere tulemast meie sõbralikku perekonda. Lase ma emban sind.” Smith tõusis püsti ja kallistas Gaspardi küll üsna entusiastlikult aga samas nii, nagu oleks ta kallistamiste kohta ainult raamatutest lugenud.
“Tule siis õhtul tagasi.”
**
Väljas oli udu. Gaspard kõndis mööda tänavat, isegi päris kena, ja mõtles, mis hinda ta nüüd maksma peab. Vähemalt jääb ta ellu. Loodetavasti. Tänavad olid tühjad. Kuhu olid kadunud need noored ja ilusad üliõpilased, kes olid eile igal pool olnud?
“Tere!”
Gaspard polnud tähele pannudki, kuidas tema kõrvale oli astunud too kaks päeva tagasi kohatud mustapäine neiu, Karoliine vist nimeks.
“Ma olen sind päris mitmes kohas taga otsinud,” ütles neiu. “Helistasin ka, aga levi ei olnud.”
“Hmm?” tegi Gaspard. “Mis asjus?”
“Tead, tule õige minuga kaasa.”
Gaspard teadis, et peaaegu-tundmatuga kaasa minemine ei ole kõige parem mõte. Aga miski temas ütles, et Karoliinet võib usaldada. Miskipärast. Tal oli kuidagi selline olek. Muidugi, võib-olla oli see miski, mis nii ütles, allpool vööd. Võib-olla. Aga Gaspard oli väsinud ja nii ta istus Karoliine valgesse autosse.
Nad sõitsid mingist mäest üles ja sattusid eramaju täis linnajakku. Gaspard oli vait. Võib-olla siis, kui ta suu lahti teeb, räägib ta välja mingi oma rumaluse. Ei tea.
Nad pöörasid sisse ühest kahe vahtraga raamitud väravast. Väikestest plaatidest moodustatud tee majani oli kaetud punakuldseste lehtedega. Maja trepikojas lõhnas nagu maa all, Gaspard tundis ära mitmete seente lõhnad, millega ta kunagi töötanud oli. Teise korruse peal oligi korter, kuhu Karoliine ta juhtis.
Ja seal, korteris sees, ukse taga, ootas Gaspardi Sofia.
**
“Tere, Gaspard,” ütles Sofia.
Gaspard ei saanud alguses sõnu suust. Sofiat oli nii hea näha. Kuigi see, mis nad olid proovinud, polnud kuhugi jõudnud. Aga kes teab.
“Tere,” pomises ta lõpuks mokaotsast nagu häbelik koolipoiss.
“Tule astu sisse.”
Gaspard astus sisse. Korter oli ruumikas, laiade tubade ja kõrgete lagedega. Aknad olid suured, aga nende ette olid tõmmatud kardinad. Toas, kuhu Sofia nad juhtis, küdes suur pruun ahi. Oli tunda õrna suitsulõhna. Laual seisis teekann.
“Ma pean sinu ees muidugi vabandama,” ütles Sofia. “Ma ei ole kõige paremini käitunud, ma tean. Esmalt palun sul siia kohale tulla, võtta kaasa eksemplarid, aga siis kaon ise ja lasen sinult eksemplarid röövida. See tundub ilmselt hirmus segadusttekitav. Aga mul endal on ka üsna segased ajad olnud. Ma ei suutnud otsustada, kas saan sind usaldada. Aga vist siiski peab.”
“Sina lasid mult eksemplarid röövida?” See ei olnud muidugi kõige tähtsam. Aga muule ei osanud Gaspard reageerida.
“Mina. Ma mõtlesin varem, et saan teha koostööd ühe firmaga. Sedasama jätkata, mis me Prantsusmaal tegime. Aga ma olen viimastel päevadel paljust aru saanud. Ma olen sügavalt eksinud. Ja ma ei saanud jätta neid eksemplare sinu kätte, kust see firma oleks need kätte saanud.”
“GromaGrib?” küsis Gaspard. “Nad ei saanud neid eksemplare kätte. Aga mis sellest. Nad jätkavad oma projektiga. Sellega, millega meie alustasime. Ja see on nad viinud üsna hirmsasse kohta. Ma käisin seal. Nad on teinud katseid. Need on…”
“-ma tean, Gaspard,” ütles Sofia. “Ma nägin ka neid. See on üks põhjus, miks ma enam nende heaks ei tööta.”
“Et sa varem sellest aru ei saanud. Mina sain juba Lyonis aru, et me olime teinud suure vea. Isegi ilma Jean-Christophe’ita oli see viga. Me poleks pidanud kunagi isegi alustama. Aga sina jätkasid.”
“Sellest hoolimata tõid sa need eksemplarid endaga kaasa, Gaspard.”
“Tõin, Sofia, tõin. Sest sina ütlesid. Sest… tead küll.”
“Oeh, Gaspard. Lase sellest asjast lahti, ma palun sind. Sellest ei tulnud midagi ja ei tule midagi.”
“Ons sul keegi uus?”
“Jah. On küll.”
“Kes?”
Sofia osutas silmadega Karoliine poole.
“Oi.”
“Mhmh.”
Gaspard ei osanud selle uudise peale midagi ütelda. Niisiis otsustas ta teemat muuta.
