Greg Egan (s 20.08.1961) on Austraalia ulmekirjanik, programmeerija ja matemaatik, kes oma isiklikku elu ei afišeeri. Autor on öelnud, et kui keegi näeb wõrgus fotot kirjanik Greg Eganist, siis võib ta kindel olla, et fotol pole kirjanik Greg Egan. Ulmekirjanik Egan debüteeris 1983. aastal ja on tänaseks avaldanud 15 romaani ja 8 jutukogu. Jutustus „Põhjused rõõmustada“ (Reasons to be Cheerful; 1997) võitis parima tõlkejutuna Jaapanis auhinna ja on ühtlasi esimene eesti keelde tõlgitud Greg Egani tekst.

1

Septembris 2004, mitte kuigi kaua peale minu kaheteistkümnendat sünnipäeva, algas periood, mil olin peaaegu konstantselt õnnelik. Mulle ei tulnud pähegi küsida, miks. Kuigi koolis oli tavapäraselt palju tüütuid tunde, tulin ma akadeemiliselt piisavalt hästi toime, et lubada endale põgenemist unistustesse, mil iganes seda soovisin. Kodus oli mul piisavalt vabadust, et lugeda raamatuid ja veebilehti molekulaarbioloogiast ja osakestefüüsikast, kvaternioonidest ja galaktikate evolutsioonist, et kirjutada arvutimänge Bütsantsist ja meisterdada abstraktseid animatsioone. Ja kuigi ma olin kõhn ja halva koordinatsiooniga laps, keda iga mõttetu organiseeritud spordiala igavuskoomasse saatis, tundsin ma oma kehas end igati mugavalt. Jooksmine - ja jooksin ma igale poole - oli mõnus.

Mul oli toit, peavari, turvalisus, armastavad vanemad, küllalt julgustust ja stimulatsiooni. Miks ei olekski ma pidanud õnnelik olema? Ja kuigi pean tunnistama, et ma päriselt ei unustanud seda, kui rusuvad ja monotoonsed võisid olla koolitunnid ja koolihoovireeglid, või seda kui lihtsasti triviaalsed igapäevamured mu entusiasmihooge vähendasid, siis ei olnud mul kombeks rõõmsatel aegadel lugeda päevi, kuni kõik hapuks muutub. Õnnetundega kaasnes alati usk, et see jääb püsima, ja kuigi nägin seda uskumust tuhandeid kordi purunemas, ei olnud ma piisavalt vana ega küüniline, et üllatuda, kui see viimaks tõesti näis nii minevat.

Kui ma hakkasin pidevalt oksendama, andis dr. Ash, mu perearst, mulle kuuri antibiootikume ja nädala koolist vabaks. Mu vanemate jaoks ei olnud ilmselt šokk, et see ootamatu vaheaeg rõõmustas mind rohkem kui mingi tühine bakter mind morjendas. Kui nad olidki üllatunud, et ma isegi ei teeselnud vaevlemist, oleks muutunud liiga tüütuks mu pidev ägisemine kõhuvalu pärast, kui ma niigi kolm-neli korda päevas täitsa ehedalt oksendasin.

Antibiootikumid ei muutnud midagi. Hakkasin tasakaalu kaotama, koperdasin kõndides. Tagasi dr. Ashi juures, kissitasin nägemistesti peale silmi. Ta saatis mu Westmeadi haiglasse neuroloogi juurde, kes tellis kohe MRT. Hiljem samal päeval, võeti mind haiglasse sisse. Mu vanemad said kohe diagnoosist teada, aga minul õnnestus saada neid tõde välja sülitama alles kolm päeva hiljem.

Mul oli kasvaja, medulloblastoom, mis blokeeris ühe vedelikku täis ajuvatsakese ja nii tõstis mu koljusisest rõhku. Medulloblastoomid võivad olla eluohtlikud, kuid operatsiooni ning sellele järgneva agressiivse kiirituse ja kemoteraapiaga elasid kaks kolmest selles faasis patsiendist veel viis aastat.

Ma kujutasin ette, et olen raudteesillal, mis on täis mädanevaid magajaid. Ja mul ei ole muud valikut kui edasi liikuda, usaldades oma kaalu igale järgnevale kahtlasele plangule. Ma mõistan, mis oht mind ees ootab, väga selgelt mõistan…ja ometi ei tunne ma paanikat, ei tunne tõelist hirmu. Lähim tunne kabuhirmule, mille suutsin omale sisendada, oli peaaegu et ekstaatiline vertiigo, justkui ei oleks mu ees enamat kui põnevalt piinarikas lõbustuspargisõit.

Sellel oli põhjus.

Rõhk mu koljus põhjustas suurema osa mu sümptomeist, kuid mu seljaajuvedeliku proovid näitasid ka sellise aine nagu leuenkefaliini kõrgenenud taset. See on endorfiin, neuropeptiid, mis toimib opiaatidega samade retseptoritega ühinedes justkui morfiin või heroiin. Kasvades pahaloomuliseks, juhtus nii, et sama muteerunud transkriptsioonifaktor, mis võimaldas vähirakkudel ohjeldamatult poolduda, pani tööle ka leuenkefaliini tootvad geenid.

See oli ennustamatu kokkusattumus, mitte tavapärane kõrvaltoime. Ma ei teadnud siis endorfiinidest kuigi palju, aga mu vanemad kordasid seda, mida neuroloog oli neile öelnud, ja hiljem vaatasin ma ise järele. Leuenkefaliin ei olnud nagu valuvaigisti, mida keha tootis hädaolukordades, kui valu takistas ellujäämist, ja sellel ei olnud tuimestavat toimet, mis looma halvab, kuni haavad jõuavad paraneda. Pigem oli see esmane vahend õnnetunde loomiseks, mis vabanes, kui olukord või käitumine pakkusid naudingut. Sedasama lihtsat sõnumit andsid edasi veel loendamatud ajutegevused, luues seeläbi pea piiramatu positiivsete emotsioonide paleti. Leuenkefaliini sidumine sihtneuronitega oli lihtsalt esimene lüli pikas sündmuste ahelas, mida teised neurotransmitterid vahendasid. Kõiki neid peensusi kõrvale jättes võisin tunnistada aga ühte lihtsat ja ümberlükkamatut fakti: leuenkefaliin tekitas mõnusa tunde.

Mu vanemad puhkesid nutma, kui mulle uudisest teatasid, ja mina olin see, kes neid lohutas, kiirgasin rahu ja pühadust justkui väike lapsmärter mõnest pisarakiskujast onkoloogilisest miniseriaalist. Asi ei olnud peidetud jõuvarudes või küpsuses. Ma ei olnud füüsiliselt võimeline end oma olukorras halvasti tundma. Ja kuna leuenkefaliini mõju oli nii eriline, võisin silma pilgutamata vaadata tõele näkku viisil, mis poleks farmatseutilisi opioide täis pumbatuna olnud võimalik. Mu pea oli selge, kuid tundsin, et olen alistamatu ja lausa kiirgan vaprust.

* * * *

Mu ajuvatsakesse pandi šunt, peen voolik sisestati sügavale mu koljusse rõhku alandama, oodates invasiivsemaid ja riskantsemaid protseduure peamise kasvaja eemaldamiseks. See operatsioon oli planeeritud nädala lõppu. Dr Maitland, onkoloog, seletas detailselt, kuidas mu ravi edasi kulgeb ja hoiatas mind ohtude ja ebamugavuse eest, mida eesootavad kuud kaasa võivad tuua. Tõmbasin turvavöö peale ja olin sõiduks valmis.

Kui esimene šokk oli möödas, otsustasid mu vanemad, kes ei olnud just õnnest hullumas, et nad ei kavatsenudki niisama istuda ja aktsepteerida kaks-ühele võimalust, et ma täiskasvanueani jõuan. Nad helistasid igale poole Sydneys ja kaugemal, et saada teisi arvamusi.

Mu ema leidis ühe erahaigla Kuldrannikul - ainsa Austraalia haru Nevadast pärit Tervisepaleede ketist - mille onkoloogiaosakond pakkus medulloblastoomidele uudset ravi. Geneetiliselt muundatud herpeseviirus, mis viiakse seljaajuvedelikku, ja mida ainult viirus aktiveerib, nakataks kiirelt paljunevad vähirakud. Ravi viie aasta elulemusprognoos oli 80 protsenti ja operatsiooniriske ei kaasneks. Vaatasin haigla veebibrošüürist ise, kui palju see ravi maksab. Nad pakkusid sooduspaketti: kolm kuud majutust ja toitlustust, kõik patoloogia ja radioloogia teenused ning ravimid, kokku kuuskümmend tuhat dollarit.

Mu isa oli elektrik, kes töötas ehitusplatsidel. Mu ema oli kaubamajas müügiassistent. Olin nende ainus laps, nii et vaesuses me ei virelenud, aga ravi eest tasumiseks pidid nad välja võtma teise hüpoteegi, sidudes ennast võlaga veel viieteistkümneks või kahekümneks aastaks. Kaks ellujäämistõenäosust ei olnud kuigi erinevad ja ma kuulsin, kuidas Dr Maitland neid hoiatas, et neid arve ei tohiks üldse omavahel võrrelda, kuna viirusravi oli alles nii uus. Traditsioonilise raviskeemi kasuks otsustamine oleks olnud rohkem kui õigustatud.

Võib-olla mu enkefaliinipühalikkus mõjutas neid kuidagi. Võib-olla nad ei oleks nii palju ohverdanud, kui ma oleksin olnud tavapäraselt mossis ja keeruline, või isegi kui ma oleksin olnud silmnähtavalt hirmul, mitte üleloomulikult vapper. Ma ei saa seda kunagi kindlalt teada. Igal juhul ei oleks see pannud mind neid vähem austama. Ainult selle pärast, et see molekul nende koljusid ei täitnud, ei saa eeldada, et nad selle mõjule immuunsed oleksid.

Põhja poole lennates hoidsin terve tee isal käest kinni. Me olime alati veidi eemale hoidnud, mõlemad teineteises veidi pettunud. Ma tean, et ta oleks eelistanud tugevamat, sportlikumat, ekstravertsemat poega, samas kui tema tundus mulle laisalt konformistlik, siltidele ja hüüdlausetele põhineva maailmavaatega. Sellel reisil aga, kuigi me omavahel pea ainsatki sõna ei vahetanud, tundsin ma, et tema pettumus on muutumas jõuliseks, kaitsvaks, võitlevaks armastuseks, ja mul hakkas häbi, et ma teda nii vähe austasin. Ma lasin leuenkefaliinil end veenda, et kui see jama läbi saab, muutub kõik meie vahel paremaks.

* * * *

Tänavalt vaadates paistis Kuldranniku Tervisepalee nagu iga teine kõrgklassi rannahotell. Ka seest ei erinenud see kuigivõrd hotellidest, mida olin videotest näinud. Mul oli oma tuba, kus teler oli laiem kui voodi, lisaks arvuti ja kaabelühendus. Kui selle eesmärk oli mu mõtted eemale viia, siis see toimis igati. Pärast nädalajagu uuringuid panid nad mu vatsakesešundi külge tilguti ja täitsid selle esmalt viiruse ning siis, kolm päeva hiljem, ravimiga. 

Kasvaja hakkas peaaegu otsekohe vähenema, nad näitasid mulle skaneeringuid. Mu vanemad näisid õnnelikud, kuid segaduses, justkui ei oleks nad kunagi täielikult usaldanud seda asutust, kus miljonäridest kinnisvaraarendajad oma tagumikke käisid upitamas, ja ei uskunud, et seal pakutakse tõesti muud kui kiiret rahast vabastamist ja esmaklassilist mulliajamist samal ajal kui minu tervis aina halveneb. Kasvaja aga vähenes, ja kui see kaks päeva järjest kahanemast keeldus, kordas onkoloog kärmelt kogu protseduuri. Nii see käis kuni MRT ekraanil muutusid mügarad ja väädid üha kiiremini üha peenemaks ja heledamaks. 

