“MITTE ISTUDA“ teavitas hõljuv kommunikaatori neoonkiri, mille ümber jooksid värvilised pikslid. Neid tuli iga korraga aina juurde – ilmselge märk tehnika vananemisest.

Agent 0-17 pilgutas vaevaliselt ja lõrises läbi kihvade. Ta tundis kui oleks just mitu maratoni läbi teinud – keha väsimusest kokku kukkumas, nii hullult et isegi süda polnud enam paha, mitte ükski neist. Samas, mõlemad endiselt puperdasid. Silmad kaotamas fookust, jalad pehmed kui keedetud spagetid, surus ta karvased käed vastu lauda ja hoidis nende jõuga end üleval.

“Andke mulle tegevust,“ urises ta valjult.

Korraks oli kuulda mikrofonikahinat. “Tegevus teie seisundis ei ole hetkel soovituslik,“ teavitas hääl.

“Ma ei mõelnud sellist tegevust,“ üratas agent. „Andke midagi, mis tähelepanu hoiab.“

“Te teate, et meil puudub meelelahutusfunktsioon,“ vastas hääl. “Taastumine võtab vähemalt tund aega. Palume kannatust.“

Agent urises valjult.

Kui palju oli ta neid tööotsi juba teinud ja modifikatsioone saanud? Iga kord midagi uut ning nüüd käsutati teda ringi kui kärnast koera. Lisaks ei läinud kellelegi korda tema heaolu. Muidu oleks siin olnud vähemalt telekaski. Üldse oleks kogu see kupatus olnud rohkem ajastukohane.

Ta ohverdas neile kõik ja nüüd öeldi talle lihtsalt „Mitte istuda!“ ilma mingisuguse seletuseta.

See oli kui suruda soola haava sisse.

See ajas teda vihale. See oli hullem kui olla laborirott. Teda käsutati ja seda peale kõike, mida ta oli oma riigi jaoks teinud.

Kuidas nad julgesid?

Ta lihased hakkasid tõmblema ning kurgupõhjast kostus aina madalam urin.

Ei, nii ta seda ei jätnud!

*

Valju kägina saatel lükkas Admin tuhastaja kangi üles tagasi. See vajas õlitamist, samas vajas siin kõik õlitamist, juhul kui seda üldse tarvis oli.

“Agent 0-17: loomastumine. Elimineeritud,“ sõnas ta kiire kokkuvõtte logidesse. Järgmine mutant-agent oli märatsema hakanud, sel nädalal juba kolmas.

See oli paratamatu. Samas saanuks seda kindlasti ka edasi lükata, käitudes agentidega natukenegi inimlikumalt. Nad olid ju ikkagi kunagi inimesed. Inimesed, kes võtsid vastu kutse teenida oma riiki ja ohverdada selleks oma keha – muutudes kellekski teiseks, kes polnud enam inimene.

Projekt metamorfoos. Teha superinimesed, kes suudaksid ära teha mitme sõduri töö lahingus või mitme salamõrtsuka töö tagalas. Mõte oli hea ja mõni aeg see töötas, kuid siis selgus, et mutandiks tehtud inimesed vajasid rohkem hooldust ja varuosi kui vanad masinad. Tagasiteed ei olnud ning sa pidid ainuüksi nende elushoidmiseks erinevaid kehaosasid püsivalt uuendama – inimese loomulikud organid polnud ju arenenud selleks, et ühel hetkel toetada näiteks lõpuseid või tiibu. Kõik muu uute osade vahel hakkas lihtsalt üles ütlema.

Peagi tuli teha operatsioon operatsiooni järel vaid selleks, et agente elus ja käimas hoida. See oli kulukas.

Lisaks selgus, et ka agentide mõistus ei pidanud kaua vastu. Neil polnud ei perekonda, sõpru ega isegi mitte hobisid. Vaid töö ja püsivad modifikatsioonid.

See oli täielik läbikukkumine.

Kulusid hakati vähendama sealt kust vähegi võimalik.

Admin jalutas hoiukambrisse, mis nägi üsna puuri moodi välja. Ta pidi selle jäänustest puhtaks pühkima, enne kui uus sisse toodi ning ta oli kindel, et see võis juhtuda üsna pea. Kunagisest kahekümnest kambrist olid vaid kaks operatiivsed. Adminidest alles aga vaid tema ise.

Silmaskänn ning uks avanes. Tuhahunnik ootas keset valge toa põrandat. Admin võttis harja ja kühvli ja hakkas seda kokku ajama. Ta tundis end tuhka koristades alati kuidagi süüdlaslikult – ehk sellepärast, et see tuhk läks alati prügikasti. Agentidel ei olnud ei perekonda ega sõpru. Kui kunagi isegi oli, siis nüüd enam kindlasti mitte. See oli kuidagi kurb, visata kellegi viimased maised jäänused prügikasti. Kuid mida muud sul sellega ikka teha oli?

Väikese kühvlitäiega toast väljudes vaatas ta veel korra tagasi. Põrand oli puhas ja kommunikaatori neoonkiri hõljus pikslisajus keset ruumi. Tema pilk jäi kirjale pidama.

Admin ohkas, andis visuaal-kommunikaatori kastile toa kõrval jalahoobi ja vaatas uuesti tuppa. Neoontekst väreles ja pikslid hüppasid ringi. Ta ootas, kuni sund-restart läbi sai ja tekst ilmus uuesti. Piksleid oli seekord kordades vähem ja tekst terves pikkuses loetav: “MITTE ISTUDA, VÄRSKE NÄRV”


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0487)