Märkmed põhinevad ökoulme aiaseminari raames peetud ettekandel „Ökoulme: võimalusi ja väljakutseid“ (9. juunil 2022 Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses).

Vähemalt ühes mõttes on „ökoulme“ tautoloogia. Aga et jõuda selleni, mis mõttes, tuleks „ökoulme“ kõigepealt laiemasse kirjanduspilti asetada. Selleks aga astugem mõned sammud tagasi ja liikugem tasandi haaval kirjanduse kui niisuguse juurest edasi ökoloogilise ilukirjanduse ja seejärel teadusulme juurde.


I Kirjandus, keel ja keskkond

See on esimene, kõige üldisem tasand.

Raamatus „Vaimu paik“ on Jaan Kaplinski öelnud:

Kõige rohkem olen mõelnud kahest valdkonnast, mida ma mingil määral tunnen: keelest-keeletadusest ja loodusest-ökoloogiast. /.../ Oleme oma ümbruse muutnud liiga lagedaks, liiga ühenäoliseks muruks – nagu oleks ideaaliks tükk maastikku, mis kujutab endast sisuliselt kasvavatest taimedest vaipa ja sarnaneb juba plastvaibaga, kunstmuruga. Ja ma olen mõelnud, et keelega on tegelikult midagi samasugust: mõlemad süsteemid on meist vanemad, suuremad ja keerulisemad, me ei mõista neid päriselt, ja kui tahame neid „korda teha“, siis on alati oht, et lihtsustame neid liialt ja rikume nad ära.

Keel ise on niisiis teatud laadi keskkond: vähemalt on see kirjanduse keskkond. Kirjanduses tegeletakse süvitsi keele kui teatud laadi keskkonnaga: nüansseeritakse, rikastatakse, hoitakse alal teatud laadi mitmekesisust. Ma ei taha seda siin ütlemata jätta, sest nii võib jääda mulje, et ainult teatud laadi kirjandusel on ökoloogilise tundlikkuse süvendamisel kaasa rääkida. Aga ei ole: kirjandusega tegelemine – lugemine või kirjutamine – hoiab alal ja loob juurde keelelist mitmekesisust ja nüansitundlikkust kui teatud laadi liigirikkust. Mil moel suurendab ja süvendab see omakorda keskkonnatundlikkust ning aitab sedakaudu alal hoida ka keskkondlikku liigirikkust – see on seos, mida tasuks minu arvates lähemalt uurida. Või sellel suunal vähemalt oletusi teha. Pakun välja, et see seos on kui mitte otsene, siis vähemalt allegooriline.

Lihtsamalt võiks küsida: kas need, kes kirjutavad ja loevad rohkem, on keskkonna enese suhtes tundlikumad?


II Ökokirjandus / ökoloogiline ilukirjandus

See on superžanr, mis hõlmab kõiki keskkondliku suunitlusega kirjandusteoseid. Jim Dwyer toob raamatus Where the Wild Books Are: A Field Guide to Ecofiction välja neli selle žanri kriteeriumit:

1) Mitte-inimlik keskkond ei toimi selles mitte ainult raamistava seadistuna, vaid vahetu kohaloluna, mis sisendab inimajaloo tingitust loodusloost;

2) Inimhuve ei peeta siin ainsateks legitiimseteks huvideks;

3) Inimvastutus keskkonna ees on siin osake teksti eetilisest suunitlusest;

4) Tekst annab vähemalt varjatult aimu keskkonnast kui protsessist. Keskkond pole siin konstant või antus.

On selge, et niisuguste tunnuste või tunnusvõrsetega tekste ei leia üksnes mõnest konkreetsest žanrist, vaid mistahes kirjandusest: proosast, luulest ja draamast; antiigist, pastoraalist ja maagilisest realismist; Emersonist ja Thoreaust Steinbecki, Lawrence’i ja Londonini; Le Guinist Butleri, Atwoodi ja Kingsolverini; Masingust, Kaplinskist, Õnnepalust Sommeri ja Mikitani; Krullist Pärtna ja Viluni, jne. Nõndapalju ökoloogilisest ilukirjandusest: kindlasti on see tasand natuke kitsam kui kirjanduse kui niisuguse oma.


