Tippmaletajate hulgas on märgatavalt rohkem kiiksuga mehi kui teistel aladel. Tõenäoliselt on kõige suurema kiiksuga nuputõstjast kuulnud ka need, kes malest üldse mitte midagi ei tea. Jutt käib USA suurmeister Robert James Fischerist (1943-2008), kes oli male maailmameister aastatel 1972-75.

Ta tuli USA meistriks juba 14-aastaselt. 15-aastaselt tuli ta koolist ära sõnadega „Koolis pole midagi õppida, sest õpetajad on lollid,“ (seda viimast on tõlgendatud ka nii, et õpetajad ei oska malet mängida) ja pühendus ainult malele. Edukalt, sest ta sai 15-aastaselt suurmeistriks (toona kõige nooremana). Kuid kuna ta väärtushinnangud keerlesid ainult male ümber, siis Fischeri osavõtt oli igale turniiri organiseerijale paras peavalu tema esitatud nõudmiste tõttu. Näiteks nõudis ta, et tema partii algaks mitte varem kui 16.00, sest ta oli harjunud hilja tõusma.

Tema tähetund oli MM-tsükkel 1970-72, kui ta lõi pretendentide matšides on vastaseid lausa kaks korda 6:0 (ehk siis +6-0=0)! Selgituseks mittemaletajatele – nö kuiv skoor on tipptasemel üliharva esinev sündmus, sest tavaliselt nõrgem vastane mõne viigi suudab ikka teha. Samast tsüklist on pärit ka seniajani ületamatuks jäänud 20 järjestikuse võidu pikkune seeria suurmeistrite vastu, mis iga maletaja seisukohast kuulub kahtlemata fantastika valdkonda.

1972. aasta MM-matšis Fischer kaotas esimese partii ning esitas jätkamiseks hulga nõudmisi mängusaali kohta. Kui neid ei rahuldatud, siis jättis ta teisele partiile lihtsalt tulemata ning talle märgiti loobumiskaotus! Lõpuks jõuti siiski kompromissini ning matš jätkus. Järgmisest kaheksast partiist võitis Fischer tervelt viis ning edasine oli puhas vormistamine.

Maailmameistriks saanult ta aga edaspidi ei mänginud mitte ühtegi võistluspartiid ning keeldus ka tiitlit kaitsmast, mistõttu tiitli sai hiljem mänguta enda nimele Anatoli Karpov. Fischer ise pidas end aga löömatuks kuni surmani.

Jättes tähelepanu alt välja malelaual toimunud fantastilise mõttelennu, ei saa mainimata jätta kaht vägagi fantaasiarikast Fischeri leiutist: malekell, mis lisab pärast iga sooritatud käiku mõtlemisajale teatud arvu sekundeid juurde ning Chess960 ehk random-chess ehk Fischeri malena tuntud malevariant, milles algseisus on vigurite asend segipaisatud.

Fischeri edulugu ja tema isiksusega kaasnevad skandaalid on andnud ainest mitmeteks raamatuteks ja isegi nende põhjal tehtud filmideks. Loomulikult pole ka ulmežanr suutnud niivõrd koloriitsest isiksusest mööda vaadata ning kui mainimiskordi kokku lugeda, siis maletajatest suudab ehk vaid kuubalane Jose Raoul Capablanca (male maailmameister 1921-27) Fischeriga võistelda. Tõsi küll, suuremas osas juttudes piirdub ulmeline osa vaid ühe konkreetse alternatiivajaloolise seigaga ehk Fischeri tegevmalesse tagasitulekuga, mis lihtulmelugejale mitte mingisugust muljet ei jäta. Ent on ka erandeid.

Üllataval kombel võiks Fischeri ulmedebüüdiks lugeda teost, mis ilmus kaheksa aastat enne maletaja sündi! Elias Canetti romaanis Auto-da-Fe (1935) on üheks kõrvaltegelaseks malehaige ekstsentriline kääbus Fischerle, kes pürib Ameerikasse male maailmameistriks saama.

Fritz Leiberi sulest pärinev jutt 64-ruuduline hullumaja / 64-square madhouse nägi trükivalgust 1962. aastal. Jutus räägitakse esimesest maleturniirist, kus üheks osaliseks on malearvuti. Kõigi osaliste prototüüpidena on hõlpsalt tuvastatavad tuntud maletajad ning mehes nimega Angler ei ole raske ära tunda Fischerit (mõlemad nimed tähendavad saksa keeles kalameest). Ulmeklassikult äärmiselt ettenägelik valik, sest toona 19-aastane Fischer oli küll silmatorkavalt andekas, kuid kindlasti mitte veel maailma suurnimede sekka kuuluv maletaja.

Harry Harrisoni romaanis Kosmosekatk / Plague from Space (1965) leiab mainimist maleringkondades küllaltki tuntud malepartii Botvinnik-Fischer 1962. aasta maleolümpialt.

Boris Šterni jutt Hull kuningas / Безумный король (1977) on väga konkreetselt kirjutatud Fischer-Spasski tiitlimatši ärajäänud teise partii muljete põhjal. Šterni jutus ameeriklane üldse mängida ei oskagi, seda teeb tema eest kaelas rippuv musta kuninga kujuline TI, kes esimeses partiis juhtumisi armus vastase valgesse lippu ja keeldus edaspidi armastatule meelehärmi tekitamast.

Jack McDevitti jutus Jersey püss / The Jersey Rifle (1986) otsib arvuti maailma kõigi aegade parimat maletajat ning suureks üllatuseks olla selleks tõelises kolkas elav mees, kes on kõigist maletajatest peajagu üle. Subjekt nimelt olla enda arvates ainuke, kes malemängust aru saab. Organiseeritakse tema kohtumine maailmameistriga, aga enne partiid satub tüüp öö läbi Fischeriga välkmalet mängima ning – lausa häbi öelda, et subjekt isegi kaotas viimasele ühe (!) mängu.