„Püsti tõusta, kohus tuleb!“

Umbses ruumis viibib kõigest kümmekond inimest: kohtualune konvoeerijatega, kaks tunnistajat, noor piirkonnavolinik, advokaat, prokurör ning kaks praktikanti Saraatovi juurakõrgkoolist. Kohtuasi on täiesti tavapärane.

„Kodanik D., olles ebakaines olekus, ronis tuletõrjeredeli kaudu aknast sisse naiskodanik M. korterisse, kes ise oli läinud poodi leiva järele. D. võttis korterist 48 rubla väärtuses raha ja väärisesemeid, need on: 1967. aastal toodetud magnetofon „Majak“, telefoniaparaat ja puust lillevaas Hohloma maalinguga. Ta sidus kõik selle laudlinasse kompsu ja üritas vargust toime panna. Kuid libastus trepist alla joostes, kukkus ja murdis jala. Kära peale välja tulnud naabrid kutsusid miilitsaüksuse, mis toimetaski varga jaoskonda, kus talle osutati hädavajalikku meditsiiniabi. Kodanik D. keeldub ennast süüdi tunnistamast, viidates sellele, et oli purjus.

Kohtuasja materjalid on esitatud Moskva linna Serpuhhovi jaoskonnale.

Ettekande koostas nooremleitnant Ivašov, N. I.“

Kohus langetab otsuse, mõistes süüalusele paragrahvi 158 „Vargus sissemurdmisega“ alusel neli aastat vabadusekaotust tavalise režiimiga koloonias. Süüalune hüppab püsti ja karjub: „Ma pole süüdi! Kurivaim eksitas…“

Kik-ke-ri-kii!

Jälle seesama unenägu… On vast needus! Juba kolmas kord viimase nädala jooksul. Kuidagi ei saa korralikult välja magada… See oli mu esimene kohtuasi. Millegi erilisega ma tookord silma ei paistnud, meelde jäi see vaid sellepärast, et oli esimene ja… viimane – tolles maailmas. Aga tarekese aknaluukide vahelt tungib juba sisse päike ja kõditab sooja kiirega mu ripsmeid. Ei taha veel tõusta…

Kik-ke-ri-kii!

Uuhh… löön selle kuke maha! Kohe täna ütlen Jagaale, et ta kukest suppi keedaks. Ei mingit kaastunnet miilitsatöötajate vastu – äratab, raisk, kell viis hommikul!

„Nikituška-a…“

No nii, kus eidest räägid, seal…! Kohe ütleb, et ma, kaunike, üles tõuseksin, et hommikusöök on laual, et tsaari paberid on õhtust saadik läbi vaatamata, ja laseb aga muudkui edasi… Hauda ajab ta mu oma hoolitsusega.

„Nikituška-a… Tõuse üles, kaunike, hommikusöök on juba laual. Samovar keeb, pliinikesed on kuumad ja ma tõin keldrist hapukoort. Sest muidu… tead ju küll, tsaari paberid vedelevad eilsest saadik läbi vaatamata. Pole hea… Sest muidu võib ju tsaar-isake veel vihastadagi, ta on meil karistama kange, ei jää sulle pead õlgadele, sa meie kaunis kotkas.“

„Oh, vanaemake…“ Ringutasin kireva lapiteki all magusasti. „Miks sa mind siis kohe varahommikust saadik hirmutad? Meie Gorohhil on terve kuningriigi peale üksainus miilitsa nooremleitnant. Kui mind enam ei ole, kes siis veel siin töötama hakkaks?“

„Ära mitte räägigi, tuvike, peale sinu pole kindlasti kedagi,“ toetas mind armulikult Baba Jagaa, kuid ajas oma joru kindlalt edasi: „Aga sina tõuse ikkagi. Ega’s sa unustanud, et Griška koos Nikiškaga eilsest saadik kongis istuvad, sinu asjaarutust ootavad?“

