Eelmisest numbrist puudusid minu kommentaarid juttudele. Sel on eelkõige ajaplaneerimisega seotud põhjused (ja ega see peatoimetaja kommentaar, et akadeemilistel põhjustel, pole ka väga vale), aga see kuu möödub teisiti, tiu-tiu, ja ikka teisiti, sest ma ei kirjuta mitte üksnes selle kuu juttudest, vaid ka eelmise kuu omadest ehk võistlusjuttudest.

Eelmise numbri jutumuljetuste kirjutamise aegu hakkas mulle tunduma, et muljetajaid on teisigi, ehk tõmbas seegi motti maha mõnevõrra. Millega selle kuu muljetused teiste karvustustest eristuvad – võib-olla peamiselt ajalise distantsi poolest. Ma ju ei kirjuta esmamulje põhjal, vaid tagantjärele mõeldes, lähtudes kunagi tehtud lugemismärkmetest. Ühtlasi saab näha, kas see mulje settimine mõjutab midagi. Võib-olla ei anna aeg arutust, võib-olla ei juhtu midagi muud peale esmamulje laagerdumise. Kohe näeme...

Kirjatark ja Doktor

Laura Loolaid, David Noe

Kirjatark, kes näib olevat midagi teadlase ja detektiivi vahepealset (seega midagi hästi kergelt indianajonesilikku, ainult et palju kõrgtehnoloogilisemas võtmes), läheb kuhugi tundmatule planeedile. Kohapeal näeb ta üht ellujääjat, kes räägib veidras pseudopoola keeles. Too ellujääja juhatab teda aina sügavamale mahajäetud kompleksi, kuni selgub, mis tehisintellektne sündmus seal aset leidis.

Mu kunagised jooksvalt tehtud kommentaarid väidavad, et lugu algab tüütu kirjeldusega. Lugedes teksti ennast näen, et mis tüütu, see on ju väga stiilselt kirjutatud, viib lugeja vägagi edukalt teadusulmelisse meeleollu ja stiiliregistrisse. Siis loen edasi neid kunagisi kommentaare (komme) ja eks ma mainingi sealgi, et stiilne küll, aga vast võinuks fookus olla psühholoogilisem. Kas seda ei saaks kogu jutu kohta öelda? Tegemist on ehk mõnevõrra steriilse looga, ühe case study’ga, mitte kellegi psühholoogilise vaatlemisega... Mis oleks igati okei, kui case, mida study’takse, oleks kuidagi huvitavam. Pragu tuleb korraks pähe, et kui novelli kirjutades loobutakse psühholoogilisest rõhutusest, võiks selles kirjeldatud sündmus olla väärt näiteks kõrtsis ümberjutustamist. Või siis mitte kunagi mitte kellelegi ümberjutustamist – mõni sündmus võib ka olla sedavõrd pöörane või isiklik. Teisalt, ma ei saa öelda, et seda tuleks võtta universaalseks reegliks lugude jutustamisel. Ah, las ta jääb, loen edasi.

Mulle meeldis tolle tegelase libakeel just selle tõttu, et selle keele elemendid olid mõnevõrra aimatavad. Ei olnud lihtsalt, et „grezelnak puderjak fatah’njak“, mida võiks peadialekti tõlkida kui „grezljah puderah vadajah“ ja mille tähendust mu käsi ei kerki siia edastama, sest issand jumal, neid asju viisakas inimene välja ei ütle. Tähendab, polnud mitte pudru ja kapsad, vaid hoopis sellised asjad nagu „raumstancy“ ehk kosmosejaam (raum ehk kosmoseruum, stancy ehk jaam) või „personafabrica“ ehk tehisisiksus. Tekstis kasutataval libakeelel on aimatav etümoloogia, ffs! See on ju tore! Ja poola keel ja kultuur on lihtsalt ägedad. Nagu vene keel, ainult et selle põimimine tekstimaailma ei muuda teksti pätiromantiliseks.

Loen ja loen ja tunnen, et tekst nagu aina enam eskaleeruks mingis suunas, pinge nagu aina kasvab ja kasvab. Millal see base siis drop’ib! Nagu ootaks mingit jõhkrat kulminatsiooni... Ja lõpp lihtsalt oli. Nagu ei läinud kuidagi läitma. Lugedes oli tunne, nagu lõpp oleks kuidagi kirjutatud diagonaalis. Mis on naljakas, sest esimene pool tekstist veits venis. Ja sellest kõigest on kahju, sest maailm võiks mu arust olla huvitav, stiilis oli omajagu ägedat. See tekst jäi lihtsalt selliseks... noh, nagu tükitööks. Mis on ühe võistlusjutu kohta üllatav. Kuna autorid jätsid mulle „Jäljekütiga“ mulje, nagu nad kavatseks meie eesti ulmeskenet toredalt raputada, siis selle teksti olematu ambitsioon üllatas. Selle teksti põhjal ei kanna kedagi maha, lihtsalt kahju, et selle teksti potentsiaal (või autorite potentsiaal selle tekstiga) ei teostunud. Õnneks on veel aega.

6/10

Mälestus igavesest eilsest

Ander Skarp

Loo alguses on intervjuu mehega, kes näib olevat mingist ammu möödunud ajastust. Ta viitab nähtustele ja kommetele, mis on reporterile tundmatud, tema ajaks unustatud. Jutus ilmneb, et on supervõim Režiim ja et kunagi oli keegi (intervjueeritav), kel õnnestus satelliitide blokaadist välja tungida. Kas midagi taolist võiks veel õnnestuda – ja kes on õieti see reporter?

Minu jutumärkustes on selline lause: „„Kommunistlikud loosungid“? Võeh.“ Tähendab, leides novellist selle sõnapaari kartsin, et tuleb katse jäljendada Strugatskide maailma venepärasust. See lihtsalt pole minu teetassike. (Ja selle anglitsismiga ma ehk viitan sellele, millega ma ise pigem harjunud olen.) Kui edasi lugesin, nägin, et jummaluke, ma olen old ennatlik ses stiilikategooria küsimuses, siin valitseb üsna klassikaline läänelik virtuaalreaalsuste teema. Kommunismi ei mainita rohkem kui selle võrra, et öelda, et tegemist oli tüübi lapsepõlves valitsenud mentaliteediga (täpne tsitaat oli: „Aga mina, kes ma tulin vaesest perekonnast, kuulsin vaid kommunistlikke loosungeid sellest, kuids töö mind vabaks teeb ning kuidas iga noor peab tööga panustama kosmose vallutamisse.“ Ja kosmose vallutamisse panustamine kõlab küll üsna kommunistlikult, aga „töö teeb vabaks“ on hoopis Natsi-Saksamaa koonduslaagri teema. Võib-olla on see autori tahtlik hägustamine, umbes et jutus kujutatud Režiim on universaalselt totalitaarne ja kokku kombineeritud nii kommunismist kui ka natsismist. Igatahes, mu kommunismihirm polnud õigustatud, olin ülekohtune.)

Intervjuu raporteriga on lihtne võte, aga küllaltki hea ja mu arust on autor seda üsna huvitavalt teostanud. Väikeste vahenditega edastatakse huvitavaid pisiasju – näiteks „kosmos leidis mind sealt“ selmet öelda “saatus leidis mind sealt” või “jumal leidis mind sealt” - ehk siis “jumala” asendumine “kosmosega”, režiimieelsetest religioonidest tuletatud tingsõnad. Vähe sellest, et teksti tegevuse kaasaegne ehk raporter ei tea õieti midagi jumalatest, ta ei tea ka midagi terminitest, mis loodi hiljem “jumala” asendamiseks. See maailm pole üksnes postreligioosne, see on lausa postpostreligioosne. Ja see on hea viis edastada suurt ajalist distantsi.

