illukas rahvaloendusMida sa näed?“

„Tänav ... Suvi…“ Jutuvestja istus põrandal, traadiga tugevdatud vanamoodne virtuaalkomplekt peas.

Paarkümmend nudipäist, ühesugustes taskuid täis tikitud tunkedes inimkogu naaldus kätest hoides tema poole, riivates ühtlasi kohevat samblapalli, mis puhkas jutuvestja paljaste jalataldade vastas. Istujate nägudel mänglesid mitmevärvilised varjud: läbi laevakere vaatepaneeli sillerdasid võimatutes värvides tähelaev „Estonia“ pinnale istutatud warp-välja generaatorite mügerikud, mille tekitatud ruumimoonde-mullis kümblesid kaks „Vana-Estonialt“ pärit tsentrifuug-rõngast. Teiselt poolt valgustasid kloonide palgeid teabelabori hiilgavad ekraanid.

Ühe tööpuldi tagant jälgis juturingi tegemisi Kristians Jurmala, kelle Rahvusvaheline asustuskomitee oli Hämarikult välja saatnud.

Võpatades pööras Kristians pilgu tagasi puldile ning asus sinna vastumeelselt andmeid sisestama.

Tema kohustuseks oli reisi vältel uudsest biomassist kloonide tegevust jälgida ja nähtu kohta ettekandeid koostada. Kui ta seda regulaarselt ei teinud, tüütas teda vastikult surisev meelespea – koduarestist „mälestuseks” jäetud jälitusvõru, mis oli uue ülesande saanud. Praegugi alustas igavene tüütus jälle ta käevarrel undamist – ju siis leidis „Estonia“ keskarvuti, et tema päevaraport kloonkonna tegemiste kohta ei täitu piisava nobedusega.

Aga ma ju teengi tööd, porises Kristians mõttes, toksis aegluubis poolteist rida raportit ja jäi vaatama, mida kloonid edasi teevad.

„Suvi, see on ... See on suvi,“ seletas Jutuvestja Egle. „Soe on. Valge. Kohalik täht – Saule – särab. Sillutis lõhnab.”

„Aa, suvi – vasarā. Soe, valge,“ kiitsid ühetoonilised hääled. „Aga mis on sillutis?“

„See on niisugune kõva – maa peal. Oodake, ma ei saa nii, kui peab seletama.“ Jutuvestja lükkas prillid eest. „Vaadake siis juba parem ise.“

Üks põrandal istuvatest kloonidest nihutas end usalduslikult lähemale. „Ei, meile meeldib kui sina jutustad.“

„Jah, jutusta, Egle, jutusta,“ ümisesid teisedki kloonid kooris.

„Hästi. Tulge siis lähemale!“ Jutuvestja Egle pistis käe lähimale kuulajale pihku, tõmbas virtuaalprillid ninale tagasi ja paitas palja varbaga samblamütakat.

„Jurmala õpetab,” kirjutas Kristians, olles hetke kõhelnud. Kui Monta peaks ta raportit lugema, saab ta aru: nende salajane kultuuriprogramm läks käima. Ja Hämariku piredad ametnikud ei aima seejuures midagi! „Krūms elab hästi,” lisas ta veel. Ammugi oli aeg veeresamblale korralik lätikeelne nimi anda – ja Krūms, sõbramehele Krūmsik, kõlas palju uhkemalt kui eestlaste “samblik”.

Kuidas oleks Kristians tahtnud Montale pikemalt pajatada kloonide igapäevastest kogunemistest; sellest, kuidas nemadki Krūmsiga sõbrustavad, kuidas nad Jurmala keerdkäike mängeldes tundma õpivad ja lätikeelseid väljendeid otsekui õhust nopivad ... Talle tegi lausa nalja, kuidas muidu nii umbusklik Hämariku asustusnõukogu ta nõnda vastutavasse ametisse pani – ja veel ilma tegeliku järelvalveta! Kuigi tüütu, ei saanud meelespea-võru tema tegemisi otseselt suunata ega takistada. Kas nad tõesti lootsid selle peale, et väljasaadetud isikud üksteise üle valvavad?

Kristians mõtles veidi, liikus reale „mittekloonidest reisijaid ärkvel” ja kustutas sellel ilutseva ühekohalise numbri. „Keelduvad koostööst,” kirjutas ta asemele.

Reale „kloonidest reisijate väljaõpe” märkis ta valiku „vastavalt keskarvuti antud kavale”. Las aga arvavad, et kloone kontrollib „Estonia“ ja Hämarikult kaasapandud Eesti kultuuriprogramm … Ta jättis pooliku raporti ekraanile tiksuma ja kikitas taas kõrvu.

„Tänav, suvi. Brivibas-iela, ma kõnnin. Me kõnnime. Soe õhk liigub meie ümber, seal üleval…”

„Brivibas, brivibas,” kordasid kloonid ja ulatasid järgemööda üksteisele käed.

Kristians jälgis imestusega, kuidas kloonide käelihased järjest tugevamini tõmblema hakkasid, kuni kogu ringi läbistasid rütmilised võnked. Kas neil valus ei ole, imestas Kristians, kui nägi samblapalli pinnal särisevaid mikrolaenguid ringi mööda edasi levivat – kellel tõusid käekarvad, kellel prõksusid kuklaudemete vahel sinised sädemed. Kuid kloonid ise ei paistnud elektrivõnkeid pahaks panevat – hoopis vastupidi, nende nägudel valitses keskendunud ilme ja tosinad silmad rullusid vilkalt suletud laugude taga.

„Üleval ka õhk, sinine. All maa zeme, kõva, must. Sõidumasinad liiguvad mööda zeme’t, aga meist lähevad mööda. Meie ees, taga, vastu kõnnivad inimesed – mõnel on oheliku küljes väike biomorf. Üks biomorf tajub meid, teeb häält: vau-vau! Veel inimesi – palju, mitmesuguseid; on suured inimesed, on väikesed – bērni.”

Bērni, bērni,” ümisesid kloonid ning nügisid teineteisele lähemale. Jälle hakkasid nende liikmed ägenevates elektrilaengutes tõmblema – ning seekord muutus särin nõnda ägedaks, et mitmed kloonid tõmbusid ebaledes ringist eemale.

„Pidage!” hüüdis jutuvestja. „Ärge katkestage kontakti. Ma tunnen, ma näen nüüd palju rohkem… selgemini. Teie ju näete ka?”

Kloonid pomisesid kinnituseks ja ühendasid taas käed. Kristians kasutas tekkinud vaikusehetke ja lisas raportile veel poolteist rida udujuttu – väsimatu meelespea jäi lõpuks ometi vagusi ja ta sai rahulikult edasi kuulata.

„Soe, valge, Päike-Saule särab, me kõnnime,” jätkas jutuvestja. „Üleval vastu taevast säravad katusekuplid – nagu aurumasinad! Tänav jookseb jalgade all uued mustrid, aina rohkem teavet – rohkem informāciju.” Jutuvestja kõneles järjest kiiremini, poolenisti hüüdes. “Keegi kriipseldas roosa kriidiga keksukasti; rohulible kasvab läbi uksevõre, poeaknal küpseb lillepotis tilluke tomat! Uksest hingab jahedat pimedust – tuba zeme all, nii kodune ... Me astume edasi – uksed, väravad, kangialused, sisehoovid…”

Jutuhoog vaibus, kui mõned noored nudipead segadusse sattudes jälle käed lahti tõmbasid. Kristians vaatas kadedusega kloonide säravaid silmi, lisas vastse raporti saatmisootel andmepaketile ja sisestas korraldused teabevirgatsi teele läkitamiseks.Väljas kosmoses eraldus „Estonia“ kerepesast pisike warp-rändur, mille ülesandeks oli kirjatuvi kombel koju, Hämarikule rännata ja salvestatud teave orbiidilt asustuskeskusele edastada. Kristians saatis pilguga sõnumikandja teekonda warp-välja piirile ja ootas kuni siiru-viirustunud värvide mäng vaatepaneeli taga andis märku, et väike ruumimoonde-mull on suurest edukalt eraldunud. Siis tõusis Kristians liigeste naksudes teabepuldi tagant ja astus justkui muuseas kloonide ringi.

„Terekest ... Leidsite Jurmalast veel midagi põnevat?”

„Praegu jalutasime hoopis Riias,” teatas jutuvestja laulval häälel ja joonistas õhku võlvkaare.

„Ahjaa, see kangialune pargi servas, karusselli kõrval! Seda tean mina ka,” rõõmustas Kristians. Monta abikaasa Pille oli linnadevahelise liitekoha kord tarkvarauuendamisel sisse programmeerinud ja sellest katsetusest hakkas arenema sala-Jurmala arenduskava.

„Just. Kangi alt läbi ja Jomas-iela’st saab Brivibas-iela.”

„Ja eile käisime laulupeol!” teatas üks vastärganud kloon õhinal.

„Vaat kui tubli! Ma ise pole veel jõudnudki,” tähendas Kristians. „Kuidas te sinna saite?”

„Dzintari laululava juures on kirju plakat,” seletas vanem, veidi pikema juukseharjasega ja juba oma nägu kloon. „Paned käe sinna vastu ja oledki laulupeol!”

„Ja mere ääres, kui pistad pea läbi päästerõnga, siis saab Kaupersi kontserdile,” lisas kolmas.

„Väga tubli,” muheles Kristians.

Kui Monta ette pani, et virtuaal-Jurmala andmevoogude vahele võiks teisigi „Sakumsilt” päästetud kultuuripalasid pikkida, oli Kristians kahelnud, kas sellest üldse asja saab. Kui siis Pille aina rohkem ja rohkem uuendusi oma isiklikes seadmetes – „põlle all”, nagu ta ikka naljatamisi ütles – Kristiansi koduvangistusse tõi ja kui lisatud komponendid riistvarakitsikusest hoolimata tööle hakkasid, pelgas ta omakorda et Hämariku asustusnõukogu saab täiendustest haisu ninna ja konfiskeerib kalli reliikvia. Pärast Asteroid-1 intsidenti hoidsid nad Kristiansi teabevahetusel vägagi kiivalt silma peal. Seepärast oli ta ise liitprogrammi ainult õige pisut piiluda julgenud.

Ainsa eestlasena teadis mitmekihilise Jurmala saladust vaid Pille, kes uusi virtuaalseid salasoppe üles ehitada aitas ja valmimisjärkudest oma seadmetes varukoopiaid talletas. Pille soovitaski voldikust kõik menüüd maha kustutada ja sisuüleminekud otse virtuaalmaastikule peita. Nii ei tulnud Doktor Loo käsilased, kes Kristiansi varustust enne teeleasumist õigustatud kahtlusega kontrollisid, selle pealegi, et virtuaal-Jurmalat peaks lisasisu osas uurima.