Nüüd olin igati õigustatud tundma õnnejoovastust, kuid kui selle asemel hakkas pead tõstma järjest süvenev ärevus, eeldasin, et see on lihtsalt võõrutus leuenkefaliinist. Oli võimalik, et kasvaja tõttu oli mu kehas seda kraami nii palju, et mitte miski ei oleks saanud mind panna end veel paremini tundma - olin tõstetud õnne kõige kõrgemale tasemele ja sealt edasi ei olnud liikuda mujale kui alla. Sellisel juhul oleks aga iga tumedam hetk mu tavalise päikeselise iseloomu taustal ainult kinnitanud skaneeringute häid uudiseid.

Ühel hommikul ärkasin õudusunenäost - esimesest üle mitme kuu - mis kujutas kasvajat kombitsatega parasiidina, kes mu koljus ringi laamendas. Kuulsin ikka veel, kuidas ta koorikkombitsad vastu luid klõpsusid, justkui lõgiseks skorpion kitsas moosipurgis. Kartsin meeletult, olin üleni higine ja…vabastatud. Mu hirm kasvas peagi meeletuks raevuks. See aine oli mind joovastanud allumiseni, aga nüüd olin ma vaba sellele vastu seisma. Võisin oma peas talle kõiksugu rõvedusi näkku öelda, et see deemon igati õigustatud vihaga oma peast välja ajada.

Tundsin end veidi petetuna sellest antikliimaksist, mis järgnes mu juba põgeneva vaenlase allamäge tagaajamisest, ja ma ei suutnud täielikult ignoreerida fakti, et kujutlus sellest, kuidas mu viha vähi minema ajab oli täiesti vastupidine tegelikule põhjusele-tagajärjele. See oli nagu vaataksin tõstukit mu rinnalt rahnu ära tõstmas, teeseldes, nagu ma oleksin seda ise teinud läbi maagilise hingamise. Proovisin oma emotsioone mõista nii palju kui suutsin ja nii see siis jäi.

Kuus nädalat peale seda kui mind haiglasse võeti, olid skaneeringud puhtad ja mu veres, seljaajuvedelikus ja lümfides ei olnud enam ainsatki metastaseeruvate rakkude signatuurvalku. Siiski püsis risk, et mõni resistentne vähirakk jäi alles, niisiis andsid nad mulle lühikese tugeva kuuri üht hoopis teistsugust droogi, mis ei olnud enam herpeseviirusega seotud. Esmalt tehti mulle munandite biopsia - kohaliku tuimestusega oli piinlikkus suurem kui valu - ja mu puusast võeti luuüdinäidis, et mu sperma ja uute vereliblede tootmise võimekus oleks võimalik taastada, juhul kui ravim need halvab. Ma kaotasin juuksed ja mao limaskesta, ajutiselt, ja oksendasin palju sagedamini ja vängemalt kui siis, kui ma diagnoosi sain. Kui ma aga enesehaletsusest oigama hakkasin, selgitas üks õdedest mulle jäiselt, kuidas minust poole nooremad lapsed selle raviga mitu kuud vapralt vastu peavad.

Need tavapärased ravimid üksi ei oleks suutnud mind terveks ravida, aga järelkoristusena vähendasid nad korralikult tagasilanguse tõenäosust. Avastasin imeilusa sõna: apoptoos - rakusuitsiid, programmeeritud surm - ja kordasin seda endale uuesti ja uuesti. Lõpuks peaaegu oskasin juba hinnata iiveldust ja kurnatust. Mida halvemini ma end tundsin, seda lihtsam oli kujutada ette vähirakke, nende membraanide lõhkemist ja tühjeneva õhupalli kombel lödisemist, kui ravimid käskisid neil oma elu võtta. Valusat surma, zombinärakas! Võib-olla ma kirjutan sellest arvutimängu, või isegi terve seeria, mille äärmiselt silmapaistvaks kulminatsiooniks on Kemoteraapia III: Lahing aju eest. Siis oleksin rikas ja kuulus, saaksin oma vanematele tagasi maksta ja elu oleks reaalselt täpselt sama täiuslik nagu kasvaja oli mind veenda püüdnud.

* * * *

Detsembri alguses kirjutati mind välja, kõik märgid kasvajast olid kadunud. Mu vanemad olid vaheldumisi ettevaatlikud ja juubeldavad, justkui võideldes hirmuga, et liigse optimismi eest võidakse neid karistada. Kemoteraapia kõrvalmõjud olid kadunud. Mu juuksed kasvasid tagasi, kui välja arvata väike kiilas laik seal, kus oli olnud šunt, ja toidu sees hoidmine ei olnud enam probleem. Kooli tagasi polnud nüüd, kaks nädalat enne aasta lõppu, enam mõtet minna, seega minu suvevaheaeg algas kohe. Kogu klass saatis mulle maitsetu ja ebasiira, õpetaja poolt koordineeritud saa-ruttu-terveks-meili, aga sõbrad käisid kodus mul külas, veidi häbelikud ja heitunud, et mind surmaäärelt tagasi tervitada saavad.

Miks ma ennast nii halvasti tundsin? Miks hommikuti esimese asjana aknast selge sinise taeva nägemine - sinna juurde vabadus magada nii kaua kui tahan, ema-isa iga päev kodus mind kuninga kassina kohtlemas, võimalus tülitamata kuusteist tundi jutti arvutiekraani taga istuda - miks pani see esimene pilk päikesepaistele mind tahtma oma nägu patja suruda ja hambaid kokku pigistades sosistama: “Ma oleksin pidanud surema. Ma oleksin pidanud surema.” ?

Mitte miski ei pakkunud mulle vähimatki naudingut. Mitte miski - mitte mu lemmikveebilehed või -ajakirjad, mitte njari muusika, mida kunagi imetlesin, mitte kõige rasvasem, magusam, soolasem rämpstoit, mida võisin praegu süüa nii palju kui tahtsin. Ma ei suutnud ühestki raamatust tervet lehekülge lugeda, ma ei suutnud kümmet ridagi koodi kirjutada. Ma ei suutnud oma päriselu sõpradele silma vaadata ega mõeldagi veebi minemise peale.

Kõigel, mida ma tegin, kõigel, mida ma kujutlesin, oli ülekoormav hirmu ja häbi maik. Ainus pilt, millega seda oskasin võrrelda oli pärit dokumentaalfilmist Auschwitzist, mida olin koolis näinud. Seal oli pikk avakaader, milles kaamera vankumatult laagriväravatele lähenes, ja ma vaatasin seda stseeni hingevärinal, juba teades, mis väravate taga oli toimunud. Ma ei kujutanud seda ette. Ma ei uskunud hetkekski, et iga helguse taga mu ümber on mingi sõnulseletamatu kurjus peidus. Aga kui ma ärkasin ja nägin sinitaevast, tundsin sellist haiget eelaimdust, mis oleks olnud loogiline ainult Auschwitzi väravaid vaadates.

Võib-olla ma kartsin, et kasvaja tuleb tagasi, aga mitte ka nii väga. Kiire võit viiruse üle juba esimeses voorus oleks pidanud palju tähtsam olema. Mõnes mõttes tundsingi, et mul oli vedanud ja ma olin sobilikult tänulik. Ma ei suutnud aga praegu tunda kuigi palju rohkem rõõmu oma pääsemisest kui mul oleks võimalik olnud tunda end suitsidaalselt halvasti enkefaliiniõndsuse tipus.

Mu vanemad hakkasid muretsema ja vedasid mu psühholoogi juurde “taastumisnõustamisele”. Kogu see mõte tundus sama mäda kui kõik muu, kuid mul polnud jõudu, et vastu hakata. Dr Bright “avastas koos minuga võimalust”, et alateadlikult olin ise valinud end halvasti tunda, sest õnnetunne seostus minu jaoks surmaohuga ja salaja kartsin ma, et kasvaja põhisümptomi taaselustamine võib kasvaja taas vohama panna. Osa minust põlastas nii lihtsat selgitust, kuid osa minust klammerdus sellesse, lootes, et kui ma tunnistan seda alateadlikku vaimset gümnastikat, siis see toob kõik need protsessid päevavalgele ja nende vigane loogika ei saaks enam toimida. Kurbus ja vastikustunne aga, mida kõik - linnulaul, meie vannitoa plaatide muster, röstsaia lõhn, mu oma käte kuju - minus tekitas, aina kasvas.

Mõtlesin, et kas ehk kasvaja tõttu tõusnud leuenkefaliini tasemest mu neuronite hulk, mis on seotud vastavate retseptoritega, ei vähenenud, või kas ma olen saanud leuenkefaliinile liiga vastupidavaks, nagu heroiinisõltlane muutub vastupidavaks opiaatidele, läbi loomulikele regulatoorsetele molekulidele, mis retseptoreid blokeerivad. Kui ma neist mõtetest oma isale rääkisin, nõudis ta, et ma neid ka dr Brightiga jagaksin, kes teeskles õrna huvi, ent ei teinud midagi näitamaks, et ta mind tõesti tõsiselt võtab. Ta rääkis aina mu vanematele, et kõik, mida ma tunnen on täiesti normaalne reaktsioon läbielatud traumale ja ma vajasin lihtsalt aega, kannatlikkust ja mõistmist.

* * * *

Uue aasta alguses veeti mind kooli, aga kui ma terve nädala ei teinud muud kui istusin ja põrnitsesin oma lauda, korraldati asjad nii, et sain õppida läbi veebi. Kodus õnnestus mul aeglaselt end õppekavast läbi närida, seda neil perioodidel, kui olin zombilikult tuim, mitte halvatud puhtast õnnetusest. Neil samadel, suhteliselt selgetel perioodidel mõtlesin ikka oma seisukorra võimalikest põhjustest. Uurisin biomeditsiinilist kirjandust ja leidsin uurimuse kõrgete leuenkefaliini dooside mõjust kassidele, kuid selle põhjal näis, et igasugune tolerantsus aine vastu on vaid lühiajaline.

Siis, ühel märtsi pärastlõunal, kui ma vahtisin elektronmikrograafi herpeseviirusega nakatunud vähirakust, selle asemel, et õppida surnud maadeavastajaid, mõtlesin ma viimaks välja teooria, mis tundus loogiline. Viirusel oli vaja spetsiaalseid valke, mis võimaldaks tal ühineda nakatunud rakkudega ja jääda nende külge piisavalt kauaks, et rakumembraan läbistada. Kui sel aga õnnestus kasvaja enda arvukatest RNA lõikudest leida leuenkefaliini geen, võis see korraga suuta kinnituda mitte ainult paljunevate vähirakkude külge, vaid kõigi mu aju leuenkefaliini retseptoritega neuronite külge. Ja siis tuli tsütotoksiline ravim, mille aktiveerisid ainult nakatunud rakud, ja tappis nad kõik.

Igasugusest sisendist ilma jäänud, närbusid juhteteed, mida need surnud neuronid tavaliselt stimuleerisid. Iga osa mu ajust, mis oli võimeline naudingut tundma, oli suremas. Ja kuigi oli hetki, mil ma suutsin veel tunda eimiskit, oli mu tuju erinevate jõudude vahel habrast tasakaalu otsimas. Kuna vastukaalu ei olnud, võis nüüd vähimgi depressioonikilluke iga köieveo ilma igasuguse vastupanuta võita.

Vanematele ma ei öelnud sõnagi. Ma ei suutnud neile rääkida, et lahing, milles nad olid minu parima ellujäämislootuse nimel võidelnud, on mind nüüd võib-olla sandistamas. Proovisin võtta ühenduse onkoloogiga, kes mind Kuldrannikul ravis, kuid mu telefonikõned ekslesid tänu automaatsele tuvastamisele muzak´i täis ooteruumides ja mu meile ignoreeriti. Mul õnnestus üksi Dr Ashi juures käia, kes minu teooria viisakalt ära kuulas, ent keeldus mind neuroloogi juurde saatmast, kui mu sümptomid ainult psühholoogilised olid: vere- ja uriiniproovid ei näidanud ühtegi standardset märki kliinilisest depressioonist.