Vaat nii… Kui mitte üht-, siis teistviisi saab eit ikka oma tahtmise. Eks ma vaidlengi ju rohkem nagu moepärast. Selge see, et rohkem magada niikuinii ei õnnestu. Olgu peale, lähen söön, mis seal on kokku keeratud – ja asja kallale. Nikiška ja Griška – need on kaks tolgust naaberkülast Podberjozovkast. Eile lakkusid ennast sõbramehe juures mõdu täis ja kukkusid möödujatega norima. Aga meie rahvas pole siin argade killast, nad sidusid jobud kinni ja tassisid külmakambrisse. Noh, eks tüübid veetsid öökese kongis, said kaineks ja võtsid aru pähe. Tuleb nad välja lasta kus kurat, Mitjai annab mõlemale vastu kukalt ja las lähevad puhta südametunnistusega vabadusse. Tõusin püsti, lükkasin akna valla ja tegin mõned kiired võimlemisharjutused. Kui hea!... Pesin ennast kausis, võtsin naela otsast puhta ristpistes tikitud rätiku, kuivatasin ennast ära, tõmbasin vormi selga ja läksin alla. Mu perenaisuke askeldas laia laua ääres. Valgele laudlinale oli valmis seatud tõeline pidusöök – tohutu mägi pliine, kaks kaussi – meega ja hapukoorega, leotatud jõhvikad napakeses, kannutäis sooja piima ja muidugi ka samovar.

„Noh, vanaemake, sa oled mul lihtsalt suurepärane!“ Andsin eidekese põsele matsuga musi ja potsatasin pingile. „Kohe söön ja asun siis kähku tegutsema. Mitjai pole veel tulnud?“

„Kuidas siis pole tulnud, kaunike? Istus juba enne kukelaulu tare juures, ootas sind.“

„Tulen… kohe tulen…“ matsutasin mina.

Jagaa istus pingile ahju ette, vahtides mind ainiti oma härda pilguga. Pean tunnistama, et tsaar ilmutas haruldast läbinägelikkust, kui mu nimelt Baba Jagaa juurde korterisse pani. Vanaeit igavles juba ammugi üksinda, polnud tal elu seeski olnud meest, lapsi ega kohustusi – eks ta siis valas oma kulutamata jäänud emaliku õrnuse minu peale välja. Lisaks oli ta uurimise asjus lihtsalt hindamatu informaator. Kust ta kõike seda teada sai – minu pea küll ei võta…

„Nikituška… Olen ikka küsida tahtnud, et miks sa igal hommikul täies paraadrõivas lauda tuled, ah?“

„Mitte täies… mundrikuub ja vormimüts on eeskojas. Aga vormi on tarvis soliidsuse mõttes. Sa ju tead neid tsaari kullereid küll – juba enne kukke ja koitu murravad oma depeššidega sisse. Ei saa ma ju neile särgis ja aluspükstes vastu minna? Pärast ei austa mind enam keegi.“

Ma valetasin. Miilitsavorm oli lihtsalt see vähene, mis mind veel sidus minu maailmaga. Nüüd juba peaaegu kaks kuud tagasi juhtus see, et mind heideti siia muinasjutumaale, kes teab millisesse kuningriiki, ning ma viibin siin harjumuspärases seaduse ja korra kaitseteenistuses. Elan pealinnas, siinsete arusaamade kohaselt suurlinnas nimega Lukoškino. Riigis valitseb tsaar Gorohh, paksu musta habemega turske mees, kes pole just rumal ja kellel on progressiivne ellusuhtumine. Kui ta teada sai, kes ma olen ja millega tegelen, tegi ta kohe ettepaneku luua pealinna miilitsavalitsus ja mind sinna vojevoodiks määrata. Tõsi küll, vojevooditseda pole mul eriti kellegi üle. Kui mitte just Mitjai… See poiss anti mulle pealekauba, paluti asjaga kurssi viia. Ise on ta talupoegade hulgast, kakskümmend kolm aastat vana, pikkust kaks meetrit ja õlgade laiust poolteist, jõudu mõõtmatult, julgust rohkemgi veel, ainus, millest puudu jääb – see on mõistus. Igas muus mõttes oivaline käsutäitja ja kuulab mu korraldusi nagu oma ema sõna.

„Nikituška,“ katkestas eit mu mõlgutused, kiirel sammul akna juurde sibades, „aga sul oligi õigus, näe, juba need häbematud tulevadki! Paistab, et tsaari juures juhtus jälle midagi! Oh-oh-oh, seda meie, patuste, elu küll… Ei lasta rahulikult süüagi.“

„Olgu pealegi…“ Lükkasin meekausi eemale. „Muti, tee mulle ruttu klaasike teed, siis aga, olgu mis on, las tulevad sisse.“

Akna tagant kostis katkendlikku häältekära.