Nüüd rändas „Estonia“ kloonidest asurkond lapseliku huviga mööda virtuaalseid tänavasoppe ja avastas iga retkega aina uusi lisadimensioone. Ettevaatusest ja aukartusest laeva keskarvuti ees, ei julgenud Kristians Jurmalast lisakoopiaid teha, kuid talle jäi arusaamatuks, miks kloonid komplekti kordamööda ei kasutanud – ikka ja jälle leidis ta kloonkonna kätest kinni ringis istumas, jutuvestja Jurmalas, teised kinnisilmi kuulamas.

„Ah et laulupidu ja kontserdid ... Te tunnete Jurmalat juba paremini kui ma ise,” kiitis Kristians.

Uhkuspuna palgetel ja silmad säramas, nügisid kloonid ruumi tehes üksteisele lähemale.

„Aga, Kristians, meil on sinult ikkagi nii palju õppida. Jutusta midagi.” Jutuvestja Egle osutas vabale kohale. „Jutusta meile Läti rahvast.”

Mürakas muheles, moepärast puigeldes: „Kas teil villand ei saa, kui ma sama asja sada korda räägin?”

„Aga vaata – meid on rohkem kui viimati. Kõik ei ole kuulnud.”

Kristians luges pead üle: tõepoolest, mõned olid juurde tulnud, nudimad kui teised. Ilmselt oli keskarvuti kloone juurde äratanud, kui järjekordsed Hämarikult väljasaadetud isikud koostööst keeldudes krüounne tagasi pugesid.

„Hästi. Jutustan siis uutele nägudele.” Mürakas sättis end teiste vahele istuma.

„Minu elu algas tähelaeval „Jauns Sakums“. Ammu-ammu alustas see reisi Maalt...”

„Maa – Zeme,” pomisesid kloonid isekeskis noogutades. Nagu muuseas toetas Kristiansi kõrval istuv kloon oma saleda käe ta hiiglaslikule kämblale ja hetkeks tundis Kristians nahal tillukeste elektrisädemete särinat.

„Jah, just! Zeme – mina seda muidugi ei ise mäleta. Niisiis…” Ta kõneles pikalt lennust ja laeva argielust, eriti laboritest, kus ta Monta käekõrval isegi esimesi katseid tegi. Lõpuks Mürakas ohkas. „Meist pidi saama Hämariku rahvas. Aga läks teisiti… Orbiidil tabas meid häving: kogu laeva mähkis endasse hirmus koletis…”

Kloonid olid hakanud isekeskis sumisema ning kui mainiti koletist, vallandus kõigi suust ühine hädahüüd.

„Kohutav koletis! Briesmīgs briesmonis! Hävitaja! Briesmonis!” kriiskasid kloonid ja nende liikmed tõmblesid kontrollimatult.

Teisegi kõrvalistuja käe rahustuseks pihku haaranud Kristians tundis sõrmeotstes veelgi tugevamat elektrilaengute särinat – ning siis korraga oli ta jälle seal, Hämariku orbiidil ning pidi õudusega pealt vaatama, kuidas mustade kombitsate udu kõrbemägede süütu terenduse taustal “Jaunsi” endasse mähib.Ühtlane pimedus neelas kõik. Siis kadusid nii laev kui udu ja planeedi kohal laiusid veemassid, sarnaselt sillerdavad nagu lõputa ookeanid all pinnal; helkivaisse sfääridesse aga lõikusid tundmatute sissetungijate nurgelised hiigelstruktuurid, mis moondasid siinsed eluvormid kujuta ja sihita biomassiks. Taevalaotuse ja planeedipinna vahel raksusid silmapiirikõrgused hargnevate välkude ahelad, tintjast udust kombitsad kogunesid võitluseks sissetungijate vastu…

„Kaitsja!” hüüti ringist kõheldes.

„Kaitsja,” kordasid poolvaljult veel mitmed hääled.

„Hävitaja? Kaitsja! Vaenlane! Valvur?” hõikusid peagi kõik kloonid läbisegi.

Elektrisurin Kristiansi sõrmeotstes muutus ebameeldivalt teravaks ja ta meeltesse paisati aina uusi pilte Hämariku kohalt: „Sakumsi” häving, vetevoogude kaitse, häving, kaitse, häving-kaitse-häving… Aina tugevamad laengud läbisid ta kahjustatud ihu. Kristians rapsas käe vabaks ja kangastus kadus.

Ta selg kattus külma higiga. Silme ees tantsisid taltsutamatud ookeanisähvatused, kõik ta närvikiud huugasid vastakate signaalide segadikus, välguarmid tulitasid kõigi vanade luumurdudega võidu ning kõhus keeras. Raskelt hingeldades vajus hiiglane käpakile.

„Oodake!” Jutuvestja võttis virtuaalkomplekti peast ning astus nõtkel sammul ringist välja. „Nii ei ole hea. Kristians peab puhkama. Teinekord jutustame edasi.”


***


Egle juhendamisel tassiti hiiglane väiksema raskusjõuga tsooni, kus see suutis juba omal jõul edasi komberdada.

„Pole midagi, saan ise,” kohmas Kristians teel, aga jutuvestja Egle ei teinud kuulmagi.

„Siin ei ole meil passiivse tervisetoe süsteeme nagu Hämariku asundusmoodulites,” manitses ta. „Siinpead ise raviga hoolas olema… Või siis hoiduma minimaalse raskusjõu tsoonidesse.”

„Aga kust sina tead, mis süsteemid meil Hämarikul olid?”

Egle kehitas õlgu:„Ma nägin seda kuidagi kogemata – kui me enne jutustasime.”

„Aga kuule…” Kristians peatus. „Kuidas te seda tegite? Mul ei olnud ju prille peas, aga ikkagi nägin…”

„Ma ei tea.” Jutuvestja käänas pea mõtlikult viltu. „Me panime käed kokku ja pildid lihtsalt tulid läbi meie.”

„Nagu minu Krūmsik!”hüüdis Kristians.

„Tõsi…” Jutuvestja paitas samblapalli, kes nendega vaikselt kaasa oli veerenud. „Ma kuulsin, et meie põlvkonna loomisel kasutati peamiselt Hämariku veeresambla massi.”

“Nii on, jah,” kinnitas Kristians, püüdes ise pingsalt mitte mõelda hirmsale hävitustööle, mida ametnikud mõistusliku eluvormi kallal toime olid pannud. „Sa arvad et sellepärast teil töötabki selline… jagamine?”

„Võimalik. Me ka ei tea, kuidas see juhtus.”

„Kas te siis kohe alguses ei saanud niimoodi?”

„Ei, alguses oli teistmoodi – kuulasime, rääkisime…” Jutuvestja lükkas puiklevat Kristiansit ravitoa poole.

„Aga kuidas te siis teadsite, et nii saab?” ei jätnud too jonni.

„Ei tea… Nii lihtsalt tundus õige.”


Kui Kristians oli raviaparaadi alla taastuma seatud, ulatas jutuvestja talle virtuaal-Jurmala ning upitas ka samblamütaka Kristiansi jalutsisse.

„Ta soovib sinuga omavahel kõnelda.”

„Kõnelda?”

„Tead küll – Jurmalas.”

Jutuvestja liugles leebelt naeratades ravitoast välja. Sfääriku kumerus põlve vastas tundus nii kodune nagu oleks nad tagasi Hämarikul oma ühetoalises pesakeses. Kristians ootas, kuni ka teised kloonid olid muude asjatoimetuste juurde asunud. Siis toetas ta peopesa samblamütaka turjale ning käivitas Jurmala.

Ta silme ees laius külm kosmos ja selle sügavustest lähenes üksildane täpike. Täpike kasvas ulgu-planeediks ja nähtavale ilmusid orbiidil aeglustusmanöövreid tegevad maalaste laevad – „Jauns Sakums“ ja „Vana-Estonia“. Hetkeks mähkus „Sakums” hävitaja kombitsatesse. Kuid siis hirmutis taandus ja ühekorraga jooksid pildid Kristiansi silme tagurpidi: orbiit, maalaste laevad kaugenemas; muutuv planeedipind, kus kõrbetest said ookeanid täis elu; sfäärikute elektrilahendused veemasside pinnal, võõrad tarulaevad, mida üksteise järel tõrjusid kombitsatest orbitaalsüsteemid, ning seejärel ooteseisundis kombitsad orbiidil – valmis, valvel. Oleme kaitstud, levis kuskil Kristiansi kõhukoopas poolvõõras õnnetunne.

Ning siis ruttas aeg taas edaspidi: kadusid sissetungijad, kuivasid ookeanid, sfäärikud tõmbusid puhkeseisundisse. Vaid üksikud uduja vedruna pingul kaitsjad jäid orbiidile alles.

Kristians neelatas, teades, mis ajarattas järgmisena ees ootab. Ja juba nad tulidki: Maalaste laevad, aina ahtamatel orbiidiringidel Hämariku rüppe laskumas… Kuni „Sakums” kohtus pimeda kaitsjaga ja selle sisemine vedru kuivetunud kombitsad „võõra” – nende laeva ümber Hämariku kaitseks välja viskas.Üle hävingut täis taevaaluse ja läbi Kristiansi valutava kere tuikas lainetena sügav kahetsus. Selle tundmusega ta lõpuks ka uinus.


***


Aparaadi toel paranes Kristiansi tervis peagi ja ta võis jälle pikemat aega tugevama raskusjõu tsoonides viibida ning kloonidega ülestähenduste tegemiseks kaasas käia.

Jutuvesteringides rääkis ta aina ja aina uuesti, kuidas „Jauns Sakums“ Maalt teele asus, kuidas Hämarikule lähenedes ellujäämise nimel võideldi ning kuidas estronautide abiga tema ja õpetaja Monta hädavaevalt eluga pääsesid. Nüüd ei vallandanud Hämariku kaitsja kombitsate meenutamine enam ühist paanikat nagu esimesel korral; selle asemel hoovas läbi infojagajate üksmeelne nukrus kalgi kosmose, õnnetute juhuste ja julma paratamatuse ees. Ka kontaktsignaalide surinat harjus Kristians ajapikku paremini taluma ning õppis ka ära, millal on targem otsekontaktist eemale tõmbuda.

„Sfäärikul on silmapaistev mõistus ja taiplikkus,” kirjutas ta järjekordse raporti ridade vahele. Loodetavasti saab Monta aru: oli ta ju ise kord need sõnad öelnud, kui Kristiansi ja samblapalli virtuaalsuhtlust pealt vaatas.

