Nullgravitatsioonis kolme valgusaasta kaugusel lähimast poest on jama avastada, et sa jätsid oma teise menstruaalanuma kosmosejaama.

Minu oma kadus täna vaakumtualetti. Laeva trümmi umbsesse muskuse- ja sidrunisegusesse õhku tungis vere terav lõhn. Ma olin veel pooleldi unes, püüdes oma menstruaalanumat pimedas vaikselt tühjendada. Vaakumtualeti imu oli just piisavalt tugev, et anum minu ikka veel uniste libedate sõrmede vahelt välja kiskuda.

Tähtede poole põgenemisest unistades mõtlesin ainult seiklusest. Sitast ja verest ei rääkinud keegi. Aastajagu tualettpaberit ja tampoone lihtsalt ei mahuks trümmi ära ja märgade salvrätikute kasutus on rangelt piiratud, neid saab kaks tükki päevas. Ma annaksin kogu oma vara ära, kui saaksin topeltkoguse niiskeid salvrätikuid. Noh, kui ma poleks juba kõike maha jätnud.

Ma otsisin oma sahtli läbi ja avastasin, et minu tagavaraanum oli teadmata kadunuks jäänud. Niisiis oli mul nüüd probleem, millega ükski täiskasvanud naine silmitsi seista ei tahaks. Asjade seisu üle järele mõelnud, rebisin lõhki pleekinud t-särgi ja tegin endale sellest sideme, et hommikuni hakkama saada. Ma kinnitasin end rihmadega tagasi koikusse ja mõtlesin, mida edasi teha.

Kaalusin hädaolukorra välja kuulutamist. Mayday, mul on ainult kalts püksis. Barnardi täheni oli veel seitse kuud ja t-särk oli XS-suuruses, lühikeste varrukatega. Ilma varuplaanita ma toime ei tule.

Teisest küljest ei saaks ma mitte kunagi enam teist sellist võimalust, kui paluksin selle kaubalaeva otsa ringi keerata. See jättis lauale vaid ühe võimaluse: anuda Suminad.

Ma kohtusin Suminaga kosmosejaamas enne pardaleminekut. Me mõlemad olime suundumas asteroidkolooniatesse. Olin pooleldi purjus, kui end kirja panin. Sumina võttis asja tõsiselt. Ta oli enne minekut umbes aasta otsa õppinud. Ma ei näinud temaga sõpruse sobitamisel eriti mõtet.

Asi oli nii, et ma teadsin, et tal on rasestumisvastaseid tablette. Suures koguses rasestumisvastaseid tablette, mis olid mõeldud kaevanduskolooniates laiali jagamiseks. Pimedas lebades rehkendasin välja, et kui ta annaks mulle neist 212 tükki, jõuaksin Barnardini ilma ühegi tilgata.

Probleem seisnes tema veenmises, et ta need mulle annaks.

Ta oli kõige korralikum feminist, keda ma olen kunagi kohanud, kelle moraalne kompass ei kaldunud otse taevaselt kursilt kunagi kõrvale. Artemise Fondi vabatahtlikuna oli ta seal selleks, et toetada naisi kosmoses, kellel polnud ligipääsu kogukonna toele või seksuaalharidusele. Minu plaani sisu oli teenida palju pappi ja keppi saada. Meil polnud palju ühist.

Kui päevaaja-tuled põlema pandi, läksin tema koiku juurde kerjama.

„Ma teen kõik, mis sa tahad.“ Mida ta nii väga ikka tahta saab?

„Me võiksime sõbrad olla,“ütles ta.

Ma vahtisin teda nagu hirv autotuledes. „Sa ei saa niimoodi teha,“ kogelesin ma.

„Varusid sõpradele jagada. Selle vastu on kindlasti mingi reegel või midagi.“

Tema nägu läks süngeks ja ma tundsin end halvasti.

„Ma mõtlen, ma lihtsalt arvan...“ sõnad jäid kasutult õhku rippuma.

