Simon Ings (s juulis 1965) on briti ulmekirjanik, kes oma esimese ulmejutu avaldas 1989. aastal. Mõõdukalt viljaka autorina on ta avaldanud 9 romaani. Kuigi trükivalgust on näinud üle kolmekümne jutu, neist kaks kahasse Charles Strossiga, ei ole Simon Ings omi jutte seni kogumikuks koondanud. Lühijutt „Avatud veenid“ (Open Veins; 1997), mille autor hiljem romaaniks kirjutas, on ühtlasi esimene Simon Ingsi maakeeles ilmunud tekst.


Mulle öeldi, et ta suri tajude kaotamise kapslis: sellises, mida kasutavad võrku ühendatud ja mis muudab nende tajusid, kuni nad kukuvad virtuaalmaailma. Mulle öeldi, et kui nad temani jõudsid, olid ta roosa soola karva kopsud tema enda verega täitunud. Nad käskisid mul kõik ära kustutada.

* * * * *

Naine oli minu saabumise hetkeks juba laibakotti pakitud. Ma tahtsin tema nägu näha, kuid ei öelnud midagi. Vaatasin, kuidas ta kiirabiautosse tõsteti. See oli mõttetu – surilinast ei ole võimalik midagi teada saada.

Nad sulgesid uksed ja pöörasid auto ringi. Peale juhikabiini puudusid sõidukil igasugused aknad, ei mingit haigla nime või punast joont, kõigest sõjaväe masinate pruun-hall värvus ja ohutuled ees kui taga. See tundus olevat üks neist mõnikord kiireteedel näha olevatest tähistamata autodest,, mis veavad mürke ühest nimetust asutusest teise. Kiviklibu ja ajupuu tükid kratsisid madala raamiga sõiduki kõhualust. Auto kadus hetkeks angaari taha ja pöördus siis elektrijaamast möödudes pikale teele. Seda võis soovi korral näha miilide kauguselt, kuna maastik oli nii tasane ja taevas nõnda hall, nagu oleks Jumal selle unustanud.

Enne kolme viimast aastat tegutses siin sõjaväe pealtkuulamisjaam. Nende lahkudes ostis abielupaar, Laura ja Peter Lewis, koha ära ja nad lõid sukeldumise ja purilennunduse välikooli. Kuid hetkel oli talv, 10. jaanuar, külastajaid polnud ja me imbusime sinna nagu sõjaväe salakuulajad, kes pidasid kohta enda omaks. Paberist kaitseriietuses uurijad ringlesid ümber üksteise, justkui etendades mingit keeruliselt koledat tantsu. Eemalt jälgijad togisid kive ja pomisesid midagi oma telefonidesse. Kohal olid isegi mõned kõrimikrofonidega ja taktikaliste näomaskidega ärritunud sõdurid, kuna neil polnud midagi teha.

Otsisin pilguga kedagi tuttavat ning märkasin Morleyt. Olin temaga viimati kohtunud suvel, kui ta oli rohkest punasest veinist juba ümmarguseks muutumas. Suve möödudes oli ta pakitud inetusse lambanahast automantlisse. Nähes välja nagu miskit, mis on paagist välja sülitatud, pöördus ta minu poole: „Joanne Rynard. Vanus 31 aastat, pikkus 170 sentimeetrit.“

„Üks meie omadest?“

„Lennuleitnant, läks erru kaheksa kuud tagasi“

„Kas ta oli võrku ühendatud?“

„Tema kaelas on nii laia ribaga pistik, et teda võiks ühendada sõjalaevaga.“

„Kus sõjalaev asub?“

„Sõjalaeva ei ole, kuid angaaris on võrguühenduse toitejuhe.“

„Salakaup?“

„Ei, see on seaduslik. Mahajäetud. Seda ei olnud märgitud hoone tehnilistes andmetes, seega ei tehtud numbrit, kui sõjavägi selle maha võttis.“

„Kuidas naine sellest teadis?“

„Jumal teab. Meie saime selle olemasolust teada täna hommikul.“

„Kas ta helistas mõnele presidendile? Tulistas rakette?“

Morley vaatas ringi, otsides sõjaväe salakuulajaid, ning pomises: „Mida iganes ta tegi, tabas ta kahtlemata kellegi närvi.“

„Kuidas ta suri?“

„Ta lõikas oma randmed diagonaalis skalpelliga läbi ja sidus haavad sidemetega.“

„Kas ta hakkas kõhklema?“

Ta raputas pead. „Iga tunni tagant sidus ta sidemed lahti ja laskis verd välja.“

„Aeglane viis suremiseks.“

„Nii ta soovis.“

„Kas sa tead, miks?“

Ta raputas pead.

„Kas keegi aitas teda?“, küsisin temalt.

„Millega?“

„Sidemetega. Tagasi sidumine ei saanud lihtne olla.“

„Kas sa oled Lewistega kohtunud?“ küsis ta. „Kedagi teist läheduses ei olnud. Kui üldse, siis olid need nemad.“

Mul tuli meelde, et proua Lewis kutsus politsei, kes siis meile helistas. Kuid miks ta politseile helistas? Enamik inimestest helistavad surnukeha leides kiirabisse, mitte politseisse. Lewised viibisid kusagil läheduses. Ma pidin end neile tutvustama, kuid ma ei olnud selleks veel valmis. Mind toodi siia hirmunud paarikest rahustama ja nähtut ning kuuldut unustama. Kui nad olidki tahtmatult sündmust tunnistanud, pidin neile kinnitama, et kõik on möödas, kõik on korras.

Probleem oli selles, et Laura ja Peter Lewis ei olnud hirmunud.

Iga tunni tagant sidus ta sidemed lahti ja laskis verd välja. Kas nad aitasid naist? Kui nii, siis miks? Kuni mul ei olnud neile küsimustele vastuseid, teadsin, et ei saa alustada siinsete sündmuste kustutamist.