Hiljem on tekstil mu enda meelest mingeid probleeme, millega ma ei taha nõus olla. Esiteks, „kas ma siis polegi reaalne“-teema on täielik klišee. Teate, mida ta veel teada saab – et ta lapsi polnud ka tegelikult olemas. Oh god, not the children! Milline jube tulevikuühiskond, kus mitte vaid sugu pole sotsiaalne konstruktsioon, vaid ka peategelase lapsed olid vaid virtuaalne konstruktsioon. Andestatagu mu ironiseerimine, see on lihtsalt natuke tüütu klišee ja seda võiks kas huvitavaks pöörata mingilgi moel või lihtsalt vältida. Siinkohal võiks muidugi vastu vaielda, et no aga mu enda ilukirjanduslik toodang on üldse olemata ... Mispeale võiks kellegi produktiivsust takka kiites öelda: parem on kirjutada ja kasutada klišeesid kui et üldse mitte kirjutada. Teisalt, veelgi parem oleks kirjutada ja mitte kasutada jõhkralt äraleierdatud klišeesid.

Nüüd arutlen mõne sõnaga lõpu üle, nii et spoilerihirmuga inimesed võiks keerata selja: mul on ühtlasi kommide seas märkus, et päris lõppu pandud puänt on tore – et pärast peategelaste suurepärast võitu selgub, et see kõik oli Režiimi mahhineeritud sündmustik ja et head ikkagi ei võida. Samas tuleb öelda, et seda lahendust oli tore lugeda, ent tundub olevat juurde poogitud, sest esialgu kavandatud positiivne lõpp tundus autorile enesele liiga lääge. On näha, et puänt oli mõnevõrra ebaloomulik hiline lisandus, sellele osutab ammuse tehisteadvuse stoori. Ma ise väga ei mäleta (sest ma ei osanud tegelastele sedavõrd kaasa elada, et praegu mäletada seda kõike), aga puändist lähtudes võiks öelda, et tegemist on looga Mariani ninapidi vedamisest Režiimi poolt. Kui kõik seisnes Mariani ärapetmises, siis mis tähendus oli tehisteadvuse enneolematul eneseületusel loo keskel?

Veider on kirjutada seda kriitikat niimoodi, õhkudes tugitoolisportlase enesekindlusest, sest ma tegelt ei mäleta täpselt, milles seisnes „tehisteadvuse enneolematu eneseületus loo keskel“. See on mul praegu lihtsalt ammuse jooksva muljetuse ümberkirjutus. Küll aga mäletan eredalt muljet puändi juurdeimproviseeritusest ja ebaloomulikkusest. See oli täpselt selline pööre, mis töötaks mõnes filmis või sarjas, sest sa üldjuhul pärast ei mõtle selle üle järele, vaid lihtsalt naudid hetke sellisena, nagu seda sulle ette söödetakse. Teksti lugedes toimib see ent vähem. Teisalt, lugejaid on erinevaid. Ja nagu öeldud, esialgne lõpp tundus mulle eneselegi liiga lääge. Ma vist ka eelistaks tiba liiga küünilist tiba liiga läägele.

7/10

Libahundi päevik

Helen Käit

Keegi, keda kogu klass on mõnitanud kui klassi heidikut, ootab elevusega riigikaitsetunni laagrit klassiga. Mitte niivõrd seepärast, et ta oodanuks sealt mingit muutust oma positsioonile klassi sotsiaalses hierarhias. Oh ei, asi oli selles, et tema on libahunt. Ja väljasõit tähendas, et ta sai lõpuks karistada neid, kes olid teda kogu selle kooliaja vältel kannatama pannud.

Peategelane on luuser, kes teeb ennast ise ka maha. Alguses nimetab ta ennast ise ka veidrikuks, lollikeseks, kes „on neile nii palju lõbusaid hetki pakkunud ning aidanud pikki ja igavaid koolipäevi sisustada“. Seda lugedes mõtlen, et no krt, siin on mingi enesemadaldusega tegemist, sellele tegelasele on vaja emotsionaalset tuge ja egoturgutust. Siis on temaga kõik kombes. Natuke hiljem ta aga kirub, et kõik teevad maha tema hügieeni ja ta kuidagi läbi hammaste pigistab endast välja, et jaa, ega ma tõesti väga tihti duši all ei käi, aga vahet ka pole – ja siinkohal tundub see eneseõigustamine juba veider. Kuidas siis on, kas ta on keegi, keda ülekohtuselt mõnitatakse, või vajab tegelane lihtsalt totaalset ümbermuutust, mis aitaks tal hästi funktsioneerida teiste inimeste seas?

Algul lugesin seda enese mahategemist ja mõtlesin, et jaa, siit võiks tulla mingi dekonstruktsioon, lõpus keegi ütleb, et krt, sa oled ju klassi kõige ilusam ja nad on lihtsalt kadedad. Ma vähemalt arvan, et peategelane on tüdruk – talle mingis kohas öeldakse pede, aga see on vist niisama koolijõnglaste kohmakas sõim, sest mujal sõimatakse teda hermafrodiidiks. Peategelane näib üsna nõme tegelane olevat ja see on mingis mõttes ka teretulnud, sest jah, tiineka maailmapilt on täitsa usutavalt välja maalitud. Selline pikk ja põhjalik portree nohikust. Ei julge öelda, et autoportree, sest jutustajat ja autorit ei saa ikkagi samastada.

Mingi hetk vaatab peategelane ühe Madise kondiseid jalgu – ja kirub, et need on nii ebaahvatlevad. Kas see on lihtsalt sellest, et kitsad peenikesed jalad ongi ebamehelikud ja ebaseksikad või on tegemist libahundistumisest moonutatud ilutajuga? Ühtlasi hiljem ütleb, et Andre puhul „käisid mulle kõige rohkem närvidele tema paksud kintsud. Papa Freudil oleks selle kohta kindlasti nii mõndagi öelda olnud.“ (Kuivõrd Andre kintsud käisid närvidele, sest ta ihaldas neid või muud säärast.) See võiks olla hea teemavaldkond ju. Ta on libahunt, seega tema väärtushinnangud ei ühti samaealiste tüdrukutega. Seal võiks muidki elemente mängu tulla, kuidas libahundiks olemine muudab tema väärtushinnanguid.

Mingid libahundistumise asjad on mujalgi hästi tehtud. Näiteks on kuskil öeldud, et survetunne peas annab järele... ah jaa, kui ta libahundiks muutub. Siin võiks tervet lõiku kopeerida, aga ei, kopeerin lauseid: „Tunnen, kuidas mu kehas hakkab muutus toimuma. Peas on tunne, nagu tahaks see kohe lõhkeda. Jäsemed on nii pingul, et see on valus. Tunnen vastupandamatut soovi käpuli heita ning saan aru, et sellele soovile pole mõtet vastu võidelda. Laskun maha ja tunnen ennast kohe paremini. Survetunne peas annab jäerle ning ka jäsemetes ei kisu enam. Kõik mu meeled on teravdunud ning ma näen, kuulen ja tunnen kõike enda ümber.“ Mu meelest äge, see on üsnagi kehaliselt tajutav. Just eriti see survetunne peas, mis paisub ja annab alles siis järele, kui ta laskub neljakäpukile.

