Meelis Kraft soomaa

Valter võttis jala gaasipedaalilt, käigu välja ja lasi autol teepeenrale veereda. Tüdruk kõrvalistmel, Hedvig, vaatas kergitatud kulmudega tema poole.

„Ise ütlesid, et sul on vaja Instagrammi jaoks tee peal mõned pildid teha,” ütles Valter ja tegi Hedvigile silma.

„Lollakas, ega need sellised pildid ei ole. Pealegi on Insta täiega out. Kõik normaalsed inimesed on nüüd TikTokis.” Hedvig ringutas, ta oli mõned minutid tagasi ärganud ja tõstis jalad armatuurlauale. Valter pani alles nüüd tähele, et tüdruku iga varbaküüne peale oli kleebitud isesugune miniatuurne pildike.

„Noh, mine tee siis ära,” ärgitas Valter närviliselt.

Hedvig vaatas selja taha ja raputas pead.

„Mingi suvalise maantee ääres? Sa ei tea ikka sotsiaalmeediast midagi. Selleks on ikka mingit ilusat kohta vaja. Kui ma näitan ennast looduselapsena, on mul vaja videot, mis ei ole kuskil maantee ääres tehtud.”

Valter sügas kukalt, tegi autoukse lahti ja ronis välja.

„Lähme siis.”

„Kuhu?”

„Metsa.”

Hedvig hakkas madala häälega naerma.

„Nende kingadega? Lollakas. Ma ei mõelnud, et ma jala metsa lähen. Ma tahan, et sa viiksid mu kusagile, kus on ilus loodusvaade.”

Valter ronis pikalt ohates autosse tagasi. Ta avas telefoni, toksis ja skrollis midagi. Hedvig võttis käekotist puudritoosi ja kontrollis pisikese peegli abil meiki, mis oli loodustüdruku jaoks täpselt õige tonaalsusega. Ta oli juba hommikul otsustanud, et tal on vaja videot, kus ta on mõne loomaga. Ülbemad jälgijad olid nurisema hakanud, et temast on ainult peo- ja kesklinnavideod.

„Tundub, et me saaksime Soomaale keerata,” pomises Valter, kellele ilmselgelt see plaan ei meeldinud, aga kuna neil oli Pärnus hotellituba broneeritud, ei tahtnud Valter isegi kõige väiksemat riski võtta.

„See kõlab küll nagu loodus,” ütles Hedvig ja kohendas ripsmetušši. Valter pani autole käigu sisse.

Umbes kahekümne minuti pärast veeresid nad kitsal kruusateel. Valter oli juba leppinud, et Pärnusse jõudes peab esimese asjana pesula leidma. Sellisele suurele klubimuusika festivalile ei minda masinaga, kus tolmukorra alt ei paista toonimuutev pärlmuttervärv väljagi.

„Otsi selline koht, kus oleks loomi,” ütles Hedvig.

Valter irvitas. „Karu vä? Hunt? Kindlasti leiame mõne sellise. Viskan vaesele loomale kümneka.”

Hedvig jõllitas Valterit.

„Lollakas. Ma mõtlesin lammast või mis need suured on, sarvedega. Pullid vist. Vot nende suurematega teeks küll pilti.”

Valter oli tegelikult maapoiss, aga ta varjas seda üsna oskuslikult, ega hakanud nüüdki Hedvigit loomakasvatuse teemal harima. Auto veeres aeglaselt kruusateel ja Valter oli peaaegu esiklaasi vastu naaldunud. Ta igatses asfaldi peale tagasi.

Umbes kilomeetri pärast jäi Valterile silma pisike majake. Selline piisavalt pisike, et selle pensionärist omanikul võiks paar veist või lammast olla. Valter tahtis nüüd asja kiiresti ära teha ja ta keeras otsustavalt majakese õuele.

„Arvad, et siin on loomi?” uuris Hedvig ja Valter noogutas. Poiss ronis madalalt esiistmelt välja.

„Sa ei tulegi vä?”