Mõtlesin, mida olin teada saanud. Naine leiti kapslist. Ta hõljus... „Ta ühendati võrku, kui sa ta leidsid?“

„Jah.“

„Mille jaoks?“

„Keegi ei tea või kui teavad, siis ei taha öelda.“

Kui sind on võrku ühendatud, saad sa maailmas ringi surfata: kontrollida reaalajas satelliidi trajektoori, langetada või tõsta jaapani börsil maisi hinda, lugeda urdukeelset teleteksti või tulistada Iraani-Iraagi piiril automaadist. Sellisel lõbusõidul on muidugi hinnalipik: sa sattusid jälgimise alla, mis oli pea sama invasiivne kui kirurgi lõikus. Kuidas õnnestus Joanne Rynardil meie võrgust läbi lipsata? Õnneks ei olnud see minu probleem. Minu ülesandeks oli asitõendite kustutamine.

„Üks asi veel.“ Morley torkas käe mantli hõlma alla ja võttis välja mullkiles paki. Jäik kuumsuletud plastkarp sisaldas kolme süstalt, igaühes ehk kolmkümmend kuubikut punast vedelikku. „Kolme kuu eest varastati see armee apteegist. Me leidsime selle kapsli kõrvalt.“

„Mis see on?“

„Roosipuna.“

„Mida see teeb?“

„Halvab immuunsüsteemi.“

Ma jõllitasin süstlaid. „Kes küll tahaks seda?“

Morley kehitas õlgu, kõndis eemale ja surus paki mantlipõue tagasi. Ma taipasin, et ta oli mulle rääkinud asju, millest isegi tema ei tohtinud teada.

Jõlkusin baasis ringi ja ootasin, et rahvas lahkuks.

Sündmuspaik meenutas vaevu oma sõjalist tausta. Tugevdatud punkrid, kontoriruumid ja kasarmud olid aastate eest ära viidud. Radarid ja satelliiditaldrikud olid lahti monteeritud. Nendest olid maha jäänud madalad betoonist platvormid, mille siledaid halle pindu läbistasid roostes vaiad, juhuslikud telliskiviread, lohud ja täkked – jäljed ja kuhjad kunstlikust elust. Üksik betoonist lennurada oli pragunenud ja heintega joonitud. Raja äärtes vedelesid kaablite jäänused.

Ma üritasin endiselt Lewiseid vältida. See ei olnud lihtne: nende kivist maamaja oli ainus lähedal asuv hoone. See oli ainus maja, mille armee lahkudes püsti jättis. Selle ja plekist angaari.

Ma katsusin angaari ust. See oli lukustamata.

Ukse läheduses seisid reas purilennukid, mille selged jooned muutusid sinise riide all uduseks ja katkendlikuks. Nende tagune angaari osa oli tühi. Kõigest betoon, loigud ja minu aurav hingeõhk.

Kaks rida metallvõrega treppe viisid rõdule, mis laius terve tagaseina pikkuses. Kõndisin trepist üles ja jalutasin piki rõdu ruumini, kus ta suri. Purunenud kipsplaatidel rippusid rebenenud kattepaberid: naise steriilse ruumi jäänused. Morley meeskond pidi seinad ära lõhkuma, et kiskuda välja kogu naise varustus.

Kapsel oli endiselt ruumis. Selle klaasist küljed olid soolast ja rasvast udused. Kapsli kõrval asus meditsiinistatiiv kaetuna erinevatest juhtmetest. Libistasin neid käte vahel. Üks neist oli jämedam ning lõppes pistikuga. Just see oligi Rynardi kaelas asuva pesaga ühendatud.

Pidin kaks korda kaablid läbi käima, et lõpuks võrgujuhe ära tunda. See nägi üsna ohutu välja. Seda oli kerge pidada ekslikult IBCN pistikuks: ühenda telefoniga ja mingit tooni ei tule, mistõttu võib jääda mulje, nagu see oleks välja lülitatud. Kuid Rynard võis ühendada süsteemi mida iganes.

Ma nõjatusin kapsli külje vastu ja vaatasin sisse. Enamik veest oli välja voolanud, kuid kapsli põhjas oli purpurne tumedat sodi sisaldav väike loik: soolvesi ja hüübinud veri.

See ei olnud enesetapp. See pidi olema midagi muud, midagi enamat. Mis täpselt, seda ma ei teadnud.

* * * * *

Rannad olid siin kivised. Liiva leidmiseks pidi rannikut mööda kaks miili ülespoole sõitma, elektrijaamast mööda. Siiski, mina eelistan kive, sest mulle meeldib nende hääl. Nõjatusin lainemurdja vastu ning jälgisid mõnda aega merelainete rullumist. Tüdimuse tekkides tegin kõne.

Neil ei olnud mulle kuigi palju rääkida. Kõigepealt Peteri kohta: „Ta lõpetas kaheteist aasta eest Central St. Martini. Töötamise andmed puuduvad.“

„Täielikult?“

„Mõnel aastal on ta Karsten Schuberti näitustel midagi müünud, kuid see on kõik.“

„Kust ta raha saab?“

„Rikas perekond. Maaomanikud. Ei midagi erilist.“

„Kas tal on mingeid poliitilisi seoseid?“

„Ta tellis üheks aastaks ajakirja Marksism Tänapäeval.“

„Mõistagi. Liikumistes osalemised?“

„Bradford, Bristol, London. Iain, ta on puhas. Mul ei ole midagi rohkem anda. Aga Laura kohta on nii mõndagi...“

Mul oli sellest vähe abi. Laura Lewise toimik oli pikk, kuid ebatäielik. Ta kuulus mitmetesse organisatsioonidesse, kuid ta ei saavutanud neis midagi. Tal puudus kindel poliitiline agenda; talle meeldis pigem protestidel osaleda kui poliitilistel koosolekutel. Ta käis neil iga ilmaga, nii buldooserite kui politseinike või mõned korrad isegi sõdurite ees. Ühel nädalal aheldas end puu külge, järgmisel toorutses mingis koolis selle lammutamise pärast. Ta oli sage külaline maakonna kohtumajades, keeldudes end süüdi tunnistamast sissemurdmises, vara rikkumises ja isegi inimeste ründamises. Ta veetis vanuse vahemikus seitseteist kuni kakskümmend kuus peaaegu neli aastat vanglas. Pärast seda oli ta toimik puhas. Praegu oli ta kolmekümne ühe aastane ehk sama vana kui Joanne Rynard.