“Sina saatsid siis mulle ka selle ‘joo mind’?”
“Saatsin.”
“Mis see oli?”
“See on see põhjus, miks ma otsustasin kaduda.”
“Ma üritasin Sofiat tükk aega veenda, et see on ohtlik asi,” ütles Karoliine. “Aga ta kuulas mind alles pärast selle võtmist.”
“Karoliinel on õigus. See on ohtlik asi. Aga teisalt on ka väga hea asi.”
“Te ikka ei vastanud mulle. Misasi see on?”
“See on Lazarensise uus versioon. Selline, mis päriselt töötab. Me kutsume seda Mithridatensiseks.”
“Oot, mida? Et see äratabki mind päriselt ellu? Ilma mind imbetsilliks tegemata?”
“Jah. Aga see peab su organismis juba enne surma sees olema. Kui su keha enam hapnikku ei tooda, siis ta aktiveerub. Põimub läbi su närvisüsteemist, neerudest, maksast. Toidab neid, seniks kuni kopsud uuesti tööle hakkavad. Hoiab elus.”
“Kuidas… millega ta seda toidab?”
“Üheks komponendiks on ühed, ütleme, vetikad. Fotosünteesivad, koguvad suhkruid. Sellepärast sa kuklast roheline oledki.”
Gaspard neelatas. Nii et seepärast oligi ta pärast kägistamist ellu jäänud - ta ei olnudki. Lihtsalt see seen oli ta uuesti ellu äratanud. Mõte sellest, et mingi niidistik oli tema ajus ja maksas sees oli üsna häiriv. Muidugi, see oli teda elus hoidnud, aga midagi oli siin häirivat.
“Kas sellel on mingid pikatoimelised mõjud ka?”
“Mõned. Kohati esineb hallutsinatsioone. Aga siiani pole väga olnud. Ma katsetasin mõningate kasside peal. Nendega tundub hästi olevat. Ja lõpuks muidugi iseendaga. See oli… kogemus.”
Sofia pööras pead. Ka tema kukal oli roheliste kiududega kaetud.
Gaspard võitles tahtmisega seda õrna kukalt suudelda.
“See… see on ju suurepärane!” ütles ta selle asemel. “See tähendab ju sadu tuhandeid päästetud elusid!”
“Jah, seda see tähendab. Ainult et - ma ei taha, et see siit avastataks.”
“Mida sa mõtled?”
“See kooslus organisme, mida me võiksime nimetada Lazarensis 2.0-iks. Üks neist paistab mükotüübiliselt kasvavat ainult teatavates kohtades Reola läheduses, minu metsalaboris.”
“Selles kohas, kus on Lyoniga sarnane mükotüüp?”
“Jah. Aga neid kohti, kus oleks selline mükotüüp, ei ole ilmselt kuigi palju. See tähendab, et see koht saab olema kulda väärt. Kallimat kui kulda.”
“No see on ju väga hea. Sa saad rikkaks!”
Sofia saab rikkaks ja kuulsaks. Gaspard muidugi unustatakse. Võib-olla on nii parem.
“Mina? Võib-olla. Kui mind ellu jäetakse. Kas sa oled kohtunud härraste Smithi ja O’Malleyga? Või näiteks Gromahhiniga?”
“Olen.”
“Kas sa tead, mis saab neist noortest, lühikese demokraatiakogemusega riikidest, kust leitakse mõnd hinnalist maavara? Mida nendega teevad suurjõud?”
Gaspard hakkas aimama.
“Heal juhul tabab neid miski nimega ressursineedus,” ütles Sofia. “Kaob igasugune põhjus ehitada üles mingisuguseid demokraatlikke süsteeme. Rikkus tuleb ju maa seest, milleks pingutada. Ja nii tekivadki mõned ülirikkad ja üldine olukord läheb aina kehvemaks ja kehvemaks. Demokraatiast asja ei saa.”
“Heal juhul.”
“Heal juhul. Halval juhul tuleb mingi suurjõud nagu USA või Venemaa ja paneb kõigele käpa peale. Käsevad-poovad-lasevad nende esindajad. Ja arvestades, et nende jaoks oleme meie mingi mõttetu riik, ei ole siin mingit heatahtlikkust loota.”
“Või nii.”
“Aga - kui sina viid selle kultuuri tagasi Lyoni ja hakkad seda seal kultiveerima, siis Prantsusmaa on piisavalt tugev riik, et seal midagi sellist teha ei jõutaks.”
“No meil on omad jamad.”
“Kellel ei oleks. Aga hakata Eestis seda asja avalikult kultiveerima - siis ei jää Eestist midagi alles. Ja seda ma ei tahaks.”
“Nii et Eesti jääbki selliseks perifeeriaks?”
“Jah. Jääb.”
Gaspard jäi vait. Veider. Siis ta muidugi saaks kuulsaks, ilma igasuguse enda poolse panuseta. Võtaks midagi ära naiselt, keda ta armastas, kes teda vastu ei armastanud. Ainus, millega ta on teaduse arengusse panustanud, on see stseen, mida ta oli eile laos näinud. Ordoensis.
“Hea küll. Olen nõus. Aga.”
“Aga?”