Raporti ametlikele ridadele kirjutas Kristians aga kuulekalt, kuidas „Hämariku ainesest kloonid kohanevad katselaeval hästi, omandavad laeva opereerimiseks vajalikke oskusi”. Samuti kinnitas ta, et katsereisi peaeesmärk – vaid kloonidest koosnev meeskond, kes suudab vajadusel laeva juhtida – on „saavutatud 76% ulatuses”.

Paljud tähelepanekud pidas muidugi targemaks maha vaikida: kuidas kloonid ebaloomulikult kiiresti läti keelt omandasid, kuidas nad tihtilugu laevasoppidest ühte kohta kokku koguneda oskasid, ilma, et kedagi otseselt kutsutud oleks; kuidas õppimine edenes tõhusamalt alati seal, kus rohkem kloone üheskoos tegutses ...

Poole sõnaga märkis ta lõpuks ka ära, et Hämarikult väljasaadetud rahvas ei soovinud endiselt asustusnõukogu täheprogrammi edendamisele kaasa aidata ning naasis esimesel võimalusel kollektiivselt krüounne. Järjekindel jälgimistegevus osutus siiski märksa keerukamaks, kui reisi alguses.

Viimasel ajal liikusid kloonide salgakesed taimekasvu-vööndi vahet – pikikäikudes ringi lennates sattusKristiansi teele ikka ja jälle mõni noorem, nudima peaga kloon, kelle näol süvenenud ilme ja tunketaskud heina täis topitud või kortsleht kaunistuseks kõrva taga. Nad voorisid äraseletatud nägudega ka Kristiansi magamisnurga vahet, et Jurmalat laenutada, kuid alati tulid nad just siis, kui Kristians ei saanud mahti juturingiga ühineda.


Sellegi äratuse järel oli jutuvestja võluvalt naeratades Jurmala kaasa haaranud ning jätnud Kristiansi magamisnurka tuppa üksipäini märkmeid tegema.

Piimjalt valgustatud uberikus leidus just nii vähe kraami kui hädapärast tarvis: peale unekoti ja isikliku vara laeka veel kaalutuseks kohandatud söögi- ja pesunurk ning tööpult, mille kaudu sai isiklikke seadmeid laadida ja keskarvutiga ühendada.

Kloonide heinalõhnalisest elevusest hajali ja veidikene kadegi, ühendas Kristians käsimärkmiku tööpuldiga ning liikus keskarvuti andmestiku. Kõik paistis klappivat – kloonide õppekavas oli „rohemasside haldamine suletud süsteemis” tõepoolest süvendatud teemana ette nähtud. Ta oli juba märkmikku sulgemas, kui ta pilk langes kesksüsteemi rahvaloenduri reale. Eelmisest raporteeritud rahvaarvust tunduvalt suurem ümmargune summa ei saanud kuidagi õige olla.

Või sai? Kristians kaalus numbreid üht- ja teistpidi ning jõudis ikka samale järeldusele: kloone oli nüüd krüounest välja toodud poole rohkem, kui keskarvuti instruktsioonid ette nägid. Tõsi, osa äratusi oli ilmselt teinud keskarvuti ise – et pärast seda, kui viimased väljasaadetud isikud kollektiivselt krüounne suundusid, optimaalset mehitustaset säilitada. Ülejäänud osa aga … Kristians näris huuli, mõeldes, kuidas seesugust olukorda ilma kahtlust äratamata raporteerima peaks.

Kaua tal mõelda ei lastud. Uksele ilmus neli ühtmoodi ujedat klooni – olematute juuste ja veel-eristumata näojoonte põhjal otsustades hiljaaegu äratatud.

„Tere,” poetas üks punastades. “Meile anti ülesanne. Me peame sind kaasa kutsuma.”

„Kas läheme juttu vestma?” päris Kristians, kui nad koridoride harupunktile lähenesid, kuid kloonid põrgatasid end käiku, mis viis laeva peatelje poole ja suundus seemenduslaborite vahelt hiiglaslikku taimekasvu-vööndisse.

„Ei, täna ei õpi, täna on pidupäev.”

Kloonid nügisid ja tõmbasid Mürakat sinnapoole, kust hoovas rammusa kõdusegu ja kasvavate taimemasside niisket hõngu.

„Mis pidupäev?” oli Kristians segaduses.

Ta oli varemgi raskusjõuta kasvuvööndis viibinud ja teadis seetõttu oodata üüratuid rohemasse, mis mullidena valgusallikate ümber koondusid, ning mitmetest hoonetest-vöötmetest läbiroomavat õhujuurestiku-vaipa, millel oli nõndamoodi vohada lastud „Vana-Estonia“ aegadest saadik. Kuid nüüd kõneles kõik ka veel tegusatest inimkätest – mitmele poole lehistihnikutesse oli õõnestatud õdusaid pesakesi, milles end paigale seada, ja seesmise sektori piirilt viis kasvuvöötme keskpaika vitstest punutud tugikaartel õõtsuv rohetunnel. Tunnelit mööda sai mänglevalt edasi kulgeda, just nagu elusas laevakäigus; liiklemise muutsid aga eriti mugavaks käejämedused väätidest ja rohtudest palmikud tunneli siseküljel. Keharaskust vanikuid pidi edasi tõmmates tundis Kristians ära taimekujud, mida oli kloonide kõrvataguseid ja taskuservi kaunistamas näinud.

„Tere tulemast!” kõlas rohetunneli teisest otsast.

Jutuvestja Egle heljus mutukate suminast tihkes tühimikus, lahtised kuldjuuksed vabalangemisest kahused, jalad osavasti väätide vahele ankrusse põimitud. Tema ümber askeldas suunahoidmiseks jalgu siputav korratu, kuid üksmeelne inimparv, kõik särgiväel, paljad käsivarred välkumas, tunkede ülemised otsad ühtmoodi vööle sõlmitud. Ka ülejäänud seltskonna juuksed olid reisi jooksul silmnähtavalt kasvanud ja lainetasid nüüd liikumise taktis.

„Siiapoole, Kristians,” kutsus Egle uuesti.

Kristians sukeldus kukerpallitades õõnsusesse, kus kümned kätepaarid ta lennuhoo kinni pidasid ja ta ühisesse ringi tõmbasid. Nüüd nägi ta, et taimeväätide, paljastatud käsivarte ja hõljuvate juuste joovastunud segadikus põrkles ringi ka sõber Krūms, vaevumärgatavad staatika-sädemed prigisemas seal, kus inimnahk samblaudemetega kokku puutus.

Kristians toetas selja vastu pehmet lehtseina. „Öelge siis ometi, mida me tähistame?”

„Vaata, keskarvuti andis meile hiljaaegu hulga mittelineaarse navigatsiooni ülesandeid lahendada,” seletas jutuvestja Egle. „Selle käigus pidime harjutama ka erinevate inimasurkondade ajaarvestuste ühildamist. Me siis võtsime need andmed ka töötlusse, mis Jurmalasse on kodeeritud.” Egle naeratus säras kui Päike-Saule, mida keegi neist oma silmaga näinud ei olnud. „Me arvutasime välja, et lähenemas on Läti rahva suur püha – jaanipäev!”

Kristians noogutas. Kultuuriprogrammis nimetati jaanipäeva tõesti – see olla Maa-Zeme liikumisel üks eriline konfiguratsioon, mis iga kindla aja tagant kordus. „Jaa, jaanipäev on nii suur püha, et isegi eestlased austavad seda,” jäi ta rahule. „Peame siis aga pidu!”

„Pidu!” Neli julgust kogunud noorklooni sukeldusid kilgete saatel rohelusse, kus nende tegemistest andsid tunnistust vaid vadistavad hääled, mis samuti ei olnud veel jõudnud erikõlaliseks kujuneda.

Varsti hõljutas tihnikusse kadunud seltskond end lagendikule tagasi, igaühel kaasas peotäis suurelehiseid haljaid varsi. Vartest keerati uhked pärjad, mis järgemööda igale pidulisele pea ümber seati. Kristians tegi nii nagu teised ees: lükkas end tihkema padriku poole lendu, noppis lennult peotäie tihkemaid vääte ja põrgatas end siis saagiga tagasi lagedale, kus rahvas rõõmuärevuses sumises. Minu rahvas, mõtles ta uhkelt ja surus lehtpärja pähe. Jutuvestja Egle tõstis käed ja jutusumin vaibus.

„Tervitan teid, armas rahvas! Kohe saabub aeg pidada koos Läti rahva suurt püha. Aga kõigepealt tervitame vastvirgunuid.” Ta noogutas rahva poole. „Tulge.”

Kohmakalt, õppimata liigutustega tõukus jutuvestja ligidusse seesama salgake, kes Kristiansi kasvuvööndisse oli toonud. Puna nende põskedel, mida Kristians enne kohmetuse süüks luges, oli hoopis krüoune-õhetus, mis polnud veel päriselt taanduda jõudnud.

Egle kogus noored enda ligi väiksemasse ringi.

“Olete te endale nimed välja valinud?”

„Jah, Jutuvestja,” vastas üks arglikult. “Mina soovin et mu nimeks saaks Žanete… Žanete Kaasike.”

„Saagu nii, Žanete Kaasike.”

Jutuvestja lasi sfääriku vabalt hõljuma, sirutas käed selle ümber laiali ja võttis vastärganud klooni käed teiselt poolt oma pihkudesse. Sfäärik kaisutuse keskel sirutas oma rohekasuka sädemepragina saatel vastu inimnahka.

Eeskujust julgust saanud, tõmbus ka ülejäänud salk jutuvestjale lähemale.

„Mina soovin, et mu nimeks saaks Sirius.”

„Karlis.”

„Agnija.”

„Saagu nii.”

Igaühe valikut kinnitati kolmepoolse sfääriku-kaisutusega.

Kui nimepanemistega valmis saadi, kogunesid ka teised kloonid ligemale ja võtsid üksteisel kätest, Kristiansit ringi kaasa tõmmates. Samblapall Krūms liibus taas vastu jutuvestjat, kes jäi vabalangemises keerduvale inimketile ankruks. Käest kätte lennutati jutuvestja suunas Jurmala virtuaalprillid, mille ta osava liigutusega näole seadis.

Kristians tundis näpuotstes tuttavat surinat ja juba kaduski ta meeltest „Estonia“ koos kasvuvööndi rohelusega ja selle asemel laius sahisev rannaluht hääbuvas ehakumas. Pilt tuli talleMonta päästetud kultuuripalade seast tuttav ette – kuid mitte kunagi varem ei olnud see nii ere ja lõhnav.

Ta sammus loksuva lahe kõrval kasteses rohus, vastu lõunatuulele – sinna, kust kandus ninna tõrvakas suitsuvine. Teisi virtuaalreisijaid ta silma ette ei kuvatud, kuid Kristians tundis eksimatult nende kohalolu. Nad läksid ühel meelel läbi jaaniöö; läksid, kuni jõudsid rannarahnu tipus jõudu koguva lõkketuleni.