III Teadusulme

Kindlasti võime selliseid tekste leida teadusulmest. Eristasin äsja laiemat tasandit, kus kirjandus kui niisugune toimib potentsiaalselt keskkonnatundlikkuse süvendajana, kitsamast tasandist, mille tekstides on keskkondlikkust otsesemalt tematiseeritud, vormiliselt esile tõstetud või narratiivselt rõhutatud. Järgmise käiguna tahtsin teha sama eristuse teadusulme sees: leida ökoulmele teadusulme sees mingi kitsam koht või asetus.

[Vahepala: lüürikauurija John Shoptaw on eristanud (laiemat) loodusluulet ja (kitsamat) ökoluulet. Viimast eristab esimesest eksplitsiitne ehk esiletõstetud ökotsentrism ehk inimesekesksusest loobumine. Umbes sarnast eristust tahtsin teha minagi: kas loodusluule ja ökoluule suhe on sarnane teadusulme ja ökoulme suhtele?]

Aga siin sattusin huvitavatesse ja teoreetiliselt virgutavatesse raskustesse, kuna sellest vinklist vaadates hakkas: (1) teadusulme paistma loomuldasa väga keskkonnatundlikuna ja ökotsentristlikuna; (2) ökoulme hakkas tunduma tautoloogiana; (3) tundus, et teadusulmel, milline ta ka poleks, on loomuldasa väga palju ökokriitilist potentsiaali. Miks see nii on – just see muutus mu põhiküsimuseks.


IV Ghoshi paradoks ja vastulaused

Alustan sellele vastamist paarist india kirjaniku Amitav Ghoshi tõdemusest raamatus The Great Derangement (2015), kus ta käsitleb kirjandust ja kliimamuutust:

Tõepoolest, võiks isegi väita, et kliimamuutusega tegelev kirjandus pole juba oma olemuselt niisugune, mida tõsised kirjandusajakirjad tõsiselt võtaksid: ainuüksi selle teema mainimine toob endaga kaasa romaani või lühijutu alandamise teadusulme žanrisse. Jääb mulje, nagu oleks kliimamuutus kirjandusliku kujutlusvõime jaoks mingil moel maaväliste jõudude või planeetide vaheliste rännakute lähisugulane.

Kui teema pakilisus oleks tõsiduse kriteerium [---] siis peaks sellest kindlasti järelduma, et kliimamuutusega tegelemine on prioriteet kirjanike jaoks üle kogu maailma – aga tundub, et sellest on asi väga kaugel.

Lisaks ei tulenevat kliimamuutuse vähene käsitletus väljaspool teadusulmet Ghoshi arvates mitte autorite „isiklikest eelistustest“, vaid „iseäralikest vormidest, kuidas kliimamuutus paneb vastu sellele, mida praegu kutsutakse

- Mida tähendab kliimamuutusega „tegelemine“ kirjanduses?
- Mis on „tõsiduse“ kriteeriumid (aja)kirjanduses?
- Milline on kliimamuutuse „lähedus“ või „sarnasus“ maaväliste jõudude ja planeetidee vaheliste - rännakutega?

Lisaks on muidugi selge, et Ghosh rabeleb siin mõningate „mittetõsisesse kirjandusse“ puutuvate tüütute eelarvamuste küüsis, millega teid Reaktori veergudel pole mõtet veel rohkem tüüdata. Kuid sellegipoolest tabab ta ära pealtnäha intrigeeriva paradoksi: ehkki planeet Maa ja selle ökosüsteem on ainsuslikult ja intiimselt „meie oma“, „tegeletakse“ selles toimuvate kliimamuutustega „maaväliste jõudude“ ja „planeetide vaheliste rännakute“ vaimus.

