Greg Bear (s 20.08.1951) debüteeris ulmes 1967. aastal, joonistas ja kirjutas. Tõsisemalt hakkas kirjandusega tegelema aastal 1975, kuid tõeline tunnustus tuli alles 1980ndate alguses, mil kirjaniku tõsiteaduslikud jutud võitsid arvukalt auhindu ja kriitikute tähelepanu. Jutustus „Vere muusika“ (Blood Music; 1983) oli üks nendest, vast isegi kõige tuntum, võitis Hugo ja Nebula auhinnad ning on nüüd ka eesti lugeja esmatutvuseks Greg Beari loominguga. 1985. aastal avaldas autor selle jutu põhjal kirjutatud samanimelise romaani. Viljaka autorina on Greg Bear avaldanud 38 romaani ja 10 jutukogu.


Looduses valitseb põhimõte, mida minu arust pole keegi veel sõnastanud. Iga tund sünnib ja sureb miljardeid müriaade tibatillukesi elusolendeid – baktereid, mikroobe, „pisilasi“ –, kes ei lähe arvesse muidu, kui ainult oma olemasolu hulga või nende akumuleerunud kogumõju tõttu. Neil pole sügavamat mõistmist. Nad ei vaevle kuigi palju. Isegi sadade miljardite surm pole mingil moel võrreldav üheainsa inimelu kaotusega.

Kõigi olendite suurusjärkudes, olgu nad suured või väikesed, tillukesed kui mikroobid või vägevad nagu inimesed, on võrdne hulk elujõudu, „elaani“, täpselt nagu on suure puu okste mass kokku kogutuna võrdne tema maa-aluste osade massiga, ja kõigi nende osade kogumass omakorda võrdne tüve massiga.

Vähemalt selline on põhimõte. Ma arvan, et Vergil Ulam oli esimene, kes seda rikkus.

Meie viimasest kohtumisest oli möödunud kaks aastat. Minu mälestus temast ei klappinud kuidagi selle päevitunud, hästirõivastatud härrasmehega, kes seisis minu ees. Olime eelmisel päeval telefonitsi kokku leppinud lõunase kohtumise ning seisime nüüd silm silma vastu Mount Freedomi meditsiinikeskuse töötajate kohviku laiade uste vahel.

„Vergil?“ küsisin ma. „Jumal küll, Vergil!“

„Tore sind näha, Edward.“ Ta raputas tugevasti minu kätt. Ta oli vähemalt kümme-kaksteist kilo maha võtnud ja ülejäänu paistis rohkem trimmis, paremate proportsioonidega. Ülikoolis oli Vergil olnud trullakas turris juuste ja puseriti hammastega imelaps, kes lasi ukselinkidesse elektrit, andis meile punši, mis tegi kuse siniseks, ega käinud kunagi kohtamas, välja arvatud Eileen Termagentiga, kellega tal oli füüsiliselt mitmeid ühisjooni.

„Sa näed suurepärane välja,“ ütlesin ma. „Veetsid suve Cabo San Lucases?“

Me seisime leti ääres järjekorras ja valisime toitu. „Päevitus,“ ütles ta ja tõstis kandikule paki šokolaadipiima, „on pärit kolmest kuust päevituslampide all. Mu hambad tehti korda üsna varsti pärast seda, kui sa mind viimati nägid. Ma selgitan ülejäänut, aga selleks on vaja kohta, kus keegi meid pealt ei kuuleks.“

Tüürisin ta suitsetajate nurka, kus kuue laua peale oli jaotunud kolm veendunud tahmatoru.

„Ma mõtlen seda tõsiselt,“ ütlesin, kui kandikuid tühjaks laadisime. „Sa oled muutunud. Sa näed hea välja.“

„Ma olen muutunud rohkem, kui sa arvad.“ Vergili toon kõlas pahaendeliselt nagu filmis ja sõnadele lisaks kergitas ta teatraalselt kulme. „Kuidas Gailil läheb?“

Ma rääkisin talle, et Gailil läheb hästi, ta on lasteaiaõpetaja. Me olime abiellunud aasta tagasi. Vergili pilk libises toidule – ananassilõik ja kodusjuust, tükk banaanikreemikooki – ning ta ütles, peaaegu katkeva häälega: „Märkad sa veel midagi?“

Ma piidlesin teda hoolikamalt. „Ee …“

„Vaata lähemalt.“

„Ma pole kindel. Nojah, sa ei kanna enam prille. Kontaktläätsed?“

„Ei, mul ei ole neid enam vaja.“

„Ja sa oled moekalt riides. Kes sind viimasel ajal rõivastab? Ma loodan, et ta on sama seksikas kui hea on ta maitse.“

„Candice’il ei ole … tal ei olnud mu stiilimuutusega midagi pistmist,“ vastas ta. „Sain kõigest parema töö ja raha oli rohkem, mida kulutada. Mu maitse on rõivaste osas kõvasti parem kui toidu osas, nagu näed.“ Vergili näole ilmus ennasthalvustav naeratus, mis pöördus pentsikuks irveks. „Igatahes – ta jättis mu maha, mind lasti töölt lahti ja ma elan säästudest.“

„Pea hoogu,“ ütlesin ma. „Liiga palju infot. Räägime õige järjekorras. Sa läksid tööle. Kuhu?“

„Genetron Corpi,“ ütles ta. Kuusteist kuud tagasi.“

„Ma pole neist kuulnud.“

„Küll kuuled. Nad kavatsevad järgmisel kuul börsile tulla. Ja lendavad kõrgele. Nad saavutasid MRBidega läbimurde. Meditsiiniliste …“

„Ma tean, mis MRBid on,“ segasin ma vahele. „Vähemalt teoorias. Meditsiiniliselt rakendatavad biokiibid.“

„Noh, neil on mõned, mis töötavad.“

„Mida?“ Nüüd oli minu kord kulme kergitada.

„Mikroskoopilised loogikaahelad. Süstid nad inimkehha, nad panevad töökoja püsti, kus kästud, ja kukuvad parandama. Doktor Michael Bernard on heaks kiitnud.“

See oli päris muljetavaldav. Bernardil oli veatu maine. Vähe sellest, et ta oli seotud geenitehnoloogia suurte tegijatega, lisaks jõudis ta oma töö tõttu enne pensionile minekut vähemalt kord aastas uudistesse. Time’i, Mega, Rolling Stone’si kaaned.

„See kõik peaks olema saladus – aktsiad, läbimurre, Bernard, kõik.“ Vergil vaatas ringi ja alandas häält. „Aga sa võid teha, mida põrgut ise tahad. Mina olen nende värdjatega ühel pool.“

Lasin vilet. „Teed mu rikkaks, mis?“

„Kui tahad. Aga istume veel natuke, enne kui oma maakleri juurde tormad.“

„Muidugi.“ Ta polnud puudutanud ei oma kodujuustu ega ka pirukat. Aga ta oli söönud ära ananassiviilu ja joonud ära šokolaadipiima. „Räägi mulle sellest lähemalt.“

„Noh, meditsiinikoolis õppisin ma eelkõige laborivärki. Biokeemiline uurimistöö. Ja mul on alati arvutite peale käppa olnud. Nii et elatasin end seal kaks viimast aastat …“

„Müües Westinghouse’is tarkvarapakette,“ ütlesin ma.

„Tore, et sõbrad mäletavad. Nii ma Genetroniga kokku juhtusingi, just siis, kui nad alustasid. Neil olid suured rahad selja taga, kogu laborivarustus, mida mu arust võis üldse kunagi tarvis minna. Nad võtsid mu tööle ja ma tegin kärmelt karjääri.

Neli kuud hiljem oli mul juba oma projekt. Saavutasin mõned läbimurded …“ ta viskas hooletult käega, „… ja jätkasin siis kõrvalprojektiga, mis oli nende arvates ennatlik. Ma ei nõustunud ja siis nad võtsid mult labori ära ja andsid selle mingile süüdimatule lameussile. Suutsin osa eksperimendist päästa, enne kui ma kinga sain. Aga ma pole kunagi olnud eriti ettevaatlik … ega ka mõistlik. Nii et see jätkub nüüd väljaspool laborit.“

Olin Vergilit alati pidanud auahneks, veidi ogaraks ja mitte kuigi mõistlikuks tüübiks. Tema suhted autoriteetidega polnud kunagi sujunud libedalt. Teadus oli tema jaoks nagu naine, kes oli kaugelt sinu liigast väljas, aga haarab su ometi ootamatult oma embusse kaua enne, kui oled armusuhteks küps – ning tekitab sinus hirmu, et kaotad oma võimaluse, jääd auhinnast ilma. Nagu oligi juhtunud.

