„Vahel tunnen, et tahaksin lihtsalt füüsiliselt peksa anda inimestele, kes tulevad mulle rääkima, kuidas oludega leppimine, selle nautimine, mis on, ja malbe rahulikkus on õnne võti!” Naima peaaegu lõrises seda öeldes, samas kui tema punaseks värvitud pea Lazlo süles pani ta armsa ja õrnana tunduma.

„Kõik see leppimiskultuur, mis valitseb – teate, et toona, kui naine oli ainsana soovimatu raseduse eest vastutaja, ei võinud ta aborti ka teha? Pidi leppima sellega, et nüüd on rase, nüüd saab lapse! Lepi ja lepi ja lepi!”

Vaas, Mark, Anette ja Gust istusid ümberringi erinevates lösutavates asendites, sest olemine oli täiesti vaba ning mugav. Väikese korteri õhk muutus paljude hingajate tõttu üha paksemaks. Varsti tuleb kellelegi pähe aken avada.

Naima ei olnud lõpetanud: „Vaatame, kuidas nad sellega lepivad, kui mina annan neile kolaka ja neil on võimalus leebelt tõdeda, et vahel saab ka peksa. Nii on ka ju hea. Ikka saatusega leppida on hea elu võti!”

„Nad ei ole nagu meie, nad ei tea me kohta midagi!” ütles Anette, kes oma ülinaiselikust nimest hoolimata nägi välja üsna sootu ning tegemaks kindlaks, kumba sorti suguelundid tal on, pidanuks nahktagi, T-särgi ja teksade alla nägema. Mhmh, vana kooli mässaja-univorm rõhutamas agressiivset tänavaeluoskust. Anette seljas täiesti kohane.

Kusjuures ta, raip, on ilus ka, mõtles Naima kiindunult. Pole kindel, kas nii ilus naine või nii ilus mees, lihtsalt nii ilus. Need pruunid silmad, need tugevad kulmud, need kõrged sarnad, pruun nahk ja kandiline soeng – ooh!

„Noh, kui me mõned tüdrukud ära vabastame ja natuke verd lendab, küllap vähemalt mõni uudis tehakse ja tähele panemise latt saab ületatud,” arvas Lazlo üsna huvitul häälel.

„Ära hakka,” pomises Vaas, silmad läikimas. „Verd lendab ... Oma verega hoidke kokku!”

Vaas sisse ei tule. Auto ja meditsiin jäävad tema hooleks, aga kui keegi viga saab, siis veri ja haavad kütavad ta üles nagu midagi. Temal oli teatud mõttes halvem seis kui kellelgi teisel neist – meedikuna pidi ta tahtma, et kõik jääksid terveks ja teda tarvis poleks.

Lööklasena tundis ta endal elu sees olevat just siis, kui tarvis läks.

Vaevarikas emotsionaalne dilemma.

„Aga midagi teadma nad meie kohta ikkagi ei hakka,” pomises Naima süngelt. Ta oli mõtetega ikka veel teema juures, et lööklastega ei arvestata – ja õigus tal ju oli. „Meid ei loeta inimeste kilda. Kõik suuremad usud, esoteerilised nõuanded ja isegi kuramuse teadus ütleb „inimesed on siuksed, õppige sellisena elama” - ja ometi pole! Meie pole, aga seda ei õpetata kuskil. Õpetatakse täiesti valesid asju ja sa üritad elada, nagu peab, ja lähed täiesti katki. Nii teeb viha!”

Lazlo tegi talle pai ja vaatas alla, pilk soe ja hell.

„Teeb,” nõustus ta. „Teeb viha. Ja ei ole me sellised. Ammu selge, et ei saa leppides elada, mhmh.” Ta suunurgad kerkisid millimeetri võrra, kuid mitte rohkem. Polnud vunki, polnud kirge, polnud midagi. „Kas uskumised või teadus, reaalselt võetakse tõena ainult omaenda kogemusi ja peetakse ehtsatkseks enda omadega haakuvaid tundeid. Aga milline lööklane viitsiks teadust teha?!”

Gust puhises ja ajas huuled torru.

„No tegelikult teadust vast mitte, aga Vaas ju teab seda usumeest. Kes see ... kaplan on? Nii et usuga tegeldakse.”

Tema jaoks oli teiste jutt liiga ilulev ning unistav, ta oli rohkem „Kotlet ja õlu!”-tüüpi mees. Aga ta oli lisaks väga ustava loomuga ning oli sestsaati, kui ta Vaasi, Lazlo, Naima ja Anette’iga koos tõusulaine lõhutud linnaosadest inimesi päästmas käis, neid oma sõpradeks lugenud.

Kui vahel oli mõnel neist tarvis veel ühte isikut kampa, võttis ta selle, kes igal sünnipäeval välja ilmus, kaasas kuuspakk õlut ja krõpsud, malbe naeratus raskel roosal näol

Ka see kord oli väga sarnane – oli vaja inimest, kes üleni usaldusväärne? Noh, Gust oli olemas.

Ta oli mõnes mõttes teistsugune kui kõik ülejäänud. Isegi Vaas oma rahuliku praktilisuse ning rõõmsate silmadega oli teistega sarnasem. Gust polnud nähtavalt kurvameelne ega eluisutu. Aga no sõbrad tahavad kuskil Jeekimis või muu veidra nimega paigas natuke möllu teha? Ta oleks väga kurb hoopis siis, kui ta maha jäetaks ja temaga ei arvestataks.

Ja siis oli veel Mark, kes oma valgete käte, peenejoonelise asiaadinäo ning pikkade juustega üsna täpselt Gusti vastand oli. Ka käitumises. Tema oli see mees, kes alailma luges. Kui ta sõi – kord päevas ikka, vahel rohkemgi – siis mingeid peeneid veganasju. Mitte midagi lihtlabast nagu pontšikud või falafel – ikka täie rauaga elegantset. Hoolikate kaunistustega tassikook või kõikvõimalikku tasakaalustatust tulvil salat. Midagi selles laadis.

Praegu olid talle pähklid mõeldud. Pähklid sobisid. Kui ta söömisega juba alustas, sõi Mark õigupoolest päris hea meelega. Lihtsalt ta keha ei andnud väga märku, et nälg, kui ta enne midagi suhu polnud pannud. Suhu panema meelitas teda aga vaid edev toit.

Just nagu muid inimesi, oli ka lööklasi igasuguseid – ainult see oli ühine, et päriselt käima lõi nad tugev hormoonilaks, adrenaliinsed tegevused näiteks. Kui enamik inimesi läheks paanikasse, tarduks või teeks mõtlemata imeteo – no selliseid juhte esines samuti, ainult väga väga harva – tõmbusid lööklased selleks iseendaks, kes parimad nemad olidki. Veri suus ja neelus öeldi asju nagu „Tahad mind purustada? Eks tule ja proovi!” või „Arvad, et ma kardan? Arva uuesti!”

Vanade filmide kangelased olid enamasti lööklased.

Ilmselt. Tollal keegi geeniteste ei teinud ega geene modinud, isegi hormoonieritust määravaid. Vaprus arvati lihtsalt „no ta on selline”-isikuomaduseks.