„Lollakas. Kui siin mõni koer ringi jookseb.”

Valter mõtles korraks. See koer oleks tal juba sääres. Seega ilmselt ei ole koera. Ta lõi käega ja jalutas maja poole.

„Halloo,” hõikas ta pärani uksest. „On siin keegi?” Mingit vastust ei tulnud. Ja siis tundis ta lõhna. Maapoisina tundis ta lehmasita leha ilmeksimatult ära. Võiks isegi öelda, et talle meeldis see. Tuletas lapsepõlve meelde, kui nad veel vennaga... Valter tõrjus mälestuse vennast ja sammus ümber maja nurga. Samal hetkel kuulis ta luust ja lihast läbi lõikavat karjatust. Ta pöördus ja jooksis auto poole tagasi.

Karjuja oli tõesti Hedvig, aga mingit erilist põhjust selleks nagu ei tundunud olevat. Lihtsalt üks must lehm vaatas autoaknast sisse.

Valter oli vanaema juures palju veistega kokku puutunud. Ta teadis, et ainult vits hirmutab neid. Kunagi lapsepõlves oli üks linnamees, kes vanaemal puid lõigata aitas, proovinud ligitikkuvat lehma mootorsaega hirmutada. See ei õnnestunud kohe üldse, lehm ei saanud aru, et mootorsaag on palju ohtlikum kui vits.

„Lehm tahab ainult keppi,” ütles vanaema ja Valter pidi peopesa suule suruma, et tema itsitamine välja ei paistaks.

Valter murdis ühe jämedama lillevarre ja tõmbas selle peopesaga lehtedest ja õitest puhtaks. Ta sammus vitsa viibutades julgelt auto poole.

Lehm kuulis vihinat ja pööras ennast tema poole. Valter võpatas. Isegi silmamunad ei tundunud päris valged olevat. Ja need silmad põrnitsesid Valterit.

„Kõtt,” ütles Valter, kuna talle ei meenunud, kuidas lehmi peletatakse.

Lehm ajas suu pärani, nagu tahaks muutada, aga ühtegi heli ta suust ei kostunud. Siis pöördus suur loom ringi, läks veidi vaarudes õue teise otsa ja laskus kõhule. Hetke pärast hakkas lehma alalõualuu liikuma.

Valter läks auto juurde ja tõmbas kõrvalistuja ukse lahti.

„Ta mäletseb nüüd,” ütles ta pisut kohkunud näoga Hedvigile. „Ideaalne hetk pulliga pilti teha.”

Hedvig ei taibanud irooniat. Ta nägu kaunistas naeratus, mis sarnanes Valteri lemmikpornostaari naeratusele.

Hedvig kargas autost välja ja kalpsas mutimullahunnikuid vältides lehmale lähemale.

„Ära väga lähedale ka mine,” hõikas Valter.

Hedvig vaatas selja taha lehma poole ja tema blondid kiharad lehvisid nõrga tuule käes.

„Sellest vast aitab.”

Järgnes kakskümmend minutit põrgupiina, mille Valter kangelaslikult ära kannatas. Välja nägi see umbes nii. Valter filmib kristallidega kaunistatud iPhonega Hedvigit, kes on võtnud seksika poosi. Siis jookseb Valter Hedvigi juurde ja nad vaatavad koos videot.

„Nii ilus,” ütleb Valter lootusrikkalt.

„Lollakas. Nurk on vale. Mul oleks nagu lõualott. Tee natuke kõrgemalt.”

Kõike seda vaatab laisa pilguga pealt mäletsev süsimust lehm.

Lõpuks sobis Hedvigile video ja nad tegid kiiresti mõne pildi ka. Igaks juhuks, Insta jaoks. Valter oli lehma täiesti unustanud, aga nüüd nägi ta midagi silmanurgast. Ta vaatas lehma terasemalt ega saanud kohe aru, mis toimub. Siis läks ta näost valgeks.

„Hedvig, tule palun siia,” ütles ta vaikse häälega.