Teisalt, jõuan teksti lõppu ja näen, et ei ole mingit dekonstruktsiooni. Ei ole mingit puänti. Ei ole muutust tema sotsiaalses hierarhias. On lihtsalt üks tapmine – tagajärgedele mõtlemata, nautides lihtsalt seda hetke, nautides teekonda selle hetkeni. Seega kogu tekst on üks veider sotsiaalse heidiku kättemaksufetiši rahuldamine. Kui ma näeks, et mõni laps on heidik ja kiusatud inimene ja nii edasi, kas ma annaks talle seda luegda? Nii viiks ma kokku teksti ja selle ideaallugeja... Aga ma kahtlen, et annaks. Selle teksti ideaallugeja on inimene, kes just nimelt ei tohiks lugeda selliseid tekste, sest ta saab rahulduse hoopis valest emotsionaalsest impulsist. Kui see poleks libahundi päevik, oleks see koolitulistaja oma.

Ah, olgu pealegi, eetilistel kaalutlustel mõistan ma teksti hukka, aga räägin ikkagi stiilist kah. Teksti pealkiri on „Libahundi päevik“. Mulle meeldib muidu selline žanr, sest ideaalis võiks see olla kellelegi suunatud, siin võiks tulla mängu jutustaja ebausaldusväärsus ja kirjutamishetke eripära (ühel hetkel kirjutab ühe tujuga, teisel hetkel teise tujuga, otsekui ümber hinnates varem mõeldut). Ja teksti enda kättesaadavus on omaette teema – kas keegi leiab selle, kas midagi juhtub jutustajaga päevikus peituvate paljastuste tõttu. Need on mu arust head küsimused. See jutt pole aga päevik, see on lihtsalt minajutustus ühest libahundist, kes viib läbi kättemaksu. Kui siin tuleks mängu see päevikulik aspekt, võiks tekst ehk muutuda paremaks – sest peategelase ebasümpaatsus ja tema kavandatu laitmatu läbiviimine on kõige häirivam osa sellest tekstist. Oleks vaja kõrvalvaataja seisukohta.

Ja kõigest hoolimata – teksti stiil on tegelt päris hea. See jookseb mõnusalt, see on põhimõtteliselt hästi kirjutatud. Autor ei paista kannatavat kirjutamise kohmakuse käes, lõigud voolavad hästi, tegelt on justkui sümpaatne lugeda. See on noorele lugejale seeditav tekst stiili poolest. Lihtsalt... mitte sisu poolest.

6,5/10

Universumi ahvid

Johannes Kivipõld

Oliver on kosmonaut... ei, pigem on ta astronaut. Ta viiakse kosmosemooduli pardale, kus tema ja ülejäänud meeskond peavad ühel hetkel astuma ühendusse tulnukrassiga. Kokku on tegemist üsna aeglaselt kulgeva esimese kontakti looga, millest ei puudu ka omad pöörded ja puändid.

Lugemisaegsed märkused algavad sõnadega: „Algus on iiigaaav! IIIGAAAV“, mis viitab natuke mu lugemisaegsele meeleolule, mis ilmselt polnud kuigi koostööaldis, teisalt käisid need sõnad selle pihta, et lugu on iseenesest pikk ja algab... üsnagi kliinilise kirjeldusega sellest, mida mees aknast näeb. See hetk on imeline, kui sa sinna üles jõuad, aga avapauguna eriti ei mõju. Teisalt pean ütlema, et edasi on mul peaaegu et ainult kiidusõnad teksti põhjalikule taustatööle. Näiteks mikrogravis magamise ebamugavusest on hästi kirjutatud, nagu ka lugu tagarattale kusevast Juri Gagarinist (teksti järgi kosmonaudid tegidki nii, läksid tagaratta juurde ja enne äralendu tühjendasid põit – traditsioon või nii). See põhjalikkus aitab tekitada lugupidamist teksti vastu.

Tegelasi kirjeldatakse küllaltki eristuvalt ja sealjuures mõneti ebastereotüüpselt. Nimelt on ameeriklane Carol keevaline, impulsiivne (nagu stereotüüpne venelane) ja Igor on rahulik ja malbe (nagu võiks olla... mõne teise rahvuse esindaja). Esmakirjeldus ei aidanud tegelasi teravalt eristada, seda sai teha alles hiljem, aga siis nad mu arust hakkasid ka eristuma. Hea, et oli erinevaid tegelasi.

Tulnukate nimed on iseäralikud. Jõur ja Hõlm Epsilon ja Sõuk Gamma – paneb kohe mõtlema seepeale, kas jutustaja on eestlane või mitte. Kui tekst oleks ingliskeelne, kas Jõur oleks Yoeuwr? Kuna see näib üldjoontes olevat NASA astronautide lugu, mõjuvad eestipärased tulnukanimed veidratena.

Tekstis on lause „Ajaloo loomine polnud grammigi glamuurne“, mis näib hea slogan’ina tekstile enesele. Tegemist on looga esimesest kontaktist, aga jutustatud on pigem küllaltki ebahuvitavalt, staatiliselt ja... korrektselt. Tõepäraselt, aga seetõttu ka ebadramaatiliselt ja ehk ka natuke igavalt. Novell muutub seda huvitavamaks, mida pahailmelisemaks läheb tulnukate plaan, kogu nende olemus. Siis tuleb aga lõpus puänt ja... noh, puänt ta oli, aga ega ta teksti ei aidanud. Sest tuleb välja, et tulnukaid polnud ja tegemist oli vaid jõhkralt ebaeetilise katsega ühe inimese peal, enne seda kui teostatakse reaalne esimene kontakt? Oo jaa, algul võtame ühelt inimeselt usalduse meeskonnaliikmete vastu, siis saadame tulnukatega suhtlema? Tjah, see oli nagu veider.

Samas, teksti esimene pool on nii pikalt ja põhjalikult ja hoolalt välja kirjutatud, et asi väärib kiitust. Töö kiidab tegijat ja kui asi jäänukski ajaloo loomiseks glamuurigrammita, kui asi olnuks lõpuni välja selline stiilipuhas, siis olnuks tekst ehk igavam, aga kuidagi... puhtam elamus jäänuks sellest. Praegu on algus ja lõpp kuidagi eraldiseisvad nähtused ja sellest on kahju.

6/10

Langtoni maailm

Joel Jans

Langtoni planeedil on üks ebaharilik liik. See vahetab (või salvestab?) informatsiooni, jättes iseäralikud kordumatud jäljed kivile. Kui teised langtonlased nende jälgede pealt üle lähevad, siis nad... ammutavad seda infot? Või kirjutavad selle üle? Raske öelda, seda lähevad uurima Müller ja teised.

Lugemisaegsed kommentaarid algavad sõnadega „Ah et Müller, kas ka Stirlitz?“ Ootasin sellest juba mingeid metsavanaisme – nõukogudelik tegelaskond, groteskne sündmustik, üleni ägedad ulmeideed. Ja õigupoolest ma selle ka sain. Millele peaks tegelikult järgnema kiitev hüüumärk – tegemist on omanäolise stiiliga ja tuttava käekirjaga, sealjuures ei paljasta autor kuigivõrd ammendumise märke. Või kui, siis ainult... noh, kuidas öeldagi. Sündmustiku seikluslikkusega? Veider asi, mida ette heita – et sündmustik on liiga seikluslik. Aga vähemalt selles tekstis mõjub natuke pärssivalt see, et peab olema mingi jabura põhjendusega pahalane ja peab olema mingi tagaajamine. Kas ma tahaks igavamat (ah, õigemini, rahulikumat) teksti Metsavanalt? Ei tea, see pole ka nagu see. Vist pigemini lihtsalt, et seiklused oleks paremini õigustatud. Aga ma vaatan, mis mu kunagistest kommidest veel leidub...

