Bruce Sterling (s 14.04.1954) on mitmekülgne ja viljakas ulmekirjanik, kes on avaldanud 11 romaani ja 8 jutukogu. Mees on oma loomingus läbi teinud mitmeid muutumisi, alustades värvika seiklusulmega, liikudes sealt tehnoulmesse, mida hiljem hakati nimetama küberpungiks. Bruce Sterling ongi ehk laiemalt tuntud kui küberpungi peaideoloog ning maakeeles on ilmunud tema selle loomeperioodi tippteos – koondkogu „Skismaatriks +“ (Schismatrix Plus; 1996), mis sisaldab samanimelise 1985. aastal ilmunud romaani, pluss viis romaaniga külgenavat lühilugu. Küberpungist liikus Sterling edasi ja kaugemast tulevikust tuli ta teoste tegevusajaga üha lähemale kaasajale. Reaktori lugejatele peaks tuttav olema autori uuema loomingu näiteks sobiv lühiromaan „Putka“ (Kiosk; 2007). Lühijutt „Meie neuronite tšornobõl“ (Our Neural Chernobyl; 1988) on pärit ajast, mil Bruce Sterlingut veel üsna üheselt küberpungiga seostati.
Tagasivaates moodustavad kahekümnenda sajandi lõpp ning meie käesoleva aastatuhande varajased aastad ühise ajastu. See oli Tavalise Õnnetuse ajastu, mil inimesed võtsid rõõmsalt tehnoloogiaga kaasnevaid riske, mida tänasel päeval peetaks täiesti hullumeelseteks.
Tšornobõle juhtus sellel vabameelsel, kui mitte öelda kriminaalselt süüdimatul ajastul hämmastavalt sageli. Üheksakümnendad oma areneva maailma võimsate tööstuslike tehnoloogiatega oli hirmutavate suursündmuste kümnend, nende hulgas Djakarta supertankeri naftaleke, Lahore tuumaõnnetus, ning järk-järguline kuid hävitav massimürgitus, mille põhjustasid reostunud rasestumisvastased vahendid Keenias.
Siiski ei valmistanud ükski neist inimkonda ette biotehnoloogia suurimaks õnnetuseks ja selle ülemaailmseteks tagajärgedeks: sündmuseks, mida nimetatakse „neuronite tšornobõliks“.
Me peaksime olema tänulikud, et sellise autoriteedi nagu Nobeli preemiaga tunnustatud süsteemide neurokeemiku Dr. Felix Hottoni pädevast sulest on kirja saanud “Meie neuronite tšornobõl” (Bessemer, detsember 2056, $499,95). Dr. Hottonil on ainukordne pädevus anda hävitav hinnang mineviku sihikindlatele, kuid väärsuunalistele tegevustele. Nimelt on Dr. Hotton suurepärane näide uuest “Avatud tornide teadusest”, sotsiaalsest liikumisest, mis tärkas teaduslikus kogukonnas vastandina kümnendate ja kahekümnendate aastate Uusludiitsusele.
Hottoni teedrajavad uurimustööd “Locus Coeruleuse eferentne võrgustik: mida paganat see teeb?” ja “Suur rõõm neuroühenduste mahajoonistamisest tetrametüülbensidiiniga” seadsid jalule uue, vabama ja võidukalt subjektiivse teaduslike avastuste koolkonna.
Moodne teadlane erineb märkimisväärselt meile minevikust tuttavast valges kitlis sotsiopaadist. Tänapäeval on teadlased demokraatlikud, meediateadlikud ning täielikult moodsa kultuuri peavoolu integreeritud. Tänapäeva noored, kes imetlevad teadlasi aukartusega, mida varem pälvisid popstaarid, ei suudaks seda teisiti ettegi kujutada.
Dr. Hotton toob esimeses peatükis “Geenide häkkimise sotsiaalsed juured” julmalt päevavalgele sajandivahetusele omase suhtumise. See oli rakendusliku biotehnoloogia kuldaeg. “Geneetilise surkimisega” kaasnenud ärev suhtumine muutus kiiresti kui rekombinantse DNA uuringud olid peatanud kohutava AIDSi pandeemia.
See oli ajastu, kui maailm taipas esimest korda, et AIDSi põhjustav retroviirus oli tegelikult võika maski taha varjunud erakordne õnnistus. Haigustekitaja, mis kohutava ja viraalse kavalusega puges enda ohvrite geenistruktuuri, osutus pärast taltsutamist meditsiiniliseks imeks. AIDSi viiruse RNA transkribeerimise süsteem osutus tubliks tööhobuseks, mis kandis rekombinantse DNA tervendavaid segmente erinevate geneetiliste defektide all kannatajateni. Üks haigus teise järel pidi RNA transkripteerimise ime ees taganema: sirprakuline aneemia, tsüstiline fibroos, Tay-Sachsi haigus - sõna otseses mõttes jäi sadadest sündroomidest alles ainult ebameeldiv mälestus.