Selgete hetkede aknad jäid lühemaks. Üha sagedamini leidsin ma end terveid päevi voodis pimedat tuba vahtimas. Mu meeleheide oli nii monotoonne ja reaalsusest täiesti eraldunud, et mõneti tuimestas seda ta oma absurdsus. Mitte kedagi mu kallitest polnud mõrvatud, vähk oli pea kindlalt alistatud ja ma suutsin siiski veel haarata oma tunnete ja päris leina või hirmu vaieldamatu loogika vahet.

Ma ei suutnud endalt aga kuidagi süngust maha raputada ja tunda, mida tahtsin tunda. Mu ainus vabadus oli valida, kas jahtida oma kurbuse põhjuseid - pettes end uskuma, et see oli mu enda täiesti loomulik reaktsioon mu õnnetusekoormale - või võõrastada seda kui midagi väljastpoolt tulnut, mis oli mu pannud lõksu emotsionaalsesse kesta, mis oli sama kasutu kui halvatud keha.

Mu isa ei süüdistanud mind kunagi nõrkuses või tänamatuses, ta lihtsalt tõmbus vaikselt minu elust eemale. Mu ema püüdis aina mulle ligi pääseda, mind lohutada või provotseerida, kuid see kõik viis mind seisundisse, kus sain vastuseks vaevu ta kättki pigistada. Ma ei olnud sõna otseses mõttes halvatud või pime, tumm või nõdrameelne. Kõik maailmad aga, milles varem olin elanud - füüsilised ja virtuaalsed, reaalsed ja kujuteldavad, intellektuaalsed ja emotsionaalsed - olid muutunud nähtamatuks ja läbipääsmatuks. Mattunud udusse. Mattunud sitta. Mattunud tuhka.

Selleks ajaks, kui mind neuroloogiaosakonda sisse võeti, olid mu aju surnud piirkonnad juba selgelt MRT-lt näha. Oli aga ebatõenäoline, et miski oleks saanud seda protsessi enam peatada, isegi kui diagnoos oleks tulnud varem.

Ja kindel oli see, et mitte kellelgi polnud võimu mu koljusse tungida ja sealne õnnetunde masinavärk jälle korda seada.

2

Kell kümme äratas mind kell, kuid kulus veel kolm tundi, enne kui suutsin nii palju jõudu koguda, et end liigutada. Ajasin lina pealt ja istusin voodiservale, pomisedes vandesõnu ja püüdes saada üle veendumusest, et poleks pidanud sellega jamama. Ükskõik mis saavutusi tänane päev tooks (poeskäik sellisest, et ostan midagi muud peale külmutatud valmistoidu) või mis ebamaine õnn mu kohale laskuks (kindlustusraha laekumine mu kontole enne üüri maksmise tähtaega), ärkaksin homme siiski täpselt sama tundega.

Millestki pole kasu, miski ei muutu. Kuus sõna võtavad kõik kokku. Olin sellega juba ammu leppinud, enam polnud midagi, milles pettuda. Ja mul ei olnud mingit põhjust siin istuda ja ilmselge üle kaevelda juba tuhandendat korda.

Eks?

Persse. Lihtsalt mine edasi.

Neelasin alla oma “hommikused” ravimid, kuus kapslit, mille eelmisel õhtul öökapikesele panin, siis läksin vetsu ja soristasin välja erkkollase joa eelmise doosi metaboliite. Mitte ükski antidepressant kogu maailmas ei ole suuteline mind Prozaci Paradiisi viima, aga see sitt hoidis mind vähemalt täielikku katatooniasse langemast - vedelast toidust, siibritest ja käsnapesust.

Pritsisin omale vett näkku, püüdes mõelda välja mingit vabandust korterist väljuda, kui sügavkülm veel poolenisti toitu täis oli. Terve päeva toas veetmine, pesemata ja kasimata, pani mind end veel kehvemini tundma, limase ja letargilisena nagu mõni kahvatu parasiitne kaan. Vastikustunne võis aga veel nädala või paar minus pinget kerida enne kui kasvas piisavalt suureks, et mind liikuma panna. 

Vahtisin peeglisse. Isupuudus kompenseeris kenasti puuduva treeningu - olin immuunne nii süsivesikute lohutusele kui jooksjaelevusele - ja oma rinna lõdva naha alt võisin vabalt ribisid loendada. Olin kolmekümnene ja nägin välja nagu vaevatud vanamees. Surusin lauba vastu külma klaasi, järgides mingit rudimentaalset instinkti justkui võiks see tunne mulle mingitki mõnu pakkuda. Ei pakkunud.

Köögis nägin telefonil tulukest. Mind ootas sõnum. Jalutasin tagasi vannituppa ja istusin põrandale, püüdes end veenda, et see ei pruugi tingimata halbu uudiseid tähendada. Keegi ei olnud ära surnud. Ja mu vanemad ei saanud teist korda lahku minna.

Lähenesin telefonile ja lülitasin ekraani sisse. Pisipildil oli range välimusega keskealine naine, keda ma ei tundnud. Saatja nimi oli Dr Z. Durrani, Biomeditsiinilise Tehnika Osakond, Kaplinna Ülikool. Teemareal oli kirjas: “Uued tehnikad prosteetilises rekonstruktiivses neuroplastikas.” See oli midagi uut. Enamus inimesi luges mu kliinilise seisundi raporteid nii hooletult, et pidasid mind kergelt alaarenenuks. Korraga tundsin värskendavat vastikustunde puudumist, mis oli lähim, mida suutsin tunda austusele Dr Durrani vastu. Ravi ise pidi aga olema miraaž, ükskõik, kui hoolas see doktor oli.

Tervisepalee arveldus süüdistuste vältimiseks tagas mulle elamiseks miinimumpalga väärtuses taskuraha ja tasus heakskiidetud meditsiiniteenuste eest. Mul ei olnud mingit astronoomilist rahahunnikut, mida laiaks lüüa. Ükskõik mis ravi, mis aga oleks võimaldanud mul saada finantsiliselt täiesti iseseisvaks, oleks makstud kindlustusfirma poolt täiesti kinni. Sellise ravi täielik väärtus - ülejäänud kulud minu ülalpidamiseks elu lõpuni - oli aga pidevalt languses, kuid samuti oli langemas raviuuringute toetamine, üle maailma. Jutud mu haigusest läksid liikvele.

Enamasti seisid ravipakkumised uudsetes farmatseutikumides. Ravimid olid mind vabastanud küll institutsionaalsest hoolekandest, kuid oodata, et need mind väikseks rõõmsaks palgateenijaks teevad oli sama kui loota, et ravikreem amputeeritud jäseme tagasi kasvataks. Kindlustusfirma perspektiivist aga tähendas millegi keerukama eest tasumine riskeerimist palju suurema summaga - väljavaade, mis pani kindlasti mu juhtumikorraldaja oma statistikaandmebaasi läbi tuhlama. Ei olnud mõtet raisata hunnikute viisi raha säärasteks kulutusteks, kui oli endiselt suur tõenäosus, et ma end neljakümnendaks eluaastaks ära tapan. Odavamat kraami võis alati proovida, isegi kui tõenäosus, et see toimiks, oli väike. Iga pakkumine, mis oli piisavalt radikaalne, et võiks päriselt töötada, ei läbinud kulude ja riskide analüüsi.

Põlvitasin ekraani ees, pea käte vahel. Oleksin võinud sõnumi kustutada seda avamata, säästes end frustratsioonist selle üle, millest ma võin ilma jääda. Samas, mitteteadmine oleks täpselt sama hull. Vajutasin sõnumi käima ja vaatasin eemale. Isegi videosalvestatud näo nägemine tekitas minus tugeva häbitunde. Mõistsin miks - neuraalsed juhteteed, mida on vaja positiivsete mitteverbaalsete sõnumite registreerimiseks olid ammu kadunud, kuid juhteteed, mis hoiatasid äraütlemise või vaenulikkuse eest ei olnud mitte ainult säilinud, vaid koguni kasvanud ja ülitundlikuks muutunud, et tühjust kompenseerida tugevate negatiivsete signaalidega, reaalsusest olenemata.

Kuulasin nii tähelepanelikult kui suutsin, kuidas dr Durrani selgitas oma tööd insuldipatsientidega. Koel kasvatatud neuraalsed siirikud on hetkel standardravi kuid tema oli selle asemel kahjustatud piirkonda süstinud hoolikalt väljatöötatud polümeervahtu. Vaht eraldas kasvufaktoreid, mis tõmbasid ligi aksoneid ja dendriite ümbritsevatelt neuronitest ja polümeer ise oli loodud käituma nagu elektrokeemiliste lülitite võrgustik. Läbi mikroprotsessorite, mis olid vahtu hajutatud, oli esialgu amorfne võrgustik programmeeritud esmalt kaotatud neuronite toiminguid üldiselt kordama, seejärel peenhäälestati need sobima individuaalse vastuvõtjaga.

Dr Durrani luges ette oma triumfe - taastatud nägemist, taastatud kõnet, liikumist, soolepidavust, muusikalist võimekust. Minu enda puudujääk, mida võib mõõta kaotatud neuronites või sünapsides või lihtsalt kuupsentimeetrites, oli väljaspool tema seni vallutatud alasid. See oli lihtsalt veel suurem väljakutse.

Ootasin stoiliselt, millal ta toob välja ühe väikese konksu, kuue- või seitsmekohalise. Hääl ekraanil ütles: “Kui sa saad oma reisikulud ja kolmenädalase haiglas oleku kulud katta, tasub mu uurimisstipendium kogu ravi.”

Mängisin neid sõnu tosin korda uuesti, püüdes leida ebameeldivamat tõlgendust - ülesanne, milles ma tavaliselt väga osav olin. Kui ma hakkama ei saanud, võtsin end kokku ja saatsin Durrani assistendile Kaplinnas meili, küsides selgitust.

Ma ei olnud valesti mõistnud. Aastase varu droogide, mis mind vaevu teadvusel hoidsid, raha eest pakuti mulle võimalust ülejäänud elu taas terviklikuna veeta.

* * * *

Lõuna Aafrikasse reisi korraldamine käis mul täiesti üle jõu, kuid kui mu kindlustusfirma tundis ära hea võimaluse, hakkasid minu eest toimetama masinavärgid kahel kontinendil. Mina pidin ainult võitlema tungiga kõigest loobuda. Mõte, et pidin jälle minema haiglasse, jõuetusetunne, oli piisavalt häiriv, kuid neuraalproteesist endast mõtlemine oli nagu vaataks kalendrisse ja näeks seal sekulaarse Viimse Kohtumõistmise päeva. 7. märtsil 2023 mind kas viiakse üle lõpmatult suuremasse, rikkamasse, paremasse ilma…või tunnistatakse mingigi paranemine täiesti võimatuks. Mõnes mõttes oli lootuse lõplik surm isegi vähem hirmutav kui alternatiiv. See oli palju lähemal olukorrale, kus juba niigi olin ja seega palju lihtsamini kujutletav. 

Ainus mälestus õnnetundest, mida suutsin meenutada, oli pilt sellest, kuidas ma lapsena rõõmsalt jooksin, hajudes päikesevalgusse - see oli kõik väga armas ja puha, aga praktilisi detaile oli seal vähevõitu. Kui ma oleksin tahtnud saada päikesekiireks, oleksin ma juba ammu oma randmed läbi lõiganud. Ma tahtsin töökohta, ma tahtsin peret, ma tahtsin tavalist armastust ja tagasihoidlikke ambitsioone - ma teadsin, et just neist asjust olin ma ilma jäetud. Nüüd ei suutnud ma aga ette kulutada, mis tunne oleks viimaks neid kogeda, täpselt nagu ma ei suutnud kujutleda pilti igapäevaelust 26-mõõtmelises ruumis.

