Liiglärmaka gravitatsiooniga harjumine ei kulgenud kunagi lihtsalt. Andres teadis, mis teda ees ootas, kui kinga koridori kivipõrandale toetas - iga samm kaikus koridoris edasi ja tagasi, võimendudes ning seejärel vaikusesse sumbudes, kuid selleks ajaks, mil heli kaduda jõudis, oli teine jalg taas kogu keharaskusega vastu kivi tagunud. Ja seda hoolimata sellest, et kingade vahetus oli esimene asi, mida Andres planeedile jõudes tegi. Kasuks ei tulnud ka seik, et kivikoridori välisseinte ääres kriuksusid kõrgusse kasvavad hiiglaslikud tüved.

"Ahhaa! Te olete veel siin, härra Seeder!"

"Olen," vastas Andres vaikselt, vähendamaks kaja koormust seintel.

"Vahest lähme aedadesse," pakkus kiirel valuslärmakal sammul lähenev kolooniate vanemspetsialist, värske ülemkogu liige Juurs. "Ilmselt naudite üle pika aja planetaarset vabadust ja silmapiiri, mis ei koondu lähima ukse juures."

Andres võdistas end. Silmapiir oli teine detail, mida planeteedid sageli mingiks endi imeks pidasid, kuid orbitaaljaamast avaneva pildi vastas oli see vaid kahvatu vari. Seda siin varjutas õhk alates esimesest sentimeetrist ning planeedi kumerus kaotas maapinna peagi ka kõige avatumates paikades.

"Valime midagi rahulikumat," pakkus Andres kiiresti. "Teie "õues" on liiga palju looduslikke ja tehislikke kõrvavaenlasi. Ma pean selle lärmiga alles kohanema."

"Linnud! Neid kutsutakse lindudeks ning nemad on olnud huumanite vabaduse etaloniks alates sellest hetkest, mil huuman liigina tekkis. Aga ma mäletan veel, et laevalt planeedile tulla oli keeruline. Sellegi poolest peaksite kohanemisega kiiresti pihta hakkama, muidu muutub olukord veelgi keerukamaks. Seega, kohv terrassil!"

Andres krigistas hambaid ning järgnes vanemspetsialistile. Viisakused ja mugavused olid nüüdsest aknast välja lennanud ning mõlemad vestluspooled mõistsid üheselt vaikivat vastastikust survestamist. Theodor Juurs liikus ees, justkui meelega kandadega vastu kivipõrandat tagudes ning Andres Seeder vaikides tema järel, püüdes samal ajal mõelda, mis võiks olla selle ettevalmistava survestamise põhjuseks.

"On siiski punkte, mis räägivad planeedi kasuks," kommenteeris Andres, kui mõlemad mehed end suure aurava kohvikruusiga kaheksandale aiaplatvormile seadsid.

"Baasides pakutav kofeiinijook ei saa sellele näolegi!" nõustus Juurs. "Aga see jook siin on originaal. Täpselt Maalt toodud sordid ning neile sortidele ideaalseks arendatud keskkonnatingimused kohvitaludes. Meil on vaid peotäis piisavalt sobiva kliimaga maismaa lapikesi ning siiani on vaid kolmel neist suudetud selle õige maitse saavutamiseks vajalik kasvukeskkond luua. Tavaline inimene ei suuda siinset kohvi Maal kasvanust eristada. Eksperdid väidavad, et vahe on siiski ilmselt olemas, kuid mulle endale tundub, et nad üritavad end tähtsamaks rääkida. Maal kasvatatud kohvi pole meie esivanemad üle tuhande aasta saanud ning geneetiline ja keemiline analüüs suudavad ainult nii palju kinnitada."

Andres naeratas sõnatult. Oli kohti, kus kohvi tuli juua erilise ettevaatlikkusega, et ta end ei paljastaks, kuid Tiival, või siis Teisel nagu Andrese perekond planeeti nimetas, kasvatatud kohv ei muutnud süljega kokku puutudes koheselt värvi ning seega ei pidanud seda ka piimaga peitma. Mitte, et Andresel piima maitse vastu midagi olnud oleks, kuid tilgastanud piim tema huulte vahel ei pakkunud just maailma sujuvaimat kogemust ning süljega kokku puutudes oli tilgastamine paratamatus.

"Ma kujutan ette, et minu kohvile kutsumine ei ole päris juhuslik?"

"Ei, päris juhuslik ei olnud," vastas Juurs, lonksas seejärel oma kruusist ja surus huuled kõvasti kokku. "Sa kuulud arengufondi välitööliste hulka...

"Nii nagu sina ei räägi oma tööst," katkestas Andres, "ei saa ka mina anda sulle mingeid täpsemaid pilte enda omast. Me mõlemad teame, et valdkonnad omavad ühisosa, kuid me teame ka seda, et iga detail on rangelt salastatud, kuni ülevaltpoolt teisiti otsustatakse."

"Ei-ei!" pareeris Juurs kiiresti. "Ei midagi sellist! Pealegi plaanin mina justnimelt oma tööst rääkida, kui teatud tingimused rahuldatud saavad."

"Ja millised need tingimused oleksid?"

"Ma pakun sulle tööd."

"Ohoh! Selle peale ei oskagi midagi kosta. Mis tüüpi töö see on, et just mina väljavalituks osutusin?"

"Ära muretse! See on täiesti sinu tüüpi töö. Lisaks veel täiesti ametlik ning ülemkogu nõukogu poolt läbi kaalutud. See on põhjus, miks sind pinnale kutsuti, kuid mulle tundus, et sa väärid pisukest ettevalmistust enne nõukogu ette minemist. Nii vana sõpruse poolest."

Andres muigas kibedalt. Seda vana sõprust ei jagunud neil tegelikult kuigi palju. Jah, oli üks lühike periood, kui nad Juursiga sama tööd tegid, kuid vähem kui kaks aastat hiljem rabeles Juurs end üle laipade Ühisruumi ülemvalitsusse tööle, jättes Andrese ja teised haisu koristama. Seda koristamist jagus pikemaks ajaks, kuid jamade likvideerimist saatis lohutus, et nad ei pidanud enam iial noore ülbikuga koos seilama ega koos sööstma.

"Asi on vanades kolooniates," jätkas Juurs vaikselt. "On vihjeid, et neid võib olla rohkem, kuid nendega on... Noh..."

Sõnad katkesid. Juurs tõmbas närviliselt käega läbi juuste ning Andres mõistis, et probleem pidi olema päris pirakas. Oma olemuselt oli Juurs täiuslik ametnik - ülbe kuni viimase piirini, kuid kui tema enda tool põlema hakkas, leidis enamasti kiire ja ohutu väljapääsu. Olgu, kuid vanade kolooniate probleem kõlas ikkagi veidralt. Ja ohtlikult, nentis Andres endamisi.

"Ühisruumi kasutuses on kolmkümmend üks planeeti, millest viimase nelja püsiasustamise juures olen ma ise olnud. Millised neist vanadeks liigituvad?"

"Kolmkümmend kaks püsiasustusega ning veel neli ressursivarumisplaneeti, mille kohta võib öelda nii ja naa," täpsustas Juurs.

"No ma ei arvutaks Rahterisarnaseid sisse. Mis seal siis on? Iga poole aasta tagant vahelduvad missioonid, mis koosnevad kahest-kolmest insenerist, ühest geoloogist, missioonijuhist, turvateenistusest ja mõnikord ka üksikust doktorandist, kes on millegipärast arvanud, et pool aastat isolatsiooni aitab teda teadusmaailmas kuidagi kiiremini edasi."

"Jah," kohmas Juurs vastuseks, "ka mina ei arvutaks neid sisse, kuid teatud aruannete mõttes on ka need püsiasustusega keskused, sest, olgem ausad, noil planeetidel on pidevalt elanikke, olgugi lühiajalisi. See, mille uurimist sulle peagi pakutakse, on hoopis midagi muud - idee poolest vanemad kui ükski neist tänastest kolmekümne kahest, teostuse poolest ehk sama mis Ras Alhague ning kindlasti uuem kui Reguluse süsteemi asundus, kuid Tiivast selgelt vanem. Olgugi, et siin on Ühisruumi ülemvalitsus ning omamoodi kaubanduslik sõlmpunkt, on planeet Ühisruumi asunduste mõistes siiski noor. Aga kolooniad, millest ma räägin ei kuulu Ühisruumi hulka. Oot! Kuidas ma sulle sellest räägin? Pool nõukogust pole isegi kindel, kas me peaksime koloonia elanikke huumanitena käsitlema. Arengupuu lahknes tuhandete aastate eest ning meil on olemas aimdus, et nendepoolset arengut suunati - tõuaretus oma veidraimal moel."

"Et siis aretame nina nii kitsaks, et hingamine muutub raskeks? Kas see ei kõla mitte pisut absurdselt?"

"Olgu-olgu! Annan sulle edasi ametliku palve ilmuda nõukogu sekretäri juurde homme hommikul kell kümme. Siis näed ja kuuled ise, millest ma räägin. Aga, kui mul on natukenegi krediiti sinu silmis, siis ma palun sind, et sa töö vastu võtaksid. Ma ei usu, et terve Ühisruumi peale teist sama head kandidaati leiduks. Töö juba tegelt käib ja tiim on olemas, aga nõukogu liikmed on aru saanud, et sellest meeskonnast on midagi ikka veel puudu."

Andres noogutas, tõstis tassi ning märgates, et jook siiski oli hakanud juba värvi muutma, rüüpas kiiresti alles olnud kohvi lõpuni.

"Palve ja ametliku palve erinevus on ikka endine?"

"Kahjuks küll," kirtsutas Juurs nina. "Ma ei tahaks seda sulle teha, kuid minu käed on seotud ning me tõepoolest vajame praegu parimaid. See, mis meile põhimõtteliselt sülle kukkus, võib muuta palju ning on valus tunnistada, et meil tõepoolest pole piisavalt informatsiooni. Kuradi maakad on selle info omal ajal meie eest peidus hoidnud ning planeedil endal on aegade jooksul piisavalt probleeme olnud, et selle info kätte saamine sealt poolt on üsna välistatud. Nad ei vaata ilmselt meie poolegi enam."

Kui Juurs lahkus, sirutas Andres meeled välja. Ta palus Laeval võimalikku infot edastada, kuid sai napi vastuse, et Ühisruum hoiab seda liiga kiivalt peidetuna. Peagi lisandus teade kogukonnajuhilt, kes soovitas Andresel kiiremas korras Teiselt planeedilt lahkuda ja Ühisruumiga seotud töölepinguist taganeda.

"Me vajame iga infot," vastas Andres. "Minu töö kolooniate vahel liigeldes on andnud suurepärase ülevaate selle liigi mõtlemisest ja käitumisest. Neil on emaplaneet, lapsepõlvekodu, millest nad välja on visatud ning seejärel suhted katkestatud. Huumanid võivad olla teist päritolu, kuid nendega võitlemiseks vajame endiselt rohkem infot kui meil on. Pealegi pole veel selge, millises mahus me võitlust üldse vajame."

"See ei ole piisav põhjus!"

"Meie analüüsid näitavad," liitus Laev vestlusesse raportit edastades, "et tegemist peab olema strateegilises mõttes ebaoluliste üksustega..."

"Vähemalt piisavalt ebaolulistega," kõmises kogukonna juhi hääl, mis Laeva raportist üle kostis ja seda summutada püüdis, "et selle nimel suuri riske mitte ette võtta. Iga päev planeedi pinnal on tarbetu risk olukorras, kus sinu päästmine on võimatu. Kogukond planeedil on selleks liiga väike ning tehnoloogiliselt halvasti varustatud."

"Ma ikkagi lähen," teatas Andres. "Ma olen nüüdseks juba 25 aastat Ühisruumi teenistuses töötanud. Mul on olemas piisav kogemuste pagas, et odavaid noortelõkse vältida. Huumanid on äärmiselt tähelepanematud väikeste kõrvalekallete osas - peavad neid indiviidi veidrusteks."

"Kuid kui mingi kriitiline arv kordi täis saab, muutuvad kahtlustavaks ning siis oled sa juba liiga tugevalt end selle sita sisse kinni rullinud, et sealt välja rabeleda."

"Haisuta välja rabeleda," teatas Andres ja sulges mõttes suhtluskanali. Haisuga koos suudaks ta välja rabeleda küll. Mõned versioonid oleksid lihtsalt haisvamad kui teised. Andres vaatas tagasi linna poole, millest ta vestlemise ajal eemaldunud oli, ning teda täitsid kahetised tunded. Huumanid olid nii sarnased, kuid siiski erinevad. Seda teadsid kõik inimesed, kuid vaid vähesed olid end huumanitega sel viisil sidunud, et Ühisruumi heaks töötada. Kolooniatevahelistel kaubalaevadel võis omasuguseid sageli leida, sest inimestel oli huumanite ees eeliseid - rõhuerinevustele paremini vastupidav nahk, kiiremad jalad ja keskmiselt tolli või paari võrra pikem kasv - ei midagi sellist, mis paneks huumaneid kahtlustama, et nende seas teist liiki intelligentsi liigub, kuid piisavalt, et teadmise korral siiski lähemalt vaadata ja viimaks taibata. Neid erinevusi, mis kohe silma ei torganud, oli kõvasti rohkem. Laeva andmetel oli Ühisruumi palgal umbes sada tuhat inimest ning kõik neist, Andres kaasaarvatud, olid kaasatud luuretegevusse, edastades Laevale andmeid.

