Portselani puudutus
Gustav Vaba
Selles õudusjutus läheb keraamik Toivo vara tööle, teeb pikki ja raskeid päevi ja tuleb hilja koju, püüdes abikaasat Eevat mitte segada. Naine on millegipärast vihane ta peale, on vältinud meest juba nädalaid. Mees loodab, et seekordne töö, ehk lausa meistritöö, võiks naist lepitada. Mingi hetk soostub naine mehega suhtlema - ja sealt algab ja lõppeb kõik.
Ikka tore, kui on uus autor. Toredam veel, kui tal stseeni maalimine ja meeleolu loomine õnnestub. Ei ole kuigi algajalik, on täitsa adekvaatne. Žanri poolest justkui gootilik õudus, ehk veidi otsesõnalisem (gooti õudus on ehk veidi salapärasem). Siin on ju kah salapära, siin on tasast ebamugavust sellest, kuidas omavahel ei suhelda - on aru saada, et miski on viltu ja selles üksteise vältimises on mingi ärevus pinna all pulbitsemas.
Stiil toimib kenasti, laused on normaalselt konstrueeritud (epiteetide [või noh, sisuliselt omadussõnade] määr ja stiiliregister on hääd), öeldav ja ütlematajääv on üldiselt üsna heas vahekorras (tore oli, et Toivo ei karjunud: “Issand, kallis, Sa oled ju skulptuur!” või muud säärast, aga veidi riivas silma Eeva karjutud “Sa vägistasid mu!” - eks see pidigi viha ja šokk olema, aga mingi vihjamisi öeldu toiminuks ehk õõvastavamalt). Võib-olla kuidagi mõjub veidralt, et mees käitub, nagu ta midagi ei mäletaks, aga seegi on minu teada omane gooti õudusele, kus mälestused hakkavad üksteise vastu töötama, kõik on ebausaldusväärne.
Ütlesin, et ei ole ülemäära algajalik - aga milline on hüpe “oh, see oli küll professionaalne!” juurde? Kogu mu kiitus on tunnustav, aga vaimustuseta. Lugu oli üsna tavaline asi omas asjas. Mitte ülemäära uuenduslik. Edgar Allan Poe analoogsed jutud on raputavamad - aga seda tingib ühe õudusesse sukeldunud geeniuse stiilimeisterlikkus, nii et veidi kohatu võrrelda. Debüüdi puhul tuleb loo korralikkust, teksti ja žanri normaalset sooritamist siiski tunnustada ja järgmiste asjadega loota veelgi söakamat sulelendu.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-portselani-puudutus
Tõrksa taltsutamine
Tim Hornet
Maniwald kutsub tulevaimu välja ja algul räägib temaga elust ja olust – siis nenditakse, et järgmine iga-aastane inimohver tulevaimule on tema tütar. Nojah, mis teha. Maniwald siiski arutab, et ehk saaks noored ja söakad mehelikkuse katseks teibaga üle pööriöölõkke hüpata - ja mis kukub, jääb tulevaimule. Järgneb väike läbirääkimine - ja midagi veel.
Tegemist kena tekstiga, selged piirid seatud (kindlad tegelased, kindel aeg, üksainus sündmus ja lõppeb kena puändiga). Dialoog on ladus, ehkki üldjoontes on tunne, et see ei peaks nii sõbralik olema, ometigi tehing kuradi või millegi analoogsega. Natuke lihtne jutuke, aga normaalselt sooritatud. Tulevaim võinuks rohkem kahelda Maniwaldi ettepanekus - mida inimesed sellest saavad, kui tulevaim annab oma loa neiks lollusteks? Võinuks kas või pakkuda, et kukkujast saab siis iga-aastane ohverdus - loosimine jääks ära. Kui see ka tütart ei päästaks, siis äkki järgmised süüta tütred ei pea õigustamatult surema. Muidu on vestlus lihtsalt veidi jabur ja alles lõpulahendus selgitab ja õigustab. Puänt mõjus hetkel tähtsamana kui teekond selleni, aga lugu peab heana mõjuma ka ilma lõpupöördeta (õigupoolest võikski autor edaspidi mõelda sellele küsimusele: kui puänti poleks, mis minu loosse alles jääks? Puänt ei tohi päästa, see peaks pigem olema viimane nüke juba heas loos).
