Aasta tagasi alustasin ma oma elu kõige esimest peatoimetaja veergu sõnadega “Hoolimata ihu ja hinge rooskavast kuumalainest, mis Issand ulmikutele nende arvukate pattude nuhtlemiseks paista laseb, on valminud värske, pisut higilõhnaline heinakuine Reaktor” ja põhimõtteliselt võiks seda mõtet ju taas korrata. Muidugi tundub igasugune „Heldeke, on suvi ja on soe!“-teemaline virisemine kohatu, siinkohal saadan tervitusi oma Bremenis elavale sõbrannale, kes eile 38-kraadises kuumuses kodu poole roomas töölt ja esitan üldsusele pireda märkuse, et kogu see kliimakatastroofe käsitlev apokalüptiline ulme, mis välja antud on, ei ole mõeldud käsiraamatu, vaid hoiatusena.

Oma eelmise aasta juuliveergu lugedes jääb muidugi üle ainult ohata, samas ei saa öelda, et mitte ükski mu lootustest täitunud ei ole – uue keeletoimetaja leidsime, uusi tõlkijaid ja kunstnikke oleme kaasanud, lugejanumbrid liiguvad vaikselt ülespoole ja tegelikult on nii Reaktorile kui Eesti ulmele üldiselt olnud minu hinnangul väga soodne, positiivne ja elujõuline aasta. Kuskil Facebookilõimes käidi välja idee, et võiksime juulikuule anda „rahvapäraseks“ nimetuseks ulmekuu ja sel mõttel pole ju vigagi. Juuli lõppeb Estconiga ja vähemalt minu hinnangul saabub ulmes uus aasta augustiga – kui Estcon on läbi ja värske, kokkuvõttev Reaktor on ilmunud, siis võib uljalt sügisele vastu sammuda.

Seekordses numbris on kaks algupärast juttu, neist üks küll jutustuse mõõtu. Interjuu tegime alati särava ja toreda Sylvia Spruck Wrigleyga, kelle Estconil toimunud ettekande me järgmises numbris ka avaldame. Kindlasti soovitan kõigil lugejatel tungivalt läbi lugeda kõik Sylvia viis tõlgitud lühijuttu (tänud Marile ja Harlyle!), sest need on absoluutselt vaimustavad ja minu arvates on raske Sylviast mitte vaimustuses olla. Lugege läbi ja minge öelge talle järgmisel Estconil kui armas ta on! Estconist on meil samuti meeldivalt palju materjali – on ülerehitsetud kujul Joel Jansi suure populaarsuse osaliseks saanud ettekanne sellest, kuidas ameeriklased Kuu peal käisid, Veiko Belialsi traditsioonilise ulmedisko kokkuvõte ning eriti hea meel on mul Estconil osalejate meenutuste üle. Kõigilt osalejatelt ma küsida ei saanud ja pole ka mõtet, siit-sealt nopitud muljed ja katked ongi need, mis Estconist Estconi teevad. Ma eeldan. Mul puudub piisav empiiriliste andmete hulk.

Eraldiseisvaid arvustusi seekord ei ole, sest kellel oleks aega niivõrd kaunil juulikuul teha midagi muud, kui lihtsalt elada ja olla, lisaks on lõviosa kirjastustest puhkusel ja raamatupoodide letid on tühjad. Päriselt ka, minge vaadake supermarketites raamatulette, mõnusad prisked vahed on sees ja pooled raamatud on kahekordselt pandud üksteise kõrvale. See-eest on kõik kolm juttude arvustajat tagasi rivis ning Tõnis tegi ka selle sammu, et kirjutas absoluutselt massiivse mammutkarvustuse, kus võttis ette kõik need lood, mis tal vahepeal vahele jäid. Arvustuste hulk teeb mu õnnelikuks, sisu õnnetuks. Ma pean enesekaemuslikult ütlema, et ma olen kiire õppija, aga õpitu kinnistub aeglaselt. Ma pean kõigepealt esimest korda ämbrisse astuma, et verifitiseerida, et tegu on ämbriga; siis ma pean sinna teist korda astuma, et kindlaks teha, et ämbrisse ei maksa astuda ja lõpuks pean ma sinna astuma ka kolmandat korda, et ikka lõplikult selge oleks, et ämbrisse ei maksa astuda, ausalt ka. Ehk siis – viilimine juttude sisutoimetusega on minu süü ning see on ka põhiline, millele ma kavatsen sel ulmeaastal oma tähelepanu koondada. Juulinumbris olevad mõlemad jutud on põhjalikult toimetatud – „Kehad“ oli Artur Räpi õrna hoole all ning Paadikapteni haldjajutu toimetas Laura Loolaid. Seega julgustan nii karvustajaid kui ka niisama ulgu-ulmikuid mõlemat lugu lugema, sest kvaliteedivahe on märgatav.

Lisaks on minus pead kergitanud teatud auahnus – mind ärritas mõõdukalt asjaolu, et sel aastal jäi Reaktor Stalkerist ilma ainult ühe punktiga. Aga kuigi Reaktor koosneb toimetusest, siis lõppude lõpuks on peatoimetaja suurim roll viimane viimistlus ning avaldatu eest ainuisikuliselt vastutuse võtmine. Ma pean peeglisse vaatama ja mõtlema, et kas peale seda imelist Estconi ei vääri meie lugejad ja autorid paremat – ja mis seal mõelda, kindlasti väärivad. Tuleb käised üles käärida ja veel rohkem tööd teha.

Kisub juba blogipostituseks, millel numbriga vähe ühist, nii et panen siinkohal punkti. Lisaks punktile panen ka lugejatele südamele, et kui teil Reaktori osas on ettepanekuid, mõtteid, komplimente või kriitikat, siis Facebookis saab neid mulle õrnalt kõrva sosistada või saata meile kirju. Üritan ja üritame anda endast parimat, et eesti ulme kuldaeg oleks veel ees.

Seniks aga – jätkame lendu!

 

Tervitustega

Triin ja toimetus

Kaanepildi autor Triin Loide, kujundus Jana Raidma.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0800)