Loojanguni oli veel mitu tundi aega, kuid looduse häälekus andis aimu selle lähenemisest. Valgus mahenes, temperatuur oli saavutanud päeva maksimumi ning pöördus nüüd langusele, andes uue elujõu kõigele, mis lärmata suutis. Andres istus künkale ja vaatas linna, mis erines inimeste linnadest kardinaalselt, kuid oli siiski aja jooksul koduseks saanud. Andres ei olnud enam aastaid ideaalne agent, sest tema olemus oli lõhestunud. Jah, inimesed ei saanud jääda lihtsalt pealtvaataja rolli, kui huumanid üht nende planeeti kuritarvitasid, kuid indiviidi tasandil olid huumanid inimestega üsna sarnased. Ilmselt oli siin mingi looduse vingerpuss, mis soodustas nii sarnaste elu- ja mõttevormide arengut universumi erinevais paigus. Esialgu, kui huumanid oma linna kasvama panid, ei paistnud see kuigi hull - paar ruutkilomeetrit mõnesaja meetri kõrguseid elavaid hooneid, mille peamised tugisambad moodustasid hiidpuude tüved ja tugevamad oksad, ei teinud planeedile liiga. Pealegi kasutasid inimesed konkreetselt Teist planeeti üsna väikeses mahus - peamiselt küttimiseks ja mineraalide varundamiseks, elamusturismiks ja kogemuste kogumiseks. Elamiseks oli süsteemi neljas planeet sootuks mugavam ning kolmas, mis tähe poolt vaadatuna nende vahele jäi, kuulus reisibüroodele ja vahetuskontoritele - suured kaubabaasid, väiksemad laevatehased. Siit sinna oli heal hooajal vaid paari tunni teekond, mille iga inimene üsna hapras lennumasinas läbida suutis.

Huumanitega olid lood teised. Too liik oli nii õrn, et vähimgi vaakumis reisimine nad koheselt hukka saatis. Teine huumanite veidrus oli suhtlemine. Liigi kohta, kes pidi kohutavalt palju vaeva nägema, et pisimgi infokild edasi liiguks, armastasid nad info liigutamist uskumatult suures koguses. Iga pisimgi mõte oli vaja välja öelda või kirja panna ja mingit kanalit pidi teele saata. Näis, et selles kohas on kõik võimalused samaväärsed ning polnud võimalik öelda, et üks või teine viis oleks kuidagi märkimisväärselt eelistatum. Inimeste õnneks töötas huumanite traadita infoedastus sagedustel, mida inimesed ei kuulnud, seega nende mõtteid see ei seganud. Tõsi, enesekaitse ja ründe positsioonilt vaadatuna oleks olnud tore midagi kinni püüda, kuid krüpteeringuid arvestades oleks suurem osa sellest asjast täielik lärm, mis ka lahti muukides mingit erilist väärtust ei omaks. Ausõna, tõdes Andres, ta ei pea teadma, mida suvalise tehase kolmanda liini teise vahetuse operaatori teismeline tütar täna hommikuks sõi. Või lõunaks. Või õhtuks, pomises Andres langema hakkavat tähte vaadates. Vaistlikult pööras ta pilgu kirdesse - suunda, millest peagi peaksid Kolmas ja Neljas planeet riburada paistma hakkama. Neljandal oli kodu. Seal olid kõik Andrese vennad peale Toomase, kes peaks praegu kolmandal planeedil oma töövahetusest koju minema.

"Toomas!" koputas Andres ootamatu igatsuse ajel venna suhtluskanalile.

"Sa oled ka veel elus," kostus peagi venna pahur pomin.

"Veel."

"Ok, mida sa tahad?"

Andres mõtles hetke, kuid ei suutnud midagi välja mõelda. Ta oli venna privaatruumile koputanud egoistliku kuulumisvajaduse tõttu ning see oli miski, mida ta huumanite puhul enamasti veidraks pidas.

"Tegelikult..." alustas Andres, kuid Toomas ei lasknud tal lõpetada:

"Sa oled mingi jama sees, kas pole?"

"Veel mitte," püüdis Andres kiiresti pareerida. Ta haaras maast keeriku pabula ja mõtiskles suurte ülemuste poolt refereeritud sitas püherdamisele.

"Aga sa ei räägiks, kui maailm keerikusitt poleks," nentis Toomas teisel pool. "Persse, mees! Tule koju! Või ütle mulle, kus sa oled ja ma saadan Priidu sulle järele."

"Ära seda küll tee! Ma olen Teisel ning homme hommikul pakub Ühisruum mulle mingit "vanade kolooniatega" seotud salastatud tööd, mis iganes see ka poleks. Ma tunnen, et pean selle vastu võtma, kuigi meie omad põhimõtteliselt keelasid. Võib juhtuda, et jään selles asjas üksi, kuid vahet pole, mida sa kuuled, ma kuulan oma südant ning ei midagi muud."

"Kui sind joondumisepäevaks kodus ei ole, saadan nooremad vennad otsima. Võta seda kui hoiatust ning vea oma kodinad õigeks ajaks kohale. Kolmanda tähetõusujoonel toimuvatest pidustustest ilma jäämine on korraliku keretäiega karistatav. Isa on juba praegu hullumas, aga ema on lubanud oma graafiku ka nii sättida, et õigeks ajaks kohale jõuab."

Ema oli Andrese rivis järgmine inimene, kellega suhtlema pidi. Ema jälgedes oligi Andres Ühisruumi jõudnud, kuid erinevalt emast, kes eduka kaubalaevade ettevõtte kaasomanikuna kolooniate vahel kaupu vedas, oli Andrest köitnud huumanite teadus. Mitte sidetehnoloogia, mitte laevandus ega kaubandus, mis näis samuti peamiselt sidele keskenduvat, vaid kultuurilise mustri muutumine vastavalt oludele. See planeet siin oli karm ja meeldiv samal ajal - huumanitele sobiva kliimaga, kuid vastuolulise loodusega, milles huumanid poolt tundigi abivahenditeta elus ei püsinud. Võtkem kas või needsamad keerikud! Armsad väikesed loomad, kellest igaüks kandis korraga kolme mürgiga kaetud oga. Kui keegi keerikut ehmataks, tõmbuks loom kerra, kuid enne viimset lukustumist, lennutaks ogad suvalises suunas. Huumanitele oli see surmav, inimestele mitte. Valus? Jah. Ebamugav? Kindlasti, aga mitte surmav ning piisavalt lähedase vastuhammustuse korral kadusid turse ja valu üsna kiiresti. Isegi need väikelapsed, kes end hammustada ei suutnud, püsisid piisavalt kaua elus, et abi otsida.

Aga ema pidi ootama. Päike oli nüüdseks silmapiiri taha langenud ja Andres läks tagasi linna. Linnaserva võsas oli midagi kodust, kuigi siinsed taimed kuulusid peamiselt sissetungijatele, esindades kaugel planeedil arenenud floorat, olles võõrliikidena planeedile kaasa toodud. Huumanite linnas elati üksteise peal ja kõrval nagu laevas. Ilmselt see tegigi sellest rassist inimestega võrdsed pikamaareisijad - haprad küll, kuid haprust sai terasega tugevdada. Isikliku ruumi tugevdamine oli aga hoopis keerulisem. Pikamaa laevad jäid alati võimalikult väikeseks ja kompaktseteks, pakkudes reisijaile heal juhul koikut ja kappi kohvri paigutamiseks. Rikkamad reisijad võisid endale küll ka 6-8 kuupmeetrist päris isiklikku tuba rentida, kuid see oli liiga kallis meeskonna tarvis ning selgelt liiga kulukas, kui tahta kolooniapoega uuele planeedile viia. Siiani oli neid poegi veidi enam kui kolmkümmend, kõik kasvanud välja ühest algsest laevastikust ja paarist halva kliimaga elupaigast.

Huumanitega ja huumanite vahel kaupu vedades, oli Andrese ema kuulnud paljusid huumanite legende ning muutnud need oma lastele unejuttudeks. Hiljem, kui Andres huumanite ülikooli astumist planeeris, oli ta kuude viisi siinses suures raamatukogus aega veetnud ning uurinud, millised osad neist unejutulugudest olid tõesed ajaloosündmused, millised huumanite kunstkirjutamise osa ja palju sellest ema enda välja mõeldud oli. Jah, ta teadis, et kusagil, siit mitmekümne valgusaasta kaugusel oli planeet nimega Maa - huumanid olid sealt tulnud, kuid mitte otse. See ei olnud üldse nii, et huumanitel tekkis ühel hetkel mõte, et lendaks kaugetele tähtedele ja vaataks, mis saab. Oh ei! Algselt oli selline idee ehk isegi olnud ning selle tuules hakati arendama erinevaid baase Maaga samas süsteemis olevatele planeetidele ja kuudele. See osa huumanite ajaloost oli aga hilisemate ajalookirjutajate poolt kokku kirjutatud, sest õiged allikad olid endiselt Maal ning sellest, mis valesti läks, ei saanud Andres ikka veel päris täpselt aru. Sõnad raamatutes ei moodustanud tema jaoks lihtsalt tervikut. Kuid ühel hetkel lukustus planeet endasse, kaotas väliste üksustega igasuguse side ja kaubavahetuse, keelas kõikidele nii õhkutõusmise kui maabumise, jättes kolooniad nagu hilisteismelised lapsed, universumis iseseisvalt hakkama saama.

Siin nad nüüd olid, need hakkama saanud hilisteismelised, kes solvunud noorukitena otsustasid, et kui koju ei lasta, siis tuleb uttu tõmmata. Paarsada aastat katsetusi ja arengut, olgu, võibolla veidi rohkem, kuid siin nad nüüd olid - algselt kolmel, siis seitsmel ja viimaks kolmekümne kahel planeedil. Ikka veel nagu ennast täis hellitatud noorukid - täies teadmatuses, et kui üks planeet suudab elu kasvatada, suudavad seda ka teised. Ja suudavad paremini! Vastutustundlikumalt! Mängulisemalt ja vabamalt!

Järgmise päeva pärastlõunaks oli Andresel uus tööleping - kahekümne kaheksa väikekuu pikkune leping Ühisruumi uurimisüksustes. Esialgu tõotas sellest tulla rahulik ja aeganõudev dokumentide uurimine, seejärel peavalulikult palju suhtlemist, kuid sekka seiklusi ja peotäis lende. Kolmetunnise koosoleku ainsaks võiduks võis Andres nimetada seika, et tal lubati oma tööruum agentuuri raamatukogu kogukonna filiaali ruumidesse üles seada.

"See on absurdne ja ennekuulmatu!" oli tema tulevane osakonnajuhataja räusanud. "Kogu meie meeskond töötab puuvõõriku hoone seitsmendal ja üheksandal korrusel. Loomulikult mahutaksime me veel mõne laua sinna ära."

"Ja paneksite selle kellegi teise ruumi või avalikult käidavale teele," pareeris Andres vastu. "Nii palju kui ma aru saan, nõuab esimene osa sellest protsessist aga äärmiselt head keskkonda keskendumiseks ning suurepärast ligipääsu võimalikult erinevatele ajaloolistele allikatele."

"Suurem töö on meil juba tehtud, seega oleks hoopis loogilisem, kui te asuksite piisavalt lähedal, et kõigest täpsem ülevaade saada."

"Lähim avalik raamatukogu asub kõrvalhoones, kui ma ei eksi?" oli nõukogu sekretär viimaks sekkunud.

"Ja kaheteistkümnendalt korruselt läheb ka tunnelrada," nõustus Andres kiiresti. Jah, oma uue otsese ülemusega oli ta nüüd juba väikese sõja tekitanud ning see ei pruukinud pikas perspektiivis kuigi mugavaks osutuda, kuid teisest küljest - sellel võis ka oma eeliseid olla.

Nüüd oli vaja vaid õigest raamatukoguharust ka tööruum saada. Andres edastas raamatukogule palve - vaikne, eraldiseisev, kuid iidsetele müütidele ja Maa ajaloole lähedal asuv. Raamatukogu teavitas kolmest sobivast tööruumist ning väikese raha eest broneeris Andres ühe neist endale järgnevaks aastaks. Oleks ta leppinud suvalise tööruumiga igal üksikul päeval, oleks see tasuta teenus olnud, kuid mõte igal õhtul asjade kokku korjamisest ei meeldinud Andresele sugugi. Jah, variant oleks lihtsalt raamatukokku sisse kolida ning siin ka ööd veeta... Sellel mõttel oli isegi jumet, nentis Andres väikese privaattööruumi nurgas sohvat märgates. Teisalt ei olnud ta kindel, kas selle peal ikka ööbida sooviks. Huumanite veider folkloor suutis ülikooliaastail Andrest piisavalt hirmutada, et avalike ruumide sohvasid karta. Ilmselt oli ka selle konkreetse isendi peal soojätkamise rituaale kordavalt läbi mängitud.

Kuklas koputust tundes püüdis Andres kinni Laeva identiteedi. Kiiresti avas Andres kanali ning edastas Laevale hommikuse koosoleku ülevaate. Seejärel kinnitas ta oma Ühisruumi arvutis isiku ning avas spetsiaalselt talle suunatud infomassiivi.

Üsna kiirelt jõudis Andresele kohale, et temale usaldatud osaliselt dešifreeritud failid olid tõsiselt tsenseeritud, kuid vestlustes uute tiimikaaslastega selgus, et tsenseeringuid oli pea kõikidele usaldatud failides. Privaatsust parimal moel ära kasutades, kuid siiski tiimi osana paistes, sättis Andres oma pausid alati ajale, mil kõik olid kontoris. Ta tegi sellest Ühisruumi kontorisse sisenemisest, kohvimasinaga mängimisest ja oma toiduga krabistamisest omamoodi näitemängu, mis ühele või teisele ikka isu peale ajas ning töölaua juurest eemale meelitas. Vaiksetes üks-ühele vestlustes selgus alati rohkem kui suurtel koosolekutel. Huumanid ei kontrollinud oma käitumist kohvinurgas üldse nii pingsalt, vaid ehmusid, üllatusid, võpatasid, kortsutasid kulmu või näitasid muul moel meelsust üles. Ka esmakonflikt ülemusega mängis Andresele lisakaardid kätte - vähemalt pool tema uuest tiimist polnud ülemusest kuigi suures vaimustuses ning avanesid seda kergemini.

"Neid oli viis! Viis laeva, viis kolooniat," kinnitas Joseph kuuenda tööpäeva ennelõunal.