Pealegi, filmides nad kuigivõrd ei jutustanud sellest, kui raske oli muul, mitteadrenaliinsel ajal.

„Noh, Naima ja Lazlo lähevad läbi aia ja võtavad sealsete kahjutukstegemise enda peale, Gust läheb koos Anettega eest, ja mina aknast. Tüdrukute leidmine võib natuke aega võtta, aga tähtis on tsiviile mitte väga kahjustada, kindlasti mitte tappa. Võtame nende lööklased ette, toome tüdrukud välja, Vaas viib meid kummide vilinal sealt minema ning kui me juba vabas maailmas oleme, vaatavad piigad ise, kuidas edasi tegutseda. Süüa ja elupaiga saavad nad nagu kõik ju!”

Mark tahtis alati, et plaan olemas oleks. See oli plaan. Tema jaoks piisas.

Kuidas nemad ise edasi saavad? Võibolla pannakse vangi, tuleb kohus ...

Lööklaste häda oli, et see tundus kõigile tegelikult päris põneva võimalusena. Raisk, kus hormoonid nõrguksid ..! Pealegi teevad nad õiget asja, nii et meedia voolib neist ilmselt avalikkuse jaoks kangelased.

Mis magus mõte!


Kui hakata varastama, röövima või midagi-kedagi kuskilt ära tooma, kui omanikud anda ei taha, peab selleks kuradi hea põhjus olema.

Tähendab, eks ole, kõigil on süüa, keskmiselt edevaid rõivaid, kodu, mis köetud-jahutatud, nagu tarvis on. Piisavalt suur, et elada – täiskasvanud inimese kohta on ette nähtud 30 ruutu pluss 20 lapse eest juurde. Elanikke pole ühel planeedil kunagi nii palju, et neil kitsas hakkaks, sest siis kolivad nad lihtsalt ümber. Natuke – või palju – muudetuna. Planeedid on raskemini muudetavad kui loomad, muuhulgas inimloomad, aretamiskogemus ning otsesem-kiirem geenitehnoloogia on juba vanad ja palju arenenud teadused. Teise maailma kolimiseks lasevad inimesed oma kehad keskkonnale sobivamaks muuta, geene kohandada ning nende lapsed sünnivad juba tollesse maailma sobivamatena. Neid tuleb lisakohendada vähem. Nende lapsi omakorda vähem ja mõne põlvkonna pärast pole geenikohendamine pidevvajadus, vaid vahel tuleb ette.

Nagu kõigi laste puhul ükskõik millisel planeedil.

Olgu, Maa peal on veidi kitsas. 20 miljardit inimest ja suurem rahvasterändamine Maalt minema sai nii umbes poole sajandi eest mööda ka. Aga samas on kitsas ainult veidi ja kõikvõimalikke loodusvarasid saab teistest maailmadest sisse tuua.

Vaene pole endisaegade mõttes enam keegi.

Kõike jagub, nii et kuritegevuseks peab olema väga hea põhjus.

Varem

„Ma tahan surra!” oleks nii tavaline lause, et seda ei viitsinud Lazlo diivanil poollamades-poolistudes ja mõtlikult krõpse näost sisse ajades väljagi öelda. Tema pilk püsis lagedal seinal sama nürilt, kui mõne teise ilme vanamoelist ekraani vahtimas oleks. Varsti ta ilmselt läheb ja unustab vaimse valu mõneks ajaks omaenda imimütsi ja kinnaste sees maailma heaolu eest võideldes, ent see pole see. Pole see. Pole. See.

Ta oli võltskogemustega liiga harjunud, et need mängud veel midagi liigutaksid, ükskõik kui elulähedaseks kogemus ka teha püüti. Mäng on mäng ja hoopis midagi muud kui elu.

Naima ei ütelnud samuti midagi. Naima, Lazlo naine, üritas elu natuke talutavamaks muuta oma hormoone vähemalt kuidagi liikuma sundides. Niisiis tuli ta parasjagu jooksmast. Polnud ohte, polnud täitumatuid ihasid, kuid ta just jooksuringilt tulnud Naima oli higine, hingeldav ning end valu piirist edasi ja edasi ajanud. Ja ajanud. Ja ajanud. Ning valu vaigistamiseks kehas tekkinud endorfiinid andsid tunda.

Lazlo aga ... Naima vaatas teda. Trussikud oli ikka viitsinud jalga vedada, aga särki selga mitte. Tumedad juuksed ebamääraselt turris, soeng tekkinud meetodil „ajasin end kiilaks ja siis nad pärast kasvasid ise”. Ta nägi ikkagi päris hea välja, pisike õllekõhuke, ent laiad õlad, õlavartel ja käsivartel, reitel ja säärtel igal pool lihased märgatavad.

Isegi rinnalihaseid oli näha.

Mõne nurga alt.

Tumedad karvad igal pool, rinnal, kätel, kõhul. Lõual ja põskedel. See ei olnud samuti sugugi halb. Aga naha sinkjas toon, mis loomulikule tõmmususele tuli, kui ikka üldse väljas ei käi ja natukenegi päikest ei saa, oli vale. Haiglane.

Näitas talle, et Lazloga ei ole korras.

„Seksida tahad?”

Veel üks võimalus hormoonid liikuma saada.

Lazlo vaatas naisele otsa. Mitte tema higist lühikestes trenniriietes keha, lihaseid või ka pehmeid kumerusi, mida kõike leidus. Mees ei hinganud sügavamalt, et naiseihu lõhna meeltesse püüda. Ei midagi.

„Kui sina väga tahad,” ütles ta leplikult.

Mis näitas palju ja Naima sisemuses liigatas ka veidi arusaamist, kui palju just.

„Eih,” vastas ta, „lihtsalt idee. Sa oled nii kudenud olemisega, et lootsin sind natuke liikuma saada, aga ausalt – ise küll üksi tööd teha ei viitsi.”

Sest seks on füüsiline pingutus ja seda oli tal parajasti suurel hulgal selja taga niigi.


Naimal oli samuti tavainimese mõistes halb, aga ta enda mõistes üsna hea.

Lazlol oli halb. Ei pidanud just geenius olema, et seda näha. Ja kui Naima midagi siiralt ja südamest vihkas, oli see valu.

Valu kehas. Valu hinges. Valu vaimus – oot, kas hingevalul ja vaimuvalul on mingit vahet?

Vist mitte.

Ainult et kehavalu näiteks füüsilise treeningu käigus vaigistas hingevalu. Suure hädaga aitas isegi küünte lihasse vajutamine – täpselt nagu ühelt kehavalult teisele tähelepanu viimine.

Hingevalu ja kehavalu on ikka väga sama asi. Valu on valu ja valu ta vihkas.

Ta oli – igaüks oli, kel vähegi endataju ja arukust – väga ära filtreerinud uudistevoo, mis temani jõudis. Enamik uudistest teada saadavat oli ju kas ükskõik või tekitab valu. Mõttetus.

Nii valus oli teada, millised inimesed olla võivad. Isegi mitte halvimatel hetkedel, vaid paljud olidki ... sellised. Kogu aeg!