Ma arvasin, et Laura Lewise poliitiline vaade ei sobitu virtuaalmaailmaga. Selle seletamatu ruum oli nii vähestele avatud, kuid samas võeti seal vastu kõik suuremad inimesi puudutavad otsused. Kas võis olla, et ta aitas kellegi ebaseaduslikult võrku? Kas sellepärast oli Rynard siin oodatud? Kas ta üritas mingit osa virtuaalmaailmast hävitada? Kas ta muutus sabotööriks?

Suundusin parajasti tagasi ranna poole, kui kuulsin autot. Panga tipult nägin neljaveolist mööda tuiskamas ja tugevasti kõikumas. Tagauks oli küljest ära ning läbi tühja kabiini nägin hetkeks tuules lehvivaid tumedaid juukseid, lokid moodustamas tindiseid keeriseid.

Arutlesin endamisi, kuhu ta tahtis minna. Kas ta proovis kordonist põgeneda? Kui nii, juhiksime ta tagasi – meil on kogemusi. Arutlesin, kas oodata teda siin, peatada ta kinni ja rääkida temaga enne koju jõudmist, kus ta oleks tuttaval territooriumil. Kuid mul hakkas oodates nii külm, et loobusin ja jalutasin halli majja tagasi.

* * * * *

Peter Lewis oli pikka kasvu ja kõhn, tema suu varjus ülekasvanud ovaalse habeme taha. Ta oli kiilanev, üksikud punakaspruunid tuustid seisid kõrvade kohal kui tiivad. Tahtsin külma eest pakku pääseda, kuid ta blokeeris seistes ukseava ja jõllitas mind oma kahvatute kulmude alt nagu nördinud öökull. „Ma arvasin, et olete kõik läinud,“ ütles ta.

Ma kehitasin õlgu. Aeg oli minu poolel ja tema samuti, kuigi ta ei teadnud veel seda. Ta ohkas ja lasi mu sisse. „Peter Lewis.“

„Iain Prior.“

Tema käepigistus oli soe ja niiske. „Võta istet.“

Uks juhatas otse kööki, linnavurle unistuste maakodu külalistetuppa: Aga pliit, siniruudulised kardinad akende ees, värvimata männipuust köögimööbel, mille ustel sinise või punase klaasiga kaetud teemandikujulised avad, põletatud savist kividega põrand.

„Kohvi?“

„Midagi kangemat?“

„Muidugi.“ Ta ulatas mulle sõrme jagu šoti viskit ja istus minust teisele poole lauda.

„Millega sa tegeled?“

Ma kustutan asju. Surm on kehast palju enamat: pealtnägijad, armukesed, mälestused. Kustutaja on pigem nagu detektiiv, kes peab pelgalt faktide otsimise asemel rohkem süvitsi minema. Ta peab teadma, kuidas seda kõike hiljem ära kaotada. „Teie naisel on probleeme,“ ütlesin talle. „Tulin siia, et teda aidata.“

„Probleeme?“

„Siin suri üks naine. Me teame, et keegi aitas sellele kaasa. Me arvame, et teie naine tegi seda.“

Peter hakkas käratsema. Lewistele kinnitati, et pärast meid ei tule siia mingit politseid, ei mingit uurimist ja süüdistusi. Kõige eest on hoolt kantud. Ta arvas, et neil ei tule seega mingeid probleeme. Kui ma hakkasin rääkima ta naise poliitilistest veendumustest, ootasin ta vihapurset. Kuid juhtus midagi hoopis paremat: ta lihtsalt kahvatus, naeratas ohtralt, et hirmu varjata, ja üritas mind täis joota. Tark mees. Hirmunud, kuid tark. Tal oli hea viski valik, aga kehv sihtmärgi valik. Ma jõin tema ühe klaasi kohta kaks. Kui ta läks lõpuks ülakorrusele end kaineks magama, lõpetasin üksi pudeli. Ma mõtlesin tema öeldu üle, et kuidas see minu seniste teadmistega kokku läks.

Laura Lewis valdas suurepäraselt poliitikat, mille nimel oli ta juba teismelisena valmis vangi sattuma. Tema ema oli Greenham Commoni protestijate eestkõneleja. Emal oli kaks last: Laura vend oli temast kaks aastat vanem. Sinisilmne imelaps, kes loomulikult oma kasvatuse tõttu õige vanuse täitudes liitus koheselt Kuningliku suurtükiväe rügemendiga. Ta suri Lahesõja sündroomi kätte, kui Laura oli neliteist. Kuigi armee kinnitas jätkuvalt, et liitlaste vastu ei kasutatud bioloogilisi relvi, kärbus Laura vend kiiresti. Mida vanemaks Laura sai, sega vihasemaks ta muutus. Alguses venna pärast, hiljem kõige pärast...

Väljast kostis killustikul krabisevate rehvide hääl. Peter oli ilmselt mingi tableti võtnud, sest ta laskus taruvaiguliselt libedatest trepiastmetest kainena ja põrgulikult kahvatul ilmel. Ukselt saatis ta põgusa pilgu minule ja seejärel tagasi uksele, nagu me oleks keppinud ja sealt tuleb ta ema. Uks avanes.

See oli tema naine.

