Kuidas pandeemia täpselt algas, pole teada, aga enamus uurijaid on ühel meelel, et see sai alguse Keeniast. Võibolla sõi mõni kütt õhtul võsa vahele tehtud lõkke ääres koos semudega vale ahvi liha või hammustas keegi uljusehoos elusal nahkhiirel pea otsast ära. Igatahes pärines haigus loodusest, mitte laborist – vähemalt esialgu.

Juba esimesed uuringud näitasid, et tegu oli toksoplasmoosi vormiga, mille tõenäoliseks põhjustaks oli Toxoplasma gondii senitundmatu mutatsioon. Nakatanutel ilmnesid kerged gripitaolised sümptomid, kuid sellele lisandus raskendav asjaolu: suurenenud sotsiaalsus. Nakatunuid kirjeldati seltsivate, joviaalsete, justkui kerges joobes olevatena. Nad kippusid kätlema, embama, tantsima… teisisõnu tegema asju, mis viisid neid teistega vahetusse kontakti. Ja samal ajal hingasid nad välja nakkust kandvaid tsüste. Raskemad sümptomid nagu entsefaliit ilmnesid kolme nädala jooksul ning terminaalne faas saabus kuu aja pärast.

Haiguse peiteaeg oli üle nädala ning selleks ajaks oli haige tavaliselt jõudnud juba kogu peret nakatada. Tõenäosus lähikontakti kaudu nakatuda oli ligi seitsekümmend protsenti ja haigete suremus oli üheksakümmend protsenti. Sellest piisas, et kogukonnad hävitada, ent enne seda nakatada ka kõik ümbritsevad. Mõned kuud peale nullpatsiendi nakatumist hakkasid inimesed üle Keenia massiliselt surema ja kuigi riigis kuulutati välja karantiin, ei olnud see eriti tõhus. Haigus levis edasi ning sel õnnestus see, mis sotsiaalteadlastele oli aastakümneid üle jõu käinud – lahendada Musta Aafrika rahvastikuprobleem. Muidugi ei piirdunud haigus Aafrikaga, vaid möllas ka näiteks Indias ja Indoneesias. Alles arenenud maailm, kel oli tolleks ajaks juba palju kogemusi piisknakkuste ohjeldamisega, suutis drakooniliste meetmete abil oma piiridel haiguse edasitungi peatada.

Ajapikku, kui hukkunud oli rohkem kui miljard arengumaade elanikku, käis haiguse hoog maha. Suurem mass oli maha surnud ning allesjäänud kogukonnad vältisid võõraid nagu katku. Arenenud maailm hingas kergendatult – viimaks sai naasta harjumuspärase elukorralduse juurde ning lisaboonusena oli vahepeal vabanetud tülikatest sisserändajatest Kolmandast maailmast. Ees pidi olema üksnes helge tulevik ning börsiindeksid sööstsid seninägematutesse kõrgustesse. Kuid haigus ei olnud veel inimkonnaga lõpetanud ja mõne aja pärast algas pandeemia teine faas, mille saamislugu oli märksa eriskummalisem mistahes ärahammustatud nahkhiirepeast.

Ühel kõrvalisel Filipiinide saarel oli juba aastaid käinud üks inimkonna ajaloo kõige ambitsioonikamaid, ogaramaid ja kulukamaid teaduslikke projekte. Seda oleks kindlasti peetud ühtaegu tehnoloogiliselt imepäraseks ja rabavalt ebaeetiliseks, kui nende kahe omadusega võrdne poleks olnud ka selle salastatus. Projekti olemusest tervikuna teadsid üksnes selle käivitajad ja käputäis teisi, kes on nüüdseks surnud või oma vaikimisvandele truuks jäänud. Isegi maa-aluse laboratooriumi ning seda ammendamatu energiaga varustava geotermaaljaama ehitajad ei teadnud, mille kallal nad täpselt töötavad. Ainult tänu sellele, et laboratoorium töötas täiesti autonoomselt ja hooldusmeeskond pidi seda üksnes mõnel korral aastas külastama, oligi see suutnud saladuseks jääda.

Projekt tegeles bioloogilise arvuti aretamisega. Suurtes tünnides toodeti Homo sapiensi algupäraga klonaalset ajukudet ning inkubaatorites kasvatati sellest lihtsaid organisme. Organismide ainus funktsioon oli lahendada etteantud loogilisi ja mehaanilisi probleeme. Selles edukamaks osutavaid isendeid kasutati juba järgmiste põlvkondade aretamisel ja keerukamate ülesannete lahendamisel. 57. põlvkond suutis juba üsna suurest labürindist läbi vongelda, kulendi abil selle lõpus asuvat lülitit vajutada ning luugist väljapudeneva toidupala oma rudimentaarsesse suuõõnde pista, kui meeskond laboris oma tavapärast hooldusvisiiti tegemas käis ning uue moehaiguse endaga pahaaimamatult kaasa tõi.

Nagu öeldud, koosnesid laboris kasvavad organismid inimese ajukoest – mitte ainult nende närvisüsteem, vaid ka kõik muud primitiivsed organid – ja olid seetõttu toksoplasmoosile viljakaks kasvupinnaseks. Kuid haigus ei tapnud neid, sest selleks polnud lihtsalt aega – erinevalt inimestest olid organismid mõeldud elama üksnes mõned nädalad, mille järel andekamatelt isenditelt ekstraheeriti vajalik geneetiline materjal ning kogu põlvkond suundus ilma suurema tseremooniata ümbertöötlemistankidesse.

