Ulmestaar Virko Pirrus
Ilmselt mitte väga originaalne tutvustus - ulmekirjanduse neelaja juba lapsepõlvest saati. Ulmeringkonnas ei ole ma kindlasti väga tuntud nägu (aeg-ajalt vaid Estconile sattunud) - minu „ringkond“ on olnud rohkem raske ja tumeda muusika scene. Samas on neil kahel võrdlemisi palju kokkupuutepunkte, mis mulle isiklikult sobib väga hästi.
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?
Neid vastuseid kirjutades olen jõudnud umbes 2/3 peale Alastair Reynoldsi viimase raamatuga „Inhibitor Phase“. Kui Orpheuse Raamatukogus ilmunud jutud välja arvata, siis on see minu esimene tõsisem tutvus Revelation Space universumiga. Üsna ilmselgelt valest otsast, aga hetkel ei sega see üldse. Samas olgem ausad - ma tõenäoliselt kirun valjult, kui ma ükskord õigest otsast alustan ja suuremat osa toimuvast juba ette tean. Väga kobe „space opera“!
Selle aastanumbri sees olen läbi lugenud mitu Mark Lawrence´i triloogiat. Kui Jaagup Mahkra nimetas filmi „The Northlander“ metal-muusika filmikunsti ekvivalendiks (väga ebatäpne tsitaat, aga mõtte annab edasi), siis minu arvates võiks Lawrence´i „The Broken Empire“ olla täiuslik ekstreem-metal kirjasõna kujul. Verine, räpane ja küüniline grimdark-fantasy võrratus postapokalüptilises, lugejale ähmaselt äratuntavaid kohti ja objekte täis maailmas. Minu jaoks vaat et kuulikindel retsept!
Väga head on ka „The Book Of The Ancestor“ ning „The Book Of The Ice“ triloogiad - tõsi, neist viimase puhul ootab kolmas osa veel läbitöötamist.
Meeldisid ka Jonathan Frenchi „The Lot Lands“-sari (jutt keerleb tühermaal ringirallivate tsikliklubide ümber - ainult et ratturiteks on inimeste ja orkide värdjatest järeltulijad ning sõiduvahenditeks hiigelsuured sõjasead) ning Scott Lynchi Locke Lamora-vargatriloogia.
2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Õnnestunud maailmaloome, hea kirjastiili, kordaminevate ja piisavalt sügavate tegelaskujude, ning kindlasti ka huvipakkuva üldtemaatika rohkem või vähem õnnestunud sulam. Enamasti on see suhteliselt kiirelt aru saada, kas raamat läheb minu jaoks „käima“ või ei.
Eemale peletavad: diibitsev soga lihtsalt diibitseva soga pärast; klišee klišee otsa (eriti fantasys); pinnapealsus ja hõredus, teisalt ka lobapidamatus; kõikidele meeldida üritamine või siis autoripoolne maailmavaateline jutlustamine.
3. Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.
Esiteks klassikud, kes mõjutasid õrnas eas. Siin ei ole üllatusi - vana hea tõlkekirjandus, mis omal ajal igas endast lugupidavas raamaturiiulis olemas oli: Jules Verne („Saladuslik Saar“), Arthur Conan-Doyle („Kadunud maailm. Maracoti sügavik“), Arthur C. Clarke („Linn ja tähed“), Clifford D. Simak („Härjapõlvlaste kaitseala“), Stanislav Lem („Eeden“).
Hiljem lisandunutest on eredalt meelde jäänud ja mõjutanud: J.R.R. Tolkien (ei salga - minu jaoks äärmiselt oluline gateway), H. P. Lovecraft, kirjastuse Fantaasia varajane ots (Poul Anderson, Michael Moorcock), Harry Harrisoni Surmailma-saaga, Dan Simmons („Hyperion Cantos“), Stephen Baxter („Ajalaevad“), G.R.R. Martin („A Song Of Ice And Fire“).
Viimase aja lemmikutest sai Mark Lawrence juba mainitud. Lisan siia kindlasti ka Joe Abercrombie, kelle „The First Law“-triloogiat loen isiklikult pea perfektseks fantasy-teostuseks.
4. Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?
Eks ikka näljast uute ja eelmistest veelgi põnevamate maailmade ja seikluste järgi, nimetagem seda siis eskapismiks või mitte (minu poolest võib). Sai alustatud klassikaliste seiklusjuttudega ja mindud tasapisi üle kangemale kraamile - niipalju kui koduse raamaturiiuli ja hiljem raamatukogu valik lubas.