Ta juuksed edestasid teda kui merelt tuleva tuulte käes hõljuvad mustad maod. Ta tõmbas need näolt ja vaatas ringi, seejärel kõndis otse minu suunas, punased huuled ülespidi kaardus, ning naeratas viisakalt. Kui ta teel siia kohtuski meie kordoni liikmetega, ei näidanud ta seda välja.

„Laura.“

„Iain.“

Tõusin püsti, et ta kätt suruda. Ta ignoreeris mind naeratades, kõndis ümber laua ja läks trepist üles. Tal oli seljas roheline villane pintsak ja napp seelik. Ma jälgisin tema jalgu, kui ta trepist tõusis, kuulasin ta kontsade klõpsumist kivist astmetel ning sukkpükste sahinat.

Saatsin teda pilguga üles välja, vaatasin, kuidas ta mustad suitsuna hõljuvad lokid trepikoja pimedusega üheks sulandusid. Jõllitasin naise riiete vahetamise aja pimedusse, seejärel jälgisin teda trepist laskumas. Tema puusaluid ümbritsesid teksased, puuvillasest pikeeriidest särk mängles lopsakatel rindadel. Tõeline linnavurle unistus ühest maanaisest. Peter ilmselt märkas mu jõllitamist. Ma ei hoolinud sellest.

Laura palus mul õhtusöögile jääda. Tõenäoliselt arvas, et kuna minust ei ole võimalik lahti saada, soovis ta halva mängu juures teha võimalikult head nägu.

Kuni ta süüa valmistas, rääkis Peter mulle nende juhitud välikoolist. „Me alustasime viie aasta eest. Mõne aasta pärast müüme selle koha pargi halduritele, sõidame sisemaale, alustame uuesti, kolime Executive Visioni.“ Ta näris oma rulli ja tegi süües hääli. „Executive Visionis on palju raha.“ Tegelikult mõtles ta selle all hunniku kontorirottide viimist kuhugile mäe otsa halva ilma kätte, kuni nad on külmunud ja hirmul – nii kümne minuti pärast – ning maksavad oma privileegi eest.

Kogu tema jutu ajal vaatasin ma Laurat. Ütlesin naisele: „Selline ongi su ambitsioon?“, nagu ei suudaks seda uskuda.

Ta ütles: „Me peame kõigepealt siin kasumisse saama.“

Siis hakkas Peter mulle siinse koha suurest potentsiaalist rääkima, nagu püüaks seda mulle müüa. Sel hetkel tekkis vaidlus, sest Laura hakkas talle vastu rääkima. Ei, sukeldumise tunnid ei olnud eelmisel aastal täis. Ei, ilm ei olnud purilendude jaoks ideaalne. Parim paik oleks nende jaoks rannikut mööda kümme miili põhja poole, kus on tugevad termotuuled. Ei, toidu tegemine on igav ja tüütu. Kui nad saaks endale lubada, palkaks naine abilise.

Nad koostasid minu jaoks oma elust lugu, kuid ei suutnud disaini osas kokku leppida. Üks möbleerib toa ära, teine tuleb ning müürib ukse kinni. Seinad pekstakse laiali ja ülakorrus kukub kaela. Trepid viivad eikuhugi, katuse talad nagisevad ja vundament väriseb.

Seega andsin alla ja uurisin hoopis nende käsi. Peteri omad olid pehmed ja töntsid. Huvitav, millega ta siin tegeles? Arvasin, et ilmselt mitte väga praktilisega. Laura võttis paja ahjust, asetas lauale ja heitis kindad käest. Naise tugevad musklis käed olid lühikeseks lõigatud küüntega. Üle õrnade randmete jooksid valged jooned.

Ta asetas mu ette taldriku ja küsis, mida ma soovin. Pagan võtaks, ma ei suutnud sõnagi välja öelda. Asi oli lõhnas: kastmele lisaks oli mingi muu lõhn, midagi imelist ja magusat. Mitte parfüümi, aga lihalist. Kogusin end ja vaatasin talle keskendunult otsa: tema tugevat, laia ja punast suud, sügavsiniseid silmi, üliteravaid põsesarnu, mis võiksid sind lõikuda. Ta nägi mu jõllitamist, aga ei näidanud seda välja.

Ta oli liiga hõivatud oma abikaasa vältimisega.

Toidu serveerimise ajal haaras Peter aeg-ajalt naisel käest, et seda torkida või pigistada: nagu mingi märguanne omandist. Viis, kuidas Laura meest vältis, andis mõista, nagu ei oleks viimast olemaski. Midagi oli siin paigast ära. Reetlik kehakeel andis aimu nendevahelisest suurest probleemist.

Mõistsin, et see oli mu parim võimalus. Lauras oli peidus mingi agressioon, elujõud, kuumus. Ta oli oma abikaasa peale vihane. Kui ta oli piisavalt vihane, ehk ta avab end mulle. Praeguseks ta ilmselt mõistis, et ma ei ole politseist. Pärast mind ei tule enam mingeid uurijaid ja süüdistusi. Ma pidin tema sees järjest kõrgemale pulbitsevat viha ära kasutama, sellest toituma, õppima.

Leidsin ennast naeratamas.

Muidugi ma naeratasin, mul oli ju põhjus olemas.

* * * * *

Õhtusöögi järel läksin välja autosse ja avasin turvalise kanali. „Te peate mulle rohkem andma,“ ütlesin.

„Kõik on meditsiiniraportis kirjas,“ ütles Morley. „Kasuta oma silmi.“

„Esiteks, mu faksimasin on hotellis. Teiseks, see pask, mida su osakond väljastab, tekitab mulle peavalu. Kolmandaks, sa näitasid mulle neid süstlaid mingi põhjusega.“

Sellele järgnes paus.

