Sulbi

1. augustil 2019 on ameerika 19. sajandi kirjandusklassiku Herman Melville’i 200. sünniaastapäev, mispuhul on paslik heita pilk sellele, kuidas ta kuulsaim romaan «Moby Dick» (1851) on elanud edasi 20. sajandi ulmekirjanduses ja filmides.

Üldiselt ju Melville’i ulmekirjanikuks ei peeta ning vaid nelja kirjanikku lühipala on 20. sajandil mitmesse ajaloolisse õuduskirjanduse ülevaateantoloogiasse võetud. Ometi on «Moby Dicki» jäetud jalajäljed ulmes nii tohutud, et nende kaardistamine vajaks raamatu mahtu monograafiat. Sest lisaks otsesematele mõjudele ja viidetele eksisteerib ju veel alateadlik mõjutamine ning kuna ulmekirjanduse üks keskseid motiive – kosmosereis – on ju otseselt välja kasvanud mereromaanist (internetist jäi silma pealkiri «The Stars Are Isles: Moby-Dick’s Enduring Influence on Science Fiction», kuigi sellenimelist raamatut ega uurimust valmiskujul siiski tuvastada ei õnnestunud) ja merekirjanduse tekstikorpuses on «Moby Dickil» vaieldamatult keskne koht.

vaal

 

Eesti keeles

Juhan Lohki ja Ülo Pootsi tõlkes eesti keeles kaks korda (Varamu sarjas 1974 ja EPLi romaaniklassika seerias 2007) ilmunud maailmakirjanduse tähtteos on enamikul tänastest eestlastest kindlasti lugemata. See sõltuvalt trükilaost 500–600 lk paks tellis on küll enamikus kodudes olemas, vanemaealise raamaturiiuliga peredes just selles hallikasvalges ümbrispaberis Varamu versioon ning moodsamates ja nooremates peredes endiselt kilesse pakituna Päevalehe raamatusarja väljaanne.

Ise mäletan, et jõudsin selleni kunagi lapsena kaunis loomulikku teed mööda: «Seiklusjutte maalt ja merelt» sarja põnevad raamatud said ühel hetkel loetud (kes see ikka mingeid Nils Holgerssone või perekonnatuid või kahtesid kapteneid või Pantrikuru vange lugeda viitsib...) ning selle seeria kõrval riiulis oli Varamu. Eks šokk oli suur ja püüdsin lapsena sellest igati aru saada, et mis on Eesti raamatumaailmas juhtunud, kui nii laheda väljanägemisega raamatusarja järel on välja antud midagi nii okseleajavalt tuima ja raskepärast. Alles hiljem olen aru saanud, et nii Varamu sarja sisulised valikud kui ka seeria kujundus oli 1970ndate noorte intellektuaalide meelest maailma tipptase. Eks seda kujunduslikku «tipptaset» näeme «25 Eesti kaunima raamatu» konkursil siiamaani – traditsiooni nime kandev zombi on visa surema.

eesti

Igatahes oli paras üleminek ja šokk ju ka Melville’i raamatu sisu. Ja ilmselt ta mul toona, 10–12-aastasena ka kolmandal või neljandal leheküljel pooleli jäi. Hiljem olen suurte pingutustega suutnud ta siiski läbi töötada ja noh... eks tunded ole kahetised: ühest küljest on raamat muidugi lummav ja see kinnisideelik sihikindlus ning pöörasus kuidagi hirmutav, teose vägivaldne ja klaustrofoobiline atmosfäär paiguti parimate õudusromaanide tasemel, teisalt on tema lugemine selline klassikaline 19. sajandi romaani kallal hammaste murdmine. Aga miskipärast tõmbab mind regulaarselt üle paari aasta ikka tagasi selle tänapäevase kiirtoiduga harjunud inimese jaoks parajat peavalu valmistava lugemiskogemuse ehk siis 19. sajandi romaani juurde, olgu autoriks siis Wilkie Collins, Thackeray, Dickens, Hugo, Hawthorne, kapten Marryat, Ch. Reade, Mayne Reid, õed Brontë’d, Balzac, Dostojevski või teised.