„Väljaspool laborit? Ma ei saa aru.“

„Edward, ma tahan, et sa mu läbi vaataksid. Täielik füüsiline kontroll. Äkki vähidiagnostika. Siis selgitan lähemalt.“

„Sa tahad viie tuhande dollarist läbivaatust?“

„Mis iganes sa teha saad. Ultraheli, TMR, soojuspildistamine – kõik.“

„Ma ei tea, kas ma pääsen sellele kõigele ligi. TMR on meil siin olnud alles kuu või paar. Põrgut, sa poleks saanud valida kallimat …“

„Siis ultraheli. Rohkem pole vajagi.“

„Vergil, ma olen sünnitusarst, mitte mingi teaduslabori glamuurikutt. Sünnitus ja günekoloogia, kõigi naljade märklaud. Kui sa naiseks muutud, siis ehk saan aidata.“

Ta kummardus ettepoole, toetades äärepealt küünarnuki piruka sisse, aga suutis seda viimasel hetkel laia kaarega vältida. Vana Vergil poleks suutnud. „Uuri mind hoolikalt ja sa …“ Ta silmad ahenesid. „Lihtsalt uuri mind.“

„Ma siis panen ultraheli aja kinni. Kes selle eest maksab?“

„Mul on Blue Shield.“ Ta naeratas ja tõstis meditsiinikindluste krediitkaardi. „Sebisin vähe oma isikuandmetega Genetronis. Midagi, mis jääb alla saja tuhande dollari, ei pane nad isegi tähele.“

 

Ta tahtis asja salajas hoida, seega korraldasin kõik ise. Täitsin ise dokumendid. Senikaua kuni kõik arved olid makstud, ei pööratud uuringutele enamasti ametlikult mingit erilist tähelepanu. Enda teenuste eest ma raha ei võtnud. Lõpuks oli Vergil mu kuse siniseks muutunud. Me olime sõbrad.

Ta tuli ühel õhtul hilja. Ma ei olnud siis ametlikult tööl, aga olin kauemaks jäänud ja ootasin teda kolmandal korrusel haigla osas, mida õed kutsusid Frankensteini tiivaks. Istusin oranžil plastiktoolil. Ta saabus, päevavalguslampide valguses oliivikarva.

Vergil võttis riidest lahti ja ma sättisin ta läbivaatuslauale. Esmalt märkasin, et ta pahkluud tundusid paistes. Aga need polnud pundunud. Katsusin neid mitu korda. Jalad paistsid terved, aga nägid kummalised välja. „Hm,“ ütlesin ma.

Libistasin anduriga temast üle, peatudes kohtades, mida suur masin hästi üles ei võtnud, ja saatsin info arvutile töötlemiseks. Siis pöörasin laua ümber ja lükkasin selle sonograafi emaileeritud avausse, mida õed kutsusid suminaauguks.

Ühendasin helipeaga salvestatud andmed suminaaugu omadega ja veeretasin Vergili välja, siis panin kuvari tööle. Andmetel kulus ühildumiseks mõni hetk ja siis ilmus nähtavale muster, mis kujutas Vergili skeletti. Mul vajus suu lahti.

Kolm sekundit, siis lülitasin vaate rindkere elunditele, siis lihaskonnale ja lõpuks veresoonkonnale ja nahale.

„Kui kaua õnnetusest on möödas?“ küsisin, surudes maha värina hääles.

„Mul ei ole olnud mingit õnnetust,“ vastas ta. „See on sihilik.“

„Jeesus, nad peksid su läbi, et sa saladust hoiaksid?“

„Sa said valesti aru, Edward. Vaata uuesti neid pilte. Mul ei olnud vigastusi.“

„Vaata, siin on paksenemine ...“ ma osutasin pahkluudele, „… ja su ribid … see jabur üksteisega põimunud siksakk. Ilmselgelt millalgi murdunud. Ja …“

„Vaata mu selga,“ ütles ta. Keerasin kujutist ekraanil.

Buckminster Fuller[1], mõtlesin ma. See oli erakordne. Sõrestik kolmnurksetest vormidest, mis kõik omavahel põimusid viisidel, mida ma ei suutnud isegi jälgida, rääkimata veel arusaamisest. Sirutasin käe ta selja taha ja püüdsin seda kombates tajuda. Ta tõstis käed üles ja vaatas lakke.

„Ma ei suuda seda leida,“ ütlesin ma. „See on täiesti sile.“ Lasin temast lahti ja silmitsesin ta rinda, siis katsusin ribisid. Need oli kaetud millegi tugeva ja painduvaga. Mida tugevamini ma vajutasin, seda kõvemaks see muutus. Siis märkasin veel üht muutust.

„Hei,“ ütlesin ma. „Sul pole nibusid.“ Rinnal olid tillukesed pigmendilaigud, aga ei mingit nibukühmu.

„Näed?“ küsis haiglahõlstis Vergil õlgu kehitades. „Ma olen seestpoolt väljapoole ümber ehitatud.“

 

Tagantjärele nende tundide peale mõeldes kujutlen end ütlemas: „Hästi, räägi mulle sellest.“ Võimalik, et tänu taevale, aga ma ei mäleta, mida ma päriselt ütlesin.

Vergil selgitas endale iseloomulikult läbi lillede. Selle kuulamine oli nagu püüda lugeda ajaleheartiklit läbi terve metsa lisamärkuste ja graafiliste illustratsioonide.

Lihtsustan ja võtan kokku.

Genetron oli teinud Vergilile ülesandeks valmistada biokiibi prototüüp, valgumolekulidest koosnevad tibatillukesed ahelad. Osa neist ühendati veidi üle mikromeetri suuruste silikoonkiipidega ja saadeti roti arteritesse keemiliselt märgistatud asukohta, kus nad pidid roti kudedega ühilduma ning püüdma jälgida ja isegi kontrollida kunstlikult esile kutsutud haigusseisundeid.

„Oli see alles värk,“ ütles ta.

„Me ohverdasime roti, et kõige keerukam neist kiipidest uuesti kätte saada, ja ühendasime siis selle räniosa analüsaatoriga, et info kätte saada. Arvuti näitas meile tulpdiagramme, seejärel diagrammi keemilistest parameetritest nii umbes üheteist sentimeetrise veresoonte lõigu kohta … ja pani selle siis kõik pildiks kokku. Me nägime lähivaates pilti üheteistkümnest sentimeetrist roti arteritest. Sa pole kunagi näinud nii paljusid teadlasi üles alla kargamas, üksteist kallistamas ja ämbrite kaupa mardikamahla kuukamas.“ Mardikamahlaks nimetati laborietanooli kokteili Dr. Pepperiga.

Lõpuks jäeti ränielemendid nukleiinhappega seonduvate valkude kasuks täielikult kõrvale. Näis, et ta ei taha seda eriti lähemalt selgitada, aga ma sain aru, et nad leidsid mooduse, kuidas teha hiiglaslikest molekulidest – sama suurtest kui DNA ja veel keerukamatest – elektrokeemilised arvutid, kasutades „kodeerijate“ ja „lugejatena“ ribosoomilaadseid koetisi ja „lindina“ RNAd. Vergil suutis järele aimata nukleiinhappega seonduvate valkude korduvaid eraldumisi ja seondumisi, mis nukleotiidipaare vahetades olulistesse kohtadesse programmeeritud muutused sisse viisid. „Genetron tahtis, et ma hakkasin tegelema supergeenide loomisega, sest kõik teised tegelesid sellega. Tegema igasugu sorti pisilasi, mõned täielikult välja mõeldud. Aga minu mõte jooksis erinevat rada.“ Ta keerutas oma kõrva juures sõrme ja tegi teremini[2] häält. „Hullu teadlase värk, õigus?“ Ta naeris, siis tõsines. „Süstisin oma parimad nukleiinhappega seonduvad valgud bakteritesse, et lihtsustada nende paljundamist ja ühendamist. Siis hakkasin neid sisse jätma, et valguahelad saaksid rakkudega suhelda. Nad olid heuristiliselt programmeeritud, nad õpetasid ennast ise. Rakud andsid arvutitele keemiliselt kodeeritud infot, arvutid töötlesid seda ja tegid otsuseid, rakud muutusid targaks. Ma tahan öelda, et alguses „targaks“ nagu lameussid. Kujutle E. Coli bakterit, mis on sama nutikas kui lameuss!“

Noogutasin. „Kujutan ette.“

„Siis ma hakkasingi täiesti omal käel tegutsema. Meil oli laboris kogu varustus, väljatöötatud tehnoloogiad, ja ma tundsin molekulaarkeelt. Ma suutsin nukleiinhappega seonduvaid valke ühendades teha tõeliselt tihedaid ja väga keerulisi biokiipe, ehitada tibatillukesi ajusid. Tegin väikese teoreetilise uurimuse, kui kaugele mul on võimalik minna. Bakterite juurde jäädes oli mul võimalik ehitada biokiip, mille töötlusvõimsus oleks küündinud pääsukese aju tasemele. Sa võid ette kujutada, kui pöördesse ma läksin! Siin nägin võimalust suurendada seda võimalust tuhandekordselt, kasutades midagi, mida me pidasime nuhtluseks – kvanttasemel lobisemist valguahelate püsikomponentide vahel. Nii väikesel skaalal võis isegi kõige tühisem muutus biokiibi põhja lasta. Aga ma lõin programmi, mis suutis elektronide tunneliefekti ette näha ja ära kasutada. Toetudes arvuti heuristilistele omadustele kasutas see lobisemist meetodina keerukuse suurendamiseks.“

„Oot, ma ei jaga enam,“ ütlesin ma.