„Ma helistan sulle tagasi.“

Ma ootasin. Kui ta uuesti ühendust võttis, oli taustal oleva ruumi hääled muutunud. Võib-olla sulges ta end mõnda koristajate tuppa, et pealtkuulamist vältida. Teisalt võis ta kasutada mingit segajat, sest ta hääl oli palju selgem: ei mingit juhuslikku jüngrit. „Kui Joanne Rynard õhuvägedest lahkus, liitus ta koheselt ühe meie salajase projektiga.“

„Millisega?“

„Käi perse, Iain!“

Ma tegin mikrofonile grimassi. „Jätka.“

„Projektis osaledes tekkis tal biklonaalne hulgimüeloom. Ebanormaalsed immunoglobuliin A ja G kontsentratsioonid. Veres oleva IgA-ga saavad alküülivad ühendid hakkama. Aga limaskestade pinnal oleva IgG-ga...“

„Tema siirik.“

„See käivitas ülitugeva immuunvastuse. Ajukelme põletik, võimalik ajukahjustus...“

„Mida me siis tegime?“

„Panime ta operatsioonijärjekorda, et eemaldada võrgupistik.“

„Kuid ta ei ilmunud kohale.“ Ma juurdlesin selle üle. „Kas Roosipuna abil võis ta pistiku alles jätta?“

„Teatud hinnaga. Kaposi sarkoom, Candida, kõik muu lisaks.“

„Ta oli immuunpuudulik?“

„Täielikult, Iain. Ta oli suremas.“

Hakkasin tundma kergendust, et ei kohtunud Joanne Rynardiga. Mis tal küll arus oli, et tahtis end kaks korda ära tappa ja veel nii aeglaste ja piinavate meetoditega? Kui jätta kõrvale tema randmete teema, milleks oli vaja Roosipuna? See häiris ta keha kaitsevõimet säärasel määral, et ta sai oma pistiku alles jätta. Mul oli raske uskuda, et see oli suremist väärt.

Tõsi, ma ei teadnud virtuaalmaailma elevusest suurt midagi. Tõsi, ma loobusin ammu üritamast aru saada, mis tunne oli seal olla. Ebainimlik eufooria, enese lahtiharutamise tunne, metastaseerumine, vormumine millekski uueks ja ilusaks. Ma ei teadnud midagi neist veidratest ja nimetutest tunnetest, läbi mille võrgus olijad tajusid virtuaalmaailma. Võiks öelda, et teadsin neist vähem kui pime värvidest.

Tõsi, Joannelt pistiku eemaldamine oli võrdväärne ta pimedaks torkamisega. Naise kartus operatsiooni ees oli igati põhjendatud. Ta soovis seda vältida nii kaua kui võimalik. Kuid fakt on see, et inimesed jäävad pimedaks. Nad saavad hakkama, kohanevad, jätkavad oma elu. Miks oli Joanne teistsugune?

Olin just telefoni käest pannud, kui Laura ja Peter väljusid uksest ning kõndisid minu suunas. Ma astusin autost välja.

„Me läheme ülespoole rannikut vaatama.“ Naine oli jälle riideid vahetanud: puuvillane taeva karva tumesinine kleit. Ta oli paljajalu ning ta juuksed lehvisid vabalt tedretähniliste õlgade ümber nagu tihe must suitsuring. „Kas sa soovid meiega liituda?“

Nad võtsid suuna teele elektrijaamast mööda. Järgnesin neile oma autoga. Tänavavalgustus puudus, aga nad tundsid hästi teed. Raske oli nendega sammu pidada.

Viieteistminutine sõit viis meid linna piirile. Seal oli autoparkla ja luidete keskel kaks puust hoonet. Suurema kohal vilkus neoonkollane kiri: Lõbustused. Ma peatasin oma auto nende kõrval ja väljusin. Peale merekohina ei olnud midagi kuulda.

Laura võttis autost teki ja me kõndisime kolmekesi randa.

„Jumal küll, kui külm siin on,“ pomises Peter ja kiskus tviidjakki koomale. Ma tõmbasin oma fliisi luku üles, Laura ainsaks täienduseks sel õhtul oli hooletult õlgi kattev sall. Võib-olla talle meeldis jahedus, võib-olla tahtis ta eputada. Ta võttis teki nurgad kätte ning mässis meid sellesse, et tuule eest kaitsta. See oli intiimne ja sülelev liigutus, nagu oleks tegu kolme hea sõbraga. Me kõndisime mõnda aega vaikides. Peagi oli tõusu oodata. Liiv muutus kohati hõbedaseks, purpurseks ja türkiisseks, kui kuuvalgus sellel murdus.

Peter läks meist eemale merekarpe otsima. Me jalutasime teda jälgides lainepiiril, kui Laura merele selja keeras, end minu vastu surus ja rannast eemale juhtis. Tundsin tema kuumust ja lõhna. „Kas sul on külm?“

Ma värisesin. Ta mässis meid korralikult teki sisse ja ma võtsin naise piha ümbert kinni.

Ma ei tea, kui kaua me nii seisime: mõne sekundi või minuti. Ta vaigistas mu puudutusega ja see rõõmustas mind. Ma sulgesin silmad, ma ei hoolinud...

Ta ütles: „Joanne tuli siia möödunud oktoobris. Päev pärast seda, kui olime talve tulekuks koha kinni pannud.“

Ma virgusin.

„Joanne teadis võrgupistikust. Ta tuli siia just sel põhjusel, kuna tahtis seda kasutada. Ta ütles, et oli sõjalennuki piloot. Ta rääkis meile, et on deserteerunud ning tal oli vaja kõik andmed ära kustutada.“

„Kas tal oli vaja võrguühendust, et kustutada mõned failid?“

„Ma uskusin teda. Kas see oli minust rumal?“

„Ei.“ Ma mõtlesin veidi. „Võrguühendust võiks selleks küll kasutada. Siiski on see sama, mis haamriga pähklit purustada…“

„Pealegi,“ lõpetas ta minu eest „ta valetas.“

Ma ootasin, kuni mu käsi tema piha ümber muutus jääkülmaks. Ta ei öelnud midagi.

