Komissar Vance Whitelaw’le
ÜRO välisministeerium
Lugupeetud härra Don Whitelaw
Kirjutan eesmärgiga informeerida teid enda rollist selles, mis täpselt toimus Relianti pardal enne Tau Cetil eelmisel nädalal toimunud rahukõnelusi ja kaitsta end mulle esitatud süüdistuste eest.
Ma ei ole diplomaat ja seega ei oska ma toimunut seletada erialases keeles. Andke mulle andeks, kui mu keelekasutus väga täpne pole. Seda, mis juhtus, on raske selgitada. Igatahes, mul oli koduigatsus peal. Ma olin laboris ja vaatasin vaateaknast välja. Te olete kindlasti Tau Cetist pilte näinud, smaragdrohelist vett ja musti kaldaid. Mul oli lihtsalt äärmiselt imelik vaadata, kui võõras see tundus, nagu see pärineks kuskilt ulmeõudukast, teate? Ma igatsesin, et saaks tagasi koju – Malagasse, sellisena nagu see oli aastal 2035, enne katastroofi ja seda, mis edasi sai, teate küll... Seal, kust mina pärit olen, veetsime suveõhtuid alati õues. Me grillisime rannas anšooviseid, jõime veini ning kui päike hakkas loojuma, leidus alati keegi, kes haaras kitarri, nii et me kuulasime muusikat ja vaatasime, kuidas Kuu Vahemere kohale tõuseb. Üle kõige igatsen ma kitarrihäält Hispaania öös.
Paraku! See ei selgita mitte midagi ja selgitab ometi kõike. Aga nüüd siiski loo sisuni. Ma üritan oma jutuga kuhugi lõpuks jõuda ka. Ma tundsin end kuidagi kurvalt ja sööklas pakuti riisi selle rõveda kanakastmega, mis ameeriklastele nii hirmsasti meeldib. Ja, noh, ma olin juba varem tähele pannud, et laeva varude hulgas on ka tartrasiini, seda Hispaania toiduvärvi pulbrit, mida küpsetamisel kasutatakse. Ma ei tea miks, aga sinepi kõrval on seda suur potsikutäis. Mina mõtlesin, et ehk saan oma toidule lisada midagi, mis laevas käepärast on ja mis mulle kodu meenutaks. Ma võtsin selle toiduvärvi ja natuke kuivatatud krevette, segasin selle oma riisi hulka ja lõpptulemus oli päris maitsev. Natuke soolane, aga ikkagi. Siis mul tuligi meelde, et ma nägin ju seda eluvormi, kohe sissepääsu juures. Härra, see oli ainult pisikene. Nägi välja nagu mingi ultravioletne rannakarp, teate. Kodus, kunagi, kraapisime me nad kividelt maha ja aurutasime õhtusöögiks. Ma vaatasin uuesti väljapääsu juurde ja neid oli vahepeal rohkem saanud, nüüd oli seal seitse või kaheksa. Ma mõtlesin, et võtan vaid kolm või neli, et neid riisiga segada ja oma toidule natuke Hispaania suvede hõngu lisada. Tau Ceti vesi pole mürgine, seega uskusin ma, et ka sealsed mereannid kõlbavad süüa.
Noh, ja siis ma lihtsalt võtsin noa ja kraapisin paar tükki seintelt maha. Nad tulid väga kergelt ära. Ma panin veekannu keema, nagu Christopher seda teeb, et vett keeta ja hoidsin neid kannu kohal, auru sees. Härra, ma tean, mida selle kõige kohta räägitakse ja ma võin omalt poolt kinnitada, et ma ei kuulnud neid oma peas kisendamas. Ma isegi pole päris kindel, mida see tähendama peaks. Palun, nende eluvormide juures ei olnud absoluutselt mitte midagi, mis oleks vihjanud, et nad on, noh, teadvuslikud. Kuidas ma oleksin seda teadma pidanud? Igatahes, jah, ma tean, et me oleme ÜRO delegatsioon ja jah, ma tean väga hästi ka seda, et Tau Ceti läbirääkimised on meie tulevikule siin elutähtsad, aga seda ma tõesti ei teadnud, et need olidki Tau Ceti elanikud. Ma saan öelda ainult niipalju, et kui ma oleks seda teadnud, ei oleks ma neid aurutama hakanud.
Ma loodan, et minu jutt on arusaadav – minu kavatsused ei olnud pahatahtlikud. Ma saan aru, et kosmoselaevastikust lastakse mind nüüd lahti, aga ma loodan, et nende nelja süüdistusega välisdiplomaadi piinamise suhtes ei minda siiski edasi.
Südamlike tervitustega,
Nooremmaat Fernandez
Endine ÜRO delegatsiooni liige Tau Cetil
Föderaalalus Reliant
PS. Võimalik, et sellest pole mitte mingit kasu, aga juhul kui te ei suuda seda kõike mitte kuidagi Tau Ceti elanikele heastada, võin teile vähemalt mainida, et see oli, ausalt ka, kõige maitsvam paella, mida ma elus söönud olen.
Reaktori peatoimetaja märkus: Kahjuks peame lugejale teada andma, et Relianti meeskonda tabas peale seda Intsidenti kurb saatus ja kõnelused Tau Cetil polnud edukad.
Tõlkinud Harly Kirspuu