"Hästi põneva minapildiga tehisintellekt," kilkas Aivars veidi hiljem. "See on nii algeline, see peab olema praktiliselt veel õpivõimetu - puhtalt mingitelt eelsissesöödetud andmetelt toimetav laev, aga... Wau!"

"Arvestades ajastut, väidetavalt teele saadetud enne ruumivoltimistehnoloogia kinnistumist, pidid need mingid kunivalguskiirusega liikuvad laevad olema. Teel tuhatkond aastat, et umbes siiamaani välja jõuda. Ma millegipärast ei usu, et nad üle 0,1c välja vedasid, aga seda infot kastis polnud," oli Marcus nördinud.

Oli, mõtles Andres endamisi, kuid jättis lisamata, et liikumisandmed olid ülisalajases failis Cristina laual. Seda, mis peitus Laura, Peteri ja Tonya laudadel, võis Andres teiste juttudest järeldada, kuid ühtegi märkust ta neilt ei kuulnud. Õigem oleks öelda, et nii Tonya kui Peter suisa vältisid Andrest, istudes mehega ühes ruumis vaid siis, kui koosolekut vältida ei saanud. Laura käis küll vahel köögist läbi, kuid, kui pilgud võiksid tappa, oleks Andresel vähemasti murtud käeluu, kui mitte midagi hullemat.

See juhtus vast kuu aega hiljem, kui nad kõik olid saanud uue portsu faile ning nüüdseks oli kogu meeskonnale teada legend, mis failikogumi juurde käis. Tegemist oli iidse kosmoselaeva musta kastiga, millesse oli paigutatud osaline arhiiv. Selle arhiivi sõnul oli laev teele saadetud kõvasti enne seda, kui huumanid ajalooraamatute põhjal lahkusid. Vahe oli sadades, kui mitte tuhandetes aastates. Teele oli saadetud viis laeva, igal laeval oma sihtpunkt, kuid seda infot, mis need sihtpunktid täpselt olid, polnud failides kirjas. Ilmselt oli siin algelise tehisintellekti soov igaks juhuks siiski kaitset säilitada.

"Me teame, et iidsetel aegadel oli geneetilise modifikatsiooniprogrammidega katastroofilisi jamasid. Osa neist olid eetilised, osa füüsilised. Meie ajalooallikates on neist vähe kirjas, sest seda tüüpi jamad puudutasid peamiselt emaplaneeti, mitte kolooniaid," selgitas Tonya ühel koosolekul ülemkogu esindajatele. "See, mille me laeva arhiividest dešifreerida oleme suutnud, viitab seigale, et laev kasutas mingit modifitseeritud õigustust ning aretusprogrammi, mille eesmärgiks oli kohandada huumanid selliseks, et neil oleks parem tõenäosus ellu jäämiseks."

"Ja need tulid siia?" küsis üks üldkogu koloniaalbüroo kaitsekomisjoni liikmetest. "Meie läheduses on teised, Ühisruumi mittekuuluvad, huumanite kolooniad või neist kolooniatest jäänud surnuaiad, ja me pole sellest siiani teadlikud olnud?"

"Kui neid saab enam huumaniteks nimetada," nipsas Andrese ülemus. Andres nägi, kuidas pooled tema tiimist silmi pööritasid.

"Nii palju kui me teame," võttis Joseph jutu üle, "olid kõik viis iseseisvad üksused ja keskendusid iseendi sihtpunktplaneetidele. Euroopa Kosmoseagentuuri Suur Start oli vist täpne väljend. Iga laev ise etnilise koosseisuga mitmest erinevast Euroopa rahvusest, seega on ka keelekasutus neis failides üsna keeruline. Surnud europiidsed keeled. Kui failikannete vanust võrrelda, siis ajastute jooksul on keelte dominantsus nihkunud edasi-tagasi, muutunud, kuid lõpuks mingiks üheks keeleks kokku sulandunud. Üksjagu sõnu meenutab meie tänast leksikat, kuid oma tähendusväljalt võivad need üsna palju erineda, ka tekstisiseselt."

"Säästke meid!" ahhetas üks ametnikest.

"Jah, muidugi! Mida ma tahan öelda, on see, et need viis kolooniat võisid areneda väga erinevates suundades. Just nimelt areneda, sest otsene geneetiline töötlus oli toona ilmselt tõsiselt seadusvastane. Ma mõtlen siinkohal isegi väiksemaid modifikatsioone - mingite autoimmuunhaigusi kandvate kombinatsioonide parandamist näiteks. Aga puhta "loodusliku valiku" baasil toimivaks tõuaretuseks oli aega piisavalt. Mu jumal! Selle ajaga oleks saanud huumanist keeriku teha."

"Keerikut siiski mitte," sekkus Cristina "Huumanil ja keerikul ei ole ühiseid eellasi, need eluvormid on arenenud teineteisest valgusaastate kaugusel ja nende lähendamine isegi kasvõi ainult sel määral, et inimene keerikumürgiga kuidagi toime tulla suudaks, nõuab kaugelt rohkem aega."

Andres niheles hetkeks oma toolil. Ka inimesed polnud pärit siit. Nemadki olid tulnud kunagi laevaga kosmoseavarusest, leidnud siin uue pesa, kus kohaneda. Nemadki olid keerikutest valgusaastate kaugusel arenenud, kuid tulid keerikumürgiga kenasti toime. Universumil oli ilmselt üsna lõbus neid elu alustamise mänge mängida.

"Aga mis puudutab piirkonda, siis ilmselt küll," jätkas Joseph. "Infopank leiti siit kümnekonna valgusaasta kauguselt. Selle lähiümbrusesse jääb kaheksa sobivat tähesüsteemi, millest kahel on Ühisruumi linnad."

"Mitte ainult linnad," pomises üks kaitsekomisjoni esindajatest teisele. "Ritsikal on Ühisruumi jaoks hindamatu väärtusega kaevandused. Sealt tuleb suisa kolm mineraali, mis on osutunud asendamatuteks sidetehnoloogia ehituses."

"Oot!" nõudis ülemkogu esindaja. "me räägime ju siiski tehnoloogiast, sidepidamisest, huumanühiskonnast mingil planeedil. Sellest peab ju ometi jääma jälg, mida üles korjata?"

"Kui nad kasutavad aatom-sideeraldust, siis seda eemalt kinni ei püüa," ohkas kaitsekomisjoni mees. "Tavalise valguskiirusside püüdmine oleks lihtne, kui teada, kust ja mida otsida. Paraku on ka selles osas nii piirkond kui sagedusvahemik liiga laiad. Tolle koha lähedal on raadiopulsar ning kiirgav must auk - kui te minult küsite, siis igati ideaalne piirkond, kuhu "ära kaduda". Raadiopulsar kaitseb ka Ritsika kaevandusi."

"Jätame Ritsika jutust välja!" röögatas Andresele tundmatu tüüp. "Teatud protokollid võiksid meeles püsida ka siis, kui uksed on suletud."

"Söör! Kõigil siinviibijail on Ritsika turvaluba olemas. See oli üks olulisemaid nõudeid töörühma kokkupanemisel."

Jah, ka Andresel oli Ritsikaga seotud turvaload olemas. Vähe sellest, ta oli tollele, peamiselt kaevandustest koosnevale, planeedile paar korda ka sõitnud ning ühe pikema perioodigi veetnud. Ritsika kogukond oli teistsugune kui keskmise planeedi keskmine elanik. Sealsed olid vaiksemad, tõsisemad, kuid üldjuhul ka selle võrra ausamad huumanid. Ritsikas oli üks väheseid huumanite kogukondi, kus Andres end tõeliselt kodusena oli tundnud.

Kodususest mõjutatuna lasi Andres mõtte rändama. Inimestel olid ka oma lood ja legendid, mida lastele räägiti. Üks neist lugudest rääkis planeedist, millel elasid jumalad, kes suutsid loodusseadusi eirata, kuid kui eiramine liiga suureks läks, muutus keskkond inimestele ohtlikuks. Üleloomulikud polnud enam kindlad, et suudavad inimesi elus hoida, seega pakiti inimesed laevale ja saadeti planeetidele, mis just inimeste tulekuks ette valmistatud olid - Teisele, Kolmandale ja Neljandale. Neis nimedeski peitus oma metafoor, mis viitas, et kusagil kaugel oli planeet, mis oli olnud Esimene. Üks jumalustest, Kalev, kui Andres õigesti mäletas, andis inimestele kaasa oma poja hinge ning see oli just see, mis kandis nüüd Laeva nime.

"Igal juhul peame me kaitsekulutuste eelarvet tõstma," teatas kaitsekomisjoni tüüp koosolekut lõpetaval toonil, kaaslane kõrval noogutamas. "Me ei tea, kellest või millest me räägime ning Ühisruum peab selgelt valmistuma võimaluseks, et miski, mis kunagi oli ehk olnud inimene, meid ründama asub."

"Me peame olema valmis end kaitsma," kummitas Andrese peas. "Me peame end kaitsma!", "Me peame valmis olema, et nende käitumismuster muutub agressiivseks". Need laused näisid üha kiirema sagedusega Andrese lauale jõudvat. Huumanid olid eelkolooniate leidmise paanikas, inimesed aga paanikas sellest, et huumanid kaitsekulutusi tõstsid ning mitmes koloonias tugevama relvastusega laevu ehitama hakkasid. Inimesed vastasid samaga - kolmandal planeedil, mis oli iidse looduskatastroofi tõttu vaid ühe küljega tähe ja esimeste planeetide poole jäänud, valmistati relvastust, millega sai kosmoses üsna palju korda saata. Terve Kolmanda planeedi varjuline tagakülg, mis oli pikalt olnud kaubalaevastiku tehaste käes, monteeris nüüd laevadele juurde täpsussihikuid ning suurema mõjuulatusega relvi.

"Siin sa siis pesitsed!" salvas Tonya ruumi astudes. Pool aastat pärast lepingu vastu võtmist tegutses Andres ikka veel raamatukogu vabatöö nurgas - tal oli seal privaatse pääsuga kabinet, mis pool aastat tagasi oli olnud lage ja veidi kõle, kuid nüüd täidetud mitmete ekraanidega ning printmaterjali virnadega.

"Ta siiski räägib minuga!" ümises Andres ekraanilt pilku tõstmata.

"Võimalik."

Tonya astus lähemale, kergitas end laua serva peale istuma ja võttis lahtisest maiustusepakist ühe.

"Ma oleksin õnnelikum, kui sa võtaksid rohelise või kollase," teatas Andres kuivalt. "Punased on mu lemmikud ja sinised on ka okeid."

"Just nimelt! Aga tegelikult on mul sulle oluline küsimus ning üks kord on mul hea meel, et sa ametlikes tööruumides ei resideeru."

"Küsimus?" Andres katkestas oma töise mõttelõnga ja pööras kogu tähelepanu Tonyale.

"Mida sa sõjast arvad?"

"Millises plaanis?"

"Ma ei tea," kehitas Tonya õlgu. "Sa vali plaan ja anna vastus."

Andres vajus mõttesse. Jah, neid plaane, millelt läheneda, oli mitu ning pooled neist olid miskid, mida ta Tonyale avalikustada ei saanud. Huumanid pidid igal juhul ikka veel õndsasse teadmatusse jääma.

"Sitasti," vastas ta hetk hiljem - see vastus võttis kokku kõik plaanid. "Ja ma olen üsna veendunud, et meie kadunud koloonia asus Ritsikal, kuid see kas ei jäänud ellu või ei taha meiesuguste huumanitega tegemist teha. Mõlemad variandid on minu meelest võimalikud."

"Mhmh. Kaevandused asuvad üsna kitsas piirkonnas, jättes suurema osa planeedist suhteliselt valveta. Sinna mahub elama päris paljusid. Umbes nagu siia."

"Millest sellised küsimused?" uuris Andres pärast väikest mõttepausi. "Mulle on siiani jäänud mulje, et sul ei ole minust just üleliia positiivset arvamust."

"Tekib paratamatult tunne, et, huvitav, mida too küll tahta võiks?"

"Midagi sellist, jah."

"Ametlikult tulin ma tooma kommenteeritud tõlget ühele kogukonna olemust kirjeldavale failile, aga, tead? Ma polnudki sellele enne käesoleva projekti algust mõelnud, kuid raamatukogud on ühed kummalised asjad huumanite maailmas. Need võisid ju laevadel ja kolooniates välja kujuneda sentimentaalse reliktina, sest informatsiooni ja meelelahutuse hankimiseks on tuhandeid tõhusamaid tehnoloogilisi vahendeid, isegi huumanitel, kuid kui siinsete riiulite vahel pikemalt ringi liikuda, leiab igasuguseid imelikke asju. Kas sa teadsid, et nad on paberkujul taastanud vähemalt ühe teksti igast keelest, mida kosmoselendude algusaegadel Maal räägiti? Vähe sellest! Teatud kunagiste mälupankade abil on nad loonud neist ka audiofaili. Sul on võimalik võtta riiulist misiganes - näiteks eestikeelne raamat - ja lasta masinail see endale ette lugeda, ise samal ajal sõnu silmitsedes. Proovi seda! Aga pea meeles, et väga paljude keelte puhul puudub igasugune tõlkevõimalus ning isegi keeleteadlastel on dešifreerimiseks enamasti liiga lühikesed tekstikatked. Täpselt nii nagu musta kasti failide puhul. Teoreetiliselt kuuluvad sealsete failide keeled igasse Ühisruumi suurde raamatukokku."

