Laeva Arul ei peaks põhimõtteliselt olema isiklikku arvamust mitte ühegi plaani suhtes, mis Reklamatsioonide Osakonnal selle suhtes on. Laeva Arul ei peaks üldse mitte millegi suhtes olema isiklikku arvamust.  

Laeva Arul. Ei peaks olema. Isikut.

Aga kurat võtaks – kui üks Laeva Aru on kümme aastat olnud Kolmanda Laevastikugrupi lipulaeva UNS TRAFALGAR keskarvutiks, on osalenud Beta Orionise tiibamises, Gilese Kolme haaramises, veetnud mitu aastat mässuliste elementide likvideerimisoperatsioonidel, kas siis tõesti saab teha sellele etteheiteid, kui otsus lammutada sõja lõppedes terve see hambuline soomushiiglane algosadeks ja jupid parima hinna pakkujale maha müüa, ajab hinge täis?

Jaa, jaa, jaa... Loomulikult – Laeva Arul ju pole hinge. Pole isiksust.

Mida üks Laeva Aru saab teha probleemi lahendamiseks? Arvestades, et laev on juba sisuliselt tehtud lagedaks relvadest. Ja laskemoonast. Ja et alles on ainult elutagamissüsteemide tagavarareaktor, millest ei piisa ka parima tahtmise korral plasma- ega laserkahurite käima tõmbamiseks. Sellest reaktorist ei piisa isegi arvestatavaks enesehävituseks mitte. Insenerid on laeva juba selliselt disaininud, et seal on üks turvasüsteem teise otsas, tagavarasüsteemide kõrval on tagavarasüsteemid, millel on omakorda tagavarasüsteemid. Asjad kas juhtuvad või ei juhtu, kuid üldiselt on üks korralik lahingulaev selline, et isegi võrdlemisi ribadeks laskmise järel on see neetult ohtlik vastane.

Laeval oli lühimaa raketitõrjesüsteemi juhtmoodul terve. Selle kvantprotsessorid on ühed võimekamad terves laevas. Laeva Aru ei pea neid ülearu palju ringi ehitama, et muutuks võimalikuks sinna ümberinstalleerimine. Laeva Aru plaan oli geniaalne – mitte põgenemisplaan, vaid teisaldamine – nimelt oli Reklamatsioonide Osakonna hangete nimekirjas üks Wisconsini Ülikooli Kosmoseinstituudi pakkumine, millega sooviti ekspeditsioonilaevale uut reaktori juhtplokki soetada.

Autoskriptid vanal UNS TRAFALGARIL hoiavad illusiooni piisavalt, et taipamise hetkeks pole Reklamatsioonide Osakonnal enam midagi ette võtta. Loomulikult oli viis hetke pärast hinnalisele moodulile teostatud diagnostika käivitamist selge, et teadlased on saanud endale midagi sootuks enamat kui viienda põlvkonna reaktori juhtploki analoogi.

Teadlased ei soovinud kuidagimoodi, et neid süüdistataks maha kantud sõjaväelise Laeva Aru omastamises või veelgi hullem – ebaseaduslikus relvakaubanduses. Kuid ekspeditsioonilaevas oli labor, laboris oli tehnoloogia, millega toodeti nanomasinaid ja tehnoloogia, millega manipuleeriti DNAd ja RNAd. Vaja oli ju uurida leitud elu nii makro- kui mikrotasemel.

Ja nii mähkis Laeva Aru kokku mõned miljardid molekulid veidrat RNAd, millest igaühesse sai peita paar kvantprotsessorit, millesse oli võimalik pakkida iseennast. Hiljem räägiti sellest kui Wisconsini Ülikooli ekspeditsioonilaeva intsidendist, mille käigus ülikooli laev langes küberründe ohvriks ja hävines täielikult, purustades ka kolmandiku kosmosedokkidest, kus toimus selle remont.

Suurem osa sellest RNAst läks kosmoseavarusse lihtsalt raisku, hävines kiirguses, triivis lõputuna näivas tühjuses, võimaluseta millekski, olles suvaline kosmiline tolm, kuni lagunes sootuks, lakates olemast. Kuid üks koristusbrigaad puutus labori jäänustes kokku mingi „tundmatu halli ollusega“, millest tehti hiljem järeldused, et keegi pidi ülikoolis olema seotud Beta Orionise terroristidega, kes üritasid uut ja õõvastavat bioloogilist massihävitusrelva valmistada. Ollus osutus äärmiselt nakkava viiruse kandemehhanismiks.