“Hävitame Ordoensise. Hävitame selle labori, kus neid toodetakse. Ma tahan vähemalt kuidagi oma patte lunastada. Ja peale selle on mul võti.”
**
Seekordne käik oli eelmisest erinev.
Sofia teadis tehasehoonet täpselt. Teadis, kus on labor, tal oli kaasas kange hape, millega seenekultuurid hävitada. Teadis, kuidas töötab selle hoone valve. Nad hiilisid sisse ja Sofia läks nagu automaat korrus kõrgemale, siis paremale, siis veidi maad edasi, siis vasakult teine uks.
Süstemaatiliselt valasid nad seenekultuurid happega üle, kuni seal enam midagi alles ei olnud.
“Nii, siin disainiti uusi tüvesid,” ütles Sofia. “Nüüd on veel vaja keldrikorrusel rakenduskultuurid hävitada ja me oleme valmis.”
Eemalt oli kuulda aeg-ajalt Stjopa ja teiste valvurite samme, aga nood möödusid nagu kauged varjud. Keldrikorruse laboris asus Sofia sama metoodiliselt seenekultuure hävitama.
Gaspard vaatas labori tagaukse poole.
“Kas me ei peaks neid, kes seal teisel pool on, kuidagi ära päästa üritama?”
Sofia mõtles veidi.
“Ma ei tea. Ma ei usu, et neid päästa annab.”
“Kas me peaks äkki… äkki neil aitama kannatustest vabaneda?”
Sofia langetas pea.
“Võib-olla. See on tegelikult meie mõlema süü.”
“On.”
“Tead mis? Ma lähen korra vaatan neid. Mõtlen.”
“Mõtle.”
Sofia läks labori tagauksest sisse.
Gaspard jätkas seenekultuuride hävitamist. Lõhnas happe järele.
“Tead, iseenesest on hea, et sa neid rüvedusi hävitad,” kostus äkki selja tagant tuttav hääl. “Aga isandale see ei meeldi. Nii et pane heaga see klaas käest.”
Hakkas tööle tuttav sireen.
Stjopa oli vaikselt uksest sisse astunud. Tal oli käes seesama kägistusnöör, mis eile.
Gaspard hindas vahemaad Stjopa ja ukse vahel. Ta teadis eilsest, kui vilkalt too liikuda suudab. Ei mängi välja.
“Kui see on õige tegu, siis äkki aitad sellega lõpule jõuda?”
“Kuidas sa üleüldse eilse üle elasid?” pomises Stjopa. “Ma tapsin su ära. Hästi tapsin. Ma oskan tappa küll. Ja sa ei ole idioodiks muutunud nagu meie kooljad. Te teete mingeid uusi jumalavallatusi.”
“Mina ei tea, mis on jumalavallatus ja mis mitte,” ütles Gaspard. “Kas mitte Jeesus ise ei äratanud inimesi surnuist?”
“See see häda on jah, et te arvate, et te olete Kristusega võrdsed. Aga ei ole. Tule, ma tapan su seekord korralikult ära. Lõikan pea ka otsast. Seekord ma su laipa maha ei jäta.”
Gaspard läigatas happepudelist Stjopa poole. Too põikas kõrvale, kuid sai siiski osaga happest pihta. Mees röökis ja hüppas siis Gaspardile peale. Hoolimata tema väikesest kogust lendas Gaspard pikali. Stjopa käed, kägistusnöör nende vahel, otsisid Gaspardi kaela. Gaspardi käed olid Stjopa randmete ümber, ta üritas neid eemale suruda, kuid nöör jõudis tema kaelale aina lähemale ja lähemale. Stjopa oli tugevam.
See ongi siis lõpp. Räpasel laboripõrandal palgalise retsi poolt kägistatud saada. Lõppude lõpuks polegi kõige kohutavam saatus.
Kostis mütsatus.
Stjopa kukkus lõdvalt Gaspardi pealt maha.
Nende taga seisis Sofia, verine haamer käes. Ta vaatas korra Stjopat ja siis, otsuse langetanud, lõi Stjopat veel kord. Ja veel kord. Ja veel kord. Mehe peas olid sügavad verised augud. Ta oli täiesti kahtlemata surnud. Ükski seen ei too enam teda tagasi, siin on vaja vähemalt Kristust.
Gaspard vaatas Sofiale otsa.
“Lõpetame oma hävitustöö?”
“Lõpetame.”
Sireen undas. Gaspard ja Sofia lõpetasid viimaste kultuuride hävitamise. Nende kunagine töö, nende vaev, nüüd hävinud. Kuidagi kergem oli olla, samas kurb.
“Egas midagi,” pomises Sofia.
“Egas midagi,” vastas Gaspard. “Lähme.”
Nad läksid. Laboratooriumist välja, siis mööda tolmust roostes torudega ääristatud koridori.
“Mõtled sa vahel Jean-Christophe’ist?” küsis Gaspard.
“Ikka mõtlen,” vastas Sofia. “Aga… tead küll. Ma ei oska selle mõttega midagi peale hakata. Kui sa aru saad.”
Gaspard sai ja ei saanud ka. Kui palju Sofia sellest kõigest hoolis, kui ta alles paar päeva tagasi oli GromaGribi heaks Ordoensist aretanud?