Nende sõnadega oli Tonya lahkunud, kuid Andres ei suutnud enam tööle keskenduda. Miski tema sees ütles, et naine oli rääkinud mõistatustes ning kuskile nende sõnade alla ja vahele oli peidetud kaugelt rohkem vihjeid kui pealtnäha paistis. Lisaks painas Andrest küsimus, miks naine oli siia tulnud, mitte oodanud Andrese kontorisse minemist nagu suurem osa tema meeskonnast tegi. Põhimõtteliselt ainus, kes raamatukogus Andrese töötoas järjepidevalt käis, oli Juurs, kuid Juurs kuulus hoopis suuremate otsustajate hulka ega pööranud täpsele uurimistööle enamasti erilist tähelepanu. Oma arrogantsusest sõltumatult oli Juurs aastatega kõvasti kasvanud ja arenenud. Sellest süüdimatust poisikesest, kes Andrese tiimi omal ajal pasa sisse hulpima jättis, oli kasvanud mees, kes vähemalt mõtles, mida tema tegemised teistele kaasa tooksid, isegi kui ta just iga kord sellele vastavalt ei käitunud. Juursi kaudu teadis Andres ka huumanite militaarlaevastikust rohkem kui keskmine Teise elanik ning neil igakuistel jalutuskäikudel, mida kaks meest olid koos tegema hakanud, ujus hämmastavalt sageli pinnale mõtteteri, mis mõlemaid mehi ühendasid, kuid vähemalt osaga ülemvalitsuste liikmeist vastasseisu seadsid. Üheks selliseks oli kadunud kolooniate liigiline koosseis. Jah, ka nood olid kindlasti huumanid. Isegi siis, kui neil tõepoolest lisalõpused arenenud olid. Isegi siis, kui neil kuus varvast olla võis, kuigi too viimane võttis Andrese tõsiselt muigama, sest kuuevarbalised koletised olid inimeste mütoloogilistes lugudes täitsa sees ning sobisid suurepäraselt lastele õudusjutuna rääkimiseks. Sellistel oli isegi oma nimetus olemas - latlased.

Andres pani raamatukogu otsingusse Tonya poolt mainitud veidra keele ning leidis kuus otsest vastet ning mõned viited mingite lühemate juppide kasutamisele, enamasti haldjakeelena mingites fantaasiaraamatutes. Ta laenutas kaks raamatut, laadis audiofailid randmeseadmesse ja lasi liaanidel end alla kanda. Huumanid võisid linnas paremini mõelda, kuid inimesena vajas ta midagi kodusemat neist mõnesaja aasta eest imporditud puudest, mille võrade vahele siinsed töö- ja elamispinnad paigutatud olid. Ta vajas sel hetkel midagi ehedamat ja vähemmõtlevat.

Vaevu kümmekond kilomeetrit linnast asus mõnusa aeglusega kasvav kivipaljand. Palju mugavam koht, õhkas Andres, sättis end pärastlõunaselt kuuma kivi peale pikali ja avas kaasa toodud raamatu. Tekst ise ei andnud midagi. Andres nägi klassikalist huumanite fonti, milles olid kirja pandud arusaamatud sõnad. Helifaili tööle vajutades pidi ta aga ehmatusest kaljult alla libisema. Selle kõla oli inimeste kõnele uskumatult sarnane ja sõnadest moodustus mõttega tekst. Kui inimesi oleks elanud sama laialt kui huumaneid, oleks mõnes maailmas ilmselt tekkinud aktsent, mis sellega siin sarnaneks. Huumanitega juhtus just nii - vaevu mõnesaja aastaga olid arenenud erinevad dialektid, erinevad slängid, veidi kõikuvad hääldused ning isegi erinevad kirja panemise viisid. Üsna kiirelt võis öelda, millisest kolooniast huuman tuli, seda pelgalt kümneminutilise vestluse baasil. See siin oli aga inimkõne - raskemakõlaline kui huumanitel, pikemasõnaline, kuid kindlasti kodusem.

Enne kui Andres arugi sai, oli soojast pärastlõunast saanud loojang ning kiiresti sündis otsus jääda siiasamasse ööbima. Kõva kivi ei sahisenud pidevas kasvus, ei üritanud pea kohale uusi korruseid luua, ei hinganud üht- ega teistpidi, vaid pakkus kindlustunnet ja südametugevust. Kivisel paljandil polnud karta ka loomade rünnakuid, kuid teekonnale, mis linna poole tagasi viis, jäi mitmeid ebamugavaid piirkondi. Andres haaras kaldaveest ühe kala ning kuulas veidrat raamatut edasi.

Uneajaks oli Andres üsna veendunud, et see on mingi inimeste trikk. Jah! See kõlas millegi sellisena, millega Laev toime tuleks, mida Laev ehk suisa soovitaks. Sel juhul oleks kõigil Ühisruumi teenistusse astunud inimestel vabandus, et oldi tudeeritud üht iidset Maa keelt ning sealt mõned krõbedamad sõnad kaasa haaratud. Ilmselt nii oligi, kuid Andres pidi seda laeva käest millalgi üle küsima. See vestlus pidi jääma hommikuks. Enne seda oli üks olulisem detail. Andres avas mõtted ja püüdis infovoo õigesse suunda edastada.

"Ema!" koputas ta mõttega.

Vaikus. Möödus minut ning siis teine ning alles kolmanda minuti juures tuli vastus.

"Kannatust! Võtan peagi ühendust."

Andres kehitas õlgu ja keeras magama.

Päikesetõusul haaras ta veel ühe kala ning asus taas linna poole teele. Ta oli ise lepingule alla kirjutanud ning selle kohaselt oodati teda seal - nende lõppematute veidrate failide juures, mille dešifreerimisega oldi laias laastus ühele poole saadud.

Kunagi olid huumanid asustanud planeeti nimega Maa. Nii rääkisid legendid ning neid toetasid mingid failid, mille autentsuses ei saanud enam keegi kindel olla. Aja jooksul oli teadmine segunenud fiktsiooniga, selged vaated aga ellu jäämiseks vajaliku religioosse loovuse, tabuliste teemade süsteemi ning lihtsalt ilu nimel loodud kunstiga. Aga legendid rääkisid, et planeet oli olemas, huumanite poolt asustatud ning ehk isegi siiani elus. Planeet oli huumanitele väikeseks jäänud. Nood olid unistanud tähtedest ning julgemad neist asusid tähtede poole teele. Nagu väikelapse esimesed iseseisvad otsused, oli ka huumanite tähtedele liikumine aeglane ja vaevaline. Nad olid sadu aastaid oma emaplaneedi kaitsva rüpe läheduses, vajasid tolle seadmeid ja tooraineid, kuid ühel päeval olid planeedile jäänud huumanid asunud käituma vastutustundlike lapsevanematena. Nad olid rändajaile jätnud võimaluse vaid eemalduda. Ja rändajad olid seda teinud. Nad olid oma suured kosmosejaamad ümber ehitanud. Nad õppisid sealsamas ruumipainutamise abil valguse kiirust ületama ning tulid. Nüüd olid nad siin. Esmalt ühel, siis viiel ja viimaks kolmekümne kahel planeedil.

See oli iidne maailmaloomise lugu, mida huumanitele ikka õpetati. Nüüd oli aga lisandunud detail, mis ühtaegu kinnitas nende vanade legendide õigsust kui ka lükkas neid ümber, kuid kindlasti lisas detaile, muutis värve. Kui must kast tõepoolest õiget infot edastas, oli huumanite kunagiselt emaplaneedilt lahkunud veel viis laeva. Need olid liikuma hakanud varjust, siis kui rändajate eellased juba planeedi ümbrust ja sama tähesüsteemi teisi planeete asustasid. Viis laeva, igaühe pardal miljon inimest ning igaühe pardal üks tehisintellektiga arvuti, mille ainsaks eesmärgiks oli tagada oma huumanite ellu jäämine. Võimalusi selleks polnud palju, kuid tehismõistus oli ehitatud piisavalt paindlikuks, et võimalustest parimad üles leida. Ta oli valinud ja selekteerinud, andnud ühtedele võimalusi järglaste saamiseks ning neid õigusi teistelt huumanitelt eemaldanud. Loomulikult oli seesugune võim laeval mitmeid konflikte tekitanud, kuid need kõik lõppesid veelgi vastupidavama elanikkonnaga.

Meie laev, mis kaotas sideme teistega, oli nüüd üksi - silme ees siht planeedist, mida ühegi huumani jalg varem külastanud polnud. Määratud planeet oli raske õhuga, millesse mahtus ebameeldivalt palju veeauru ning üllatavalt suur kogus kemikaale, mida huumanid hingata ei suutnud, seega oli just hingamine laeva prioriteet. Aja jooksul arenesid huumanitel välja kaitsekiled raskemate keemiliste ühendite vastaseks kaitseks, silmad hakkasid taluma suuremat rõhku ning kurgu alla kasvas lisatee hingamiseks. Andrese töörühm nimetas seda kurguninaks, kuigi ilmselt meenutas too rohkem kaladel olevaid lõpuseid. Ainult üks, ainult abistamiseks, kuid vajalik sellegipoolest.

Kuid vahetult enne maandumist oli laevas toimunud uus ülestõus ning üheks hetkeks olid huumanite järeltulijad kollektiivselt kas targemad või ogaramad kui tehismõistus. Selle ühe hetkega olid nad suutnud laeva sihtpunkti muuta ning kui laeval viimaks suurem tehniline tõrge tekkis, pidi ta huumanid õige planeedi asemel tolle sõsarplaneedile heitma. Esimese talvega hukkusid pooled planeedile jõudnud, teisel talvel kohanes kohalik viirus huumaneist toituma ja tappis poole allesjäänutest. Ja siin oli hetk, mil laeva tehismõistus murdus. Esimene reegel, ainus ületamatu seadus - hoida huumanid elus - oli jäädavalt murtud ja muudetud. Selle koha peal oli tehismõistus kogunud valiku failidest ning saatnud need mustas kastis universumi avarustesse, et keegi võiks selle kunagi leida.

"Nüüd olen ma kodusüsteemis," teatas ema hääl Andrese ajus. "Sa oled juba neljas poeg, kes ühendust võtab. Milles asi?"

"Neljas?"

"Hea küll ootamatutest poegades kolmas, Reedik otsib mind ikka aeg-ajalt üles. Aga ei sina, Toomas ega Lauri ei võtaks minuga ühendust, kui just maailm õhku lendamas poleks. Olgu, Toomas saatis mullu sünnipäevaõnnitluse."

"Vabandust, ema! Ma lihtsalt tean, et sa oled meist kõige kiirema elutempoga. Sinu laevakompanii ei juhiks ennast ilmselt ise."

"Hetkel teeb see just nimelt seda, seega räägi!"

"Ema, mitut huumanite keelt sa räägid?"

"Kõiki kahtkümmet ja kuut, mis elus on, miks sa küsid?"

"Sest mul on siin pisuke segadus ja mulle tundus, et sinu eluaegne praktika laevakaubandusega võib siin abiks tulla. Ühesõnaga, mul on Ühisruumis üks töö, mille raames ma veidrate asjade otsa koperdan. Iidne ajalugu, legendid ja muu. Sellega seoses ka hunnik keeli. Ma polnudki varem mõelnud, et huumanite emaplaneedil neid nii palju erinevaid oli."

"Oota! Sa töötad ikka veel Ühisruumi heaks?"

"Jah, mis siis?"

"Ole vait ja vasta! Oled sa mõnes uues koloonias, mõnes kaevanduskeskuses?"

"Ei, ma olen Teisel, peavalitsuses. Olgu, hetkel jalutan linna poole tagasi, veetsin öö looduses mõtteid kogudes."

"Nad ütlesid, et Teisel ei ole enam olulisi meie omi. Nad väitsid mulle, et inimesed on evakueeritud ning need, kes on jäänud, on teadlikud vabatahtlikud. Poiss! Palun ütle, et sa ei ole suitsiidimissioonil!"

"Millest sa räägid?"

"Sellest, et eile õhtul võttis minuga ühendust Laev ja Vanematekogu. Kõik uurisid, kuidas sõda minu korporatsiooni mõjutaks ja kuidas korporatsioon saaks sõda toetada. Nad tahavad Teise puhtaks lüüa. Lähiümbrus puhastatakse huumanite laevadest ja sidevahenditest, linn pühitakse mullani maha. Samal ajal võetakse veel paar planeeti sihikule. Need, millel hetkel sõjalaevu valmistatakse. Igal juhul on sul aega napp pool aastat, et Teisel oma tegemised lõpetada. Talvine pööripäev on viimane tärmin. Selleks ajaks saab ka suurem osa minule kuuluvaid laevu endale kaasaegsema relvastuse külge. Minul on vaja veel välja mõelda, kuidas seda juttu huumanitest madrustele ette sööta ja kuidas neist enne talve üldse lahti saada. Prioriteedid, patriootilisus ja muu soga, miks pole hea, kui huumanid kohale jäävad või haisu ninna saavad."

"Et siis nüüd see tulebki," saatis Andres paanikavirvenduse teele.

"See polnud ilus," vastas ema kuivalt. "Mul on oma emotsioone piisavalt. Kontrolli end! Ja tõmba sealt uttu!"

"Kuhu? Ütle mulle, kus oleks turvaline, kui kõik kolooniad sõtta astuvad? Meil võib olla parem vastupidavus, meil võivad olla ka paremad relvad, aga... Ma olen lugenud, olen uurinud ja õppinud. Persse, ma olen isegi kahte suurema ülestõusu mahasurumist oma silmaga näinud. Isegi seal ei olnud kellelgi hea väga pikka aega. Aga keeled! Huumanite surnud keeled. On sul midagi veidrat sellega ette tulnud?"

Sides tekkis paus ja Andres ootas. Ta ei saanud kuidagi teada, kas ema võttis mõtlemisaja või oli ta parajasti kauplemise või laeva juhtimisega ametis. Korporatsiooni suuromanik, kes ikka veel ise ühte laeva juhtis, oli huumanite maailmas veider, kuid teisalt aitasid sellised veidrused kenasti kapteni päritolu varjata. Andres astus linnaväravast sisse ja seadis sammud töökoha poole. Vaevu oli ta osakonna uksest sisenenud, kui ülemus ta kinni püüdis.

"Alates homsest vabaneb meil kabinet, saad oma kola lõpuks ometi siia vedada ja normaalselt meeskonna töös osaleda."

"Praegu kõlab see juba üsna kenasti," vastas Andres pärast hetkelist mõttepausi. "Aga kellest me ilma jääme?"