Enne kui me koidikul Sydneyst välja sõitsime ei maganud ma üldse. Mind saatis lennujaama psühhiaatriaõde, kuid õnneks säästis ta mind sellest, et terve tee Kaplinna mu kõrval lapsehoidja peaks olema. Veetsin lennu ärkvelolekuhetkel võideldes paranoiaga, pannes vastu kiusatusele püüda leida mu pealuud läbivale kurbusele ja ärevusele põhjuseid. Mitte keegi siin lennukis ei vaata mind põlastavalt. Durrani tehnika ei ole pettus. Mul õnnestus need “selgitavad” ilmutised maha suruda…aga nagu ikka, ei suutnud ma oma tundeid muuta või isegi tõmmata selget joont puhtalt patoloogilise õnnetuse ja täiesti mõistliku ärevuse vahele, mida igaüks enne radikaalset ajuoperatsiooni tunneks.

Oleks see vast õnnistus, kui ei peaks kogu aeg võitlema, et neid eristada! Unusta õnn, isegi tulevik täis närust õnnetust oleks triumf, kui ma ainult teaksin, et see oleks alati põhjusega.

* * * *

Luke De Vries, üks Durrani doktorikraadijärgseist õpilastest, kohtus minuga lennujaamas. Ta nägi välja umbes 25 ja temast kiirgas sellist enesekindlust, et raske oli seda mitte näha põlastusena. Tundsin kohe, et olen lõksus ja abitu. Ta oli kõik ära korraldanud, mina pidin lihtsalt konveierilindile astuma. Aga ma teadsin, et kui midagigi oleks olnud minu enda korraldada, oleks kogu asi katki jäänud. 

Me jõudsime Kaplinna äärelinnas asuvasse haiglasse peale keskööd. Parklast läbi minnes kõlasid putukad valesti, õhk lõhnas ebamääraselt võõralt ja taevatähed paistsid kavalate petuskeemidena. Ma langesin põlvili, kui me sissepääsu juurde jõudsime.

“Hei!” De Vries peatus ja aitas mu püsti. Ma värisesin hirmust ja siis häbist, et sellist tsirkust tegin.

“See rikub mu vältimisteraapiat.” “Vältimisteraapiat?” “Iga hinna eest haiglate vältimist.”

De Vries naeris, aga ega ma ei oleks suutnud aru saada, kui ainult minu lohutamiseks. Fakti, et oled kellegi siiralt naerma pannud, ära tundmine on nauding, seega olid vastavad juhteteed mu ajus surnud.

Ta ütles: “Me pidime eelmise patsiendi kanderaamil kohale tooma. Lahkudes oli ta oma jalgel pea sama kindel kui sina.”

“Nii hullusti siis?”

“Tema kunstpuus hakkas jamama. Polnud meie süü.”

Kõndisime trepist üles eredalt valgustatud fuajeesse.

* * * *

Järgmisel hommikul, esmaspäeval, 6. märtsil, päeval enne operatsiooni, kohtusin suurema osaga operatsioonitiimist, kes sooritas esimese, puhtalt mehaanilise osa protseduurist: surnud neuronitest järele jäänud õõnsuste puhtaks kraapimine, kõigi kinni pigistatud tühimike lahti surumine pisikeste õhupallidega ja siis kogu selle kummalise kujuga ruumi täitmine Durrani vahuga. Lisaks augule mu koljus, mis seal 18 aasta tagusest šundist siiani alles on, peavad nad ilmselt veel kaks puurima.

Õde raseeris mu pea ära ja liimis paljale nahale viis viitemärki, seejärel veetsin ma pärastlõuna skaneeringutel. Viimane, kolmemõõtmeline pilt kogu mu aju surnud ruumist, nägi välja nagu koopauurija kaart, jada üksteisega seotud koopaid, kivivaringute ja kokku kukkunud tunnelitega.

Õhtul tuli Durrani ise minuga kohtuma. “Kuni sa ise veel narkoosis oled,” seletas ta, “vaht kõvastub ja seostub esmalt ümbritsevate kudedega. Siis juhivad mikroprotsessorid polümeeri, et see moodustaks võrgustiku, mille oleme alguspunktiks valinud.”

Pidin end kõnelema sundima. Iga küsimus, mille esitasin - ükskõik, kui viisakalt sõnastatud, selge ja asjakohane - oli nii valus ja häbistav, justkui oleksin seisnud tema ees alasti ja palunud tal oma juustest sitta ära pühkida. “Kuidas te leidsite võrgustiku, mida kasutada? Kas skaneerisite vabatahtlikku?” Kas minu uus elu pidi algama Luke De Vriesi kloonina, võttes üle tema maitsed, ambitsioonid, emotsioonid?

“Ei, ei. Meil on rahvusvaheline andmebaas tervete närvistruktuuridega - 20 000 laipa, kes surid ilma ajukahjustuseta. Et olla tomograafiast täpsemad külmutati nende ajud vedela lämmastikuga, siis lõigati viiludeks teemantotsaga mikrotoomiga, seejärel märgistati ja elektronmikrografiseeriti viilud.”

Mu meel kohkus selle hulga eksabaitide ees, mida ta nii loomulikult välja manas. Minu võime arvutada oli täiesti kadunud. “Nii et te kasutate sealt andmebaasist mingit komposiiti? Annate mulle valiku tüüpilisi struktuure, mis on erinevatelt inimestelt võetud?”

Durrani oleks peaaegu juba lasknud mul selle veendumuse jääda, kuid ta oli ilmselgelt detailides väga kinni ja ei olnud minu taibukust veel solvanud. “Mitte päris. Pigem on see nagu mitmiksäri kui komposiit. Kasutasime andmebaasist umbes 4000 salvestust - kõik mehed kahekümnendates-kolmekümnendates - ja kui kellegi neist oli neuron A seotud neuroniga B ja kellelgi teisel oli neuron A seotud neuroniga C…siis sinul oleks seos nii B kui ka C-ga. Niisiis sa alustad võrgustikuga, mis teoreetiliselt on seotud kõigi 4000 isikuga, kellelt andmed võeti, aga tegelikult luuakse sulle seeläbi sinu oma täiesti unikaalne versioon.” See kõlas paremini kui emotsionaalne kloon või Frankensteini pusleks olemine. Oleksin karmi käega tahutud skulptuur, mille jooned tuleb alles peeneks lihvida. Aga - 

“Luuakse kuidas? Kuidas saan ma muutuda potentsiaalselt igaühest…?” Kelleks siis? Oma 12-aastaseks iseendaks, taassündinuna? Või 30-aastaseks, kes ma oleksin võinud olla, läbi remiksi neist 4000 surnud võõrast? Mu mõte hajus, kaotasin väikesegi lootuse, et mu jutt on selge.

Ka Durrani tundus veidi ebamugavust tundvat - ükskõik, palju minu hinnang selles osas väärt on. Ta ütles: “Sinu ajus peaks olema piirkondi, mis on veel ühenduses, kus on veel jäänukeid sellest, mis on kaotatud. Mälestusi sind mõjutanud kogemustest, mälestusi asjadest, mis sulle varem naudingut pakkusid, seesmiste struktuuride fragmente, mida viirus ei suutnud tappa. Protees liigub automaatselt seisundi poole, mis suudab nende süsteemidega ühilduda, ja ühendusi, mis selles kontekstis kõige paremini toimivad, soodustatakse.” Ta jäi korraks mõttesse. “Kujutle kunstjäset, mis on algul vormitud ebatäiuslikult. See kohandub sinuga, kui sa seda kasutad. Sirutub, kui ei ulatu haarama seda, mille poole seda suunasid, tõmbub kokku, kui ootamatult millelegi vastu läheb…kuni võtab omaks täpselt selle suuruse ja kuju nagu fantoomjäse, mida su liigutused eeldavad. Iseenesest ei ole see muud kui kujutlus kaotatud lihast ja verest.”

See oli kõnekas metafoor, kuigi mul oli raske uskuda, et mu udustes mälestustes on piisavalt informatsiooni, et selle põhjal nende fantoomautori iga detail taasluua - et kogu pusle sellest, kes ma olin olnud ja kes oleksin võinud olla, saaks kokku panna mõnest vihjavast ääretükist ja 4000 segamini löödud õnnelikkuseporteest. See teema pani aga vähemalt ühe meist end ebamugavalt tundma, seega ma ei surunud rohkem peale.

Suutsin esitada veel viimase küsimuse. “Mida ma tunnen, kui midagi pole veel juhtunud? Kas ma ärkan anesteesiast ja kõik ühendused on veel omavahel seotud?

Durrani tunnistas: “See on üks asi, mida ma ei saa teada enne, kui mulle ise sellest räägid.”

* * * *

Keegi kordas mu nime, rahustavalt, ent nõudlikult. Ärkasin veidi rohkem. Mu kael, mu jalad, mu selg kõik valutasid ning kõht keeras iiveldusest.

Voodi oli aga soe ja linad pehmed. Oli hea seal lihtsalt lebada. “On kolmapäeva pärastlõuna. Operatsioon läks hästi.”

Avasin silmad. Durrani ja neli tema õpilast olid kogunenud mu voodi jalutsisse. Vaatasin teda hämmeldunult. Nägu, mida olin pidanud karmiks ja keelavaks, oli…haarav, magnetina kutsuv. Oleksin võinud teda tundide viisi vaadata. Siis märkasin Luke De Vriesi, kes tema kõrval seisis. Tema oli täpselt sama imepärane. Kordamööda pöördusin iga õpilase poole. Igaüks võrdselt lummav. Ma ei teadnud, kuhu oma pilku pöörata.

“Kuidas sa end tunned?”

Mul polnud sõnu. Inimeste näod kandsid nii palju tähendust, pakkusid nii palju imetluse allikaid, et ma ei suutnud välja tuua vaid ühte faktorit. Nad kõik tundusid elutargad, ekstaatilised, ilusad, mõtlikud, tähelepanelikud, kaastundlikud, rahulikud, erksad…omaduste valge müra, kõik positiivsed, kuid siiski seosetud.

Kui ma aga suunasin kompulsiivselt oma pilku näolt näole, püüdes neist aru saada, hakkasid nende tähendused viimaks ometi kristalliseerima - nagu sõnad, mis tulid fookusesse, kuigi mu nägemine ei olnud kunagi udune olnud.

Ma küsisin Durranilt: “Kas sa naeratad?”

“Kergelt.” Ta kõhkles. “Selle jaoks on standardiseeritud testid, kindlad pildid, aga…palun, kirjelda mu ilmet. Räägi, millest ma mõtlen.”

Vastasin seda enesele teadvustamata, justkui oleks ta mul palunud nägemiskaardilt tähti lugeda. “Sa oled…uudishimulik? Sa kuulad hoolikalt. Oled huvitatud ja…loodad, et juhtub midagi head. Ja sa naeratad, sest arvad, et juhtub. Või selle pärast, et sa ei suuda päriselt uskuda, et nii ongi juba juhtunud.”

Ta noogutas, juba kindlamalt naeratades. “Hästi.”

Seda ma ei öelnud, et minu arvates oli ta hämmastavalt, peaaegu valusalt ilus. Sama kehtis kõigi toasviibijate kohta, meeste ja naiste. Vastukäivate meeleolude udu, mida olin nende nägudelt lugenud, selgines ja jättis endast maha südameid seisatava kiirguse. See oli minu jaoks veidi häiriv - see oli liiga kõikehõlmav, liiga intensiivne - kuigi mõnes mõttes oli see sama loomulik kui silmade harjumine pimedusega. Pärast seda kui ma 18 aastat ei näinud inimeste nägudes muud kui vaid inetust, ei olnud mul plaaniski viriseda selle üle, et mu ees seisid viis inglitena näivat isikut.

Durrani küsis: “Oled sa näljane?” Pidin sellele mõtlema. “Jah.”

Üks tudengitest tõi mulle valmistoitu, mis oli üsna sarnane lõunale, mida sõin esmaspäeval: salat, saiake, juust. Võtsin saiakese ja hammustasin. Tekstuur oli täiuslikult tuttav, maitse ei olnud muutunud. Kaks päeva varem olin sama asja hauganud ja neelanud tavapärase kerge vastikustundega, mida iga toit minus tekitas.

Mööda mu põski jooksid alla kuumad pisarad. Ma polnud ekstaasis. See kogemus oli sama kummaline ja valus nagu jooks purskkaevust huultega, mis on nii lõhenenud, et nahk on muutunud soolaks ja kuivanud vereks.