Melville’i raamat on 1999. aastal ilmunud Jana Linnarti tõlkes ka Erseni Illustreeritud klassikavaramu sarjas 240 leheküljel lühendatud väljaandena, mis tähendas siis umbes 120 suure kirjaga sisulehekülge ja teist 120 mustvalget illustratsiooni. Selle väljaande sünopsis võtab nende jaoks, kes teosega tuttavad pole, raamatu sisu hästi kokku: «Noor kooliõpetaja Ishmael läheb seiklusi otsides tööle vaalapüügilaevale. Koos oma ootamatu sõbra, pärismaalasest harpuuniküti Queequegiga, läheb ta laevale Pequod, mille kapteniks on salapärane Ahab. Kuid Ahabi huvitab ainult kättemaks suurele Valgele Vaalale Moby Dickile, kes kord varem oli Ahabil jala otsast rebinud. Järgneb kohutav vaalajaht, mille vältel Ishmaeli seiklusjanust saab meeleheitlik soov ellu jääda.»

queequeg

Nagu juba öeldud ei pretendeeri järgnev lühike visand ammendavale ülevaatele «Moby Dicki» teemade ja motiivide kasutamisest ulmekirjanduses ja -filmides, vaid toob täiesti mittekronoloogilises järjekorras välja mõned üksikud ehk kõige eredamad näited, millele igaüks oma lugemuse ja filmivaatamise pagasi pealt oskab kindlasti lisa nimetada.

 

Ulmekirjandus

Melville’i teose mõjusid ulmes on juba seepärast raske kaardistada, et – nagu märgitud – võivad need mõjud avalduda läbi alateadvuslike seoste, aga ka üsna pinnapealsete ja juhuslike viidete. Ühest küljest tugineb kogu kosmosereiside ja -avastuste ulme ju suuresti Suurte geograafiliste avastuste (16.–19. saj) traditsioonile ning jutustusile neist reisidest, teisalt mere- ja piraadikirjanduse klassikale (Defoe, Smollett, Marryat, Melville, Ballantyne, Verne, Stevenson, Conrad jt), nii et lihtsustatult öeldes võib igas teises või kolmandas selleteemalises ulmetekstis leiduda kübeke Melville’i või grammike Conradit. Kuna «Moby Dick» on eelkõige siiski ju mitte seiklusjutt vaalapüüdjate põnevast elust, vaid ohtrate piibliallusioonidega allegooria, on võimalik selle motiive leida ka ulmetekstidest, mis väliste tunnuste järgi mingi paralleelina pähe ei turgatagi.

Alustame kasvõi meilgi ilmunud Robert Silverbergi jutust «Armunud Ishmael» (Ishmael in Love; 1970, ek. 1994 autorikogus «Maa teine vari»), mis algab lausega «Kutsuge mind Ishmaeliks» ehk siis täpselt samuti nagu Melville’i romaangi. Kui välja arvata, et Silverbergi minajutustajaks on intelligentne delfiin, siis rohkem ülearu otseseid paralleele siit vast ei leia, aga tasub meelde jätta, et neid nimeseoseid leiab Melville’i loominguga ulmest palju. Otsige kasvõi välja, mitmes ulmeteoses figureerib tegelane või mõni muu olend või planeet vms, mille nimi on näiteks Queequeg. Ja ei maksa unustada ka Poul Andersoni juttu «Mu nimi on Joe» (1957, ek. 1978 Horisondis ja 2008 autorikogus «Taevarahvas»), mille originaalpealkiri on ju «Call Me Joe» (nagu Melville’i romaani algussõnad «Call me Ishmael») ning milles leidub juba rohkem «Moby Dicki» teemasid kõnetavaid ulmelises kastmes motiive.

anderson

Üldiselt on Melville’i romaani Valge vaal kui arhetüüpne ulmeteose koletis, teda jälitav ja temast kinnisidee-sõltuvuses olev kapten Ahab aga annab kätte klassikalise antikangelase tüübi. Üha veidramaks muutuva inimsuhete kliimaga vaalapüügilaev Pequod on aga tüüpiline kirjandusliku narrilaeva-motiivi näide. Et Melville seob oma romaanis sujuvalt kokku ratsionalistlikud seletused, romantismile iseloomuliku avatuse ja suured tunded ning sinna krooniks täiesti seletamatu, on olemuslikult kõige klassikalisem 20. sajandi ulmekirjanduse kokteil. Vähemalt väidavad nii John Clute ja Peter Nicholls oma ulmeentsüklopeedias.