Naima ei suutnud normaalsete tavaliste inimestega isegi õieti suhelda, sest suurem osa nende öeldavad oli nii igav, et valu tegi lihtsalt tõdemus: „Nad viitsivad mõelda SELLISTELE asjadele! Selliste küsimuste teemal erutuda, põdeda, hoolida!”

Kellegi rõivastus, kellegi teise toitumisharjumused, mingi sõiduki täpsed parameetrid. Kui kerge peab su elu olema, et sellistele asjadele tähelepanu pöörata?!

Ja ikkagi istus Naima nüüd, imimüts peas, ja uuris uudiseid läbi.

Halbu asju juhtus ja kel vähegi huvi sellesuunaliste teadmiste vastu, võis end meeldivalt jäledustel uhtuda lasta. Naima ei nautinud neid raasugi. Väga suur osa ta raskelt kättevõidetud meelerahust pudises tolmuks kõiki neid jubedalt tapetud väikelapsi, veel jubedamalt tapetud emasid, äärmuslaste rõõmsaid kommentaare ja innukaid programme lugedes, ent ta ei leidnud õiget asja ei esimesel, teisel ega viiendal päeval.

Jah, ta oli valmis, et aega võib kuluda, ent tuim ahastus võttis ta ikkagi endasse. Ei maitsenud toit, ei huvitanud seks, ei lohutanud jooksuringid ja miks siis üldse joosta?

Lazlo mängis peamiselt ja Naima mängis nüüd jälle peaaegu sama palju, sest lülitada maailm välja ja saada samas piisavalt haaratud, et elu tähelepanu alt kaoks, tundus hea.

Lööklased mängivad palju, ütles statistika. Rohkem, kui enamik tavalisi inimesi, aga siiski enamik. Mõned olid ka teistmoodi veidrikud.


Et hormoonid liikuma saaks, on lööklastele hea põhjus. Mida iganes teha. Kasvõi mängida. Sest tüünet, rahulikku ja malbet, kindla peale enam-vähem talutavat elu nad ei talu.

Lööklased on inimesed. Natuke erilised ja täiesti tavalised.

Üleüldisel geenimanipulatsioonide ajastul, mis ühtlasti uuris ka näiteks vaimuseisundite seost pärilikkusega, uuriti ka et miks depressioon olemas on. See oleks ju ammu pidanud evolutsiooniliselt kaduma? Noh, uuriti ja üsna kähku selgus muuhulgas, et normaalolukorras liiga nõrgalt nõristuvad hormoonid – suur osa depressiooni olemusest on nõrgad hormoonvastused - tähendavad, et kui asjad lähevad karmiks, saab selline inimene korraga piisava koguse humoraalsüsteemi produkte kerre ja muutub tõhusaks. Oluliselt tõhusaks. Kui keskmine inimene hormoonikoorma all tardub, närvi läheb, paanikasse sattub vms, siis muidu hormoonivaestele tuleb viimaks ometi kerre täisportsjon ning nad hakkavad täiel rinnal elama.

Krooniline depressioon viitab sellele, et äärmusolukordades võib see inimene äkki tõhusaks, kartmatuks ja otsustavaks osutuda.

Nii et kui see oli välja selgitatud, oli edasine muidugi loogiline. Õigete geenide ja õige psühholoogilise profiiliga isikud said võimaluse läbida erikoolitused ning riigil oli niisiis vajadusel võtta võitleja loomusega päästjad-sõdijad. Kartmatud ning tõhusad, astudes vastu kõikvõimalikele looduskatastroofidele või vägivaldsetele julmadele inimestele, kes üritavad maailma mingit osa ajas tagasi pöörata.

Kui on jama, sa tahad lööklast end kaitsma. Ja noh – teatud hulk sihukesi sünnib ise, igasuguse mõjutamiseta. On sündinud kogu inimkonna loomuliku arengu jooksul. Vaja nad ainult rutiinse geenitestiga tuvastada.

Muidu elavad nad tavalist elu, ent kui jamaks läheb, on erireageerijatena võtta. Riigile väga mugav.


Iga päev pühendas Naima nüüd kaks tundi võikuste ülevaatamisele ja tegi lugematult palju otsuseid. Iga uudise kohta eraldi. Üldjoontes umbes sedasi: „Eraisikud. Eraisikud. Eriti lollid eraisikud. Me ei saa midagi teha. Eraisikud. Me ei saa midagi teha. Pole probleemgi. Eriti lollid eraisikud – miks inimesed nii lollid on?! Pole probleem,” ja nii edasi.

„Eraisikud” tähendas isoleeritud probleemi, mis juba möödas, kõik tehtud.


Paaril korral jäi Naima kõhklema – tegelikult VÕIKS ju sellele kohalikule võimule sisse sõita, kes elanikele halba toitu pakkus nii kaua juba, et inimesed jäid vitamiinipuudusest haigeks? Aga jama oli juba avastatud, keegi kaebas ametlikult ning politseivõimud kas hakkavad kohe tööle või olid juba töös.

Lisaabi ei ole vaja.

Ta lasi põsed lõdvaks ja puhistas õhu kopsudest välja. Edasi.

Kuuendal päeval ta leidis midagi, mis tundus õige asjana.

Iseasi, et kui see juba uudiseks oli saanud, VÄGA kinnine ja salajane too kogukond ikka olla ei saanud? Ent kama see, peamine oli, et sai ebaõiglusega võidelda viisil, mis nõudis eeldatavasti vaprust, visadust ning vägivalda, sest too ”kogukond” – võibolla ei olnud jutumärgid kohased, ent võibolla olid siiski – hoidis väga selgelt ning omaenda jõustruktuuride abiga end üldrahvast eemal ning sisemiselt püsti.

Jõud – see tähendab nende lööklasi, see aga omakorda tähendab võitlust, vigastusi, võibolla surma, adrenaliini ja absoluutse elusoleku tunnet.

„Lazlo! Lazlo, mul on üks ettepanek!”

Lazlo oli nõus. Ega ta loll ei olnud, ta teadis küll, miks ta end sedasi tunneb, miks Naima end kah tegelikult umbes sedasi tunneb, miks seal, kus enamik inimesi on: „Kõik on hea! Oska olla tänulik, sa pead õigemini mõtlema, siis oled õnnelik!” on nemad: „Nojah. Kõik on hea. Ja mul on nii halb olla. Kas ma võin lihtsalt surra?”


Nende mängu ettevalmistuse, nii et üldse sai Marki moel plaane teha, viis sel korral suuremalt jaolt läbi Naima. Tema idee, tema ind, tema töö. Tema uuris välja, kuhu minema peaks, kuidas just majad, tänavad ja aiad paigutatud on – maja, mille pihta nad tegutsema asuvad, seisis lausa pisut eraldi, mugavus ruudus – tema oli ka meeskonna kokku ajanud.

Keegi kurat ei teadnud, kuidas täpselt mingid äärmuslaste kogukonnad enda omaks kuulutatud maadel elavad ja nad jäeti ka rahule, sest noh – inimese õigus valida, kuidas ta oma elu veedab, on tähtis. Aga Naima tegi droonivideote ja sateliitpiltide abil väga head tööd. Nüüd oli tarvis vaid silm peal hoida, et tüdrukuid mujale ei viidaks.