Kui ma hakkasin oma kätt ära tõmbama, surus ta oma pihu minu käeselja vastu ning jättis selle pihale. „Mu abikaasa on kunstnik,“ lausus ta, nagu see selgitanuks midagi.

„Ma tean.“

„Kas sa oled tema pilte näinud?“

„Ei.“

„Mida sa siis tead?“

Tema küsimus kõlas teravalt, kuid mitte vaenulikult. Ma vastasin: „Peterist ei tea me peaaegu midagi. Me teame sinust oluliselt rohkem.“

„Siis sa mõistad, miks ma teda uskusin,“ vastas ta pehmelt, kibestumusega hääles.

Noogutasin. Näis, et Jonne Rynard oli lugenud sama faili, mida mina, ja see mõjutas tema suhtumist. Venna surmast kibestatuna võis Laura tunda ahvatlust desertööri aidates kätte maksta. „Kas Peter uskus Joanne juttu andmete kustutamise kohta?“

„Ei.“

„Miks mitte?“

„See ei olnud, mida ta tahtnuks kuulda.“

„Kas ta rääkis Peterile teist juttu?“

Laura langetas käe mu õlalt.

Ma pressisin edasi: „Mida Peter tahtis kuulda?“

„Ma ei tea.“

„Kas te ei rääkinud sellest?“

„Ta hoidub oma tööd arutamast.“

„Oma tööd? Kas sa mõtled tema maale?“

Laura häälde sigines nördimus. „Peter mainis veidi, mida Joanne talle rääkis. Ta arvas, et Laura tegu oli romantiline. Peter ütles, et Laura janunes taeva järgi.“

„Sa pead silmas, et ta soovis surra.“

„Mitte täpselt. Ta oli öelnud, et soovib siseneda virtuaalsesse maailma. Seal elada ja jätta maha oma keha.“

Saadud uudised lõid mu jalust. Ma püüdsin oma segadust varjata: „Kas sa tead, mis sellega oleks kaasnenud?“

„Mitte täpselt.“

„Kas sa teadsid, et ta sureb?“

„Mitte enne eilset õhtut.“

„Mida sa siis tegid?“

„Ei midagi.“

„Joanne ja Peter võtsid mult lubaduse.“

„Pärast?“

„Ma helistasin politseisse.“

Mitte kiirabisse, vaid politseisse. Ta teadis, kellele helistada, kuna oli kaasosaline.

Ma otsisin Peterit. Ta oli nüüdseks meist pea saja jardi kaugusel ees. Järsku ta peatus ning peale taanduvat lainet kaldus ettepoole. Ta korjas maast käest suurema valge rombikujulise asja ja viipas meile sellega. Me läksime lähemale seda uurima.“ Peter teatas: „See on teokarp!“ Ta eemaldus uuesti ning leidis veel kolm tükki.

„Kas ta on alati selline?“

„Me leidsime eelmisel nädalal lennurajalt pardi skeleti. Kõik kohad olid sulgi täis, kuid luud olid puhastatud.“

„Kas ta korjab skelette?“

„Luid ja sulgi. Oma piltide jaoks.“

„Mida ta maalib?“ uurisin.

„Surma,“ vastas ta. Ma vaikisin, kuid Laura vaatas mind pingsalt. Ta aimas mu mõtteid ja tõmbus must eemale, tõmmates teki mu õlalt. Ta mähkis selle endale ümber, jättes minu külmetama.

„Millal sa said aru, et Joanne Rynardi deserteerumise jutt on vale?“

„Siis, kui ta Peteriga magas.“

„Kuidas sa teada said?“

Ta ei vastanud. „Peter armub pidevalt oma modellidesse,“ vastas ta ennast pettes. „Need ei kesta kunagi pikalt.“

Tema kentsakas poos ja äkiline jäisus ärritasid mind. „Mis ei kesta kunagi?“ Jätkasin nõudlikult: „Tema afäärid? Või ta modellid?“

Valu ja viha Laura näos kinnitasid mu teooriat naise randmete kohta, need valged märgid kõhklusest.

Peter säästis teda vastamisest, tulles tagasi merekarpidega täidetud taskutega. Me jalutasime tagasi auto juurde kahel pool Laurat, jagades temaga endiselt tekki. Naise käsi oli taas minu ümber, kuid ta ei puudutanud mind. Lauar rusikas hoidis tekist kinni ning käsivars oli jäik, nagu hoiaks ta mu õlal ajupuud tasakaalus. Peter kõndis meist ette ja lukustas lahti nende auto uksed. Laura ja mina vaatasime teda koos seistes pealt, käed üksteise ümber, kuid puiselt ja narrilt, nagu mängiksime mõnda seltskonnamängu, kus olime pidanud tarduma poole tegevuse pealt.

Ainult Peteri ümberpöördumise ja viipamise peale – kui Laura teadis kindlalt, et mees teda vaatab – ärkas Laura taas ellu, pöördus minu poole naeratusega, millest oli külmus kadunud. Tuul muutis suunda ning puhus tema juukseid minu poole. Vedela suitsuna silitasid ta lokid mu nägu.

„Head õhtut!“ lausus ta ja puudutas oma põsega minu oma vastu, mis paistis, nagu oleksime suudelnud.

