reidar pisipilt

Kord Estconi jaoks ettekannet koostades sedastasin, et Eesti ulmekirjanduses on liiga vähe biopunki. Loomulikult annan endale täielikult aru, et ma ei ole kogu ulmelist algupärandit läbi lugenud. Siiski süvenes teiste ulmefännidega vesteldes arusaam, et ega seda biopunki ülemäära palju ole, kui üldse. Sama tõdeb Jüri Kallas oma artiklis, et kui küberpunk, millest tuleneb biopunk, on nišikirjandus, siis biopunk on omakorda nišš sellest. Seega pole imestada, et käesoleva Reaktori erinumbri keskset teemat nii meil kui mujal viljeletakse nõnda vähe.

Ma pakkusin välja mõtte, et biopungi teema populariseerimiseks võiks teha Reaktoris vastava erinumbri. See annaks vähemalt kohalikele ulmekirjanikele võimaluse tundmatus vees end proovile panna. Noogutati usinalt, kuid sinnapaika mõte esialgu jäi. Möödunud sügisel võttis toonane Reaktori peatoimetaja Riho Välk mu uuesti ette ning ajas masinavärgi liikuma – oleks kena erinumber erakorralise toimetajana ideest ellu viia. Üks asi viis teiseni ja mul on äärmiselt hea meel teatada, et üle kivide-kändude on teie ees värskelt pungunud „Bioreaktor“.

Ma soovisin algusest peale vürtsitada kohalike autorite jutte tuntud välismaiste kirjanike lugudega. Olen vaimustunud võimalusest tutvustada lugejatele täiesti eriilmelisi, aga samas üsna märgilisi biopungi jutte tuntud Ameerika, Inglise ja Austraalia ulmekirjanikelt. Kõige enam väärib esile tõstmist Greg Beari „Vere muusika“ („Blood Music“, 1983), mis on võitnud kaks kõige mainekamat ulmeauhinda Hugo ja Nebula. Pea neli kümnendit tagasi kirjutatud lugu on endiselt äge ja esmaavaldamise ajal täiesti omast ajast ees heas mõttes nanobioloogiline hullus. Ka ülejäänud neli tõlkelugu said valitud nimelt bioloogilise aspekti kesksuse järgi ja mitte niivõrd küberpungilikkuse poolest. Osad neist hoiatavad meid, mida kontrollimatu katsetamine võib inimkonnaga teha, teised räägivad sellest, kuidas muutunud või muteerunud bioloogia mõjutab inimest ehk meie teadvust, arusaamisi ning ühiskonda tervikuna.

Äärmiselt kena on tõdeda, et kodumaised ulmekirjanikud võtsid väljakutse vastu ja panustavad oma juttudega antud erinumbrisse. Regulaarsele ulmelugejale ei vaja nende nimed tutvustamist. Meil on huvitav võimalus näha, kuidas iga autor läheneb omal moel biopungile. Erinumbri autorid vaatlevad biopunki eripalgeliselt: humoorikalt, pseudodokumentaalselt, noortepäraselt ja tunnetades, jutukalt või hoopis maavillaselt, kosmiliselt, lokaalselt... Küllap lugeja märkab erilaadsust ise.

Laura Loolaiu arvustused biopungilikule mängule „Waking Mars“ ja koomiksitele tekitavad samasugust elevust. Jaak Tomberg saatis meile põnevad kiirmärkmed enda ökoulme aiaseminari raames peetud ettekandest „Ökoulme: võimalusi ja väljakutseid“, mis kattub otsapidi ka bioulmega. Reaktori püsilugejaid leiavad siit numbrist ka kõik tavarubriigid, seega näib, et iga ulmik leiab erinumbrist midagi meelepärast.

Kaanepildi joonistas ja kujundas Liis Roden.

Ma tänan kõiki autoreid ja tõlkijaid, et tulite kaasteeliseks „Bioreaktori“ loomisel.

Reidar Andreson

Erinumbri toimetaja

reidar seljatagant.jpeg

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0579)