Kui jõuti leekidest valgustatud ringi, kus oli eksimatult kuulda vaigupraginat ja ühisteadvuse nahk kuldses kiirguses kirvendas, tundis Kristians käevartes häirivat surinat, mida ta nüüd ära tunda ja karta oskas – vastuolulise teabe eeltõmblusi. Juba tundiski ta ka teiste meeltega, kuidas ühisteadvuse üht osa – inimlikumat poolt, mis teadis lugusid ja Läti rahvalaule, tõmbas tulepaistuse poole. Teine osa aga kisendas hirmunult selle vastu ning sumeda rannaõhtu vaatesse lõikusid mälupildid tulekeradeks moondunud sfäärikutest, kelle kuhjadele Hämariku inimrahvas halastuseta leegiheitjad suunas.

Aina hirmsamini kõrvetas vastaka teabe valu seestpoolt ka Kristiansi ihu ja kuskilt kaugelt-kaugelt imbus ta sõõrmeisse kärssava tehiskoe hõngu – käevarrele lukustatud meelespeavõru suitses ja sisises lühiste tulvas. Ta oli hullemast piinast pääsemiseks juba käsi lahti tõmbamas, kui kontides kriiseteks paisuva surina saatel kuvati vaimusilma hoopis teistsugused pildid – paigad, mida ei leidunud Jurmala turismiprogrammis ega kokkukogutud Läti kultuuripalade paketis. Ei, neid paiku mäletas ta hoopis Hämarikult: õõnsused, peidus planeedi kõrbestunud kesta all, sügavustest kerkiv ehitusmüra; hoovad, masinad ja mehhanismid – aina rohkem, suuremad ja sügavamal, palju sügavamal kui Kristians oma silmaga näinud oli, veel sügavamal, kui inimeste poolt üle võetud tehnokoopad, veel võõramad kui päästekomitee virtuaalretkedes nähtud paigad. Hiigelhoobade, üüratute mahutite ja tumedast vedelikust väljade vahel sähvisid tuttavad hargnevad välgud ning süsteemide seas lendlesid kontrollitud surinal aktiveeritud sfäärikud, just sellisel kujul, nagu neid nüüd laeva warp-sõlmedes tegutsemas võis näha… Sfäärikud kogunesid vaataja ümber suureks küütlevaks särisevaks rõngaks ja nende elektrisära põimus virtuaalse inimteadvusega.

Kristians surus hambad kokku ja pigistas naabrite käed kõvemini pihku. Siin sündis midagi erakordset ja tema tahtis sellest osa saada. Juba lõid ta liigesed tuld, juba pidi ta iiveldusega võitlema…

Korraga hakkas eemalt kostma unelevat viisikäiku. Jutuvestja laulis hällivast kasteheinast ja kuldsetest kõrkjatest, pehmetest sammudest ja udust soosambla peal.

Nägemuslikud leegid taltusid tasapisi, miilangumühast sai tasane kasteheina sahin ja närvisignaalide kakofoonia Kristiansi kehas andis järele.

Rahutus ei vaibunud siiski ühekorraga. Jutuvestjast kaugemal paiknevad kloonid visklesid endises ärevuses ja kohalolijate silme ette paisati aina lähemaid ja kaugemaid projektsioone Hämariku pinnast, leegitsevatest veeresambla kuhjadest, elektrilahenduste suminas hõljuvatest sfäärikutest ...Lõpuks kaugenes vaade Hämarikust ja tõmbus kosmosesügavusse, kuni ühise vaimusilma ette manati aegruumi lõikuvad warp-trajektooride mustrid.

“Nad kardavad,” seletas Egle. “See on arusaadav. Nad kardavad ka meid. Nad tunnevad ära, et me oleme inimkujulised – ja inimkujulised on neile palju halba teinud...” Ta jätkas rahustavat üminat.

Kristians taipas, et jutuvestja kõneles neistsamadest warp-sõlmede sfäärikutest – kuidagimoodi olid kloonide ühissignaalid üldises ärevuses kandunud laeva kesksüsteemi, mis need omakorda warp-keskusesse edastas.

Kuid sama teed, nagu inimesteni sai edastatud hirmusignaalide laine, kandus jutuvestja hällilaul nüüd kogemata tekkinud ühenduse abil kõikjale ja pikkamööda rahunesid nii sfäärikud kui kloonid. Ühiskogemuse lõppedes pudenesid nad õnnelikult vadistades rohevöötme soppidesse, nägudel uuestisündimise sära.


***


„Estonia“ jätkas aegruumi-moonduste turjal oma pikka teekonda Päikesesüsteemi radadele ning argitoimetuste hoog kippus jaaniöö heiastusi varjutama. Kui Kristians kloonide virtuaalrännakutest osa võttis, nägi ta küll endisest õitsvamat Jurmalat ning rõõmustas uute kultuuripaketi poogete üle, kuid Hämariku sügavuste saladusi neil retkedel rohkem ei avanenud.

Küll pani Kristians tähele, kuidas kloonid ka pärast Jurmalast ärkamist ikka ühtses rütmis hingasid, ning kuidas „Estonia“-olmesse tagasi tulleski teineteist sõnadeta mõistsid. Ka Kristiansi enda tööd-tegemised said laevatäie ühisest hingamisrütmist osa. Jaanitules meelespea painest vabanenud, ei oleks ta omapäi ealeski jaksanud aruandluskohustusi järje peal hoida. Kuid alati kui saabus andmete talletamise aeg, sattus jutuvestja Egle nagu muuseas ta teele ja meenutas, et Hämariku okupantide valvsuse uinutamiseks on tarvis neile endise rütmiga teavet saata.

Eksitamise kunsti harrastas Kristians nüüd üsna vilunult – raportid tulid pikad ja teabetihedad, sisaldamata seejuures vähimatki viidet kloonide kultuuriharjutustele ja süveneva ühisteadvuse ilmingutele. Loomulikult jättis ta mainimata sellegi, et kloonide kõne juba mõnda aega täielikult läti keeles kõlas, ning „demograafiliste näitajate” reale kirjutas ta selgete numbrite asemel heietusi õppetööst ja mehitusvajaduse katmisest.

Aruandluse koostamisel abistasid Kristiansit tihtilugu jaanipäevakloonid Sirius ja Agnija, kes laeva seadmestikku ja keskarvuti käsuridu oma tahtmise järele tantsitasid, ning Karlis, kes kirjapandud andmed kadestamisväärse kergusega prantsuse ja saksa keelde ümber pani.Kord, kui nad jälle teabepkette stardivalmis warp-droonile edastasid, katkestas nende ettevalmistused saabuva sõnumitooja märguanne.

Warp-sillerdus vaatepaneeli taga muutus kiiskavateks viirgudeks, mille vahel haigutas kottpime tühjus. Viirud vingerdasid võimsate lainetena üle kogu laeva pikitelje, kui mäslev osakeste voog üle generaatorimügarate põrgatati. Lõpuks kummastav vaatepilt rahunes – sissetuleva drooni warp-mull oli „Estonia“ omaga üheks saanud ja virgats ise dokkis juba ühes tuhandetest vastuvõtupesadest ning kandis andmeid üle.

Kogu laboriseadmestik vilkus ja vilises andmeid vastu võttes – andmepakett, esimene mis Hämarikult teele saadetud pärast Kristiansi raportite saabumist, paistis õige pirakas olevat.

Andmete salvestamist jälgides hakkas Kristiansile silma üks väiksemahuline sissekanne, mille koostajaks märgitud M. Almondas.

Vastus Montalt! Kristians jättis ülejäänud sissekanded kus seda ja teist ning kiirustas lugema.

„Siin on üks suur kokkupakitud infokämp, sisu ei näe,” teatas Sirius teise teabepuldi tagant. „Kas harutame andmed lahti?”

„Jajah, laske käia,” vastas Kristians pilku tõstmata.

Monta kirjutas elust ja inimestest, käsilolevatest uurimistöödest ja edusammudest Hämariku tehnokoobaste avastamisel. Seejuures olevat kõvasti abi virtuaalsetest õpimaastikest, mille ülesehitamisega Pille nüüd ametis olevat. Päästekomitee käivat endistviisi koos ja nende algatusel olevat tehtud esimesi algelisi samme inimeste ja sfäärikute vahelises otsekommunikatsioonis.

Kristians noogutas endamisi – varem või hiljem pidi neist teadmistest üht-teist Hämariku asunike kasuks tööle rakendama ja parem, kui seda avaldab vähehaaval Päästekomitee ise.

„Tervitused kogu meie vapralt kaaskonnalt,” kirjutas Monta. „Ikka Lāčplēsis ja Kalapuis käsikäes!”

See jutt ajas Kristiansi muigama: Päästekomite kooskäimise ajal olid nii eestlased kui lätlased korduvalt märkinud, et nende koostöö Hämariku parema põlve heaks järgib Karumurdja ja Kalevipoja jõukatsumise järgset jõudude ühendamise tõotust.

Järgnevad laused kõlasid aga pentsikult. Monta nimetas mitu korda „Kalevipoja kingitust”, millest lugude salvestustes sõnagi ei leidunud – imelaegast, milles on peidus kõik maa ja mere saladused ning mille avajal peab olema vääriline elukogemus, muidu „kihutavat uute teadmiste valgus avajal meelemõistuse peast”.

Kristians sügas kõrvatagust. Lāčplēsise lugudes, mis „Jauns Sakumsilt” koos tema Jurmala koopiaga pääsesid, leidus küll lünkasid ja lühendusi, aga just nimelt kahe vägilase võitluse ja tõotuse osa, mis nende silmis peegeldas eestlaste ja lätlaste läbisaamist, oli talle ja Montale palju kõneainet pakkunud. Niisiis pidi veider lisandus Kalevipoja kingituse kohta tähendama üht – nagu tema oma kirjades, püüab ka Monta midagi varjatult mõista anda. Ainult et mida?

Kristians pistis pea oma tööpuldi tagant välja ning viipas jaanipäevakloonidele. „Sirius, Agnija! Teie olete Jurmala rannaraamatukogu rohkem uurinud ... Mida see võiks tähendada, kui räägitakse imelaekast, mida igaüks ei tohi avada?”

Jaanipäevakloonid ei vastanud, ainult jõllitasid tardunult õhku. Siis koorisid nad sideliidesed meelekohtadelt aegamisi lahti ja jäid teineteist pikal pilgul silmitsema.

„Kuulge, mis teiega on?” Nende näoilmed panid Kristiansi tõsiselt muretsema. Noored ei vastanud ikka veel. Nad kogunesid ühe tööpaiga juurde punti ja sosistasid omavahel, silmi vidutades ja Kristiansit näpuga sihtides. Kristians haaras märkmiku järele, et jutuvestja Eglele kutsung saata, aga juba ilmuski see teabelabori lävele, kaaskond vanemaid ja juba isenäolisi kloone sabas.