Biotehnoloogia tööstusesse suunati miljardeid, seadmed muutusid lihtsamaks ning sellel oli ootamatu tagajärg: geenihäkkimine hakkas levima. Nagu ka Dr. Hotton välja tõi, oli situatsioon perfektselt paralleelne 1970ndate ja 1980ndate arvutihäkkerite subkultuuridega. Ka siin jõudis enneolematult võimas tehnoloogia äkitselt indiviidi kätesse.
Biotehnoloogiaettevõtteid tuli aina juurde, need muutusid aina väiksemateks ja keerulisemateks ning häkkerite subkultuur kerkis aurupilvena selle “kuuma tehnoloogia” ümber. Need olid geniaalsed, kuid normidele allumatud indiviidid, kes ei tundnud geneetilise saatuse loterii mängimisel enda huvidest ühtegi kõrgemat sotsiaalset vastutust. Juba 1980ndatel olid seadmed, nagu näiteks suure võimsusega vedelkromatograafid, rakukultuuride süsteemid ja DNA sekventserid piisavalt väikesed, et neid kappi või pööningule mahutada. Kui neid ei ostetud romulast, hangeldatud või otse varastatud, oli vähegi kirkamal ja järjekindlamal teismelisel võimalik neid masinaid poeletilt ostetud juppidest kokku panna.
Teises peatükis puudutab Dr. Hotton ühe sellise indiviidi tausta: Andrew (“Bugs”) Berenbaumi, keda peetakse tänapäeval neuronite tšornobõli süüdlaseks.
Nagu Dr. Hotton veenvalt näitab, ei olnud Bugs Berenbaum kuidagi erinev teistest noortest veidrikest, kes kogunesid Põhja-Carolina Uuringute Kolmnurga geneetiliste asutuste ümber. Tema isa oli pooleldi edukas vabakutseline programmeerija ning ta ema oli raskekujuline marihuaanasõltlane, kelle elu keerles tema “Roheliste Viilkatuste Anne” rolli ümber, mida ta mängis Raleigh Loominguliste Anakronismide Kogukonnas.
Mõlemad vanemad uskusid hädises veendumuses oma intellektuaalsesse üleolekusse, tehes Andrewle selgeks, et pere kõikides hädades on süüdi keskmise inimese üldine rumalus ja piiratud kujutlusvõime. Berenbaum, kes juba noorena tundis huvi matemaatika ja inseneritöö vastu (tollel ajal märkimisväärselt ebaglamuursed valikud) kannatas oma ea- ja koolikaaslaste hukkamõistu all. Viieteistaastaselt oli ta juba jõudnud häkkerite subkultuuri, kus ta klatšis ja õppis “skeenet” nii arvutite teadetetahvlite kaudu kui ka öö läbi kestnud õlle-ja-pitsa olengutel teiste isehakanud proffidega.
Kahekümne ühe aastaselt töötas Berenbaum suvise praktikandina CoCoGenCo nimelises väikeses Raleigh firmas, mis tootis spetsialiseeritud biokemikaale. Hilisemate kongressi tasemel uurimiste käigus selgus, et CoCoGenCo oli tegelikult ainult fassaadiks Jimmy “Screech” McCarley disainernarkootikumide tootmisele. McCarley agendid CoCoGenCo sees töötasid oma “uurimisprojektide” kallal lugematutes ja ülimalt salajastes öövahetustes. Tegelikkuses toodeti nende “salaprojektide” käigus sünteetilist kokaiini, beeta-fenetüülamiini ning hulgaliselt erinevaid variante endorfiinist, loomulikust valuvaigistist, mis on morfiinist kümneid tuhandeid kordi potentsem.
Ühe McCarley “musta häkkeri”, võimalik, et Berenbaumi enda võigas idee oli luua “siirdatud narkovabrikud”. Viies narkootikume tootvad geenid otse inimese genoomi, loodeti et tarvitajad oleksid püsivas joobes. Fikseerimisvahendiks pidi olema AIDSi retroviirus, mille RNA jada oli selleks ajaks üldtuntud ning kättesaadaval tosinates avalikes teaduslikes andmebaasides. Sellel plaanil oli ainult üks ja väga selge puudus, mida Dr. Hotton sõnastas meeldejäävalt, et tarvitaja “kärssab ära nagu prožektori pirni vastu lennanud sitapaberist volditud koiliblikas”.