„Nonoh, lase mööda, lampjalg! Meil on tsaari korraldus.“

„Küll kannatab,“ vastas häirimatult ustava Mitjai bass, „isake miilitsavojevood suvatseb alles hommikust süüa.“

„Kas sina, külamats, tuled meile siin käske jagama? Tahad tappa saada või?!“

Vestlus katkes kahe tuhmi mütsatusega. Tõusin pingilt püsti – tavaliselt kukub sellise mütsuga maha inimkeha.

„Hoia ja kaitse…“ hakkas Jagaa sebima, jälle akna juurde joostes. „Ega ta, õnnetu, neid ometi maha löönud? Ei…  Näe, tassib kaevu juurde, pani sinna pikali, kohe valab veega üle. Vahi-vahi, Nikituška, hakkasidki liigutama!“

„Lähen nüüd. Aitäh soola-leiva eest, perenaisuke. Keeruta, kuidas tahes, aga ikkagi tuleb tööle asuda. Jah, aga mis meil lõunaks on?“

„Tuurapirukad.“

„M-m… suurepärane! Pane kõrvale, kui peaksin hiljemaks jääma. Saan täna palka.“

„Aga sina, kullake, topi raha sügavale põue, varastavad veel ära kurjal tunnil…“

„Miilitsaleitnandilt? Ära aja naerma, eideke!“ Haarasin kähku eeskojast vormikuue ja -mütsi ning astusin trepile.

„Tervist, isake.“

„Terekest, Mitjai. Keda sa seal kastad?“

„Näh, tsaari holopid on siin. Tahtsid teie armulikkusega kokku saada. Küll ma neile rääkisin, küll seletasin, et vojevood suvatseb parajasti hommikust süüa, aga kas siis nemad kuulavad! Lase meid kohe tema juurde, räägivad, muidu teeme tare maatasa! Noh, küll ma siis proovisin ikka nii ja naa, ikka heaga ja kummardustega…“

„Valevorst oled sa, Mitka,“ kääksatasin rahulolevalt. „Hea küll, loputa neid veelkord, las ütlevad, milleks tulid.“

Mu paarimees kallas helde käega kummalegi veel pangetäie vett kaela. Uhked sõnumitoojad nägid nüüd välja nagu porilombis mõnulevad sead.

„Aa… ah… halasta, isake! Kristuse nimel, kutsu ometi see värdjas ära. Me ju asja pärast…“

„Viisakus ennekõike!“ märkisin õpetlikult. „Näe, väraval ripub teade: kodanike vastuvõtt algab kell 9.00. Aga praegu on alles pool seitse. Milleks siis rabistada?“

„Aga asi on ju kiire, tsaari käsk,“ ajas üks meestest ennast üles, teine aga jäigi maha istuma, suu lahti, ja kontrollis sõrmega viimase kui hamba olukorda. „Meie tsaar palub sul viivitamatult lossi tulla, riigikassas tuli neil suur vargus ilmsiks. Kolmsada kuldtšervoonetsit oleks nagu lehm keelega ära tõmmanud!“

„No lehm ei puutu siin küll päris kindlasti asjasse,“ mühatasin mina.

Kolmas vargus kahe nädala jooksul. Eelmised polnud nii silmatorkavad ja tsaar ei hakanud nende pärast kära tegema, arvates, et küllap pistis ise kuskile oma võtmed ja krüsopraasiga sõrmuse. Nüüd on tema kõrgeaususel siis kannatus katkenud, tähendab…

Tsaari tare on tohutult suur – neli korrust! Linnas, kus enamik taresid hädavaevu maapinnast kõrgemale ulatub, avaldab see muljet. Vihma polnud, tänu jumalale, ammu sadanud, tee oli kuiv ja me jõudsime suhteliselt kiiresti kohale. Ratsa oleks muidugi veel kiiremini saanud, aga siinkandis on prestiiž kõige tähtsam. Võimukandjana viidi mind tsaar-isakese kutsel alati kohale vankril, millele oli monteeritud spetsiaalne tugitoolitaoline moodustis. Selleks olime Mitjaiga tabureti külge seljatoe naelutanud, selle õlgedesse mässinud ja vaibaga katnud – tulemus polnud troonist halvem. Nähes mind uhkelt kõrgumas niisugusel harukordse istmega vankril, krabasid talumehed ja käsitöölised kähku mütsid peast, kummardasid ja lõid risti ette. Vankumatutele vahimeestele alatasa jalgu jäädes sebis värava juures ringi duumadjakk Filimon. Tavaliselt oligi see tema, kes mulle iga kuu kümme tšervoonetsit välja luges, kontrollides need kolm korda üle ja üritades sokutada vanu, kulunud rahasid. Djakk oli kõhn, pikk, vilavate silmade, kitsehabeme ja riiaka loomuga mees.