„Mis on lahti?”

„Ei tea.” Kristians laiutas käsi. „Pidin sind just kohale kutsuma…”

„Jah.” Jutuvestja noogutas agaralt. „Ma tundsin selgesti, et siin juhtus midagi. Me tulime appi. Meid tuleb veel.”

„Õige asi see igatahes ei ole.” Kristians vilksas sosistava kolmiku poole vaadata. “Võtsime siin just Hämariku infopaketti vastu ja siis nad… Nagu oleks midagi katki läinud. Minuga nad pole rohkem rääkinud, ainult – noh, kuulete ise!”

“Kui on meri hülgehall,” nohises Agnija.

“Tuule suund on Nord,” porises Sirius.

Kolmik pistis pead kokku ja posises isekeskis, teiste poole ebasõbralikke pilke heites.

“Kas tohib? Ma uurin lähemalt.” Üks Egle kaaskondlane läks üksipäini imeliku kolmiku juurde, käed tervituseks ette sirutatud. Niipea kui ta lähemale jõudis, haarasid noored ta kätest ja kuulda oli nahk-nahal infovahetuse elektrisärinat.

Vanem kloon tõmbus eemale. “Aijā žūžū, karupoega, äiu-tudu,” pomises ta läti-eesti segakeeles ja keeras segaduses pilku ühelt seltkonnalt teisele.

Kristians kahvatas. “Ma vist tean…” Ta luges uuesti Monta kirja.

„...Kalapuis aga tõi kingituseks imelise kuldlaeka, mille sees kõik merede ja maade tarkused algusest...”

„Tarkused ja teadmised aegade algusest,” pomises Kristians veelkord. Siis laksas ta endale otsa ette. No muidugi – Eesti kultuuriprogramm! Ja tema veel lubas jaanipäevakloonidel seda segmenti omapäi lahti pakkida ...

„Näete!” Ta kuvas vastuvõetud teabe suuremale ekraanile. „Va asunikud on meile täieliku Eesti kultuuripaketi saatnud. Peidetud programm, isekäivituv ... Noored kirjutati väevõimuga üle – keel, kultuur, kõik!”

Jutuvestja ainult naeratas leebelt, nagu alati. „Ära muretse. Vastvirgunud on ju samasugused. Vaatame…” Ta sulges silmad ja ümises endamisi jaanipäeval kuuldud viit.

Teabelabori ukse tagant pikikäikudest hakkas peagi samuti ümisemist kostma – ja lähenevaid hääli aina lisandus. Peagi saabus salgakesi nooremaid ja vanemaid kloone. Järgemööda ühinesid nad suuremaks ringiks, mis lõpuks sulgus „ülekirjutatud” salgakese ümber.

Līgo-līgo,” kõlas jaanitule-rahutusse tasakaalu toonud unelev viis kiikuvatest kõrkjaist ja häiluvast sooudust.

„Ema viis hälli heinamaale!” hüüti puntra keskelt vastu, kuid unelev ümin aina paisus, kuni viimsedki eestikeelsed protestihüüded sellele alla vandusid. Ring avanes ja jutuvestja astus esile, leebe naeratus näol. „Näed, ongi kõik korras.”

„Aga ei ole ju,” ohkas Kristians. “Praegu meil lihtsalt vedas, et teid rohkem keskarvutiga ühenduses ei olnud. Näete ju – nad on saatnud isekäivituva kultuuripaketi. Püüavad teid üle kirjutada… Kindlasti üritavad varsti jälle.”

„Aga miks? Ega nemad ei tea, mis me Jurmalas õpime. Sa ju ei kanna sellest ette?”

„Ei.” Mürakas lasi pea norgu. „Nad lihtsalt ei usalda mind. Ju nad ikka kahtlustavad, et ma tahan teist lätlasi teha… See pagana „Estonia“ asustusnõukogu on nõuks võtnud Hämarikult kogu Galaktika vallutada – muidugi Eesti kloonidega. Nad ei salli kuidagi, et neid segatakse.”

„Aga kui sa ei ole sellest ette kandnud, miks sa üldse arvad, et nad midagi kahtlustavad?”

„Sest ühele laevale ma juba tegin kord nii.”

Kloonide ring tõmbus nüüd uue huviga Kristiansi ümber.

„Mida sa siis tegid?”

„Nojah… Nad seal panid laevatäie sfäärikutest tehtud morf-massi teele – nagu teie, ainult et ... Et kui laev sihile jõuab, vormitakse massist kohe Eesti kolonistid. Ja siis… Ma – noh…” Kristians niheles. „Ühesõnaga mina kirjutasin jällegi selle laeva üle. Täieliku Läti kultuuriprogrammiga.”

„Küll see võib alles huvitav lugu olla!” Jutuvestja astus Kristiansi juurde ja seadis talle nagu muuseas virtuaalkomplekti ninale. „See lugu on meile kõigile uus. Jutusta!”

„Jutusta! Jutusta!” ümisesid kloonid ja istusid ringis maha.

Kristians istus nende sekka, toetas ühe peopesa elektrisärina saatel samblapalli turjale ning ulatas teise harjunud liigutusega kõrvalistujale. Siis ta jutustas: laboritest ja doktor Loost, vabrikutest Hämariku põues ja Andrekust, asustusnõukogust ja Asteroid 1-st. Seekord ei tekkinud talle jutustades silma ette põhjalikke vaateid, kuigi sõrmeotstes surisesid tuttavad infojagamis-signaalid. See-eest elas Kristians jutustamise käigus uuesti elavalt läbi neid tundeid, mis teda valdasid Tehnokoopaid avastades, sfäärikutega tutvust tehes, täheprogrammide käimalükkamise ajal. Alles siis kui ta hakkas kõnelema Hämariku laboritest ja teeleläinud laevadest, vilksatasid virtuaalkeskkonnas ka mõned kujundid.

„Nad tahtsid neid… Teid – meid ära kaotada! Mõistate? Ma ei saanud teisiti!”

Kui Kristians oli jutustamise lõpetanud, jäi ring vaikides paigale ja prille peast võtmata tundis ta, kuidas hämarast säravad tema poole kõigi kloonide silmad, rohelised nagu Hämariku veeresammal.

„Kas mõistate, mida see tähendab?” lausus lõpuks jutuvestja. „Meid on kuskil veel!”

„Hakkab olema,” kinnitas Kristians.

Kloonid ümisesid kasteheina-viit ja kõigutasid end ühises rütmis, käsi lahti laskmata.

Surin Kristiansi kätes tugevnes ja nüüd vaheldusid pildid vaimusilmas välgukiirusel: Hämariku tähistaevas, koopad, samblamassid, vabrik, labor, asteroid, asundus, kosmos, tähistaevas-koopad-sammal-asteroid-kosmos-vabrik…

Lõpuks jäi püsima üks vaade – asteroidlaev Hämariku silmapiirile kerkimas ja kosmose sügavusse kaugenemas.

„Kristians?”

„Ah?” Üldises melus ei pannud ta tähelegi, millal surin katkes.

„Kristians, aga kas sa tead, kuhu nad läksid?”

Kristians võttis virtuaalkomplekti peast ja kibrutas kulme. Talle meenus Andreku tusameel ja Dr. Loo laavanägu, prantslaste õnnesoovid ja pokaalid vahuveiniga. Aga sihtkoht…

„Kuhugi kaugele. Nad tahtsid ju ikkagi galaktikat vallutada,” sõnas ta mõtlikult. „Täpseid koordinaate mulle ei öeldud. Ja pärast – siis hoiti mind kõva valve all, ei saanud enam järele ka uurida…”

„Aga nüüd saad?”

„Ah, muidugi!” Kristians ruttas teabepuldi taha ja asus õhinal täheprogrammi arhiive tuhnima, tundes kuidas teda ennastki pisut-pisut sinna teadmata kaugusesse kisub. „Näete – need paketid on Hämarikul ehitatud laevade kohta. Ligipääsu on nad minu eest muidugi jälle lukku pannud...”

„Me aitame.” Jaanipäevakloon Agnija ruttas samuti teabepuldi juurde.

„Jah,” lisas Karlis. „Me oskame päris hästi keskarvuti kaitsesüsteemidest mööda hiilida.”

Ülekirjutamisest toibunud noorkloonid asusid järgemööda tööpostidele ja kleepisid liides-napad tagasi otsaesisele. Noorte selja taha kogunes salgake abilisi ning kuulda oli infovahetus-puudutuste õrna särinat. Abilisi kogunes aina rohkem ja õhk täitus mikrolaengute särinast võidu ekraanidel kihutavate teaberidade värelusega, kuni…

„Käes!” hõikasid kõik kloonid kooris. „Asteroid 1 sihtpunkt on tuvastatud. Muudame kurssi ja püüame nad kinni!”

„Ee… Nüüd kohe?” Kristians pilgutas nõutult silmi. Uus „Estonia“ oli tükimat aega tema jaoks tähendanud võõrast jõudu, mis ta kodust, Hämarikust eemale kiskus. Alles hiljaaegu oli ta tasapisi selle käikude ja ketastega harjuma hakanud ning kuidagimoodi kohanenud mõttega eesseisvast Maale jõudmisest. Mõnikord tõstis temas isegi pead pisitilluke salaunelm maapealse Jurmala nägemisest. „Oodake,” pomises ta. „Vast teeme kõigepealt ikka ettevalmistusi?”

Aga juba kogunes kloonide pundar puldi ümber, isekeskis erutatult sumisedes.

„Aga kuulge – Jurmala?” uuris Kristians hädiselt. „Mis sellest saab?”

„Ta on meil ju kaasas, ära muretse.”

„Ei, ma mõtlen, päris Jurmala – Maa peal.” Kristians punastas. See oli tal esimene kord salalootust kellelegi tunnistada.

„Milleks sulle need varemed?” päris Egle ja teised kloonid vangutasid päid. „Me tunneme Jurmalat nüüdseks läbinisti – ehitame ta ise üles, just sinna, kus vaja.”

“Ehitate? Te mõtlete… Virtuaalselt?”

„Alguses virtuaalselt, pärast materiaalselt!” Jutuvestja silmade rohekas helk säras teistega võidu. „Samblasugu on leidlik.”

Puntrasse kogunenud kloonid olid üksteise vastu nõjatunud ja järjestikku puudutustest ühendusringi moodustanud.

„Nõndaks, proovime.”

Kloonid sulgesid keskendunult silmad ja ainult mikrolaengute pragin nende naha vastas reetis, et midagi on teoksil.

