Juba aastaid on Estconi kavas kindlalt sees ka ulmekirjutamise töötuba, kus igaüks, kel vähegi tahtmist, saab näppu harjutada ning ühe muheda ulmejutu valmis kirjutada. Siiani on töötoa korraldamise taga olnud Maniakkide Tänav ning seega on üsna loogiline, et töötoa korraldus sarnaneb teise töötoaga, millele Maniakkide Tänav on elu sisse puhunud – Tartu ulmekirjutamise töötuba. Tartuga on juhtunud nii, et kui kokku satuvad vaid „vanad“  kirjutajad, kel  igaühel alati mitu poolikut juttu ning kuklas tiksuvat tähtaega, langeb originaalformaat ära. Nauditakse nohisev-klõbisevat intellektuaalset keskkonda, igaüks oma pooleliolevat lugu kirjutades. Udu talu inspireerivas õhkkonnas toimus aga kõik nii „nagu vanasti“. Peaaegu. Anomaalsete nüanssidega.

Minu jaoks oli käesolev Estcon viies või kuues ning iga kord olen osa võtnud ka kirjutamistoast. See on ju ometi mõnus viis aja veetmiseks! Olgu, neile, kes pole kunagi töötoa uksest sisse astunud, räägin korra igaks juhuks üle. Lisaks suurepärasele ajaveetmisvõimalusele, mida heas seltskonnas kirjutamine kindlasti pakub, püüdleb töötuba oma formaadiga arenguvõimaluse pakkumise ning autorite fantaasia sütitamise poole, kuid see kõik toimub umbes järgnevalt:

Iga kohale tulnud kirjutaja saab esmalt pakkuda välja ühe teema, millele võiks lugu looma hakata. Ei, see ei pea olema miski, mis sobib igal juhul otse pealkirjaks, vaid pigem üks ulmeline lausend, mis võiks kirjutajat suunama hakata. Teemasse on kirjutatud ka see lugu, milles tegelane teemalausendit vaid moka otsast parafraseerib. Küll aga võiks õhku paisatav teema olla vähemalt kolme sõna pikkune ning selgelt ulmelise sisuga.

Võiks. Alati nii lihtsalt ei lähe. Kui teemad koos, hääletatakse nende hulgast see õige. Nii nagu ikka demokraatia puhul – võidab see, mis arvatakse kõige vähem ebamugav olevat. Igaüks saab hääletada kõikide teemade poolt, mis talle endale kirjutamiskõlbulikud tunduvad. Seega on täitsa võimalik, et kümne osalejaga töötoas saab kaks mõnusamat teemat ühtmoodi kaheksa häält. Sel korral nii ei läinud. Need, kes end laupäeva eelõhtusel ajal õige varjualuseni vedasid, leidsid, et parim teema kirjutamiseks on teemamõtte „täielik puudumine“. Napilt jäi sellele alla „Kuus minutit vaakumit! Palju on sinu rekord?“ Kakskümmend minutit hiljem ning veel kümmekond minutit lisaaega hiljem oli meil kümme muhedat lugu. Nende hulgas nii fantaasialugusid kui teadusulmet, etnograafilisi kui tehnoloogilisi, puna-, sini- ja roheverelisi ning neid, mis kulgesid veretult.

Kuidas ma seda tean? Eks ikka seetõttu, et nüüd algas töötoa kõige põnevam osa. Igaüks meist sai oma loo ette lugeda ning teised esile tõsta puudujääke, ühiselt või ükshaaval iriseda, vigiseda, oma palju geniaalsemaid mõtteid välja käia. „Ega me sulle mingid sõbrad ole!“ ütleb töötoa moto bravuurikalt, kuid selle üsna tahumatu sildi taga kannab tegelikult just pigem hoolivust, et lugu, mis viimaks laiema lugejani jõuaks, oleks veel parem ja veavaesem. Seda kõike muidugi vaid juhul, kui autor sellega edasi tegeleda viitsib ning vähimatki avaldamissoovi üles näitab. Natuke liiga sageli alustab autor oma ettelugemist enda mahategemisega, et lugu on siit ja sealt poolik või… Ei! Me ei vabanda. Esimene mustand on alati sitt. Minul, sinul, temal ja neil teistel ka. Isegi suurim lausemeister suudab sellise kiirkirjutamise juures (kus paarikümne minutiga peab valmima alguse, lõpu, tegevustiku ja kulminatsiooniga lugu) kirjutada sinna sisse oma päeva lemmiksõna kordusi, jätta oluline tegelane või vaatenurk piisavalt lahti kirjutamata ning palju muid väiksemaid ja suuremaid vigu. Vigade üleskorjamine ja näpuga näitamine on kuulajate ülesanne ning nad tulevad sellega toime ka siis, kui autor ise ette vihjeid ei anna.