„Ma kasutasin selle juhuslikkuse ära. Valguahelad suutsid end ise parandada, võrrelda mälusid ja korrigeerida vigaseid elemente. Ma andsin neile baasjuhised: minge ja saagu teid palju. Arenege. Jumal küll, kui sa vaid oleksid näinud mõnda neist bakterikultuuridest vaid nädal hiljem! Nad arenesid täiesti iseseisvalt nagu väikesed linnad. Ma hävitasin nad kõik ära, üks neist petri tassidest oleks ilmselt muidu jalad alla kasvatanud ja inkubaatorist minema kõndinud, kui oleksin seda edasi toitnud.“

„Sa teed nalja.“ Vaatasin talle otsa. „Sa ei tee nalja.“

„Jeekim, nad teadsid, kuidas areneda! Nad teadsid, kuhu nad tahavad välja jõuda, aga nad olid lihtsalt nii piiratud neis oma bakterikehades, neil oli nii vähe ressursse.“

„Kui nutikad nad olid?“

„Raske öelda. Nad suhtlesid saja kuni kahesajarakuliste klastritena, iga klaster toimis kui iseseisev üksus. Iga neist võis olla ehk sama intelligentne kui reesusahv. Nad vahetasid  oma piilide kaudu infot, andsid edasi mälukilde ja võrdlesid märkmeid. Nende suhtlusgrupi ülesehitus muidugi erines ahvigrupi omast. Esiteks oli nende maailm palju lihtsam ‒ tänu oma võimetele olid nad petri tasside valitsejad. Ma nakatasin nad faagidega – faagidel ei olnud vähimatki šanssi. Nad kasutasid iga võimalust muutuda ja kasvada.“

„Kuidas see on võimalik?“

„Misasi?“ Vergil näis üllatunud, et ma kogu ta juttu tuimalt ei aktsepteerinud.

„Mahutada nii palju millessegi, mis on nii väike. Reesusahv ei ole mingi lihtne taskuarvuti, Vergil.“

„Ma ei väljendanud ennast ilmselt selgelt,“ vastas ta ilmselge ärritusega. „Ma kasutasin valkudel põhinevaid arvuteid. Need on nagu DNA, aga kogu informatsioon suudab suhelda. On sul aimu, kui palju on üheainsa bakteri genoomis nukleotiidipaare?“

Minu viimasest biokeemiatunnist oli möödunud väga pikk aeg. Raputasin pead.

„Umbes kaks miljonit. Lisa sellele modifitseeritud ribosoomkoetised – neid on nii viisteist tuhat, igaühe molekulaarkaal umbes kolm miljonit ‒ ning mõtle, kui palju on kombinatsioone ja permutatsioone. RNA on otsapidi ühendatud lindi kujuline, selle ümber juhiseid täitvad ja valguahelaid tootvad ribosoomid …“ Vergili silmad olid säravad ja kergelt niisked. „Pealegi – ma ei öelnud, et iga rakk oli eraldiseisev üksus. Nad tegid koostööd.“

„Kui palju oli baktereid neil tassidel, mis sa ära hävitasid?“

„Miljardeid. Ma ei tea.“ Ta muigas. „Hakkad taipama, Edward. Terved planeeditäied E. coli’t.“

„Aga siis ei lastud sind veel Genetronist lahti?“

„Ei. Esiteks nad ei teadnud veel, mis toimub. Ma muudkui liitsin molekule ja suurendasin nende ühendite keerukust. Kui bakterid osutusid liiga piiratuiks, võtsin oma verd, eraldasin valged vererakud ja süstisin uued biokiibid neisse. Jälgisin neid, söötsin neile ette labürinte ja tillukesi keemilisi probleeme. Nad olid geniaalsed. Sel tasemel liigub aeg kõvasti kiiremini – vahemaad sõnumite edastamiseks on nii väikesed ja keskkond märksa lihtsam. Siis aga unustasin salvestada faili laboriarvutis oma salakoodi alla. Mingid asjapulgad leidsid selle ja arvasid ära, millega tegu. Tekkis täielik paanika. Nad kartsid, et kohe on iga viimane kui ühiskondlik valvekoer kogu riigis meie kõri kallal, selle pärast, mida ma tegin. Nad hakkasid mu tööd hävitama ja programme kustutama. Käskisid mul oma verelibled ära steriliseerida. Jeesus.“ Ta tõmbas valge haiglarüü seljast ja hakkas rõivastuma. „Mul oli vaid päev või paar aega. Eraldasin kõige keerukamad rakud ja …“

„Kui keerukad?“

„Nad moodustasid sajaliikmelisi klastreid nagu bakteridki. Iga klaster ehk sama nutikas kui nelja-aastane laps.“ Ta uuris viivu vaikuses mu nägu. „Kahtled ikka veel? Tahad ma räägin, kui palju nukleotiidipaare on imetajate rakkudes? Ma programmeerisin oma arvutid nii, et nad saaksid valgeliblede võimekust ära kasutada. Neli miljardit nukleotiidipaari, Edward. Ja neil ei ole hiiglaslikku keha, mille pärast muretseda, mis kulutaks enamiku mõtlemise ajast.“

„Hea küll,“ ütlesin. „Sa veensid mind. Mis edasi sai?“

„Segasin valgelibled täisverega ja süstisin endasse.“ Ta pani särgi kraenööbid kinni ja naeratas mulle nõrgalt. „Ma programmeerin neisse iga võimaliku kihu, mida suutsin, nii kõrgel tasemel kui võimalik, kasutades ainult ensüüme ja sellist värki. Pärast seda olid nad omapead.“

„Sa programmeerisid, et nad läheksid ja paljuneksid, ja areneksid?“ kordasin ta varasemaid sõnu.

„Ma arvan, et neil arenesid välja mõned iseloomulikud tunnused, mille biokiibid olid omandanud juba E. coli faasis. Valgelibled suutsid üksteisega rääkida väljutatud mälestuste kaudu. Nad leidsid mooduse, kuidas endast erinevaid rakke omastada ja muuta ilma neid tapmata.“

„Sa oled hull.“

„Sa näed ekraani! Edward, ma pole sellest ajast saadik haige olnud. Varem külmetusin ma kogu aeg. Ma pole end kunagi paremini tundnud.“

„Nad on sinu sees, avastavad asju, muudavad neid.“

„Ja nüüdseks on iga klaster juba sama tark kui sina või mina.“

„Sa oled täiega peast segi.“

Ta kehitas õlgu. „Genetronist lasti mind lahti. Nad kartsid, et tahan neile kätte maksta selle eest, mis nad minu tööga tegid. Nad ajasid mu laborist minema  ja mul polnud siiani õieti võimalust näha, mis mu sees toimub. Kolm kuud.“

„Nii et …“ Mu mõistus töötas palavikuliselt. „Sa võtsid kaalust maha, sest nad parandasid su rasvade ainevahetust. Su luud on tugevamad, selg on täielikult ümber ehitatud …“

„Seljavalud on minevik, kuigi magan endiselt samal vanal madratsil.“

„Su süda tundub teistsugune.“

„Südame kohta ma ei tea,“ ütles ta ja kummardus, et kaadrit lähemalt uurida. „Aga mis rasva puutub – ma mõtlesin sellele. Nad võisid suurendada pruunide rasvarakkude hulka, parandada mu ainevahetust. Ma pole viimasel ajal olnud kuigi näljane. Ma ei ole kuigivõrd oma söömisharjumusi muutnud – isutab ikka seesama vana rämps –, aga kuidagi juhtub ikka nii, et söön vaid seda, mida mul on vaja. Ma ei usu, et nad praegu juba teavad, mis mu aju teeb. Nad on muidugi kogu näärmesüsteemi üle võtnud, aga nad ei näe veel suurt pilti, kui taipad, mida ma öelda tahan. Nad ei tea minust. Aga jeekim, selle mõtlesid nad küll välja, milleks mu suguelundid on mõeldud.“

Heitsin pilgu ekraanile ja keerasin silmad ära.