* * * * *

Ma veetsin järgmise hommiku hotellitoas ja suhtlesin läbi IBCN kaabli Harrisega, kes oli minu osakonna juht. „Naine ei olnud sellega seotud.“

„Oled kindel?“

„Täiesti.“

„Kuid ta teadis.“

„Ta arvas alguses, et Joanne Rynard proovis oma isiklikku arhiivi hävitada. Kui selgus, et see nii ei ole, kaotas ta huvi.“

„Ta ei andnud teda välja.“

„Selleks ajaks oli Laura asjasse segatud. Ma arvan, et ta abikaasa takistas teda.“

„Peter teadis?“

„Ta aitas Rynardil surra.“

„Morley ütles, et naisel pidi olema abiline.“

„See oli Peter.“

„Kas sa tead, mispärast?“

„Ta kogub enesetappe.“

„Mida see tähendab?“

„Ma ei tea, aga mul on mõned mõtted.“

Ma helistasin hiljem Morleyle ning jutustasin Laura räägitu edasi. Ta lausus: „Jamps.“

„Kuule, …“

„Mul ei ole hetkel selleks aega.“

Ma ootasin tunni ja vastasin kõnele esimese helina peale.

„Maksimum kaks minutit.“ Morley oli ühendanud oma telefoniga nii palju pealtkuulamise segajaid, et ta hääl kõlas nagu rongide ja liftide teadustamismasinatel, mis seovad kokku erinevaid sõnu tehislikeks lauseteks.

„Sul on kõik, mida ma tean.“

„Sel juhul ei ole mul sulle palju rääkida.“

„Lase käia.“

„On olemas projekt nimega „Valge valgus“. Kaks aastat tagasi oli nende eelarve kaks miljonit. Ainult katseklaasi värk: natuke lootevett, mõned loomkatsed. Nad uurisid surmalähedast neuroloogiat ja leidsid, et surma lähenedes käivitab hapnikupuudus kesknärvisüsteemis tohutu presünaptilise aktiivsuse: surevad aksonid vabastavad suurel hulgal keemiliselt kodeeritud andmeid seljaaju vedelikku.

„Ma võtan meie jutu ajal aspiriini...“

„Vaata: sa oled suremas. Sinu iseloom on lahustumas, möllates ringi sinu jahtuva kolju ümber, otsides väljapääsu.“

„Mis siis juhtus?“

„Eelmisel aastal koostas „Valge valgus“ 60-miljonilise eelarve, viis läbi inimkatseid, aga andmeid ei avaldanud.“

„Aastal, mil lahkus meie sõber.“

„Sel aastal „Valget valgust“ enam ei eksisteeri.“

„Mida sa põhjuseks pakud?“ küsisin Morleylt.

„Lõpeta mu pinnimine!“

Ma keskendusin. Janunes taeva järgi, ütles naine…

Taevas

„Jumal!“ karjusin ma. „Nad leidsid väljapääsu?“

Kuid liin oli nüüdseks tumm.

* * * * *

Ma leidsin Peteri kapsli ees põlvitamas: kivistunud, veidi kahvatu näoga, aga üldiselt rahulikuna. Õudus oli möödanik. Õudus, mida me kõik kardame. Päev, mil saame täpselt seda, mida tahame.

Ma pooleldi ootasin, et leian ta siit, aga teesklesin siiski üllatust.

„Kas sul on millegagi abi vaja?“ küsis ta mulle otsa vaadates. See oli tema viis minust lahti saamiseks. Jäämata tulemusega rahule, jätkas: „Nad viisid kõik minema.“

„Mitte kõik,“ vastasin õrnalt ja astusin ruumi. Kükitasin tema kõrvale ja vaatasin Joanne Rynardi tajude kaotamise kapslisse. Teesklesin uppumist varjude ja peegelduste virr-varri. „Sina aitasid tal seda ehitada?“

„Mingil põhjusel küll,“ tunnistas ta süngelt.

Otsustasin teda valesti mõista. „Ah, see on tajude kaotamise kapsel,“ seletasin edasi. „Selleta ei ole võimalik siseneda virtuaalmaailma. Su tajud hoiavad sind tagasi, oled oma kehas lõksus.“ Jälgisin Peteri peegelpilti, aga seal puudus igasugune emotsioon. Huvitav, mida ta võis tunda? „Kas sa tead, mida ta siin tegi? Mille jaoks see vajalik oli?“

„Ta ütles, et oli piloot. Ta kaelas oli pistik, mille kaudu teda ühendati hävituslennukitega.“

„Ja seejärel?“ küsisin temalt. „Mis siis juhtus?“ Kui ta ei vastanud, jätkasin: „Laura ütles mulle eile öösel, et Joanne leidis tee taevasse. Kas sa tead, mida ta sellega mõtles?“

„Laura ei pannud suurt tähele, mida Joanne ütles.“

„Aga sina?“

„Piisavalt, et teada, mida ta tahtis.“

„Mida siis?“

Ta kehitas õlgu. „Väljapääsu enda kehast. Ta oli suremas.“

„Randmete lõikumine päästis ta elu?“

„Sa tead küll, mida ma mõtlen,“ kaebas Peter, kuna oli väsinud minu kassile hiirt mängimast. „Räägitakse, et sekundid virtuaalmaailmas tunduvad kui aastad.“

Ma ei teadnud seda. Tegin oma meeles märkme, et proovida seda Morleyga, kui ta üldse julges minuga veel rääkida. Kuid kõigele vaatamata mõtlesin, et mis siis juhtus? Mille vastu Joanne surelikkuse vahetas? Igavesed maisi hinnad ja teletekst? Hauatagune elu telekommunikatsioonis? „Nii palju siis ekstaasist,“ uhratasin. Kuigi halvustasin seda ideed, teadsin, et tegu on õige vastusega.

Joanne Rynard püüdis saada surematuks. Mul oli kuri kahtlus, et see õnnestus tal. Püüdsin Peteri peegelpildist – ta märkas, et jõllitan teda klaasil – leida mingit märki tunnetest, aga need puudusid.

Laura jutu järgi armus Peter Joannesse. Aga kui mees armastas teda, kuidas võis ta aidata naisel nii surra? Kas sellepärast, et ta uskus naise unistusse? „Miks sa teda aitasid?“

„Ma pidin, sest ta oli suremas.“

Ootasin lisa.