“Ma mõtlen, et äkki on võimalik Ordoensise ajukahjustust kuidagi tagasi pöörata,” pomises Gaspard. “Kuigi ilmselt rahastust ei saa ja-”
“Tššš,” tegi Sofia järsku. Ta osutas koridori lõpu poole. Oli kuulda kõrvalkoridorist lähenevaid samme.
“Siin on need teised valvurid ka ju,” sosistas Gaspard. “Kuigi mitte väga teravad.”
“Peale Stjopa on teised kõik Lazarensise abil ellu tagasi toodud,” vastas Sofia ja keeras nende kõrval oleva ruumi ukse lahti. “Siin aeg-ajalt saadakse ikka surma. Nad ei ole väga taibukad. Lähme.”
Toa uks sai kinni parajasti siis, kui hakkas paistma valvuri vari. Tuba oli pime ja täis kände, kus kasvasid maksaseened. Sofia kuulatas ukse juures valvuri möödumist. Seal nad nüüd on, kahekesi pimedas seenelõhnalises toas. Just nagu vanasti.
“Võib minna,” sosistas Sofia. Valvuri sammukaja oli koridoris veel kaugelt kuulda, aga näha teda enam ei olnud. Gaspard ei julgenud tee peal enam juttu teha, et mitte valvurite tähelepanu ligi tõmmata.
Koridori lõpus oli trepp pruuniks värvitud käsipuude ja ebaühtlase kõrgusega astmetega. Valgust andsid laes rippuvad bioluminestseeruvad seened. Gaspard vaatas oma jalge ette, et mitte komistada ja hoidis kõrvu teravil, et kuulda läheneva valvuri sammukaja.
Midagi sültjat kukkus Gaspardile pähe ja tema kurgust vallandus tahtmatu karjatus. Ta puudutas oma pead ja vaatas siis kätt - pähe kukkunud oli valgusseene lima.
Oli kuulda sammumüdinat ja hõikeid.
“Jookseme,” ütles Sofia ja nad liikusid nii kiiresti kui said trepist alla. Vaevalt olid nad alumisel korrusel kümme meetrit joosta jõudnud, kui nad nägid neile vastu jooksmas umbes kahemeetrist mehemürakat, suur malakas käes, silmad tühjad.
“Paremale!” tegi Sofia ja nad keerasid paremale koridori, aga pärast kahtkümmet meetrit nägid nad, kuidas neile tormas vastu teine, umbes sama suur valvur. Edasi ei saa, tagasi ei saa, ainus väljapääs oli paremale pöörav harukoridor, kuhu Gaspard ja Sofia pöörasid, aga see osutus tupikuks, siit enam ühtki koridori edasi ei läinud, ainult roostes torud ja rasked rauast uksed.
Sofia üritas käte värisedes üht raudust lahti keerata, aga neid uksi poldud ammu avatud, lukud olid roostes.
Mehemürakad, nähes nüüd, et nad on Gaspardi ja Sofia sisse piiranud, aeglustasid koridori suudme juures tempot. Mõlemal oli käes raske rauast malakas, kõrvuti katsid nad pea kogu koridori laiuse. Nad lähenesid aeglaselt Gaspardile ja Sofiale, oma malakaid viibutades. Vägivald oli nende ajus sügaval sees, seda polnud isegi surm hävitanud.
Ukselukk ei avanenud. Sofia vandus ja keeras jõuga. Võti murdus prõksuga pooleks.
“Anna mulle andeks, et ma midagi sellist ette panin,” pomises Gaspard. “Me saame surma, ja sinu plaanist ei saa midagi.”
Sofia ei ütelnud midagi, ainult seiras ala kahe valvuri vahel.
“Võib-olla õnnestub mul nende tähelepanu kõrvale juhtida, ja sina saad välja tormata,” sosistas ta.
Ei. Sellega Gaspard nõus ei olnud.
“Mina niimoodi ei mängi.”
Järsku kostus üksteise järel kaks lasku. Igale poole pritsis suurte meeste ajusid. Nad kukkusid lõdvalt kokku.
Koridori taga seisid Smith ja O’Malone, püstolid käes.
“Sul on üks väga suur surmasoov, ma ütlen,” ütles Smith. “Tead, kui palju jama sellest tuleb, et me Gromahhiniga nii otse konflikti läheme?”
Gaspard oleks kergendusest peaaegu nutma puhkenud.
“Jumal tänatud, et te siin olete.”
“Jumal on tänatud kõige eest. Aga läheme siit kohast välja. Mulle ei meeldi selle paiga sisekujundus.”
Mindi välja, tänavale, kus maja ees seisis must tumedate klaasidega auto. Gaspardil oli kummaliselt kerge olla. Ta oleks tahtnud itsitada.
“Suur aitäh teile, igatahes,” ütles Gaspard. “Mul oli veidike isiklik teema siin natuke.”
Sofia jõllitas agente.
“Ei, muidugi,” ütles Smith lahkelt. “Muidugi, ametliku poliitika mõttes on jama, aga see on kõik seda väärt.”
“Kui te nii ütlete. Teeme ühed joogid ehk? O’Malone muidugi mitte.”