Kolmas peatükk on võrdlemisi tehniline. Arvestades Dr. Hottoni kerget ja populaarset kirjastiili, on see oivaline lugemine. Nimelt proovib Dr. Hotton taasluua Berenbaumi kohmakaid katseid olukorra parandamiseks, manipuleerides jõhkralt AIDSi RNA transkriptaasi. Berenbaum proovis leida transkriptaasi käivitus- ja seiskamismehhanisme, nii et kasutaja saaks sisemist narkovabrikut vabalt juhtida. Berenbaumi transkriptaas pidi reageerima lihtsale kasutajapoolsele päästikule, tõenäoliselt D,1,2,5-fosfülootilisele gluteinaasile, mis oli “Dr Browni sellerilimonaadi” kaduvväikeses koguses koostisosa. See kahjutu jook oli nimelt geenihäkkerite lemmik janukustuti.
Leides, et kokaiini tootmise geenid on liialt keerulised, otsustas Berenbaum (või tema lähedane kolleeg, Richard “Sticky” Ravetch) kasutada lihtsamat vahendit: värskelt avastatud imetajate dendriitide kasvufaktori genoomi. Dendriidid on kõikidele tänapäeva koolilastele tuttavad ajurakkude puukujulised harud, mis annavad kõikide imetajate ajudele nende keerulise närvivõrgustiku. Sellel ajal oletati, et DK faktor võib olla võtmeks inimintelligentsi tohutuks suurendamiseks. Võib oletada, et nii Berenbaum kui Ravetch manustasid seda endale. Nagu paljud tänapäevased neuronite tšornobõli ohvrid võivad kinnitada, on sellel omad mõjud. Küll aga mitte sellised, nagu CoCoGenCo fanaatikud lootsid.
Olles parajasti dendriitide “hargnemisega” kaasnevas ajutises hullutavas joovastuses tegi Berenbaum oma saatusliku läbimurde. Ta suutis oma RNA transkriptaasi mudeli külge ühendada päästiku, mis aga muutis transkriptaasi kordades nakkavamaks kui originaalse AIDSi viiruse. Kõik eeldused katastroofi juhtumiseks olid üles seatud.
Siinkohal tasub meenutada tolle ajastu sotsiaalset suhtumist, mis põhjustas tolle ajastu teadlastele hingemurdvat üksindust. Dr. Hotton on oma eelkäijate psühhoanalüüsi osas üsnagi halastamatu. Teaduste “objektiivset maailmavaadet” peetakse tänapäeval üsnagi põhjendatult vaimseks ajupesuks, mille eesmärgiks on kärpida selle ohvri inimtunnete spektrit. Selliste tingimuste valguses tundub Berenbaumi hoolimatu tegevus pea kaastunnet vääriv: see oli aastatepikkusest emotsionaalsest näljast tingitud kramplik ülekompenseerimine. Berenbaum ei pidanud nõu ühegi ülemusega, kellel oleks ehk veidigi mõõdutunnet olnud, vaid hakkas oma värsket märgvara jagama kõigile, kes olid valmis seda endasse süstima.
Raleigh’d tabas lühiajaline ekstsentriliste geeniuste laine, enne kui nüüdseks teada-tuntud “dendriitide kokkuvarisemise” sümptomid välja lõid ning eksperimenteerijad langesid nägemustest küllastunud, pea poeetilisse hullusesse. Berenbaum jõudis endalt elu võtta enne veel kui kõik tagajärjed teatavaks said. Need tagajärjed aga osutusid märksa tõsisemateks kui tema enda haletsusväärne lõpp.
Aegamööda kogunevad tõendid muudavad neljanda peatüki põnevaks detektiivijutuks.
Ka tänapäeval veel on koerteentusiastide jaoks termin “Raleigh kolli” erilise kõlaga, kuigi paljud neist entusiastidest on selle termini algse tähenduse unustanud. Need sümpaatsed, seltskondlikud ning häirivalt nutikad lemmikloomad rändasid usinate ostjate ja tõuaretajate abiga kiiresti üle terve riigi. Olles teinud eduka hüppe inimperemehelt koertele, hakkas Berenbaumi transkriptaasi derivatiiv AIDSi viiruse eeskujul edukalt loodetele edasi kanduma ka tiine koera emaka kaudu. Samuti levis see seksuaalsel teel ja sülje kaudu, nii hammustuste kui ka lakkumisega.