Teadusulmeline aspekt on väga huvitav. Natuke küll “Solarise” moodi (tegelased tulevad sinna uurima mingit tulnukliiki, kellest ei teatagi, kas nad suhtlevad või mitte), aga ikkagi teisiti. Ja see, et on teisiti, on juba suur asi – tegemist pole üksnes ideede taastootmisega, vaid millegi huvitavamaga.

Omamoodi huvitav on lugeda, et peategelased pole mitte riigitegelased, vaid korporatsiooni esindajad. Muidu mõtleks, et nad tegelevad inimkonna või oma riigi huvides, aga ei, kasum-kasum-kasum.

Maailma kohta ütleks veel, et üks tegelastest on Arno Suvi (mitte vaid see, et ta on... oot, mis nad ongi Metsavana ja Maniakkide Tänava Duumioru maailmas, estonaudid? Sest ma tahaks „astronautide“ kombel panna R-tähe keskele, öelda „estronaut“, ainult et nii tekivad mingid hoopis valed konnotatsioonid östrogeeniga ja naiselikkuse uurimisega ja see poleks sugugi metsavanalik). Teiseks, mul on siin küsimus, et Leonid Nikolajevitš kõneleb kuskil universaalkeelt. Mis see küll olla võiks maailmas, mis on rahvuslikult üsna mitmekesine ja kus kosmost vallutavad korporatsioonid?

Kui tekst läbi, ütleks kokkuvõttes, et langtonlastega seonduv oli kõige paeluvam – kogu see solarislikkus, aga siiski mitte sedavõrd solarislik, et olla üksnes kokkulaenatud värk. Kui ma mõned lõigud ülalpool kirusin seikluslikkust, siis just seda, et autor näis kartvat, et kui kogu asi keskendub neile tulnukatele, siis jääb igavaks, seepärast monteeris ta juurde mingi kammaijaa tagaajamiste ja kõmmutamistega. Mul on tunne, et langtonlaste loost üksi oleks piisanud, seda veelgi pikemalt olnuks tore. Inimlugu näis olevat selline, mis aitas kirjutamistempot ülal hoida – see näis olevat mugavalt kirjutatud. Aga mine tea, ma ei näe teksti selleta, võib-olla kahe paralleelse liini kontrast mõjutab.

7/10

Sierra

Bar Hiid

Lugu lahingust kahe väe vahel. Ühed, nimedega Pääv ja Lehtla ja Rabakaev ja nii edasi, on seni võitmatuna püsinud lahingüksus Sierra, kes kasutavad teadusulmelist erivahendit iskoniti. Kuni nad keskenduvad, ei tungi sellest läbi ükski kuul. Nende vastas on inspektor Miroša oma üksusega. See pidi olema Miroša viimane ülesanne, aga see on olnud tema taak juba liigagi pikka aega. See lahing otsustab kõik.

Mida ma mäletan sellest loost: et oli lahing. See polnud taktikaliselt üleni kohmakas, oli ka terve hulk dramaatilisi eneseohverdusi. Täitsa normaalselt kirjutatud lahinguosa. Kui see olnuks mõni anime, olnuks täitsa tore vahtida – pole vaja vaevuda mingi eellooga või tegelaste iseloomuga, kogu tähelepanu on hoopis muljetavaldavatel üleinimlikel sooritustel, kas siis akrobaatilistel või tehnoloogilistel või millistel tahes. Lugedes see aga hästi ei toida – või siis mina lihtsalt pole selle sihtlugeja.

Üleüldse sellised päris klassikalised kõmmutamislahingud mind ei huvita. Loen ja mõtlen, et see on natuke nagu “Black Hawk Down” või “We Were Soldiers” – aga “Saving Private Ryani” värskust siin pole. Algul mõtlesin, et äkki on vastas tulnukad. Aga ei. Nii et mille peale nad üldse sõdivad? Tjah, elu ja surma peale.

Ühesõnaga, selline jutt pole päris mulle, aga siiski, see polnud kohmakalt kirjutatud. Nagu oleks natuke vastuoluline jutt, aga ma pean silmas, et kui see olnuks mõne pikema teksti lahinguosa, mõne romaani lahingupeatükk, oleks nagu okei. Aga lahing üksi ei toida hinge. Ah, ei, selline poistekalik tekst ei peagi toitma hinge, aga ütleme siis, et see ei tekitanud muljet küllastavast märulitekstist...

Selleks olid tegelased natuke liiga ühetaolised. Enam-vähem igaühele pühendati lause või lõik, kus neid kirjeldati. Njah, mingid piirid ikkagi tekkisid, keegi oli parem ühes, keegi teises asjas. Keegi oli üks igavene tank, keegi oli vilkam ja kärmem. Aga sellises lahingus võinuks see sõdalastüüpide eritlus olla ehk veelgi arvutimängulisem. Vähe sellest, et üks kuulub thief-klassi, teine warrior-, kolmas paladin, neljas monk (mõni võinuks ju olla tulirelvade vastane, kasutades ainult külmrelvi või lausa olla paljakäsi), ainult et need oskused pole üksnes loomueeldused, vaid nende oskuste kujunemiste taga on omaette elulood – või vähemalt võinuks olla talendi kujundamise või kujunemise kirjeldus. Näiteks et meeskonna tank oli kaks korda pikem ja laiem kui meeskonna orav, sest ta sõi pool orava toidust ära (ja orav ise loobus sellest toidust – ta lähtus arusaamast, et mida peenem keha, seda väiksem sihtmärk).

Tegelt oli stiilipuhas militaarulme, igati väljapeetud. Ainult et... liiga rangelt püütaks nagu hoida seda väga kitsast žanrinišši. Lahing algas ja lõppes, aga tegelased ja nendevahelised suhted pole kuigi põhjalikult välja kujundatud (see oleks ju väljunud militaarulme kõmmutamise teemast), tekst pole mõeldud olema psühholoogiline. Ainus teadusulmeline element oli iskonit, aga mul on kahtlus, et nüüdisaegseski militaartehnikas on palju huvitavamat ja teadusulmelisemana näivat kasutusel, seega pole tekst mõeldud tekitama teadustehnilist elamust. Ja tulnukaid ega tehisolendeid pole, seega pole ka kuigivõrd ulmelisust. On lihtsalt stiilipuhas militaarulmeline kõmmutamine. Võib-olla mõnele meeldiks. Üldiselt soovib ulmelugeja enamat.

6,5/10

Mis vaevab hundi südant

Tuuli Tolmov

Lugu algab sellest, kuidas hunt jookseb mööda metsa, tajudes metsasüdame iga tuksatust kõigi oma meeltega. Mingi hetk ta aga näeb, et keegi teine hunt on maha murdnud mõisapreili. See ei tõota head, sest esimene siin mainitud hunt on tütarlaps Maarja, kes käib öösiti hundiks. Ja tema öistest retkedest teab ka mitu teist inimest küla peal. Nüüd, kus keegi hunt on rünnanud ülikut, läheb Maarja elu raskeks, sest nüüd peab kogu küla minema hundijahile.

