Lained murduvad veripunasel kaldal, kõlades just nagu lained Maal: tume jõudu täis mühin. Meie lahkumisest on möödas 17 aastat.

Owen ja mina abiellusime Cardiffi perekonnaseisuametis. Me üürisime ülikooli lähedal väikese ühetoalise korteri. Tundsin end pealinnas elades väga kosmopoliitsena ja sekka ainult veidi koduigatsust Swansea järele. Owen tuli ühel õhtul koju ja küsis, mida ma arvan kosmosesse minekust. Ma naersin, sest arvasin, et ta teeb nalja, aga seda ei teinud ta sugugi: talle oli pakutud töökohta uues maasarnastamiskoloonias G851.5.32-l ja otse loomulikult tahtis ta minna. Ma küll kartsin, aga sellisele võimalusele saa ju ära öelda, ega? Ja töö oli ainult kümneks aastaks - pärast seda ootas meid Maal ees korralik pension. „Kuulsus ja rikkus,“ütles ta. Mulle meeldis mõte oma sõpradele rääkimisest. „Oi, tere Emma, kuidas sul läinud on? Jah, pole kaua näinud, kas pole? Sa kolisid Mumblesisse, eks? Nii tore. Me kolisime eksoplaneedile 18 valgusaasta kaugusel. Me oleme nüüd muidugi tagasi...“

See oli veel siis, kui ma arvasin, et tuleme ühel päeval Walesi tagasi.

Siinne vesi ei sarnane sugugi soolastele meredele kodus. See on happeline ja söövitab nahka. Ma ei tohiks kaldaservale nii lähedal seistagi, juhuks, kui kõrvetavad veepiisad minuni jõuavad. Planeedil G851.5.32 on kõik mürgine; isegi mina, kes ma olen siin nii kaua olnud.

Megan sündis viis aastat peale meie saabumist. Minu parim (ainus) sõber Jeanine viibis sünnituse juures. Owen hoidis alguses mu kätt, ent ei suutnud minu valu vaadata. Lõpuks sammus ta väljas edasi-tagasi kuni Jeanine läks talle ütlema, et kõik on möödas ja et ta on väikese tüdruku isa.

„Ta näeb nii habras välja,“ütles Owen. „Ma ei julge teda puudutadagi, äkki teen ta katki.“ See oli tõsi: Megan oli tilluke olend, kelle jääsinised silmad puurisid uudishimulikult kõike.

Ma kartsin tema lapsepõlve pärast koloonia kupli all, see oli nii steriilne keskkond. „Lapsed peavad vahel poriseks saama,“ütlesin ma. „Nad peavad saama uudistada ja omaette toimetada ja energiat põletada.“

„Varsti jookseb ta mööda Swansea lahe liivakallast,“ lubas Owen last lõua alt kudistades. Tüdruk vaatas teda tõsisel pilgul.

Kui ta veel imik oli, laulsin ma talle üht Walesi unelaulu „Suo Gân“. Kui ta vanemaks sai, lõbustasin teda lauludega maailmast, mida ta kunagi näinud ei olnud: „Oranges and Lemons“, „The Bishop of Bangor’s Jig“, „Sweet Molly Malone“. Ma jutustasin talle lugusid Swansea igapäevaelust: kaetud turust, lahe liivarannast, Blackpill Lidost, vihmast. Need tundusid talle sama muinasjutulised kui õlgedest kedratud kuld.

Kui Megan kõndima õppis, lasi Owen teha talle sobivad tillukesed kaitseprillid ja me käisime väljas pikkadel jalutuskäikudel mööda kupli äärt. Me läksime kuni kaljuse rannajooneni, kus tumedad lained punasel aleuriitkaldal murdusid. Tema laulis laulu "Molly Malone" ja mina jutustasin talle liivalosside ehitamisest ja kajakate kaeblevaist hüüdeist. Ta vaatas kõike uudishimulike silmadega.

„Aga emme, kas sa mustaks ei saanud?“ Koloonial olid steriilsete tingimuste kohta väga ranged reeglid. Liivas mängimine oli Meganile sama võõras kui oleks olnud elu kosmoses minu kooliaegsete sõprade jaoks. Ta kasvas üles pidevate hoiatuste keskel ja pidi ka lihtsalt akna avamiseks kandma kolmekihilist kaitseriietust. Tol pärastlõunal hoidis ta ühes käes oma lemmikmänguasja – täistopitud kaheksajalga, mille olin talle sünteetilise kanga jääkidest teinud – ja teise käega pigistas kõvasti minu kätt. Ta oli nelja-aastane ja polnud kunagi vaba olnud. Ma tegin, mis suutsin, rääkisin talle lugusid, mida ta armastas, ja püüdsin selgitada, milline peaks tegelikult ühe lapse elu olema. Aga see polnud sama. Ta teadis, et ei olnud.