Mitte ükski rikastatud dendriitidega “Raleigh kolli” ei mõtleks kunagi inimese hammustamisele. Vastupidi, need truud ja hästi käituvad lemmikud pigem nügivad pikali kukkunud prügikasti tagasi püsti ning laovad mahakukkunud prügi sinna tagasi. Neuronite tšornobõli levik on inimeste seas jäänud madalale tasemele. Samal ajal levis see Põhja-Ameerika koerte seas kulutulena, mida Dr Hotton on ka ilmestanud erinevate nutikate kaartide ja tabelitega.
Viies peatükk pakub meile tagasivaadet. Nüüdseks oleme harjunud, et “teadvus” saab esineda mitmes vormis. Näiteks eksisteerib erinevaid arvutipõhiseid tehisintellekte, millel on inimeste mõttelaadiga vähe ühist. See ei olnud iseenesest ootamatu, kuid loomade erinev teadvus suudab meid oma mitmekülgsusega siiani üllatada.
Erinevus Canis Familiarise ning tema metsiku sugulase, koioti vahel, on siiani välja selgitamata. Dr. Hotton annab siiski enda panuse, ning kasutab selgituse aluseks oma kolleegi, Los Alamose Riikliku Labori teaduri, Dr Reyna Sanchezi poolt loodud koioti neuronite kaarti. On tõenäoline, et koioti arenenum ajupoolkerade sidestus mängib siinkohal rolli. Igatahes on nüüdseks selge, et meie riigi metsikute koioittide seas on aset leidnud murettekitav sotsiaalne organiseeritus. Koiotid on hakanud kasutama kodeeritud haukumist, “lõhnapakette”, ning on määranud jahtimiseks ning toidu valvamiseks eraldi rollid. Paljud karjakasvatajad on kasutusele võtnud “katusesüsteemi”, kus koiotikarjadele pakutakse rahulejätmise eest tapetud ja grillitud kariloomasid ning kotikaupa koertemaiuseid. Montanast, Idahost ning Saskatchewanist on tulnud järjepidevaid teateid, et koiotid on eriti krõbeda külmaga hakanud kandma vanu riideesemeid.
Ei saa välistada, et kodukass sai nakkuse koerast varem. Samas on kasside kõrgendatud intelligentsi tundemärgid vägagi varjatud ning raskesti kindlaks määratavad. Kassid on niigi laborikatsete suhtes isepäised ning nakatunud kassid on labürintides jooksmise, viguritega kastide lahendamise ja muude katsete suhtes veelgi vastumeelsemad. Selle asemel on nad otsustanud kassidele omase stoilise rahuga teadlaste kannatlikkuse proovile panna.
On olnud vihjeid, et mõned kodukassid on üles näidanud kõrgendatud huvi telesaadete vastu. Dr. Hotton on selle suhtes skeptilisel seisukohal, viidates (käesoleva arvustaja meelest ka õigustatult), et kassid veedavad niigi enamuse ärkveloldud ajast istudes ja tühjusesse põrnitsedes. Teleri vilkumise vaatamine ei ole märkimisväärsem tegevus kui kaminas põleva tule võbeluse jälgimine. Kindlasti ei saa väita, et kassid saaksid telesaate sisust aru. Siiski on esinenud palju juhtumeid, kui kassid on õppinud käppadega teleripulti vajutama. Need, kes on kasse pidanud kahjurite tõrjeks, on väitnud, et mõned kassid on hakanud linde ja närilisi pikemalt piinama, näidates sealjuures üles suuremat leidlikkust ning mõnedel juhtudel kasutanud ka improviseeritud tööriistu.
Siiski jääb püsima varasemalt märkamatuks jäänud seos dendriitide jagunemise ning käelise osavuse vahel, mida Dr. Hotton käsitleb kuuendas peatükis. See kontseptsioon on omakorda tekitanud revolutsiooni paleoantropoloogias. Oleme sunnitud vastu võtma ebamugava arusaama, et Pithecanthropus robustus, keda me siiani pidasime suurte lõugadega juurikaid närivaks ahviks, oli kordades taibukam kui Homo Sapiens. Kompuutertomograafia uuringud hiljuti Tansaaniast leitud luukerel, kellele anti nimeks Leonardo, näitavad et Pithecanthropuse peas oli koljuhari, mis oli ilmselgelt hargnenud dendriite täis. Sellest tulenevalt on oletatud, et pitekantroobid elasid kõrgendatud “mõtestatud elu”, mis on sarnane neuronite tšornobõli nakatunute eluohtlikule ja hajameelsele geniaalsusele. Selle tagajärjel on välja pakutud ebamugav teooria, et loodus on evolutsiooni käigus loonud “primaatide lollusbarjääri”, mis lubab inimestel, erinevalt Pithecanthropusest tegeleda rumalate ja loomalike tegevustega, nagu seda on elamine ja paljunemine.