Minu siinset kirjeldust on kentsakas lugeda, sest teksti enda stiili jälgides mõjub see liigagi kohmakalt. Novell on ilusti kirjutatud, aga kõige huvitavam selle juures ongi lüüriliselt kirjeldatud tajupiltide edastus. Inimesena valdab Maarjat tühjus, õõnsus, tüdimus, hundina aga maailmasuurune kogemusteväli. See on üks libahundistumise huvitavamaid aspekte – kuivõrd see muudab kogemisvõimalusi. Teises ses Reaktori numbris olnud libahuntidega võistujutus (Helen Käidi „Libahundi päevik“) oli peategelane, kelle teadvus ei muutunud libahundiks muutudes, tal oli inimesenagi libahundilik mõtlemine. Seevastu siinne Maarja on inimesena tegelaskonna kõige inimlikum, hundina on ta aga vaba kui lind. Või noh, vaba kui hunt.

Teksti stiili ma ühesõnaga nautisin, selline poeetiline. Samas oli süžee mõnevõrra lihtsavõitu. Mul on märge, et dramaturgiliselt napp ja psühholoogiliselt motiveerimata. Hästi väheke tundub mulle selle ütlemine ebaõiglane, sest dialoogidega stseenid olid korralikud, kolm pingelist vestlust ja põgenemine. Vestlustes oli saavutatud arhailine, umbes kitzbergilik õhustik. Kõik oli pigem poeetiliselt ja emotsionaalselt tihendatud, ka peitus nii mõndagi selles, mis jäi välja ütlemata. Autor pigem rõhus kvaliteedile kui kvantiteedile.

Ja siiski, mu see dramaturgilise pooliklikkuse jutt viitabki sellele, et kui teksti sündmused välja kirjutada, siis on sündmustik lühidavõitu ja natuke ka ebahuvitav. Lüürilised kirjeldused hundiks olemisest, mida raamivad siin ja seal stseenijupid sellest, kuidas Maarja, allaheitlik nagu ta on, otsustab leppida oma elu halbade otsustega. Ja lugu lõppeb kuidagi ebarahuldavalt.  Maarja paistab lihtsalt alla andvat. Võib-olla on see traagiline, mulle tundub see pooliklikuna. Tahaks nagu küsida, miks Maarja nõnda käitub. Võib-olla on siinkohal tegemist peategelase elukogemustega, mis on jäänud väljaütlemata. Võib-olla tahtis autor lugu libahundist kui kannatajast, aga siinkohal näivad need kannatused ja Maarja eneseohverdus natuke mõttetud olevat. Võib-olla kogu mu kriitika on üksnes rahulolematus lõpuga ning sellega, milliseks see Maarja tegelase muudab.

7,5/10

Ainult unenäos

Riho Välk

Tegevus toimub 90. aastate alguse Eestis. Peategelane saab ühelt ammuselt kursusekaaslaselt maamaja, kuhu minna linnakorteri asemel. Elu maal on algul kõhe, aga ta hakkab unes nägema tema mõistes täiuslikku kaunitari. Tollega läheb elu väga ilusaks, mehel tekib aina suurem unesõltuvus. Kui ta aga soovib ärkvelolekus viibida veidi kauem, näiteks sõpradega kokku saada või midagi, läheb naine väga armukadedaks. Suht toksiline suhe kauni unenäitsikuga...

Vaat, kui tore – üks viisakas epistolaarnovell (“kiriromaan” on mõiste, “kirinovell” tundub veider öelda). Helen Käit kirjutas kah „Libahundi päeviku“, aga seal polnud midagi päevikulikku, siin on aga kohe, et kallis Taavet ja nii edasi. Siin hästi väheke tekkis mul küsimus, et mis hetkel või hetkedel tegelane seda kirjutas – päris lõpus on ta täitsa ära nõrkenud, ei jaksa õieti pikki samme tehagi, ja mõni teine kirjutaks ainult „PÕLETAGE SEE MAJA MAHA“ vms, ta aga kirjutab pikalt ja vohavalt, et oi, kui nõrgaks ta jäänud on ja et kui aega saate, pange see maja põlema, sest noh, kellele sellist needust vaja, eks ole. Samas, Borgesel näiteks olla novell, mis kah suht päevikulikus vormis ja kirjutatud hetkeni, kus jutustaja saab kuuli pähe, nii et vast on küsimus „millal sa seda kirjutada jõudsid!?“ natuke ebaoluline.

Tekst on kirjutatud korralikult. Selle lugemine läheb väga sujuvalt. Natuke võib kiruda, et tekst pole kuigi üllatav, aga see vast osutab pigem žanritruudusele. Teisalt pole tekst ka ebavärske. Kõik on igati korralik. Kui ma püüan sellele läheneda kriitikuna, pole mul midagi ette heita. Lihtsalt... lugejana ei saanud ma siit eriti suurt kaifi. Sest kriitiku rollis jälgin ma eelkõige, kas on vigu, aga lugejana ma otsin säravaid stseene, lahendusi, momente, ja ses tekstis neid kuigivõrd pole. Kõik on lihtsalt ... igati korralik. Võib-olla võinuks emotsionaalselt pingelisem olla? Ei tekitanud erilist õudustunnet.

8/10

Uluru

Paavo Helde

Peategelane (kelle nimi on üsna ebaoluline, aga leidsin üles – see on Eerik) ja Ernst lähevad Austraaliasse, et leida tulnukaid. Lootes, et Uluru (endise nimega Ayers Rock, mailma suurim monoliit, seisab keset kõrbet) aitab neid kuidagi võõrolenditeni juhatada, püüavad nad selle juurde sõita, kui ühel hetkel peavad nad võtma peale noore aborigeeniplika, kes räägib küll inglise keeles, aga väga veidralt, ja kelle nimi näib olevat Potoroo. Sestpeale kisuvad asjad kurale.

Aborigeenid, Ernst, ufopealinn – see kõik jättis algul mulje, nagu tegemit oleks mingi sajandialguse teksti pastišiga. Kõige rohkem tekitas seda muljet aborigeenide kujutus. Algul tundus nende kõnepruuk lihtsalt ontlik ja totakas ja jäi mulje, et  autor tahab meile näidata, et nad on ju primitiivsed. Ma kuidagi arvasin, et nüüdisaegne läänelik arusaam aborigeenidest on välja kasvanud sellisest „alles tsivilisatsioon teeb meid targaks“-arusaamast (pigemini võib täheldada, kuidas tsivilisatsioonil on inimese kognitiivsetele võimetele kohatine pärssiv mõju, aga sellel nutikriitikal ja ühiskonna zombistumisel ma praegu ei peatu), aga näed sa siis, tekst sellest, kuidas aborigeenid on naljakad oma kohmakuses. Sellele viitab ka see, et nad ei saa rahast mõhkugi aru. Lihtsameelsed olendid, noh.

Mingi osa minust ütleb, et autor on ise käinud Austraalias ja ta andis oma sealsetele kogemustele teadusulmelise värvingu. Uluru näiski olevat müstiline ja aborigeenid olidki sellised lihtsameelsed. Mul on siiski tunne, et see on kuidagi nii tüütu stereotüüp, mida tuleks huvitavamaks kirjutada. Selles tekstis otsustati asi lahendada nii, et nende veidrus, nende totaalne teistsugusus võrreldes Lääne inimesega tulenes sellest, et nad lihtsalt olidki tulnukad – andestatagu, kui ma lasen oma poliitilistel vaadetel mõjutada lugemiselamust, aga c’mon! Seletada pärismaalaste iseäralikkust võrreldes valge inimesega seeläbi, et nad lihtsalt polegi inimesed, on üks jumala imelik dehumaniseerimine. Väga veider värk. 19. sajandi lõpu maadeavastajate fantaasiajuttudes oleks see suht okei ja eelduspärane, 21. sajandi alguses ajab see kukalt sügama.