Sama valus ja sama vastupandamatu. Kui taldrik oli tühi, küsisin veel ühte. Söömine oli hea, söömine oli õige, söömine oli vajalik. Pärast kolmandat taldrikutäit ütles Durrani kindlalt, “Sellest piisab.” Ma värisesin vajadusest veel süüa. Ta oli endiselt üleloomulikult ilus, kuid ma karjusin tema peale raevukalt.

Ta võttis mu käed ja hoidis mind paigal. “See saab sinu jaoks raske olema. Selliseid tunge, hoogusid igas suunas saab olema palju, kuni võrgustikud on õige koha leidnud. Sa pead proovima olla rahulik, oma käitumist peegeldama. Protees võib võimaldada rohkemat kui sa oled harjunud, aga kontroll on siiski sinu enda käes.”

Surusin hambad risti ja vaatasin eemale. Tema puudutus tekitas mul koheselt piinarikka erektsiooni. Ma ütlesin: “Just nii. Kontroll on minu käes.”

* * * *

Järgnevate päevadega muutusid minu kogemused proteesiga palju vähem tooreks, palju vähem vägivaldseks. Suutsin peaaegu ette kujutada, kuidas kõige teravam, kõige vähemsobituvate äärtega võrgustik - metafoorselt - kulub kasutusega siledaks. Süüa, magada, olla inimestega koos, oli endiselt intensiivselt nauditav, kuid pigem oli see nagu võimatult roosiline unistus lapsepõlvest kui minu aju kõrgepingtraadiga torkimise tulemus.

Muidugi, protees ei saatnud minu ajju signaale selleks, et mu aju naudingut tunneks. Protees ise oligi see osa minust, mis kogu seda naudingut tundis - kuitahes sujuvalt see protsess kõige muuga põimus - tajuga, keelega, meeltega…kogu ülejäänud minuga. Sellele mõtlemine oli algul häiriv, kuid järele mõeldes mitte rohkem kui mõte eksperimendist, kus kõik terve aju reageerivad piirkonnad siniseks värvitakse, kuulutades: “Nemad tunnevad mõnu, mitte sina!”

Pidin läbima terve posu psühholoogilisi teste - enamust neid olin juba varem koduvalt teinud osana minu iga-aastasest ravikindlustuse läbivaatamisest - kuni Durrani meeskond püüdis oma edu kvantifitseerida. Võib-olla on insuldipatsiendi kontrolli oma halvatud käe üle varem olnud lihtsam objektiivselt mõõta, kuid olen kindel, et minu tulemused olid igal numbrilisel skaalal hüpanud põhjast tippu. Testimine ei ärritanud mind sugugi. Pigem andis see mulle esimese võimaluse katsetada proteesi uutes valdkondades - olla õnnelik viisidel, mida vaevu mäletasin end varem tundnud olevat. Lisaks igapäevaste stseenide tõlgendamisele - mis on just juhtunud selle naise ja lapse ja mehe vahel, kes tunneb end hästi ja kes halvasti - näidati mulle hingematvaid suuri kunstiteoseid, komplekssetest allegoorilistest ja jutustavatest maalidest elegantsete minimalistlike esseedeni geomeetriast. Lisaks igapäevakõne juppide kuulamisele ning rõõmu- ja valukarjetele mängiti mulle näidiseid muusikast ja lauludest igast traditsioonist, igast ajastust, igast stiilist. 

Siis ma taipasingi viimaks, et midagi on valesti.

Jacob Tsela mängis mulle audiofaile ja märkis üles mu reaktsioone. Suurema aja seansist oli ta olnud kivistunud näoga, vältides hoolega riski tulemusi omaenda arvamust välja näidates rikkuda. Pärast seda, kui ta oli mänginud killu täiesti taevalikku Euroopa klassikalist muusikat ning ma olin sellele pannud hindeks 20 20st, märkasin tema näol hetkeks kohkumust.

“Mis? See ei meeldinud sulle?”

Tsela naeratas läbipaistmatult. “Ei ole vahet, mis mulle meeldib. Seda me ei mõõda.”

“Olen oma hinnangu juba andnud, sa ei saa mu skoori mõjutada.” Jälgisin teda pingsalt, olin meeleheitel igasuguse suhtluse järele. “Olen maailmale 18 aastat surnud olnud. Ma ei tea isegi, kes see helilooja oli.”

Ta kõhkles. “J.S. Bach. Ja ma nõustun sinuga, see on taevalik.” Ta sirutas puuteekraani poole ja jätkas eksperimendiga.

Mis teda siis kohkuma pani? Teadsin vastust kohe. Olin idioot, et seda varem tähele ei pannud, kuid olin olnud liiga muusikast haaratud.

Ma ei olnud ühelegi muusikapalale andnud madalamat skoori kui 18. Visuaalkunstiga oli samamoodi. Oma 4000 virtuaalselt doonorilt ei olnud ma pärinud mitte vähimat ühisnimetajat, vaid kõige laiema võimaliku maitse. Kümne päevaga ei olnud tekkinud veel ühtegi minu enda piirangut, minu eelistust.

Kõik kunstitööd olid minu jaoks imelised, kogu muusika. Igasugune toit maitses võrratult. Igaüks, keda nägin, oli täiuslik ilmutus.

Võib-olla imasin endasse lihtsalt naudingut ükskõik kust sain, pärast pikka põuda oli ainult aja küsimus, mil mu isu täis saab ja ma muutun sama diskrimineerivaks, fokusseerituks ja valivaks kui kõik teised.

“Kas ma peaksin ikka veel selline olema? Omnivoor?” Purskasin küsimuse endast välja, alustades leebelt uudishimuliku tooniga, mis läks üle paanikaks.

Tsela pani mängitava pala pausile - loits, mis võis mu meelest olla pärit Albaaniast, Marokost või Mongooliast, kuid mis pani karvad mu kaelal püsti tõusma ja viis mu hinge kõrgustesse lendama. Täpselt nagu kõik teised kuuldud palad. Ta oli mõnda aega vaikne, mõeldes, missugune tema kohustustest peale jääb. Siis ta ohkas ja lausus: “Räägi parem Durraniga.”

* * * *

Durrani näitas mulle oma kontori seinaekraanilt tulpdiagrammi: kunstlike sünapside arvu, mis olid proteesisiseselt staatust muutnud - loonud uusi sidemeid, olemasolevaid lõhkunud, nõrgendanud või tugevdanud - iga viimase kümne päeva kohta. Sisestatud mikroprotsessorid hoidsid sellistel asjadel järge ja antenn, mida iga hommik mu pea kohal lehvitati, kogus neid andmeid.

Esimene päev oli dramaatiline, kuna protees hakkas just oma keskkonnaga kohanema. 4000 võrgustikku võisid kõik oma omanike koljudes olla täiuslikult stabiilselt, kuid igamehe versiooni, mis mulle anti, ei olnud varem kunagi kellegi aju külge seatud.

Teisel päeval oli näha umbes poolt esimese päeva aktiivsusest. Kolmandal päeval kümnendikku.

Alates neljandast päevast ei olnud näha muud kui taustamüra. Minu episoodilised mälestused, ükskõik kui nauditavad, olid ilmselt ladustatud kusagile mujale - mälukaotust mul kindlasti ei esinenud - kuid pärast esimest aktiivsuspurset ei olnud naudingut defineeriv skeem üldse muutunud. Ei mingit peenhäälestust.

“Kui mõne järgmise päeva jooksul mingeid uusi trende ilmneb, peaksime suutma neid võimendada, edasi suunata - nagu suunatakse sirgu ebastabiilset hoonet, kui see paistab hakkavat mingis kindlas suunas kukkuma.” Durrani ei kõlanud lootusrikkalt. Liiga kaua aega oli juba möödas ja polnud märkigi, et võrgustik hakkaks vankuma.

Ütlesin: “Kuidas on geneetiliste faktoritega? Kas te saate mu genoomi lugeda ja selle järgi asju kitsendada?”

Ta raputas pead. “Närvisüsteemi arengus mängivad rolli vähemalt 2000 geeni. See pole nagu veregrupi või koetüübi sobivuse määramine. Igaühel andmebaasist on rohkem või vähem ühist sinu enda geenidega. Muidugi, mõned on temperamendilt sinuga sarnasemad, aga meil ei ole võimalik neid geneetiliselt kindlaks teha.”

“Mõistan.”

Durrani ütles ettevaatlikult: “Me võime proteesi täielikult välja lülitada, kui sa seda soovid. Operatsiooni ei ole vaja - saame selle lihtsalt kinni panna ja oled tagasi seal, kust alustasid.”

Vahtisin tema säravat nägu. Kuidas saaks ma tagasi minna? Ükskõik, mida testid ja graafikud räägivad…kuidas saab see olla läbikukkumine? Ükskõik, kui palju ma tarbetusse ilusse uppusin, ei olnud see nii pekkis kui siis, kui mu pea oli täis leuenkefaliini. Olin siiski võimeline tundma hirmu, ärevust, kurbust. Testid näitasid varje, mis olid ühised kõigile doonoritele. Bachi või Chuck Berry, Chagalli või Paul Klee vihkamine käis mulle üle jõu, aga piltidele, mis kujutasid haigust, nälja, surma, reageerisin ma täpselt samuti kui terved inimesed.

Lisaks ei olnud ma teadmatuses omaenda saatuse üle, nagu olin olnud teadmatuses kasvajast.

Mis mu saatus aga oleks, kui ma proteesi kasutamist jätkaksin? Universaalne rõõm, universaalsed varjud…pool inimrassi mulle emotsioone ette dikteerimas? Kõik need aastad, mille ma pimeduses veetsin, kui ma oleksin kõvasti kõigest kinni hoidnud, kas ma poleks saanud endas siis seda seemnekest alles hoida: versiooni minust, millel on võimalus uuesti inimeseks kasvada? Ja kas see lootus pole praeguseks oma mõttetust juba tõestanud? Mulle pakuti seda kraami, millest isiksus tehtud on - ja kuigi ma seda kõike olin proovinud, imetlenud, ei tunnistanud ma sellest terakestki enda omaks. Kogu rõõm, mida olin viimase kümne päeva jooksul tundnud, oli mõttetu. Olin lihtsalt surnud kest, mis hõljus teiste inimeste päikesevalguses.

Ma ütlesin: “Arvan, et peaksite seda tegema. Selle välja lülitama.” Durrani tõstis käe. “Oota. Kui sa oled valmis, on veel üks asi, mida võiksime proovida. Olen seda meie eetikakomiteega arutanud ja Luke on alustanud tarkvaraga eeltööd…aga lõpuks on see siiski sinu otsustada.”

“Mis on minu otsustada?”

“Võrgustikku saab igas suunas liigutada. Me teame, kuidas seda teha - lõhkuda sümmeetriat, et mõni asi pakuks rohkem naudingut kui teine. Asjaolu, et seda veel spontaanselt juhtunud ei ole, ei tähenda, et seda teisiti ei peaks saama saavutada.”

Korraga tundsin end kergemeelselt ja naersin: “Nii et ütle vaid ja…teie eetikakomitee hakkab otsustama, mis muusika mulle meeldib ja mis mu lemmiktoit on ja mis ametit ma soovin pidada?” Ja kas see olekski nii halb? Kuna ma ise juba ammu surin, saaksin nüüd täiesti uue elu uue inimesena? Annetada mitte ainult kopsu või neeru, aga terve oma keha koos kõigi seosetute mälestustega, ühele meelevaldselt kokkupandud - aga täiesti toimivale - de novo inimolendile?

Durrani oli ehmunud. “Ei! Me ei teeks kunagi midagi sellist! Aga me saaksime programmeerida mikroprotsessorid selliselt, et sina ise kontrollid võrgustiku peensusi. Me saame sulle anda võimu ise otsuseid teha, teadlikult ja suunatult nende asjade poole, mis sind õnnelikuks teevad.”

* * * *

De Vries ütles: “Proovi kujutleda juhtimispulti.”

