Segavereline koomiksimaailm kutsub! Siin rubriigis avastame igasuguseid imelikke, uusi ja tundmatuid koomikseid meilt ja mujalt ning mitmesuguses vormis. Avastamine on juhuslik ja erapoolik, pigem soovitusliku maiguga; süüvivat analüüsi me ei tee ja tihket kriitikat ei kisu.
Augusti biovõngete tarbeks oli mul juba aasta tagasi üks koomiks ootele seatud. Peruu kõrgustikel hargnev Altiplano saaga koosneb kolmest vihust alapealkirjadega Manu, Puno ja Pilcuyo. Autor Gustaffo Vargas ise määratleb koomiksit kui Peruu küberpunki, aga minu hinnangul sisaldab lugu piisavalt orgaanilisi komponente (ja looduskauneid tegevuspaiku!), et Bioreaktorit rikastada. Saaga leidsin kogemata Kickstarterist (nagu mitmed hiljuti loetud koomiksid) ja toetasin isegi paari vihu välja andmist.
Lugu algab idüllilis-romantiliselt: kesk vihmametsa neitsilikku rahu murrab söakas Sonia läbi võsa, pasa ja pisilaste, et pruudiga aega veeta. Kõik on kaunis, teda võtavad vastu küber-rikastatud (tatistav) jaaguar ja kõnelev pärdik ning uksed avab kõrgtehnoloogiline onnike puuladvas. Sitt ja tatt pestakse maha, veedetakse sume lembehetk jaaaa 3-2-1, pruudid pööravad tülli.
Häda on selles, et eraklik Canela ei taha sugugi metsast välja tulla ja tagatipuks ei taha ta väga ka oma ränkadest minevikuvarjudest juttu teha. Sonia üritab Canelat igatpidi veenda, et linnas ei olegi nii paha ja tulgu ikka mõneks päevaks ise sinna ja tühja sest minevikuvärgist, sest kui suur see jama ikka olla saab.
Canela - või hoopis Lila? - minevik aga tungib ise metsavaikusesse, kui maailmast äralõigatud rahupaika saabub jõhker sõjasalk. Tuleb põgeneda.
Kui siis tüdrukud Sonia suureks rõõmuks linnaveerele tema kodukesse jõuavad, ei lasta neil siin ka olla. Kohe kopsib ukse taga sõbralik diiler (narkootilisel eesmärgil kaubeldakse muide mitte taimede, vaid satikatega). Kui too end semutseva õllevõtu-jutuga tuppa sisse keerutab, tirib ta hoopis Canela/Lila saladused keskpõrandale. Lila reageerib tormilise näopeksuga ja diileri päästab halvimast ainult kiire nupuvajutus, mis Lila käeproteesi välja lülitab.
Rahulikumas vestluses selgub, et sõjasalga saatis kuri korporatsioon, kes otsib midagi… õigupoolest kedagi. Kedagi, keda Lila lapsepõlves tundis armsa ümariku poisinolgina, aga kellest sirgus ajapikku midagi sootuks muud.
Teises vihus sukeldutakse sügavamale käimasolevasse vandenõusse ja saladustesse selle taga. Spioonimängude ja tagasivaadete käigus selgub, et mingi elajas või võõrollus, millega armas ümarik tänavapoiss Limon kogemata kokku puutus, hakkas tema teadvust mõjutama ja see miski poisi sees tahtis välja, tahtis kaugemale, tahtis kasvada.
See “miski” vandenõu keskmes on orgaaniline spioonitarkvara, mis arendajate käest kalmaari kujul jooksu pani ja järgmisi eluvorme ning robotolendeid assimileerides jõudu kogus. Loomulikult ei saa lasta sedasorti entiteedil niisama süüdimatult aasal kepsutada ja kohe ongi jaol igasugused huvigrupid, et ta purki tagasi pista või enda huvidele allutada või siis võikaid katseid teha - nagu ikka.
Erinevates keskkondades kohatud kõnelevad küborg-loomad on osa suurest sülemmõistusest, mille keskmes kükitab seesama jooksupannud orgaaniline programm - ja temaga põimunult kunagine pisipoiss Limon. (Pahade organisatsioon saab jooksikule jälile seetõttu, et kõrgmägede külarahvast materdama saadetud mõrtsuksalga küberneetilised sõjapenid pöörasid salga enda vastu - tähendab, kuskil mägedes on peidus võimas häkker, kes suudab küborgide mõistust assimileerida.) Erandiks on vaid rahvuspargi valvurloomade salgake, kes mõtleb ja tegutseb iseseisva rakukesena ega ole suurde ühismõistusesse põimitud. (See asjaolu aitab neil kurilaste eest kauem peidus püsida.)
Kolmandas vihus vaheldub mastaapne lõpumadin tagasivaadetega Lila lapsepõlve.
Kohal on palgasõdurid, küborgid, kriminaalid, valitsusarmeed; lisaks inimsõdalastele osalevad suurlahingus veel sõjapenid ja kõiksugu fantastilised kübersünteetilised elajad. Küborg-kaarnad loobivad pilvepiirilt elektromagnet-konn-granaate, närilised smugeldavad urust vaenlase kanna alla maamiine, toimub hirmus tapatalg, kõik häkivad kõiki.
Aga kuskil suure lahingu keskel, virtuaalses nurgakeses leiab aset Lila ja Limoni viimane vestlus.
Altiplano lugude fantastiline maailm materialiseerus kõigest mõned aastad tagasi. Lugu ise ei ole ülemäära keeruline. Kokku mängitakse küllaltki tüüpilised troobiakordid: lindpriid slumminoored, kes puutudes kokku uudse põrandaaluse tehnoga, saavad sellest ootamatut kasu, aga kogu nende elukeskkond satub ohtu, kui tehno omanikud nende vastu teravdatud huvi tunnevad; jõudude dünaamikat ja maailmakorda mõjutavad samal ajal mütoloogilis-küberneetilises sünergias sirguvad teadvused ja uued sünteetilised sünapsid. (Muidugi tegutsevad kuskil taustal ka kriminaalsed grupid ja Jaapani korporatsioonid.)
Kuid vorm, milles see lugu esitatud on, ajas mul silmad mõnust pungi. Pildikeel on parajalt pöörane ja ääretult värvikirev. Seejuures ei raisata leheruumi ja iga pildiruut tabab hooga märki. Tähtsate momentide edasiandmisel koondub sisu postrilaadseteks üle-kahe-lehe piltideks. (Kaks sellist näppasin ka siia ülevaatesse - aga neid on veel!) Esteetikas põimuvad kohalike põliselanike kehatäiendusvõtted kõrgtehnoloogiliste lisadega ja nii ihukaunistused kui küborg-komponendid seostuvad visuaalselt Peruu vanade koodeksite kujutusviisidega.
Iga vihu lõpus jagab autor tööjooniseid paari tegelase arendamisest. Mulle tundub, et ka seda tutvustust võiks lõpetama jääda üks elaja-joonis.
Gustaffo Vargase kodulehel saab tutvuda nii autori enda kui tema töödega:
https://artefactop.wixsite.com/gustaffo/bio
Altiplano saagat ja Vargase teisi töid on huvilistel võimalik soetada siit e-poest:
https://gustaffovargas.bigcartel.com/
(Muide, ülevaate kirjutamise ajal tuli just teade, et autor on kolmanda vihu trükiversioonid toetajatele laiali saatnud. Mina piirdusin küll digitaalse versiooniga, aga vahva teada ikkagi!)