„Jah,“ vastasin ma talle, „me saime väga mustaks. Siis läksime koju ja meie emmed sundisid meid pessu minema, et me jälle puhtaks saaksime.“ Megan näis kahtlustav. „See oli teist moodi must, laps,“ tunnistasin ma lõpuks. „Maa peal ei tee pori haiget. Rasedad naised isegi söövad mõnikord mulda.“ Ta naeris mu üle, see mõte oli nii naeruväärne, et ta ei suutnud seda ettegi kujutada. Kui me kuplisse naasime, jätsime kõik oma üleriided sissepääsuruumi, kust need ära korjati ja steriliseeriti. Komandöridele ei meeldinud, et ma Meganit baasist välja jalutama viisin, aga kui ma olin teada saanud, et nad ei lase meil Maale tagasi minna, ei huvitanud mind nende arvamus enam eriti.

Owen ja mina olime kolmanda kolooniasse tulnud teadlaste rühma seas; tippajal oli meid seal umbes paar tuhat. See oli pikk reis: viis kuud teel, kümme aastat baasis ja veel viis kuud, et koju tagasi minna. Siiski tundus see tehtav veel paar aastat pärast Megani sündi. Esimene naasmismissioon Californiasse oli katastroofiline. Esialgsed uurijad – kaasa arvatud mu sõber Jeanine Davies – olid kojuminekust väga elevil. Jeanine oli ootusärevusest terve ööüleval. Ta ütles mulle, et kavatseb ennast värsketest puu- ja köögiviljadest täis pugida ja läheb siis välja, et nautida tuult oma näol. Me plaanisime Cardiffis kohtuda, kui Oweni leping läbi sai. Tal oli kahju vaid sellest, et ei saanud Meganit paar aastat näha. Jeanine pakatas energiast, ta oli tervise musternäidis. Ta oli koju minemas.

Kui kapsel California kõrbe kosmosekeskuses maandus, jäid kõik reisijad tõsiselt haigeks. Teadete saamine võttis aega. Jeanine suri. Nad kõik surid. Nende soolestikus oli mingi tundmatu bakter, mis Maa atmosfääri sisenedes muutus pahaloomuliseks. See ei puudutanud mitte ainult koju läinuid, vaid kõiki. Bakter levis kiirusega, mida polnud nähtud viimasest katkuepideemiast alates. Niisiis pandi G851.5.32 karantiini ja kõik edasised reisid emakesele Maale tühistati, teadmata, millal võiks naasmine võimalik olla.

„Goweris on praegu sügis,“ rääkisin Meganile. „Kui me kodus oleksime, korjaksime praegu põldmarju. Taevas on hall ja sellest langeb vihma. Tuul on karge ja teed on lompe täis.“

„Kas sa käisid tõesti väljas ilma kaitseprillideta ja puha?“ Megan ei olnud kunagi tundnud õhku oma paljal nahal. Kõndisime mööda kalda kõrgemat osa, happeveest ohutus kauguses. Ta nurus, et räägiksin talle veel „minevikust“, nagu tema seda kutsus; Wales oli kättesaamatu maailm, mis eksisteeris ainult lugudes. Paari aasta möödudes ma ei parandanudki teda enam. Polnud mõtet.

„Vaja oli ainult vihmavarju ja korralikke saapaid. Muidugi saime me gripi ja külmetused, mis kestsid terve talve. Selles suhtes on sul vedanud.“

Haigused ei ole meie steriliseeritud koloonias tavalised ja meditsiinikeskuses ravitakse kõik sümptomid kiiresti välja. Nad on kulutanud tuhandeid tunde sellele, et välja uurida, mis bakter meie kojuminejad tappis, aga tundub, et siin on see passiivne, muteerudes tapvaks ainult Maa atmosfääris. Ja nad ei saa lihtsalt niisama saata inimesi Maale surema, isegi kui kohapeal olevad teadlased oleksid nõus uurimistöö nimel oma eluga riskima. Nad isoleerisid katku Californias, piirates ära kogu kõrbe, ja jätsid haiguse kandjad üksi surema.

