Paul J. McAuley (s 23.04.1955) on briti ulmekirjanik, kes debüteeris 1984. aastal ning kelle kaubamärgiks on nii mahult kui sisult mastaapsed komoseooperid. Autor on avaldanud 24 romaani ja 7 jutukogu. Paul J. McAuley looming pole eesti lugejale päris tundmatu – Raul Sulbi koostatud Täheaja-antoloogiates on ilmunud kaks juttu. „17“ (17; 1998) antoloogias „Täheaeg 3: Kauge lahingu kaja“ (2006) ning antoloogiale „Täheaeg 16: Hirmu planeet“ (2017) nime andnud Veenuse-teemaline „Hirmu planeet“ (Planet of Fear; 2015). Kõrgelt hinnatud ja väärikaid kordustrükke saanud lühijutt „Geenisõjad“ (Gene Wars; 1991) oleks seega eesti lugeja kolmas tutvus autori loominguga.

1.

Evani kaheksandal sünnipäeval saatis tädi talle uusima ja menukaima biokomplekti " Loo ise pooleluvorme". Karbikaanel oli kujutatud ulmelist sood, mis kihas veidrast, kindla kujuta elust; Kaane ühte nurka oli pressitud katseklaasist välja keerlev kaksikheeliks. Vaata, et isa seda ei näeks, ütles ema, nii et Evan viis selle vanasse küüni, kus seadis kombaini varjus üles tolmuse töölaua plastmassist katseklaaside ning kemikaalide ja retroviiruste viaalidega.

Isa leidis Evani sealt kaks päeva hiljem. Tema loodud limavorm, miljon amööbi, mis oli koondatud tsüklilise AMP tilga ümber, oli retroviirusega muundatud ja sellel tärkasid väikesed sinise karvaga plekid. Evani isa viskas katseklaasid ja viaalid välja ning käskis Evanil see kõik liitri tööstusliku valgendiga üle valada. Rohkem kui hirm või viha, oli see terav hais, mis Evani nutma pani.

Sel suvel arestis pank nende karja. Superlehmade äraviimist jälginud kohtutäitur sõitis suures autos, mille uksel oli katseklaasi ja kaksikheeliksiga logo. Järgmisel aastal ikaldus eriti nakkava leherooste tõttu nisu. Evani isa ei saanud endale uut vastupidavat tüve lubada ja talu läks haamri alla.

2.

Evan elas oma tädi juures pealinnas. Ta oli viisteist. Tal oli jalgaratas, arvuti ja lemmikloomaks mikrosaurus, lillat karva tritseeratops. Mikrosaurus tohtis süüa vaid spetsiaalset putru ja selle ostmine võttis poole Evani nädalasest taskurahast. Sellepärast lasi ta oma parimal sõbral süstida loomale piraatviirust, et muuta selle toitumisharjumusi. Edu oli vaid osaline: tritseeratops ei vajanud enam putru, aga päikesevalgus hakkas talle epilepsiahoogusid põhjustama. Evan pidi saurust oma kapis varjus hoidma. Kui see hakkas suurte pahmakatena karva ajama, jättis ta selle lihtsalt ühte lähedalasuvasse parki. Mikrosaurused olidki moest väljas. Neid oli tosinate viisi parkides ekslemas, lehti, rohtu ja äravisatud toidujääke näksimas. Üsna varsti nad kadusid, nälgides väljasuremiseni.

3.

Päev enne Evani lõpetamist helistas tema sponsorfirma ja teatas, et tema uurimistööd ei vajata. Poliitika oli muutunud: varjatud geenisõjad olid muutunud avalikuks. Kui Evan hakkas protestima, öeldi talle järsult: "Teie olukord on parem kui paljudel pikaajalistel töötajatel. Molekulaargeneetika kraadiga saate vähemalt seersandiks."

4.

Jõed paistsid džungli erkrohelisel tekil välja nagu hõbedased välgunooled. Soe tuul vuhises Evani ümber, kui ta helikopteri luugist välja nõjatus, rakmed õlgadesse soonimas. Ta oli kakskümmend kolm, tehniline seersant. See oli tema teine tööreis.

Tema kaitseprillide vaatele tekkisid sihtmärki jälgivad ikoonid. Kaks küla kliki kaugusel teineteisest. Külasid ühendamas punakas pinnastee, kitsas kui kapillaar, mis helikopteri laskudes arterilaiuseks paisus.