Pealkiri oleks otsekui viide Shakespeare’ile, pigem on siin aga teatav annus “Rehepappi”. Mitte et tuntud tsitaati ei võiks laenata, ma lihtsalt ise olin viitetundlik ja häälestusin millelegi muule (ja Shakespeare’i ilmsesti kuulsaim komöödia „Suveöö unenägu” tegeleb kah jaaniööga). Esialgu on natuke raske paika loksutada kultuurikonteksti. Algul näis olevat omaette fantaasiamaailm: seitse eri rahvast kõik ohverdavad tulevaimule ühe noore, Saare rahvas hoidus sellest üheks aastaks ja nüüd neid pole. Minule tundus see uue fantaasiamaailma loomisena.
Teisalt on mingi arutlus selle kohta, et linnast saadakse uusi võtteid taimede kaitsmiseks külma eest – mõte, et maainimene linnast midagi kõrva taha paneb, viitaks justkui ülikooli olemasolule, kaob müütiline taluminevik ja oleme vaid mõnesaja aasta kauguses minevikus. Lõpupöördega taandatakse kõik aga üsna klassikaliseks kavalantsulikuks looks... või ei, ikkagi rehepapilikuks. Igatahes jaanipäeva mütoloogia täiendamiseks – ja seeläbi oleme jälle Muinas-Eestis.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-torksa-taltsutamine
Aus Kaup
Kersti Kivirüüt
Galina elu oli üks kena turumutiidüll, kuni tema kõrvalletti ilmus ülesvuntsitud rikkuriproua Siret oma kristallide ja muu pahnaga. Siret on teda juba mitu kuud tüüdanud kogu oma olekuga. Jutu tegevus toimub 1. mail, seega on turule oodata igavesti noort iga-aastast müüjat Ravil Ravilovitši, kes pakub hirmkalli hinna eest mõttetut pahna, mida nimetab vägevateks võluesemeteks. Siret otsustab midagi ikkagi osta...
Parajalt pikk tekst, tartlasena oli kuidagi tore paigutada tegelasi ja ennastki sellesse kodusesse miljöösse. Ehk terendab kuskil tekstis kujutatud turulettide äärel ka Petka oma kurkidega? Lugu jookseb ladusalt, oli lihtne haarata ja hõlbus lugeda. Ideed töötasid hästi – polnud küll midagi pöörast ega ootamatut (ei ole jutt, millega läheks kedagi rabama, et issand jumal, Reaktoris oli jutt, kus – oh, sa pead ise lugema, ma ei saa!), aga see, mis oli, oli iseenesest korralikult tehtud. Mõjub nii, nagu oleks suhteliselt pingevabalt kirjutatud ja mida on laadna, pingevaba lugeda. (Kunagi ei tohi muidugi alahinnata teksti peale kulunud vaeva – pealtnäha kõige voolavam tekst võib olla selliseks saadud suure toimetamise tulemusena. Ja ka vastupidi – minu siinsed pealtnäha ülikalkuleeritud read on tegelikult viimase minuti susserdis, haha! Elagu tojmetajsd!)
Kaks konkreetsemat etteheidet siiski oleks. Esiteks: Galinale on pandud liiga suurt rõhku. Ta oli põhisüžees lihtsalt pealtvaataja, polnud otseselt vaja juttu alustada kolme-nelja lõiguga tema taustast. Mõjus nagu mingi esialgne kavatsus, millest poolepealt loobutud – aga selle kadunud kavatsuse idud võib tagantjärele välja tõmmata tekstimulla seest. Sealjuures tunnen, et mingis mõttes olen ebaõiglane – kui Galinat ka poleks, tahaks ma pikemat väljakirjutust, veidi laiemat plaani või avaramat tekstiilma, pealtnäha nõuaksin Galina-sugust ja tema põhjalikku väljakirjutust. Ütleks siis, et Galina ise sobib, aga tekst alanuks justkui kõrvalepõikega Galina juurde ja kuni pealiin pole end veel kätte andnud, siis mõjus algus kuidagi sihitult. Mitte pikalt, aga piisavalt, et ära mainida.