„Tema siirikud olid põletikulised, kohtravi ei toiminud. Ta tarbis immuunsüsteemi pärssijaid.“

„Siin olles?“

„Varem ka. Ta saabus siia steriilses keskkonnas.“

Vaatasin akende ja ukse ümbruses rippuvaid plastiku tükke. Kõik, mis oli jäänud tema steriilsest kambrist.

Võrk oli tema ainsaks pääseteeks,“ ütles ta. „Ma pidin seda tegema.“

„Miks te ei kutsunud arsti, kes oleks pistiku eemaldanud?“

Ta raputas pead. „ Selleks oli liiga hilja, ta oli suremas.“

Mäletan, et Morley oli midagi sarnast rääkinud.

Kuidas ma ka asjale ei lähenenud, Peter oli teinud õigesti. Ta andis naisele ainsa võimaluse.

Ma vihkasin teda sellepärast. Vihkasin tema hinnangut, külma headust ja kõige enam ta sõrmi naise randmeid kinni ja lahti sidumas. Mul hakkas halb. „Mis tunne oli?“ küsisin temalt loidust alla neelates.

„Mida?“

„Tappa kedagi teeneks. Tappa ja saada tänatud vaeva eest. Pääseda puhta nahaga.“

Tõusin rääkides püsti. Ta järgis mind täieliku meelerahuga. Peter ütles: „Ma mõneti ootasin, et lõpuks tuled millegi sellisega välja.“

„Millega?“

„Sellega, et meil kõigil on omad vabandused. Kui tahad mu naist silitada, lase käia. Sa ei pea mind selle jaoks koletiseks mõtlema, aga kui see teeb sul asja kergemaks...“

Ma virutasin talle vastu hambaid.

„Jumal hoidku,“ pomises ta ja kummardus alla, suust tilkumas verd laminaadile.

* * * * *

Kui ma angaarist lahkusin, oli juba õhtu. Laura puhastas tärpentiiniga värvipintsleid.

„Oled hõivatud?“

„Aknaraamid vajasid värvimist. Kas Peter on siin?“

Kehitasin õlgu. „Ma lahkun täna õhtul.“ Ma ei tea, mida ma isegi ootasin, aga ma ei saanud seda. „Homme tulevad siia koristajad, kes viivad ülejäänud tõendusmaterjalid ära.“

„Ma arvasin, et see on sinu ülesanne.“

„Ma tegelen ohjamisega.“

„Kas me oleme ohjatud?“

„See sõltub teist.“

„Tõesti?“

„Kas suudad sellega elada või mitte.“

„Millega elada?“

„Teadmisega oma abikaasast, kes aitas Joannel surnuks veritseda.“

Ta ei vastanud sellele.

„Kus sa olid, kui see juhtus?“

„Voodis.“

„Magasid?“

„Muidugi. Aimasin, millega nad tegelevad ja pesin käed sellest puhtaks.“ Tema suust kõlas see nii, nagu oleks nad tegelenud neljaveolise tagaistmel keppimisega.

„Mul on kahju.“ Sel hetkel tundus see sobiliku ütlusena.

„Peaksin sind tänama,“ ütles ta kuivatades riidetükiga hoolikalt värvipintsleid.

„Mille eest?“

„Ilmselt politseinik mitteolemise eest. Kohtujuurdlus oleks mu abikaasa hävitanud.“

„Ausalt öeldes on mul su abikaasast sügavalt savi.“

Vähemalt nüüd ta vaatas mind.

„Las ma sõidutan sind kuhugi,“ ütlesin.

Ma unustasin Harrise, Morley, salakuulajad ja toatäie pabereid, mis meil naise kohta olid: meeleavaldused, mässud, vangis oldud hetked, tema surnud vend ja kõik need vihkamised, mis ta oli elu jooksul endasse kogunud.

Unustasin, et mina olin vaenlane.

Ta pani pintslid käest. „Kuhu?“

Mu süda puperdas.

„Ükskõik, kuhu,“ ütlesin. Mu kõri oli täis tema mee ja lavendli lõhna. „Peaasi, et siit minema!“

„Ei,“ ütles ta.

Ma mõtlesin ta abikaasa peale koos merekarpide, luude, sulgede ja tumeda sodiga kapsli põhjas. Mu peas hakkas vasardama. Mõtlesin Joanne Rynardi randmetele, piinliku täpsusega sõlmitud sidemetele. Tundus, nagu hakkaks mu pea lõhkema. Ma mõtlesin rannale, tekile, Laura pihule, mis minu käeselja tema piha vastu surus, naise juustele, mis suitsuna mu näkku hõljusid. Ma astusin ta juurde, haarasin embusesse ja surusin suu tema suu vastu. Ta huuled olid punased, lõdvad ja külmad. Ma pigistasin teda meeletu tugevusega, aga Laura käed rippusid lõdvalt küljel. Ma sulgesin silmad. Õhk haises tärpentiini järele.

Lasin ta lahti.

Ta kõndis majja ja sulges ukse.

* * * * *

Ma seisin seal veidi, vaatasin värvi kuivamist. Heitsin pilgu angaari, maja, mõranenud lennuraja ja elektrijaama suunas. Nende privaatne kuningriik: meri ja taevas, millesse maailm ei sekku ning mida külastatakse enamasti nende tingimustel. Peter igavesti rahuldamas oma perversseid maitseid. Laura laskmas iga enda tegu tigeduse poolt kontrollida.

Ma teadsin, et see oli lootusetu. Mul ei olnud nende vastu rohkem šanssi kui Joannel. Joanne Rynard, kes enda unistuste täitmise nimel surres teenis sellega ka nende omi.

Nad olid koletised. Nad olid võrratud.

Ma istusin autosse ja sõitsin minema.


Tõlkinud Katre ja Reidar Andreson

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0496)