„Oh, välja näevad need täitsa tavalised,“ ütles Vergil ja kergitas ropu žestiga oma jalgevahet. Ta irvitas. „Aga kuidas muidu oleksin ma suutnud Candice’i suguse kaunitari rajalt maha võtta? Ta ei tahtnud muud, kui üheöökat mingi tehnotüübiga. Ma nägin tollal täitsa okei välja, päevitunud mitte, aga trimmis, hästi riides. Ta polnud kunagi varem tehnotüüpi keppinud. Naljanumber, mis? Aga minu tillukesed geeniused hoidsid meid pool ööd üleval. Mulle tundus, et nad tegid iga kord parendusi. Ma olin nagu kuradima palavikus.“

Ta naeratus kadus. „Aga ühel öösel hakkas mu nahk kihelema. See hirmutas mu täiega ära. Mõtlesin, et asjad lähevad käest ära. Mõtlesin, et mida nad teevad, kui nad lõpuks vere-aju barjääri ületavad ja minust teada saavad – et mida aju tegelikult teeb. Nii et alustasin sõda, et neid kontrolli all hoida. Oletasin, et nad tahavad sellepärast pinnale pääseda, et seal on märksa lihtsam ahelaid moodustada. Palju lihtsam kui pidada infokanaleid ülal lihaste, elundite ja soonte vahel. Nahk oli palju sirgem. Nii et ostsin ultraviolettlambi.“ Ta märkas mu hämmeldunud ilmet. „Laboris lõhkusime biokiipide valguahelaid just sellega, et lasime neile ultraviolettvalgust. Ma muretsesin lihtsalt kvartsiteraapiaga päikeselambi. See ei lase neil nahale tulla ja päevitab mu kenasti pruuniks.“

„Ja annab sulle ühtlasi nahavähi,“ märkisin ma.

„Nad hoiavad selle ära. Nagu politsei.“

„Hästi. Uuring on nüüd tehtud, sa rääkisid mulle loo, mida mul on siiani raske uskuda … Mida sa tahad, et ma teeksin?“

„Ma ei ole nii muretu, kui ma välja näitan, Edward. Mu süda kripeldab. Ma tahaksin leida mingi võimaluse, kuidas neid kontrolli all hoida, enne kui nad mu aju kohta teada saavad. Ma tahan öelda, et mõtle ise, neid on nüüd minus juba triljoneid, kõik targad. Nad teevad mingil määral omavahel koostööd. Ma olen ilmselt juba praegu kõige intelligentsem olend kogu planeedil ja nad pole isegi hakanud veel sihipäraselt koos tegutsema. Ma tõesti ei taha, et nad ohjad enda kätte haaravad.“ Ta naeris ebameeldivalt. „Varastavad mu hinge, eks ole. Nii et mõtle mingile ravile, mis võiks neid blokeerida. Äkki saab neid kuradi nadikaelu kuidagi näljutada või midagi. Lihtsalt mõtle selle peale.“ Ta pani pintsaku selga. „Helista mulle.“ Vergil ulatas mulle paberitüki oma aadressi ja telefoninumbriga. Siis astus ta klaviatuuri juurde ja kustutas kogu uuringu tulemused ja tegi prügikasti tühjaks. „Ainult sina üksi,“ ütles ta. „Mitte keegi teine, vähemalt praegu. Ja palun … kiirusta.“

Kell oli kolm hommikul, kui Vergil uuringuruumist välja kõndis. Ta lasi mul võtta vereproovi, siis surus mu kätt – pihk niiske, närviline – ja hoiatas, et ma tema proovidest midagi alla ei neelaks.

Tegin enne kojuminekut tema verega veel hulga katseid. Tulemused olid valmis järgmisel päeval.

Tõin need pärastlõunal oma lõunapausi ajal ära ja hävitasin siis kõik proovid. Tegin seda täiesti masinlikult. Mul kulus viis päeva ja viis sama hästi kui magamata ööd, et lõpuks nähtut aktsepteerida. Tema veri oli piisavalt normaalne, kuid seadmed diagnoosisid põletikku. Kõrge leukotsüütide – valgete vereliblede – ja histamiinide tase. Viiendal päeval ma juba uskusin.

Gail jõudis enne mind koju, aga minu kord oli õhtusööki teha. Ta pistis ühe kooli plaatidest meie kodusüsteemi ja näitas mulle videokunsti, mida ta lasteaialapsed olid teinud. Ma vaatasin vaikides, sõin koos temaga sõnagi ütlemata.

Mul oli öösel kaks unenägu, osa lõplikust omaksvõtust. Neist esimeses olin Kryptoni – Supermani koduplaneedi – hävingu tunnistajaks. Miljardid superinimestest geeniused hukkusid kisendades tulemüürides. Ma seostasin selle Vergili vereproovide hävitamisega.

Teine unenägu oli hullem. Ma nägin, et New York City vägistas üht naist. Unenäo lõpus sünnitas naine tillukesed linnaembrüod, kõik üleni läbipaistvates lootekottides, rängast ilmaletulekust üleni verised.

Ma helistasin Vergilile kuuenda päeva hommikul. Ta vastas neljanda helina peale. „Mul on tulemusi,“ ütlesin ma. „Ei midagi lõplikku. Aga ma tahan sinuga rääkida. Näost näkku.“

„Muidugi,“ ütles ta. „Ma ei käi viimasel ajal väljas.“ Ta hääles oli pinge, ta tundus väsinud.

Vergili korter oli peenes kõrghoones üsna järve ääres. Sõitsin liftiga üles, kuulates lühikesi reklaamkõlle ja vaadates tantsivaid hologramme, mis kujutasid tooteid, üüritavaid kortereid ja  hoone perenaist, kes rääkis selle nädala seltskondlikest sündmustest.

Vergil avas ukse ja viipas mu sisse. Tal oli seljas pikkade käistega ruuduline hommikumantel ja jalas karvased sussid. Ühes käes pigistas ta piipu, sõrmed keerutasid seda siia ja sinna, kui ta minust eemale kõndis ja sõnagi lausumata maha istus.

„Sul on põletik,“ ütlesin ma.

„Oh?“

„Vereanalüüsid ei ütle rohkem midagi. Ja mul pole ligipääsu elektronmikroskoobile.“

„Ma ei usu, et see on tegelikult põletik,“ ütles ta. „Need on lõpuks mu oma rakud. Küllap see on midagi muud … mingi märk nende kohalolust, muutusest. Me ei saa uskuda, et mõistame kõike, mis toimub.“

Võtsin mantli seljast. Kuule,“ ütlesin ma, „Nüüd ma olen juba tõsiselt sinu pärast mures.“ Tema näoilme – justkui palavikuline õndsus – sundis mu katkestama. Vergil kõõritas lakke ja ajas huuled torru. „Oled sa pilves?“ küsisin ma.

Ta vangutas pead, siis noogutas, väga aeglaselt. „Kuulan,“ ütles ta.

„Mida?“

„Ma ei tea. Mitte helid … mitte päris. Nagu muusika. Süda, kõik veresooned, vere hõõrdumine vastu veene ja artereid. Liikumine. Muusika veres.“ Ta vaatas mind nukralt. „Miks sa tööl ei ole?“

„Mul on vaba päev. Gail on tööl.“

„Saad sa jääda?“

Kehitasin õlgu. „Küllap vist.“ Mu hääles kõlas kõhklus. Vaatasin korteris ringi, silmitsesin tuhatoose, paberipatakaid.

„Ma ei ole pilves, Edward,“ ütles ta. „Võimalik, et ma eksin, aga midagi suurt on toimumas. Ma arvan, et nad on teada saamas, kes ma olen.“

Istusin Vergili vastu ja silmitsesin teda teraselt. Ta ei paistnud märkavat. Mingid sisemised protsessid hõivasid kogu ta tähelepanu. Kui küsisin kohvi, viipas ta köögi poole. Keetsin kannu vett ja võtsin kapist purgi lahustuvat. Kruus käes, läksin tagasi. Vergil keerutas pead paremale ja vasakule, silmad pärani. „Sa oled alati teadnud, kes sa tahad olla, on nii?“ küsis ta.