Üks tuntumaid romaane, mis «Moby Dicki» teemasid läbi ulmeprisma käsitleb, on kindlasti Uue laine ulme suurkuju Samuel R. Delany «Nova» (1968), mida on nimetatud Melville’i romaani teadlikuks läbikirjutuseks moodsas ulmevõtmes. Romaanis on olemas pea kõik «Moby Dicki» olulisemad motiivid, kuigi veidi muudetud ja võõral kujul. Ma ei vaevugi endale vaimset koloskoopiat tegema ning püüdma tõlkida kirjandusteadlaste kunstkeelt, aga Salvatore Proietti on oma 2013. aasta artiklis «In the Shadow of No Whales: Rewriting Moby-Dick in Samuel R. Delany's Nova» selle kokku võtnud nõnda: «Most elements of Moby-Dick are present in Nova, albeit estranged and altered: captain, crew, artist-figure as narrator, ocean, quest, polyphony, cultural encyclopedism, even the doubloon (in the shape of tarot cards). Only the whale is transmuted into an elusive substance, an ambiguously all-significant absence, comparable to Melville’s «whiteness of the whale». More than any other recent work of science fiction, Delany’s novel achieves a kind of epic of cosmopolitanism, combining race, sexuality, and politics, that grasps at the totality of Melville’s Moby-Dick.» Hoolimata lingvistilisest eputamisest on õnneks üsna hästi aru saada, mida Proietti kunstliku keerukusega püüab ütelda.

nova

Üsna otseseks kummarduseks Melville’ile peetakse Roger Zelazny auhinnatud pikka jutustust «The Doors of His Face, the Lamps of His Mouth» (1965), milles ohtrate mütoloogiliste viidetega küllastatud leviaatanijaht on viidud äärmiselt fantastilisele ja ebateaduslikult kujutatud Veenusele. Sarnaselt Melville’ile on seegi tekst ajuti üsna hämar, konkreetne jaht merekoletisele ei ole lõpptulemuse mõttes vast olulinegi. Otsene järg Melville’i romaanile on aga ulmekirjanduse suurmeistri Philip José Farmeri romaan «The Wind Whales of Ishmael» (1971), milles Melville’i romaani minajutustaja transporditakse kaugesse tulevikku, kus õhusõidukeilt peetakse jahti tuulevaaladele. Farmeri romaan on talle omaselt kirjutatud mängulises pulp-seikluse vormis ning ei võta end ülearu tõsiselt.

windwhales

Noore Bruce Sterlingi debüütromaan «Involution Ocean» (1977) on jällegi üsna otsene kummardus Melville’i «Moby Dickile»: Nullaqua nimelisel veeta planeedil jahitakse hiidsuures kraatris asuval tolmuookeanil tolmuvaaladeks nimetatud elukaid.

sterling

Veidi vähem tuntud ulmekirjaniku T. J. Bassi meisterlik romaan «The Godwhale» (1974) kujutab kaugtulevikku, kus inimkonda teenida sooviv hüljatud ookeanisügavusi uuriv küborgvaal ärkab pikaajalisest unest ning avastab veealuseks eluks kohastunud inimliigi. Keeruka struktuuriga romaan käsitleb vaalaliste intelligentseks muutumise temaatikat ja uute inimliigi vormide lähenemist neile. Kaudsemalt on Melville’i motiive nähtud ka Vonda N. McIntyre’ romaanis «Superluminal» (1983), mis keskendub kaugtuleviku kosmosereiside ajastul valgusest kiiremini lendavate laevade pilootide muutumisele inimesest küborgiks, säilitades seejuures oma inimlikkuse. McIntyre on seda kõike käsitlenud tugevas feminismi soustis. Melville’i postmodernistlikuks pastišiks on nimetatud ka John Kesseli auhinnatud lühiromaani «Another Orphan» (1982), aga jäägu see otsustada neile, kes suudavad Kesseli proosat lugeda. Mina eriti ei suuda.

godwhale

Väljaspool ingliskeelset maailma tavatsetakse Melville’ist mõjutatud tekstide kuulsaimaks näiteks tuua Stanisław Lemi «Solarist» (1961, ek. 1989 ja 2005), kus müütilise vaala rolli võtab tekstis üle terve võõrmaailma ookean. Solarise uurimisjaama hallutsinatoorne atmosfäär meenutab vägagi tuntavalt Melville’i romaani vaalalaeva üha sürreaalsemaks muutuvat keskkonda.

solaris

Ja veidi moodsamate ulmetekstidega lõpetades mainigem siin ära ehk tänase briti ulme paipoisi China Miéville’i 2012. aasta nooremale publikule kaubastatud aurupungilikku romaani «Railsea», mille postapokalüptilisel maastikul asendab ookeani tohutu «rööpameri», millel kapten Ahabit meenutav rongijuht jahib hiiglaslikku Suurt Valget Mutti, kelle tegevus ohustab rööpamere toimimist.

railsea

 