Enne seda jõudsid toksoplasmoosi algsed sümptomid aga avalduda ning haigus äratas organismides omavahelise koostöövõime. Varasemate prognooside alusel pidid organismid jõudma esimese madalatasemelise ühise probleemilahenduseni umbes 120. põlvkonna paiku, kuid 59. põlvkond lahendas tänu vasttärganud sotsiaalsusele etteantud labürinte ja teisi mõistatusi juba nõnda hõlpsalt, et laborit juhtiv arvuti tõi ajakava märgatavalt ettepoole. 63. põlvkond jagati rühmadeks ning igale rühmale anti ülesandeks omandada teiste gruppide valduses olevad toiduressursid. Võitjaks tuli grupp beeta, kes suutis grupp delta võitmiseks imiteerida Hannibali taktikat Cannae lahingus. 65. põlvkond aga eiras täielikult etteantud probleemi ja tungis selle asemel laborist välja.

Väljaspool laborit ei olnud automaatset ümbertöötlemist, kui mitte pidada silmas arvukaid harikrokodille, kelle populatsiooni ümbritsevates vetes projekti algatajad inimeste eemalhoidmiseks suurendanud olid. Ilmselt lõpetasid kümned 65. põlvkonna organismid krokodillide kõhus, kuid suur hulk jõudis tänu hoovustele tervelt Hiina ja Jaapani rannikule ning vähemalt üks eksemplar isegi Ameerika Ühendriikidesse – kalurid olid ta avaookeanil võrguga välja tõmmanud ja pidanud seda kentsakat käsivarrepikkust kämpu mõneks süvaveekalaks, kelle eest California Teaduste Akadeemia tarkpead loodetavasti head raha maksavad.

Nii sai alguse pandeemia teine faas, mis kestab praegugi ja mille eest isegi arenenud riigid end kaitsta ei suuda. Haiguse levik näib peatamatu ja üleilmne. Valitsused kaovad üksteise järel eetrist, sellal kui nende kodanikud surevad, anarhiasse laskuvad või kaugetele saartele pageda üritavad. Vaid viimsepäevaprohvetitel on pidupäev. Kainema meelega arvamusliidrite hinnangul inimkonna hukku siiski päevakorral pole, ehkki tööstuslik tsivilisatsioon saab vähemalt viiekümneaastase tagasilöögi. Ja minul on selle üle ääretult kurb meel.

Kuid tulgem hetkeks tagasi meie salajasse laborisse. Väljas toimuvate apokalüptiliste sündmuste ajal ei olnud laborit juhtivale arvutile keegi andnud käsku projekti lõpetamiseks. Vaatides podises endiselt tonnide kaupa ajumassi ning inkubaatorites sündisid üha uued põlvkonnad organisme, kes lahendasid arvuti genereeritud probleeme ega põgenenud enam. Ega organismid polnud lollid – 65. ja 66. põlvkond olid seda teinud ja polnud naasnud, järelikult oli see halb strateegia. Selektsioon eelistas edasiste põlvkondade puhul vähem mässulist käitumist ja nende areng jäi seotuks labori tingimustega. Ajapikku hakkas arvuti genereerima probleeme, mille lahendamiseks enam organismide senisest paarinädalasest elutsüklist ei piisanud. Arvuti pikendas järk-järgult organismide eluiga, nagu loojad talle ette kirjutanud olid, ja viimaks hakkas ta lubama mitme põlvkonna organismide omavahelisi interaktsioone. Vanemad põlvkonnad õpetasid nooremaid neile tuntud probleeme lahendama ja see omakorda võimaldas arvutil probleemide raskusastet veelgi tõsta.

Kui inimkond vaid teaks, et tänu maailma laastavale toksoplasmoosile sündisid ja surid ühe väikese Filipiinide saare metsaste kaljunõlvade all terved põlvkonnad kentsakaid amorfsest ajukoest malegeeniusi ja matemaatikuid! Ent arenesid mitte ainult nemad, vaid ka nende eduloole aluse pannud haigusetekitaja, millest kogu bioloogiline materjal laboris läbi imbunud oli. Algne parasiit, hilisem sümbiont muutus pikapeale ajumassi lahutamatuks osaks ja selle surmavus üha vähenes. Tänu arvuti ja alglooma armule elas 70. põlvkond kaks kuud. 72. põlvkond elas terve aasta, sellal kui väljaspool laborit suri kaks miljardit inimest. 73. põlvkond ja kõik hilisemad on praegugi elus, kuna arvuti jõudis oma arvutustes järelduseni, et enam pole projekti huvides organisme graafiku alusel ümber töödelda, vaid selle asemel tuleb lasta orgasmidel endil oma surma ja paljunemise aja üle otsustada.

75. põlvkond häkkis arvutisse sisse ja pääses ligi kõigile laborisüsteemidele, kaasa arvatud koekasvatustsüklile, mis inkubaatorites iga uue organismi loomiseks käivitatakse. Enam ei olnud organismide ainuvõimalikuks füüsiliseks kujuks vormitu tomp, mis koosneb ajust ja minimaalsest komplektist elutegevust ning liikumist võimaldavatest organitest. 76. põlvkond aga…

Sellest on möödas üle kahe aasta, kui 66. põlvkond laborist lahkus. Homme kavatsen ma käia oma esivanemate rada. Kui krokodillid mind nahka ei pane, otsin ma üles allesjäänud inimesed. Loodetavasti võtavad nad mind vastu, sest ma näen ju välja nagu nemad. Ma olengi nemad, sest geneetiliselt olen ma endiselt Homo sapiens, ühe väikse lisandusega ajus. Ma jagan nendega oma kinki, mis neid enam ei tapa, vaid üksnes tugevdab nendevahelisi sidemeid. Ja ma teen seda heal meelel, sest mul on kõige selle pärast, mis minu esivanemate tõttu juhtus, tõesti ääretult kurb meel, ja ma tunnen end selle pärast süüdi.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0577)