Eelmise kuu karvustused lõpetasin ma sõnadega: „Eraldi tahaks ma aga vabandada Laura Loolaidi ees, kelle mainumbris lõppenud järjejutt „Tagalas on alati soe“ mul siin karvustamata jääb. Lühiromaan on mul loomulikult loetud, aga ma tunnen, et selle karvustus siia jutuvõistluse omade otsa hästi ei sobiks. Kuid järgmises numbris kindlasti!“

Selge siis, millest alustama pean...

Laura Loolaid – Tagalas on alati soe

Tegu on lühiromaaniga ning tegu on Kaosnoova (ühis)ilma kuuluva tekstiga. Teisena mainitud tõsiasi tekitas mulle ehk mõningaid taipamisraskusi, sest ma tean mainitud ühisilmast just nii palju, kui ma Laura Loolaidi (ja David Noë) kahest varasemast tekstist kokku olen lugenud. Jah, ma sain saatetekstist aru, et tagala-lugu peaks täiesti iseseisvalt loetav olema, aga ma poleks selles siiski nii kindel.

Kuna tegu on lühiromaaniga, siis võis eeldada pisut pikaldasemaid arenguid. Igatahes ei saanud ma esimeses peatükis aru ei ööd ega mütsi. Teises peatükis hakkas justkui midagi looma, vähemasti toimus midagigi, millele ma suutsin oma taipamisküüned taha ajada. Kuid üldiselt jäi veebruarinumbris ilmunud ports lühiromaani siiski selliseks läbinäritavaks tekstijupiks, et midagi toimus, aga päris korralikku sotti ma sellest ei saanud, naudingust rääkimata. Märtsinumbris hakkas tekst juba haakima ning aprillinumbris oli lugemine suisa mõnu. Mainumbris ilmunud lõpp oli huvitav, aga tekitas pea sama palju küsimusi, kui andis seletusi.

Ma saan aru, et ilmselt pidigi maailm ja selles toimuv selline võõrik olema. Samas, seda segadust oli minu kui lugeja jaoks plaanitust rohkem. Näiteks ma n-ö avastasin, et osad tegelased on hoopis naissoost, kuigi ma neid alguses meesteks pidasin. Olgu, siin võib olla põhjuseks ka minu isane eeldus, et sellistel ametitel on mehed ning ega need tuttav-võõrikud nimed mõistmist ja oletamist kergemaks teinud. Korraks tekkis mul isegi kahtlus, et kas kogu ekspeditsioon ainult naised pole... ja et kas kodumaailma ainult naised alles polnud jäänud. Need vihjed mittesõdimsele jne. Samas, ekspeditsioonil olid mingid paarid, aga ega see moodsa ja moodsama seksuaalsuse taustsüsteemis ka nüüd mingi näitaja pole. Ilmselt autoril oli see kõik selge, aga mina lugejana takerdusin.

Kerkib küsimus, kas see lühiromaan on hea tekst? Puudustega, aga hea on küll. Kahjuks on tekstile viimane lihv andmata jäänud. Kindlasti tuleks lühiromaani enne raamatukaante vahele panemist siluda, toimetada, midagi ehk kärpida, aga mingeid kohti kindlasti rohkem lahti kirjutada. Suurim etteheide oleks vast see, et tekstis oli tasakaal paigast ära, sest enamuse tekstist moodustas retk, millest nii lugejad kui ka retkelised lühiromaanis üsna samapalju teavad. Mõneti on see ju meisterlik, kui selline võõral kuul tatsamine on üha ja üha huvitavam lugeda, aga lõppu oleks oodanud siiski midagi konkreetsemat ja ehk isegi seletavamat. Kui tuleks järg või kõrvallugu, siis oleks selline lõpp sobilik, aga üksiktekstina muarust mitte. Pisemaid puudusi oli veel, aga samas ma lugejana kokkuvõttes siiski nautisin, mul oli huvi üleval, mul oli mõtteid ja oletusi. Ja mis peamine – lugemisjärgselt mõtlesin ma selle lühiromaani peale veel edasi ning oleksin võimalusel kohe lugenud kas järge või eellugu. Ja eraldi kiidan ma keelt ja sellega tehtut.

8/10

Võlg on õiendatud, on aeg asuda juuninumbri juttude kallale...

Glen Simson, Kaido Ojala – Vanamehe tola

Jutu kohta saab öelda lihtsalt ja ammendavalt – kõnelevad pead.

Ja kuigi kõnelustele viskab korraks tegevust sisse ning kõnelustesse tekib mingit algelist pinget, ei muuda see juttu kuidagi paremaks.