Mitte tüdrukuid! Noori naisi, rõhutas Anette. Ei ole siin mingit lapsestamist. Kui teemaks juba abiellumine – ning lapsabielud olid igal pool, vist isegi kõigil planeetidel, keelatud – olid sihtmärgid selgelt noored naised.

Õnneks hoiti neid koos. Ilmselt selleks, et valvamist mitte laiali jagada ja sinna alla mõttetult palju ressurssi panna. Eramajas, nähtavasti et nad teistest eraldatud oleksid ning nende põgenemine keerukam.

Jeeriko rikastel oli peeneid asju, näiteks omaenda majad.

See tegi nad Naima, Gusti ja Marki arust veel paremateks ründeobjektideks. Neis elas sotsiaalne pahameel. Lazlol, Vaasil ja Anettel oli ükskõik. Nad ei hoolinud rahast nii palju, et sel teemal nördida.

„Mulle meeldiks, kui keegi meist õhust ka toetaks,” ütles Lazlo aeglaselt. Ta silmad olid veidi kissi tõmmatud. „Muidu on ikka väga raske, kui neil droonid ringi keerutavad ja meie peame kaitsma mitte ainult ennast, vaid neid ...” Ta vilksas Anette’ile otsa vaadata, kulm tõusis kõrgele, „noori naisi kah. Kust me võitlusdroonid saame ja kes neid juhtima tuleb?”

Käsirelvade ligi polnud raske pääseda – ühest küljest ei olnud käsirelvad vabas maailmas vabalt kättesaadavad mitte kellelegi, kelle elukutse neid ei nõudnud, ent teisest olid lööklased teadlikud, kus on laod, kuhu minna ja tagatipuks tundsid inimesi ja graafikuid. Jah, muidugi oli risk, muidugi oli vaja nutti, osavust, võltse sõrmejälgi ja et veel poldud geenitesti peale mindud, oli lihtsalt vedamine – või siis leppisid nad seepärast lihtsamate ja vanakoolimate relvadega, et uuemad ja vingemad olid saadaval just geenitesti läbides, neil aga parajasti mõistagi relvade jaoks luba polnud.

Aga käsirelvade kättesaamine oli võimalik.

Lahingdroonid – natuke teine lugu.

Naima ja Mark kui planeerijad tõmbasid mõlemad silmad vidusse. Nad mõtlesid.

„Juhtima võiks kutsuda Lisa, ta on ilmselt meile lojaalsem kui riigile ja ei läheks kaebama – kuigi tema saab adrekalaksu ilmselt mõnevõrra vähem kui otsekontakti minejad,” arvas Mark ja pistis peenelt wasabi-kattega pähkli suhu.

Teised noogutasid. Kes nõustuvalt, kes mõtlikult aga vaidlema ei hakatud.

„Ega kaebama ei läheks vast jah – aga ega tal droone tagataskus ole. Kust me need võtame?” Naima pea oli ikka Lazlo süles, seepärast kõlasid tema laused kuidagi pehmemalt, kui raudne tahe ja julgus, mis tegelikult temas valitses, lubanuks.

Kes võtab pehme positsiooni, mõjub pehmena.

Seda olid nad lausa õppinud. Lööklaste koolitused, kui nad riikliku programmiga ühinesid.

„Jõuga me neid võtta ei saa ega taha, aga lattu enda sissepetmine ja droonide kaasavõtt ei ole mingi valede sõrmejälgede andmise oopus, seal on korralikud turvasüsteemid.”

„Ei mingit keldrist sissemurdmist ega üle aia ronimist,” pomises Anette ning Gust noogutas innukalt oma suurt heledate lokkis juustega pead.

Nad teadsid ning nõustusid kõik, nii et Naima sai kokkuvõtvalt öelda: „Õhutoetus oleks hea, aga me ei saa seda endale lubada. Ei mingil Lisat, ajame ilma läbi.” Ta naeratas armsalt. „Tegelikult võib neil vabalt ka mitte mingit õhukaitset olla – sellised relvad on ikka sitaks kallid, isegi kui neid sulle millegipärast müüakse.”

„Jah, miks neile peaks üldse droone müüdama?”

Mark küsis seda, ent ka Lazlo tundus tema küsimusega sama meelt, lähtuvalt küsivast pilgust, millega ta oma naist vaatas.

Naima tõusis vastamiseks istuli ning tundus kohe vähemalt kaheksakümmend kraadi tõsiseltvõetavam.

„Sest see rühmitus äärmuslasi ei ole küll omaette riik, aga on omaette omavalitsus ning neil on omaenda jõustruktuurid samuti. Mitte muidugi midagi sõdurdamise nime alla mahtuvat, aga mingid turvatöötajad ikka. Ning ausalt, mina ei tea, kui häid relvi nad tohivad tahta, aga droonid pole ju ka suurtükid, miinipildujad või lennukid. Need võivad olla.”

„Luuret tehes sa neid ei näinud.” Lazlo ja tema aeglane läbinägelikkus.

„Ei, aga see ei tõesta midagi muud, kui et ei näinud. Aga no on nad või pole, me läheme sisse ikkagi.”

„Ja kohale saame lihtsalt autoga? Mingit piiri ei ole, eks ole, piiride ajad on möödas.” Anette noogutas juba rääkides, silmad tõsised.

„No nad on mägede varjus, suurtest linnadest eemal – tühi maa ja järv on nende looduslikud piirid. Meil on igaks juhuks vaja head masinat, millega paksust ja vedelast, läbi saab.”

”Ja tulest,” pomises Gust. „Põhimõtteliselt soomukit. Ma tean, kust seda saada.”

Ülejäänud neli vaatasid teda korraga veidi üllatunult, ent peamiselt rahuloluga. Naima noogutas ja ta ta kulmujoon ning pilk rääkisid rõõmust asju klappimas näha: „Vaas juhib. Hea, et see Jeeriko väga kaugel pole. Autoga sõidetav maa, mhmh.”

Gusti peale võis kindel olla.

Nii et neil on sõiduk, relvad ja väga umbmäärane plaan. Põhilised asjad olemas.

Kas midagi oleks veel vaja?

„Kuule, kas sul on mingeid videosid või kasvõi pilte ka nendest tüdruku...” Mark parandas end ise, „noortest naistest, keda me ära tooma läheme? Kuidagi plass oleks nad kätte saada ja siis avastada, et need pole üldse nemad ja nood, kelle me ära tõime, tahavad ainult rahulikult tagasi minna?”


„Matemaatik, füüsik ja bioloog istuvad tänavakohvikus ning vahivad vastasmajast väljuvaid ja sinna sisenevaid inimesi. Näevad, et esmalt lähevad kaks inimest majja. Läheb mõni aeg mööda. Siis märkavad, et kolm inimest tuleb välja.

Füüsik: “Mõõtmine polnud täpne.”

Bioloog järeldab: “Nad on seal sees paljunenud.”