„Meri oli alati külm, aga oktoobriks oli see suisa jäine. Teel koolist koju jalutasime me mööda rannaäärt. Me vedasime üksteisega vette jooksmise peale kihla. Vesi oli nii külm, et tundus, nagu see oleks nahka kõrvetanud.“ Vahel oli julguse kogumiseks vaja paari lonksu viina. Külm võis su südame seisma panna.

Mul võiks praegu pudel viina olla. Päike on juba madalal. Kui ma silmi kissitan, saan peaaegu teeselda, et see on hiilgav Swansea päikeseloojang, mille kiired peegelduvad madalatest pilvedest ja muudavad maastiku punaseks. Ma saan peaaegu ette kujutada, et ma olen Oystermouth Roadil, seisan pikal rannajoonel ja Jacquelin ässitab mind, et ma võtaksin riided seljast ja jookseksin lainetesse.

Megan suhtus maailma samasuguse entusiastliku uudishimuga kui tema teadlasest isa. Kuppel lämmatas noore tüdruku vaimu. Me avastasime ümbrust, kuid ei julgenud väga kaugele minna. Kui tuli aeg tagasi minna, kurtis Megan selle üle alati kibedalt. Tõeline probleem sai sellest aga siis, kui ta tabati katselt keset ööd üksinda välja hiilida, ilma loata ja ilma kaitsevarustuseta. Owen oli maruvihane, aga mina ei saanud reeglite ja eeskirjade vastu mässamist talle pahaks panna.

„Kuidas me õpime, kui me end luku taha paneme?“ nõudis Megan. „Kui ma suureks saan, elan ma õues ja avastan kogu planeeti. Ma uurin Kojutuleku Katku, kuni ma lahenduse leian ja me saame jälle reisida.“

„Kui sa selle leiad, olen mina esimesel laeval koju. Me lähme koos kaile jäätist sööma.“

Jäätis oli üks väheseid traditsioonilisi maiuseid, mida Megan tundis. Ta ei olnud kunagi saanud toitu, mis poleks tulnud pakendist: sünteesitud vitamiinid ja töödeldud Ameerika liha. „Sa said tõesti niisama lihtsalt kuhugi minna ja süüa osta? Kas teil sööklat ei olnudki?"

„Ei. Noh, meil olid restoranid, kus inimesed võisid kokku saada ja koos süüa. See oli rohkem suhtlemise pärast. See oli valik.“ Mõte valikute olemasolust ajas ta segadusse. Meie toit tuleb kulbitäitena. Kui sa sööklasse ei lähe, siis süüa ei saagi.

Megani 12. sünnipäeva ajaks olid toidukogused väga piiratud. Me elasime peamiselt süsivesikutest koosnevatest einetest, mis maitsesid nagu puuvill, ja konservtoit oli rangelt normideks jagatud. Karantiini algusest peale oli meieni edukalt jõudnud kaks mehitamata varustuslaeva. Paljud teised olid missioonil ebaõnnestunud. Me ei teadnud, millal järgmine tuleb. Ma püüdsin mõtteid näljalt mujale viia, jutustades Meganile oma lemmiktoitudest, kui olin temavanune.

„Goweri rannad on aardeid täis,“ rääkisin ma talle. „Me läksime pärast kooli randa ja püüdsime õhtusöögiks kala. Ema kooris paar kartulit, praadis meie saagi võis ära, ja see oligi meie õhtusöök.“ Enamasti soojendas ema lihtsalt üles Tescost ostetud külmutatud toitu, aga seda ei tahtnud ma Meganile öelda. Pealegi oli ema tegelikult päris hea kokk, kui ta kaine oli. Ta oli alati nõus kokkama kõigega, mida me koju tõime. „Minul ei olnud kalapüügiks vajalikku kannatust. Õngenöör läks alati sassi ja ma vihkasin söödausside puudutamist. Aga mõõna ajal sai rannalt korjata igasuguseid koorikloomi. Me käisime memmega tihti öösel rannas, kaasas termosetäis viskit ja kohvi. Me korjasime kõike, mida leidsime: austreid, rannakarpe, isegi krabisid.“

Megani suu vajus lahti ja ta jõllitas kauget randa uskumatul pilgul. „Nii et nad lihtsalt ootasid seal, et sa nad kokku korjaksid? Kas sa sõid nad ära?“

„Me aurutasime saagi ja sõime neid ainult veidikese sidrunimahlaga. Sidrunid kasvavad puudel, aga meie ostsime oma puuviljad turult.“

„Kuidas aurutamine käib?“ Tal oli raske ette kujutada maailma, mis minu jaoks oli iseenesestmõistetav. Megan polnud kunagi toorest toitu näinud, nii et söögitegemine oli talle võõras. Lähim asi mereandidele, mida ta saanud oli, oli konservlõhe, mida uusaastapäeval serveeriti.