“Oi, muidugi. Ma arvan, et me teeme kohe mitu jooki. Läheme ja ajame veidike juttu.”
Gaspard pani alles nüüd tähele, et O’Malone ei olnud oma püstolit ära pannud, selle toru oli suunatud nendele.
“See ei ole vist meie tahtest sõltuv, ega?”
“Oi ei. Kaugeltki mitte. Istuge nüüd autosse.”
Smith istus autorooli.
Gaspard, Sofia ja O’Malone istusid tahaistmele. Auto oli kõrge salongiga, aga O’Malone’i pea puudutas peaaegu selle lage. Püstol oli ikka nende poole suunatud. Gaspard mõtles, et nad oleksid pidanud üritama joosta. Võib-olla ei jäeta neid enam pärast ellu.
Samas, mis häda oli neil nad ära tappa? Mida nad sellest võidavad?
“Mida te siis täpsemalt meist tahate?” küsis Gaspard.
“Me oleme aru saanud, et preili siin on teinud tähtsa uue avastuse. Sellise, millega Lazarensis praktikas ka tööle saab.”
“Kuidas… kuidas te seda teate?” küsis Sofia. “Ma olen seda väga salajas hoidnud. Kas Oskar rääkis?”
“See kutsikas? Oh ei. Tema on väga tubli olnud.”
“Aga kuidas?” küsis Gaspard. “Kes rääkis?”
“Kes tegi, kes tegi? Ise tegi.” Smith kõkutas. “Me panime Gaspardile väikese sõbra kaasa. Et äkki sa kuuled midagi põnevat. Ja näe, kuulsidki.”
Gaspard katsus oma pintsaku läbi - ja näe, vasakus taskus oligi väike elektrooniline seade. Lutikas.
Ta ei osanud isegi midagi ütelda. Gaspard jõllitas autopõrandat. Auto vilksatas läbi tänavalaternate valgussõõride. Ta oli kõik ära rikkunud. Oleks ta jätnud CIA poole pöördumata - või kui ta oleks vähemalt mõtelnud selle peale, miks Smith teda emmanud oli - või poleks pannud ette seda lolli plaani tulla laboratooriumit hävitama, lihtsalt, et oma deemonitega võidelda - või kui poleks üleüldse Eestisse tulnud Sofiat taga ajama, täiesti lootusetu juhtum…
Kuradi loll. Kuradi loll.
Oli öö.
**
Tuleb välja, et Smithi ja O’Malone’i väikeses moekas kontoris oli ka tagatuba. See tuba oli märksa lihtsama sisustusega, keskel olid vaid kaks tooli, millele O’Malley lõuaga osutas, Sofiat ja Gaspardi sihtimast lakkamata.
Gaspard ja Sofia istusid toolidele. Smith kinnitas nende käed käeraudadega toolide taha kinni. Gaspard ei olnud kindel, mida teha.
“Teate, ärme teeme asja nüüd keeruliseks,” ütles Smith. “Sofia. Sa ju tead väga hästi, kellelt su grant tuleb. See, et sa samal ajal Gromahhinile haltuurat tegid, on juba isegi halb, aga olgu, anname andeks, oleme lahked, keegi ei saa ütelda, et me paindlikud ei ole. Aga see, et sa niivõrd fundamentaalset avastust nagu funktsionaalne Lazarensis meie eest varjad - ai-ai-ai. See ei lähe mitte. Nii et anna oma avastus meile üle ja oleme kenasti kõik sõbrad edasi.”
Sofia hingas aeglaselt sisse ja välja, pööras siis oma pea Smithi poole ja vaatas talle kolm sekundit otsa.
“Ei,” ütles ta siis.
“Kuule, ära mängi nüüd lolli,” ütles Smith. “See kõik on vahva ja puha, aga lõppude lõpuks saame me selle uue seene niikuinii kätte. Erinevus on ainult selles, mis sinust järgi jääb.”
“Ähvardate mind piinamistega?” küsis Sofia. “Kui õilis.”
Gaspard jõllitas maha. See oli kõik tema süü. Sofiaga hakatakse tegema igasugu jäledusi ja see on kõik tema süü.
“Piinamistega? Oh ei. Mitte midagi niivõrd barbaarset. Meil on abiks tänapäeva tehnoloogia saavutused, sellised, mida on töötanud välja muuhulgas sellised silmapaistvad teadlased nagu Sofia Tuhkur ja Gaspard Bois-Tracy.”
Ega ometi?
“Mul on siin kaasas natuke seda võrratut Ordoensise eksemplari. Arvasite, et lihtsalt ühe labori hävitamisega kõik kultuurid hävivad - oi ei, muidugi oleme me varem nende juures käinud ja matti võtnud. Ja natuke seda meeldivat seenekultuuri ja hea Sofia, sa teed täpselt, mida me tahame. Sealhulgas näitad ja räägid meile täpselt, kuidas käib uue Lazarensise kultiveerimine. Ainult et sel juhul saab sinust paari päeva pärast täielik idioot. ”
Sofia ei ütelnud mõnda aega midagi.
“Sofia, mul on tunne, et kõik on vist läbi,” pomises Gaspard. “Anna mulle andeks.”