Dendriitide hargnemise ja käelise osavuse sünergiline efekt on selge mitteprimaatide seas. Siinkohal viitan ma üldteada “tšornobõli hüppele” Procyon Lotorile, ehk ameerika pesukarule. Pesukaru, ning tema hiina sugulase, panda, märkimisväärsed arengud võtavad enda alla kogu kaheksanda peatüki.
Siinkohal võtab Dr. Hotton niinimetatud “moodsa vaatenurga”, millest pean mina lahti ütlema. Esiteks leian ma vastuvõetamatuna, et suured osad Ameerika metsikust loodusest tuleks muuta inimestele keelualadeks meie “vöötsabaliste sugulaste” vandaalitsevate tegevuste tõttu. Nõustun, et nende kahjurlike ja plahvatuslikult sigivate maskides bandiitide hävitamisega võidi esimestel katsetel liiale minna. Kuid kahju meie põllumajandusele on olnud ränk ning iseennast tahtlikult marutõppe nakatanud pesukarude kamikaze-rünnakute ajalugu on enam kui hirmutav.
Dr. Hotton pakub välja, et nüüd me peame “jagama enda planeeti teiste tsiviliseeritud liikidega.” Enda argumenti tugevdab ta hädiste, kuulujuttude tasemel tõenditega “pesukarude kultuurist”. Punutud kooreribad, mida kutsutakse “pesukarude vampumiks”, on suurepärased näited nende loomade osavusest, kuid minu meelest ei ole veel tõestatud, et need oleks ka valuutana kasutusel. Samuti ei tundu ka niinimetatud “piktograafid” olema rohkemat kui suvalised kritseldused. Fakt on siiski, et pesukarude arvukus kasvab eksponentsiaalselt, kuna emased poegivad igal kevadel suuri pesakondasid. Järelmärkusena pakub Dr. Hotton, et ülerahvastatuse vältimiseks peaks inimkond suurendama enda osakaalu välikosmoses. See tundub üsna ebatõenäoline ning ka mitte just kõige vastuvõetavam plaan.
Viimane peatükk on spekulatiivses toonis. Mõte nutikatest rottidest on ülimalt eemaletõukav. Siiani aga, jumal olgu tänatud, on rottide bakteritest ja solgist karastatud immuunsüsteem pidanud retroviiruse rünnakule vastu. Vastupidi, hulkuvad kassid ähvardavad need kahjurid välja suretada. Opossumid ei ole nakatunud, pigem tundub, et kõik kukkurloomad on immuunsed, mis omakorda muudab Austraalia viimaseks killukeseks meie nüüdseks kadunud maailmast. Vaalad ja delfiinid on väljasuremisohus, on ebatõenäoline, et nad suure tagasituleku teevad vaatamata (seni teadmata) tšornobõlimisele. Ahvid, kes võiks meile tõsiseks ohuks olla, elavad viimastes troopilise metsa lapikestes ning nagu inimesed, tunduvad haigusele resistentsed.
Meie neuronite tšornobõli ümber on tekkinud oma folkloor. See pigem moodne linnalegend räägib “valgustatud isandatest“, väikesest rühmast tšornobõli ohvritest, kes on nakatumise üle elanud. Väidetavalt “lähevad nad inimestena läbi” ning on moodustunud meie, “lammaste” sekka põrandaaluse kontrakultuuri. See oleks nagu naasmine Ludismi tumedate traditsioonide juurde, ning kunagi “teadlaste preestriseisusele” suunatud populaarsete hirmude ülekandmine nendele muinasjutulistele superinimestele. See psühholoogiline ülekanne joonistub selgelt välja, kui kuulata väidet, et need “valgustatud isandad” keskenduvad teaduse suundadele, mida tänapäeval põlatakse. Ettekujutus, et väike osa inimkonnast on saavutanud füsioloogilise surematuse, ning seda teiste eest varjanud, on ülimalt absurdne.
Dr. Hotton käsitleb seda paranoilist müüti põlgusega, mida see ka väärib.
Vaatamata mu kohatistele erimeelsustele, on see suurepärane raamat, tõenäoliselt ka käsitletud ajastu keskse fenomeni moodne tüvitekst. Dr. Hotton võib õigustatult oodata järjekordset Pulitzeri auhinda oma tunnustuste kogusse. Üheksakümne viie aastaselt on see moodsa teaduse vanameister lisanud järjekordse suurepärase teose oma väljaannete repertuaari. Tema arvukas lugejaskond, mina nende seas, saab ainult imetleda tema elujõulisust ja edasipüüdlikkust.
Pühendusega Greg Bearile.