„Enam-vähem.“

„Günekoloog. Nutikas otsus. Ei kunagi ühtki valesammu. Mina olin teistsugune. Mul olid eesmärgid, aga suund puudus. Nagu kaart, kus pole teid, ainult kohad, kus olla. Mind ei kottinud mitte miski, mitte keegi peale minu enda. Isegi mitte teadus. Kõik olid vahendid. Isegi imestan, et nii kaugele jõudsin. Ma vihkasin isegi oma vanemaid.“

Ta haaras tooli käetugedest.

„Midagi on valesti?“ küsisin.

„Nad räägivad minuga,“ ütles Vergil. Ta sulges silmad.

Nii tunnijagu paistis ta magavat. Katsusin tema pulssi, mis oli tugev ja ühtlane, puudutasin laupa – veidi jahe – ning tegin endale veel kohvi. Lehitsesin parajasti ajakirja, oskamata midagi targemat teha, kui Vergil jälle silmad avas. „Raske on aru saada, mida aeg nende jaoks täpselt tähendab,“ ütles ta. „Neil kulus ehk kolm-neli päeva, et keelele, inimlikule võtmekontseptsioonile, pihta saada. Nüüd on see neil käes. Mina olen neil käes. Just praegu.“

„Kuidas?“

Ta väitis, et tema neuronite külge on kinnitunud tuhandeid uurijaid. Ta ei suutnud laskuda üksikasjadesse. „Nad on kuradima tõhusad, tead,“ ütles ta. „Nad pole mind siiani veel perse keeranud.“

„Me peaksime su kohe haiglasse viima.“

„Ja mida põrgut arstid teha saavad? Kas sina mõtlesid välja, kuidas neid kontrolli all hoida? Ma pean silmas, et need on ju mu oma rakud.“

„Ma olen sellele mõelnud. Me võiksime neid näljutada. Välja uurida, millised ainevahetuslikud …“

„Ma ei ole kindel, et ma tahan neist lahti saada,“ sõnas Vergil. „Nad ei tee midagi halba.“

„Kuidas sa seda tead?“

Ta raputas pead ja ajas sõrme püsti. „Oota. Nad püüavad aru saada, mis on kosmos. See on nende jaoks keeruline: kaugused on nende jaoks keemilised kontsentratsioonid. Nende jaoks on kosmos nagu maitse intensiivsus.“

„Vergil …“

„Kuula ometi! Mõtle, Edward!“ Ta hääles kõlas elevus, aga see oli rahulik. „Minu sees toimub midagi suurt. Nad räägivad üksteisega, läbi vedeliku, läbi membraanide. Nad konstrueerivad midagi – viirusi? – et need kannaksid nukleiinhappeahelatesse salvestatud info edasi. Minu arust ütlevad nad „RNA“. Kõlab loogiliselt. See on üks asi, mis ma neisse programmeerisin. Aga ka plasmiidilaadsed koetised. Äkki see ongi see, mida su seadmed põletikuks peavad – kogu see nende lobisemine minu veres, infopaketid. Teiste indiviidide maitsed. Kaaslaste. Ülemate. Alamate.“

„Vergil, ma arvan sellegipoolest, et peaksid haiglasse minema.“

„See on minu pidu, Edward,“ ütles ta. „Ma olen nende universum. Nad on sellest uuest skaalast täiesti pahvid.“ Ta oli jälle mõnda aega tasa. Kükitasin tema tooli kõrvale ja tõmbasin hommikumantli käise üles. Käsivars oli risti-rästi kaetud valgete joontega. Tahtsin just telefoni juurde minna, kui Vergil tõusis ja end sirutas. „Oled sa mõelnud,“ sõnas ta, „kui palju keharakke me tapame iga kord, kui ennast liigutame?“

„Ma kutsun kiirabi,“ ütlesin ma.

„Ei kutsu.“ Tema toon peatas mind. „Ma ütlesin sulle, ma ei ole haige, see on minu pidu. Mida nad minuga haiglas peale hakkaksid? Nad oleksid nagu koopainimesed, kes üritavad arvutit parandada. See oleks täielik farss.“

„Mida põrgut mina siis teen?“ küsisin vihaseks saades. „Ma ei saa midagi teha. Ma olen üks neist koopainimestest.“

„Sa oled sõber,“ lausus Vergil ja tema pilk jäi mulle pidama. Mulle tundus, nagu vaataks mind midagi enamat kui ainult Vergil. „Ma tahan, et sa oleksid mulle seltsiks.“ Ta naeris. „Kuigi ma pole siin just üksi.“

Ta kõndis kaks tundi korteris ringi, sõrmitses esemeid, vaatas aknast välja, valmistas aeglaselt ja metoodiliselt endale lõunat. „Nad suudavad ise tunda oma mõtteid, kas tead,“ ütles Vergil nii keskpäeva paiku. „Ma mõtlen, et tsütoplasmal näib olevat omaenda tahe, just nagu alateadvus vastukaaluks ratsionaalsusele, mille nad alles hiljuti omandasid. Nad kuulevad  sisemuses ühilduvate ja lahtiühenduvate molekulide keemilist „müra“.“

Kell kaks helistasin Gailile ja andsin talle teada, et tulen täna hiljem. Mul oli pingest lausa süda paha, aga hoidsin hääle ühtlase. „Kas sa mäletad Vergil Ulamit? Ma olen tema juures.“

„Kas kõik on hästi?“ küsis Gail.

Kas oli? Kohe kindlasti mitte. „Jah,“ vastasin ma.

„Kultuur!“ hüüatas Vergil ja kiikas ümber köögiseina minu poole. Ütlesin head aega ja panin toru ära. „Nad ujuvad lakkamatus infotulvas. Panustavad sellesse. See on teatud mõttes nagu  gestalt värk. Hierarhia on absoluutne. Rakkudele, kes ei suhtle korralikult, saadetakse faagid järele. Konkreetsetele gruppidele mõeldud viirused. Ei mingit pääsu. Viirus tungib vastalisse rakku, rakk paisub, plahvatab ja lahustub. Aga see pole kõigest diktatuur. Mulle tundub, et neil on tegelikult rohkem vabadust kui demokraatias. Ma pean silmas, et nad erinevad üksteisest individuaalselt nii suurel määral. Mõistad? Nad erinevad üksteisest hoopis teistmoodi kui meie.“

„Pea hoogu,“ ütlesin tal õlgadest haarates. „Vergil, sa paned mu kannatuse proovile. Ma ei suuda seda kauem taluda. Ma ei saa aru. Ma ei tea, kas ma usun …“

„Isegi mitte nüüd?“

„Hea küll, oletame, et sinu tõlgendus on õige. Et sa annad selle mulle otse edasi. Oled sa vaevunud ka tagajärgede peale mõtlema? Mida see kõik tähendab, kuhu see välja võib viia?“

Ta kõndis kööki ja lasi endale kraanist klaasi vett, tuli tagasi ja seisis minu kõrvale. Ta näole oli lapseliku süüvimise asemel ilmunud kaine mure. „See pole kunagi olnud minu tugev külg.“

„Kas sa kardad?“

„Kartsin. Nüüd ma enam ei tea.“ Vergil näperdas hommikumantli vööd. „Vaata, ma ei taha, et sa arvaksid, et ma lükkasin su kõrvale või tegutsesin su selja taga või midagi. Aga ma sain eile Michael Bernardiga kokku. Ta tegi mulle oma erakliinikus kõik uuringud ja võttis proove. Käskis mul valgusteraapiale lõpu teha. Ütles, et see kõik klapib. Ja keelas mul kellelegi rääkida.“ Vergil tegi pausi ja tema näole ilmus jälle unelev ilme. „Rakulinnad,“ jätkas ta. „Edward, nad ehitavad läbi kudede tunneleid, levitavad informatsiooni …“

„Jäta järele!“ karjusin ma. „Klapib? Mis asi klapib?“

„Mul on üle kogu organismi „väga tugevalt suurenenud makrofaagid“, nagu Bernard seda väljendas. Ja ta kinnitab anatoomilisi muutusi.“

„Mida ta teha kavatseb?“

„Ma ei tea. Ma arvan, et ta tõenäoliselt veenab Genetroni, et nad teeksid labori uuesti lahti.“

„Kas sa seda tahadki?“

„Asi pole mitte ainult laboris. Las ma näitan sulle. Sellest ajast, kui ma valgusteraapia lõpetasin, olen ma edasi muutunud.“ Ta sõlmis hommikumantli lahti ja lasi põrandale libiseda. Ta nahk oli üle kogu keha kaetud valgete risti-rästi joontega. Piki selga hakkasid need jooned harjadeks kasvama.

„Jumal küll,“ ütlesin ma.

„Minust ei ole varsti enam mujal mingit tolku kui laboris, varsti ei saa ma enam välja inimeste sekka minna. Ja haiglad ei tea, mida minuga peale hakata, nagu ma juba ütlesin.“

„Sa … kui sa saad nendega rääkida, ütle neile, et nad võtaksid hoo maha,“ laususin, teades ise, kui jaburalt see kõlab.