Matemaatik: “Kui nüüd täpselt üks isik majja sisse läheks, saaks see jälle tühjaks.””

Kõik naersid. Naima silmad helkisid, rooli taga lõkerdas Vaas valjusti, Lazlo naeris kaua ja südamest ja isegi Mark irvitas rahulolevalt.

Gust tundis, et on sõiduvees.

„Istub Rebane ja sööb kala. Ligineb Hunt ...”

Kuna nad asuvad ründama öösel, oli parasjagu õhtu ning kõik rõõmsad nagu ritsikad.

Me läheme ning riskime, mõtles Naima, ning tundis rõõmsat hormoonisegu endas voolamas, tundis elus olemise magusust, tundis vaimustust. Et kuue tunni pärast võis ta olla jahtuv laip? Jah, see teadmine tegigi olemise hetkel nii heaks. Lööklaste kehad – surve korral parimas vormis ning tunded on keha. Alati. Igaühel.

Tunded reguleerisid inimkäitumist juba ajal, kui inimesed polnud veel inimeseks arenenudki. Alati kohal, ammu enne kui mõtlemine mõtlemiseks arenes.

Ja tunded on hormoonid. Nõrguvad ühed, tunneb inimene seda. Nõrguvad teised, tunneb toda.

Lööklaste omad nõristuvad aeglasemalt, loiumalt, ükski tunne ei tule naljalt peale, ühtlane hall ... aga kui viimaks tuleb, saabub tippvorm.

Kui kogu aeg on nappus, teeb vajaduse viimaks täitmine olemise IMELISEKS. Kontrastid.

„Olgu, see on see peatuskoht. Edasi lähete jalgsi! Ma olen ühenduses ja liigun siin ümberringi, vajadusel minutiga kohal.”

Noogutused, muhelused, kotid selga ja õlale – alasti relvadega ringi liikumine tekitaks mõnevõrra probleeme isegi kui tihedat asustust pole ning kohtutaks ainult kümne inimesega. No igatahes ei olnud tõenäoline neid lähema pooltunni sees üle poolesaja näha, nood tüdrukud – noored naised – kaasa arvatud.

Maria.

Rahel.

Lea.

Neist Maria oli see, kelle pärast nad teadsid, et tuleks tulla. Et siin käib kole perekondlik paikapanemine ja sisuliselt inimkaubandus. Maria oli vabas maailmas koolis käinud, sest ilmsesti olid tema isa ja võibolla ka ema omaette hoidvate äärmuslaste hulgas need, kelle meelest nende teooriad elu ja selle õigest elamise kohta on nii tugevad, et elavad mõne Maria teadvuses üle ka teistsugused keskkonnatingimused ja kultuurilise vabaduse.

Tütreke on ju nii kuulekas ning vaikne ja hea haridusega saab ta kogukonnale rohkem raha teenida.

Nende ahastuseks sai aga selgeks, et tütreke oli nii kuulekas ja vaikne olnud seepärast, et ta oli tark ning sai kiiresti selgeks, et kui ta tahab vähegi meeldivat elu elada, tuleb kõiges isale ja omavalitsuse ülematele takka kiita ja nende tahtmist teha. Kui ta aga nägi, et teistsugune elu on mitte olemas, vaid seda elab miljon korda enam inimesi kui Jeerikos ja selletaolistesl kohtades kokku, ta asus enda ja oma õdede, samas olukorras naiste ja tüdrukute, eest võitlema.

Peamiselt omaenda kanalites ja koolikanali videotes, ent peavoolumeedia kutsus ta korra intervjuud andma.

Mõned nädalad hiljem viidi ta koju tagasi. Kuueteistkümneaastasel pole veel päris täiskasvanuõigusi ja ta ei saanud õieti vastu hakata. Oleks võinud end peita, ent selleks ei jäänud aega. Ta polnud valmistunud, mitte natukenegi.

Nüüd pidi ta laulatama ning kaks teist noort naist, kes samas välismaailma koolis käinud, kuigi mitte aktivistielu elanud, samuti. Abielunaisi on ikka kergem kontrollida, kui lolle noori tüdrukuid. Mees teeb neile mõne lapse ka ning oma laste kaitsmiseks ongi nad juba pooliti taltsad.

Vähemalt paistis see olevat Maria, Lea ning Raheli vanemate ning Jeeriko valitsejate arvamus.

Nüüd olid abielluma määratud neiud kinni selles roosas majas, ilmselt esimesel korrusel, kus kõik aknad trellitatud ning Mark peab sisse saama teiselt – aga ta oli ronimises osav.

Pole probleemi.

Sile kõvakattega tee otse väravani ja sees samuti kivisillutis paari korraliku roosipuhmaga. Oli pime, kuid maja oli väljast pisut valgustatud. Keegi, kel raha loopida, hoolitses väga korralikult, et kõik näeks välja nagu pildiraamatus. Aga piirdeaed polnud midagi erilist, metallvarvad ja vahed nende vahel. Ne müüri. Olgu, tagaaed oli peamiselt müüriga kaitstud, ent mis on selline kahemeetrine sein lööklastele, kes pealegi kahekesi? Üks teeb teisele pätti, teine aitab esimest nööri vistates ja nad olid minutiga üle. Koos kottidega.

„Lazlo ja Naima on aias,” infoks.

Nüüd tungivad Anette ja Gust eesuksest peale.

Kas nende või Lazlo ja Naima või mõlema pärast kostis seest hüüdeid ja karjumist. Muidugi pidas keegi kaamerate taga valvet ja nägi vähemalt ühte sissetungi – aga Lazlo ja Naima olid sees ning suuremad relvad kui pisikesed püstolid, said nad ka enne kätte, kui nende pihta laskma hakati. Naima oli juba enne välja vaadanud, kuidas nad saavad suurte kivist lillekastide taha varjuda. Hüüded majast. Üksik lask – vist püstol. Neil oli kõigil loomulikult soomus ümber, nii et kui otse näkku ei tabatud, polnud pikas perspektiivis väga muret.

Halvem, et vastastel oli kindlasti samasugune turvis. Kui keegi pihta saab, tuleb ta kähku raudu pannae, enne kui toibub ja jälle peale tuleb.

Hakati tulistama. Selgelt inimesed majast. Aias polnud kedagi isegi valves olnud!

Ehk: läks väga hästi.

Paugud ei lukustanud kõrvu, summutid olid piisavavalt headeks arendatud ja igale poole rutiinselt külge pandud. Siiski olid nad piisavalt valjud, et panna silmi kissitama ja polnud kohe selge, kust lasud just täpselt tulid.

„Vasakult teine aken all,” hõikas Lazlo ning Naima, kelle kõrvad omaenda relvaheli mõjul veidi undasid, vastas: „Üks teise korruse oma ka, aga ma pole kindel, milline – seal on päris mitu lahti!”

„Gust ja Anette esiuksest sees,” ütles kõrvas Anette hääl, vestlusesse mitte päriselt sekkudes.

Naima lasi vasakult teise esimese korruse aknasse ning kuulis klaase klirisevat. Lazlo andis omalt poolt samuti tuld, mitte väga kokkuhoidlikult. Aga kõrgemalt tulevate laskude eest pakkus lillekast halvasti kaitset ja mida lähemale nad majale jõuavad, seda vähem kastid aitavad.