Hedvig oli veidi mossis ilmega, aga kuulas Valterit.

„Noh, mis viga?”

Valter keeras tüdruku aeglaselt ümber ja osutas lehmale. Hedvig võpatas ja tahtis plikalikult kiljuma pista, aga Valter sulges ta suu peopesaga.

Lehma suu oli pärani ja sellest paistis veripunane moodustis. Õigemini oli see moodustis mitte veripunane vaid verine. Tilgad kukkusid murule ja lehma suu alla oli juba tekkinud pisike tumepruun laiguke.

Valter võttis ettevaatlikult käe Hedvigi suult.

„M...m...mis see on?” kogeles Hedvig.

Valter plaanis õlgu kehitada, aga siis tuli talle üks mõte.

„Arvatavasti kasvaja. Keele või suulae oma.”

Verest tilkuv moodustis kadus suhu tagasi ja lehm mäletses veriste mokkadega rahulikult edasi.

„Ma tahan nüüd ära minna,” ütles Hedvig. Kuigi Valter ootas kannatamatult reisi jätkamist, oli selle kõige juures midagi, mis talle ei meeldinud.

Nad liikusid selg ees, lehma mitte silmist lastes, autoni ja hüppasid kiiresti sisse. Valter tõmbas lahti Waze ega mõelnud rohkem, kuhu sõita. Kui nad kruusateeni jõudsid, ütles masinhääl telefonis, et keerata tuleb vasakule.

Nemad olid tulnud teiselt poolt.

Samal hetkel märkasid nad, et otse ees on tinahall vihmapilv ja samas langesid klaasile esimesed rasked piisad.

Viis minutit hiljem kallas nagu pangest. Kuna nad sõitsid kergel tõusul, tundus nagu oleks neile jõgi vastu voolanud. Valter tundis juba, kuidas tagaveolise auto rattad aeg ajalt ringi käisid. Kojamehed suutsid valge veekardina vaid hetkeks tuuleklaasilt minema paisata, kuid Valter suutis aeglaselt sõites autot teel hoida.

Siis ei liikunud auto enam edasi ja Valter ei üritanud, sest see oleks rattaid veelgi rohkem sisse kaevanud.

Hedvig hakkas nutma.

„Mis viga,” küsis Valter leebelt, kuigi mõttes kirus kaht asja. Hedvigi Tiktoki paska ja seda, et oli lasknud auto vedrustuse alla lasta. Asfaldi peal, jah, on äge. Aga siia, pärapõrgusse oleks maasturit vaja.

„Mis me nüüd teeme,” nuuksus Hedvig.

Valter naeratas enesekindlat.

„Ootame, kuni vihm veidi järele annab ja siis lükkame välja.”

Hedvig noogutas ja löristas ninaga.

Vihm andis järele alles poole tunni pärast. Natuke veel tibutas, kui Valter välja ronis ja olukorda hindas. Kõige hullem ei olnudki. Ta surus vastuväidetest hoolimata Hedvigi rooli ja läks ise lükkama. Palju ei olnud vaja, aga kui masin minema sai, hakkas Valter muretsema, kas Hedvig piduri leiab üles. Leidis ja Valterile tundus hetkeks, et väike pööre põhimaanteelt maha saab kohe oma loogilise lõpu. Ta heitis pilgu metsaviirule, mis jäi umbes saja meetri kaugusele.

Otse metsa ees seisid mingid kujud. Valter ei saanud kohe aru, mida ta vaatab. Ta võttis taskust iPhone’i ja zuumis lähemale. Ikka veel ei olnud hästi aru saada, mis need kujud olid. Nagu loomakujulised märklauad, aga süsimustad. Nii süsimustad, et tundus nagu oleks keegi need kääridega pildist välja lõiganud. Aga see ei olnud pilt, see oli reaalne mets pärismaailmas.

Üks kujudest liigutas ja hakkas aeglaselt Valteri poole liikuma.