Laskude välgatused maapinnal. Evan lootis, et talupoegadel on ainult Kalashnikovid: eelmisel nädalal oli  keegi antiikse maa-õhk raketiga kopteri alla lasknud. Siis oli ta pihustamisega liiga hõivatud olnud. Kleepuv viiruslahus hõljus uduna maisipõldude kohal.

Pärast ütles piloot, vana kala, raadio kaudu: "Asjad lähevad iga päevaga raskemaks. Vanasti võtsime me lihtsalt ühe lehe, kloonimine tegi ülejäänu. Seda ei saanud isegi varguseks nimetada. Aga see värk . . . Ma arvasin alati, et sõda on ärile halb."

Evan vastas: "Maisi genoomi autoriõigused kuuluvad ettevõttele. Neil talupoegadel ei ole luba seda kasvatada."

Piloot ütles imetlusega: "Mees, sa oled tõeline firma patrioot. Vean kihla, et sa isegi ei tea, mis riik see on."

Evan mõtles veidi ja küsis: "Mis ajast riigid tähtsad on?"

5.

Riisipõllud katsid lapitekkidena üleujutuspiirkonda.  Igal lapikesel askeldasid talupojad oma peegelduse kohal, istutades talivilja seemikuid.

UNESCO delegatsiooni keskel seisis põllumajandusminister, abilise hoitud musta vihmavarju all ja selgitas, et tema riik oli pärast rekordilist riisisaaki surnuks nälgimas.

Evan oli väikese rahvahulga tagaosas, paljapäi soojas vihmasabinas. Ta kandis nutikat ühes tükis ülikonda ja kollaseid kalosse. Ta oli kakskümmend kaheksa ja ta oli veetnud kaks aastat oma ettevõtte jaoks UNESCO-sse imbudes.

Minister ütles: "Me peame ostma pestitsiidresistentseteks geenmuundatud seemneid, et naabritega konkureerida, aga meie inimesed ei saa endale lubada selle riisi ostmist, mida nad kasvatavad. See kõik tuleb meie võla katteks eksportida. Me nälgime keset küllust."

Evan surus haigutuse alla. Hiljem õnnestus tal mingis lagunevas saatkonnas toimunud vastuvõtul ministriga rääkida. Mees polnud kangete jookidega harjunud ja oli täiesti purjus. Evan ütles talle, et ta oli nähtust väga liigutatud.

"Vaadake meie linnu," ütles minister sõnu puterdades. "Iga päev voolavad maalt sisse põgenike massid.  Nad ei suuda ennast ära toita ja meie neid ka mitte. Seal on koolera. Hull koolera. Seal on kvašiorkor, beribeeri."

Evan pistis suhu minivõileiva. Üks tema ettevõtte uutest toodetest. See vingerdas meelalt ta keelel, enne kui ta selle alla neelas. "Võib-olla saan ma teid aidata," ütles ta. "Inimestel, keda ma esindan, on uus pärm, mis vastab täielikult toitumisnõuetele ja kasvab tavalises keskkonnas."

Evan selgitas edasi ja minister, kes ei olnudki enam nii purjus, kui enne tundus, juhtis ta terrassile.

"Te ju saate aru, et see peab jääma konfidentsiaalseks," ütles minister. "UNESCO reeglite kohaselt..."

"Meil on kokkulepped viie riigiga, kus kaubanduse tasakaal on sarnaselt teie omaga paigast ära. Me võime rentida teile genoomi omahinnast soodsamalt, kui teie valitsus on valmis suhtuma soosivalt teatud teistesse toodetesse . . ."

6.

Geenipiraat oli Evanile parajasti oma muundamislaboratooriumi tutvustamas, kui aeglane mürk ta lõpuks kätte sai. Nad olid iidse ICBM allveelaeva pardal, kaldal kusagil Filipiinide lähedal. Torpeedošahtid olid muudetud kääritusanumateks. Sild oli täis uusimat muundamistehnoloogiat. Virtuaalreaalne juhtratas lubas kasutajal otse juhtida molekulisuuruseid, mööda DNA ahelaid liikuvaid lõikurroboteid.

"Ma ei vaja tootmishooneid," ütles piraat Evanile.  "Vaid turustamist."