Tegelikult veider, et kedagi katusel ega kolmandal, ärklikorrusel polnud. Ilmselt ei oodanud nad mingit rünnakut.

„Mark on aknast sees. Siinpool maja ei tundu üldse mingit kaitset olevat.”

Pagan, et nad just aeda kahest kohast tulistavad! See ei olnud ju mingi sissetungimise tippkoht – eriti eesuksega võrreldes? Aga võimalik, et nad olid keskendunud noorte naiste põgenemise ja väljatungi vältimisele ja eeldasid neid tagauksest ja läbi aia pagevat. Nojah – kes neid ära viima peaks tulema? Vaba maailm? Seepärast maailm saigi vaba olla, et teatavates piirides salliti äärmuslasi, kuni nad omaette püsisid. Suvalisi isehakanud vabastajaid aga ei osatud ette näha.

Nii et väga raske see ülesanne pole, nagu Naima oligi juba varem oletanud. Võitlusdroonid ... natuke ülepakutud ettemõtlemine.

„Gust ja Anette võitlevad koridoris,” ütlesid kõrvaklapid ja selleks, et mitte püstolipauke kuulda, pidanuks kurdipoolne olema.

„Mark võtab teiselt poolt,” lisas Mark, hääl naerune.

Naima ja Lazlo sprintisid järgmise lillekasti varju. Kuna maja oli kergelt valgustatud, polnud öövaatlusseadmeid karta ja hämarus pakkus samuti pisut kaitset.

Kes iganes neid teisel korruselt sihtis, ei olnud igatahes ära läinud. Lasud – kuus üsna pisikeste vahedega. Aga esimese korruse kodanik oli lahkunud – kas kõrgemale positsioonile või tõenäolisemalt võitlema majas sees.

„Oleks hea, kui me neid naisi vabastamise käigus ise ära ei veristaks,” ütles Naima Lazlole. Päris tavalise häälega, sest kelle eest siin ikka varjata. Kui ta mikrofoni tööle ei toksanud, ei kuulnud inimesed teises otsas samuti.

„Oleks,” nõustus mees ja naeratas nagu hunt. „Paremalt teine aken üleval!”

„Märkasin,” vastas naine.

Nad andsid korraga sinna aknasse tuld. Jälle purunes klaas. Kas just tolles ruumis sees toimus mingi liikumine? Isegi kui see oli päris, mitte ettekujutus, jäi ähmaseks, mis just juhtus. Veel üks lillekast majale ligemale, algul kattis Lazlo, siis Naima järeletulevat meest. Seekord ei lasknud keegi vastu. Korraga oli aed päris vaikne.

„Ma nägin inimest. Tundub, et sain talle korralikult pihta!”

„Hei, mina nägin ka! See võisin vabalt mina olla, kes ta maha võttis!” Naima naeris seda öeldes. Vaimustus nagu joobumus.

Seda mõeldakse, kui öeldakse „silmade särades”.

Lazlo vaatas talle oma täpselt sama säravate silmadega vilksamisi otsa, enne kui pilgu taas roosale majale pööras. See oli nüüd päris ligi, valgust oli piisavalt, nii et paistis isegi ukse kenitlev puiduimitatsioon.

Naima vaatas taas Lazlot. Habemetüügas ning kahvatu nahk, kiiverliku jäigastusega peakate – ta oli ääretult armas.

„Sa oled mulle megaarmas, Naima,” ütles Lazlo nagu oma naise mõtete kajana. „Tundub igatahes et kedagi ei ole. Ühe saime maha, teine on ka kuhugi kadunud.” Ta naeratas. „Vist lasime enne pikali, nii et ta enam ei tõusnud, või läks majja Anette ja Gusti vastu. Igatahes. Ukseni!”

Ukseni sprintimine, tõmme, tuvastus, et käib sissepoole. Jalaga lahtilöömise proovimine – kui piisavalt hästi virutada, võib isegi vedada, kuigi palju tõenäolisem on jalg ära põrutada.

Mis juhtuski.

Kuid lõhkepakk lingi ja luku külge, summutatud plahvatus, nii väike ootamine, et see pole isegi aeg, ei võtnud minutitki. Et neid lasta saaks, tulnuks vastasel relv koos käte, pea ja rindkerega samuti majast välja tuua ja ise seega väga heaks sihtmärgiks muutuda.

Seda ei juhtunud. Neil oli tagaukse juures päris vaba voli.

Ühesõnaga: rutiin.

Olgu, mitte rutiin igavas mõttes. Sisseharjunud oskused.

„Mark alumisel korrusel, avab uksi ja otsib sihtmärke!”

„Anette ja Gust lasid kaks turvat maha, üks sai noa kaela. Nüüd võtame trepi!”

Veel üks jalahoop, seekord Naima oma, ja pärast luku lõhkunud plahvatust vajus uks lahti. Sissepoole. Vana maja, selgelt.

Tagaukse-sissepääsu taga polnud avarat halli, vaid nad jõudsid läbi kööbaka pisiesiku otse helekreemide seintega ja kahes otsaseinas paiknevate akendega hämaralt, ent siiski valgustatud, koridori.

Treppi ei paistnud, nii et üles tüdrukuid otsima polnud siit võimalik minna. See jääb siis Marki hooleks. Ühtegi elusolendit polnud üldse nähtaval, nii et nad tormasid joonelt paremale ja avasid jalahoobiga järgmise ukse.

Seal taga oli ainult tuba. Tühi, vist. Igatahes pime. Kui seal keegi oli, peitis ta end hästi. Tagasi ja järgmine uks – see oli rohkem kasutatud, piidal kerged jooned, link kulunum – oleks võinud märgata, aga kõrgel adrenaliinil on ka miinusi.

See tähendab, asju märkab ikkagi rohkem ja paremini, aga need ei tarvitse olla just need asjad, mida vaja.

Et kreemikate seintega koridoris oli maas sinakashall vaipkate ja liistud olid laiad ja veidi heledamad hallikassinised, Naima teadis. Ja et üks uks jäi neil veel avamata. Ent lingiümbruse kulumist ta ei märganud.

Jalahoop, uks kargas lahti ja seal oli uus koridor, mille ots ukseta ja sealt paistis midagi selgelt sissepääsuhalli sorti.

„Tundub, et leidsin meie otsitavad. Mark siis. Mina. Valvurid enam ei sega, aga neid on viis, mitte kolm.”

Anette: „Mis mõttes viis? Sa mõtled ... mida sa mõtled? Et seal on valvurid?”

„Ei, ma mõtlen, et nad on ühte tuppa kinni pannud viis näitsikut, kes peaksid nädala pärast abielluma meestega, keda nad vaevu näinud on. Praegu on mäsust päris ehmunud.” Ta hääl kõlas, nagu oleks see veidi naljakas. „Transpordi osas saame hakkama. Võtame kõik kaasa.”

„Tore, et teada andsid, Mark,” ütles Gust, kes tegelikult ei öelnud tavaliselt sidekanali kaudu midagi. „Muidugi viime kõik kaasa!”

