jyrka 2

Alustama pean vist tõsiasjast, et biopunk kui selline on küberpungi tuletis. Ei, mitte mingi noorem vend või juhm sabassörkija. Lihtsalt küberpunk, kui murranguline ulme alaliik lükkas mingid asjad liikuma ja nii hakkas tekkima ka teisi kirjanduspunklikke liike. Kui me juba eristame arvuteid ja nende mõju ulmes, siis miks mitte eristada ka aurumasinaid, või näiteks bio-kraami. Aurupunk kasvas kiirelt suureks, unustades küberpungi ja selle mõju. Iseküsimus, kas see populaarne kraam on enam seesama aurupunk, mida eelmise sajandi 80ndate keskel küberpungiga seostati, sest tehnoloogiline veidrus neis teostes on taandunud visuaalse veidruse ees ning kaasaegne aurupunk on pigem maneerlik kostüümidraama kui sisuline anakronismikuulutus.

Biopunk või siis ribofunk, kui viidata Paul Di Filippo teedrajavale jutukogule „Ribofunk“ (1996) tekkis ka justkui küberpungi tuules, aga erinevalt aurupungist ei olnud tal sedavõrd eristuvat nägu-sisu ja nii olemegi jõudnud olukorda, mil pea iga biopungi teemaline wõrguotsing annab kätte portsu ilmselgeid ja mitte nii ilmseid küberpungi teoseid, mille hulgast tuleb siis alles otsima ja kaaluma hakata, mis on küber- ja mis biopunk. On ju paljud biopungi teost moodustavad elemendid needsamad, mis määratlevad ka küberpunki. Mässulisus, kontrakultuursus, nihilism jne. Arvuteid asendab biomaterjal, millega tehakse siis midagi ühiskonna ja/või inimliigi hüvanguks, või suisa kiuste.

Ja siin tekib omakorda küsimus, kas varasemate aastate bioulme on ka biopungi eelkäija... noh, et nagu küberpungile leiti laadung eeltekste? Kas kõik need lood inimeste ümberehitamisest-kujundamisest sobitumaks eluks võõral planeedil, kas need kõik on biopunk? Ah, et mässu napib? Kui aga tegelased siiski ka mässavad kehtivate normide vastu, kas siis on biopunk?

Miks ma sellest nii pikalt? Noh, et mul paluti kirjutada mitteingliskeelsest biopungist. Kuna ma aga polnud kunagi täpsemalt mõelnud, mis see biopunk üldse on, siis tegin vastavad otsingud, sain vastuseks üsna üldsõnalised definitsioonid ja üsna korduvad nimekirjad teostest. Nagu ma eespool ütlesin, olid teosed nimekirjades sageli sellised, mida ma olin pigem harjunud küberpungiks pidama. Olgu, nii mõneski küberpunktekstis esineb vähemal-suuremal määral ka biomaterjaliga mässamist ning kui juuksekarva mitte lõhki ajada, siis on need teosed nii küber- kui ka biopunk.

Veel nutusemaks muutus aga olukord, kui ma läksin oma otsingutega väljapoole inglise keelt. Jah, eks biopungi nimekirju oli ka teistes keeltes, aga praktiliselt alati olid need koopiad ingliskeelsetest. Alguses tundus mulle, et ma otsin valesti või valest kohast, aga mingil hetkel sain aru, et küberpungi seos seletab siin paljut.

On ju küberpunk isegi inglise keeles paras servakirjandus. Jah, autorid olid häälekad, omanäolised ja mõjutasid paljut, aga tekste endid oli ju vähe! Olgu, hiljem on lisandunud veel ja veel tekste, aga neid pole siiski kuigi palju. Väljapoole inglise keeleruumi jõudis küberpunk aga mõningase viivitusega. Põhjused nii tehnoloogilised, kui ka poliitilised. Vanas Euroopas polnud arvuteid ja eks ulmegi rähkles kriisist-kriisi. Prantsusmaa oli 1968. aasta mõjul kõrgelt käinud prantuse ulme uue (avangardse) laine järgses sügavas pohmellis, mis tähendas, et autorid pidid õppima taas lugejasõbralikumalt kirjutama ja lugejad taas taipama, et ulme kannatab lugemist. Tõsi, prantslased said küberkraamile kiirelt pihta, avaldasid olulised tõlked ja kirjutasid ka ise üht-teist sünkroonis ja korralikul tasemel. Lääne-Saksamaal püüti aga kioskites müüdavale sopasarjade ulmele paremat ja kunstilisemat läiget anda. Ajuti see ka õnnestus ja kui ei õnnestunud, siis autorid said ometi maitse suhu ja hakkasid kirjutama paremaid ja võimsamaid tekste. Sotsleeris polnud samuti arvuteid ja oli lisaks veel nn raudne eesriie ning nende kahe teguri kombinatsioonina polnud küberpungil neis riikides mingit võimalust. Jah, eks sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemisel küberpunk seal tekkis, aga see polnud enam klassikaline küberpunk...