Tekstis on mingeid huvitavusi. Pikk tiraad riikidest ja hiidkorporatsioonidest kui parasiitorganismidest oli pealtnäha üsna huvitav, aga ega ta väga ei veena. Tüdruku tegusõnadeta kõnepruuk mõjub aga veidi kohmaka katsena luua jaburat keelekasutust. Konarlik lugemine ja mitte pole aru saada, kuidas kujuneb kellegi kõnepruuk, kust puuduvad tegusõnad. No ei anna kuidagi selgitada seda lingvistilist kadu nii, et lausestruktuuri põhiline komponent esimesena kaoks. Tjah, lõpus öeldakse, et nood aboritulnukad mõtlevadki teisiti, mõtlevad valemite pruugis, aga üht veidrust (tegusõnadeta rääkimine) õigustada teise veidrusega (kõik need aborigeenid on tulnukad) pole ka päris õige.

Nagu tahaks midagi veel kirjutada, öelda näiteks midagi kiitvat. Isegi kui jutt hiidkorporatsioonidest kui parasiitorganismidest polnud üleni veenev, oli see siiski pseudofilosoofiline tiraad ja sellised on ikka toredad. Mingis mõttes oli tore seegi, et aborigeenid ikkagi osutusid salageeniusteks. Ja tegevus toimus kuskil, kus eesti ulme alati ei toimi, milleks on Austraalia. Midagi võiks veel kiitvat öelda ...

4,5/10

Üksi

Marika Piip

Eestlanna on otsustanud minna kaugele Põhja-Norras Finnmarki, Barentsi mere äärde. Seal on mahajäetud küla, mis on talviti ligipääsmatu ja kus elatakse seetõttu ainult suviti. Peategelane on läinud sinna kohviku ja majutusasutuse pidajaks. Seal olles märkab ta, et koht näib kummitavat... Jah, ka kohalikud nendivad: „Siin, põhjas, pole sa iial üksi.“ Sellest, kuidas ta nende vaimudega hakkama saab, tuleb lugeda tekstist endast.

Lugemisaegseid kommentaare lugedes on üks esimesi märkusi kriitilisemat laadi ja see puudutab teise lõigu esimest lauset: „Kuidas ma siia sattusin, on pikk lugu, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, nii et jah, siin ma nüüd olen.“ Naljakas lause lihtsalt. Üldiselt need asjad, millest ei taheta rääkida, jäävad kas niisama ütlemata või siis rõhutatakse, et neist ei taheta rääkida, mistõttu neist tuleb pärast rääkida pikemalt. Siinne variant pole aga kumbagi.

Las jääb ka küsimus, mis arvutitööd see naine üldse teeb. Ta ütleb küll, et kohviku pidamine ei sega arvutitöö tegemist, ka mainib ta, et võimatu on töötada, kui aknast paistavad sedavõrd kaunid fjordid. Mis see töö on ja kas me peaksime teadma? Aga ei, vist polegi vahet.

Novelli lugedes pole pikka aega õieti aru saada, mis žanri jutt see on. Mitte et peakski liiga teravat žanrieraldamist tegema – mitmed parimad jutud on žanritevahelised või –ülesed. Loo algus paneb häälestuma poltergeistilikule õudukale. Asjad liiguvad iseenesest, lendavad ja nii edasi, täitsa jube ju. Aga see on kõik kirjutatud sellises laadnas, reisibrošüürilikus stiilis, et õudus ei pääse löögile, pigemini on tegemist väga ilusa koha ühe iseäralikkusega.

Poltergeistilik mulje hajub, selle asemele tuleb mulje ürgvägedega suhtlemise maagilisest realismist. Või siis sõbralikust õudusest (pealtnäha oksüümoron, aga vot, sellisena ta mõjub). Mul tekib seos Gaimani „Ameerika jumalatega“, kus peategelase naine tuleb surnust tagasi ja – ei mingit ajusöömist ega eksistentsialistlikku traumat, on vaid „nojah, siin me siis oleme, mina surnud ja sina elus“. Nagu tolles romaanis keerati zombiõudus pahupidi (vähemalt romaani vältel), siis siin keeratakse samavõrd pahupidi poltergeistid või kummitavad majad. Peategelane harjub selle eluoluga ja lepib sellega ja õpib seda isegi hindama ja igatsema. Ta mainib külastajaid, kes ehmuvad mütside kadumise ja muu säärase poltergeistiliku peale ja naine pea seda naljakaks. Kui klassikalises poltergeistiloos oleks kummitusega leppinud tegelane midagi nõialikku (nagu oleks mestis nende peletistega), siis siin on ta lihtsalt põhjamaa naine, kellele ei mahu pähe turistide rahulolematu leppimatus teistsuguse kohalolu sealviibimisega. Nii et naljakas lähenemine.

PS1 ja PS2 olemasolu ei tundunud kuigi vajalik, need võinuks mu arust peateksti sisse minna. Tekst on ju sedavõrd rahuliku ja lepliku kulgemisega, kuidagi naljakas näha, et need lisamõtted peavad jääma põhitekstist välja. Ootamatu karmus ühesõnaga. Muidu aga huvitav novell, tore lugeda, mulle meeldis.

7,5/10

Haruväljapääs

Tea Roosvald

Kusagil keset lõputuid haruteid ja koridore tegutseb peategelane. Iga koridori uksel on märgid, millega need eristusid, aga mida need algul tähendada võisid, jäävad talle saladuseks. Kindel on üks – need kõik näivad olevat talle saatuslikud. Mingi hetk ta ent hakkab järele mõtlema, milles seisneb tema eksistents seal kummalises kohas. Kus ta on, kuidas on ta sinna saanud ja kuidas ta sealt pääseb?

Tegemist oli pikima eelmises numbris ilmunud võistlusjutuga ja looga, mis tekitas minus ehk suurimat kimbatust, sest siin on nii palju head, teisalt on ka nii paljut, mis kisub ta kurale. Räägime algul heast. Kuidagi jäi tunne, et see oli stiililiselt võttes kõige virtuoossemalt kirjutatud tekst. Loed ja imetled. Pole üksnes poeetiline ... või ei, mis poeetiline. Riskin sellega, et kui ma ütlen „poeetiline“, arvatakse, et ma ütlen „lüüriline“. Nagu oleks tegemist poeesiale omase tajuaimuste maalimisega. Aga vot, ei ole midagi sellist. On hoopis enesekindel ja mitmekesine keelekasutus. Peaaegu sedavõrd, et autoril ei tarvitsekski olla asjalikku lugu, ikka oleks huvitav lugeda.

Õnneks ei pane autor mingise sisutühjusega proovile oma stiili loetavust – sisu on ja täitsa huvitavalt. Kuna autor valdab nii paljut (keelt või lauset või stiili), oli novelli esimene pool pärrris sümpaatne, kuivõrd tekitas müstilise aimuse sellest, mis toimub ja kuidas toimub. Tekst oli ühtaegu piisavalt salapärase olekuga, et ütlemata jääv mõjuks krüptiliselt, ühtlasi oli kõik piisavalt lihtsasti haaratav, et miski ei pärsi lugemistempot. Ka on tekstis omajagu huvitavat teadusulmelist, mis samuti pani mõtlema, mis ajajärgus võib ta viibida ja kuidas nad oma varustust saavad ja nii edasi.