„Jah, ei, sul on õigus. Loll mõte. Teeme lihtsalt ausa vahetuse. Kogu su šokolaad.“

„Sobib.“

„Ja kümme pakki niiskeid salvrätikuid.“

Ma oigasin. „Ole nüüd, Sumina.“

„Ja sa pead mulle ära andma kõik oma muusikafailid ja lubama, et ei laula enam kunagi ühtki Gloria Gaynori laulu.“

See oli valus. Ma oleksin ta peaaegu põrgusse saatnud. Aga ma mõtlesin järgmise seitsme kuu üle järele ja ohkasin. „Okei.“ Nii et Eeva ahvatlemine õunaga polnudki nii raske. Ma olin peaaegu nagu natuke pettunud.

Ma võtsin oma sahtlist šokolaadi, niisked salvrätikud ja pleieri. Kõik, mis mul oli.

Ta läks oma sahtli juurde, aga ei võtnud välja tablette. Selle asemel tõmbas ta välja erekollase kosmeetikakoti. Selle sees oli foto mu õest, tagavarahambahari ja mu menstruaalanum. „Ma leidsin selle, kui me jaamast lahkusime," ütles ta. "Sul oli nii hull pohmakas, et ei paistnud midagi lahti jagavat, mõtlesin, et kontrollin igaks juhuks           su toa üle.“ Ta viskas koti mulle.

„Ja sa ei öelnud mulle?“ Ma sirutasin käe pleieri järele, aga tema oli kiirem.

„Ei mingil juhul, meil oli kokkulepe.“

„Kas sa nii toetadki oma kaasnaisi?“

Ta noogutas. „Absoluutselt. Sa laulad nagu haavatud kits. Mida vähem inimesi kuuleb sind seda laulu ära rikkumas, seda parem.“

Ma naersin tahtmatult.

Ta toppis mu šokolaadi oma sahtlisse. „Ja ma pidin oma luksusasjade jaost loobuma, et see kott sinna üldse mahuks.“ Ta tegi oma koiku rihmad lahti ja hõljus põranda    poole. „Ma arvasin, et äkki meist võiks lõpuks sõbrad saada. Kes see tüdruk on?“

Ta mõtles fotot. „Mu väike õde. Ma pole teda kümme aastat näinud.“

„Miks mitte?“

„Ma jooksin kodust ära, kui olin 13. Pole kunagi tagasi läinud.“ Sõnad tulid mu suust välja enne kui jõudsin end peatada.

Sumina patsutas mu õlga, ei öelnud midagi nõmedat.

„Ok, aitäh koti eest.“

„Võta heaks.“ Ta hingas sügavalt sisse ja tõmbas end minu ette. „Miks me sõbrad ei või olla?“

„Ma....“ Mul polnud sellele vastust. Lõpuks kehitasin õlgu ja sirutasin oma käe välja.

„Olgu. Nõus, kui sa annad mulle poole šokolaadist tagasi.“

Ta irvitas ja surus nõusoleku märgiks mu kätt. „Diil.“

Ma sain lõpuks tulema. Kui ta arvas, et käepigistus tähendas midagi erilist, siis see oli tema probleem. Mina tahtsin lihtsalt oma šokolaadi tagasi.

Ma tõmbasin end tagaruumi, et oma t-särgi jäänused tuhastada. Ma mõtlesin, et lähen pärast lõunat tagasi Sumina kabiini ja me võiksime natuke šokolaadi jagada ja võib-olla muusikat kuulata. Kuulsin teda mu nime hüüdmas ja mõistsin, et olin ümisenud. „Ümisemine on lubatud!“ hüüdsin vastu.

Sumina naer kajas trümmis ja ma leidsin end jälle naeratamas. Tühja, see oli ju ainult seitse kuud, eks?

Võib-olla polegi sõber nii halb asi.

Tõlkinud Mari Vallik