Ulmefilmid

Joseph D. Andriano rõhutab oma monograafias «Immortal Monster: the Mythological Evolution of the Fantastic Beast In Modern Fiction and Film» (1999), et Moby Dicki nime kandev Valge vaal on ameerika kirjanduses moodsa merekoletise prototüüp. Iiobi raamatus kirjeldatud behemoti ja leviaatani müüdil on Melville’i romaanis keskne roll, aga samuti jätkub see läbi «Moby Dicki» ju ka filmides: võtkem näiteks kasvõi Steven Spielbergi «Lõuad» (1975), mis baseerub Peter Benchley samanimelisel romaanil (Jaws; 1974, ek. 1995), või «King Kongi» filmisari, mille obsessiivne suhe koletise ja tema jälitaja vahel ning küsimus, kumb kumba õieti jälitab, annab kenasti aimu sellegi motiivi algupärast.

jaws

Melville’i «Moby Dicki» ekraniseeringutest peaks kindlasti mainima kõige tuntumat ja klassikalisemat ehk siis 1956. aasta John Hustoni versiooni, mille stsenaariumi kirjutas Huston kahasse tollal oma kuulsuse tippu jõudnud Ray Bradbury’ga, kellel oli endagi kontos nii mõnigi obsessiivsest suhtest merekoletisega rääkiv lugu («Udusireen» (The Fog Horn; 1951, ek. 1987, 2000)).

udusireen

Bradbury seos selle filmiga väljendus veel aastakümneid hiljemgi tema enda uutes tekstides.  Avaldas ta ju 1992. aastal romaani «Green Shadows, White Whale», mis on fiktsionaalne lugu ta enda viibimisest Iirimaal, läbisaamisest türanliku lavastaja Hustoniga ning filmi stsenaariumi kirjutamisest 1953–1954.

whitewhale

Tema ja Hustoni probleemsetest suhetest valmis ka telefilm «Mardus» (Banshee; 1986) «The Ray Bradbury Theater» sarjas mis baseerus ta enda kaks aastat varasemal lühilool ning kus legendaarse lavastaja prototüüpi kehastas Peter O’Toole. Bradbury ise avaldas aga aastal 2007 lühiromaani «Leviathan ’99», milles «Moby Dicki» sündmused on viidud kosmosesse, kus kinnisidee küüsis laevakapten jälitab komeeti, mis ta omal ajal pimedaks tegi.

leviathan

Melville’i motiivide väljendust ulmefilmis on nähtud otseselt ka Stanley Kubricku klassikalises «2001: Kosmoseodüsseias» (1968). Selline pingeline õuduslugu või thriller kosmoselaevas on kui kummitava maja õudusjutt selle lisandusega, et oht ähvardab ka väljastpoolt. Kubricku filmis on hullunud ja kinnisidee küüsis kapten Ahabi rollis muidugi laeva ülekäte läinud arvuti HAL 9000, mis inimesi kõikjal laevas oma põleva silmaga juhtpaneelilt jälgib, nii nagu oli Ahab pea omnipresentne karakter Melville’i romaanis, kelle eest polnud pääsu üheski Pequodi koridoris ega nurgakeses. Oma eksimatuses kindel, läheb HAL ometi korrast ära ja hakkab jukerdama. Kapten Ahabi kujutamine küberneetilise organismina ei olegi midagi ülearu kohatut, kuna ka Melville kirjeldab teda rohkem kui ühes kohas metalsena, pronksisena, kes kasutab meeskonnaga suhtlemisel üsna masinlikku keelt ja sõnavara, on oma sihi- ja järjekindluses veidi robotlikki.

2001

Ridley Scotti kosmiline õudusfilm «Tulnukas» (Alien; 1979) laenab samuti rohkelt motiive «Moby Dickist», samuti tolle loo atmosfäärist ja tegelaste üha närvilisemaks muutuvast käitumisest. Esmakordselt just Scotti linaloos tekib paralleel purjelaeva ahistavalt kitsaste koridoridega laevakeres sügaval allpool veepiiri ja kosmoselaeva metalselt kõledate ja pimedate koridoridega – Scott demonstreerib meile otsest seost: klaustroobiline paanikaefekt tekib sama. Ka selles filmis muutub inimelu väärtus ekspeditsiooni eesmärgi kõrval tühiseks, nagu Ahabi vaalalaeval. Nostromo päästepaadis krüogeenilises unes laevalt põgeneb Ellen Ripley on kui surmaune laadses tardumuses Ishmael oma sõbra Queequegi kirstul.