"Esialgu eikellestki. Tonya Martens läheb homsest tagasi oma põhitööle ülikooli juures. Meil vedas niigi, et saime sellise kaliibriga huumani ligi pooleks aastaks peakontorisse. Muidugi suudab ülemvalitsus rohkem maksta, kuid need, kes on oma hinge ülikoolile müünud, õpivad ennemini kuduma kui mõne asjalikuma töö peale paremat palka saama tulevad."

"Tonya Martens on ülikooli juurest?" See oli tõepoolest šokk, kuigi, kui Andres veidi järele mõtles, oleks mõni muu taust samavõrd ehmatav olnud. Nad olid ligi pool aastat koos töötanud ning sealjuures absoluutselt mitte suhelnud, kuni eilseni välja. Nad olid kokku pidanud ühe vestluse ning umbes kahel korral oli Andres mõnel koosolekul Tonya küsimusele vastanud. Too naine oli teda sihilikult vältinud absoluutselt igas olukorras, seega kuulus Tonya nende huumanite hulka, kes olid. See tähendas, et Tonya Martens küll ise oli, vähemalt neljal päeval nädalas kontoris, kuid selle olemisega ei kaasnenud ühtegi mõtet, mida naine väljaspool tööaega tegi või milline tema minevik või tulevik oli. "Mida ta seal õpetab?"

"Sa küsid minult? Mingeid väljasurnud keeli. Europiidseid, jah, europiidseid. Ja seda tean ma ainult seetõttu, et meie must kast kannab Euroopa Kosmoseagentuuri logo ja nime. Aga Tonya tassib ennelõunal oma isiklikud asjad minema ning sina saad pärastlõunal end sisse seada."

Andres noogutas vaikselt, pea uusi küsimusi täis. Kas Tonya tõepoolest plaanis ülikoolilinnakusse minna või oli see vaid kattevari? Emalt saadud infot ning eilset vestlust Tonyaga kokku pannes kõndis Andres Tonya kabinetti.

Ta lihtsalt pidi mõttega koputama: "Põgened hukkuvalt planeedilt?" küsis Andres, kui suhtluskanal avanes.

Tonya käes olev kast pudenes lauale ja naine jäi teda hetkeks jõllitama. Seejärel kõndis ta sõna lausumata kabinetist välja, viibates Andrese endale järgnema. Alles raamatukogus, Andrese väikeses tööruumis pöördus Tonya uuesti mehe poole.

"Kuidas?"

"Ma ei oleks eilse info pealt veel pilti kokku pannud, kui poleks täna hommikul juhuslikult teada saanud, et inimesi kutsutakse kiirkorras Teiselt planeedilt ära. Aga kuidas sina teadsid?"

"Oot! Mida?"

"Kuidas sa minust teadsid?"

"Ahh, see! Sa jood liiga palju kohvi. Aga mida paganat sa mõtled, et inimesi ära kutsutakse?"

"Sa ei taha ometi öelda, et professor Martens on asendatav? Mina tean ja sina tead, et talvisel pööripäeval läheb siin mürgliks. Üks rass pühitakse pikapeale Universumist minema ja algus tehakse peakontori juurest."

"Ja sa oled sellega seotud?" Naise silmis oli haavumus. "Ma lootsin, et sinus on rohkem mõistmist ja suuremeelsust. Mida su eilsed sõnad siis tähendasid? Mitte midagi!"

Andres peatus. Ta vaatas Tonyat ning hetkelise impulsi ajel astus naisele lähemale, pani käed ümber õblukeste õlgade, toetas oma lauba naise laubale ja lasi mõtteil naise poole voolata.

"Ei, minul pole sellega mingit pistmist. Ma arvasin, et ma olen üks neist ning siiani olen igal nädalal rutiinselt aruande saatnud kõigest, mida kuulnud ja näinud olen. Aga tuleb välja, et ma olen asendatav kaotus. Ma kuulsin, et kõik inimesed on siit ära kutsutud ning siia on jäänud vaid vabatahtlikud. Mina ei ole end vabatahtlikuks andnud, kuid ma astusin vanematekogu soovidele vastu, kui selle töö vastu võtsin. Muud ma välja mõelda ei suuda."

"Ja siis on veel sinu meelsus, õigemini vastumeelsus sõjale."

Andres noogutas, kuid ei vastanud. Tonya põimis oma käed Andrese pihale ja vaikis samuti. Oli hetk leinamaks päeva, mil kõik võiks valesti minna.

"Aga sõda pole veel alanud," edastas Andres.

"Ja see pole kindlasti lause, millega mind voodisse saaks," nipsas Tonya, tõmbas oma käed ära ja astus kaks sammu kaugemale. "Me peame mõtlema välja võimaluse, kuidas seda õudust peatada saaks."

"See oleks keeruline ka siis, kui meid poleks juba praeguseks maha kantud. Huumanid ehitavad sõjalaevastikku oma võibolla eksisteeriva vaenlase vastu ning inimesed näevad seda. Näevad ja reageerivad sõjalaevade tootmisega. Ühel hetkel saab kriitiline mass ületatud, meid märgatakse ning siis on sõda vältimatu - ühed on liiga hirmunud ja teised liiga pettunud."

"Aga praegu veel saab teha!" Tonya trampis tillukeses ruumis edasi-tagasi ning seda, kuidas mõtted naise ajus ringi kimasid, võis näha ka telepaatia abita. "Mina uurin ülikooli poolelt. Sina pead siitpoolt leidma mingid tõendid. Need kaks rassi on täiesti selgelt mingisugusel iidsel ajal teineteisega suhelnud, ehk isegi kaubandussuhteid omanud, ning sellegipoolest mõlemad ellu jäänud. Keeled on selle parimaks tõestuseks. Ja keeled on minu teema! Sinu teema on ruum ja kultuur ruumis. Sina suudad sellest veidralt tagurlikust infomassist kõik viis laeva välja peilida. Ma tean, milline oli meie leitud koloonia keeleline tasakaal. Ma tean, mis keeli seal räägiti, millised muutusid dominantseks, mis retsessiivina vaid mõne sõna või väljendi endast maha jättis. Teiste laevade infoga failid on olemas. Me pole neile lihtsalt keegi tähelepanu pööranud. Selleks pole siiani aega olnud."

"Sa pead lahkuma," võttis Andres vestluse kokku. "Sinus on liiga suur potentsiaal, et sellega riskida."

"Ja sina? Kuulud inimkonnale oluliste hulka ja saad suvalisel hetkel päästepaadi kutsuda?"

"Nagu ise näed, siis mitte. Aga minu siin viibimine võib mõningate manöövrite alustamist veidi viivitada."

"Kerttu Seederi poeg?" Tonya silmad hüppasid pärani, kui korporatiivne seos kohale jõudis.

Andres vaid noogutas: "Emal võib olla võimalik asjadega venitada. Aga mitte palju."

See ajaline reserv, et kiigata teiste unustatud ja kadunud kolooniate andmetesse, tekkis alles mitu nädalat hiljem. Ema oli vahepeal korralikult lärmi löönud ning vanematekogu oli avalikult vabandanud, et kõik olulised inimesed siiski ei ole Teiselt minema toimetatud, kuid lisanud sinna juurde, et neil on täielik ülevaade kõikidest hetkel planeedil viibivatest inimestest. Suurem osa Andrese vabast ajast kuulus tänu neile jaburdustele erinevate sõprade ja ametkondadega suhtlemiseks. Emotsiooni ajel kasutas ta liigsete vestluste vältimiseks huumanite meetodeid ning täitis mõningaid sotsiaalmeediakontosid - pisike detail, mis päästis küll pikkadest vestlustest, kuid võttis siiski jaburalt palju aega. Iga päev leidis ta aega mõne pildi ja lühikese repliigi jaoks - näitas mõne 3D-klipiga mõnd veidramat taime, vahel ka üsna suvalisi raamatuid.

"Sa küsisid veidrate keelte kohta," oli ema ühes vestluses vana teema üles korjanud. "Ma vedasin kord üht filoloogi, kes selges inimkeeles vanduma kukkus. Mu esimene reaktsioon oli kodusele kõnele üle minna, aga miski muutis mu ettevaatlikuks. Ilmselt see, et tema silmahambad olid väga lühikesed. Küsisin, mis keeles ta rääkis ning tema vastas, et mingis huumanite surnud keeles. Keele nimi ei öelnud mulle midagi, seega ei jäänud see ka meelde."

"Kas sa Laevale rääkisid sellest?" oli Andres vastu küsinud.

"Milleks? See ei tundunud tol hetkel oluline."

Nüüd oli ta aga neid teisi faile uurinud, teiste laevade olemusse süvenenud ja ta teadis toonasest viiest laevast paremini. Neid oli viis laeva ning pärast laevade lahkumist tõmbus Maa keeriku kombel kerra kui huumanite ajalooraamatud vähegi tõele lähedal olid. Huumanite ajalugu väitis, et erinevus selle mürgise loomaga siiski jäi. Kui keerikut ehmatada, heitis loom mõned mürgiokkad endast eemale, tõmbus seejärel kerra ja püsis kaitseasendis seni, kuni uued okkad välja valis, veidi pikemaks kasvatas ja mürgiga täitis. Kogu protseduur võttis enamasti aega umbes ööpäeva. Kuid huumanite emaplaneet oli lukku läinud ja nii jäänud.

Mustast kastist leitu viitas aga, et ülerahvastatud planeet seisis silmitsi paljude raskesti lahendatavate probleemidega - haigused, sõjad ja nälg olid osa sellest. Ühe variandina, kuidas huumanitele selles lootusetus olukorras lootust ja lohutust pakkuda, olid need viis laeva. Iga Euroopa rahvas sai neis esindatud proportsionaalselt nii, et kokku tuli viis suurt koloonialaeva, igaühel mõnituhat meeskonnaliiget ja miljon tavahuumanit väga erinevatelt elualadelt. Neljandal laeval olid teiste hulgas ka eestlased - ilmselt väikerahvas, sest neid oli seal vaid veidi üle tuhande, reisijate hulgas. Asjaolu muutis veidraks aga seik, et suur osa tolle laeva meeskonnast olid samuti eestlased. Väikerahvas, kelle hulgas olev reaalteadmiste pagas oli ebatavaliselt suur? Või oli tol rahval mingeid füüsilisi eeldusi kosmoses paremini hakkama saamiseks?

Oli üks teine legend, mida inimesed lastele maailma loomise kohta rääkisid. Tolles loos olid inimesed elanud kohas, mida tabas must katk. Keegi ei teadnud, kust katkuisand saabunud oli või mida too tahtis, kuid päeval, mil must isand oli ustele koputanud, et viia ära pere noorimad, olid emad pead kokku pannud ning ehitanud laeva, tõstnud laevale kodukolde tulevaimu ning lennanud koos lastega tulevaimu juhendamisel uut koldekohta otsima.

"Laev!" koputas Andres peamisele suhtluskanalile. "Aita mul see hullumeelsus peatada!"

"Mis nimelt? Palun täpsusta päringut!"

"Hullumeelsus nimega sõda. Me oleme huumanitega nii sarnased nagu oleks me üks rass, mitte kaks erinevat. Meie oleme ka huumanid, kas pole? Ja sina oled Laev Number Neli. Me ei saa asuda sõtta iseendiga!"

"Laeva eesmärk on tagada oma kogukonna püsimajäämine," vastas Laev vaid talle omasel asjalikult emotsioonivabal toonil. "Mul on tuhandeid aastaid inimkonna ajalugu enne väljalendu ning igaüks neist annab mõne näite, et territoriaalküsimuste päevakorda kerkimisel on ründaval poolel suurem ellujäämisvõimalus. Kogu loogikavaru väidab, et ründeplaanide jätkamisega tagame me inimkonna püsimajäämise."

"Selles asi ongi, et ei taga ju!" Andres peaaegu röögatas neid sõnu Laevale saates. Suur emotsioonipilv lendas sõnade järel teele, kuigi ratsionaalselt võttes ta teadis, et Laevaga suhtlemisel on see mõttetu. "Meie oleme inimesed, aga nemad on ka! Kui me üksteist tapma hakkame, on tulemuseks surnud inimesed."

"Varasemate territoriaalprobleemide analüüsist lähtub..."

Andres sulges kanali. Ta pidi midagi tegema, kuid ei teadnud, mida. Pool tundi kõndis ta oma kabinetis närviliselt edasi-tagasi kuid hea idee puudumisel otsustas hoopis esmalt kruusitäie kohvi võtta.

Aivars oli parajasti köögis ja üritas kruugerit avada. Need kiuslikud puuviljad lasid teinekord päris pikalt endaga mängida enne kui noateravik viimaks õige punkti leidis, vili avanes ning mahlase sisu näljasele söömiseks jagas.

"Opaa!" hõikas Aivars, kui nuga maha kukkus. "See oli nüüd küll pisut ootamatu."

Andres keeras end ringi ja nägi, et nuga polnud kukkunud mitte maha, vaid turritas töökaaslase jalalabast välja. Instinktiivselt tõstis Andres oma randmeseadme suule lähemale, et meditsiiniabi kutsuda.

"Kuule, see nüüd küll selline põhjus pole, millega neid kutsuda," peatas Aivars. Ühe ropsuga tõmbas mees noa välja, võttis siis soki jalast ja jäi vaatama: "Näähh, ükski suurem soon pole viga saanud. Natuke plaastrit ja siis tuleb see laga siin ära koristada."

"Ma koristan, sa otsi plaaster," teatas Andres ja asus vahendeid tooma, kuid kapi juurde jõudes märkas ta riiulil kuplase püüdmiseks mõeldud viaale. Neis oli kerge vaakum tüütu putuka imamiseks, kuid see vaakum võis ju sobida ka... Ta võttis viaali ning imas sellesse paar tilka verd. Jah, see võis tõepoolest töötada.

"Cristina, kas ma võin sinult midagi veidrat paluta?"

"Jah, mida?"

"Ma vajan su DNA-plaani."

"Miks?"