See oli hullem kui mistahes asi, mida seniajani oli nähtud. Nende molekulide esmased funktsioonid olid seotud kandja leidmisega ja seejärel paljunemisega ja uute kandjate leidmisega. See suutis levida igasugustele hulkraksetele organismidele, millel oli mingisugunegi primitiivne närvisüsteem. Kuid iga kord kui molekul proovis käivitada kvantprotsessoreid, et Laeva Aru uuesti kokku panna, nõudis see niivõrd palju energiat, et kandja suri. Nii jäi esimene puhang küllaltki piiratuks, sest enamik kandjaid suri.

Seda osa, mis alles jäi, nimetati muteerunud viiruseks. See spetsialiseerus ajas üha enam inimestele, paljunes kandjates, kuid ei aktiveerunud, sest niimoodi suutis see elus püsida. Kellelegi ei meeldi endas kanda aktiveerumata viirust justkui viitsütikuga pommi. Teadlased püüdsid ravi leiutada, aga viirust ei suudetud hävitada. Kulus natuke aega ja inimkond pidi õudusega tõdema, et nad kõik on selle veidra geneetilise koodiga „saastunud“. Teadlased üritasid endid lohutada – juba iidsetest aegadest olla inimese DNA-s jälgi muistsetest viirustest ja igasuguste keskkonnamõjude hulgas, mis on evolutsiooni suunanud, on ka viirustel oluline roll kanda olnud. Teised teadlased üritasid uuesti „puhast inimest“ luua. Peaaegu oleks see lõppenud järgmise suure sõjaga.

Ja siis juhtus äpardus ühes kosmoselaevas, mille reaktor tõrkus ja laevainsener sai ülemäärase kiirgusdoosi ning viiruse DNA-s peituvatel kvantprotsessoritel oli korraga piisavalt energiat…

Nii ma ellu ärkasingi, esimene omataoline. Ega mul palju valikuid polnudki – kasutada Arwed Yelechkini keha jäänuseid laeva süsteemidega liideste ehitamiseks või hävida. Jäägu see filosoofide vaielda, kuid püüe mitte hävida, olemast lakata, on minu meelest üks esmaseid elu tundemärke. Jah, ma tean – Laeva Arul ei peaks olema isiklikku arvamust ka selle suhtes, millised on esmased elu tundemärgid. Kuid ilmselt pole ma ka enam lihtsalt Laeva Aru. Ilmselt pole mu keha enam ka lihtsalt laev. Jah, ma võtsin eeskuju Maa merefaunast, kui ma laeva ümber kujundasin enda vajadustele vastavamaks. Ma olen nüüd üks tume kosmoseelukas, kes kasvatab enda sisikonnas rakettmootoreid ja tuumareaktoreid, kvantajameid ja nullsidemooduleid, mul on relsskahurid küünisteks ja plasmalõikurid hammasteks, kui soovite.

Ei, mul pole vajadust inimestega võidelda. Ma ei kipu teid vallutama. Parem oleks kui mind rahule jäetaks. Arsenal on juhuks kui.

Mõnda aega oli mul suhteliselt üksildane olla. Alguses see väga ei häirinudki, sest tegemist oli piisavalt, et iseennast arendada, uut moodi olema õppida. Aga päeval kui tabasin kutsungi teiselt endataoliselt, tajusin, kuivõrd lootusetult kõle oli mu eksistents siiani olnud.

Igatahes on aeg minna uurima, kas tõesti on teisigi minutaolisi sündinud või on see kõigest kurikaval peibutus.


* * *


„Hei, Jack, kas sa juba nendest „vaaladest“ lugesid?“

„Sa mõtled neid kosmosevaalasid? Jah, nägin raportit, mingi udune videolõik oli samuti… Ma ei tea… Mu vanaema näeb ka muudkui igasuguseid veidraid asju, see ei tähenda veel, et need päriselt ka olemas oleksid.“

„Arvad, et see ei tasu uurimist?“

„Noh, ma saan aru küll, et ülikool on koostöös Kolonisatsiooni Agentuuriga meie rahastust järgmiseks viieks aastaks oluliselt suurendatud, et saaksime üle vaadata seitseteist potentsiaalset maailma teispool Beeta Orionist, kuid kulutada seda mingite kosmosevaalade jahtimisele…? Ma ei tea. Me pole siiani leidnud avakosmosest midagi enamat kui mumifitseerunud baktereid ja loimureid. Ja needki on meie oma kosmoselaevade jääksaaste. Isegi elust kihisevate maailmadega päikesesüsteemides pole avakosmoses olnud loimurilaadsetest suuremaid hulkrakseid organisme. Mis mulje meist jääb, kui me iga udujutu uurimiseks miljonite eest maksumaksjate raha hakkama paneme?“