Naima, Lazlo ja isegi Vaas hõikasid ka oma nõusoleku mikrofonidesse ja Mark lisas: „Me tuleme välja. Mu meelest pole ülevalt enam kedagi segamas, aga ei või teada. Olge valmis!”

„Kas mu isa ja ema on surnud?” küsis kõrge neiuhääl. Mida Mark vastas, ei ulatunud enam mikrofoni, see lülitati välja.

Maria kanal oli teda tutvustanud mitmes mõttes väga ootamatu ja vastuolulise noore naisena. Nüüd tuli see kõik elusana nähtavale. Tal oli hele hääl, hele nahk ja heledad juuksed, polnud raske kujutleda teda vanamoodi kuuleka tütrena vanameelsete kogukonnas. Pealegi kandis ta oma pikki heledaid juukseid punupatsis ja videodes rõivastus enamasti T-särki ja pükstesse.

Nüüd oli tal seljas lilleline põlvini kleit, aga isegi sellisena ilma volangide ja kroogeteta, lihtsa sirge lõikega ja see jättis tast kuidagi sama otsustava mulje kui püksid ja särk.

„Vastates su varasemale küsimusele: kahtlen, et me su vanemaid näinudki oleksime,” ütles talle Anette, kes koos Gustiga samuti halli oli jõudnud.

Tundus, et kõik sissetungijad on üsna vigastamata – Markil olid näol verepritsmed, ent need ei tundunud ta enda omad olevat. Gust hoidis natuke vasakut kätt, aga ilmselt oli see põrutada saanud, sest ükski rõivaese katki ei olnud ja murrujärgset šokki ei tundnud tal ka olevat. „Minu meelest olitegi siin ainult teie ja valvurid – kui keegi veel on, on ta hästi peidus.”

Naima noogutas. „Me ei näinud samuti kedagi, kes meie pihta tuld poleks andnud.”

Maria noogutas, ent ei naeratanud. „Mida te tahate siis? Täpselt?”

Vaikus. Gust nihutas end ebamugavalt oma suurtel jalgadel, saapad kraapsisid põrandal.

„No teid, noh. Me tulime teid ära viima, et teid abielluma ei sunnitaks!”

See, kes vist oli Lea, vastas hulga vähem sädistavalt kõlava tugeva aldiga: „Meie pärast tulite? Kas valitsus tõesti hindab meid nii kõrgelt, et märkab?”

Paus. Kellelgi polnud head seletust.

Anette mõtles, et sitta valitsus teid hindab, valitsusel on jumala kama – ent seda oli vist natuke karm öelda, kui nende eesmärk on naised selle valitsuse valda elama läkitada.

Lazlo mõtles, et valitsus PEAKS hoolima, need pooliseseisvad äärmuslikud kogukonnad ahistavad oma kodanikke ikka jubedalt.

Naima mõtles, kuidas seletada, miks nad sedasi robinhooditseda otsustasid. Mittelööklased ei saa aru, olgu, aga asjad on ju hullemad. Tegelikult jätab „vägivald annab me elule mõtte ja maigu” neist igale kuulajale väga halva mulje.

Mark mõtles, ega tüdrukud – no nad olid ikkagi väga noored naised ju – end inimröövi ohvriteks ei pea, kui nad sedasi relvastatult kaasa kamandatakse.

Gust mõtles, et las teised räägivad.

„See polnud valitsuse otsus,” ütles Lazlo,. „aga seletaks detaile hiljem. Te kõik tahate pageda, jah? On nii?”

„Muidugi, vastas Maria teiste eest, ent siin murdis Naima vahele. „Igaüks vastab enda eest ise. Nii, sina? Tahad siit minema?” Ta pöördus kräsujuukselise tõmmu neiu poole, kes suurte silmadega kõike jälgis, ent raasugi aktiivne ei tundunud.

„Jah. Muidugi,” vastas kõnetatu üllatavalt valjusti.

„Mina ka,” ütles Lea.

„Nii minagi,” ütles pildi järgi Rahel ja viies tüdruk, kel olid lühikesed juuksed ja terav nina ning kes piidles võõraid altkulmu ning tundus üldse kuidagi kuri, lisas: „kKuulge, me ei ole ju metsinimesed. Sundabielud ei ole Jeerikos ka tavalised. Need on karistus. Me keegi ei taha niimoodi elama sunnitud olla!”

Nii et vähemalt see oli selge.

„Vaas, kas sa saad minutiga siin olla? Paari-kolmega?”

„Ma juba olen. Otse eesukse ees.”

Sest Vaas kuulas sidet ja mõtles selle põhjal, mitte ei oodanud, et talle käske antakse. Keegi polnud ka eriti vigastatud, lihtne lend, tema tööks jäigi ainult soomuki omadustega, ent esmapilgul peaaegu normaalsena näiva väikebussi juhtimine.

„Me tuleme välja!”

Kümnekesi oli bussis veidi kitsas, aga polnud väga hullu. Neidude silmad olid suured ja isegi Maria – kuigi viimane, lühikeste juustega tüdruk, vähem – näis pisemaks vajunud, segaduses, abitu.

„Pulmad jäävad ära,” pomises too viimane. Seejärel lisas juba selgel häälel: „Pulmad jäävad ära! Te vabastasite meid!”

Lööklased õhelesid, rõõmsad ja rahul. Üksteise järel kehitasid nad õlgu, noogutasid, tegid nõustuvaid hääli ja nägid kõik üsna häbelikud välja. Kuna oli kitsas, istusid nad nüüd ühes puntras koos, neiud teises.

Isegi Mark, kelle kuninglikust asiaadinäost polnud üldiselt midagi võimalik välja lugeda, näis kuidagi pehmena.

„No tuli pähe, et võiks,” ütles Gust ja naeratas võõrastele sõbralikku laia naeratust.

„Naimale tuli pähe,” täpsustas Lazlo, vaatas enda vastu litsutud naisele otsa ja nad hakkasid suudlema, küllap üldse mõtlemata, kuidas see teistele näha on. Lazlo naise rinda haarav pihk ja Naimapoolne mehe turvise lahtilukustamine, paljale nahale libisev käsi ning heliga ohkamine kuidagi ütlesid, et nad on täiesti teineteisele keskendunud parasjagu.

„Noored, ta suudate ju veidi aega oodata,” ütles Anette väikese pausi järel muhelevalt ning kuigi suudlejatel kulus veidi aega, et taibata endid sõna „noored” alla käivat, nad lõpetasid üksteise huultesse haardumise ning said väikese pingutusega isegi silmad üksteisest lahti rebitud.

„Valitsus pole mingit pidi seotud,” seletas Anette nüüd teistele, noorematele noortele. Ta toon ei olnud isegi vabandav – vabandamine polnud väga Anette stiil. „Nende jaoks oleme ilmselt meie kurjategijad.”

Ah, õige. Paha peale läinud lööklased on eriti pahad, ilmselt võetakse nad varsti väga kõvasti näpitsaharude vahele.

„Te tulite omast tahtest? Ise?” küsis Maria üle, energilised sinised silmad sähvimas.

