PEATÜKK 1

Teemandist süda oleks elus kasulik. See kalliskivi ei purune ega mõrane, ei näita oma nõrkusi välja – tal õigupoolest polegi neid. Nii tugeva südamega inimene oleks kõikvõimas: tema tuju oleks alati heapoolne ning emotsionaalne valu poleks tema sõnavaraski.

Aga sellist inimest pole olemas ega hakka ka kunagi olema. Me tunneme kas kõike või mitte midagi – saame aegajalt haiget või oleme kogu aeg tuimad. Kumb on parem?

Mina ei oska siiani sellisele küsimusele vastata. Minu elu ümber on nii paks müür, et välismaailmast tulev valu mu kindluseni ei ulatu. Olen lugenud raamatuid, kus peategelane käib läbi põrgu, enne kui tema õnnelik lõpp kohale jõuab. Vahel lausa tundub, et mu elu jääb surmani igavaks ja mul poleks aimugi, kui lõpp juba uksele koputab.

Olen sügavale oma rutiini sisse vajunud: ärkan hommikul vara, laman mõnda aega oma voodis ja lülitan keha ühe jäseme haaval sisse, longin kööki, teen süsti, söön krõbuskeid, õpin ja nii edasi kuni magama minekuni. Iga jumala päev teen täpselt seda sama. Väljaarvatud transpordi päeval, aga see on teine teema – tol päeval on mu hing aru saanud, et ta ei sobi selle kehaga kokku, ning lakkab koostööd tegemast. Sinnani on veel-

„22 päeva ja viis tundi järgmise transpordini. Keha 102 on leidmata.“

Jah, täpselt. Seda tuletatakse päevasel ajal iga mõne tunni tagant meelde. Ka nüüd, mil astun oma toa uksest välja pimedasse keldrikoridori ja kõnnin kangetel jalgadel mööda üheteistkümne lukuga rauduksest, pole pääsu nendest vastikutest värinatest, mis seljal ringi tantsisklevad.

Trepist üles ronimine on omaette saavutus, mida suudan kuidagi teha igal hommikul – mul võiksid sama hästi olla puujalad. Aga esimesele korrusele ma jõuan ja külmkapi ukse kangutan samuti lahti. Võtan karbist viimase süstli, tõmban korgi pealt ja surun reide, viimasel hetkel nupule vajutades. Nõel tungib läbi naha ja eritab külma vedelikku, mis mööda veresooni laiali voolab, sellega kaasas elektrišokki meenutav tunne.

Kui kuulen vaikset klõpsatust, võtan nõela välja ja viskan prügikasti. Panen torgitud kohale plaastri ja kontrollin, kas ravim toimis: kõik jäsemed liiguvad inimlikult ega näe välja, nagu oleksid mõne roboti küljest võetud, niisiis saan ka täna jätkata oma eluga kuni järgmise hommikuni, mil ravim lakkab mõjumast.

Ülakorrusel avab keegi kontori ukse ja astub trepist alla kööki. Ema paneb oma tühjaks joodud kohvitassi lauale, poetab ühe suudluse mu otsaesisele ja täidab veekeetja, et isale tema hommikust teed teha.

„Kuidas magasid?“ pärib ema uniselt ja hõõrub üht silma.

„Paistab, et paremini, kui sina,“ vastan tõsise häälega. „Arstid räägivad ikka veel sama juttu?“

Ta noogutab kibestunud näoga. „Sa peaksid juba surnud olema või ornamendina purgis elama.“ Naine ohkab sügavalt ja otsib ühe käega köögilaualt tuge. „Nad pole ilmselgelt veel aru saanud, et ükski vanem ei taha oma lapse hinge purki panna.“

Turtsatan, kuigi naljast on asi kaugel. Raske on leida pikaajalist ravi haigusele, mida on inimkond näinud ainult mõned korrad. Teadlased pole jõudnud oma masinaid ja kaadervärke väljagi võtta, et meid uurima hakata, enne kui juba surnud oleme. Kujutan ette, et olen maailmas hetkel ainuke – kui oleksin asi, maksaksin miljardeid.

Ema näole ilmub ehmunud pilk, kui talle järsku midagi meelde tuleb. „Ahjaa, pidin ütlema, et teise korruse tualett on rivist väljas. Kutsusime torumehe. Sa pead sel ajal oma toas olema nagu alati.“

„Jah, ei tohi end näidata, saan aru. Keegi võib keha ära tunda...“ Mu hääles on kuulda põlgust.