[Vahemärkus: ühele ohukohale osutab selline tähelepanek küll: et kliimamuutuse ja maaväliste jõudude mõtteline lähendamine võib juhtida tähelepanu kõrvale kliimamuutuste inimmõjulistest, süsteemsetest põhjustest.]

Kuid selle tõdemuse kahju on suurem kui kasu ning põhineb eelarvamusel, et kuna „tõsine kirjandus“ tegeleb „maapealsete jõududega“, siis ainus võimalus kliimamuutustega „tõsiselt tegeleda“ on teha seda täieliku samastamise/realistlikkuse printsiibil: kuna planeet Maa ökosüsteem on intiimne ja ainsuslik, siis polevat võimalik selle kliimamuutustega „tõsiselt tegeleda“ kuidagi „maavälistes“ või olemasolevast lahkneva maailma „terminites“.

Kuid siin ta eksib ja eksib rängalt. Kuidas nii, võite te küsida?

Siin peaks uuesti küsima, mida tähendab „kliimamuutusega tegelemine kirjanduses“? Sest kui see tähendab üksnes kliimamuutusega seonduvate küsimuste kriitilist tematiseerimist teose „süžee“ või „sisu“ tasandil, siis kas siin pole väga kitsalt või valesti saadud aru viisidest, kuidas kirjandus toimib ja mida kirjandus lugejaga korda saadab?

Sest just seda näib Ghosh „tõsiselt kirjanduselt“ ootavat: et realistlikult tegeletaks just planeet Maa praeguse ökokriisi küsimusega (pakkudes siis näiteks välja mõni usutav utoopiline stsenaarium selle lahendamiseks või muutes seda lugeja jaoks kuidagi tajutavamaks, andes sellega silmitsi seismiseks vähemalt inspiratsiooni).

[Et seda on kõige realistlikumalt ja mastaapsemalt teinud just ulmekirjanik, Kim Stanley Robinson, ei saa Ghosh muidugi teada, sest teadusulme suunas ta oma uurimuses ei vaata. Küllap olete Robinsoni lugenud – palju pikemalt kirjutan temast varsti ilmuvas uurimuses „Kuidas täita soovi“.]

Kuid kõigest sellest hoolimata Ghoshi eelarvamustesse mähitud intuitsioon ei eksi; „maavälistest jõududest“ ja „planeetidevahelistest rännakutest“ (ehk teisisõnu, teadusulmest) on „kliimamuutusega tegelemisel“ väga palju hõlpu. Ja kui kogukorpuse lahti lööte, saate teada, et iseäranis just teadusulme ongi ökokriisiga kõige rohkem tegelenud. Ja miks?

Sest tal on selleks väga tõhus ja tükimat aega sisse töötatud poeetiline ja narratiivne tööriistakast. Kui huvi on, võib seda tööriistakasti mõnel Estconil lähemalt käsitleda, kuid:

- teadusulme on väga pikalt harjutanud (inter)planetaarse mõõtkava kujutamisega (millel kliimakriis tahes-tahtmata lahti rullub). see mõõtkava haakub ühtlasi loomuldasa globaalse teadlikkusega, mis on tarvilik nii kliimakriisi teadvustamise kui ka leevendamisega;
- teadusulme oskab (nii palju kui võimalik) haarata aeglast geoloogilist aega (millel kliimakriis ja selle tagajärjed tahes tahtmata lahti rulluvad);
- teadusulme on loomuldasa keskkonnatundlik.

Just sellele viimasele aspektile tahaksin põgusalt pühendada oma järelejäänud ettekande.


V Teadusulme keskkonnatundlikkus

Miks on teadusulme fundamentaalselt keskkonnatundlik (ja teatud vaatenurgast võib olla keskkonnatundlikum kui kogu muu kirjandus)? Sest see tegeleb olemasolevast lahkneva maailma järjekindla ja süstemaatilise kehtestamisega. Sel kulub oma keskkondade kujutamise ja kirjeldamise peale määratult rohkem energiat kui näiteks realistlikul kirjandusel (mis samuti on tuntud oma mahukate „kirjelduste“ poolest).