Siiani kirjeldatav on täiesti tavaline ulmekirjutamise töötoa kulg. Estconi töötuba on aga anomaalne just selle tõttu, mis nüüd järgnes. Need samad inimesed, kes mõni aeg varem olid lugusid kirjutanud, neid hiljem üheskoos analüüsinud, jagavad igal aastal omavahel välja ühe Anomaalia (ministalker, millel pole kujutatud mitte ulmesuurkuju käejälg, vaid jalajälg, võimalik, et siiski ulmesuurkuju oma, ehk isegi fiktsionaalse). Auhinda on jagatud siiski vaid viimasel neljal aastal ning kõik need miniatuursed kujutised on valminud Jana Raidma osavate sõrmede abil. Võitlus hinnalise auhinna nimel oli pingeline ning peaaegu viimase hetkeni verd ootama panev. Verd siiski sel korral ei olnud, pisaraid, hoolimata kriitikast, loodetavasti ka mitte, kuigi higistada sai kirjutamise ajal piisavalt. Esimese hääletuse tulemusena tekkis viik häältega 8:8 Heinrich Weinbergi ja Siim Veskimehe vahel. Kordushääletuse abil lahenes olukord Siim Veskimehe kasuks.

Vaikselt ja arglikult kolistan nüüd ka oma jala otsas lohisenud ämbrit. Kevadel, kui Veiko Belials ja Maniakkide tänav mulle ettepaneku tegid, et ma võiks sel korral ise kirjutamistuba läbi viia, ütlesin ma kiire ja sirgjoonelise „Absoluutselt!“ Esiteks on see äge, teiseks plaanisin ma nii ehk naa kohal olla nii suurkogunemisel kui ka selle kestel toimunud töötoas. Miks siis mitte seda ise ka läbi viia? Muhedaid kogemusi taolise töötoa läbiviimisest on samuti eluhariduse hulka kogunenud. Aga kui päev lähemale jõudis, hakkas vaikselt kummitama ka hirm, et äkki keegi ei tulegi. Sest mina ei ole Mant, kes autoriteedi ja olemusega inimesi kohale manab. Võimalik, et ta kasutab selleks neid samu võtteid, mida surnumanajad ta lugudes kasutavad – teise päeva õhtupoolikuks, või varasteks hommikutundideks (kell 11.00) nagu paljudel  varasematel aastatel, ilmselt ongi suurem osa kohalviibijaid veidi zombistunud olekus. Kõik see osutus aga alusetuks hirmuks. Maagiline kümme: meil oli 10 osalejat, mis moodustas peaaegu 10% kõikidest kohalviibijatest ning valmis 10 ülilaheda loo alget, mida oli mõnus kirjutada, muhe kuulata ja arvustada. Ma loodan, et teistelgi oli sama tore kui mul. Kümme (jälle see kümme!) minutit enne töötoa algust turgatas mulle aga pähe, et ma polnud hetkekski mõelnud lisakirjutusvahenditel. Oleks pidanud kodust peotäie pabereid ja pastakaid kotti viskama! Leidsime hunniku reklaamlehti, mille teine pool oli ju veel puhas ning isegi paar kirjapulka ilmus õigeks ajaks kuskilt välja. Kirjutamist see kokkuvõtteks ei seganud.

Kohtumiseni! Kui mitte enne, siis järgmisel Estconil koos kirjutades ja järgmist Anomaaliat välja andes.

Anomaalne allee ehk senijagatud Anomaaliad:

Anomaalia on suursugune ja traditsioonidega kirjandusauhind, mida jagatakse vaid parimatest parimatele. Kõik, kes vaevuvad tolle kolmepäevase ürituse raames kirjutamistuppa astuma ning loo kirja panema, on juba parimad. Leida see jaks magamata öö järgses hommikus või pärastlõunarammestuses! Leida inspiratsioon ja töötahe, et sealsamas ja kiiresti kirja panna lugu! Julgus, loo ettekandmiseks ning jõud kriitika kandmiseks! Ja nende, parimate, seast valitakse välja see üks, kes saab suursuguse auhinna, mis mahub kenasti tikutopsi, et koduteel ära ei kaoks.

Anomaalia füüsilise kuju looja: Jana Raidma

Ajalooürikute ja rahvaarhiivide tarvis olgu siinkohal välja toodud kõik, kes siiani on hinnalise auhinna koju viinud:

2016 – Siim Veskimees

2017 – Mann Loper

2018 – Mairi Laurik

2019 – Siim Veskimees

Ühel päeval on see nimekiri mitmete lehekülgede pikkune ning sellest võib leida kümneid ja kümneid autoreid, kelle teosed on lugejate südameid lummanud! Praegugi saaks juba paraja allee jagu lugusid ja autoreid, kui iga Estconi kirjutamistoas kirja pandud lugu tuule üles riputada ja lugejaile kättesaadavaks teha.