Naine kortsutab kulme ja astub sammu lähemale, et mu paremat õlga kaastundlikult pigistada. „Elen, ära nüüd torise! Sa tead küll, miks see vajalik on. Välismaailm on praegu sinu suurim vaenlane-“

„Nüüd ja igavesti. Aamen,“ pistan vahele, meel must.

Ema ohkab pettunult ja läheb tagasi veekeetja juurde, mis heleda tilinaga valmisolekust teatab. Ta võtab riiulist lumivalge kruusi, paneb sisse teekotikese ja valab auravat vett peale. „Me teeme seda kõike sinu heaolu nimel. Kahju, et sa sellest aru ei saa.“

Ta võtab tassi ja kõnnib trepist üles suurde magamistuppa, tõmmates ukse enda järel kinni. Kortsutan vihaselt kulme ja tunnen, kuidas puberteet aina puid juurde laob. Ratsionaalne mõtlemine ütleb, et nii pole mina ega mu perekond ohus, kui oma ülejäänud elu selles majas veedan. Aga mu unistused lükkavad selle valju pauguga ümber ja kaevavad tagatipuks realistlikkusele ka haua. Niisiis olen sunnitud jääma endamisi vanemate sõimamise juurde.

 ***

Loodusteadused – võib arvata, et ma ei jaga sellest midagi. Koduõpe on minu jaoks ainus valik, aga see tuleb teatud puudustega. Eraõpetaja palkamine on välistatud, mistõttu tegelevad mu haridusega ema ja vahel ka isa, kumbki neist pole loodusalaste teemade spetsialist. Praegu on aga eriti raske endale midagi selgeks teha, istudes ihuüksi elutoa diivanil, füüsika materjalid enda ette laotatud ja mõtted mujal.

Leian end pöidlaküüne ümbert nahka närimas, kui õpikus ülesannete lehe ette keeran. Ohkan sügavalt ja tõstan pilgu, kogemata teleka ekraanil oma peegelpildile otsa vaadates. Tal on lohakalt krunni seotud süsimustad juuksed, tumesinised kurvameelsed silmad, portselanikarva nahk ja nöbinina. Ta on väsinud, seda on näha, ja kui ma ei teaks, kes ta on, tunneksin talle kaasa. Aga see olen kõigest mina järgmised 22 päeva.

„Mida sa vaatad?“ pomisen põlastavalt, küsimus peegelpildile suunatud. Ma ei suuda teda kauem vaadata, nii et pööran pilgu tagasi raamatule.

„Kellega sa räägid?“ kuulen üht madalat häält esikust tulemas. Mees ise astub köögi seina tagant välja, juuksed kergelt lumised ja nägu nöökivalt naerul. Viskan ühe ükskõikse pilgu tema riietusele ja värisen: õhuke nahktagi on eest lahti ja selle alt paistab tühipaljas valge dressikas. „Hakkad lõpuks hulluks minema?“

„Pane end järgmine kord normaalselt riidesse, äkki suudan sind siis tõsiselt võtta,“ lausun vihaselt, kulm kipras.

Lukas tõstab käed alla andvalt üles ja kõkutab vaikselt. „Kes sind nii vara hommikul närvi jõudis ajada?“

Pööritan silmi ja otsustan mitte vastata – see mäng võib veel kaua kesta. Mul on raske oma tiitlit jagada, aga vend on sisimas peaaegu sama õel kui mina, kuigi ta on juba täiskasvanud mees, kes peaks puberteedist vaba olema. Ju siis on see tema olemus.

„Kus isa on?“ küsib Lukas, sõrmedega oma heledaid juukseid kammides. „Aeg on minna keha tooma.“

Kehitan õlgu, nägu sügaval õpiku lehekülgede vahel. „Kust ta seekord tuleb? Aafrikast? Kas ma saan kaks kuud mustanahaline olla?“ Mu hääles puudub huvi.