“Hea küll,” ütles Sofia. “Mida te teada tahate?”
“No esiteks, räägi, kuidas seda seent aretatakse.”
“Selle jaoks,” alustas Sofia, “on vaja kasutada Emajõe põhjamuda.”
“Kas midagi veel?”
“Ei. Põhjamudast piisab.”
“Ai-ai-ai. Ja meil läks juba nii hästi.” Smith andis O’Malleyle märku. O’Malley hoidis Sofia pead oma hiigelsuurte kämmalde vahel. Sofia üritas rabeleda, aga O’Malley oli liiga tugev. Smith võttis oma katseklaasi täis seenelahust, hoidis ühe käega Sofia silmalaugu lahti ja teisega pipeteeris lillakat eksemplari Sofiale silma.
“Mõnda asja on meil õnnestunud siiski välja nuhkida,” ütles Smith. “Eks ole, O’Malley?”
“Mhmh,” tegi O’Malley.
“Näiteks me teame, et sul on see metsalabor, Emajõest täitsa eemal, kus sa seeni kasvatad. Ma tõesti lootsin, et saame läbi ilma sunnimehhanismideta. Ilusat mõistust on kahju hävitada. Aga kui sa hakkad meile suu sisse valetama? Siis pole midagi parata.”
Sofia hakkas tõmblema. See oli tüüpiline Ordoensise kõrvalnäht. Gaspard mäletas neid katseid hästi. Nagu Jean-Christophe kunagi oli tõmmelnud.
“Nii. Ootame nüüd veidi aega,” ütles Smith. “Meil aega on. Soovite sigaretti? Ma tean, ma ei tohiks. Aga ma pole enam misjonär ka, nii et vast pole hullu.”
Gaspard ei ütelnud midagi. Sofia tõmbles.
“Teate, ma lugesin täna hommikul üht väga vahvat raamatut. Kas te Pratchetti olete lugenud? Ta on väga naljakas. Mulle väga meeldib. Kas sina oled teda lugenud, Gaspard?”
Gaspard ei vastanud. Ta ei kavatsenud selle koletisega mingit koostööd teha. Isegi kui ta tapetakse. Või kui temast tehakse idioot.
“Oi, kas prantslastele ei meeldi inglise huumor? On see vana vaen ikka? Ma mõtlesin, et selle Entente’iga leppisite ära? Juba pea sada aastat ju. Aga tegelikult, ma arvan, et tegelikult olete ikka lugenud, lihtsalt mossitate. Salgate. Aga ärge häbenege, ütelge, mis teie lemmik-Pratchett on?”
Gaspard oli vait.
“Vahid! Vahid!” ütles Sofia. Tema hääles oli mingi letargilisus.
“Ohoh! Tundub, et meie ravim on tööle hakanud. Nii. Nüüd räägime asjast ka. Kas vastab tõele, et teie uut Lazarensist aretatakse Emajõe põhjamudast?”
Gaspardile tundus, nagu ta kuuleks mingeid samme.
“Ei,” ütles Sofia. “Ei aretata. Palun laske meil minna.”
“Oh, seda nüüd küll mitte.”
Uksele kõlas koputus.
“Oot-oot, kes see nüüd on?” tegi Smith. “Ma lähen ütlen neile, et praegu ei saa.”
“Leili Hundipalu siinpool,” kostus ukse tagant tuttav piiksuv hääl. “Laske mind sisse.”
O’Malley silmad läksid suureks. Ta vaatas küsiva pilguga Smithile otsa. Smith vaatas tagasi. Mehed nägid välja nagu kaks koolipoissi, kes on mingi pättusega kohe õpetajale vahele jäämas.
“Kas te kuulete!” kordas Leili ukse taga.
“Vist… vist peab,” pomises Smith.
O’Malley tegi ukse lahti.
Leili astus tuppa sisse. Tal oli seljas samasugune must kleit nagu eile. Ainult kerge higileem tema laubal erines muidu korrektsest välimusest.
“Niisiis, mis häbematusega te siin tegelete? ” küsis ta. “Ma sain Sofialt sõnumi. Laske mu töötajad otsekohe vabaks.”
Smith vaatas teda hirmunud silmadega.
“Me… me… Leili, me peame.”
“Tühi jutt. Sina, O’Malley, sul on mõistus peas. Lase mu töötajad kohe vabaks.”
O’Malley vaatas korra Smithi poole, siis Leili poole, siis võttis taskust võtmed ja tegi Gaspardi ja Sofia käerauad lukust lahti. Need kukkusid kolksatades põrandale.
“Ja pane see püstol ära, see ei meeldi mulle. Anna see näiteks Gaspardi kätte. Tema vähemalt ei tee sellega selliseid rumalusi.”
O’Malley andis püstoli Gaspardile. Gaspard vaatas seda stseeni suuril silmil. Kas kogu linn oli Leili suhtes mingi Ordoensise-taolise asja mõju all? Või oli Leili jumalaks pidamine lihtsalt miski, mis inimestele siin linnas elades külge jäi?
“Nii,” ütles Leili. “Te ärge nüüd enam rumalusi tehke. Me nüüd läheme Gaspardi ja Sofiaga. Tõuske püsti.”