Sulgesin silmad. Ta ütles: “Halb mõte. Kui see sul harjumuseks saab, on keerulisem sinna ligi pääseda.”

“Õige.” Vahtisin kaugusse. Labori helisüsteem mängis midagi hiilgavalt kaunist Beethovenilt. Raske oli keskenduda. Viimaks suutsin visualiseerida stiilset kirsipunast horisontaalslaideriga pulti, mille De Vries oli loonud, joon joonelt, minu peas viis minutit tagasi. Ootamatult oli see enamat kui pelk mälestus. Nägin seda paiknevat üle ruumi, sama selgelt kui ükskõik mis reaalset objekti, oma nägemisvälja alumises osas.

“Olemas.” Nupp hõljus 19 kohal.

De Vries piilus ekraani poole, mis oli minu eest peidetud. “Hästi. Püüa nüüd hinnangut vähendada.”

Ma naersin nõrgalt. Kobi eest, Beethoven. “Kuidas? Kuidas saan ma püüda midagi vähem nautida?”

“Seda ei saagi. Proovi lihtsalt nuppu vasakule liigutada. Visualiseeri selle liigutamist. Tarkvara jälgib su visuaalkorteksit, jälitab iga pisimatki kujutletavat taju. Peta ennast liikuvat nuppu nägema - küll pilt tuleb järele.”

Tuligi. Vahel kaotasin hetkeks kontrolli, justkui jääks nupp kinni, kuid suutsin selle siiski manööverdada allapoole kuni 10ni, kuni jäin pidama, et selle mõju kontrollida.

“Kurat.”

“Eeldan, et see toimib?”

Noogutasin end rumalana tundes. Muusika oli endiselt…meeldiv…aga ei võlunud mind enam nii nagu varem. Justkui kuulaksin elektriseerivat retoorikat, ent taipaksin poole kõne peal, et rääkija ei usu ise sellest sõnagi - algne poeetika ja kõneosavus jäävad samaks, kuid ei avalda enam täielikult oma reaalset mõju.

Tundsin, kuidas higi mu laubale koguneb. Kui Durrani seda seletas, tundus kogu skeem liiga veider, et tõene olla. Ja kuna ma niigi polnud suutnud oma võimu proteesi üle näidata - olenemata miljarditest otsestest närviseostest ja loendamatutest võimalustest, et mu isiksuse jäänused sellega suhelda võiks ja seda minu tahte järgi kujundada saaks - kartsin, et kui tuleb aeg teha otsus, olen ma võimetusest halvatud.

Teadsin aga kahtlemata, et kuulates klassikalist muusikapala, mida ma ei olnud varem kuulnud või - kuna nagu selgus, oli see kuulus ja üldlevinud - olin kogemata kuulnud korra või kaks, ilma et see mind üldse kõigutaks, ei oleks ma tohtinud olla nii selle lummuses.

Ja nüüd, vaid mõne sekundiga, olin ma valereaktsioonist lahti saanud.

Siiski oli veel lootust. Siiski oli mul veel võimalik taassündida, pidin lihtsalt iga sammu sellest teest astuma teadlikult.

De Vries mängis oma klaviatuuriga ja ütles rõõmsalt: “Kodeerin kõigi suuremate süsteemide jaoks proteesis virtuaalsed rakendused eri värvidega. Mõni päev harjutamist ja see muutub sinu jaoks täiesti loomulikuks. Pea lihtsalt meeles, et mõni kogemus aktiveerib korraga kaks või enam süsteemi…nii et kui sa kellegagi muusika taustal armatsed, aga ei taha, et muusika su tähelepanu endale võtaks, siis vaata, et sa punast nuppu allapoole liigutad, mitte sinist.” Ta vaatas üles ja nägi mu nägu. “Hei, ära muretse. Saad selle pärast uuesti üles liigutada, kui vea teed. Või meelt muudad.”

3

Sydneys oli kell üheksa õhtul, kui lennuk maad puutus. Kell üheksa laupäeva õhtul. Sõitsin rongiga kesklinna, lootes sealt jõuda koju viiva liinini, kuid kui nägin Linnahalli peatuses rahvamasse kogunemas, panin ma oma kohvri hoiukappi ja järgnesin neile tänavale.

Olin pärast viirust mõned korrad linnas käinud, kuid mitte kunagi öösel. Tundus, nagu oleksin saabunud koju, pärast poolt eluaega teises riigis, pärast üksikvangistust võõral territooriumil. Kõik ajas segadusse, ühel või teisel moel. Tundsin elevat déjà vu´d nähes hooneid, mis näisid olevalt truult säilinud, ent siiski ei olnud päris sellised nagu ma neid mäletasin, ja tundsin tühjust iga kord kui keerasin ümber nurga, et leida mõni eriline koht, pood või märk, mida mäletasin lapsepõlvest, kuid mida enam olemas ei olnud.

Seisin pubi ukse taga, piisavalt lähedal, et tunda, kuidas muusika mu kõrvakiledel väriseb. Nägin sees inimesi naermas, tantsimas, joomas, näod säramas alkoholist ja heast seltskonnast. Mõnda äratas elule mõte võimalikust vägivallast, teisi lubadus seksist.

Ma võiksin sinna pilti nüüd ise sisse astuda. Tuhk, mille alla maailm oli olnud maetud, oli nüüd kadunud. Võisin minna, kuhu iganes soovisin. Peaaegu suutsin koguni tunda tuha surnud nõbusid - uuesti sündinud võrgustiku harmoonias, vibreerimas muusikaga ja oma hingekaaslaste kohtumisest - mu koljus ringi liikumas, anudes, et ma nad elavate maale endaga kaasa võtaksin.

Astusin mõne sammu edasi, siis segas mind miski, mida silmanurgast nägin. Põiktänaval pubi kõrval kükitas seina ääres 10- või 12-aastane poiss, kes langetas oma pea kilekotti. Pärast paari sissehingamist vaatas ta üles, surnud silmad säramas, näol naeratus niisama õnnis kui orkestridirigendil.

Taganesin.

Keegi puudutas mind õlast. Keerasin ümber ja nägin meest endale näkku naeratamas. “Jeesus armastab sind, vennas! Sinu otsingud on lõpule jõudnud!” Ta surus mulle brošüüri pihku. Vaatasin talle näkku ja tema seisund oli mulle ilmselge: ta oli leidnud viisi tahtlikult leuenkefaliini toota, seda ise teadmata. Niisiis uskus ta, et tema õnnelikkuse taga on mingi jumalik allikas. Tundsin, kuidas mu rinnus pitsitab õudus ja haletsus. Mina vähemalt olin oma kasvajast teadlik. Ja isegi see perses eluga laps põiktänavas teadis, et ta lihtsalt nuusutas liimi.

Ja inimesed pubis? Kas nemad teadsid, mida nad tegid? Muusika, seltskond, alkohol, seks…kus oli piir? Millal muutus õigustatud õnnetunne millekski nii tühjaks ja patoloogiliseks nagu see oli tolle mehe jaoks?

Komberdasin eemale ja suundusin tagasi jaama poole. Kõikjal mu ümber olid inimesed, kes naersid, kisasid, hoidsid üksteisel käest, suudlesid…ja ma vaatasin neid justkui vigaseid anatoomilisi kujusid, mis avaldasid mulle tuhat üksteisega põimunud lihast, mis töötasid koos kerge täpsusega. Õnnelikkuse masinavärk minu sees tundis ennast ära, uuesti ja uuesti.

Mul polnud enam kahtlustki, et Durrani oli minu koljusse tõepoolest toppinud iga viimase kui kübeme inimese võimekusest rõõmu tunda. Et midagigi sellest aga enda omaks tunnistada, pidin alla neelama asjaolu - sügavamalt kui kasvaja oli mind seda tegema sundinud - et õnnetunne iseenesest ei tähenda midagi. Elu ilma selleta on talumatu, aga õnnetundest üksi ei piisa. Olin vaba valimaks ise selle põhjused - ja nende põhjuste üle õnnelik olema - aga ükskõik, mida ma nüüd tundsin, olles vaevaliselt oma uue mina ellu kutsunud, jäi ikka võimalus, et kõik mu valikud olid olnud valed.

* * * *

Kindlustusfirma andis mulle aega aasta lõpuni, et end kokku võtta. Kui mu iga-aastane psühholoogiline ülevaatus näitab, et Durrani ravi oli edukas - olenemata sellest, kas ma olin omale töökoha leidnud või mitte - visatakse mind palju vähemleebete sotsiaalhüvede rüppe, mille jäänused minu jaoks veel alles olid. Niisiis koperdasin ma valguses ringi, püüdes leida kindlamat jalgealust.

Esimesel päeval tagasi kodus, ärkasin koidikul. Istusin telefoniga maha ja hakkasin kaevama. Mu vana interneti tööruum oli arhiveeritud. Praeguste hindade juures oleks selle säilitamine maksnud umbes kümme senti aastas, ja mu kontol oli endiselt $36.20 jagu krediiti. Kogu andmefossiil oli ühes tükis liikunud firmast firmasse läbi nelja ülevõtmise ja ühinemise. Töötasin läbi hulga tööriistu, et vananenud andmeformaate dekodeerida, püüdes tirida fragmente mu möödunud elust olevikku, kuni sellega jätkamine muutus liiga valusaks.

Järgmisel päeval veetsin kaksteist tundi korterit kraamides ja iga nurka küürides, kuulates vanu alla laetud njari´sid, peatudes vaid selleks et oma hundiisu rahuldada. Ja kuigi ma oleksin võinud oma maitsemeeled timmida 12-aastasele soolasõltlasele omaseks, tegin valiku - täiesti ebamasohhistliku ja pigem pragmaatilise kui moraalse - ihaleda ei midagi mürgisemat kui puuviljad.

Järgnevate nädalate jooksul võtsin kaalus mõnusa tempoga juurde, kuigi kui ma vaatasin ennast peeglist või kasutasin telefonis morfeeruvat tarkvara, taipasin, et ma võiksin olla õnnelik ükskõik missuguse kehaga. Andmebaasis pidi olema inimesi väga erinevate ideaalkehadega, või kes olid surnud täiesti rahulolevana oma tegeliku välimuse üle.

Valisin taas pragmatismi. Mul oli palju vaja järele teha ja ma ei tahtnud 55-selt surra südameinfarkti, kui seda vähegi vältida sain. Polnud mõtet fikseeruda kättesaamatule või absurdsele. Niisiis morfeerisin ma end rasvunuks ja panin sellele hindeks nulli. Schwarzeneggeri välimusega tegin sama. Valisin saleda kiitsaka keha - täiesti reaalselt saavutatava, nagu tarkvara kinnitas - ja märkisin selle hindeks 16 20st. Siis hakkasin jooksma.

Algul võtsin seda rahulikult ja kuigi klammerdusin pildi külge, kus lapsena kerge vaevaga mööda tänavaid tormasin, olin ettevaatlik, et liikumisest saadav nauding ei maskeeriks vigastuste valu. Kui ma longates apteeki linimenti otsima läksin, leidsin, et nad müüvad miskit, mida nimetatakse prostaglandiini modulaatoriteks, põletikuvastaseid osakesi, mis väidetavalt vähendavad kahju, pidurdamata seejuures elutähtsaid tervenemisprotsesse. Olin skeptiline, kuid see kraam tundus siiski toimivat. Esimene kuu oli küll valus, kuid loomulik paistetus ei teinud mind sandiks ega muutnud mind ka pimedaks märkidele, mis viitasid lihase rebendile.

Kui viimaks mu süda, kopsud ja sääremarjad said oma atrofeerunud seisust välja tiritud, oli see mõnus. Ma jooksin igal hommikul tunni, põigates kohalikesse tagatänavatesse, ja pühapäeva pärastlõunati tegin tervele linnale ringi peale. Ma ei sundinud ennast aina kiiremaid aegu saavutama. Mul ei olnud mingeidki atleetlikke ambitsioone. Tahtsin lihtsalt oma vabadust ära kasutada.