Tunnen pilku tõstmata, kuidas mehemürakas diivanile potsatab ja käed seljatoel laiali ajab. „Sa oled kuidagi ükskõikseks muutunud. Peaksid tänulik olema, et praegu klaaspurgis oma elu ei veeda.“

Panen raamatu kõrvale, vihane grimass nina krimpsutamas, ja nähvan: „Mis vahet sel on, kui elan juba niigi oma majas trellide taga?“

Ta turtsatab lõbustatult. „Ma vahetaksin sinuga iga kell kohad.“

„Miks? Sa oled vaba minema, kuhu tahad! Kas sa tahad tõesti istuda täpselt samas kohas terve oma elu ilma, et näeksid välismaailma?“ Olen ääretus segaduses. „Minu jaoks on välismaailm isegi meie sissesõidutee või maja ümbritsev mets! Ma pole värsket õhku kunagi tundnud, ma ei tea kuidas see lõhnab.“ Teen lühikese pausi, et hinge tõmmata, näol ilmselt valulik ilme. „Oled sa täiesti kindel, et tahad minuga kohad vahetada?“

Pärast kõike seda, mis minust hetk tagasi välja purskas, näen ikka Lukast noogutamas. „Sa pole näinud, mis väljas toimub. Olen kade, et sinu süütu pilk maailmale on veel alles.“ Ta on surmtõsine, kui ütleb: „Kardinate taha ei maksa vaadata, Elen. See rikub su ära. Väga õhuke riba seisab sinu ja minu maailma vahel. Tee meile kõigile teene ning jää teisele poole joont, sest meie juures sa tõega hakkama ei saaks.“

Kortsutan kulme, olles nüüd veelgi suuremas segaduses. „Mis tõde? Kas sa ütled, et elan mingis vales? Arvad, et ma ei saaks selle salapärase tõega hakkama? Ma olen liikuv laip, Lukas, ning jään selleks surmani. Sellest midagi kohutavamat küll olla ei saa!“

Ta surub lõuad tugevalt kokku ja vaatab kõrvale. Kui uksekell poleks helisema hakanud ja ema mulle viibanud, et oma tuppa läheksin, pommitaksin venda küsimustega edasi.

 ***

Kõrv vastu ventilatsiooniava surutud, saan viimaks aru, kui madalale olen langenud. Oma vanemate ja torumehe mõmisevate häälte kuulamine ei anna mulle midagi juurde, aga millegi pärast seisan ikka oma voodi puidust peatsil ja tunnen, kuidas vastikus naha all vingerdab. Sekundid lähevad mööda ja ma tahan end koorida nagu mandariini, et sellest lahti saada.

Lukase öeldu on mulle kui pähe raiutud. See võtab nii palju ruumi, et ülejäänud mõtted on koljuseintele laiaks litsutud. Mis kuradi tõde? Kas ta arvab, et kuna olen terve oma elu olnud majas luku taga, siis olen ilma jäänud mingist olulisest asjast, mis rikub inimesed ära? Väidetavalt on mu vend sellest nii katki, et vahetaks vangiga elud.

Usaldus oma vanemate ja venna vastu on langenud ootamatutesse miinustesse ning ma ei näe hetkel muud viisi, kuidas oma uudishimu välja elada. Mu pea on suutnud mind veenda selles, et tegelikult pole mul kaitsmist vaja ja et nad tegelevad hoopis mingit sorti veidrustega „nende maailma poolel“, mistõttu pean siia jääma igaveseks.

Ohkan sügavalt ja potsatan tuhmi mütsatusega voodile istuma. Hakkan närviliselt sõrmedega mängima ja liigun edasi oma halli villase kampsuni käiste juurde, kus nokin lõngamustri kallal. Selle keha tunnus on pidev paanika: kui midagi pole teha või olen paranoia küüniste vahel, hakkavad käed ette hoiatamata tegutsema. Esimesel kuul ajas see vihale, sest panin selle harjumuse pärast tähele, kui tihti end halvasti tunnen. Nüüd saan aga aru, et sel on omamoodi rahustav toime.

Kuulen, kuidas kellegi rasked sammud trepist alla tulevad. Ta teeb mu toa ukse lahti ja piilub ettevaatlikult sisse. Isa loob minuga hetkeks silmsideme, enne kui kõrvale vaatan.