"Pole probleemi," ütles Evan. Piraadi turvasüsteemidesse oli olnud haletsusväärselt lihtne sisse tungida. Ta oli püüdnud Evanit nakatada zombiviirusega, kuid Evani geenmuundatud immuunsüsteem oli sellega kergesti toime tulnud. Aeglane mürk oli palju salakavalam: selleks ajaks, kui seda oli võimalik avastada, oli juba liiga hilja. Evan oli kolmkümmend kaks. Ta esitles end kui Šveitsi musta turu kaupmeest.

"Siin hoian oma vanu asju," ütles piraat, toksides vastu roostevabast terasest krüogeenvaati. "Sellest ajast kui ma veel väikestviisi nokitsesin. Näiteks lutsiferaasi geeniülekanne. Mäletad, kui Brasiilia vihmamets helendama hakkas? See olin mina."

Ta pühkis otsaesiselt higi ja kortsutas keeruka konditsioneeri poole kulmu. Ta oli jäledalt rasvunud ja täiesti karvutu. Palja ülakeha, lühikeste pükste ja sandaalide väel. Ta oli sihikule võetud, sest ta kavatses turule murda uudse AIDSi ravimiga. Ettevõte teenis ikka veel palju raha omaenda ravimiga, tehes kõik selleks, et HIV kunagi arengumaades täiesti välja juuritud ei saaks .

Evan ütles: "Mäletan, et Brasiilia valitsus kukutati – rahvas võttis seda kui halba ennet."

"Noh, mida ma oskan öelda? Ma olin ainult laps.   Geenide ümbertõstmine oli lihtne, ainus raskus oli vektori leidmine. Vana värk. Somaatilisest mutatsioonist saab järgmine suur asi, uskuge mind. Milleks aretada uusi tüvesid, kui saab organismi rakkude haaval ümber ehitada?" Piraat koputas vastu termostaati. Ta käed värisesid. "Miks siin nii palav on?"

"See on esimene sümptom," ütles Evan. Ta astus eest ära, kui geenipiraat tekile kukkus. "Ja see on teine."

Ettevõte oli  ettenägelikult piraadi turvaülema ära ostnud - Evanil oli piisavalt aega kääritusanumaid veidi kohendada.  Need keevad selleks ajaks tühjaks, kui ta kaldale jõuab. Äkkmõtte ajel ja korraldusi eirates võttis ta kaasa AIDS-i ravimi näidise.

7.

"Piraatluse ja seaduslikkuse vaheline ala on miiniväli," ütles palgamõrvar Evanile. "Seal toimuvad paradigma muutused kõige tõenäolisemalt, ja see on koht, kus mina mängu tulen. Minu ettevõttele meeldib stabiilsus. Aasta pärast oleksid börsile läinud ning tõenäoliselt oleks aktsiaemissioon teinud sinust miljardäri – väikese tegija, kuid siiski tegija. Selliseid kasse pole kellelgi teisel. See genoom oleks pidanud juba kahekümnendatel hävinud olema. Väga nutikas - loobuda meditsiini mustast turust ja hakata luksuskaupadega tegelema." Ta kortsutas kulmu. "Miks ma nii palju räägin?"

"Samal põhjusel miks sa mind ei tapa," ütles Evan.

"Tundub nii rumal asi, mida tahta teha," tunnistas palgamõrvar.

Evan naeratas. Ta oli juba ammu lahti muukinud kaheastmelise viiruse, mida geenipiraat tema peal kasutanud oli: üks Trooja hobune, kes hoidis tema T-lümfotsüüte hõivatud, teine aga kirjutas seni ümber ettevõtete poolt oma töötajatesse siirdatud lojaalsusgeenid. Taaskord oli see oma väärtust tõestanud. Ta ütles: "Ma vajan oma organisatsiooni kedagi sinu sarnast. Ja kuna sa veetsid nii kaua aega, et mind võrgutada, siis ehk teeksid sa mulle seda au ja saaksid minu naiseks. Mul on seda vaja."

"Sul pole midagi mõrtsukaga abielus olemise vastu?"

"Muidugi mitte. Ma olin ka ise enne selline."

8.

Evan nägi turgude kokku kukkumist ette. Geenisõjad olid eraldanud sojaubade, riisi ja dole pärmi põhikultuurid. Kohandatud, pidevalt muteeruvad haigused olid muutnud teraviljad ja paljud teised toidutaimed arvutiserveritesse salvestatud nukleotiidjärjestusteks. Kolmel ülemaailmsel biotehnoloogiaettevõttel olid patendid üheksakümne kaheksa protsendi inimkonna toitmiseks, kuid nad olid kaotanud kontrolli tehnoloogia üle. Sõjamajanduse surve oli seda lihtsustanud niivõrd, et igaüks võis ise otse oma geene ja seega ka oma kehavorme muuta.