Kui nüüd veelkord meenutada, kuidas küberpunk on isegi angloulmes nišikirjandus, siis biopungi kohta võib öelda, et see niššide nišš. Kui juba küberpunk oma alamžanrilise spetsiifikaga tekitab lihtsamas ulmefännis sageli tõrkerefleksi, siis biopunk seda enam. Arvutit on tänapäeval vähemasti igaüks näinud – iseküsimus, kas nägija on ka midagi sisulist taibanud. Aga genoomi ja muud taolist ei kujuta enamus inimesi endale isegi ette. Ma arvan, et umbes siit tuleb ka otsida biopungi teoste vähesust. Muutus ka ju aurupunk alles siis menukaks, kui anakronistliku tehnika asemel hakkas kekskenduma pentsikule rõivastusele ja äraspidisele romantikale.

Kui aga püüda nimetada kasvõi paar mitteingliskeelset biopungi teost, siis olen ma omajagu raskustes. Noh, kas tšehhi postmo(der)nitseva autori Peter Heteša küberpunkromaanid on ka ühtlasi biopunk? Või kas poolaka Jacek Dukaj pikk lühiromaan „Extensa” (2002) on vaid lugejavaenulik pajatus posthumanitest, või saab seda ka biopungi alla nügida.

Ilmselge, et Sergei Lukjanenko romaan „Genoom” (Геном; 1999) on biopunk või siis vähemasti biopunklik kosmoseooper, sest tegevus toimub maailmas, kus inimeste genoomi on muudetud, täiustatud. Kõik selle nimel, et inimene saaks oma asjadega paremini hakkama, või siis saaks paremini hakkama kohal, mille keegi talle on määranud. Näiliselt utoopia, aga eks me kõik tea, milliste kavatsustega on sillutatud põrgutee...

Kui ma aga hakkasin mõtlema biopungile ja mitteingliskeelsele ulmele, siis jõudis mu mõte ikka ja jälle tagasi poolaka Maciej Żerdziński romaanile „Lahkuda Los Raquesist“ (Opuścić Los Raques; 2000). Ma pole päris kindel, kas see on biopunk, või isegi küberpunk, aga sõge ja punk on romaan küll. Äh, otsutage ise! Lastakse alla võõras kosmoselaev. Tulnukas saab surma, aga linn külvatakse üle tulnuka tükkidega. Üks tudeng lahustab tükikese tulnuka ihu ja saab narkootikumi, mis loob nägemusi ja avab n-ö uksi alternatiivreaalsustesse. Inimeste meeled ekslevad fantoomrealsustesse ja sealpoolsus imbub meie maailma...

Lõpetuseks pean ma kurtma, et minu mälu töötab pisut teistpidi, kui enamikel. Vähemasti tundub mulle nõnda, sest mu käest küsitakse pidevalt, et nimeta sellel ja sellel teemal kirjutatud teoseid. Teatakse, et ma olen palju ja erinevat lugenud ning siis loodetakse saada mingit pädevat nimekirja. Minul jääb aga meelde autor ja pealkiri ning teosest mingid ägedad või tüütud kohad, aga mitte teema(d). Ja nii ma siis taoliste küsimiste peale kehitan õlgu ja parimal juhul suudan endast välja pressida üks-kaks pealkirja. Mõnikord hiljem meenub üht-teist veel, aga siis pole küsimus enam aktuaalne. Ma olen täitsa veendunud, et paar-kolm kuud pärast käesoleva kirjatöö ilmumist tuleb mulle nii mõnigi biopungi tekst meelde. Midagi saksakeelset igatahes kirvendab kusagil mälu ja mittemälu piiril...

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0500)