Varsti muutus jooksmine kui selline sujuvaks tervikuks. Võisin nautida südame põksumist ja tunnetada oma jäsemeid liikumises, võisin lasta neil detailidel taanduda rahulolusuminaks ja lihtsalt vaadelda ümbritsevat maastikku, justkui rongiga sõites. Ja olles oma keha taas endale tagasi saanud, hakkasin ükshaaval tagasi võtma ka linnaosi. Metsatukkadest, mis kinnitusid Lane Cove’i jõele, kuni Parramatta Roadi lõpmatule inetusele, käisin Sydney risti-põiki läbi nagu hullumeelne avastaja, kes mähkis maastiku nähtamatutesse geoteetilistesse joontesse ning imasin selle siis oma pealuusse. Tormasin üle sildade Gladesville´is ja Iron Cove´is, Pyrmontis, Meadowbankis ja sadamas endas, õrritades laudu mu jalge all järele andma.

Oli hetki, mil kannatasin kahtlustes, ma ei olnud endorfiinidest purjus - nii karmilt ma end tagant ei sundinud - kuid siiski tundus see liiga hea et olla tõsi. Kas see oligi liiminuusutamine? Võib-olla on kümned tuhanded põlvkonnad mu esivanemaid saanud samasuguse naudingu jahipidamisest, ohu eest põgenemisest ja ellujäämise nimel oma territooriumi kaardistamisest, aga minu jaoks oli see lihtsalt vaimustav meelelahutus.

Siiski ei petnud ma ennast ja ei teinud kellelegi haiget. Hukkunud lapselt oma seest korjasin need reeglid välja ja jooksin aina edasi.

* * * *

Kolmkümmend oli puberteedi läbimiseks huvitav aeg. Viirus ei olnud mind otseselt kastreerinud, küll aga võtnud seksuaalsetelt piltidelt, genitaalselt stimulatsioonilt ja orgasmilt naudingu. Ja olles osaliselt uppi löönud hormonaalsed juhteteed, mis hüpotalamusest allapoole liikusid, ei jäänud mulle alles midagi, mida võiks seksuaalse funktsioneerimisena kirjeldada. Mu keha vabanes spermast sporaadiliste rõõmutute spasmidena ja ilma normaalse libestita, mida eesnääre erutusel vabastaks, rebis iga tahtmatu ejakulatsioon mu kuseteid.

Kui see kõik muutus, oli see intensiivne - isegi minu võrdlemisi nõdrameelses seksuaalses seisundis. Võrreldes märgade unenägude klaasikildudega oli masturbatsioon lausa uskumatult imeline ja leidsin, et ei soovi sugugi sekkuda, et mõnutunnet allapoole tuua. Seda muret aga, et see oleks röövinud mult huvi päris asja vastu, ei olnud. Leidsin end tänaval inimesi täiesti avalikult vahtimas, poodides ja rongil, kuni suutsin tänu tahtejõule, puhtale hirmule ja proteesi manipuleerimisele sellest harjumusest vabaneda.

Võrgustik oli mind teinud biseksuaalseks ja kuigi tõmbasin kiirelt kirenäitajad madalamale kui mu andebaasi kõige enam mehi ihalevatel doonoritel, kui tuli aeg valida, kas olla hetero või gei, vajusin vesiliiva. Mu võrgustik ei olnud mingi populatsiooni keskmine. Kui oleks, ei oleks minu enda jäänukid suutnud kuidagi sellele jõule vastu panna, vastupidiselt Durrani lootustele. Seega ei olnud ma vaid 10 või 15 protsenti gei - mõlemad variandid olid pidevalt võrdse jõuga minu ees ja mõte kumbki elimineerida tundus niivõrd häiriv ja moonutav, justkui oleksin ma mõlemal viisil aastakümneid elanud.

Oli see lihtsalt proteesi viis end kaitsta või osaliselt minu enda reaktsioon? Pole õrna ainugi. Olin enne viirust olnud täiesti aseksuaalne 12-aastane. Olin alati eeldanud, et olin hetero ja kindlasti olin mõnd tüdrukut kenaks pidanud, kuid mingeid armunud pilke või iharat amelemist, mis seda puhtalt esteetilist arvamust oleks kinnitanud, ei olnud. Otsisin üles uusimad uuringud, kuid kõik geneetilised väited, mida ma mäletasin varasemast, olid ümber lükatud. Niisiis, isegi kui mu seksuaalsus oli sünnist saati olnud kindel, ei olnud võimalik ühegi vereprooviga mulle öelda, kes ma oleksin pidanud olema. Otsisin üles isegi oma ravieelsed MRT-d, aga nende resolutsioon ei olnud piisav, et anda mulle ühest neuroanatoomilist vastust.

Ma ei tahtnud olla biseksuaalne. Olin liiga vana, et teismelisena katsetama hakata. Tahtsin kindlust, tahtsin kindlat alust. Tahtsin olla monogaamne - ja isegi kui monogaamia mitte kellegi jaoks lihtne ei ole, ei olnud see põhjus end koormata tarbetute takistustega. Keda niisiis peaksin ma jahtima? Teadsin, kumb valik mu elu lihtsamaks teeks…aga kui lõpuks loeb vaid see, missugune 4000 doonorist mind kergema vastupanu teed tõmbab, kelle elu ma siis elama peaksin?

Võib-olla oli see kõik tühine. Olin 30-aastane neitsi, vaimuhaiguse minevikuga, ilma rahata, ilma väljavaadeteta, ilma sotsiaalsete oskusteta - võisin lihtsalt keerata kõrgemale rahuldustaseme, mida mulle pakkus mu praegune ainus valik, ja lasta kõigel muul fantaasiasse hajuda. Ma ei petnud ennast, ma ei teinud kellelegi liiga. Minu võimuses oli mitte tahtagi midagi enamat.

* * * *

Olin seda raamatupoodi, mis Leichhardti tänaval asus, mitu korda ka varem näinud. Ühel pühapäeval juunis, kui ma sörkides selle vaateaknal Robert Musili raamatut “Omadusteta mees” nägin, pidin ma peatuma ja naerma.

Talveniiskuses voolasin higist, seega ei astunud ma sisse raamatut ostma. Küll aga piilusin läbi akna poeletti ja märkasin silti “Otsime abilist”.

Erioskusi mittevajava töö leidmine oli kohutav - töötuse üldmäär oli 15 protsenti, noorte seas veel kolm korda kõrgem, seega eeldasin, et igale tööle on peale minu veel tuhatkond kandidaati, kes olid nooremad, odavamad, tugevamad ja sertifitseeritult täiemõistuslikud. Aga kuigi ma olin jätkanud online-õppega, ei jõudnud ma sellega mitte kiiresti eikuhugi, vaid pigem aeglaselt kõikjale. Kõik erialasuunad, mis olid mind lapsena haaranud, olid sajakordseks laienenud. Ja kuigi protees andis mulle piiramatu energia ja entusiasmi, oli seda siiski liiga palju, et ühe elueaga selgeks saada. Teadsin, et pean 90 protsendist oma huvidest loobuma, kui tahtsin kunagi üldse karjääri valida, kuid seni ei olnud ma suutnud seda noatera piisavalt teravaks uhta.

Naasesin raamatupoodi esmaspäeval, jalutades sinna Peteshami jaama poolt. Olin oma enesekindluse oludele vastavaks timminud, kuid kuuldes, et teisi kandidaate ei ole, tõusis see spontaanselt. Omanik oli kuuekümnendates ja just oma seljale liiga teinud. Ta vajas kedagi, kes kaste veaks ja letti valvaks, kui ta ise mujal hõivatud oli. Olin temaga aus ja ütlesin, et lapsepõlvehaigus jättis mulle neuroloogilise vigastuse, millest alles hiljuti taastusin.

Ta võttis mu korrapealt tööle, kuuks ajaks katsetama. Stardipalk oli täpselt sama, mida kindlustusfirma mulle pakkunud oli, kuid pärast katseaja lõppu pidi see veidi tõusma.

Töö ei olnud raske ja omanik ei pannud pahaks, kui vaiksematel hetkedel tagatoas raamatut lugesin. Mõnes mõttes tundsin end kui taevas - kümme tuhat raamatut ja ei mingeid ligipääsutasusid - kuid teinekord tundsin hirmu, et see rõõm võib lahustuda. Lugesin innukalt ja tundsin, et vähemalt ühel tasandil suutsin teha selgeid otsuseid: suutsin eristada kohmakaid kirjanikke osavatest, ausaid võltsidest, igavaid inspireeritutest. Protees tahtis aga endiselt, et ma kõike naudiksin, kõike hindaksin, hõljuksin tolmuseid raamaturiiuleid pidi eikellegina, Paabeli raamatukogu kummitusena.

* * * *

Ta astus raamatupoodi kaks minutit pärast avamist, kevade esimesel päeval. Jälgides teda raamatuid sirvimas, püüdsin selgelt läbi mõelda, mis tagajärjed võivad kaasneda sellega, mida kavatsesin teha. Nädalaid olin ma olnud viis tundi päevas leti taga ja kogu selle inimkontakti keskel olin ma lootnud…midagi. Mitte metsikut ja mõlemapoolset armastust esimesest pilgust, vaid lihtsalt mingitki märki ühisest huvist, pisikestki tõendit, et ma võisin ihaldada ühte inimest teistest rohkem.

Seda polnud juhtunud. Mõni klient flirtis leebelt, kuid ma nägin, et selles polnud midagi erilist, see oli lihtsalt teatud viisakus, ja ma ei tundnud selle vastusena midagi muud, kui tundsin ära nende ebatavalise ja formaalse kombekuse. Ja kuigi võisin nagu iga möödakäija ära tunda, kes oli tavamõistes hea välja nägemisega, kes paistis müstiline, vaimuks või sarmikas, kes säras nooruslikult ja kellest kiirgus maailma tarkust…oli mul sellest üsna ükskõik. Need 4000 olid kõik armastanud väga erinevaid inimesi ja sinna alla mahtusid kogu inimkonna äärmuslikult erinevad omadused. See ei saanud muutuda enne kui ma ise midagi sümmeetria muutmiseks tegin.

Nii olen viimase nädala jooksul vedanud kõik seotud süsteemid proteesis alla 3-4ni. Jälgida inimesi oli muutunud vaevalt põnevamaks kui jälgida puutükki. Nüüd, üksi poes selle suvaliselt välja valitud võõraga, keerasin nuppe aeglaselt kõrgemale. Pidin võitlema positiivse tagasisidega - mida kõrgemad olid seaded, seda enam tahtsin neid tõsta, kuid olin omale eelnevalt piirid paika pannud ja jäin neile kindlaks.

Selleks ajaks, kui neiu oli kaks raamatut välja valinud ja letile lähenenud, tundis pool minust võidurõõmu, pool häbi. Olin viimaks ometi võrgustikule puhtalt pihta saanud ja see, mida ma naist nähes tundsin, tundus ehtne. Ja kui kõik, mida ma selle nimel tegema pidin oli kalkuleeritud, kunstlik, kummaline ja võõrastav…ei olnud mul muud võimalust.

Naeratasin, kui ta raamatud ostis, ja tema naeratas soojalt vastu. See polnud küll pulma- või kihlasõrmus, kuid olin endale lubanud, et iga hinna eest ma ponnistama ei hakka. See oli lihtsalt esimene samm: kedagi märgata, panna kedagi massist esile tõusma. Välja kutsuda võisin ma ka kümnenda, sajanda temasarnase naise.

Ma ütlesin: “Kas tahaksid tulla mõnikord kohvi jooma?”

Ta näis üllatunud, kuid mitte solvunud. Kõhklev, kuid vähemalt natukegi küsimusest meelitatud. Ja kuigi olin valmis selleks, et öeldud sõnad tulemust ei too, saatis miski mu peas olevatest varemetest mu südamesse valunoole, kui vaatlesin teda otsustamas. Kui killukegi sellest oleks mu näost näha, oleks ta viinud mu lähima loomaarsti juurde, et mind magama panna.

Ta ütles: “See oleks kena. Mu nimi, muide, on Julia.”

“Mina olen Mark.” Surusime kätt.