Peatun sellel natuke lähemalt, sest realismi võrdlus teadusulmega on siin tõepoolest selgitav: kui realistlik tekst pühendub olemasoleva „tekstivälise“ maailma usutavale kirjeldamisele, siis teadusulmetekst püüab usutavalt esile manada kujuteldava maailma kontekstuaalset lahknevust olemasolevast maailmast. See katsub lugejat veenda võimaluses, et teadusulmeteksti ja selles kujutatud (kujutletava) maailma vahel toimib laadilt samasugune vastavus- ja usutavussuhe, nagu realistliku teksti ja tekstivälise (lugeja)maailma vahel. Lihtsamalt, see püüab realistlikult kirjeldada miskit, mille usutavuses on väga keeruline veenduda. Niisuguse veenmistöö tarbeks kulub tal aga paratamatult korralik kogus täiendavat kujutamisenergiat. Miks? Tom Moylan on täheldanud, et „sellest, mida realistlikus romaanis peetaks taustaolustikuks, saab traditsioonilises utoopilises kirjanduses teksti võtmeelement.“ Täpselt sama saab öelda ka teadusulmeliste tekstide kohta, kuna sarnaselt utoopiatele on nendegi fookuses kirjeldatava maailma otsustav lahknemine empiirilisest maailmast. Realistliku narratiivi kirjeldamisel võivad paljud tekstivälise maailma nähtused (nt loodusseadused, kultuuritavad, kehtiv sotsiaal-poliitiline või ideoloogiline olukord, teaduslik-tehniline arenguaste, lugematute materiaalsete objektide olemasolu jne) jääda loomuliku eelduse või enesestmõistetavusena suuresti sulgudesse (ehkki siingi on tähelepanuväärne, kui suurt tekstiruumi realism osale nendest nähtustest pühendab). Teadusulmelise maailma kujutluslikke kontekstuaalseid markereid kirjeldades, võimaliku maailma usutavat lahknevust maha märkides tuleb aga paljud nendest asjadest tekstis lahti seletada. Sestap kirjeldab teadusulme sageli realismile sarnanevas mimeetilises võtmes kujutatava maailma kõikvõimalikke üksikasju – ning kui ta seda ei tee, siis on tõenäoline, et lugejas tekib tõmme neid asju samas võtmes ette kujutada. Ent kuivõrd usutavussuhte fookuses pole mitte tekstiväline lugejamaailm, vaid sellest lahknev võimalik maailm, kulub prototüüpsel ulmetekstil oma maailma kirjeldustööks realismiga võrreldes märgatavalt rohkem ressursse: tekstivälist tegelikkust, mille realistlik tekst võib oma selja taha eeldada, peab teadusulmetekst iseeneses pidevalt kehtestama. Ning just see kehtestamiskohustus (leidku see aset kas (kirjutaja) paberil või (lugeja) peas muudab teadusulme fundamentaalselt keskkonnatundlikuks. (Sellest kõigest räägin samuti põhjalikumalt oma varsti ilmuvas uurimuses.)

Ja mul on kiusatus väita, et paradoksaalsel kombel ka kõige sirgjoonelisem tehnoloogilise progressi usku „hurraaulme“, kus inimese loodud tehnika abil vallutatakse, kodustatakse ja antropomorfiseeritakse kolonialistlikus ja/või transhumanistlikus vaimus universumi kõige kaugemad nurgad ja/või inimkeha-inimteadvuse mikroskoopilisimad salasopid, on sel põhimisel tasandil väga keskkonnatundlik. Ning keskkond, mille suhtes siin ökoloogilist tundlikkust teritatakse, ei pruugi olla üldse n-ö looduslik või orgaaniline, vaid võib olla ka läbinisti tehniline või miks mitte sünteesivalt biotehnoloogiline.