„Tõepoolest, ma saan nendega rääkida, aga nad ei pruugi kuulata.“

„Ma arvasin, et sa oled nende jumal või midagi.“

„Need, kes on mu neuronite küljes, ei ole suured ninad. Teadlased, või vähemalt sarnase funktsiooniga. Nemad teavad, et ma olen olemas ja mis ma olen, aga see ei tähenda, et nad oleksid suutnud hierarhia ülemist otsa selles veenda.“

„Nad diskuteerivad?“

„Midagi sellist. Aga, igatahes, kõik pole ainult halvasti. Kui labor uuesti lahti tehakse, on mul nii kodu kui ka töökoht.“ Ta heitis pilgu aknast välja, nagu ootaks ta kedagi. „Peale nende pole mulle enam midagi jäänud. Nad ei karda, Edward. Ma pole kunagi varem tundud end kellegagi nii lähedasena.“ Ta näole ilmus jälle see õnnis naeratus. „Ma olen nende eest vastutav. Nende kõigi ema.“

„Sul pole vähimatki aimu, mida nad teha võivad.“

Ta vangutas pead.

„Ei, ma mõtlen seda tõsiselt. Sa ütlesid, et nad on nagu tsivilisatsioon …“

„Nagu tuhat tsivilisatsiooni.“

„Jah, ja tsivilisatsioonid teatavasti keeravad asju perse. Sõda, keskkond …“

Ma haarasin õlekõrte järele, püüdes ohjeldada kerkivat kabuhirmu. Ma polnud pädev, et kogu aset leidva tohutusega toime tulla. Vergil samuti mitte. Tema oli viimane inimene, keda oleksin olulistes küsimustes läbinägelikuks ja targaks nimetanud.

„Aga ohus olen ainult mina üksi.“

„Sa ei tea seda. Jeesus, Vergil, vaata mida nad sinuga teevad!“

„Minuga, see kõik toimub minuga!“ vastas ta. „Mitte kellegi teisega.“

Raputasin pead ja tõstsin alla andes käed. „Hästi, nii et Bernard laseb neil labori jälle lahti teha, sinust saab nende valge hiir. Ja edasi?“

„Nad kohtlevad mind hästi. Ma olen nüüd midagi palju enamat kui vana hea Vergil Ulam. Ma olen kuramuse galaktika, superema.“

„Super-peremeesorganism, sa tahtsid öelda.“ Ta möönis seda õlakehitusega.

Ma ei suutnud seda enam taluda. Vabandasin end armetute ettekäänetega ja lahkusin, siis istusin kortermaja vestibüülis maha ja püüdsin rahuneda. Keegi peab talle aru pähe panema. Keda ta kuulaks? Ta rääkis Bernardiga …

Ja jäi mulje, et Bernard mitte ainult ei uskunud, vaid oli lausa huvitatud. Bernardi-sugused ei meelitanud selle maailma Vergil Ulame muidu, kui neil poleks sellest mingi kasu sees.

Mul oli mingi aimus ja otsustasin selle peale välja mina. Läksin telefoniautomaati, libistasin krediitkaardi pilusse ja helistasin Genetroni.

„Doktor Michael Bernard, palun,“ ütlesin sekretärile.

„Ja kes helistab, palun?“

„Ma olen telefoni vastamisteenusest. Meil on kiireloomuline kõne, aga tundub, et tema piipar ei tööta.“

Mõned ärevad minutid hiljem oli Bernard toru otsas. „Kes kurat te olete?“ küsis ta. „Mul ei ole piiparit.“

„Minu nimi on Edward Milligan. Ma olen Vergil Ulami sõber. Ma arvan, et me peaksime rääkima.“

Leppisime kokku kohtumise järgmiseks hommikuks.

Ma läksin koju ja püüdsin mõelda vabandusi, mis päästaks mu järgmisel päeval haiglas vahetusest. Ma ei suutnud meditsiinile keskenduda, pakkuda patsientidele ligilähedaseltki seda tähelepanu, mida nad vajasid.

Süüdlaslik, vihane, hirmul.

 

Sellisena Gail mu leidski. Manasin näole rahuliku maski ja me valmistasime koos õhtusöögi. Pärast sööki hoidsime teineteist ja vaatasime läbi suure eenduva akna, kuidas hilises õhtuhämarikus süttisid linnatuled. Talvised kuldnokad nokkisid väljas kolletunud muru, kuni kustus viimane valgus, ja lendasid siis minema ühes kerkiva tuulega, mis logistas aknaruute.

„Midagi on lahti,“ ütles Gail vaikselt. „Kas sa räägid mulle või teeskled, et kõik on nagu ikka?“

„Probleem on minus,“ valetasin. „Ma olen närvis. Tööasjad haiglas.“

„Oh jumal küll,“ sõnas ta ja tõusis istuma. „Sa kavatsed mu selle Bakeri-muti pärast maha jätta.“ Proua Baker kaalus 160 kilo ja oli kuni viienda kuuni olnud oma rasedusest täielikus teadmatuses.

„Ei,“ vastasin ilmetult.

„Õnnis kergendus!“ sõnas Gail ja puudutas kergelt mu laupa. „Sa ju tead, et sedasorti oletamine ajab mu hulluks.“

„Ma ei tohi sellest praegu veel rääkida, nii et ...“ Patsutasin ta kätt.

„Mäherdune jälestav üleolek,“ ütles ta tõustes. „Ma teen teed. Tahad ka?“ Nüüd oli ta tujust ära ja mina rääkimise võimatusest krampis.

Miks mitte kõik ära rääkida? küsisin endalt. Mu vana sõber teeb endast galaktika.

Selle asemel tegin lauale ruumi. Samal ööl, kui ma ei suutnud uinuda, vaatasin voodis istudes, padi vastu seina, Gaili peale alla, ning püüdsin aru saada, mis sellest, mida ma teadsin, oli tõeline ja mis mitte.

Ma olen arst, ütlesin ma endale. See on tehniline, teaduspõhine amet. Ma peaksin olema tulevikušokkide suhtes immuunne.

Vergil Ulam muutus galaktikaks.

Mis tunne minul oleks, kui mind oleks vürtsitatud miljardi hiinlasega? Irvitasin pimeduses ja puhkesin ühtlasi äärepealt nutma. Vergili sisemuses peituv oli ettekujuteldamatult võõram kui hiinlased. Võõram kui ükskõik mis, mida mina – või Vergil – suudaksime lihtsalt mõista. Või üleüldse mõista.

Aga ma teadsin, et see oli tõeline. Magamistuba, linnatulede kuma kardinaloori taga. Magav Gail. Väga oluline. Gail siin voodis, magamas.

Unenägu tuli tagasi. Seekord tungis linn läbi akna sisse ja ründas Gaili. See oli suur, ogaline, tuledes kiskja, kes urises mulle arusaamatus keeles, mis koosnes autosignaalidest, inimsumma lärmist, ehitusmürast. Püüdsin teda tõrjuda, aga ta sai Gaili kätte – ja moondus tähesülemiks, mis pihustus üle voodi, üle kõige. Ärkasin võpatusega ega jäänud enam koidikuni magama, siis rõivastusin koos Gailiga ja suudlesin teda, maitstes ta inimlike, pilastamata huulte tõelisust.

Läksin Bernardiga kohtuma. Haigla oli andnud tema käsutusse suure kesklinna sviidi – sõitsin liftiga üles kuuendale korrusele ja nägin, mida tähendavad kuulsus ja raha.

Sviit oli maitsekalt sisustatud, puupaneelidega kaetud seintel elegantsed siiditrükis pildid, mööbel puha kroom ja klaas, koorekarva vaip, Hiina messingvaasid ja koimustrilisest puidust kapid ja lauad.

Bernard pakkus mulle kohvi ja ma võtsin pakkumise vastu. Ta võttis hommikusööginurgas istet ja istusin tema vastu, tass higiste pihkude vahel. Tal oli seljas noobel hall ülikond, juuksed hallinevad ja profiil terav. Ta oli kuuekümnendate eluaastate keskel ning nägi üsna Leonard Bernsteini moodi välja.