Valter otsustas, et ta ei tee kiiret suitsu. Ta hüppas autosse ja hakkas Hedvigi käest lollakaid küsimusi küsima. Millegipärast tahtis ta, et Hedvigi tähelepanu püsiks temal. Kui auto kohalt võttis, nägi ta, et kõik lehmad liikusid selle koha poole, kus ta auto just hetk tagasi seisnud oli.

„Kas me ümber ei võiks keerata?” küsis Hedvig, kui nad olid mõne kilomeetri sõitnud. Lombid teel olid üüratud ja iga natukese aja tagant kriipis auto põhi kruusa. Kuna tee oli ikka veel kerge tõusuga lootis Valter, et nad jõuavad enne asfaldile, kui mõni org tuleb.

Ta ei uskunud seda ise ka, Waze näitas asfaltteeni 12 kilomeetrit. Pealegi kerkis nende kohale uus hiiglaslik äikesepilv.

„Ma arvan, et sel teel, kust me tulime, jääme kindlasti kinni,” vastas Valter.

Järgmisel hetkel vajutas ta piduripedaali põhja ja auto tõmbas kergel teel veidi vibama. Valter oli hea juht, ta ei oleks lasknud autol kraavipõhjas maanduda. Hedvig seevastu kiljatas, kuna tagaistmel vedelev hiiglaslik reisikohver lendas vastu kõrvalistuja seljatoe tagumist külge ja Hedvig sai korraliku hoobi selga.

„Mis see veel on,” küsis Hedvig

Auto ees oli teest veidi kõrgem valge vall. Valteri pilk pendeldas telefoni ja auto esiklaasi vahet.

„Waze arvates ei ole siin teed.”

„Äkki ei ole levi. See on ju täielik rednekkide kolgas.”

Valter raputas aeglaselt pead.

„Ma nägin kuidas täpp kaardil liikus.”

„Siis on tee nii uus, et seda ei ole veel kaardil.”

Valter noogutas, lõi ukse lahti ja ronis välja. Tibutas veel õige kergelt, nii et ta ei hakanud midagi peale tõmbama. Ta lonkis ristuva tee keskkohani ja vaatas mõlemasse suunda.

„Jumalast korralik tee,” hõikas ta Hedvigile. „Me läheme seda pidi. Kui see siia tehtud on, siis peab see ka kusagile välja viima.”

Valterile tegi muret, et oli juba üsna hämar ja ta ei tahtnud mõeldagi sellele, et nad jäävad mõnda suurde lompi kinni.

Auto põhi kraapis küll tugevalt jämeda fraktuuriga killustikku, aga madalast teeservast üles ta sai. Valter keeras rattad vasakule, Pärnu poole.

Meelis Kraft soomaa

Kõigest mõne minuti pärast pidi Valter jälle pidurile hüppama. Oli juba nii pime, et ta kasutas kaugtulesid. Lauge kurvi lõpus paistis midagi teel olevat. Auto veeres aeglaselt lähemale ja nad nägid jällegi suurte loomade siluette. Täpselt nagu ennegi tundus autolaternate valgus loomakujudesse neelduvat. Aga seekord tegid mustad lehmad midagi, millest nad kohe aru ei saanud.

Kolm lehma olid ringis ümber ebamäärase riidepuntra.

Hedvigi lõug hakkas värisema.

„M... m... mida nad teevad?”

Valter kummardus aknale lähemale. Oli juba peaaegu pime, nii et ta ei saanud aru, mis teel lebab. Siis tuli talle hea idee.

Valteril oli kõige viimane iPhone. Sellel oli nelja läätsega kaamera, mida sai binokliks kasutada. Ja lisaks oli sellel öönägemise äpp.

Valter libistas Waze ekraanilt ja avas õige rakenduse. Siis suunas ta kaamera lehmadele. Hedvig nõjatus tema poole ja nad vaatasid koos ekraani.

Alguses ei saanud nad midagi aru. Lehmakujud jäid ikka samasugusteks siluettideks.

„Kas sulle tundub ka, et üks vaatab meie poole?” küsis Hedvig.