„Kus kuradid sind nii kaua ringi kandsid?!“ kargas ta kohe kallale, isegi mu maharonimist ära ootamata.

„Aga kus on teie „tere, seltsimees piirkonnavolinik“?“

„No tere-tere, nuuskurvojevood. Valitseja on ennast juba täitsa ära väsitanud, karjub, trambib jalgu, aga sind pole ikka veel!“

„Ega’s teil üksi ole tarvis, väljakutseid on terve hulk, kõigeks ei jätku inimesi…“ hakkasin harjumuspäraselt pomisema, aga Filimoni juba nii lihtsalt alt ei tõmba.

„Küll oled sina alles kaval, leitnant. Vaata ette, kui isakese kannatus katkeb, siis ripud päevakese kaagil, lähed targemaks!“

Kui juhus tekib, annan talle tingimata vastu nina, kuid praegu polnud selleks veel sobiv aeg ega koht. Läksime trepist üles. Tsaar ootas mind peasaalis kolmandal korrusel. Kui me sisse astusime, mõõtis ta sammudega põrandat ühest aknast teiseni.

„Astu sisse, Nikita Ivanovitš… Ootasin sind. Ja sina kasi välja!“

„Aga, isake… kuidas nii… kes siis su targad sõnad kirja paneb? Hoidku selle eest, mõni mõte võib ju kaotsi minna.“

„Kasi välja!“ möiratas valitseja, võttes djaki suunas skeptriga hoogu, kuid too jõudis uksest välja sibada.

Jaa, tema kõrguse meeleolu pole just kõige parem. Sellises seisundis on Gorohh tõesti karmivõitu ja arveõiendustel kiire.

„Mind rööviti,“ kurtis ta tuhmilt.

„Kuulsin. Rääkige järjekorras.“ Istusin pingile ja lõin märkmeploki lahti. „Millised väärtesemed on kadunud?“

„Sa ei tea või?!“

„Kuulge, kumb meist kahest on uurija – kas teie või mina?!“ Juba miilitsakoolis taoti meile pähe – kõik kirja panna, kõik korrakohaselt, aruandlus ja veel kord aruandlus. „Teist korda küsin, mis on kadunud?“

„Kullast sõrmus krüsopraasiga, pärsia töö. Tammepuust laegas, mille nurgad ja kaas metalliga kaetud, selles on münte oma kolmesaja eest, aga ehk rohkemgi…“ asus tsaar loetlema.

„Üks hetk, kodanik! Mulle meenub, et teil olevat eelmisel nädalal justkui võtmed ära kadunud?“

„No võtmed tulid ju välja, vedelesid mul voodi all, aga vaat kõik muu on kadunud.“

„Arusaadav. Keda te kahtlustate?“

„Aga kõiki ju!“ ägestus valitseja. „Kui sa kadunud asju üles ei leia, ajan siin kõik jobud teibasse! Ja sinul lasen pea maha lüüa, et sa rohkem ei valetaks, nagu oleks sind välja õpetatud vargaid püüdma.“

„Nonoh, ärge te nii väga… Paneksite parem miilitsavalitsuse püsti, muidu karjute siin niisama! Kes lubas mulle alguses kolmkümmend streletsi? Kes lubas jumala nimel finantseerida öiseid ratsapatrulle? Ja materiaalne baas? Kaks setukat ja vanker! Kogu uurimisrühma moodustab ainult Mitjai. No me kahekesi ei saa ju ennast lõhki rebida!“

„Hea küll… ära pahanda,“ andis Gorohh järele, kuid virutas siis kohe rusikaga aknalauale. „Aga vargad leia ikkagi üles!“

„Leian, leian… kuhu nad kaovad. Kus laegas seisis?“

„Teadagi, kus – keldris, kus hoitakse ka ülejäänud riigikassat.“

„Mul on tarvis kuriteopaik üle vaadata.“ Lõin märkmeploki kinni, tõusin ja noogutasin tsaarile: „Palun mulle järgneda.“

Laskusime keldrisse. Sissepääsu valvas neljast streletsist koosnev vahtkond, mis ühemõtteliselt kinnitas, et ükski võõras pole valitseja riigikassa lähedalegi astunud. Tuttav pilt… Mitte keegi pole mitte midagi näinud, midagi kuulnud ega teagi üldse, millest jutt käib. Kuni tsaar võtmeid välja otsis, vaatasin pirakad tabalukud hoolega üle. Sissemurdmise jälgi pole; kui lukke ongi avatud, siis mitte omatehtud muukraua, vaid originaalvõtmetega. Aasad, kobad, sepisnaelad – kõik olid nii tugevad, et lase või õhku, üksnes muugiga ei saaks neist mingil juhul jagu. Tsaar avas viimaks ukse ja me astusime sisse. Kaks meie järel tulnud streletsi süütasid kõrgetes küünlajalgades küünlaid. Selgus, et suhteliselt väike ruum on kirste, karpe ja tündreid peaaegu laeni täis laotud.