Evan oli moetööstuses varanduse teeninud, müües põhilisi geneetilisi malle ja viirusvektoreid. Kuid ta arvas, et varem või hiljem tuleb keegi välja otsese fotosünteesisüsteemiga ja tema börsijälgimissüsteemid olid programmeeritud  just selle valdkonna uuringute jälgimiseks. Nad naisega müüsid kontrolliva osaluse oma ettevõttes kolm kuud enne esimeste roheliste inimeste ilmumist.

9.

"Ma mäletan, kui sa teadsid, mis on inimene," ütles Evan kurvalt. "Eks ma ole vanamoodne, aga nii see on."

Oma hällist, pihustiudu seest, vastas tema naine: "Kas sellepärast sa kunagi roheliseks ei hakanudki? Ma arvasin alati, et see on moeavaldus."

"Vanad harjumused kaovad raskelt." Tõde oli see, et talle meeldis tema keha sellisena, nagu see oli. Tänapäeval kaasnes roheliseks minemisega somaatiline mutatsioon, mis kasvas meetri kõrguseks, mustaks, valgust neelavaks kapuutsilaadseks latakaks. Enamik inimesi elas troopikas - mustakeebiliste anarhistide parved. Töö ei olnud enam vajadus, vaid lõbu. Evan lisas: "Ma hakkan sind igatsema."

"Olgem ausad," ütles tema naine, "me polnud kunagi armunud. Aga ka mina hakkan sinust puudust tundma." Võimsa sabalöögiga heitis ta oma voolujoonelise keha merre.

10.

Mustakeebilised post-inimesed, liuglemas aeglaselt päikese käes, koondumas ja ühinemas nagu amööbid. Delfinoidid, kombitsad uimede alla peidetud, hulpimas häguse veega mahutites. Kõndiv meritäht; kukerpallitavad okaspõõsad; ühe käe ja ühe jalaga maod; pisikeste lindude parved, hiilgavad kui smaragdid, iga parv üks olend.

Kummaliseks kasvanud inimesed, nakatunud viiruste ja lugematute mikroskoopiliste masinatega, mis nende kehavormi soovi korral ümber kujundasid.

Evan elas üksildases mõisas. Teda austati kui posthumanistliku revolutsiooni rajajat. Lillat karva mikrosaurus järgnes talle kõikjale. See salvestas teda, sest Evan oli otsustanud surra.

"Ma ei kahetse midagi," ütles Evan, "välja arvatud võib-olla see, et ma ei järgnenud oma naisele, kui ta muutus. Ma nägin seda ette, teate. Kõike seda. Kui tehnoloogia muutus piisavalt lihtsaks ja piisavalt odavaks, kaotasid ettevõtted kontrolli. Nagu televisioon või arvutid, aga ma usun, et te ei mäleta neid." Ta ohkas. Tal oli ebamäärane tunne, et oli seda kõike juba varem öelnud. Tal polnud juba sajandi jooksul uusi mõtteid tulnud, välja arvatud soov mõte lõpetada.

Mikrosaurus ütles: "Ma arvan, et mõnes mõttes olen ma arvutite järeltulija. Kas te kohtute nüüd koloniaaldelegatsiooniga?"

"Hiljem." Evan lonkas pingini ja istus aeglaselt. Viimase paari kuu jooksul oli tal tekkinud kerge artriit ja maksaplekid kätele. Surm tõi lõpuks välja tema genoomi need osad, mis olid nii kaua alla surutud olnud. Kuum päikesevalgus langes läbi sametiselt voogavate puuolendite. Evan uinus ja ärkas, et näha rühma meritähti, kes teda jälgisid. Neil olid sinised inimsilmad, üks iga lihaselise jäseme otsas.

"Nad soovivad teid austada, viies teie genoomi Marsile," ütles väike lilla tritseeratops.

Evan ohkas. "Ma tahan lihtsalt rahu. Puhata. Surra.

"Oh, Evan," ütles tritseeratops kannatlikult.  "Kas olete unustanud, et tegelikult ei sure enam miski? "