„Nojah,” vastas Gust leebelt ja Vaas hõikas rooli tagant: „Tõenäoliselt läheb meil üpris haprasti nüüd – aga no ... see tundus hea mõttena!”

Maria lauba taga toimus midagi olulist, kui tema kortsuvajunud heledate kulmude järgi otsustada. Juba ta kõneleski jälle: „Teil on siis vaja meedia kaitset. Kui te mingit kasu ise ei saanud ...?”

„Mitte midagi käegakatsutavat, ei,” vastas Mark päris väljaütlemata küsimusele.

„... siis tegelikult on see väga hea lugu, just selline lugu, mida rahvas armastab. Vabastajad, idealistid. Meil on väga hea meel, et me mehele minema ei pea,” seda viimast ütles ta pehmemalt, justnagu oleks ka tema vaikselt tunnetama hakanud, millest pääsenud on. „Väga hea meel. Ja noh.” Paus. Ta surus huuled kokku ja selle kriipsuks vajutatud suu nurgad tõusid. „Miks mind vabast maailmast ära viidi, miks kõik see õnnetus ja ahastus – ma olen meediaga toimetamises osav. Kas teil videosid on?”

„Sa mõtled ... tänasest?”

„No mingitel vanadel ei oleks seda mõju. Muidugi tänasest!”

Mark ja Naima kehitasid õlgu ja nägid pisut vabandavad välja, ent Anette, Lazlo ja Gust kehitasid end pisut teistmoodi, heitsid pea sama vabandavad pilgud teistele ja noogutasid siis üksteise järel.

„No natuke filmisin,” ütles Lazlo. Anette naeratas lausa hammaste välkudes ja Gust mörises rahulolevalt: „Me Anettega võtsime tõsiselt. Kogu aeg vähemalt üks kaamera käis, aga no mingit vaatenurka või kadreerimist on ainult enne sissetungi algust tehtud lõikudes, kus meil oli aega poseerida ja korralik paista.”

„Väga hea!” peaaegu hõiskas Maria. „Kui te meid päriselt ka linna viite, mul on ju seal ikka veel asjad isegi! Korralik stuudioks sobilik ruum ja ... ma teen sellise kampaania te heaks, et te ise ka ei usu, kui lahe see tuleb! Riik ei saa teile midagi hullu karistuseks teha, kui rahvas teie poolel on!”

Ei midagi hullu?

Ainult lööklaste riiklikust programmist lahti lasta, ei mingeid päästetöid, ei mingeid valitsustruid võitlusi, edasine tee ONGI omaalgatused – kuni patte on pea peale piisavalt kogunenud, et ikkagi reaalne vangipõli pälvida. Oot, või olid need tulised söed, mida pea peale koguti?

Mida vangid teevad?

Igavlevad end surnuks. Keedavad, küpsetavad, koovad sokke ja treivad kapinuppe, teades, et kõike seda teevad masinad korraga nii kaunimalt kui kiiremini. Lööklasele on hullemat karistust raske välja mõelda. Täpselt selline tulevik, mille vältimiseks end tappa lastakse, hüpatakse lootusetut hüpet katuselt katusele, mis viib muidugi vaid sügavikku. Mida iganes, et mitte turvalist sisutut elu elada.


„Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis me tegime selle operatsiooniga endale vist karuteene,” sõnas Naima mõtlikult. „Mul on väga kahju, õed-vennad, aga muidugi. Kui meist on videod teil, on majakaamerates ju kindlasti ka ja lootus, et meid ära ei tunta, päris ... olematu.”

„Kuule, me teadsime seda! Parem leegitseda ja siis puruks kukkuda kui niisama surma poole tiksuda!” Anette silmad põlesid, soomuki kitsas sisemuses tundus ta korraga kaks korda suurem kui varem. „Kas sa hakkad nüüd kahjatsema või?! Praegu?!”

Naima vangutas väikese naeratuse saatel pead ja võttis kiivermütsi ära, tuues nähtavale leegitsevpunased juuksed.

„Ei, mul lihtsalt sellega, mida Maria ütles, lõi pähe. Muidugi ma tean, et teie ka teate, kõik ja puha.” Ta irvitas nagu püstijalakoomik, demonstratiivselt. „Lihtsalt korraga mõtlesin, KUI jube meiesugustele vangla on. Ja et meid ju isegi hea õnne korral ikkagi ilmselt enam kunagi päris töödele ei saadeta!”

„Sa ei paista sellest just väga murtud,” irvitas Lazlo naisega kaasa.

„Ega ei,” vastas Naima, suunurgad allapoole pöördumast keeldumas, üleni rõõm ning rahu.

Maria, Lea ja kes nad kõik olidki, silmitsesid oma päästjaid üsna hirmunult. Vähemalt segaduses olid tüdrukud kindlasti.

„Aga teha meist kangelased on raudselt hea mõte,” lisas Anette julgustavalt ning otsis istme alt joogipudeli välja. „Me OLEMEGI sitaks kangelaslikud!”

„Sitaks kangelaslikud!” kordas Gust ja naeris pikalt.

„Hea pildistajaga saad meist head kaadrid ka pärast.“

„Kuulge, mul hakkab päris kahju, kui mind kuskil kaamerates ei ole,” märkis Vaas rooli tagant. „See kõlab nii hästi!”


Järgnevatel nädalatel seksisid Lazlo ja Naima rohkem, kui viimase poole aasta sees. Maria ja teised noored naised tegid oma esimesed videod ja salvestised, mainimata, KES nad just vabastas, sest oli siiski mingisugune võimalus, et lööklaste salka süüdistama ei hakata. Aga kaks päeva hiljem olid ülekuulajad platsis, sest kaks inimest roosast majast olid surnud ja veel kaks kriitilises seisus. Polnud mahavaikimise võimalust. Mark andis sellest teada ja tund hiljem olid üleval videod ja rõõmusõnumid, tänud ja vaimustus.

Intervjuud ja iserääkimised.

Siis läks veel paar tundi, kuni suured meediakorporatsioonid info üles korjasid ja seda levitama asusid.

„Tegelikult veider, et seda pole varem juhtunud,” arvas Lazlo, kõhuli voodis, alasti ja armas, armas, armas. Ta uuris ekraanilt juhtuvat. Keegi polnud neid veel vangi viinud ning Naima, niisama alasti, tuli köögist, jääkohviklaas käes. „Ma mõtlen, seda et lööklased hakkavad isetegevust tegema!”

„Kuritegevuseks peab olema väga hea põhjus,” kurises naine, istus voodiveerele ning võttis lonksu oma kohvist. „Eks mingi viimane tõukejõud oli puudu.”

„Mis viimane tõukejõud?” Lazlo pöördus ning vaatas teisele sügavalt otsa. „Mis meil siis oli? Sul oli?”

„Ma tahtsin sind õnnelikuna näha,” vastas Naima ja kummardus meest suudlema. Ta maitses nagu kohv, lahing ja vabadus. Kui suudlus läbi sai, lisas ta: „Nii väga tahtsin, et miski muu ei lugenud. Ja noh – toimis!”

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1628)