Mõne aja pärast sumin vaibus. Kloonid avasid üksteise järel silmad, eraldusid puntrast ning pudenesid mööda väsinult teabelaborit laiali.


Kristians piilus vaatepaneelist uue „Estonia“ keremügaraid, ja warp-sillerdust, mis näisid täpselt samasugused kui enne. „Kas juba keerasime?” päris ta ettevaatlikult.

„Ei saa,” ohkas jutuvestja. „Meil jääb jõudu väheks.”

„Kuidas väheks?” Kristians ei tahtnud oma kergendust välja näidata. „Ma mõtlesin, et teil on laeva süsteemide üle täielik kontroll?”

„Me suudame süsteemides ringi vaadata, seda küll. Aga selleks et kurssi muuta, on vaja enamat. Meil lihtsalt ei jätku selliste protsesside käitamiseks neurokudet.”

„Nii et me ei saagi teist laeva püüdma minna?” Alles nüüd, kui ootamatu seiklus päevaplaanist maha kriipsutati, hiilis Kristiansi hinge kergenduse kõrvale ka pisuke kahjutunne.

Jutuvestja aga naeratas oma tavalisel moel. „Veel ei saa. Kui meid oleks rohkem… Sa oled ju isegi näinud – kui meid on rohkem koos, suudame me rohkem. Ma arvan, et koos saaksime ka Hämariku programmeerimisest täielikult välja murda. Me peame rohkem endasugused üles äratama. Sa ju aitad meid, Kristians?”

„Aga …” Kristians meenutas tühja pilku kolme noorklooni silmis ja totakaid Eesti vanasõnu, mida need podisesid.„Mis siis saab, kui Hämariku omad meile jälle mingit jama saadavad? Teid kirjutatakse üle, unustate oma keele, unustate laeva…”

Jutuvestja raputas pead. “Nägid ju – kui mõned meist mäletavad, siis naljalt ei unusta. Mida rohkem meid on, seda paremini püsib mälu. Ja neid, kes ärkvel on, ei saa ka krüokookonite kaudu vaikimisi üle kirjutada.”

„Õige küll.” Kristians kratsis kukalt – sedapidi polnud ta mõelnudki. „Äratame siis juba teid kõiki. Ma aitan – mul on ju jätkuvalt ülesanne teie populatsiooni arengule kaasa aidata!”

Jutuvestja muigas. „Ära seda siis kohe ettekandesse kirjuta.”

„Ei kirjuta,” kinnitas Kristians, sisimas juubeldades: Läti vägi elas ja hingas, Hämariku ametnike kiuste.


***


„Estonia“ ränd jätkus endisel kursil Hämarik-Maa – ja sama kindlalt jätkusid ka äratatud kloonide ühised püüded selle kurssi Asteroid-1 sihi suunas pöörata.

Kristianski jõudis muude asjatoimetuste vahel aina uute laevasüsteemidega tutvust teha. Pikapeale hakkas ta tähele panema, et temaga koos käivad harjutamas ainult noorukesed, ikka veel sarnaste näojoonte ja väljakujunemata häältega kloonid. Juba eelmisest raportist saadik polnud ta näinud ei jutuvestjat, tema kaaskonda, ega ühtegi jaanipäevakloonidest. Alati, kui ta tuttavate järele küsis või üritas neid otsima minna, tuli ta jutule trobikond noorkloone, kel kiired ja kõrvalised küsimused lahendada, ning suunasid ta mujale. Erilise hoolega hoiti Kristiansit miskipärast eemal kasvuvööndist ja teaduslaboritest.

Ühel päeval aga seisid jaanipäevakloonid Sirius ja Agnija jällegi ta koiku veerel. “Kristians, Kristians, ärka üles! Meil on suuri uudiseid!”

„Uudiseid?” Hiiglane haigutas ja sügas kõhtu.

„Me tegime meid juurde”

„Mismoodi – tegite juurde?”

Bērni, bērni!” hõiskasid Sirius ja Agnija üksteise võidu.

Nüüd Kristians virgus. „Ah et te tegite lapsi! Sellepärast te nii varju hoidsitegi. Vaat kui tubli! Läti sugu kasvab.”

„Jaa! Tule kaasa, hakkame nimesid panema!”

Ma pole vist veel päriselt ärganud, mõtles Kristians silmnägu hõõrudes. Nende uut tüüpi kloonimislabor oli küll väga võimekas, aga täissuuruses inimese valmiskasvatamine võttis siiski oma aja.

„Oodake, meil on ju veel aega mõelda, või kuidas? Ehk jõuame enne Maalegi kui lapsed päris valmis?”

„Ei ole aega, bērni on juba kohal!”

Ikka veel hämmeldunud, ajas Kristians tunked selga ja lasi end kasvuvöötme suunas nügida.

Kohale jõudes nägi ta ees ootamas pealjupealist kollektiivi nagu jaanipäevalgi. Rõõmsalt liugles Kristians rahvasumma poole, kuid jäi poolel teel jahmunult jõllitama: ühel, teisel, kolmandal kloonil olid jalad jupikaupa maha lõigatud, mõnedel täitsid ka käe aset kunstlikud jätked.

„Mis teil juhtus?”

Kloonid ainult viipasid rõõmsalt. „Kõik on korras tule, tule!”

„Kuulge, aga te olete ju vigastatud!”

„Ära muretse, me tunneme end suurepäraselt.” Kloonid nügisid teda läbi õietolmust pakatavate rohetunnelite. „Siiapoole, siis saad aru.”

Jutuvestja Egle oli end taas jämedate väätide külge ankurdanud, kuid ta sihvakad jalad olid jäänud poole lühemaks ja lõppesid nüüd põlve kohale istutatud kunstlike haaratsitega. Käed olid alles – ja neil puhkas kinnisilmi kaks isemoodi olevust.

Olevuste põhimass koondus suurtesse kiilaspeadesse, mis nägid üsnagi tavaliste Hämariku-labori kloonide moodi välja. Nende kaeltest aga siugles välja küünrajagu seljaaju koos sellest hargnevate tihkete närvikimpudega. Närvivõrgustikku, väheldasi skeletiripendeid ja alamõõdulist sisikonda kattis läbipaistev põiskest, mille pinda kirjasid tukslevad sooned. Seal, kus inimmõõdus klooni puhul oleksid pidanud algama jäsemed, pungusid pealiskestast välja vaid tihkemate närviliidetega sõlmkobarad.

„Mis te teinud olete? Need ei ole ju …” Kristians vaatas kumbagi magavat „last” jahmunult. „See on ju mingi …” Ta maigutas, otsides nii läti kui ka eesti keele soppidest sobivat vastet. „Mingisugune rümps!” pahvatas ta lõpuks. „Rümpsik!”

„Olgu siis pealegi rümpsikud,” naeratas jutuvestja. “Neil on täpselt niipalju keha, kui vaja on.”

„Mis mõttes – niipalju kui vaja on?”

„Ühismälu säilitamiseks on vaja neurokudet, muu on teisejärguline. Ja oskuste paremaks alalhoiuks kasutasime puhast Hämariku rikastatud massi.”

„Ehk siis omaenda kehasid,” torkas Kristians, ikka veel vaatepildist häiritud.

„Just. Me tegime meist meid juurde.”

Nende sõnade saatel tõusid karvad jutuvestja käevarrel turri ja kostis tuttavlikku elektripriginat.

Kristians piilus ringi, kuid sõber Krūmsi ei paistnud kuskil ligiduses – mikrolaengud pragisesid hoopis seal, kus jutuvestja nahk uustulnukate omaga kokku puutus. Korraga avas parempoolne rümpsik silmad – erkrohelised nagu sfäärikute samblaudemed.

„Ma soovin, et mu nimeks saaks Krēslas Hämarik,” teatas ta ja vaatas Kristiansile otsa arukal pilgul, mis ta küpsemata hääleaparaadiga kuidagi kokku ei sobinud.

„Või et Krēslas ... Hämarik. Hämarik-Hämarik?” Kristians vaatas abiotsivalt jutuvestja poole, kes noogutas ja lausus väärikalt: „Saagu nii.”

„Kui nii, siis nii,” pomises Kristians. “Tere siis ka, Krēslas,” ütles ta võõristustunnet maha surudes.

„Tere, Kristians, Jurmala Poeg, Videval Sammuja, Sfäärikute Sõber, Läti Rahva Uuekslooja,” vastas rümpsik.

„Nemad on esimesed,” seletas jaanipäevakloon Žanete uhkel ilmel lähemale hulpides. Ka tema säärte asemele olid istutatud haaratsid ja vasakut kätt asendas tervenisti sünteetiline kombitsakimp. „Ma panin laboris juba järgmised ka hakkama.”

„Aga… Kas siis kuidagi teisiti ei saa?” Kristians vaatas kahjatsusega oma ilusat tugevat rahvast, mis nüüd jupikaupa kahanes.

„Me tutvusime põhjalikult mitmesuguste metoodikatega,” tulid teised jaanipäevakloonid Žanetele appi. „See on paljunemiseks kõige optimaalsem moodus.”

„Ära karda.” Žanete põimis niitjad kombitsad usalduslikult ümber Kristiansi õla. “Sina sündisid ju samamoodi.”


illukas rahvaloendus

Illustratsioon: Kärt Mikli


„Elu leiab väljapääsu,” kirjutas Kristians Montale raportisabasse sõnumi. „Demograafilised näitajad – endised,” märkis ta aga ettenähtud reale.

Keskarvuti võis ju kloonide peadest-jalgadest teistsuguse arvu tuletada. Aga selleks, et keskarvuti saaks olukorda sekkuda, oleks asustusnõukogu pidanud oskama taolist olukorda ette näha.

Paras, paras neile, mõtles Kristians. Kes mõistusliku elu sihilikult morf-massiks pudrustab, sellele on paras palk, kui see mõistus katseklaasist väljapääsu leiab, kulendid kasvatab ja ohjad enda kätte haarab. Oh, lugupeetavad doktorid ja ametnikud, kui te ainult teaksite, mis tegelikult toimub…

Ühiste pingutuste tulemusena suutsid kloonid nüüd laeva õige pisut määratud kursilt kõrvale nügida, kuigi suurt pööret Asteroid-1 suunas polnud siiani sooritada õnnestunud.

Mida enam Kristians teise laeva kinnipüüdmise mõttega harjus, seda enam kasvas temagi rõõm. Mine tea, ehk ootabki päris oma kodu teda hoopis seal, tundmatus maailmas, kus kaks võõrastel radadel hulkunud Läti alust kord kokku saavad.


***


Ka rümpsikute kohaloluga harjus ta tasapisi ning peagi vestles ja viskas nendega nalja nagu muiste. Ainult vahetevahel näris teda luuvalu kombel kahtlus- ja eraldustunne, eriti kui mõni uut laadi kloon-rümpsik ootamatult ta teele sattus.