Valter noogutas. Kui kaks lehma olid kaltsuhunniku kohale kummardunud, siis kolmanda siluett oli täpselt selline, nagu sa sind vaatava lehma siluetti ette kujutad.

„Ma’i tea, kas sõidaks neist vaikselt mööda...” jõudis Valter öelda, enne kui Hedvig röökima pistis. Valter heitis pilgu ekraanile.

Üks lehmadest oli kaltsuhunnikust midagi kätte saanud.

Ei olnud mingit kahtlust.

See oli inimese jalg, umbes poole reie pealt ära rebitud ja töösaabas ikka veel jalas.

Nüüd tulid kasuks paljud tunnid ja siledaks kulutatud rehvid. Valter armastas sõpradega mõne kaubanduskeskuse parklas driftimas käia. Tal ei olnud vaja tagurdada, et auto nina vastassuunda saada.

Valter ropendas vahetpidamata ja Hedvig nuuksus. Nad ei rääkinud omavahel. Valter vajutas gaasi nii palju kui värskel lahtisel killustikul võimalik, aga ikkagi tundus talle, et kiirus on liiga väike. Kõige rohkem viie minuti pärast pidi ta jälle täiest jõust pidurile astuma. Keset teed seisis inimkuju ja vehkis kätega üles-alla. Auto läks külglibisemisesse, aga sai napilt enne inimkuju pidama.

Valter lõi täiest jõust rusikaga vastu rooli. Hedvig vahtis teda hirmunud pilgul.

Inimkuju astus hetkega juhipoolse ukse juurde ja hakkas vastu küljeklaasi taguma. Ümber tema käe oli mässitud plekiline teetöölise helkurvest.

„Ära lase teda sisse,” karjus Hedvig, kui nägi, et Valter käsi liikus ukse avamise nupule.

„See ei ole ju lehm. Ta vajab meie abi.”

„Kust sa tead?”

Valter vangutas pead ja lasi aknaklaasi viis sentimeetrit allapoole.

Mees surus huuled tekkinud avausse.

„Laske mind sisse!”

Hedvig raputas pead, aga Valter avas tagumise ukse luku. Mees rebis ukse lahti ja hüppas autosse.

„Sõida!” pahvatas ta ette naaldudes Valterile otse kõrva.

Auto võttis järsult kohalt.

Mees tagaistmel vahtis närviliselt külgedele ja taha.

„Kes kurat sa oled ja mis siin toimub?” küsis Valter ebaviisakal toonil.

Mees hakkas hüsteeriliselt naerma.

„Mis siin toimub? Te ei tea midagi? On nii? Kas te lehmi olete näinud? Musti, ma mõtlen?”

Valter ja Hedvig noogutasid agaralt.

„Kas te teate, mis tee see on?”

„Ei,” ütlesid Valter ja Hedvig korraga.

„Hästi, ma räägin siis teile. See on osa Rail Balticu taristust. Hakkab Lõuna-Eestit logistikakeskusega ühendama. Mina olen insener. Geoloog, kes tegi aluspõhja uuringuid. Kas hakkab koitma?”

„Mis meil siin koitma peaks,” nähvas Hedvig.

Mees vahtis hullu pilguga autotuledest valgustatud teed ja raputas pead. Siis hakkas ta jutustama.

„Eile lõi kopp kolksuga vastu kivi. Ma lasin pinnase pealt ära koorida. Need olid lamedad kivid, mingisugused märgid peal. Väga vanad. No kohe väga vanad. Tuhat aastat vähemalt, võib-olla rohkemgi. Muidugi tegin ma kohe kõne Tallinnasse. Kivid olid mingisugune kalme või haud või midagi sellist. Me oleks pidanud kohe tööd lõpetama ja Muinsuskaitseameti Arheoloogiapärandi osakonnaga ühendust võtma. Aga teate, mis tähtsad Tallinna ülemused ütlesid?”

Insener nõjatus ettepoole ja vahtis vaheldumisi Hedvigit ja Valterit.