„Tahtsin öelda, et lähen välja,“ ütleb pikka kasvu mees madalal häälel. Nii palju, kui ukse vahelt näen, on tal seljas must mantel ja selle alt paistab lumivalge triiksärk. Isal on helepruunid juuksed ja kerge habe, mida ta pole viitsinud ära ajada. „Uue keha järele.“ Viimase ta sosistab, et võõras juhuslikult teda ei kuuleks. „Ema on kontoris. Torumees tegutseb teise korruse vetsus üksi, aga ta on tuttav, nii et muretseda pole vaja.“ Ta teeb pausi, nagu kaaluks, kas öelda järgmist või mitte. „Ta on siin veel mõnda aega. Kui süüa tahad, siis võid korraks kööki hiilida ja midagi alla kaasa võtta.“

Noogutan ükskõikselt ja lehvitan isale. Ta vastab samaga ja kõnnib minema. Prunditan huuli ja otsustan paar minutit oodata, enne kui söögijahile lähen.

Tahaksin arvata, et pidasin vastu kauem kui kolmkümmend sekundit, aga erilist vahet sel pole, sest esimene korrus on tühi. Ülal on kuulda kellegi tasast kohmitsemist ja aegajalt ka metalli kolinat, aga muidu on maja vaikne.

Astun külmiku juurde ja avan selle, skaneerides kapi sisu kriitilise pilguga: mulle mahub kätte vaid loetud asjad ning aega tundub ka vähe olevat, enne kui keegi alla tuleb. Võtan ühe jogurti topsi, paki datleid ja purgi hapukurke. Krimpsutan nina, kui aru saan, mis mul üheaegselt käes on. Aga, nagu isa ütles, viibib torumees määramata aja meie juures – ma ei soovi nälgida.

Pööran, et tagasi keldrisse minna, aga põrutan vastu midagi kõva ja vankumatut. Löön nina ära ja pillan kogemata datlid põrandale. Rõõmustan, et see kurkide anum polnud, muidu ujuksid mu jalge ees äädika loigus väikesed klaasikillud ja nende ära koristamine pole ajakavas.

Mu heameel on aga üürike, kui pilgu enda ette suunan, et vaadata, millisele seinale otsa jooksin. Mulle puurib silma pikk noormees, nii juuksed kui ka silmad kuldse läikega ja näol kalk ilme. Ei tea, kas see on tema mõrvarlik pilk või fakt, et võhivõõras vaatab mulle praegu otsa, aga ma katan suu peopesaga, hoides appikarjet hammaste vahel.

Poiss kummardab, et maha kukkunud pakki üles võtta. Kui ta selle mulle ulatab, kõlab tema emotsioonitu hääl: „Aden.“

...Mida?

Noormees oleks seda justkui kuulnud, sest ta täpsustab: „Mu nimi on Aden. Olen torulukksepp.“

Eemaldan käe oma suu eest ja võtan võõralt oma datlid. Noogutan kangelt, suunan pilgu maha ning kõnnin sõnagi lausumata keldrisse, hoides end tagasi, et mitte joosta.

Kui vanemad sellest teada saavad, olen kutu.


PEATÜKK 2

Paanika pole mulle kunagi hästi istunud, aga selle kehaga on olukord kaks korda hullem. Trambin magamistoas ringi nagu segane, sõrmed kampsuniga mängimas ja hingamine närviline. Süda peksab valguskiirusel, infarkt kohe-kohe uksele koputamas.

Kui viimaks voodile potsatan, leiavad mu silmad kirjutuslaua peal oleva toiduhunniku. Tundub, nagu pakk datleid irvitaks mulle näkku, tuletades meelde toda väga pikka torumeest, kelle pilk oli uskumatult tuim.

Issand, ma loodan, et ta midagi mu vanematele ei ütle! Ema oleks hinge põhjani pettunud ega räägiks minuga järgmised kaks aastat kindlasti puhtast põlastusest – ta peab vimma hirmus kaua.

Krigistan agressiivselt hambaid, kui Lukas koputamata sisse astub ja läve peal seisma jääb, et mind kahtlustava pilguga sihtida. Vahin vastu, surudes käed põlvede vahele, et nende värisemist näha poleks.

„Ei tea, kuidas see võimalik on, aga sa näed veelgi vihasem välja kui varem,“ lausub ta nii muuseas.

Kortsutan kulme ja urisen: „Mida sa tahad, Lukas?“

„Me ei saanud sulle täna keha,“ ütleb ta tõsisel toonil. „Proovime homme uuesti.“

Noogutan veidi kurvameelselt, viha maha jahtumas. Iga kord, kui nad läbikukkumisest teatavad, pöörduvad mõtted tahtmatult surmale – mul on kogu aeg väike hirm, et jään järgmisest kehast ilma ja mu hing lihtsalt kaob pärast kaht kuud.