„Rääkides meie ühisest tuttavast,“ lausus ta. „Härra Ulamist. Geniaalne. Ja ma ei kõhkle lisamast, et vapper.“

„Ta on mu sõber. Ma olen tema pärast mures.“

Bernard tõstis sõrme. „Vapper – aga kuradima ogar. Seda, mis temaga toimub, ei oleks tohtinud kunagi juhtuda. Ta võis ju teha seda pingeolukorras, aga see ei ole vabandus. Mis tehtud, see tehtud. Ta rääkis teile, ma oletan.“

Ma noogutasin. „Ta tahab Genetroni tagasi pöörduda.“

„Loomulikult. Seal on kogu tema varustus. Seal saab ilmselt olema tema kodu pikaks ajaks, kuniks me välja mõtleme, mis sellega teha.“

„Mis sellega teha … kuidas? Miks?“ Ma ei suutnud just selgelt mõelda. Pea tuikas kergelt.

„Mulle tuleb pähe terve hulk kasutusvõimalusi, kus pisikestest, bioloogilisel baasil loodud ülitihedalt paiknevatest arvutielementidest võib kasu olla. Kas te ei arva? Genetron on juba teinud mitu läbimurret, aga see on täiesti uus tase.“

„Mis on teie visioon?“

Bernard naeratas. „Ma ei või sellest rääkida. See saab olema revolutsiooniline. Me peame viima ta laboritingimustesse. Ja tuleb teha katsed loomadega. Me alustame loomulikult päris algusest. Vergili … mmm … kolooniaid ei ole võimalik ümber tõsta. Need põhinevad tema enda valgetel vererakkudel. Nii et peame looma kolooniad, mis teistes loomades ei tekitaks immuunreaktsiooni.“

„Nagu näiteks põletik?“ küsisin.

„Ma usun, et need on võrreldavad. Aga Vergilil ei ole põletikku."

„Minu uuringud näitavad, et on.“

„Need on tõenäoliselt infokillud, mis tema veres ringi ulbivad, kas te ei arva?“

„Ma ei tea.“

„Kuulge, ma tahaksin, et te tuleksite laborisse, kui Vergil on end sisse seadnud. Meil võib teie ekspertteadmistest kasu olla.“

Meil. Ta töötas Genetroniga käsikäes. Kas ta suutis säilitada objektiivsuse? „Mis kasu teie sellest kõigest saate?“

„Edward, ma olen alati olnud oma erialal esirinnas. Ma ei näe põhjust, miks ma ei peaks antud juhul aitama. Arvestades minu teadmisi aju ja närvifunktsioonide kohta ja uuringuid, mida olen neuropsühholoogia alal läbi viinud …“

„Suudate te ära hoida, et valitsus ei hakkaks Genetroni vastu huvi tundma,“ lõpetasin ta lause.

„See on väga karm. Liiga karm, ja ebaõiglane.“

„Võib-olla. Aga jah – ma tahaksin laborit külastada, kui Vergil on end sisse seadnud. Kui kutse endiselt kehtib, arvestades minu järskust ja puha.“

Ta silmitses mind teraselt. Ma ei kavatsenud mängida tema meeskonnas – viivuks olid ta mõtted pea alastuseni ilmselged.

„Muidugi,“ ütles Bernard ja tõusis koos minuga. Me surusime kätt. Tema pihk oli niiske. Ta oli sama närvis kui mina, kuigi seda polnud näha.

 

Pöördusin tagasi oma korterisse ja jäin keskpäevani sinna, lugedes ja püüdes asjadest sotti saada. Otsusele jõuda. Mis on tõeline, mida ma pidin kaitsma.

Igaühel on piir, kuhumaale ta suudab muutustega leppida – innovatsioon, jah, aga aeglane rakendamine. Ära suru peale. Igaühel on õigus jääda endiseks, kuni ta otsustab teisiti.

Suurim avastus teaduses alates …

Aga Bernard kütaks sellele takka. Genetron kütaks takka. Ma ei võinud seda mõtet taluda. „Neoludiit,“ ütlen endamisi. Rüve süüdistus.

Vergil vastas pea otsekohe, kui olin numbri maja turvapaneelil sisse löönud. „Jah,“ ütles ta. Hääles kõlas lust. „Tule üles, ma olen vannitoas. Uks on lahti.“

Astusin korterisse ja läksin mööda koridori vannituppa. Vergil lebas vannis, kaelani roosakas vees. Ta naeratas äraolevalt ja pladistas kätega. „Tundub nagu oleksin randmed läbi lõiganud, mis?“ ütles ta vaikselt. „Ära muretse. Nüüd on kõik hästi. Genetron võtab mu tagasi. Bernard just helistas.“ Ta osutas vannitoa sidevahendile.

Istusin vetsupotile ja märkasin rätikukappide kõrval seisvat seinast välja tõmmatud ultraviolettlampi. Pirnid oli kraanikausikapi servale ritta laotud. Mu õlad vajusid longu. „Oled sa kindel, et tahad seda?“ küsisin.

„Jah, ma arvan küll,“ vastas ta. „Nad suudavad seal minu eest paremini hoolitseda. Pesengi ennast, et õhtul sinna minna. Bernard tuleb mulle oma limusiiniga järele. Stiilne värk. Siit edasi on kõik stiilne.“

Roosakas värv vees ei näinud seebi moodi välja. „Kas see on vannivaht?“ küsisin ma. Osa teadmisest uhkas minust samal hetkel üle ja tundsin põgusalt nõrkust – see, mis mulle oli pähe turgatanud, oli vaid järjekordne ilmselge ja vältimatu hullumeelsus.

„Ei,“ vastas Vergil. Aga ma teadsin seda juba.

„Ei,“ kordas ta, „see tuleb mu nahast. Nad ei räägi mulle kõike, aga ma tean, et nad saadavad skaute välja. Astronaute.“ Ta vaatas mulle otsa, näol ilme, mis polnud õieti mure – rohkem nagu uudishimu, et näha, kuidas ma reageerin.

Tema ülestunnistuse peale tõmbusid mu kõhulihased justkui hoopi oodates pingule. Selle peale polnud ma siiani isegi mitte mõelnud, ehk sellepärast, et keskendusin muudele aspektidele. „Kas see on esimene kord?“ küsisin ma.

„Jah,“ ütles ta. Ja naeris. „Mul on täitsa kiusatus need väikesed nadikaelad veega alla lasta. Las saavad teada, mida maailm endast tegelikult kujutab.“

„Nad leviksid kõikjale,“ ütlesin ma.

„Kindel see.“

„Kuidas … kuidas sa ennast tunned?“

„Nüüd juba päris hästi. Neid on ilmselt juba miljardeid.“ Veel kätega pladistamist. „Mis sa arvad? Kas päästame nad lahti?“

Kiiresti ja õieti mõtlemata põlvitasin vanni kõrvale maha. Mu sõrmed leidsid päikeselambi juhtme ja torkasid pistiku seina. Ta oli lasknud ukselinkidesse elektrit, värvinud mu kuse siniseks, teinud sadu lollakaid vingerpusse ega kasvanud kunagi suureks, saanud kunagi piisavalt täiskasvanuks, et mõista: ta oli küllalt geniaalne, et maailma muuta, aga ei õppinud kunagi olema ettevaatlik.

Vergil sirutas käe vannikorgi järele. „Tead, Edward, ma …“

Ta ei lõpetanud kunagi seda lauset. Võtsin lambi ja pillasin selle vanni, karates ise auru- ja sädemepilve peale tagasi. Vergil kisendas, viskles ja tõmbles ning siis jäi kõik vaikseks, välja arvatud ühtlane vaikne särin ja ta juustest hõljuv suits.

Tõstsin potikaane üles ja oksendasin. Siis pigistasin nina kinni ja läksin elutuppa. Mu põlved ütlesid järsku üles ja istusin järsult diivanile.

Umbes tunni pärast tuhnisin ma Vergili köögist välja pleegitaja, tehnilise piirituse ja pudeli Jack Daniel'si. Naasin vannituppa, püüdes Vergili poole mitte vaadata. Kallasin vannivette kõigepealt viski, siis pleegitaja ja lõpuks piirituse. Kloor hakkas mullitama ja ma lahkusin, tõmmates ukse enda järel kinni.

Telefon helises, kui ma koju jõudsin. Ma ei vastanud. Võimalik, et helistati haiglast. Või siis oli see Bernard. Või politsei. Kujutlesin, kuidas ma seda kõike politseile selgitan. Genetron ei kinnita sõnagi, Bernard ei ole kättesaadav.

Olin rampväsinud, kõik lihased sõlmes pingest ja sellest, mis iganes tunne see on, kui oled …

Sooritanud genotsiidi?

See ei tundunud kohe kindlasti tõeline. Ma ei suutnud uskuda, et olin just mõrvanud sada miljardit intelligentset olendit. Teinud lõpu tervele galaktikale. See oli naeruväärne. Aga ma ei naernud.

Oli lihtne uskuda, et olin just tapnud inimese, oma sõbra. Suits, sulanud lambivõre, ripakil pistik ja suitsev juhe.