„Neid peab aurutama, et kest lahti tuleks ja seest liha kätte saaks.“ Megan paistis pettunud olevat. Talle meeldis mõte kaasavõetavast pidusöögist, toidust, mis lihtsalt ootas söömist. Me sõltusime täielikult kolooniast; mõte ise endaga hakkama saamisest oli tema jaoks kõige imelisem.

Mulle meeldis tema kujutlusvõimet toita. „Mõnikord olid neil juba püüdes karbid lahti. Ma püüdsin suudmest ämbritäite kaupa kaunkarpe. Tuleb ainult liivast auk leida, sinna nad ongi end kaevanud. Puistad auku natuke soola, pistad näpud sisse ja tõmbad karbid otse välja. Nad on prisked ja lihavad. Kui piisavalt näljane olla, siis ilmselt võiks neid sealsamas kohe süüa. Vanasti olid inimestel erilised noad, millega karbid lahti kangutati, et need kohe elusalt ära süüa.“

„Aga kuidas aru saada, ega need mürgised ei ole?“

„Meres ei ole just palju asju, mis surmavad oleks, vähemalt mitte siis, kui neid värskelt süüa.“

Vähemalt mitte Keldi meres. Ma vaatan pingsalt G851.5.32 mürgiseid laineid, mis on minu jaoks täielik mõistatus. Kes teab, millised koletised selle õrnalt hõõguvate harjade all peituvad. Lõhn õhus on terav ja keemiline, üldse mitte nagu Swansea lahe meresoolased tuulehood. Kõik siin on mürgine.

„Mismoodi see maitseb? Toit, mida saab ise korjata.“ Selleks ajaks, kui Megan kolmeteistkümneseks sai, oli mu lootus koju saada täiesti kadunud. Me olime „isemajandavad“ ja suurepärane katsemudel tulevaste kolooniate jaoks; andmeid saadeti steriliseeritud kapslites tagasi Maale. Kõik see oli teaduslik ime, ainult et ma polnud kunagi tahtnud sellest osa saada, polnud tahtnud veeta tervet elu kosmoses, poleks kunagi saanud last, kui oleksin teadnud, et ta saab nägema ainult antiseptilist elu selles koloonias. Megani uudishimu oli täitmatu, ta pinnis minult välja kõiki üksikasju „tavalise“ elu kohta, millest tema ilma oli jäänud. Ma rääkisin talle veinist ja äikesetormidest ja lennukitest ja kitarridest. Ma õpetasin talle kirikulaule ja Bonnie Tyleri laule ja kuidas ragbimängul skandeerida. Megan hiilis jätkuvalt kuplist välja, „võttes oma ohutuse suhtes teatud vabadusi“, seisis raportites. Koloonia turvasüsteem ei olnud mõeldud mässuliste teismeliste kinnipidamiseks; tal ei olnud sellega mingeid raskusi. Ma ei öelnud selle kohta kunagi sõnagi. Kuidas olekski ta saanud üles kasvada nende üksluiste plasthoonete keskel? Ta pidi saama avastada.

Owenile tegi see muret. „Sa tekitad talle koduigatsust maailma järele, mida ta pole kunagi näinudki,“ütles ta mulle. Mind ei huvitanud tema arvamus. Ma tahtsin, et mu tütar teaks, et ta mõistaks, kust ta pärit on. Nii et ma rääkisin talle üha lugusid ja vastasin kõigile tema küsimustele. Ma ei märganudki, kui tihti me toiduteema juurde tagasi pöördusime.

„Koorikloomad maitsevad paremini kui ükskõik mis muu universumis,“ütlesin ma talle. „Eriti, kui selle ise kätte saad. Öeldakse, et värske õhk maitsestab seda. Aga tegelikult tuleb see sellest, et sa oled pingutanud, et toitu kätte saada.“

„Aga milline see täpselt on? Mis maitsega südakarbid ja rannakarbid on?“

Ma ei osanud sellele vastata. Ta ei olnud kunagi söönud midagi, mis ei olnud täis säilitusaineid ja soola. „Nad maitsevad nagu meri. Nad maitsevad libedalt ja ürgselt. Nad maitsevad nagu soolvesi ja tumesinised sügavused. See on Maa maitse. Ma ei oska seda seletada.“ Ta põrnitses mind altkulmu ja läks siis jalgu trampides toast välja. Ta tahtis fakte, mitte metafoore. Ta tahtis teada, aga minust polnud abi. Ta tahtis koju minna ja neid ise maitsta.