Lugu võinukski jääda selliseks veidralt salapäraseks, ent mitte unenäoliseks. Näiteks nii, nagu suht suurepärases ulmekas „Kuub“, milles tegelased... ah, spoilerid-spoilerid, aga räägin ikka - film, mille tegelased ei tea, kuidas nad on sattunud ühte mõrvarlikku kuubikujulisse ruumi, terve filmi jooksul selgitavad nad välja selle toimimismehhanismid ja lõpuks jõuavad selle lõppu, viimase ukseni. Ja seda, mis on teisel pool ust, meile ei näidatagi. Mul on tunne,et siingi võinuks jääda salapäraseks. Võinuks ehk jääda vastamata küsimus, kus ta on.

Aga ei, mingi hetk hakkab peategelane arutlema pikalt oma olukorra üle ja... tema arutlus ei põhine millelgi peale oletuse selle kohta, mis see koht olla võiks (et ta pole taevas, limbos ega põrgus, vaid eeleksistensis), ja sellest oletusest tõukub pikk mõtisklus selle kohta, mis saab, kui ta ühte neist koridoridest läheb ja laseb sealsel saatusel end haarata. Ja lõpus ilmneb, et tema mõttekäik läks täiesti täppi. Vedas. Mitte küll lugejal. Loo esimene pool oli nagu „Kuub“, teine aga nagu „Kuub: Zero“, triloogia kolmas osa, mis läks vist otse videolevisse.

5,5/10

Nüüd tuleb juttu järjejutust, mille viimane katkend ilmus maikuus ja mille juurde jõuan alles nüüd. Võinuks ehk jupphaaval kommenteerida, nagu sai kunagi tehtud sama autori “Jäljekütiga” (ilma kaasautorita), aga vot. See oleks samas lugemiselamust liiga jupitanud, ka muljetust liiga killustanud.

Tagalas on alati soe

Laura Loolaid

Lugu tagalatehnikute tööst. Võitlusüksus võõral planeedil väljaõppel, püüavad kuhugi jõuda, kus saavad baasi püsti panna. Teekond annab võimaluse heita pilgu nende inimeste ellu, ka annab võimaluse näha kõiksugu eri tahke ühe üksuse igapäevaelus. Üldiselt ongi tegemist ülevaatega militaarse teadusulmelise sõjaväeüksuse logistilisest poolest. Peaaegu lõpuni välja.

Tjah, „lugu logistikast“ on minu peamine kommentaar sellele tekstile. Mõni ulmefilm võib alata sellega, et sõjaväeüksus asub liikvele, enne hüütakse terve rodu käske ja liigutatakse ühe ja teise nüüdisajal alles mitteeksisteeriva transpordivahendiga. Loetletakse kõiki selle üksuse relvi, tuumaplahvatusekindlaid kilpe ja tähtede kontsentreeritud väega laserkiiri. Ja siis äkki, ÄKKI! Mingi asi lendab. Või nad leiavad midagi. Aga oletame, et mingi asi lendab. Ja nad osutavad selle suunas. Ja see asi hävitab nad kõik ära. Või siis, jah, nad kaevavad millegi üles, mingi humanoidi. Ja see hävitab nad kõik ära. Neid tavaliselt jah näidatakse vaid selleks, et anda teksti algusele mingit teadusulmelist värvingut, aga ühtlasi selleks, et näidata – see, keda nad taevas nägid/kelle nad välja kaevasid, see on nii ohtlik, et teha pihuks ja põrmuks kõik need võõrsõnad, mida autor oli just loetlenud. Sõjavägi ilmus selleks, et kosmose-Godzilla saaks nad ära hävitada ja vaataja teaks, et kuule jah, see kosmose-Godzilla on päris võimas.

„Tagalas on alati soe“ algab umbes samamoodi, ainult et nad ei kaeva midagi välja ega osuta millegi suunas, mis taevas lendab ja pole ei lind ega lennuk. Siinne lugu (või lausa lühiromaan) on lugu neist meestest endist. Nemad ongi peategelased.

Kui olla harjunud sellega, et mingi olend ikkagi avastatakse või välja kaevatakse, tundub seda pingemäära siin nappivat. Lugesin mitukümmend lehekülge ootusega, et oot, nüüd nad kõik tapetakse ära, eks ole? (Ma ei tea, miks ma alati eeldan, et need militaartüübid surevad. Vist mingi fetiš.) Või et äkki nüüd tuleb mingi veider pööre. Aga ei, see lugu oligi selline... staatiline.

Ja tegelt on hea, et selline lugu on ka kirjutatud. Militaarulme ei tähenda vaid tervet hulka matšotavaid rambosid, see võib ka viidata sööklas matsutavatele reameestele ja nendele, kes selle toidu neile toimetavad. Hea oli näha sellise üksuse igapäevaelu. Ja mitte lihtsalt sõjaväeüksuse, vaid teadusulmest küllastunud sõjaväeüksuse igapäevaelu. Sealjuures toredalt eestipäraste nimetustega – kasutavad kratte ja puha. See stiil oli hästi sooritatud ja lõpuni välja peetud. Soorituse eest müts maha autori ees.

Teisalt tuleb nentida, et ega ta väga põnev polnud. Näiteks on mul märkus, et terve esimese lehekülje lugemisel oli tähelepanu üsna hajus. Ei olnud seal ju midagi teravat ega säravat, mis võinuks pilku püüda ega tähelepanu tõmmata, oli vaid üsna pikk kirjeldus üsna igavast kiviväljast ja üsna mittemidagiütlevatest taktikalistest manöövritest, mille teadmine ei paista olevat lugeja jaoks kohustuslik. Kuna esimene lehekülg või esimesed lõigud või kas või esimene lause võiks olla teksti visiitkaart, mõjus see veidi heidutavalt.

Hiljem oli ikkagi sündmusi, oli huumorit, oli eristuvamaid tegelasi. Tuhat mundris kiilakat on esmapilgul identsed, aga pikapeale hakkavad nad sündmuste ja vestluste käigus eristuma. Oli ka üsna naljakaid olukordi, oli pikaajaline pinge kasvamine ja selle lahenemine. Oli mõnevõrra ilmekaid tegelasi (lõunaeestlaslikku kõnepruuki oli vahva täheldada – kah üks asi, mida keskmises teadusulmelises tekstis pole, äärmiselt teretulnud koduse eksootika annus!). Ma hakkasin looga ära harjuma, see muutus täitsa sümpaatseks. Kahjuks mitte väga põnevaks ega haaravaks, aga sümpaatseks.

Loo lõppu tuli aga ootamatu pööre – kogu asi osutus millekski hoopis muuks. Ja selgub, et tegemist on... esimese osaga? Või noh. Selgub, et nende lugu pole veel lõppenud. Millest on natuke kahju, sest pikk ja sümpaatseks muutunud tekst võiks olla eraldiseisev, nüüd on aga mingi... puänt asjal. Kahjuks jäi see puänt küllaltki ebamääraseks kah – keegi ei osutunud kellegi isaks, keegi ei ärganud surnust ellu. Ka ei nähtud kedagi taevas lendamas (mitte lindu ega lennukit) ega kaevatud kedagi üles. Oli hoopis missiooni parameetrite muutumine ning kõrgeimal ametikohal olija kahtlusi äratav olek.