„Ei,” ütles Valter.

„Küsisid, mitu meest brigaadis on. Kuus oli. Kõigile kolm tonni preemiat ja sulle kümme. Need kivid peavad teelt eest kaduma. Tähtajad on kukil. Iga kaotatud päev läheb firmale üle kahesaja tonni maksma. Arheoloogid võivad kuu aega kaevata. Me ei saa seda endale lubada. Riigi kompensatsioon ajab naerma.

Kutsusin mehed kokku ja rääkisin asja ära. Kõik olid rõõmsad. Peale minu muidugi. See on üsna korralik seaduse rikkumine.

Tõstsime siis pealmised kivid kõrvale. Need olid ikka päris korralikud. Meetri kandis laiad ja mitu meetrit pikad. Paksus vähemalt viiskend senti. Mul oli õigus, see oli haud. Aga mitte inimeste oma. Seal oli vähemalt viiskümmend lehma laipa, kõik süsimustad. Kõik nagu eile sinna kivide vahele auku visatud, täiesti terved. Isegi silmad olid süsimustad. Nüüd saan aru, et nad olid sinna peidetud. Oleksid pidanudki sinna jääma. Alatiseks.

Ja hommikul vara tulid lehmad. Elusad.”

Insener harutas käe ümber keeratud neoonvesti lahti ja sirutas käe esiistmete vahelt ette. Vaatamata korbatanud vereklimpidest oli näha, et sõrmedest oli alles ainult pöial.

„Kui mina hommikul soojakust välja jõudsin, rebisid kaks musta lehma parasjagu üht ekskavaatorijuhti ribadeks. Ma sain aru, et me olime haua avamisega mingisuguse viiruse vallandanud. Need olid läheduses asuva farmi hulluks läinud lehmad. Ma nägin kuidas hüperpigmentatsioon levis mulle lähima lehma kerel kiiresti ja nad järjest mustemaks muutusid. Ma arvan, et ei ole seletatav, kuidas lehmade maos ensüümid praktiliselt hetkega muutusid, aga nüüd olid nad igatahes lihatoidulised. Siis ründas kalluri tagant üks mind ja hammustas mul sõrmed ära. Sellest ajast olen põhimõtteliselt jooksnud.”

Hedvig vaatas oma iPhone’i. Ta suurendas üht pilti. Siis tegi ta väga iseloomulikku häält, mida Valter oli pidude hommikupoolses otsas tihti kuulnud.

Hedvig kummardus ja väljutas kogu mao sisu jalgade ette. Insener noppis esiistmete vahele pudenenud telefoni ja uuris pilti.

„Kuna see tehtud on?” küsis ta.

„Mõni tund tagasi,” vastas Valter ja küünitas, et pilk pildile heita. Insener keeras telefoni nii, et Valter nägi telefoni ekraani. Valter tundis pildi ära. Ta ise oli selle pildistanud, kui Hedvig oma instasessiooni tegi

Natuke udusel pildil oli lehma pea. Tema suust välja tilpneva punase moodustise küljes rippusid naharibade küljes ilmeksimatult inimese varbad.

„Kurat, see levib kiiremini, kui ma oleks osanud karta,” ütles Insener mõtlikult enda ette. „Loogiline muidugi, lehmad peavad ju mäletsema. Nüüd mäletsevad nad heina asemel inimeste kehaosi...”.

Hedvig tõmbas käega üle oksese suu.

„Ma ei saa aru, mis asi on mäletsemine,” küsis ta kõõksudes ja oksendas uuesti.

„Mäletsemine,” ütles Insener mõtlikult. „Veised suudavad süües rohtu vaid osaliselt ära närida. Hiljem liigub see seedekulglat pidi üles ja nüüd peenestavad nad närides toidu lõplikult. Ilmselt on see omadus jäänuk ajast, kui veiste eellased pidid metsikus looduses kiiresti heina alla kugistama ja siis ennast kusagile kiskjate eest ära peitma...”