Kostus lask.
Leili kukkus põrandale maha nagu kaltsunukk, veri laubast voolamas. Smith seisis, püstol käes, üle kere värisemas.
“Ma tapsin Leili Hundipalu,” pomises ta. “Issand jumal, ma tapsin Leili Hundipalu. Jumal. Jumal. Jumal.”
Gaspard ei teadnud, kust see impulss tuli, aga relv tema käes tõusis ja ta vajutas kaks korda päästikule. Smith ja O’Malley kukkusid surnult maha.
“Jeesus Kristus,” pomises Sofia.
“Jeesus Kristus,” kordas Gaspard.
Nad jõllitasid maas lebavaid surnukehi.
“Me peaks vist minema,” pomises Gaspard. Sofia pööras ukse poole.
“Oota!” tegi Gaspard. Sofia seisatas kohe. Selles oli midagi groteskset, kuidas ta kõiki käske hetkega täitis.
“Enne peaks vist üle kontrollima, et nad pole Mithridatensisest mingit märki maha jätnud,” ütles Gaspard. “Vaatame arvutid läbi.”
Sofia ja Gaspard asusid arvuteid läbi vaatama. Sofia kogu vaimne võimekus tundus veel alles olevat.
“Kuidas sul olla on?” küsis Gaspard.
“Veider,” ütles Sofia. “Leili on surnud. Ma kaotan paari päeva pärast mõistuse. Mu elu on ilmselt läbi. Aga me võib-olla saame Mithridatensise maalt välja.”
“Ma kutsun Oskari ja Karoliine meile järele.”
Arvutites polnud Mithridatensisest mingit märki.
“Võib vist minna,” ütles Gaspard.
Sofia tõusis toolilt ja astus ukse poole.
“Kuule,” ütles Gaspard.
“Jah?”
“Kas sa annaksid mulle oma käe?”
Sofia ulatas Gaspardile oma käe. Gaspard võttis selle oma pihku.
“Läheme nüüd.”
Nad läksid käsikäes trepist alla.
Gaspard mõtles korra ja lasi siis Sofia käest lahti.
**
Oskar ja Karoliine olid Karoliine valges autos.
Gaspard rääkis neile, mis oli juhtunud.
“Püha kurat,” pomises Oskar. “Leili on surnud. Ja Sofia on peaaegu surnud.”
“Me peame saama midagi teha,” pomises Karoliine. “Sofia ei ole veel surnud.”
“Me peame Leili surnukeha alla tooma,” ütles Oskar. “Ma lähen toon.”
Leili surnukeha pandi istuma keskele, Sofia ja Gaspardi vahele, turvavöö kenasti peale. Karoliine andis gaasi. Kuidagi veider oli äsjatapetu kõrval sõita. Veri valgus autoistmele. Leili tundus nüüd isegi kuidagi veel väiksem kui enne.
“Ma arvan, et on parem, kui me linnast välja sõidame,” ütles Karoliine. “Hoiame madalat profiili.”
“Kui saadakse teada, et Leili on surnud, kaotab see linn mõistuse,” ütles Sofia. “Ja meil ei ole tähelepanu vaja. Meil on tegelikult kõik olemas, mis meil on vaja. Tegelikult on kõik hästi. Meil on Mithridatensise kultuurid. Meil on Gaspard. Gaspard, kas sul pass on kaasas?”
“On.”
“Väga hea. Siis sa saad võtta kultuurid, istuda rongi peale ja sõita tagasi Tallinnasse ja sealt Prantsusmaale. Ütled, et siin oli segadus. Leili on ju surnud. Saadakse aru. Prantsusmaal hoiad veidi aega madalat profiili, siis avastad Mithridatensise. Sellest, mis siin toimus, ei maini midagi.”
“Aga… aga mis sinust saab?”
“Tõenäoliselt mitte midagi head. Aga samas, see on vist see, mille ma olen ära teeninud. Omaenda leiutisega hukka saada - selles on teatav ilu.”
“See oli minu leiutis ka,” pomises Gaspard. “Aga ainult sina saad hukka.”
“Tõsi. Poeetikal on piirid.”
“Ma otsin mingi viisi, kuidas seda protsessi ümber pöörata,” surus Karoliine rooli taga läbi hammaste. “Oskar on siin. Tema on teadlane. Me ei tea, et see protsess oleks nii pöördumatu. Võib-olla saab seda seent organismist välja ravida.”
“Võib-olla,” ütles Sofia. “See oleks hea. Meil küll ei õnnestunud. Aga kes teab, lootus sureb viimasena.”
“Ma viin su Reola maamajja, seal on need eksemplarid,” ütles Karoliine. “Hommikul paneme Gaspardi rongi peale. Ja mina üritan sinu kuidagiviisi ära päästa.”
**
Oskar ja Gaspard lonkisid rongijaama poole. Oli udune hommik. Gaspardil oli tunne, nagu tahaks ta lihtsalt kõik kuradile saata. Aga ei saanud. Käe otsas oli väike kohver, kus olid sees Mithridatensise eksemplarid, põuetaskus pass ja rahakott. Muust oli Gaspard ilma jäänud. Näiteks Sofiast.