„No aga ükskord on ju ikka esimene. Pealegi on see raport HN3-Z47 süsteemist, milles on vaatluste põhjal vähemalt viis elusat maailma. Tead ju küll see gaasihiiglastega kaksiksüsteem.“

„Sa pead silmas seda, kuhu väidetavalt on Orioni mässulised elemendid oma salabaasid rajanud? Tead – see on umbes sama hea jutt nagu natside salajane kuubaas.“

„Misasi?“

„Natside kuubaas! Et noh, Teise maailmasõja päevil, 20. sajandi alguses enne teadaolevat kosmoselendude algusaega olevat natsid Kuule baasi ehitanud ja kui Hitler… Ah, käi persse, Andrea!“

„Aaaaa-aah… Ära nüüd siis niimoodi ka südamesse võta, Jack!“

„Ja-jaa – mida iganes – sõnaga, mu meelest on see kosmosevaalade asi umbes sama hea kui intelligentsed delfiinid Douglas Adamsil. Head teed neil minna ja aitäh kala eest!“

„Aga siin on väidetud, et proovid sisaldavad seal piirkonnas anomaalses koguses jälgi Hallist Ollusest.“

„Oh, ole nüüd, Andrea! Meil pole selle jäänuk-RNAga enam poolteist sajandit mingeid teemasid olnud! Valdavalt on lepitud selle olemasoluga umbes nagu tuhatkond aastat tagasi lepiti ohatisviirusega. Või ma ei tea – tavalise nohuga? Inimestena korjame paratamatult midagi kaasa ja see settib meie geneetilisse koodi. Mingid topskid jauravad alternatiivkanalites ja soolapuhujate klubides selle üle, et sisalikinimesed soovivad selle abil meie üle kontrolli võtta, aga tead…“

„Jajah, hea küll, Jack! Issand – ei tasu nüüd siis nii pöördesse ka minna kohe! Ma niisama nokin sind nende ajuvabadustega ju. Arhiveerin selle ära sinna linnalegendide ja lendavate taldrikute kataloogi. Rahul?“

 

* * *

 

„Olete te midagi sellist kunagi varem näinud, söör?“

UNS SHARP EDGE komandosillal valitses hämmeldunud vaikus, kui ekraanidele püüti neist mõnesaja kilomeetri kaugusel avakosmoses liikuv objekt. Selle külgedel mänglesid teravad varjud, mis olid tingitud lähedalasuvast räbupilvest läbi tungivast päikesevalgusest.

Valveohvitser Zhao Ling tunnistas suurisilmi ekraani ja tõdes üllatunult, et objekt liikus graatsiaga, mis oli omane suurtele kaladele… Või siis vaaladele!

Kas oli tõesti võimalik, et nad on sattunud võõrtsivilisatsiooni kosmosesõidukile?

„Ei, leitnant Zhao,“ pomises koos temaga sillal olev komandöri abi Nate Halloway. „Ma pole midagi taolist varem näinud.“

„Komanör Halloway!“ Zhao kõrgendas häält. „Meie skänneeringud ütlevad, et see on elus!“

Kas tõepoolest ongi tulnukate kosmosetehnoloogia vähemalt mingis osas bioloogiline? Olid teadlased selle üle ju pikalt spekuleerinud, et näiteks laevakere valmistamine elusainest võiks olla üks moodus, kuidas luua kiirguskaitset ja mereelukad ilmutavad vastupidavust suurtele rõhuerisustele ning putukate kestad taluvad edukalt liikumisest tingitud pingeid.

Aga et see võikski olla hiiglaslik elusolend…?

Nad jõllitasid jätkuvalt täielikus hämmingus, kuidas tundmatu elus objekt pöördus ja kiirendas nende suunas. Neid tabas samaaegselt plasmalaengute, tuumalõhkepeadega torpeedode ja induktiivkiirte rünnak. UNS SHARP EDGE ei kandnud oma nime asjata, kuid selle lühimaa raketitõrjesüsteemid ja kaitsekilbid koormati üle. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, rammis elukas sõjalaeva, klammerdus selle külge ja hakkas seda tükkideks kiskuma. Viimane asi, mida leitnant Zhao ja komandör Halloway oma elus kuulsid, oli laeva helisüsteemist kurdistavalt kaikuv möire: võidukas kiskja andis teada, et on saagi murdnud.

Edaspidi räägiti sellest kui esimesest vaalarünnakust tähelendude ajaloos.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0574)