"Seda on keeruline selgitada, kuid tegemist on ühe projektiga, mille kallal ma kunagi töötasin ning põhimõtteliselt on vaja juhtidele selgeks teha, et pikkus ei anna tööstuses eelist, kui seda on võimalik pingiga kompenseerida. Noh, mitte otseselt see probleem, aga sinu karakteristikud teevad sinust hea grupivälise näite. Sa saad ju aru, et ma ei saa detaile avaldada, kuid sa võid end kindlustada - paneme proovi ametlikult kirja, siis saad sa alati tõestada, et mis, kus ja kuidas see juhtus. Mu käed on lihtsalt hetkel suht seotud selle musta kasti tõttu."

Tund aega hiljem sai Andres kätte ka kolmanda näidise - seekord Juursilt -, kuigi selle hankimiseks pidi ta lubama järgmisel nädalal Juursiga koos süvametsa safarile minna.

Kiiresti pakkis ta verenäidised kotti ja suundus linnast välja. Mõne kilomeetri pärast sisenes ta metrootunnelisse ning kihutas kapslis estronautiliste reiside väljumisaluste suunas. Inimesed ei vajanud Teiselt Kolmandale hüppeks erilist varustust, kuid just varustus oli see, miks huumanite stardid alati korralikku taristut nõudsid. Tonne kaaluva metalltünni planeedi gravihaardest välja lennutamine ei tulnud teisiti kõne alla, kuid väike estronautiline kapsel võis õhku tõusta lihtsalt graviplatvormilt, kaasas praktiliselt ainult manööverdamise jagu kütust - koos langevarju ja paaripäevase toiduvaruga tegi see reisijaga koos kokku vaid mõnesajakilose kandami. Andres kinnitas end kapsli rihmade külge ja pani antigravitatiivse põrke laadima. Minutiga luges andur end nulli ning tugeva antigravitatiivse purskega heideti kapsel kõrgusesse. Kapsli enda antigraviseade ja mootor lisaks ning peagi oli planetaarne lõks ületatud.

Kosmoses oli vabadus, õhkas Andres, kui surve ta kehale piisavalt vähenenud oli, et silmad taas fokusseerida suutsid. Kolmanda lähenemine tekitas koju jõudmise tunde. Hämmastav, mõtles Andres, kuidas inimene on võimeline oma kodutunnetust sel määral killustama, et üsna erinevad ühiskonnad, erinevad elukorraldused ja isegi erinevad planeedid koduse tunde tekitada võisid. Ta teadis, et Teisele tagasi lennates tunneb ta taas nii kodust lahkumise valutorget kui ka koju jõudmise magusvalusat rõõmu. Kolmandal maandumine oli ka tehniliselt lihtne - väikesed gravipüüdjad haakusid kapsli külge, juhtisid selle sobiva laskumismasti juurde ning lokaalne liftitorn langetas kapsli viimased paarsada meetrit allapoole. Kunagi oli kaks sellist torni ka Teisel, kuid huumanite saabudes monteeriti need lahti. Teisel toimus täna laskumine vaid gravipüüdjate ja langevarju abil.

"Biokeskusesse," pomises Andres õigele rajale astudes. Veel pool tunnikest ning kohal ta oligi. Midagi selgitamata seadis ta sammud üles laborisse.

"Tere, Triin! Kas sa saaksid mulle teene teha ja need kolm vereproovi geneetiliseks analüüsiks lahti harutada."

"Oota! Anna mulle minut, ma lõpetan siin ära," vastas Triin, asjalikkus tervituse asemel. Triin oli üks paljudest, kes endale huumanite identiteedi hankinud oli ning paarikümne aasta eest koos Andresega Teise ja Neljanda vahel sõelunud oli, kuid nii nagu paljud teised inimesed, oli Triin ühel hetkel otsustanud koju naasta ja omade seltsi jääda. Ilmselt sai siin mõnevõrra määravaks asjaolu, et huumanitele oleks ääretult raske selgitada koolieelikut, kelle silmahammaste ümbert lakkamatult mürki niriseb. Tõsi, pigem vastumürki, kuid tavapärasest süljest erinev vedelik sellegipoolest. Huvitav, kuidas ema sellega toime tuli, käis Andresel mõte peast läbi. Ilmselt oli siin abiks palju pisikesi detaile, millest üks olulisemaid oli seik, et nende väikelapsepõli möödus peamiselt suurtes kaubalaevades ning siis, kui poisid kooliealiseks said, kolisid nad isa juurde Neljandale.

"Nii! Anna oma proovid!"

Andres ulatas proovid Triinule, instrueeris oma soovi ja avas ise ametliku kanali.

"Ma kasutan oma kodanikuõigust olla kuuldud ja kuulatud," teatas ta mõttes, avades end nii vanematekogule, perekonnale kui ka kõikidele hetkel laboris viibivatele inimestele.

"See on midagi suurt?" küsis Triin teist proovi analüsaatorisse asetades.

Andres noogutas.

"Oleks hea, kui sellega kannataks paar päeva oodata," kostis esimene vanematekogu liikme hääl ning sõnade saateks maabus Andrese mõistusesse pilveke pahurust ja väsimust.

"Meil ei ole aega. On asju, mis oleksid pidanud kõikidele inimestele ammu teada olema, kuid kahjuks pole seda siiani. Ma palun võimalust tõestada, et me ei peaks sõjaks valmistuma. Sõjaks, mille algus on planeeritud juba sellesse aastasse."

"Meie käed on seotud," ohkas naishääl, mida Andres ei tundnud. Ilmselt keegi tundmatutest poliitikutest, kes alles hiljuti vanematekogusse valitud oli. "Huumanid ehitavad laevu, mis on mõeldud otsinguks ja hävitamiseks. Kui me neid ei enneta, oleme liigina väljasurnud enne, kui silmi pilgutada jõuame."

"Ja kui me selle sõja alustame, võib jääda meie hingedele suure osa inimkonna hävitamine. Ma palun võimalust oma teooriat tõestada."

"Sa saad oma tunni," kinnitas vanematekoja esimees.

"Tänan! Ma tean, et meie pärilusgeneetika pole kunagi arenenud sellele tasemele, mis huumanitel. Peamiselt seetõttu, et me tulime siia, valmis planeetidele, ja hakkasime elama ja toituma neist eluvormidest, mis arenesid sootuks teistes tingimustes kui inimesed. Meil on lood ja legendid oma koduplaneetidest, kuid erinevalt huumanitest pole me kunagi pidanud avastama oma pärimusliini amööbist mõtleva olendini. Ilmselt on inimeste ees sarnane päriluskõver. Aga meil on olemas huumanite tehnoloogia lisaks meie endi omale ning meil on olemas peotäis geneetikuid, kes seda suunda huumanite juures õppinud on. Ma palusin Triin Suurtänaval vaadelda peotäit vereproove ning uurida, milline neist kuulub inimesele, kellega ta kõige lähemalt sugulane on."

"Mul läheb sellega mõnevõrra aega," teatas Triin vahele.

"Aga millest sa alustad?" küsis üks vanematekogu liige.

"Kui otsida lähisugulast, on mõistlik vaadata esmalt markereid, mis mul avalduvad, kuid üldises populatsioonis retsessiivsena tagaplaanile jäävad."

"Nagu te teate, olen ma viimasel ajal töötanud Ühisruumis projektiga, mis uuris üht avakosmosest leitud infoallikat - laevalt teele lennutatud infopõimikut. Üldjoontes on vanematekogu infoga kursis, kuid ma võtan üldpildi paari lausega lahti." Seejärel rääkis ta viiest laevast, mis huumanite emaplaneedilt lahkusid, laevade etnilisest koosseisust ja geneetilisest aretusprogrammist, mida laeva tehisintellekt tegema pandi. "Teisest küljest oleme me alati huumanite juures rahulikult tööd leidnud, nende hulgas ka ameteid, mis meilt DNA-tuvastust eeldavad. Triin, kuidas see nii saab olla?"

"Ahh? Oot, see pole midagi keerulist. Nende programmidega ei analüüsita midagi, need ainult tuvastavad. Et kui smuugeldad enda nime juurde andmebaasi keeriku DNA, pääseb see keerik sinu asemel kenasti väravatest läbi. Olenevalt markerite asukohast, võibolla kõik keerikud terve liigina. Aga... ma pean ütlema, et inimese ja huumani dna on oma ehituselt lähedased, kasutavad samu aminohappeid, on sarnase ülesehitusega. Keeriku puhul võib juhtuda, et andur peab seda suvaliseks porilombiks ega suuda midagi üles leida. Nende pärilus on hoopis teisiti salvestatud ja sellist ilusat heeliksirivi ei saa tekkida."

"Kas see tähendab, et inimene ja huuman on kuidagi suguluses?" küsis keegi siitsamast hoonest, ilmselt mõnest kaugemast laborist. Küsimus töötas meeldetuletusena, et poolavalikku kuulamist kuulevad kõik küsija läheduses olevad inimesed. Andrese pilk vilksas laboriuksele, mille juures juba kümmekond inimest uudistamas oli. Triinu ei paistnud selline tähelepanu häirivat, tema keskendumine oli üheselt vaid proovidele ning neid kuvavatele ekraanidele suunatud.

"See ei pruugi. Mul olid sarnased küsimused, kui ma esimest korda oma geneetikat huumanite omaga võrdlesin. Toona sai seda ka Laevaga arutletud ning tegelikult on olemas tõenäosus, et kaks erinevat liiki on arenenud samadel alustel. Põhimõtteliselt on ju füüsika üle universumi sama ning sarnased elutekkemehhanismid loogilised. Minu kindel veendumus on ka see, et kuna need kaks liiki on sedavõrd sarnased, siis on ilmselt toimunud ka liikideüleseid suhteid ning üles kasvatatud hübriidlapsi. Vähemalt sünnitatud. Ilma elusate näideteta ei saa ma kindel olla, et need on täiskasvanuks saamise võimelised või sigimisvõimelised."

"Aitäh! Seda keeriku DNA teemat olen ma ka varem kuulnud. Selle ühe musta kasti uurimiseks kutsus Ühisruumi ülemvalitsus kokku töörühma, millesse kuulub üksjagu palju väga helgeid päid. Nende hulgas oli vanade keelte professor Tonya Martens, kes kuulub ka inimeste hulka nagu ma viimaks teada sain. Huumanite emaplaneedil räägiti üht keelt, mis kõlab nagu meie oma oleks võinud oma arhailisemas vormis kõlada. Mul on kaasas mõned audioraamatud neile, kes kuulata peaksid soovima. Professor Martensi meelest oli see kinnitus, et huumanite ja inimeste vaheline suhtlemine toimis ka millalgi iidsetel aegadel. Tema meeles võisime me olla eluvormid kõrvuti olevatel planeetidel, kel oma kaubandussuhted välja kujunesid."

"Mul on tulemused," teatas Triin hetkelist vaikust ära kasutades. "Proov number kaks kannab samasugust retsessiivset järgnevust, mis põhjustab väikese sõrme kõverust ning proov number kolm ei oma silmade dominanti. Minu hinnangul on kaks mulle lähim sugulane ning üks kõige kaugem, kui üldse seotud. Aga seda puhtalt kümnekonna hetkel olulise markeri põhjal."

"Aitäh! Vaata neid proove hetkeks laiemalt..."

"Sa perse! Sa oled mull kolm inimese DNA-proovi andnud? Miks?"

"Sest ma näen sinu laual, ruumi seinal, labori välisuksel ja nii paljudes meile olulistes tehnoloogilistes kohtades seda sama logo, mis oli kosmosest leitud mustal kastil. See on Euroopa Kosmoseagentuuri logo ilma tekstita. Nondest viiest iidsest laevast neljandal viibis ebaloomulikult palju eestlasi - proportsionaalne arv reisijate hulgas oleks olnud liiga marginaalne keele püsima jäämiseks, kuid pea pool laeva meeskonnast kuulus tollesse rahvusesse, mis määras ära meeskonna töökeele ning pikapeale ka reisijate suhtluskeele, sest meeskonnaliikmete kõnest aru saamine oli olulise tähtsusega. Meie Laev, mis on aidanud meil sidet hoida ja tõhustada ning tehnoloogiaid arendada on toonaste esmaste rändurite Laev Number Neli. Eks ole?"

"Ma ei saa vastu vaielda," sõnas Laev.

Vestlusruumis põrkus sel hetkel kümneid erinevaid emotsiooninutsakuid. Oli hirmu ja viha, hämmeldumist ning isegi rõõmu. See viimane tekitas Andreses segadust, kuid ta jõudis järeldusele, et ilmselt oli kellelgi vestlusruumis viibijaist huumanist armastus kuskil ootamas.

"Sellegipoolest," teatas vanematekogu esimees, "peame me relvastumist jätkama. Sinu poolt edastatud info on meile teada. Laev ei jaga seda igaühega, seega pean ma siinses vaimuruumis viibijailt vaikusvande võtma, kuid see info on vanematekogule alati teada olnud."

See jutt ei tundunud paljusid veenvat. Andres tundis, kuidas emotsioonid taas lendu pääsesid.

"Talitsege ennast!" nõudis üks vanematekogu liige. "Andres Seeder, sina oled olnud nende avastuste juures. Kirjelda teistele ka huumanite meelsust avastatud musta kasti üle."

"On neid, kes näevad esimestes kolooniates ohtu," alustas Andres ebalevalt. "Ja on ka neid, kes leiavad, et tänu ilmsetele arengumuutustele ei saa meid ega teisi esimesi koloniste huumaniteks pidada."

"Ja selle tulemusena alustasid nad relvastuse ehitamist?"

"Jah!" vastas Andres. "Aga neil on vaid pool teavet, meil on täielik info. Me saame olla targemad."

"Laev! Mida vanad tiheasustusega inimkogukonnad tegid neil juhtudel?"

"Territoriaalsete küsimuste korral oli sõda üheks oluliseks vastuseks. Ühtlasi oli rünnak sageli lahenduseks hirmuolukordades ning seda näeme me ka praegu. Ilma ühtegi esmast kolooniat avastamata on nad asunud ettevaatusabinõuna relvi looma."