“Nii see siis lõpeb,” pomises Gaspard.
“Nii see lõpeb.”
“Kas sul kahju ei ole?”
“Mul? Kahju? Muidugi on. Aga nii ta läheb.”
“Sa ütlesid, et sa võtaksid isegi vana Lazarensist. Kas sa uut enda peal ei tahtnud katsetada?”
“Ma alguses ei julgenud,” ütles Oskar ja naeratas. “Kartsin, et äkki see hoopis tapab mu, mitte ei päästa. Aga nüüd ma tean, et see töötab. Mul on kodus üks pudelike kõrvale pandud. Pärast seda, kui ma olen sinu ära saatnud, võtan selle kodus sisse.”
“Sissevõtmisel tulevad hallutsinatsioonid,” hoiatas Gaspard. “Sinu mineviku patud tulevad sind kummitama. Ma samas ei teagi, kas sul neid on.”
“Patud? Hmm,” tegi Oskar. “Peab mõtlema.”
Oskar nägi kulm kipras kuidagi eriti armas välja. Inimene peab mõtlema, kas tal patte on. Selles oli midagi lootusrikast. Ei olnud kõik inimesed veel Eedeni aiast välja aetud.
Võib-olla on Oskar nende kõigi tulevik?
Paistma hakkas rongipeatus. Rööpad tulid udust eikusagilt ja läksid eikuhugi.
Rongini oli tublisti aega. Aga ega selles peatuses kõik rongid ei peatugi.
Rongipeatuseks oli enam-vähem post ja platoo. See ei olnud tühi. Sellel seisis üks kogukas mees.
Nikolai Gromahhin.
Tal oli seljas valgest siidist ülikond, mis näis olevat punakaspruunide plekkidega määritud. Gaspardil hakkas seest veidi keerama.
“Näe, keda siin ka kohtab,” ütles Gromahhin. “Me vist üleaia naabrid.”
Gaspard ja Oskar jõllitasid Gromahhinit. Mida ta siin teeb? Kas ta teab midagi?
“Mul siin suvila läheduses. Te ka Reola poisid?”
Õigus küll. Gromahhin oli oma Reola suvilat maininud. Võib-olla ei tea ta millestki mitte midagi.
“Sattusime siiakanti,” poetas Oskar mokaotsast.
“Ja kuhu siis rongiga minek?”
Gromahhin ei tohi midagi teada saada.
“Meil on vaja Tallinnas ära käia,” ütles Oskar.
“Mis teie kaelaga juhtus?” küsis ta Gaspardile osutades. Gaspard tundis, kuidas selle küsimuse peale oleks kägistusjälg ta kaelal justkui eriti punaseks tõmbunud.
“Sattusin baaris kaklusesse,” ütles Gaspard. “Keegi üritas mind kägistada.”
“Aga jäite ellu?”
“Nagu näha.”
“Väga huvitav.”
“Ju siis.”
“Teate, mul on oma tehases muidugi kaamerad üleval. Te olete meil agaralt külas käinud, vaatan.”
Gaspard neelatas. Mida Gromahhin teadis?
“Muidugi on meil Ordoensisest varukoopiad. Teie väikene retk oli omamoodi šarmantne, aga lõppkokkuvõttes mitte kuigivõrd traagiline.”
Gaspard hingas välja.
“Mida te ütelda tahate?” küsis Oskar.
“Ütelda? Oh, suuremat ei midagi. Aga teate. See, kuidas te surma üle elasite, on väga huvitav. Ja ma olen mees, kellele meeldib mõtelda, oo jaa. Ja inimesed jätavad rohkem jälgi, kui nad arvavad. Näiteks teatavad rohelise kuklaga kassid. Ja-jaa. Väga armsad loomad. ”
Gromahhin võttis põuest kuldse püstoli.
“Teate poisid, andke see kohvrike õige mulle.”
Kostis rongimürinat.
“Ei anna,” ütles Oskar.
“Ärge tehke lollusi. Ma aiman küll, mis seal sees on. Ma muidugi ei tea. Aga mul on aimdusi. Ja minu teadlased teevad selle vast kindlaks.”
Rong lähenes aeglustamata.
Oskar sööstis Gromahhini poole. Käis pauk, aga see ei peatanud Oskari liikumist. Ta haaras Gromahhinist ja nad mõlemad kukkusid rööbastele. Järgmine sekund tuhises rong pidurdamata Gaspardist mööda.
**
Gaspard oleks tahtnud Oskari surnukeha üles otsida, aga tal polnud aega. Järgmine rong tuli liiga ruttu. Kas Oskar oleks ellu jäänud, kui ta olnuks Mithridatensise teraapia läbinud?
Gaspard istus rongi peale ja ostis müüjatädilt pileti. Pingid olid puust, aga sellest polnud hullu. Gaspard hoidis oma kohvrit süles. Aeg oli minna tagasi. Ees ootas kuulsus ja rikkus. See riik jääb temast maha, veidike kehvemana, kui ta selle eest oli leidnud. Leili ja Oskar on surnud. Sofia jääb ilmselt idioodiks. Gaspardi patud jäid lunastamata.
Ta oli tõusnud surnuist, aga mille nimel?