Teisalt võis Galina olla mõeldud selleks, et oleks vähemalt üks normaalne tegelane, kes aitaks lugejale kinnitada, et ses tekstis on ka normaalseid inimesi. Ent seda tarvidust oleks veidi leevendanud see, kui Siret poleks selline karikatuur. Siin ei tekkinud lugejal kuskil mingit omapoolse hinnangu kujundamise ruumi. Siret ei pea solvava otsekohesusega välja ütlema, et mingis mõttes on kindlasti hea viibida mõttetute inimestega, vaid tema üleolekutunne võiks tulla esile väiksematest detailidest. Mu arvates oleks veelgi parem see, kui polegi ühtki näpuga osutatavat asja, mis näitab, et ta on tõeliselt ebameeldiv, aga kuidagi ta ikkagi on seda. (Nii nagu hiljuti loetud Ishiguro romaanis „Klara ja päike” süstiti lugejasse tõsist eelarvamust ühe tegelase suhtes sellega, et kolm eri inimest kinnitasid peategelasele, et tegemist on väga targa inimesega – väikeste vakatuste ja ütlematajäämiste järel mõjus see kompliment ebamäärase hoiatusena.) Ilmselt on Sireti moodi inimesed päriselt ka olemas – inimesed, kes on ülbed ja üleolevad, aga ise ka ei saa aru, mis mulje nad jätavad – aga ilukirjanduslikult see ei töötanud.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-aus-kaup
Kui Lummus lõpeb, jäävad vaid sõnad ja pesemata nõud
Mairi Laurik
Vahelduvate jutustajategelastega – raamatukogutöötaja Marge ja alles sinnakanti kolinud Kristjan – edastatakse lugu sellest, kuidas ühel kenal päeval ilmub raamatukokku üks Rändaja (raamatuist raamatuisse hüppaja ehk inimene, kes suudab raamatutesse peituda) ja haarab ühtede kaante vahele minnes endaga kaasa kellegi, kes polnud seda senini suutnud.
Lugu on keskmiselt pikk, aga läheb ladusalt. Nagu Kivirüüdi tekstigi puhul, pole siingi seda suurt pöörast, mis sunniks jutust rääkima sõprade või kas või võõrastega või paneks ütlema, et mine pekki, mida see autor nüüd tegi, aga Lauriku ideed on minu meelest huvitavamad (muinasjutulikkuse asemel bibliofantastika, mis mulle rohkem mõjub).
Mulle meeldis, et on tajuda autori kirjutuskogemust, mis paneb teda hästi toimetama uue infoga. Eriti ilmutab see ühes üllatavas pöördes jutu keskel – kui Marge kohta ilmneb, et ta on täiesti teadlik Rändajaist, on ise nende maailma osa. Mõni ehk peatuks ja hakkaks selgitama, et ennäe, aga Marge teadis, mida teha, sest ta on ju ise ka Rändaja! Mitte ehk nii kohmakalt, aga kuidagi siiski võtaks selle aja. Laurik aga viivitas sellega piisavalt, et tema hakkamasaamine jõudis mõjuda huvitava avastusena tegelase kohta, mitte odava kokkusattumusena.
Võib-olla oli algus veidi pikk, ei tõmmanud kogu täiega sisse. Tegelased olid toredad, aga mingi viimane piisk puudus nende juures, mis oleks aidanud neil päriselt pärale jõuda. Veidi kindlamalt väidan, et loo lõpus tekkis tunne, et lahendus oleks nagu käes ja nüüd loen lõpu vormistamist (kui teine tüüp välja sai, siis Kristjani sissejäämine pani edasise mõnevõrra seisatama – me ju teame, et ta saab sealt välja, isegi väljasaamise viis ei toonud mingit uut üllatust sisse, nii et veidi muutus lõpplahendus lõpu äraootamiseks).
Kas Rändamine võiks olla metafoor kirjutamise kohta? Kas kirjanikud pole isegi justkui keegi, kellele see võimalus on antud – ja kellest mõni järgib sellele kutsele, mõni jääb seda aga meenutama kui mingit lapsepõlveveidrust, unustatud ja lihvimata oskust. Raamatute agar ja ohter lugemine on aga oluline eeltingimus selle oskuse lihvimiseks. See polnud niivõrd kommentaar autorile, kuivõrd üleüldine tekstist tõukuv tähelepanek.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kui-lummus-lopeb-jaavad-vaid-sonad-ja-pesemata-noud