Kallas on pehmest ja pulberjast settest, üldse mitte nagu Swansea lahe kuldse liivaga rand. Kui ma oma sõrmed selle sisse surun, hakkavad mu kindad niiskes pinnases kõrbema. Kõik siin planeedil on mürk. See polnud kunagi peredele mõeldud.

Sel päeval, kui Megan ütles, et tal on kõhuvalu, ei pidanud ma seda eriti miskiks. „Kas sul on kodutööd tehtud?“ küsisin ma talt. Tal olid iga päev eratunnid mõnede meie aja hiilgavamate teadlastega, mitte, et haridusest siin mingit kasu oli. Aga me jäime oma harjumuste juurde, teesklesime, et meil on siiski tulevik.

„Ma ei tunne end üldse hästi,“ütles ta. Need olid tema viimased arusaadavad sõnad. Ta kukkus kokku veel enne, kui ma tema juurde jõudsin, et ta laupa katsuda. Ma kandsin ta ise meditsiinikeskusesse, tema pikad jalad lohisemas mööda poleeritud koridore. Megan avas silmad, kui ma õde appi hüüdsin. Ta tõmbles ja hakkas verd oksendama, kui ta kanderaamile tõmmati ja tagaruumidesse viidi. Mõne tunni pärast oli ta surnud.

Owen leidis lohutust juhtunu uurimisest. Ta ütles mulle, et arvatavasti oli Meganil olnud sama bakter, mis ei lasknud meil Maale naasta, et tema võib olla võti ravi leidmiseks. Ma pöörasin pilgu ära, kui ta tühje lohutusi pomises, et äkki neil õnnestub karantiin lõpetada, et äkki tema surm ei ole asjatu. Ma ei suutnud kuulata, kuidas ta üritab seda tragöödiat kuidagi ära seletada. Ta jäi meditsiinikeskusesse, allkirjastas nõusolekuvorme ja jälgis kõike toimuvat, kui Megan lahti lõigati ja tema sisikonda uuriti.

Mina läksin koju, istusin Megani toas ja katsusin ta asju. Ma pigistasin oma rusikas tema lemmikkleiti, püüdes meelest heita viimast pilku tütrele, ihu kahvatu nagu marmor, verepritsmetega kaetud, sinised silmad külmemad kui jää. Ma vajusin ta koiku peale. Kui pisaratevool aeglustus, kompisin sõrmedega tema pehmet kaheksajalga nagu pime naine, puudutades kulunud riiet ja klaasist silmi nagu neis võiks olla midagi temast.

Mu käed peatusid millegi teravatel servadel tema padja all. Avasin oma silmad ja tõstsin padja üles; selle all oli paar varastatud kaitsekindaid, mille sõrmeotsad olid ära kõrbenud, ja pool tosinat veripunaseid karpe. Kaks neist olid lahti kangutatud; nende sisemus säras nagu pärlmutter, mis oli läikima nühitud. Puhtaks lakutud.

Owen ütles mulle, et Megani surma ei saanud ära hoida. See oli tundmatu haigus, ütles ta, me ei oleks saanud midagi teha. Ta nuttis mulle rääkides, et tüdruk oli saanud mingisugused parasiidid. Need olid otsekui sööbinud läbi tema ihu, söönud tema elundeid. Ta lubas mulle, et surm oli olnud kiire, nagu ma poleks seda juba teadnud, nagu see oleks mingi lohutus. Ma korjasin peidetud karbid Megani padja alt ära ega öelnud midagi.

Ma vajutan oma paljad varbad G851.5.32 viljatu kalda pulberjasse settesse. See kõrvetab, otsekui miljon nõela torgiks mu jalataldu. Kui ma veel noor tüdruk olin, vedasime kihla, et teine ei julge joosta mere jäistesse lainetesse, vette, mis oli nii külm, et kõrvetas.

Huvitav, kas see tundub siin samamoodi, selles võõras meres kodust nii kaugel. Ma pigistan katkiseid karpe oma pihus ja jooksen murdlaintesse.

Ma arvan, et küllap tundub see samamoodi.

Esmakordselt avaldatud ajakirjas Lightspeed 2013. aasta juunis.

Tõlkinud Mari Vallik.