Vergil.

Olin lükanud lambi Vergili vanni.

Tundsin iiveldust. Unenäod, Gaili vägistavad linnad (ja kuidas on tema sõbratari, Candice’iga?). Neist kubiseva vee vallapäästmine. Galaktikad, mis pihustuvad üle meie kõigi. Milline õudus. Aga teisest küljest, mäherdune potentsiaalne ilu – uut tüüpi elu, sümbioos ja transformatsioon.

Olin ma olnud piisavalt põhjalik ja tapnud nad kõik? Mind tabas hetkeline paanika. Homme, mõtlesin ma, steriliseerin kogu korteri. Millegipärast ma isegi ei mõelnud Bernardi peale.

Kui Gail uksest sisse astus, olin diivanile magama jäänud. Ärkasin, uimane, ja ta vaatas minu peale alla.

„On sinuga kõik hästi?“ küsis Gail ja istus sohvaservale. Ma noogutasin.

„Mis sa õhtuks süüa plaanid teha?“ Mu suu ei töötanud korralikult. Sõnad olid pudrused. Ta katsus mu laupa.

„Edward, sul on palavik,“ ütles ta. „Väga kõrge palavik.“

Koperdasin magamistuppa ja vaatasin peeglisse. Gail tuli mu kannul. „Mis on?“ küsis ta.

Mu krae all, ümber kaela, olid jooned. Valged jooned nagu kiirteed. Nad oli minus olnud juba kaua aega, päevi.

„Niisked pihud,“ ütlesin ma. Nii ilmselge.

 

Ma arvan, et me peaaegu surime. Ma võitlesin alguses vastu, aga olin mõne minuti pärast nii nõrk, et ei suutnud enam liigutada. Gail oli vaevalt tunni pärast täpselt sama haige.

Ma lebasin elutoa vaibal, higist üleni märg. Gail lamas diivanil, nägu kriidikarva, silmad kinni nagu laibal balsameerimisruumis. Mõnda aega ma arvasingi, et ta on surnud. Üdini haige, tundsin siiski raevu – vihkasin, tundsin meeletut süüd oma nõrkuse pärast, oma suutmatuse pärast näha kõiki võimalusi. Ja siis oli mul ükskõik. Olin liiga väsinud, et isegi pilgutada, nii et panin silmad kinni ja ootasin.

Tajusin rütmi oma käsivartes, oma jalgades. Iga veretuksatusega kerkis minus mingi heli, nagu tuhandeliikmeline orkester, mis ei mängi kooskõlas, vaid kõiki sümfooniaid ühekorraga. Vere muusika. Heli muutus karedamaks, aga ühtlustus, helilainerodud sumbusid lõpuks vaikusesse ja eraldusid siis harmoonilisteks tukseteks.

Tuksed näisid minu sisse sulavat, mu oma südamelöökide helisse.

Kõigepealt surusid nad maha meie immuunreaktsiooni. Sõda – ja see oli sõda, nii tohutu, nagu Maal polnud veel kunagi nähtud, miljardite võitlejatega – kestis ehk kaks päeva.

Selleks ajaks, kui olin kogunud küllalt jaksu, et köögikraanini jõuda, ma juba tundsin, kuidas nad töötavad mu aju kallal ja püüavad koodi murda, et leida protoplasmast jumal. Jõin kuni süda läks pahaks, siis jõin veel natuke mõõdukalt ja viisin klaasitäie Gailile. Ta rüüpas. Tema huuled olid pragunenud, silmad punased ja ripsmed täis kollakat puru. Nahal oli veidi jumelt. Mõned minutid hiljem sõime vaevaliselt köögis. 

„Mis põrgut meiega toimub?“ oli esimene asi, mida ta küsis. Mul polnud jõudu, et selgitada. Koorisin apelsini ja jagasin seda temaga. „Me peaksime arstile helistama,“ ütles ta. Aga ma teadsin, et me ei helista. Ma sain juba sõnumeid – oli üha selgem, et igasugune tegutsemisvabadus on ainult näiline.

Alguses olid sõnumid lihtsad. Minu pähe ilmusid pigem mälestused käskudest, mitte käsud ise. Me ei võinud korterist lahkuda – kontseptsioon, mis tundus kontrollijatele üsna abstraktne, isegi kui ma seda ei ihaldanud – ja me ei tohtinud teistega suhelda. Praegu lubati meil süüa teatud toite ja juua kraanivett.

Muutused palaviku alanemisel olid kiired ja radikaalsed. Kaotasime Gailiga pea üheaegselt liikumisvõime. Tema istus laua ääres, mina põlvitasin põrandal. Suutsin teda suurivaevu silmanurgast näha.

Tema käsivarrele kerkisid silmnähtavad harjad.

Vergili sees olid nad õppinud, nende taktika meie kahega oli täiesti teistsugune. Mina sügelesin kaks tundi – kaks põrgulikku tundi – üle kogu kere, enne kui nad saavutasid läbimurde ja mu leidsid. See nende ajaskaalal ajastutepikkune pingutus tasus end ära ning nad suhtlesid nüüd otse ja tõrgeteta selle suure, kohmaka intelligentsusega, mis kontrollis nende universumit.

Nad polnud julmad. Kui nad olid tabanud ebamugavuse ja soovimatuse kontseptsiooni, tegutsesid nad selle leevendamise nimel. Liigagi tõhusalt. Järgmise tunni heljusin õndsusemeres, kaotanud nendega igasuguse kontakti.

Järgmise päeva koidikul andsid nad mulle jälle liikumisvabaduse, spetsiaalselt selleks, et minna tualetti. Oli teatud jääkprodukte, millega nad ei suutnud ise toime tulla. Ma väljutasin need – minu kusi oli lilla – ja Gail tegi sedasama. Silmitsesime üksteist vannitoas tühjal pilgul. Siis suutis ta manada näole kerge naeratuse. „Kas nad räägivad sinuga?“ küsis ta. Ma noogutasin. „Siis ma ei ole hull.“

Järgmised kaksteist tundi tundus kontroll mitmel tasandil lõdvenevat. Ma kahtlustasin, et minu sees toimus mingit sorti sõda. Gail oli suuteline end liigutama piiratud määral, mitte rohkem.  

Kui täielik kontroll taastus, kästi meil teineteist emmata. Me ei viivitanud hetkegi.

„Eddie …“ sosistas ta. Minu nimi oli viimane heli, mida kunagi veel väljastpoolt kuulsin.

Seistes kasvasime kokku. Tundide jooksul meie jalad avanesid ja sirutusid laiali. Siis kasvasid filamendid, mis küünitusid akendele, et ammutada päikesevalgust, ja kööki, et võtta kraanist vett. Rakuniidid jõudsid lõpuks igasse toanurka, kiskusid seintelt värvi ja krohvi, mööblilt kangast ja täidist.

Järgmiseks koidikuks oli transformatsioon lõpule jõudnud.

Mul ei ole enam õieti selget ettekujutust, millised me välja näeme. Ma kahtlustan, et sarnaneme rakule – suurele, lamedale, filamentidega rakule, mis on sihipäraselt üle enamiku korteri laiali laotatud. Suur imiteerib väikest.

Meie intelligentsus kõigub igapäevaselt üles-alla, sest oleme saanud üheks mõistustega enda sees. Meie individuaalsus kahaneb iga päevaga. Me oleme tõepoolest vaid suured, kohmakad dinosaurused. Nende miljardid on hõivanud meie mälestused ja meie isiksused on levinud üle kogu muutunud vere.

Varsti kaob vajadus keskse juhtimise järele.

Torustik on juba vallutatud. Kõik inimesed meie majas on transformatsioonist haaratud.

Vanas ajakavas mõõtes jõuab meie vägi mõne nädalaga jõgede, järvede ja mereni.

Ma suudan tagajärgi vaevu ette kujutada. Iga ruutsentimeeter planeedist kaetud kihava mõistusega. Ja aastate pärast, ehk palju varemgi, alistavad nad omaenda individuaalsuse – niipalju kui seda on.

Siis ilmuvad välja uued olendid. Nende mõttehaare saab olema ettekujuteldamatu.

Kogu mu hirm ja vihkamine on kadunud.

Ma jätan neile – meile – veel vaid ühe küsimuse.

Kui palju kordi on see juba juhtunud kusagil mujal? Ükski kosmoserändur pole kunagi Maad külastanud.

Neil pole selleks vajadust.

Neil on universumid liivaterades.


[1] Ameerika modernistlik arhitekt (tlk)

[2] Teremin on iseloomuliku tämbriga monofooniline muusikainstrument. (tlk)

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0560)