alien

«Tulnukas» näitab meile ilmekalt kätte kõik need nüansid, mille poolest kosmoselaevu saab pea ideaalselt võrrelda omaaegsete purjelaevadega, aga ei saa peaaegu üldse võrrelda erinevate õhusõidukitega, olgu teemaks siis lennu pikkus, pardale võetavate inimeste hulk, nende toimetulek ja hierarhiline organiseeritus pikema aja vältel, kuni selleni välja, et sarnaselt merel sõitvale laevale saab ka kosmoselaev mootorid seisata ja triivida, lennuk aga mitte kuidagi. Kui lisada siia veel «Moby Dickis» leiduvad ohtrad ookeani võrdlused taevalaotusega, laeva marsruudi määramine taevatähtede abil kuni selleni välja, et Melville kirjeldab Valget vaala kohati kui kosmoselaeva, mis suudab jõuda taevalaotusest kaugemale, selle taha, siis peaks olema selge, miks nii palju kosmoseulmet on šnitti võtnud just «Moby Dickist». Jäägu siin ajapuudusel põhjalikumalt kirjeldamata, kuid saagu ära markeeritud ka rohked paralleelid, mis tekivad Melville’i romaani ja Scotti filmi kõiksugu seksuaalsusse puutuvaid, vägistamist, uue elu sündi ning fallilisi ja vaginaalseid sümboleid võrreldes. Ja neid on uurijad välja toonud ikka hulgi, nii et tööpõld psühhoanalüütikuile on neis teostes lai. Ka on kerged tekkima paralleelid Tulnuka ja Valge vaala kui pea täiuslikult funktsioneeriva bioloogilise organismi, looduse loodud masinavärgi vahel.

alien2

Tihti parimaks peetavas «Star Treki» saaga filmis «Star Trek II: The Wrath of Khan» (1982) tsiteerib filmi nimitegelane Khan pikki lõike otseselt kapten Ahabi teksti. Tegelikult ongi see film kõige otsesem «Moby Dicki» lugu ülekantuna kosmilisesse keskkonda. Khani raamaturiiulis SS Botany Bay kajutis näeme nii Melville’i teost, John Miltoni «Kaotatud paradiisi» kui ka muud kirjandusklassikat.

botanybay

Jane Hinds leiab oma artiklis «The Wrath of Ahab; or, Herman Melville Meets Gene Roddenberry» (1997), et tegu on kõige otsesema «Moby Dicki» loo ümberjutustusega ja sarnaselt Melville’ile seab ka see film kahtluse alla inimkonna üldise progressi ja headuse, mõjudes näiteks üsna emersonlikku filosoofiat esindava «The Next Generationi» kõrval pigem tragöödiana.

Ricardo Montalbani kehastatud ja kättemaksu nimel admiral Kirki jälitav Khan tsiteerib pea sõna-sõnalt Melville’i antikangelast: «I'll chase him round the moons of Nibia and round the Antares Maelstrom and round perdition's flames before I give him up!» Ahabi tsitaat on: «I'll chase him round Good Hope, and round the Horn, and round the Norway Maelstrom, and round perdition's flames before I give him up!» Ja see pole filmi jooksul ainus selline kord. Igatahes on nende ette võetud ekspeditsioonid äärmiselt sarnased, kus jällegi on meeskonna heaolu ja ellujäämine suurema eesmärgi et mitte öelda kinnisidee nimel ohvriks toodud.

67266495 277132933158113 3943004028991963136 n

Ulmefilme ja telesarju, millest leiab otsesemaid või kaudsemaid viiteid Herman Melville’i «Moby Dickile», eksisteerib muidugi leegion. Viiteid sellele leiab nii «Salatoimikute» seeriatest aga ka «Futurama» osadest: nii saab «Futurama» seerias «Möbius Dick» (2011) Leela kinnisideeks jahtida neljamõõtmelist kosmosevaala. 2011. aasta fantasyfilmis «Age of the Dragons» jahivad Ishmaeli ja Ahabi nimelised tegelased oma kättemaksuretkel aga suurt Valget lohet ning Pequod on seal soomustatud kuivamaalaev.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ilmselt on Herman Melville’i «Moby Dick» kõige rohkem ulmekirjandust ja -filme mõjutanud mitteulmeline raamat ning väärib sellisena ka ulmehuviliste tähelepanu ja tänu. Ilma selleta oleks nii ulme, aga laiemalt kogu 20. sajandi pop- ning süvakultuur vaesem ja teistsugusem.

 

Filminduse osas tuginesin suuresti Jaquelin Elliotti lühiuurimisele «The Leviathan and The Cyborg: The Influence of Moby-Dick in Sci-Fi Horror Films» (2012).

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0886)