Viis minutit hiljem jõudsid nad asfaldile. Valter ei pidurdanud, keeras järsult vasakule, lastes auto tugevalt külglibisemisesse.

„Uhh, siin saan ma vähemalt saja viiekümnega sõita. Kui mõni lehm peaks tee peal uimerdama, sõidan tast läbi.”

Hedvig ja Insener noogutasid agaralt.

Ühtegi lehma nad rohkem ei näinud.

„Pea siin kinni,” ütles Insener. Nad lähenesid autorongile, mis oli teepervele seisma jäänud, kõigil mootorid käimas ja tuled põlemas. Valter ei hakanud kõrvale tõmbama, vaid peatas auto keset teed.

„Edu teile,” ütles Insener ja ronis autost välja, kuid pöördus siis ringi.

„Võiksime vist telefoninumbreid vahetada.”

„Milleks?” kähvas Valter ja Hedvig raputas pead.

„Noh, ma mõtlesin, et võib-olla hakatakse midagi uurima või on mingi kompensatsioon ette nähtud...”

„Kompensatsioon mille eest?”

„Auto remont äkki...”

„Mu autol ei ole midagi viga,” jõratas Valter, pani käigu sisse ja võttis kohalt nii äkiliselt, et Insener pidi tagasi hüppama ja autouks paugatas inertsist kinni.

Valter vahtis klaasistunud pilgul esitulede valguskoonust enda ees ja lisas kiirust.

„Äkki siin ei ole enam nii palju vaja,” ütles Hedvig.

Valter pilgutas kiiresti silmi nagu oleks ta unest virgunud.

„Jah, muidugi,” ütles ta ja lasi gaasipedaali lõdvemaks.

Hedvig pani käe Valteri reiele.

„Mis see siis nüüd oli?”

„Kurat seda teab. Igatahes saame sellest kolkast minema. Ma tahaks need kuradi väärakad lehmad ära unustada.”

„Ma tahaks ka ära unustada,” sosistas Hedvig.

Natuke aega valitses autos vaikus.

„Kas me peaksime kellelegi helistama?” küsis Hedvig viimaks. „Teada andma, mis seal juhtus.”

„Milleks?”

„No, võib olla keegi läheb ka kogemata seda teed mööda ja siis tulevad need lehmad metsast välja ja...”

„Nägid, mis autod seal seisid, kus see veidrik maha läks?”

Hedvig raputas pead.

„Mõnel oli „Siseministeerium” ukse peale kirjutatud. Nad teavad praeguseks juba üsna hästi, mis seal toimub.”

Justkui Valteri sõnade kinnitamiseks lendasid samal hetkel üle nende pea kaks Apache lahingukopterit.

Hedvig otsis kotist siidripudeli, keeras korgi maha ja võttis kolm pisikest sõõmu. Siis tõmbas ta e-sigaretist sügava mahvi. Autos levis eriti sensuaalne aroom. Hedvig oli selle e-poest ostnud ja selle nimi oli „UnZipped Wild”.

„Lähme festivalile,” ütles Hedvig.

Valter vajutas gaasipedaali jälle põhja.

„TriggerTrance” festival oli juba vähemalt kolm tundi kestnud, kui Valter ja Hedvig kohale jõudsid. Sellest ei olnud midagi, kuulsamad DJ-d pidid nagunii alles öösel peale minema.

Nad võtsid mõned õlled ja siidrid, nõksutasid muusika järgi natuke aega päid. Valter haigutas. Hedvig haigutas. Siis haigutasid mõlemad korraga.

„Ma’i tea, äkki peaks hotelli minema?” küsis Hedvig.

Valter noogutas.

Nad trügisid läbi rahvamassi väljapääsu poole. Järsku jäi Hedvig seisma ja sikutas Valterit käisest.

„Mida?” uuris Valter pahuralt. Tal oli kõigest villand.

Hedvig näitas sõnatult sõrmega piirdeaia kõrval olevale platsile, mis jäi festivalialast väljapoole.