Inimsiluette jäljendavad sünteetilised abi- ja tugistruktuurid, mille juhipesadesse läbikumavad pooltorsod sobitati – neid oli kerge omaks võtta. Ka hooldusrobotite roomikutele sätitud toitemoodulid neist väljapiiluva inimnäoga ei valmistanud suuremat raskust. Hoopis enam võõristust tekitasid „kakspead” – endised täiskehalised kloonid, kelle kukil ratsutasid lisareisijana värsked rümpsik-kloonid, mõlema seljanärvistik ühtseks süsteemiks põimunud.

Ka nendega harjus Kristians lõpuks. Siis aga hakkasid kloonid tööstuslabori võimalusi katsetades välja töötama aina mitmejalgsemaid ja keerukamaid kandur-värke. Need, tuli tõdeda, sobisid vabalangemis-keskkondades tegutsemiseks ülihästi. Kuid kui vanemad kloonid püüdsid biomassi loovutamise käigus veel kuigivõrd inimkuju säilitada, siis katseklaasipõlvkonnad ei hoolinud sellest ja kängitsesid oma sirguvat neurokudet aina pöörasematesse tehiskestadesse. Korduvalt pidi Kristians ehmatushüüdeid tagasi hoidma, kui tundmatu siluett ta vaateväljast läbi sibistas.

Järgmisel korral, kui Mürakas taas kasvuvööndisse kloonide ringi kutsuti, oli jutuvestja täielikult jalgadest loobunud. Ta liugles käte jõul väätide vahel, kere alumine ots ümarikus toitekapslis; tema kuklakaarel aga heljusid liikumise rütmis tuttavlikud roheudemed.

Ümberringi sagis veelgi kehamassist loobunud kloone, aina pöörasemad sünteetilis-orgaanilised rakendused loomulike jäsemete aset täitmas.

Kristians pani tähele, et mitmel rümpsikul olid hakanud närvikiud sünteetilist tugiraamistikku pidi edasi kasvama, nii et nad meenutasid Maa-lugudes nähtud nahkjate tiibadega vee- ja ööloomi. Seal aga, kus nende närvipuntrad tehissüsteemidega kokku said, kasvasid kõigil rohekad udemed ning kloonide iga puudutust saatsid kuuldavad mikrolaengud.

„Kristians, kuku!” hõikas äkki keegi lõbusalt paksemast võpsikust.

Ta vaatas sinnapoole – oksal sirutas sünteetilisi koibi uutmoodi rümpsik, kelle habrast pooltorsot kaitses kummis kitiinkest, kaheksa liigendina kokkukäiva kunstjäseme otsas uhkeldamas pundar iminappasid. Kristians pidi tunnistama, et vaakumkeskkonnas liikumiseks, eriti kitsamates laborites, sobis säherdune komplekt tõesti ülihästi. „Tere jah,” ühmas ta.

„Kuku! Kuku! Kuku!” hõigati kohe mitmel häälel uuesti ja esimese tagant pistis pea välja terve trobikond rümpsikuid.Nüüd nägi Kristians, et nende närvivõrgustikud olid ridamisi istutatud ühtsele ämblik-karkassile.Lõkerdades tõukas paljupäine kobar end oksalt lahti ja kukerpallitas puhkevate pungade vahel.

Jutuvesteringiga ühinedes ulatas Kristians naabrile käe nagu ikka, aga seekord ei leidnud ta vastuseks sooja peopesa – ta sõrmede ümber mähkus hoopis samblaudemetega kaetud poolsünteetiline kulend.

Vähemalt Jurmalas paistis kõik vanamoodi. Nad kolasid tuttavates tänavasoppides, põikasid Riiga ja randa. Kui nad mööda tuttavaid suvitusradu jalutasid, tumenes korraga mere kohal taevas. Just nagu samblapalli esmakontakti ajal, käis Kristiansil peast läbi.

Siis rullusid tupruvad pilvemassid lainetega võidu rannale ning maa ja taeva vahel raksatasid pimestavad välgud. Silmapiirikõrguste elektrilahenduste jada, mida Kristians oli seni näinud vaid Ürg-Hämariku nägemustes, oli lahti pääsenud siiasamas, tema koduses Jurmalas.

Sähvatus sähvatuse järel tabas liiva päevavarjude ja värviliste putkade vahel, paisates lainetena üles söestuvaid keerukujusid, saatjaks keerlevad tuhahelbed ja küpsenud kontide roosakas aur. Kesk kõige suuremat hävitustööd rannavaade tuhmus. Rümpsikute ringist käis läbi jõnksak ja laeva tugisüsteemid hakkasid liitkeskkonda korraga mitmesuguseid häiresignaale edastama.

Kõik tõmbusid teineteisest ebalevalt eemale, ainult jutuvestja jäi paigale. Ta vaatas Kristiansit hajevil ilmel, kuid siis ta pilk selgines. „Midagi on juhtunud, ma tunnen.”

„Juhtunud?”

Alles nüüd tundis Kristians, kui tungivalt ta tunkede puusatasku sumiseb. Ta koukis märkmiku välja – selle ekraani täitsid paksud punased häireteated ja ka pärast väljavõtmist jätkas pisiseade ta peos undamist.

„Jah, ütleb, et süsteemirike …”

„Krüo-depositooriumis,” katkestas Egle. „Lähme!”

„Mis seal ikka niiväga juhtuda saab, kõik on unes,” pomises Kristians, kuid jutuvestja pingul ilme andis mõista, et targem oleks järgneda. Ta voltis Jurmala-komplekti märkmiku kõrvale taskusse ja lennutas endki minekule. Kristiansil oli tegu, et jutuvestja kannul püsida – nõnda osavalt liugles see kulendite ja haaratsite toel edasi.

Juba jõudsidki nad mõõduka külgetõmbe vööndisse ja liikusid sealt läbi eralduslüüside laeva päästemoodulisse „Livonia”, mida sai vajadusel eraldi juhtida. Saalid uinuv-abitu lastiga paigutati juba ammustest aegadest poolautonoomsetele päästealustele – nii sai neid tõsisemate rikete korral esmajärjekorras ohust päästa. Nüüd aga ründasid sellesama varjupaiga rahu vinguvad häiresignaalid.

Kristians heitis pilgu vilkuvate peaekraanile ja ruttas saalisügavusse, kus krüokookonite pikad read hämaruses helendasid. Valgustatud kookonite otsaekraanidel jooksis tööjärg häirimatute logiridadena, nagu ei oleks midagi juhtunud. Kuid juba hakkasidki eemal silma pimendatud lüngad – kookonid, mis olid lõpetanud oma asukate elutoe tagamise.

Käigu pealt avarii-elustamisvarustust kaasa haarates ruttas Kristians lähima pimendatud kookoni juurde. Kui ta selle käsitsi lahti kangutas, tungis ninna kirbe, osooniga vürtsitatud kõrbehais. Sama kordus rida realt, kõigi töö lõpetanud kookonitega. Tundmatu rike ei olnud tugisüsteeme lihtsalt niisama välja lülitanud – iga seiskunud kookonit oli tabanud põhjalik lühis, mis seesmise seadmestiku koos kookoni asukaga poolpehmeks küpsetas.

Nägusid pimedate kookonite asukatel enam polnud, kuid krüo-kataloogist luges Kristians kokku kaks tuttavat nime – esimesed vastalised, kes ütlesid, et nemad Hämariku tolvanite jaoks lillegi ei liiguta, ja et magavad reisi Maale hea meelega maha. Küll oli tal tookord hea meel pealtnägijate vähenemise üle – eriti veel, kui esimeste eeskujul kõik mittekloonid järgemööda valiku krüosaali kasuks langetasid. Ja nüüd …

Kristians tammus ebaledes jalalt jalale. „Elutähtsaid funktsioone ei ole võimalik taastada,” luges ta vaikuse katkestamiseks päästekomplekti näitu. „Mis me nendega siis nüüd teeme?”

Ka jutuvestja Egle vaatles nukrat suitsevaid tühimikke kaugusesse kaarduvates kookoniridades. “Missugune piiritu kahju…” Siis noogutas ta endamisi, justkui otsusele jõudes. „Aga me saame korraldada nii, et see kahju ei oleks asjata. Kui nendes on pisutki kahjustamata kudet säilinud, rakendame selle uue elu loomisel. Viige nad biolaborisse,” juhendas ta ei-tea-kust välja ilmunud kloonide salka.

Kui abilised olid süngete kandamitega viimaks lahkunud ja jutuvestja jälle Kristiansiga omavahele jäi, lõi ta silmad häbenedes maha. „Ma mõtlesin nende peale. Mõtlesin ja kujutasin ette, mis siis saaks, kui nende süsteemid välja lülituksid… Kuidas me saaksime nende ainest vähehaaval enda massiga segada…”

„Aga mis on laeval sellest, mida sina mõtled,” ei saanud Kristians aru.

„Laeva süsteeme seob ühtne teabevõrk.” Jutuvestja vaatas nukralt kaugusesse. „Meie oskused, meie kontakt warp-keskuse sfäärikutega – me oskame nüüd ühisesse teabevõrku siseneda. Ja selleks ei ole meil isegi enam tarvidust ühegi seadme külge ühendada. Samal ajal on meil ikka veel neuromassi juurde vaja – me kõik tunneme seda, ihkame seda…”

„Aga äratame siis rohkem inimesi!” Kristians viipas kookoniridade poole. „Siin on küllalt neid, kes ei ole reisi jooksul kookonist väljas käinud. Neid saaks kasvõi kohe ... Teie õpetate neile oma oskusi, nemad aitavad teil mõelda ja …”

„Nad ei ole nagu meie.”

„Kuidas pole nagu meie – vaja ainult natuke harjuda ja …”

„Kristians,” ütles jutuvestja tasa. „Ka sina ei ole nagu meie ... Enam ammu ei ole. Meie ... Me oleme midagi hoopis uut. Meie oskused on midagi uut, ka meile endale. Teave, pildid – see sünnib kogemata.” Jutuvestja kulges kookonite tuhmi helenduse taustal edasi-tagasi ning ta lehvivat varju enda inimkujulise kõrval nähes, pidi Kristians vastumeelselt tunnistama, et jutuvestjal on õigus.