“Millal su tööpäev lõppeb?”

“Täna? Kell üheksa.”

“Ahaa.”

Ma ütlesin: “Või kuidas oleks lõunaga? Mis kell sa lõunatad?”

“Üks.” Ta kõhkles. “Siin lähedal on üks koht...tööriistapoe kõrval.”

“See kõlab hästi.”

Julia naeratas. “Siis kohtume seal. Kümme minutit läbi või nii. Okei?”

Noogutasin. Ta pööras ringi ja kõndis välja. Vaatasin pikalt talle järele, hüpnotiseeritud, hirmul, elevil. Ma mõtlesin - see on lihtne. Igaüks saab hakkama. Nagu hingamine.

Hakkasin hingeldama. Ma olin emotsionaalselt alaarenenud pubekas ja ta taipaks seda esimese viie minutiga. Või veel hullem, ta avastaks mu peast 4000 täiskasvanud meest, kes mulle oma nõu pakuvad.

Läksin vetsu oksendama.

* * * *

Julia rääkis mulle, et peab mõni kvartal eemal riidepoodi. “Sa oled raamatupoes uus, kas pole?

“Jah.”

“Mida sa varem tegid?”

“Olin kaua aega töötu.”

“Kui kaua?”

“Sellest ajast peale, kui veel õppisin.”

Ta tegi grimassi. “See on kriminaalne, kas pole? Noh, mina annan oma panuse. Jagan töökohta, poole kohaga.”

“Tõesti? Ja kuidas see on?”

“Imetore. Ma pean silmas seda, et mul on vedanud, et sellel ametikohal on palk piisav, et ka poolega sellest toime tulla.” Ta naeris. “Enamik inimesi eeldab, et kasvatan lapsi. Justkui see oleks ainus põhjus.”

“Sulle lihtsalt meeldib, et sul on aega?”

“Just. Aeg on oluline. Mulle ei meeldi kiirustada.”

Kaks päeva hiljem sõime taas lõunat ja järgmisel nädalal veel kaks korda. Ta rääkis oma poest, reisist Lõuna Ameerikasse, õest, kes paranes rinnavähist. Peaaegu oleksin omaenda pikalt vindunud kasvajat maininud, kuid lisaks hirmule, mida kõike see võib kaasa tuua, oleks see kõlanud ka kui palve end haletsema hakata. Kodus istusin kui telefoni külge liimitud - ma ei oodanud kõnet, vaid vaatasin uudiseid, et mul oleks kindlasti rääkida millestki peale iseenda. Kes on sinu lemmik laulja/näitleja/kunstnik/kirjanik? Pole aimugi.

Mu pea oli täis kujutluspilte Juliast. Tahtsin teada, kuidas ta veedab iga sekundit oma päevast. Tahtsin, et ta oleks õnnelik. Tahtsin, et tal oleks turvaline. Miks? Sest olin ta välja valinud. Aga…miks tundsin ma tungi üldse kedagi valida? Sest lõpuks, see üks asi, mis kõiki doonoreid ühendas oli fakt, et üle kõige ihaldasid nad ja hoolisid vaid ühest kindlast inimesest. Miks? See tuli evolutsioonist. Igaühte, keda sa nägid, ei olnud võimalik aidata ja kaitsta, isegi keppida mitte. Ja nende kahe asjaolu kombinatsioon oli tõestatult olnud efektiivne oma geenide edasikandmiseks. Minu emotsioonidel olid seega samad eellased kui kõigil teistel. Mida muud ma võiksingi soovida?

Aga kuidas ma saan teeselda, et ma tunnen Julia vastu midagi tõelist, kui mul pruugiks oma peas ükskõik mis hetkel vaid paari nupukest liigutada, et kõik need tunded kaoks? Isegi kui mu tunded olid nii tugevad, et mind juhtimispuldist eemale hoida…

Oli päevi, mil mõtlesin, et see on kõigi jaoks samamoodi. Inimesed teevad otsuseid, mis põhinevad poolenisti juhusel, et kellegagi tuttavaks saada ja sellest kõik algabki. Mõnel öösel istusin tundide viisi üleval, justkui tehes endast haledat orja või ohtlikku kinnisideede kandjat. Kas ma võiksin Julia juures avastada midagi, mis mind eemale peletaks, kui olen ta nüüd välja valinud? Või midagi, mis minus vähimagi hukkamõistu esile kutsub? Ja kui ta otsustab mu maha jätta, mis siis saab?

Me käisime õhtustamas, siis jagasime taksot. Suudlesin teda hüvastijätuks uksemademel. Tagasi oma korteris lehitsesin internetis seksiõpetusi, mõeldes, kui lootusetu on varjata oma täielikku kogenematust. Kõik tundus anatoomiliselt võimatu. Vajaksin kuut aastat võimlemistunde, et isegi misjonäripoosiga toime tulla. Ma keeldusin masturbeerimast temaga kohtumisest alates. Mõte, et kujutleksin teda ette ilma tema loata, tundus mõeldamatu, andestamatu. Kui ma vastu ei pidanud, lebasin koidikuni ärkvel, püüdes mõista seda lõksu, mille olin ise endale üles seadnud ja püüdes aru saada, miks ma ei tahtnud sellest vabaneda.

* * * *

Julia kummardus ja suudles mind higiselt. “See oli mõnus mõte.” Ta ronis mu pealt maha ja heitis voodile.

Olin viimased kümme minutit veetnud sinist kontrollnuppu liigutades, püüdes hoiduda orgasmist ja samal ajal erektsiooni säilitades. Olin kuulnud arvutimängudest, millel on täpselt sama eesmärk. Nüüd keerasin indigo põhja, et lähedustunne minus tugevamalt säraks. Ja kui ma talle silma vaatasin, teadsin, et ta nägi selle efekti minus. Ta silitas käega mu põske. “Sa oled üks armas mees. Kas teadsid seda?”

Ma ütlesin: “Ma pean sulle midagi ütlema.” Kullake? Ma olen nukk, ma olen robot, ma olen friik.

“Mida?”

Ma ei suutnud rääkida. Tal tundus lõbus ning ta suudles mind. “Ma tean, et sa oled gei. See on okei, see ei häiri mind.”

“Ma ei ole gei.” Enam. Kuigi oleksin võinud olla.

Julia kortsutas kulmu. “Gei, biseksuaalne…mul on ükskõik. Ausalt.”

Rohkem ei oleks mul vaja vastuseid manipuleerida. Kõik see kujundas mu proteesi ja mõne nädalaga suudaksin selle ise tegutsema jätta. Ja siis tunneksin täiesti loomulikult kõike, mida praegu veel pean valima.

Ma ütlesin: “Mul oli vähk, kui ma olin kaheteistkümnene.”

Rääkisin talle kõik ära. Vaadates tema nägu, nägin hirmu, siis aina suuremat kahtlust. “Sa ei usu mind?”

Ta vastas viivitades: “Sa räägid seda nii muuseas. Kaheksateist aastat? Kuidas saad sa lihtsalt niisama öelda “Ma kaotasin kaheksateist aastat”?”

“Kuidas ma peaksin seda siis ütlema? Ma ei soovi, et sa mind haletsed. Tahan lihtsalt, et sa mõistaksid.”

Jõudes päevani, mil teda kohtasin, tundsin, kuidas mu kõht hirmust krampi tõmbub, kuid jätkasin jutustamist. Pärast paari sekundit nägin tema silmades pisaraid ja tundsin justkui mind oleks pussitatud.

“Anna andeks. Ma ei tahtnud sulle haiget teha.” Ma ei teadnud, kas peaksin teda embama või lihtsalt ära minema. Hoidsin pilku temal, kuigi tuba keerles ringi.

Ta naeratas. “Mille eest sa vabandad? Sa valisid mind. Mina valisin sinu. Meie mõlema jaoks oleks see võinud teisiti olla, aga ei olnud.” Ta sirutas minu poole ja võttis mu käe. “Ei olnud.”

* * * *

Julial olid laupäevad vabad, kuid mina pidin kaheksast tööl olema. Uniselt suudles ta mind hüvastijätuks, kui ma kell kuus lahkusin. Terve tee koju kõndisin õhus.

Naeratasin vist igaühele, kes poodi astus, kui lollakas, kuid ma vaevu nägin neid. Kujutlesin tulevikku. Ma ei olnud kummagi oma vanemaga juba üheksa aastat rääkinud. Nad isegi ei teadnud Durrani ravist. Nüüd tundus aga võimalik seda kõike parandada. Võiksin nende juurde minna ja öelda: see on teie poeg, surnuist üles tõusnud. Kõik need aastad tagasi te siiski päästsite mu elu.

Koju jõudes ootas mind telefonis sõnum Julialt. Lükkasin selle vaatamise edasi, kuni olin toidu pliidile pannud. End ootama sundimises oli midagi perversselt nauditavalt. Kujutlesin ootusärevalt tema nägu, tema häält.

Vajutasin sõnumi mängima. Tema nägu ei olnud päris selline nagu olin kujutlenud.

Osa sõnu läks mu kõrvust mööda ja vajutasin aina pausi ja kordust. Mulle jäid pähe üksikud fraasid. Liiga veider. Liiga haige. Mitte kellegi süü. Minu selgitused ei olnud eelmisel õhtul siiski päris kohale jõudnud. Nüüd oli tal aga aega järele mõelda ja ta ei olnud valmis astuma suhtesse 4000 surnud mehega.

Istusin põrandale, püüdes otsustada, mida tunda: valulainet, mis üle mu pea kokku lõi, või valida midagi paremat. Ma teadsin, et võin kujutleda proteesi nuppe ja teha end õnnelikuks - õnnelikuks, et olin jälle “vaba” ja õnnelikuks, et mul oli ilma temata parem…õnnelikuks, et Julial on ilma minuta parem. Või õnnelikuks lihtsalt sellest, et õnn ei tähendagi midagi ja kõik, mida selleks vaja oli, oli vaid lasta leuenkefaliinil mu aju üle ujutada.

Istusin seal pisaraid ja tatti näolt pühkides, kuni köögiviljad kõrbema läksid. Nende lõhn pani mu mõtlema kauteriseerimisest, haava kinnipõletamisest.

Lasin asjadel minna omasoodu, ma ei puutunud nuppe - juba teadmine, et võiksin seda teha, muutis kõike. Ja ma mõistsin, et isegi kui ma läheksin Luke De Vriesi juurde ja ütleksin: olen nüüd terve, võtke see tarkvara mult maha, ma ei taha enam valida…ei suudaks ma iialgi unustada, kust kõik, mida ma tunnen, pärit on.

* * * *

Eile tuli isa minu korterisse külla. Me ei rääkinud palju, aga ta ei olnud uuesti abiellunud ja naljatas, et peaksime koos klubidesse lantima minema.

Vähemalt ma loodan, et ta tegi nalja.

Teda vaadeldes ma mõtlesin: ta on minu peas olemas, minu ema samuti, ja kümme miljonit esivanemat, inimest, inimese eellast, nii kauget, et ei suuda neid kujutledagi. Mis vahet seal siis oli, et mul neid veel 4000 oli? Igaüks meist peab oma elu välja tahuma samast pärandist, mis on poolenisti universaalne, poolenisti ainulaadne, poolenisti teravdatud karmist looduslikust valikust, poolenisti pehmendatud juhuse vabadusega. Mina pidin neile detailidele vaid teravamalt otsa vaatama.

Ja ma võisin nii edasi minna, kõndides käänulisel piiril tähtsuseta õnne ja tähtsuseta õnnetuse vahel. Võib-olla mul oli vedanud. Võib-olla parim viis selles kitsas tsoonis püsida, oli selgelt näha, mis ootab kummalgi pool

Kui mu isa oli lahkumas, vaatas ta rõdult alla rahvast täis äärelinnale, Parramatta jõe poole, kus äravoolutorust immitses nähtavalt vette õli ja tänavaprügi ja aiajäänuseid. 

Ta küsis kõhklevalt. “Oled sa siinkandis õnnelik?”

Ma ütlesin: “Mulle meeldib siin.”