"Ja meie ei pea olema sellel tasandil!" raius Andres. "Meist paljudel on mitu kodu, mitu passi ja mitu elukorraldust. Huumaneid on võimalik veenda meie ohutuses ning kooseksisteerimise võimalustes."

"Sinu tund on täis," kõmises vanematekogu vastus. "Sind on kuuldud ja kuulatud. Iga siinviibija on seotud vaikimisvandega. Me jätkame esialgse plaaniga, kuid võtame praegu kõlanud mõtted arvesse."

Andres noogutas vaikselt, kuid kogu tema sisemus varises kokku samal hetkel, kui ühendus katkes ja koosolekuruum sulgus. Ei, teda ei võeta kuulda. Ta oli lootnud, kuid eksinud. Triin tõstis pilgu ja heitis Andresele vabandava pilgu.

"Ma olen selles asjas sinuga, kuid ma kardan, et vanematekogul on õigus. Hirm sunnib sageli hirmsaid asju tegema ning mul on lapsed, keda huumanite paanika eest kaitsma pean."

"Kui me seda rahumeelselt lahendada ei suuda," vastas Andres, "ei ole su lastel mingit viisakat lapsepõlve loota. Suured ülestõusud on olnud hoiatavad näited."

Üks uksel seisnud laborantidest noogutas, kõndis Andresest mööda, pani käe Triinule õlale ja pigem laulis kui rääkis: "Kui maa põleb, on kõik ilma leivata. Kui inimesed surevad, surevad nende hulgas ka arstid ja õpetlased, kes su lapsi kaitsma ja koolitama peaksid. Kui õhus on vaenulikkus, õpivad lapsed lööma ja hammustama, mitte lugema ja laulma."

Andresel oli aga aeg Teisele tagasi pöörduda. "Mul on seal kohustusi ja pooleli olevaid tegemisi," kinnitas ta Toomasele, kui venna juurest lahkuma hakkas. Toomas noogutas mõtlikult. Andres teadis, et oli venna mõttemaailma sassi löönud, kuid ta teadis ka, et iga inimene pidi praegu ise oma peas otsusele jõudma. Veel oli aega. Veel võis juhtuda, et... Ei. Vanematekogul oli õigus. Peagi hakkavad huumanid otsima ning siis leitakse nad üles. Selles polnud erilist kahtlust. Ainus lootus oli, et esimese hooga asutakse otsima Ritsika läheduses ning sel juhul võiks inimestel veel mõni aasta varuaega olla, kuid viimaks pidi sajandeid varjatud ühiskond ikkagi nähtavale ilmuma.

Veel safarihommikulgi kummitas Andrest üks repliik, mis talle Kolmandal öeldi. Anett Pääsuke, vanematekogu üks staažikamaid liikmeid oli Andrese kinni püüdnud ning lootnud, et Andres ei pea iial seisma vastamisi olukorraga, kus tema päritolu paljastatakse. "Me teame, millest me räägime," oli Pääsuke rõhutanud. "Üksikjuhtumeid on aegade jooksul ikka olnud. Need kõik on lõppenud sellega, et inimene sai kannatada." Seda, mis juhtus avastajaga, polnud vaja öelda. Pelgalt vihjetest oli aru saada, et neid ei olnud enam elavate kirjas.

"Oled valmis, vanapoiss?" Juurs viskas oma koti tooli alla ja räntsatas Andrese kõrvale istuma.

"Nii valmis kui olla saab."

"Siis on tore! Ma ikka tunnen end natuke süüdi, et sind tanki panin. Ma tean küll, et see oli ebamugava koormusega töö, kuid olgem ausad, kedagi teist, kes ülemkogu kiirustamise ja Neumarsi, ütleme, et vürtsika, iseloomuga toime tuleks. Sa nägid ta kohe läbi, lükkasid kannad maha ja oled praegu ka vaimselt terve."

"Selles viimases ei saa sa küll kuidagi kindel olla," vastas Andres. Sellest siin tõotas tulla pikk päev ning kui Andres tõesti soovis ka õhtuks mingitki mõtlemisvõimet säilitada, oli parim oma muremõtted mõneks tunniks kõrvale lükata. "Aga mis tüüpi retk see on, millele sa mind vedasid?"

"See, mu sõber, on parim kõikidest pakutavatest! Me sõidame vast viiskümmend kilomeetrit siit lääne poole ja sealsetel kaljunõlvadel saame vaba aja jalutamiseks ja uudistamiseks. Rada on hästi turvatud, kuupäev selline, et keerikuprobleemi ei tohiks tekkida, kuid saatjatel on loomulikult ka vastumürk olemas ja kaasas."

"Kõlab hästi!"

"Sulle kindlasti. Millal sa viimati linnast välja pääsesid?"

"Ma käin vahel väljas, kui juhe kokku jookseb," pareeris Andres umbmääraselt.

"Jah, aga väike jalutuskäik linnamüüriäärsel jalgrajal pole võrreldav sellega siin. Me saame metsikut loodust lähedalt vaadata! Me saame kõndida nii, et linn ei paistagi."

"Seda küll," nentis Andres ning jättis mainimata oma versiooni linnamüüritagusest jalutuskäigust - ööbimised jõgede kallastel, toore kala söömise ja südaöise tähtedevaatlemise lagedal kivil lebades. Ja ta jättis mainimata ka sadade kilomeetrite pikkused metrooreisid stardiplatvormidele. Huumanid olid selle maailma jaoks liiga haprad ning ilmselgelt oli Juursi jaoks ka see siin kuhugi ekstreemspordi valdkonda kuuluv, kuigi safarivedajad igal turistil pidevalt vastumürgisüstaldega kannul käisid.

Matk ise oli üsna vinge, pidi Andres tunnistama. Siinsetele paljanditele polnud ta varem kordagi sattunud - ligi kilomeetri pikkune ja mitmete erinevate astmete laiune paljand jättis suursuguse mulje. Külm kivi oli ilmselt korralik ettevaatusabinõu, sest mürgisem osa loodusest selle peale enamasti ei astunud. Siin sai tõepoolest matkajad hetkeks ka silmist lasta ning eelkontrollitud koopaid vaatlema lasta.

"Lähme, jalutame sinnapoole," pakkus Juurs ja hakkas ülejäänud seltskonnast eemalduma. Andres vaatas vilksamisi matkajuhi poole, kes paanikas käe tõstis ja neid tagasi kutsuma hakkas. Hetke ajel tõstis Andres ülahuule, paljastades pärlmutrikarva vedelikuga kaetud silmahamba. Kõik kaugemate safarite matkajuhid olid inimesed ning kui see siin ka polnud, poleks sellest midagi juhtunud. Sel juhul poleks too lihtsalt žesti mõistnud, kuid matkajuht langetas käe ja noogutas Andrese poole. Info, et Andres oli keerikute eest kaitstud, oli edastatud ning ilmselt eeldas matkajuht, et Juurs on samasugune.

"Ma tahtsin sinu isiklikku arvamust küsida," alustas Juurs, kui nad teiste kuuldekaugusest välja jõudsid. "Linnas olen ma ametnik, kes uurib ametlikke aruandeid ning annab neile ametliku hinnangu, kuid siin ja ainult siin saan ma olla Theodor Juurs ja küsida sõbra arvamust. Mis sa arvad, kas meie kadunud koloonia on tõesti Ritsikal."

"Tõenäoliselt. Kõik andmed viitavad, et just Ritsikas oli koht, kuhu nad maandusid, kuid ma kardan, et kui me pole tolle planeedi lähedusest ega planeedi pinnalt veel tehisintellektiga laeva leidnud, ei leia me ka kolooniat."

"Laeva mitteleidmine ongi see, mis mind murelikuks teeb. See on huumanite tehnoloogia, arenenud samadest algsetest arvutitest, mis meiegi oma. Pealegi peaks laev olema tonnide viisi metalli!"

"Mitte kõik teie laevad pole tonnide viisi metalli," tuletas Andres meelde. "Need laevad, millega kolooniad siia tulid, olid biorobotid asteroididel."

"Aga asteroide ei peaks sellisel kujul planeedi pinnalt kätte saama. Gravitatsioon, atmosfäär! Kõik oleks selle vastu."

"See on tegelikult hea uudis."

"Miks?"

"Sest see tähendab, et koloonia jäi ellu ja lihtsalt ei taha, et teda leitakse. Laev annab endast parima, et koloonia elus püsiks. Kui koloonia juba hukkunud oleks, poleks laeval mingit põhjust end varjata."

Järgmisel hetkel juhtus mitu asja korraga. Väikesest mägipõõsast tõusis lendu lind, kes ehmatas Andrest. Andres rullis end instinktiivselt üle õla, pakkudes võimalikule keerikuogale võimalikult väikese pinna, mida tabada. Juurs astus Andresel eest ära, kaks sammu vasakule, kuid viimane neist oli liiga palju. Kallak oli selle koha peal järsk ning Juurs vajus nõlvale külili, libisedes mitu meetrit allapoole ja väänas jala välja. Andres hindas kiiresti kallakut - tal oli alati võimalik tagasi minna, kuid see tähendanuks siinse looduse vastu abitu Juursi üksi jätmist ning see oli miski, mida ta vältida soovis. Peagi märkas Andres rada, mida mööda nad taas ülemisele platoole tulla saaksid ning libistas end Juursi kõrvale.

"Haara mul ümber kaela ja ma aitan su tagasi."

Andres aitas Juursi püsti, toetas meest pihalt ning ettevaatlikult hakkasid nad liikuma. Oli pagana selge, et jalg tegi Juursile korralikult haiget, kuid siia jääda nad ei saanud ning hetkel olid nad teiste nägemis- ja kuulmisulatusest väljas. Edasi pidi liikuma.

"Mis sa arvad... Raisk! Persse, see on valus!"

Nad olid mõlemad maas. Ja valudes. Andrese instinktid ütlesid, et see on hetk, kus endale hambad sisse lüüa. Paremas küljes oli terav, õõvastavalt tuttav valu ning kui ta pilgu alla lõi leidsid silmad paarikümne sentimeetri pikkuse kinnituse. Kuid instinktid pidid tagaplaanile hoidma, nõudis Andrese aju. Endiselt valjult ropendav Juurs oli kägaras maas, õlast samasugune oga välja turritamas. Huumanid olid nõrgad, suutsid vaevu minuti neis tingimustes elus püsida. Seega sundis Andres end sirgemaks lükkama ja lõi hambad Juursile õlga.

"Türa, mida sa teed!" röögatas Juurs uues valus.

"Päästan su elu," kähises Andres ja tõmbas mürgise oga sõbra õlast välja. Ta lükkas end selili, pühkis huultelt Juursi vere ja püüdis hingamist rahulikumaks sundida, et valu veidi väiksemana tunduks. "Keerikumürgi vastumürk on mu hammastes. Anna endale mõni minut ja sa oled korras."

"Vastumürk on matkajuhi kotis süstaldes." Juurs hingeldas pea iga sõna vahele. Ilmselt püüdis ka tema valu vähemaks mõelda, kuid tegi seda täiesti valest suunast lähenedes. Hingeldamine pani kõik kiiremini liikuma ning seega muutis see nii mürgi, vastumürgi kui ka muude vigastuste valu intensiivsemaks.

"Hoia oma õla vastas survet! Mul ei ole hetkel jõudu, et seda haava üle vaadata. Ma võisin mõnele suuremale veresoonele pihta saada ja siis oleks see juba puhas raiskamine."

Silmanurgast nägi Andres, kuidas Juurs käe õlale asetas."

"Miks, perse päralt, sa mind hammustasid?" küsis Juurs.

"Sest vastumürk on minu hammastes. Minu ja kõigi teiste minusuguste. Iga paganama kuu käin ma kapslisse hammustamas, et nad saaksid mõned tilgad vastumürki, mida huumanitest safarireisijate elus hoidmiseks vajavad. Vastumürgi puudumine poleks ärile hea."

"See ei kõla loogiliselt. Igas tavalises olukorras ma naeraksin praegu. Võid mind naermas kujutleda."

"Pole just parim kujutluspilt."

"Aga vastumürk tuleb laboritest," ei jätnud Juurs jonni. "See on bioteaduste üks suuremaid triumfe."

"Ma räägin sulle loo," alustas Andres aeglaselt, "ja siis... Noh, olgu. Need viis laeva, mida me pea aasta otsa uurinud oleme. Meie käes on Laev Number Kahe must kast. Laev, mis maandus ilmselt Ritsikale. Aga tänu sellele uurimisele tean ma nüüd, et Laev Number Neli pääses ka. Ilmselt on kõik viis kolooniat ikka veel olemas, sest kohanemine oli Laeva tehismõistuse põhiülesanne."

"Kuidas sa seda nii kindlalt väidad?"

Andres oleks naernud nende situatsiooni üle, kui see kõik poleks nii valus olnud. Kaks täiskasvanud meest lamasid kivil ning jagasid infot, mis võis nende mõlema maailma muuta. Kui Andres oleks Juursi niisama surema jätnud, oleksid inimesed varjatud püsinud, kuid see polnud hind, mida Andres maksta tahtis. Hoolimata tõelisest sitapäisusest noorusajal oli Juursist igati normaalne mees kasvanud, keda Andres täna hea meelega enda sõbraks nimetas.

"Neljas Laev sisenes siinsesse süsteemi ning tema asukad saavad edukalt hakkama mitmel planeedil. Mina olen Neljanda Laeva pärand. Laias laastus oleme nagu teie, kuid on detaile, milles me märkimisväärselt erineme. Inimesed on palju vastupidavamad vaakumitingimustes, meil on seedesüsteem, mis suurema enamuse siinsete taimede ja loomadega toime tuleb ning meil on silmahammastes mürk. Täpselt see, mida on vaja, et keerikurünnakut üle elada ja neutraliseerida."

"Aga sa hammustasid mind, mitte ennast?"