„Me õpime. Mida enam tuleb juurde kogemust, seda kindlamalt loome me laeva süsteemidega ühendusi. Juba praegu tunnen ma, et saaksin siitsamast üksinda mitmeid protsesse käivitada.” Egle liugles veidi aega vaikides kookonite vahel ning jätkas siis mõtlikult: “Peagi jõuavad järgmised mulle osavuselt järele. Ja nüüd me teame – me kogesime korraga, et siit saalist saaksime morf-massi suurema vaeva…”

Veel enne, kui ta jõudis lause lõpetada kostis krüo-kookonite seast ridamisi uusi lühiseraksatusi. Ehmunult pöördusid jutuvestja ja Kristians vaatama – tõesti, helendavate kapslite vahelt imbus osoonihõngu ja pikkadesse ridadesse olid tekkinud uued pimedad lüngad. Kristians haaras päästekomplekti tugevamini kaenlasse ja tegi paar abitut sammu kookonite suunas.

Jutuvestja peatas ta nukra pearaputuse saatel. „Pole mõtet. Näed nüüd – ma ei tohi sellest enam isegi mõelda. Pean tähelepanu mujal hoidma. Varem või hiljem…” Jutuvestja ohkas ja ta samblarohelised silmad läikisid pisaratest.

Kulendite lehvides keeras jutuvestja kookoniteväljale selja. „Aga võib-olla ongi nii parem. Jõuame kiiremini vajaliku neuromassini ja saame juhtimise täielikult üle võtta.”

Nende sõnade saatel lendasid esireas veel kahe kookoni juhtpaneelid kildudeks ja Kristiansi ninna tungis maguskrõbe lõhn, mida ta Jurmala rannal välgusähvatuste järel tundnud oli. „Me peame kuidagi teisiti!” hüüdis ta ähmiga. „Ma aitan teil mõtteid mujale juhtida! Ma aitan koristustöödel ... Mõtleme koos midagi välja!”

„Saagu nii,” ümises jutuvestja. „Aga nüüd pean ma taimede sekka tagasi minema. Seal on lihtsam pead selgena hoida.” Mõtlikul moel kulges ta krüosaalist välja.

Tema asemel marssisid tehisliigeste surinal sisse Sirius, Karlis ja Agnija. Kõigi kolme inim-kolmandikke varjasid nüüd hooldusrobotitelt laenatud tõste- ja kandur-liidesed ning nende kerede kaitseplaadistikud helkisid krüosaali sinkjas valguses.

Ühises rütmis askeldasid nad Kristiansi valvsa pilgu all, kuni kõik kahjustatud kookonid said tühjaks tassitud. Kui jaanipäevakloonid läinud olid, istus Kristians veel kaua krüo-saalis, kiivalt kookonite sektoreid silmas pidades, sõber-samblapall usalduslikult kõrval särisemas.

„Mida sina sellest kõigest arvad, Krūmsik? Mis ma peaksin tegema?”

Sfäärik veeres talle külje alla ja nügis elektrisädemete priginal taskut, kus puhkas kokkupakitud Jurmala.

„Olgu.” Kristians seadis prillid ninale.

Kohe avanes ta ees vana hea Kolka nina ja hälliv pilliroog; ta ise seisis üksinda rannal, ainult sõber sfäärik hullas siinsamas veerlevates lainetes. Üksildase mererannaga sulas kokku teine vaade: süvakosmos, mille pimedusse kadusid warp-välja sillerduse saatel nii „Estonia“ kui Hämariku panoraam. Alles jäi ainult tuul, kastehein ja nemad kahekesi kajakate kisa sees.

“Meie, omaette… Ja sa arvad, et kuskil seal leiame me lõpuks oma kodu?”

Samblapall ei vastanud, ainult veeretas end mööda rannakivikesi Kristiansi kõrvale ja nügis kassi kombel ta sääri.

Kristians vaatas mõtlikult lainete rullumist sombuse taeva all. Mida Monta sellest olukorrast arvaks? Monta, kes kunagi „Jauns Sakumsi“ pardal ta DNA katseklaasi kasvama pani; kes väljakujunemisperioodil ta enda kõrvale laborisse lubas; kes vapralt seisis vastu ohtudele Hämariku orbiidil ja aitas ka temal ellu jääda. Monta – ainuke vanem ja kasvataja, kes Kristiansil kunagi olnud oli ...

Kristians tõstis virtuaalprillid vett täis valgunud silmadelt – valgustatud kookoniridades süüdistavalt mustavad lüngad ujusid pisaraudus ta ees. Ei – Monta ei jätaks abituid krüo-reisijaid iialgi süüdimatult sirguva teadvussülemi meelevalda, olgugi nad üks väheseid Läti kultuuri varjupaiku kogu Universumis.


***


Kristians läkitas teabelaboris oma viimase raporti teele ja vaatas kaasavõetud asjad üle: ratsioonikast ja puhtad tunked, märkmik, isiklikud hooldustarbed, mälestuseks mõned roheväädid ja muud pudi-padi. Kuhja otsas troonis poolläbipaistev pihuekraan – päästemoodul „Livonia“ warp-operatsioonide juhend.

Kui raske see ikka olla saab, mõtles Kristians. Näe, kullerdroon vupsas praegu oma väikse warp-mulliga suurest välja nagu nalja.

Seekord kirjus ta raportisse kõik, mida ta seni enda teada oli hoidnud. Kuidas juba reisi algjärgus äratatud kloonide hulk ettenähtud piiridest välja kasvas; kuidas kloonid õppisid puudutuste abil informatsiooni jagama, kuidas nende ühisteadvus jõudu kogudes „Estonia“ keskarvutiga kontakteerus, ning kuidas nad neurovõimekuse juurdesaamiseks oma kehasid moonutama hakkasid. Igal real rõhutas Kristians, kuidas missioonikomitee oli teadlikult eiranud tema hoiatusi Hämariku eluvormide mõistuslikkuse kohta ja mitmetest protestidest hoolimata tundmatuid organisme biomassina kasutanud, ise selle elu olemust ja võimekust mõistmata. Ainult Jurmalat ei maininud ta ikka veel – las Monta otsustab, mida ametnikele avaldada, mida mitte. „Kloonid on otsustanud muuta „Estonia“ kurssi ja Asteroid-1 üles otsida,” kirjutas ta lõpuks. „Mina ei saa neid takistada. Mitte keegi ei saa.”

Kristians vaatas kordamööda warp-efekte vaatepaneeli taga ja teabelabori vilkuvaid tööpulte. Kõik tundus nagu enne, reisi alguses – etteaimatav, rahulik, kontrollitud ...

Kuid ta teadis, et see rahu on näiline ja kõhklusteks enam aega ei olnud. Kloonid pidid pärast puhkepausi taas kursimuutust proovima ja Kristians oli veendunud, et üsna pea läheb see neil korda – eriti nüüd, kui toimis sõnatu kaugkontakt kloonide ja warp-sõlmi kontrollivate aktiivsfäärikute vahel. Tema ilus, õpihimuline rahvas oli ilmselgelt üle pea kasvanud – missioonikomiteel ja temal ka.


„Estonia“ päästemooduli pardal valitses valvsust uinutav vaikus. Kristians silmitses krüo-kookonite ridu, mis saalihämaras kaugusse kadusid. Õige mitme kapsli tabloodel kõikusid näidud ähvardavalt. Ning kuigi harvem, kostis ikka ja jälle ridade vahelt reetlik klirin, mida saatis kirbe osoonilõhn. Tähelepanelikumalt nuhutades kandus kaugemalt kookoniteväljalt ka küpsevate-käärivate kehavedelike vinet – küllap olid kloonid biomassi äraviimisel mõne pimenenud kookoni tähele panemata jätnud.

Ta põrgatas end otsustavalt päästemooduli juhtkeskuse poole.

Teel veerles sõber sfäärik seinale liibudes edasi-tagasi, justkui osutaks sinnapoole, kus paiknesid Rändur-klassi uurimislaevad. Kristians haakis end jalatugedesse ja patsutas teda sädemete praginal. “Ma tean, Krūmsik. Mina tahaksin ka… Aga me ei saa teisi lihtsalt siia kõrbema jätta. Monta ei teeks iial nõnda … Ära muretse, mul on instruktsioon ilusti kaasas.” Ta patsutas tunketaskut, kus pungitas ka kokkuvolditud virtuaal-Jurmala.

Hakanud end juba edasi hiivama, peatus Kristians poolel tõmbel.

Jurmala… Aga mine tea, mõtles ta. Äkki suudavadki ta kuskil päriselt üles ehitada?

Hoogsa kukerpalliga pööras ta peakäigu poole tagasi. “Oota siin, Krūmsik. Ajan veel ühe asja korda.”


Kahe warp-mulli eraldumisel särama löönud värvidemäng pani Kristiansi silmi pilgutama, kui ta juhi-istme kinnitusrakmeid kobas. Kõrvalistmel puhkas võrgu ja rihmadega kinnitatud samblapall.

„Nõnda siis, kaaspiloot Krūms.” Kristians puudutas sädemete särinal sfäärikut. „Olemegi teel.”

Päästemoodul „Livonia“ ja krüo-sektorite lahtihaakimine „Estonia“ peateljelt oli viperusteta õnneks läinud, warp-väljade lahutamine niisamuti. Kui palju siin aitas kaasavõetud kasutusjuhend, oli võimatu arvata, sest abiprogrammid ja automaatika, mis aitasid droonidest sõnumisaatjaid Hämarikule läkitada, toimisid ka suuremate rändur-moodulite puhul täpselt sama tõhusalt.

Kristians uuris vaheldumisi warp-toimete mudelit ja väliskaamerate edastusi – aegruumi-vibelus, mille keskel võis aimata ruumilaev „Estonia“ kuju, eemaldus neist tõepoolest. Kõige raskem samm oli tehtud, nüüd jäi veel see teine.

„Alustame salvestust.” Ta noogutas kontrollekraanile, millelt paistsid veidi kõverikult nii tema kui „kaaspiloot Krūms” ning krüosaali juhatavad viidad nende selja taga.

„Armas rahvas.” Kristians köhatas. „Ma nüüd ... ma lähen ... oma teed. Niiväga tahaksin teiega kaasa tulla, aga…” Ta nookas peaga selja taha, krüosaalide poole. „Krūms tuleb ka kaasa – te ju saate nüüd ise hakkama. Jätan oma Jurmala ... Ta ongi juba rohkem nagu teie...” Kristians äigas käeseljaga üle silmade. „Ise otsin seda teist… Maa peal ... Hoidke teda hästi. Monta ehitas kuhugi sinna luidete vahele sipelgapesa. Mina ei jõudnudki üles otsida. Vaadake teie, ehk leiate. Hüva reisi ja …” Kristians nuuskas veelkord:„Svētī Latviju.”

Ta saatis salvestuse teele ja kinnitas „Livonia“ kursi Päikesesüsteemi.



Jutt on ilmunud kogumikus Saladuslik tsaar 6: Viimase vere poole.

Möödunud suvel kõlas "Rahvaloendus" järjejutuna Tumedates Tundides (1. osa, 2. osa).


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0511)