Loed ja tunned, et lugu väärib äraosutamist ja lugupidamist. Teadusulmelise dokumendina on selle olemasolu teretulnud ja olen rõõmus, et on autoreid, kes suudavad ohjeldada oma impulsiivset loomust sedavõrd, et töö tegemise ja vaeva nägemise järel valmis saada selline teos. Kahjuks ei tea palju inimesi, kellele kipuks seda soovitama kui lugemiselamust.

6,5/10

Nüüd asun edasi juunikuu juttude juurde. Need muljetused on veidi lühemad, kirjutan igaühe kohta kolm lõiku: tutvustus, kiitus ja laitus. Kuna jutuvõistluse omadega sai end enam-vähem tühjaks kirjutatud, mõtlesin algul, kas valin üheainsa, millest rääkida, ja teiste puhul piirduda lõigu või lausega. Lõpuks aga nägin, et polnud ühtki, mida eriliselt esile tõsta, seega jäi niimoodi.

Kooljapää külavanem

Iti Tõnisson

Lugu algab sellest, et ajaleht on trükki läinud. Üsna kohe tuleb ka ärritunud telefonikõne, sest piltidega ei olda rahul. Lehetoimetuse töötajad arutavad isekesis, natuke tuleb juttu raskustest mõne artikliga. Lõpuks saabub aga piltidega kõige rahulolematum, külavanem.

Teksti juures on sümpaatne tihedaks koondatud sündmustik. Kõik on väga konkreetne, allub klassitsismi reeglitele ja puha (leiab aset ühes paigas, ühes ajas ja ühe keskse tegevusega). Vestlused toimetuses toredad, eri veergude tegelased skandaalinälgas ja puha, mingid arusaamatused selle osas, mis läheb, mis mitte. Ühesõnaga, hea jälgida toredat dialoogi.

Vähem sümpaatne oli puändi grotesksus. Lugu oli, aga ilmneb, et vot, ühelt pildilt võib veidi aimata külavanema saba. Mispeale ta elajana pureb nad kõik maha ja lavastab kellegi teise süüdlaseks. Kiirustatud lõpp, aga vähemalt on olemas, vähemalt on lõpetatud. Kannab märke kirjutamisõhtu vältel valmis kiirustatud tekstist. Mistõttu ei saa sellele läheneda ülemäära nõudlike standarditega.

4/10

Vanamehe tola

Glen Simson, Kaido Ojala

David Williams annab aru. Räägib psühhiaatrile Johannale, miks ta ärandas bussi ja pani inimesed hilinema tööle. Tuleb välja, et see rikkus tema sotsiaalset skoori. David räägib, mis on teda vaevanud, ja lugejale räägitakse tööjärgses maailmas elamise raskustest.

Positiivsed on tekstis siia kokku kogutud ideed. Sotsiaalse krediidi värk, mida kõik teavad olevat Hiina tegelikkus, on sellisel kujul eeldatavasti laenatud „Black Mirrori“ minu tõenäoliselt lemmikust osast „Nosedive“. Masinate ühiskonna töö mõttetus on miski, mida käsitleti huvitavalt Feldmanise romaanis „Viimased tuhat aastat“. Ja geneetiline kohendamine ühiskonna parema toimimise nimel, mis kõigi puhul siiski ei õnnestu, sest vajadus töötamise, vajadus oma elu mõtte loomise järele jääb paljudele siiski alles. Vahvad ideed, neist saaks häid jutte kirjutada küll. Ja siin olid need kõik lõpuks ühe ja sama loo teenistuses.

Vähem positiivne on esiteks see, et need ideed on kuidagi kokku kogutud ja ära loetletud, aga ei saaks öelda, et ükski saaks erilist olemisõigustust. Nende ideede loeteluna on ju tore küll, võib-olla saab kellelegi jagada lühikese ja konkreetse näitena sellest, mis oleks tõenäolised probleemid sellises maailmas, kus inimtöö on kaotanud oma tähenduse – aga kuidagi on tunne, et loos ei toimu suurt midagi peale nende ulmeideede tutvustamise. Kuidagi jääb vajaka psühholoogilisest või kirjelduslikust. Ei looda tekstmaailma, vaid loetletakse ulmeideid. Ja teksti poolelijäämisest on kahju. See pole puänt, tekst jääb niisama katki.

4/10

Vabastamine

Karmo Talts

Siim satub ühele alternatiivpeole. See pole mitte niisama tavaline alternatiivpidu, see on midagi enamat. Talle tehakse selgeks, et reaalsus pole sugugi nii reaalne, kui ta seni arvanud oli. Nad tahavad aidata Siimu olla selle aegruumi osavam valitseja. Ent siis juhtub midagi.

Selle loo häid on raske loetleda. Kas pidu on hästi kirjeldatud? Kuidagi kiiruga käib kõik Tore on see, et tõstatati küsimus: miks ilmus 90. aastatel nii palju virtuaalreaalsuse teemalisi filme. Mu meelest õieti ei olnud, pigem oli tunda, et mõni üksik jättis suure jalajälje („Kas sa räägid filmist „Dark City“?“ küsib keegi. „„ExistenZ“? „Ghost in the Shell“? „Tron“?“), aga selline küsimus kõditab siiski kujutlusvõimesoont – seda soont, mille kõditamist ulmelugejad vist otsivad.

Kahjuks on lugu lühike, ebaoriginaalne ja seosetu puändiga. Nii et lühike kähmlus politseinikega oli kokkumäng? Milleks ajatajuga mängivaid psühhofarmakone, milleks mitte lihtsalt anda talle tubli annus uimastit, oleks lihtsam ja kindlam. Nüüd taipan, et ega me ei näe peategelase teadvuse tegevust pärast tema „lahtiühendamist“ (mis osutus tegelikult äraühendamiseks). Ehk oli vaja tema arusaamu maailmast kuidagi ära muuta, veenda teda maailma ajamõõtme moonutatavuse osas. Eh, kui näeks tema mõttetegevust pärast „lahtiühendamist“ (äraühendamist), oleks ehk asi põhjendatum.

3/10

Valusad mälestused

Karmo Talts

Kaur Mänd on onu matustel ja mõtleb Olja peale, kellest alles lahku läks. Tähelepanu ei taha kuidagi püsida lahkunul ega sugulastel, kes tüütavad teda oma lobaga, ta aina mõtleb vestluste peale, mis eelnesid lahkuminekule, ja mõtleb, kuidas võiks kustutada mälestused. Kas mängis rolli Kauri tõenäoline kiindumine kasuõesse? Loe, siis saad teada...

... ei, valetasin, midagi ei saa teada. Aga las see jääb järgmisesse lõiku, siin lõigus proovin ma kirjutada sellest, mis on positiivne. Ja ütleks, et valusate mälestuste kustutamise teema on ju iseenesest tore, „Sunshine of the Spotless Mind“ oli hea film ja sellest saaks häid jutte kirjutada. Ja sellega ma siinses lõigus piirduksin.

Pea iga teksti element tundub suhteliselt mõttetu. Noormees on matustel, põeb lahkumineku pärast, siis teeb autoga avarii ja ... kõik. Kõik ei moodusta kokku mingit tervikut, ükski sündmus ei võimenda teisi, need on lihtsalt niisama kokku kuhjatud ega jõua kuhugi. Lõpus peategelane Kaur tõuseb püsti ja ütleb, et ta on otsustanud – aga mida, me ei tea. Seega pole isegi konkreetset lõppu. Nii et harali komponendid, millest ei moodustu tervikut, ja jääb pealegi pooleli.

2/10