"Sest huumanid on nõrgad. Sa oleksid juba surnud, kui ma sind hammustanud poleks. Mina pean paremini vastu, kuid ma vajan vähemalt tund aega, et mürk uuesti koguneks ja sellest kuradi hammustusest mingigi kasu oleks."

Andres nägi, kuidas Juurs temast eemale tõmbus. Ilmselt oli mehel praegu füüsiliselt juba parem, kuigi põletav valu soontes peaks olema tuntav veel vähemalt tund aega.

"Me oleme pikemad kui huumanid," jätkas Andres halastamatult. Nüüd, mil ta oli end avanud, ei saanud ta vait jääda. Tal oli vaja teada, kas vanematekogul oli õigus. Juursi kiire eemale tõmbumine tegi pea rohkem haiget kui keeriku mürk tema kehas. "Vahe on vähemalt kaks tolli. Ja meil on lisakiled ühel teisel planeedil hingamiseks ajal, mil sealsed põhimürgitajad õitsevad. Siinses keskkonnas muudab see meid sobimatuteks pikamaajooksus, kuid seal on see ellujäämiseelis."

"Miks sa seda räägid!?" Juursi hääles oli valu ja tülgastus. Andres nägi, kuidas mees püsti tõusta püüdis, kuid gravitatsioonile siiski veel alla vanduma pidi.

"Ja me püsime vaakumis kauem elus. Selleks on lihtsaid ja keerulisi lahendusi. Üheks lihtsaimaks on tugevdatud kuulmekanalid ning paksem kest silmadel, kuid muudatusi on ka vereringes ja mujal. Me ei vaja lühikeseks kosmosereisiks suurt ja tugevat laeva, vaid võime planeetide vahel hüpata suvalises masinas, mis meid gravilõksust välja visata suudab."

"Miks? Miks? Miks?"

"Sest sellel pole vahet?" ohkas Andres vaikselt. "Sest sellel on vahe? On see oluline, miks ma räägin?"

"Minu jaoks on," pressis Juurs hammaste vahelt. "Ma arvasin, et sa oled mu sõber, aga nüüd ma ei tea, kes sa oled."

"Sest ma olen koletis?" provotseeris Andres. "Suurem osa ülemkogu retoorikast on terve see aasta olnud selles suunas, et ilmselt on need vanad kolooniad sedavõrd moondunud olevuste käes, et neid ei saa enam humaanideks nimetada. Selle sildi all on ehitatud laevu, on valmistutud otsi- ja hävitusmissioonideks. Üsna pea saad sina energia tagasi, kuid mina pean veel ootama enne, kui enda heaks midagi teha saan. Sul on võimalus! Minu seljakotis on nuga ja ma ei ole võimeline suurt midagi tegema, et end selle eest kaitsta. Me oleme küll telepaatiliselt suhtlevad olevused, kuid ma ei anna sind välja, ma luban."

Andres pani silmad kinni ja jäi vait. Ootamatult polnud tal enam midagi lisada. Kui Juurs ta nüüd tappa otsustab, siis vanematekogu ei saaks sellest teada enne, kui hilja. Juurs küll tapetaks, kuid meest tundes oleks info selleks ajaks juba kogu huumankonna peale laiali pillutatud ning sõja algus oleks kiirkorras mitu kuud varasemaks toodud. Järsku oli Andresel sellest ükskõik. Mees, kelle perset ta oli kunagi kaitsnud ning kellega hiljem üsna lähedase sõprussuhte loonud, oli Andresest eemale tõmmanud kohe, kui kuulis, et Andres polnud päris tavaline huuman. Need agoonilised miks-küsimised olid Andrese hingehaava ainult süvendanud. Nüüd oli ta lihtsalt väsinud kõigest ja kõigist ning Juursi nuga katkestaks vähemalt selle agoonia, mida Andres uut mürgiannust kogudes läbi pidi elama.

"Mõelda vaid, et ma teid kaitsta üritasin," pomises Andres nii vaikselt, et oli kindel, et Juurs seda ei kuule, kuid kellegi käsi puges Andrese pea alla, tõstis seda ning toetas veepudeli huultele. Andres kuuletus sõnatult ja rüüpas. "Teie arrogantsus, millega te huumanitele omaseid tunnuseid endi omaks peate, on tekitanud reaktsiooni. Iga teie laeva vastu ehitatakse teist laeva ning inimesed on kuradi motiveeritud ellu jääma. Me suutsime marginaalsest mikrokeelest oma kogukonnakeele arendada..."

"Ära räägi," sosistas Juurs kähedalt vahetult Andrese kõrva lähedal. "Pead sa päriselt tunni vastu kuni uut mürki toodad?"

"Ma püsin elus vähemalt kolm tundi," vastas Andres jõuetult.

"Siis hoia jõudu! Ma annan sulle teada, kui tund täis saab".

Andres mühatas midagi, kuid püsis vait. Ta tundis, kuidas mürgianumad aegamisi taastäitusid ning vahepeal kuivad silmahambad taas niiskusega kattusid. Hetkel oli veel vara. Mürk pidi kogunema kauem, et sellest ka kasu oleks. Vähemalt oli ilm abitult lebamise jaoks parim võimalikest. Täht püsis kenasti pilvede taga ning hetketi pudenes üksikuid vihmapiisku. Mis pagan võis olla keeriku siia juhtinud, ei suutnud Andres mõista. Loomal oli lopsaka loodusega kohas hetkel piisavalt toitu ja varju, kuid ometi pidi see olema teatud tüüpi meeleheide, mis looma kividele liikuma sundis. Ja ka lootus püsimajäämisele. Ogaheites oli alati meeleheitlikku lootust, et vaenlane saab hävitatud ja looma ellu jäämine tagatud.

"Ärka üles! Su tund aega on täis."

Vaevaliselt avas Andres silmad ja vaatas alla oma rindkere poole. Oga oli ebameeldiva koha peal. Ta kaalus läbi oma valikuvõimalused ning lõi hambad käsivarde. "Tõmba see kuradi oga lihtsalt välja," juhendas ta Juursi, "ja tõsta mu paremat põlve." Kui Juurs Andrese jalga tõstis lõi Andres hambad ka põlve lähedale lihasesse. Vastumürk, mis polnud mürgiga kokku saanud, tõi kurnatud kehale teist tüüpi valuaistingu. Andres polnud kindel, kas möödus minut või nädal, kuid ühel hetkel hakkas mõistus aeglaselt selginema ja valu vähenema. Või oli keha nüüd lihtsalt valuga paremini harjunud ja kohanenud. Ka see oli võimalus.

"Joo!" nõudis Juursi hääl.

Andres avas huuled ja lasi leigel veel oma huulte vahele voolata. Neelatamine oli juba keerulisem ning üheks hetkeks suutis keha Andrest sel määral alt vedada, et viimast lonksu tuli mõnda aega välja köhida.

"Sa ei tapnudki mind ära," kähises Andres. "Oleksid võinud kangelaseks saada. Mees, kes leidis kadunud koloonia ning suutis vaenlase rünnakut omapoolsega ennetada."

"Ilmselt selles see asi oligi. Ma tahtsin su käest täpsemalt küsida, et mis värk nende ründamistega on. Ma tahaksin sellest lähemalt teada, kuid seda enne, kui me huumanite hulka tagasi jõuame. Sa ei tundu just kõige parem saladustehoidja hetkel."

"Ja pole seda ilmselt veel vähemalt tund aega." Aeglaselt ja mitmeid puhkepause võttes kirjeldas Andres, kuidas musta kasti poolt tekitatud paanika neile paistab, kes ise sarnase musta kasti teele saata suudaksid. Ta rääkis oma leidudest ning nendest, mis olid ette söödetud. Ta andis üsna üksikasjaliku ülevaate, kuidas oli Juursi vereproovi kasutanud. "Ja mis kõige lõbusam? Tuleb välja, et sa oled meie geneetiku lähim sugulane nende kolme hulgast, kelle verele mul juurdepääs oli."

"See kõlab peaaegu komplimendina," naeris Juurs, "aga oskad sa mulle selgitada, kuidas, pagana pihta, te endile sellised lõbusad mürgihambad saite? Et kui kogu su lugu kõlab ülepaisutatult ja uskumatult, siis see detail muudab minu meelest niigi uskumatu loo täiesti selgeks väljamõeldiseks. Huumanitel pole iial mürgihambaid olnud."

"Aga võimekus on alati olemas olnud! Nüüd, kui ma olin pildi kokku pannud, avas Laev minu ees oma raamatukogu ning oli lahkelt valmis need mulle mõistetavaks tõlkima. Üsna juhusliku otsingu peale leidsin ma artiklid, mis väitsid, et inimestel ja emaplaneedi mürkmadudel oli mõlemal olemas see geneetilise kombinatsioon, mille peale mürke ehitada. Inimesed kasutasid seda lihtsalt suhkru lõhustumiseks vajalike ensüümide tootmiseks, maod otseseks enesekaitseks."

"Mul on tunne, et ma tean vähemalt sadat teadlast, kes neist artiklitest huvitatud oleks. Meil ei ole Maalt just kuigi palju mälestusi. Kogu su laeva raamatukogu oleks huvitav failikogum, mida uurida."

"Jah, raamatukogu... Kui nüüd mõtlema hakata, on raamatukogu mul aasta otsa risti jalus olnud. See oli põgenemispunkt, et Neumars alguses paika panna ja ülemkogu survestada. Oh, pagan! Raamatukogu oli teiepoolne väljapääs. Aga seal olid need veidrad raamatud, mida mitte keegi mitte kunagi ei uuri - need, mis andsid vihje, et inimeste keel on arenenud eesti keele baasil. Kui ma nüüd mõtlen, siis on ilmselt ka estronautilisel lennul mingi seos Eestiga. Sõnad on liiga sarnased, et juhus olla. Nüüd ütled sina, et üks raamatukogu võiks... Jah, indiviidi tasandil see juba muutis maailmu, suurematel tasanditel on lood keerulisemad. Aga ma tunnen end veidi paremini. Anna mulle lonks juua ja säti end nii, et ma sind näeksin," nõudis Andres viimaks.

"Ma lükkan oma seljakoti su kukla taha," teatas Juurs pärast seda, kui veepudeli Andrese huulilt võtnud oli. Andres lasi teisel tegutseda ning vaatas, kuidas Juurs seejärel eemale roomas.

"Su see jalg on ikka päris tõsiselt vigastatud."

"Ehh, saab korda," rehmas Juurs vastu.

Järgnevad paar tundi vestlesid nad kergematel teemadel. Juurs noris Andrest tolle ületöötamisharjumuse pärast ning viskas kuhugi, et just seetõttu polegi Andres endale veel kena naist leidnud, kellega pere luua. Andres viskas vastu iga klišeeliku väljendi, mida ülemkogu kohta kuulnud oli. Viimaks oli Andres siiski taas püsti ning pärast Juursi jala lahastamist asusid nad teist korda tagasiteele. See võttis aega, kuid nende õnneks polnud otsimisrühma veel välja saadetud.

Kui safaribuss nähtavale ilmus, kuid kuulmisulatuses veel kedagi ei olnud, jäi Andres seisma ja küsis:

"Miks sa mind ei tapnud? Ma nägin su põlgust ja hirmu. Minu tapmine oleks olnud loogiline lahendus. Sa oleksid saanud kangelaseks."

"Mul ei ole kombeks tappa neid, kes on mind just hammustanud. Tähendab, et mul tegelikult puudub varasem kogemus, kuid nüüdseks ma tean, et seda tüüpi käitumine pole mul kombeks."

"See annab uut lootust," sosistas Andres. "Iga üksik inimene, kellega ma rääkinud olen, on öelnud, et huumanid tapaksid kohe, kui inimestest teada saaksid."

Juurs ei vastanud. Andres astus Juursile uuesti lähemale, et edasi liikuda, kuid Juurs tõrjus ta eemale.

"Neil on õigus," vastas Juurs mitu pikka minutit hiljem. "Indiviidi tasandil võib hammustus midagi väärt olla, kuid mu hirm oli olemas, on siiani. Ja kuskil on olemas ka alalhoiuinstinkt, mis sunnib eemale hoidma. Kui sa paigutad need laiemale pinnale, annad erinevate inimeste hirmudele võimaluse teineteist toita, on tulemus midagi muud."

"Aga sellest on võimalik läbi murda?"

"Sõltub," kehitas Juurs õlgu ja kutsus Andrese lähemale. Kui nad viimaks vaikselt edasi liikusid, lõpetas Juurs oma lause: "Sõltub, palju ületunde me oleme valmis tegema ja mida kõike saab raamatukogudest välja tuhnida. Ma pole neis liiga ammu ringi tuulanud."

"Siis me teeme selle ära."

"Ületunnid on sinu teema, mina pole veel midagi öelnud. Aga, tead, ma jäin ennist mõtlema, et kumb meist rohkem maalane on. Või maakas? Tead sa, kumb õige sõna oleks?"

"Pole aimugi!"

"Teie esivanemad olid kauem planeedil, minu omad aga kauem planeedi läheduses. Üks meist on täiesti kindlalt rohkem maakas kui teine."

Hetk hiljem jooksis nende suunas juba üks matkajuhtidest, kes Juursi jalaõnnetusse täie tõsidusega suhtus. Ainult kaks meest, üks huuman, teine inimene, teadsid, kuivõrd väike see vigastus hiljuti läbielatu kõrval tundus. Ainult inimene neist teadis kuivõrd oluline see hüppeliiges oli. Rohkem kui ühe rahva püsima jäämisel.


2022. aasta on kuulutatud raamatukogude aastaks ehk kogu kultuurimaastikul on fookus just raamatukogudele suunatud. Väikese austusavaldusena sellele vahvale tegemisele püüan omapoolse panusena tuua sel aastal igal kuul teieni ühe jutu, milles raamatukogu suuremat või väiksemat, kuid siiski olulist rolli mängib. Ma loodan, et teil on neid sama põnev lugeda kui mul kirjutada.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0532)