„Siin on kõik varud – kuld, hõbe ja vask. Kalliskive hoian teises kohas. Kuld- ja hõbeesemeid kah.“

„Aa-a, tähendab siin on siis ainult mündid?“

„Ainult mündid jah,“ kinnitas valitseja.

„Nii ongi õige. Isiklikke sääste ei saa ühes kohas hoida. Veel üks küsimus: kes alaliselt kullale ligi pääsevad?“

„Mina, bojaar Mõškin, varahoidja Tjurja ja djakk Filimon. Aa, vaat, milles asi,“ taipas Gorohh äkki. „Vaat, kellest sa siis räägid, tähendab?... Keda ma kahtlustan, küsid? Kole tark oled sa, vojevood piirkonnavolinik. Silmapilk kõik kolm piinapingile tõmmata!“

„Ee…. ee… ee…. Midagi taolist pole ma öelnud!“ pistsin kisama, sest mida ta õigupoolest teha kavatseb? Seda, kui kiiresti tsaari timukad saavad kätte „vabatahtliku ülestunnistuse“, ei kujutaks ette ükski ajakirjanik, kes kirjutab omavolist siseorganites. „Otse vastupidi. Kui me praegu arreteerime paar süütut, siis varas rahuneb ja poeb vaikselt peitu. Aga mina tahan, et ta muutuks teadmatusest närviliseks, läheks paanikasse, hakkaks vigu tegema ja reedaks ennast koos asitõenditega.“

„Tark mõte… Aga piinapingil saaks kiiremini ja kindlamalt.“

„Kuulge, kas teil süütuse presumptsioonist siin üldse mingit arusaamist on?“

„Olgu siis sinu moodi!“ otsustas valitseja. „Saad aega – täpselt nädala. Otsi varas üles! Annan tasuks maani kasuka ja poetan veel ka vahendeid ratsamiilitsa loomiseks. Aga kui sa ei otsi, siis võidki mitte otsida: su enda selg – minu poolt piits.“

Kehitasin vaikides õlgu. Mis siin ikka teha? Sellises olukorras ei vaielda… Tsaar ju selleks tsaar ongi, et tal oleks alati õigus.

„Las kõik kolm astuvad õhtul minu juurest jaoskonnast läbi. Kas saadan kutsed või tulevad ise?“

„Tulevad ise, kus nad pääsevad,“ lubas tsaar Gorohh tähendusrikkalt. „Aga kui ei tule, tuuakse vägisi!“

Koju sõitsime ruttamata, mõttesse vajunult…

„Mina küll aru ei saa, isake… kui lukkusid pole puututud, nagu sa ütlesid, ja uste juures seisavad relvadega streletsid – kuidas siis terve rahakirst minema ujus? Ei… See asi pole puhas, ilma nõiduseta seal läbi ei saanud!“

„Nõiduse elementide esinemine tuleb alles tõestada. Meie ülesanne on lähtuda faktidest. Faktid on tõsised asjad, kompromissitud, ja neile juba vastu ei vaidle. Aga nõidus… Kui sa vaid teaksid, millised summad on ilma igasuguse nõiduseta meie finantspüramiididest kaotsi läinud… Tegutseme eeskirjade kohaselt. Tuleb välja selgitada, kes konkreetselt osales valvurite valimises, las tema kontrollibki oma mehi. Homme tuleb veel kord terve kelder läbi uurida. Seal on neid kirste rohkem kui laeni! Võib-olla on veel midagi kaotsi läinud, aga pole lihtsalt silma hakanud. Just, vii mind praegu koju, aga ise tõmba turule, eit on koostanud pika nimekirja – kust mida osta. Ja õhtul lähed kõrtsi…“

„Suurim tänu, vojevood-isake!“ ajas noormees rõõmsalt hambad irevile, kuid ma tõin ta kohe sinitaevast mõnevõrra patusemale maale lähemale:

„Vaata sa mul! Joo, aga pea aru… Kui sa jälle käpuli koju roomad, pistan kongi, see on ennast meditsiinilise kainestusmajana toredasti õigustanud. Pea meeles – kõrtsi lähed mitte lihtsalt niisama, vaid ülesandega.“

„Löön või risti ette – teid ma alt ei vea! Ainult et kui ma kõrtsis ei joo, mida paganat seal siis teha?“

„No käi ringi, vaata ja kuula. Tuleb välja selgitada, mida rahva seas tsaari paljaksvarastamisest teatakse. Mida inimesed lobisevad. Kui varas on kogenematu, hakkab ta raha laristama, kaasosalised torkavad kah sellega silma, ehk siis keegi lobisebki midagi purjus peaga…“

„Sain aru, isake. Teen kõik, nagu tarvis, ärge suvatsege kahelda. Nõõ, lase käia! Lase käia, setukas!... Hei-hei!“

Ruuge mära pistis rappuva kapakuga minema. Oli näha, et Mitka rõõmustas ülesande üle. Nuhikoolitust pole poisil ollagi, aga õppida on tarvis. Millal mul siin veel agentide võrk luua õnnestub … Peab töötama sellega, mis on.

Mu perenaine ootas juba aknal. Meid märganud, laiutas käsi ja kadus maja sisemusse. Vean kihla, et jooksis pirukaid ahjust välja võtma. Andsin Mitkale ühe kuldtšervoonetsi (kas siis normaalne inimene unustab duumadjakilt oma palka välja võtta?), kinnitasin veel kord, mida osta, ja saatsin ta turule. Küll eit teda söödab, kui poiss tagasi jõuab. Just Jagaa nõudiski, et me eraldi sööksime: mina puhtas kambris, Mitka eeskojas, kus ta ka magas. Häbistav oleks ju uurija-vojevoodil koos oma holoppidega sama laua taga istuda. Jätavad austamise. Lõin käega; nende kahe kuu jooksul, mis ma siin juba elan, olen teada saanud, et eit midagi halba ei soovitaks!

„Nooh, tule sisse, ka-allikene… Võta oma imelised saapad jalast, küllap on tolmuseks saanud. Näe, kudusin sulle uued sussid. Lõuna on laual, saunake köeb…“

„Hea küll, hea küll, räägin sulle ju niigi kõigest. Aega on piisavalt, tsaar saadab kahtlusalused õhtuks jaoskonda. Millega pirukad on?“

„Eks tuuraga ikka, nagu hommikul rääkisime. Istu, istu, tuvikene, ja söö, nii kahvatu oled…“

Loputasin käsi ja istusin laua äärde. Noh, eks peale pirukate oli seal kõike muudki küllalt. Eit söödab mind, justkui nuumaks. Rahvas räägib, et ta elab pealinnas alles viimased kümme aastat, enne seda aga pidas metsas röövliametit. Ei tea… Kõik on võimalik. Vanust ma temalt ei küsinud, ikkagi naisterahvas. Välimuselt vastab küll täiesti oma nimele – küürakas, nina kõver, hambad teravad ja kollased, lonkab ühte jalga, üks silm on helesinine, teine lillakas. Eeskojas seisab luud, tares jalutab ringi must kass… Normaalne! Siin on kõik niisugused. Metsas on metsavanad, soos sookollid, jõgedes näkid, aga inimesed elavad muudkui omasoodu… Ega minagi oma pead sellega vaeva, liigne mõtlemine on kahjulik. Mul on oma töö, stabiilne sissetulek, kõik hüved, mida tahan – miks siis mitte elada? Puudust tunnen ainult telekast…

***

Andrei Beljanin

Tsaar Gorohhi salajuurdlus

Тайный сыск царя Гороха

©Белянин, A. O., 2005

Tõlkinud Tatjana Peetersoo

Katkend Sündmuste Horisondi sarjas ilmuvast romaanist

Andrei Beljanini tuntud vene mütoloogia ainelistes detektiivi- või spioonilugudes satub miilitsa nooremleitnant Nikita Ivašov otse nõidade, elavate surnute ja muude sarnaste tegelaste keskele vene külaühiskonda. Seal värbab tsaar Gorohh ta oma teenistusse. Kuritegude uurimisel ja vaenlaste salajase sissetungi takistamisel aitavad Nikitat võimekas vanaproua Baba Jagaa ja vägilasekasvu külanooruk Mitja.