Tänavalaternad valgustasid eemalt umbes kümmet süsimusta lehma, kes aeglaselt lähemale loivasid. Mõned lõbusas tujus seltskonnad tegid lehmade taustal selfisid või pildistasid niisama. Üks purjus tüdruk vaarus jalgadele ja hakkas lehmadele käed laiali vastu minema. Ilmselgelt tahtis ta neile pai teha.

Hedvig ja Valter vahtisid teineteisele ammuli suudega otsa. Tüdrukule lähim lehm ajas samuti suu ammuli.

„Nad ei usuks meid iial,” kähises Valter. Hedvig noogutas. Nad pöörasid ringi ja pistsid jooksu. See ei säästnud nende kõrvu verd tarretama panevast karjatusest, millele järgnes paaniline kisendamine paljudest erinevatest suudest.

See kasvas ja kasvas ja kasvas.

Juba kaheksateistkümnes veokitäis saabus viiekümne ruutmeetrise betoonist sarkofaagi juurde ja kallutas musti lehmarümpasid teistele samasugustele otsa.

„Viimane?” küsis bioloogilist kaitseülikonda ja maski kandev kogu.

„Jah,” vastas autojuht, kes kandis samasugust ülikonda. Kolmas kollast kilemundrit kandev mees käivitas traktori ja lükkas sahaga kaks servale kukkunud korjust teiste juurde.

Pool tundi hiljem oli seltskond vahetunud. Kohale oli veerenud kaks hiiglaslikku teleskoopkraanat. Kaitseülikondades mehed hüppasid kaubikust välja ja kinnitasid kiiresti konksud aasade külge. Vaid mõne minutiga tõsteti kaks 18 tonnist raudbetoonist kaant sarkofaagile peale. Kraanameeskonnad kadusid nii kiiresti, kui said.

Vaid üks kollane kuju jäi betoonplokkidest kokku laotud groteskset kenotaafi silmitsema.

Neli kinni õmmeldud sõrmekönti sügelesid meeletult, aga ta ei saanud neid sügada. Haavad olid veel liiga värsked.

Ta otsis taskust telefoni ja toksis paberilipaka pealt numbri. Päris pikalt kutsus, enne kui keegi vastas.

„Jäh,” kostis kuularist.

„Valter, sina vä?”

Vastust ei tulnud.

„Mina olen Rünno Lambakampsun. Mäletad? See, kelle te metsas auto peale võtsite.”

Vaikus teisel pool kestis.

„Mõtlesin, et annan sulle teada. Sellega on nüüd kõik.”

„Kust sa mu telefoni teada said?”

„Autonumbri järgi. Siseminister isiklikult lasi päringu teha. Aga see ei ole tähtis. Tähtis on, et kõik lehmad on maha notitud. Kõik 351 tükki. Me paneme nad betoonkirstu, kuni keegi nad tuhande aasta pärast jälle leiab.”

Rünno hakkas enda nalja peale ise naerma.

Teisel pool toru valitses morn vaikus.

„Kuuled ikka? Alguses prooviti neid põletada, aga keegi teadlane märkas, et tuhastamiseks piisav temperatuur ei hävita viirust. Neist kuradi raibetest ei saagi teistmoodi lahti, kui tuleb maha matta. Siis tuli ühel ministeeriumi blondiinil idee, et kui nad tuhat aastat sarkofaagis lekkimata olla said, siis teeme meie ka sama.”

Vaikus telefoni teises otsas hakkas juba kõrvale haiget tegema.

„Aga tead, mis on kõige naljakam? Seal festivalil, kus teie ka käisite, sõid lehmad ära ainult kolm inimest, aga rüseluse, paanika ja jalge alla tallamise tõttu suri kolmkümmend seitse ja üle kahesaja sai viga. Kuuled sa mind ikka? Ja üleüldse sõid lehmad kõigest üheksa inimest ära. Teadaolevalt.”

Oli kuulda, et keegi hingas närviliselt torusse.

„Käi persse!” ütles Valter ja katkestas kõne.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0520)