Alustan siis tagumisest poolest – tõlkejuttudest või õigemini ausast ülestunnistusest, et lastes end oma eelarvamustest vabalt kanda, jätan nii Howardi fantaasiakatkendi kui W. J. Wintle’i lühikese õuduka arvustamata. Viimasest lihtsalt niipalju, et püüdsin seda lugeda, kuid lootusetult igavana jätsin kõrvale. Puhtalt minu viga.
Kuidagi ei saa jutuvõistlusest üle ega ümber, sest Karmo Taltsi kaks kirjatükki olid kenasti žüriile hindamiseks esitatud asjade hulgas. Seega midagi uut (ja potentsiaalset huvitavat) oli kahe napi pala jagu Simson-Ojala tandemilt ning Tõnissonilt.
Mingi ulmeline kild on olemas mälukustutusteenuse näol, muus osas on see jutt end mulle mällu talletanud kui olmeline äng mingis veidras poliitdiskussiooni kastmes. (Hindeks 2/10)
Matrixi teemade derivaat. On mingid tegelased, kes teavad (saavad teada), et meie tajutav reaalsus on hoopis virtuaalmaailm. On politsei, on agendid ja jutt on läbi. Lühike laastuke, mis minu jaoks paraku ei hakka tööle. (Hindeks 4/10)
Üks peategelane, Williams, on psühholoogi vastuvõtul ja kurdab oma probleeme. Maailm on utoopiline. Ja nagu utoopiad ikka, siis võibolla on see hoopis kellegi jaoks düstoopia – kõik on nii hästi, et hirm tuleb peale… Minu lugemise aegsed mõtted, emotsioon allpool:
1) OK... Väga dialoogi-põhine tekst. Selles mõttes väärib tunnustust, et maailma ja narratiivi edastamine läbi dialoogi nõuab ikka mingit kirjatehnilist oskust. Loen ja mõtlen – päris hea ju...
2) Selle dialoogi-põhisuse vahest ehk suurim pluss on vahetult „jutus sees olemise“ tunne, mida see tekitada aitab. Vaatepunkt pole selline eemal-kõrgel-neutraalne.
3) Eriloll psühholoog... Vabandust, aga küsimus: "Oota, sa üritasid ennast ära tappa selleks, et tunda ennast elusana? Ma ei saa sinust aru, David, kas sa saaksid täpsustada?” lausus dr. Stein üllatunult." See ei sisenda just kindlustunnet tegelase pädevuse kohta. Olgu siis veel, et see on mingi metoodiline nõks, mida psühholoog kasutab patsiendi „käima saamiseks“, kuid sel juhul peaks olema ’üllatunult’ asemel midagi muud.
4) Proovitud on kujutleda utoopiaühiskonna mõju inimesele – paraku mõjub vestlus teemal, et mul on kõrini elu nautimisest, tahan tööd teha, end kasulikuna tunda, klišeena ja psühholoog, kes peaks ju selles ühiskonnas olema koolitatud selliste asjadega tegelemiseks, ütleb ühe lolli asja teise järel.
5) Minu meelest pole nagu õiget lõppu ka jutul. Miskipärast vahetatakse esimese poole Williams ja Stein teises stseenis mingite arutlevate tüüpide vastu, kes eemalt vaatlevad, mida see Williams siis nüüd asjatab.
Kuidagi mõjub see tekst traktaadina utoopia halvast mõjust inimesele, mitte loona, mis paneks endale kaasa elama. Tegelasteks on Vinguja, Totakas Psühholoog ja Mingid Ühiskonnadisainerid, kellele ma ei suuda kaasa elada. (Hindeks 4/10)
See on puändiga lugu, mistõttu ei taha väga palju sisust lobiseda. Ajalehetoimetuse liikmed on hädas lehenumbrisse „sisse lipsanud“ pildi pärast, mis on võetud maakohas ühe inimesega tehtud intervjuu käigus. Sellised kompromiteerivad pildid, millega ei olda rahul. Tulemuseks on konflikt.
Ma lugesin seda lugu kohe mitu korda ja arvamus sellest paranes iga korraga. Ma olen jõudnud arusaamisele, et kui mul lugemise käigus tekkib tunne, et ma tahaks selle loo ja tausta (maailmasüsteemi) kohta rohkem teada saada, tekkib uudishimu, eksole; siis ongi juba üle keskmise hea lugu. Ehk siis minu subjektiivne „etteheide“: jutt on ilmselt sihilikult selline vihjav, natuke isegi paras häma, kus tuleb ikka äärmiselt tähelepanelik olla, et ükski oluline vihje, detail kahe silma vahele ei jääks. Natuke antakse asja nuusutada ja vaat’ et sama suur roll kui kirja pandud sõnadel, on sellel, mis jäetakse ütlemata. Selle „midagi veel“ võib lugeja oma peas ise konstrueerida ja ilmselt ongi loo headus johtuv selle oma konstruktsiooni headusest ja sõgedusest. (Hinne 7/10)