Kummaline. Ma olen ulmet ja fantasyt lugenud ikka päris korralikult ja see protsess jätkub endiselt (nüüd küll pigem hooti), aga ma ei ole end kunagi pidanud hardcore-ulmefänniks või ulmeringkonna-inimeseks. Eeskätt siis selliseks, kes läviks aktiivselt teiste omasugustega, kolaks mööda -cone ja osaleks muudes ühistegevustes. Minu jaoks on ulme olnud pigem sidequest - oluline ja omal kohal, aga mitte „number 1“ armastus.
Ulmekirjanduse päev 17. septembril!
Laupäeval, 17. septembril 2022 toimub Tallinna Keskraamatukogu peamajas (Estonia pst 8) ulmekirjanduse päev, tähistamaks koos huvilistega selle armastatud žanri olemasolu ja mitmesuguseid avaldusi, ning tutvustamaks ulmet kõigile uutele huvilistele. Ulmepäevast toimub otseülekanne Keskraamatukogu Youtube’i kanalil.
Kavas on ettekanded, kuulama aga tulge ikka koos küsimustega! Veiko Belials tutvustab ulmežanri avarust ja eesti ulme ajalugu; Maniakkide Tänav räägib LitRPG ehk mängurikirjanduse olemusest; Mairi Laurik mõtiskleb raamatukogudest kirjandusteostes ning raamatukogunduse tuleviku üle läbi ulmekirjaniku silmade; Andrus Org ja Jaak Tomberg arutlevad ulmeoleviku, küberpungi ja tehnoloogia arengu üle. Toimub ulmeloomingukonkursi tulemuste avalikkustamine ja parimate auhindamine, kus verivärskete ülilühijuttude ja ulmekunstitaieste autoreid saab loodetavasti kohapeal näha ja kiita.
Lisainfot ulmepäeva kohta: https://keskraamatukogu.ee/ulmepaev/
Programmi toetavad: Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital, Raamatukogude aasta 2022, Eesti Ulmeühing, kirjastus Lummur ja ulmeajakiri Reaktor.
Mängudeöö 17 septembril!
Pärast seda, kui ulmekirjanduse päeval on mõtted kihama aetud, on paras aeg meelte lahutamiseks minna edasi Ülemistele, kus Apollo kino vallutavad mängud, mängusõbrad ja mängulised ideed. Lähemat infot leiad Level1 kanalitest, Mängudeöö teemalehelt ja FBst:
https://www.facebook.com/MangudeOO
Abracadabra Jupiteris
Rahvusringhäälingus kõlab järjeloona Meelis Friedenthali jutt "Abracadabra". Jutt ilmus kogumikus “Eesti nõid”.
https://jupiter.err.ee/1608677065
Tombergi autoriõhtu Tsoonis
„Stalkeri“ pop-up muuseumi autoriõhtute sarjas kõneles Jaak Tomberg 25. augustil “Ulmelistest tsoonidest ja utoopilistest soovidest”.
Muuseumi tegemiste kohta saab teavet siit:
https://www.stalkerthemepark.ee/
Autoriõhtute salvestused laekuvad siia kanalile:
https://www.youtube.com/channel/UCl47CZ7tz3Vv1f6oRFjwhPg
Loe veel:
kultuur.err.ee/1608693961/stalkeri-pop-up-muuseumi-autoriohtud-jatkuvad-jaak-tombergi-ettekandega
Õhtud eesti ulmega
12. augustil toimus Tartu Kirjanduse majas kohtumine Tartu linnakirjanik Paavo Matsiniga. Vestlust elust ja ulmest, alkeemiast ja kirjandusest juhtis Veiko Belials.
Pildistas Kersti Taurus
Pildistas Kristjan Rätsep
Aasta tagasi HÕFFil: salvestus ulmefilmide vestlusringist
Möödunud aasta HÕFFil sai maha peetud juturing ulmefilmide ja ulmejuttude filmiks vormimise teemal. Ütlesid ja arvasid Veiko Belials, Jüri Kallas, Laura Loolaid. Vestlust salvestati taskuhäälingu tARTu hääl tarbeks, aga tehnilistel põhjustel ei saanud materjalist täiemõõdulist häälinguosa. Küll aga anti fail lahkesti Veiko kätte, kes selle omakorda lahkesti meile andis. Nüüd saab juturingi kuulata Reaktori Youtube’i-kanalist:
Lisaks tasub tARTu hääle sisukorras järge ajada, sest ulmega seotud osi kogunes sinna mitmeid (eriti esimesel hooajal):
https://tartupood.ee/podcast-tartu-haal