Nihet realismi inimesekesksuselt teadusulme maailmakesksusele või keskkonnakesksusele ilmestab minu arvates üks tuntud kirjanduslik näide ustest. Balzaci üksikasjalik kirjeldus Isa Goriot’ pansioniuksest ei lange võrdlemisi tõenäoliselt (realistliku) usutavusküsimuse alla. Aga kui kontori uks „laieneb (st avaneb pupilli kombel laienedes, ingl k dilate), nagu Robert Heinleini romaanis „Teispool seda horisonti“ (Beyond this Horizon, 1948), siis nihestab see lugeja maailmataju, andes võrdlemisi lihtsate vahenditega märku, et tegevustik toimub tulevikus, kujutletavas kontekstis, kus see ei saa suure tõenäosusega olla ainus tehnoloogilist arengut märkiv nähtus. Nii hakkab lugeja ootama tekstilt teisi tähiseid, mis osutaksid uue konteksti lahknevusele lugejamaailmast, ning nende tähiste omavahelist süsteemsust, mis tagaksid lahkneva konteksti usutavuse.

„Uks laienes“ võõritab: me saame kohe aru, et oleme teistsuguses maailmas ja hakkame küsima hoopis teistsuguseid küsimusi: missugune maailm see on? Kuidas sellest aru saada? kuidas selles toimida? jne.Niisiis just ulmelisel võõritusel (samavõrra või isegi pigem kui realistlikul samastumisel) on keskkonnatundlikkuse ja miks mitte -teadlikkuse süvendamisel oluline roll. Brechtilt ja Šklovskilt pärinev võõrituse või võõritusefekti mõiste on olnud oluline ka teadusulme mõjuefekti määratlemisel: Darko Suvin räägib näiteks „kognitiivsest võõritusest“. Brechti jaoks on võõritav niisugune representatsioon, mis võimaldab meil oma ainese ära tunda, kuid laseb sel samal ajal võõrana paista. Võõritusefekt tähistab Brechti jaoks tehnikat „mille abil võib inimeste vahel toimuvatele kujutletavatele suhetele anda silmatorkavuse, selgitamisvajaduse, mitte-endastmõistetavuse, mitte-lihtsalt-loomulikkuse pitsri“. Ja sama teeb teadusulme mitte niivõrd inimestevaheliste suhetega, kuivõrd maailmade ja keskkondadega. Teadusulmeline võõritus värskendab teisendavalt meie vaadet asjade-nähtuste-olevuste vahelistele suhetele. Nagu on öelnud Istvan Csicsery-Ronay, ta paneb just „maailmast“ teist moodi aru saama, kuna tähelepanu kandub indiviidilt keskkonnale:

Teadusulme keskendub laiamõõtmeliste metafoorsete struktuuride loomisele, mis suunavad lugejat kaardistama teksti tervikuna lugeja maailmale tervikuna.

Sellisel võõritusel on deantropotsentreeriv potentsiaal: inimkesksuselt minnakse üle keskkonnakesksusele. Ning kas just see pole see, mida „tõsine tegelemine kliimamuutusega“ peaks kirjanduses tähendama?

[Vahemärkus: heal luulel öeldakse olevat desubjektiveeriv toime. Seda võiks uurida täpselt samas võtmes.]

Võõrus ja kohtumine võõraga on teadusulmes väga mitmel tasandil esiplaanil: sestap on sel potentsiaali ka nt oma ja võõra vastanduse põhjalikuks kriitiliseks küsitlemiseks, teisendamiseks või ületamiseks, mis samuti on kõrgendatud keskkonnatundlikkuse saavutamiseks olulisel kohal.

Siin oleks veel igasugu asjadest rääkida, aga selle arutluskäigu põhjal tundub, et teadusulme vastab ülaltoodud ökokirjanduse neljast kriteeriumist loomuldasa kolmele. Ja mis oleks siis „ökoulme“? Kas see, mis vastab neljale?


VI Ökoulme

Selleni ma oma ettekandes ei jõudnudki. See tahab järgmist ettekannet. Igal juhul on kokkuvõtteks tunne, et mida leidlikumalt võõritab teadusulmetekst, seda suurem on tema keskkonnatundlikkust süvendav potentsiaal.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0537)