Olgu, algajad autorid ja nende esimene jutt ning kõik muu, aga keelekasutus nullib isegi selle vähese. Jutus on puha anglonimed, aga järsku kõlavad „pohhui“ ning kõik see muu labane ja pigem lihttöölisele omane sõim!?

4/10

Karmo Talts – Vabastamine

Ma ei tea, kas ma lobisen nüüd midagi olulist välja, aga eks see üks ilmkuulus film oli.

Jah, alguses veel lootsid, et järsku ikka sinna ei tüüri, aga sirgelt läks! Sealjuures kulutasin ma viis minutit oma elust ja püüdsin mõelda, et milline lõpplahendus oleks teistugune ja parem. Mõtlesin välja vist neli teistsugust lõppu, aga ükski neist polnud parem, originaalsusest rääkimata.

Autor on omi tekste avaldanud ligi paarkümmend aastat ja on selle aja jooksul ilmutanud ligi paarkümmend teksti – sellise staaži ja koguse pealt võiks juba ehk midagi paremat tulla...?

2/10

Karmo Talts – Valusad mälestused

Kui ühes ajakirjanumbris ilmub ühelt autorilt rohkem kui üks jutt, siis tahes tahtmata hakkad neid omavahel võrdlema. Õnneks on taoline võrdlus teise jutu kasuks – iseküsimus, et see teine on vaid kröömike parem, kui sellist sõna üldse sobib kasutada.

Tundub, et autor on kirjutanud mingid isiklikud (või lihtsalt hoomatavad) muljed juttu sisse ning seeläbi on lugu veenvam. Eriti jutu esimene pool, kus matuseteenistus, peied ja peategelane kõige selle keskel. Mingil hetkel hakkab autor tekstile jõnkse sisse viskama ja ulmet lisama ning siis läheb ka kõik käest. Lugeja saab mingi poliitmaigulise tekstipudru, kus püütakse kangutada traagikat ja proovida vist ka solipsismi.

3/10 

Iti Tõnisson – Kooljapää külavanem

Oeh! Pärast kolme eelnevat teksti hoopis mõnusam, tasemest rääkimata.
Eks seegi ole suuresti nn kõnelevate peade tekst, aga loominguline kindlkäelisus materjali vormistamisel kallutab kõik kaalukausid Iti Tõnissoni kasuks.

Ei, jutt pole midagi erilist, aga lugeda on mõnus. On muhedaid ütlemisi, on ideepojuke, on algus ja lõpp. Eks see lõpp ka paar punkti maha kraabib, sest minuarust tõmbas autor siin otsad pisut kiirustades kokku, sest ta kas väsis oma tekstist, või ei osanud sellega rohkemat peale hakata. Siiski, mäekõrguselt üle poiste juttudest.

8/10

Lõpetuseks tuletaks taaskord meelde, et teksti headus ei sõltu mahust. Siinkarvustatud tekstide parimad on lühiromaan ja laast ning teistest paremaks teeb nad eelkõige keelekasutus. Laused ei ole lihtsalt rida sõnu, nendega öeldakse midagi ning ütlemisel on vormi, mängu ja stiili. Lugejal tekib silme ette mingi pilt, ajuti ehk visandlik, aga pilt on. Erinevalt neist teistest, kus lihtsalt öeldakse, et nüüd on nii, aga need on vaid tühjad sõnad.

Tahtmine kirjutada on ju tore, aga kas poleks Karmo Taltsil olnud arukam kahe suvalise jubina vorpimise asemel kirjutada üks ja korralik jutt... vähemasti püüda seda teha!? Või debütantidest kaasautorid, kel kuuldavasti pidi veel üsna mitu juttu valmis olema? Kas need on niisama haledad? Ma saan aru, et kirjanik kirjutab jne, aga isegi algaja peaks oma tegevust mõtestama ning võiks aeg-ajalt mõelda ka sellele, et mida ta loodu lugejale pakub. Mina karvustajana ju pean neid lugema, aga mittekarvustav lugeja, et miks peaks ta pärast üht taolist teksti samadelt autoritelt midagi veel lugeda tahtma?

Ma ei ütle, et ärge enam kirjutage. Ei ütle! Esiteks pole mul selleks õigust ja teiseks ei tea me kunagi, mis kellestki saada võib. Autor eab ise järeldusi tegema, tehtud järeldused loomingus arvesse võtma, püüda areneda jne. Ilusad ja lihtsad sõnad, kuid tegutsema peab autor...