Lukas tunnetab mu tujumuutust ja üritab mind lohutada: „Me leiame järgmise, Elen, ja sa elad edasi. Selles pole kahtlustki.“

Kui ma ei reageeri, läheb vend tuldud teed tagasi ja jätab mu taas omapäi. Mu pilk langeb uuesti datlite kotile, mida ma pole juba tunde katsunud. Selle torumehe pärast läks toiduisu ära, alles on vaid pearinglus ja kerge iiveldus.

Minu pärast võib mu pere vangi minna.

 ***

Saan aru, et magamisest ei tule midagi välja, kui läbi pimeduse ikka veel laual istuvat toiduhunnikut jõllitan – jogurt on ilmselt juba halvaks läinud, aga mind see ei sega. Süümepiinad on kõigi aegade suurimad ja tegutsevad väsimatult mu närvide kallal. Haigutan iga viieteistkümne minuti tagant, sest unine ma olen, aga julgus silmad viimaks kinni panna on õhku haihtunud. Ma ikka veel ootan, et politsei maja uksele rusikatega prõmmiks või selle täitsa maha lööks, meie käed raudu paneks ja õigused ette loeks.

Hammustan keelde, et mitte karjuda ja vanemad üles äratada. Lukas on juba ammu koju läinud oma koera juurde, kellele ma otse silma ei vaata – see dobermann näeb välja, nagu ta murraks minusuguseid lühikest kasvu tüdrukuid igavusest maha. Loomulikult praegu ei kõla see enam nii halvasti.

Mulle meenub too Adeni-nimeline torulukksepp ja tunnen, kuidas kümme värinat mööda keha laiali jooksevad. Süda peksab kurgus, nagu tahaks iga hetk suu kaudu välja hüpata. Tunnen, kuidas keha tasapisi kangeks muutub, hirmul selles väike osa – hing tõmbub kokku ega taha kehaga enam kontaktis püsida.

Järsku kuulen, kuidas välisuks lahti tehakse ja vaikse pauguga kinni lükatakse. Võpatan ja hakkan värisema, teki serva kõvasti pigistades. Korrutan mõttes, et olen lihtsalt paranoiline, kui sammud trepist alla tulevad ja enne minu tuba ei peatu. Elu jookseb silme eest mööda, mille käigus jõuan märgata, et seinakell on seisma jäänud ega tiksu enam tüütult.

Kui mu toa uks lahti lendab, pigistan silmad kinni ja teesklen magamist. Ta astub voodile aeglaselt lähemale. Seisma jäädes pole toas kuulda midagi peale minu hingetõmmete. Ta nagu vaataks, kuidas magan.

„Jah, Elen on siin,“ ütleb üks mehe hääl viimaks, peaaegu monotoonne. „Ei, ta ei maga. Lihtsalt... kardab mind.“

Süda jätab löögi vahele. Hammustan täiest jõust põske, kerge veremaik suhu valgumas. Kuidas ta majja sisse sai? Mida ta minult tahab?

Kellega ta räägib?

„Ta ei tea veel,“ lausub noormees tuimalt ja mõmiseb pärast seda veel midagi. Mõne sekundiga jõuab toas levida surmvaikus. Surun oma pea all oleva parema käe rusikasse, proovides värisemist peita.

„Ma tean, et sa kuuled mind, Elen,“ sõnab noormees tõsisel toonil. „Olen Aden. Toon sõnumi.“ Ta asetab midagi mu öökapile ja seab sammud ukse poole. „Aeg on silmad lahti teha.“

Paari hetke pärast kuulen välisukse sulgumist. Kell hakkab taas tiksuma, minu süda küll kaks korda kiiremini. Tõusen järsult istuma, panen laualambi põlema ja haaran väikese kapi pealt süsimusta ümbriku. Avan selle suure rutuga ja loen:

„Vaata tema kotti.“

 ***

Olen liiga hajevil, et normaalselt oma müslit süüa. Tõstan lusika ega pane tähelegi, kuidas selle sisu kaussi tagasi langeb. Üritan seda suhu panna, aga iga kord saab põsk ühe piimase torke. Kui Lukas mu vaatevälja astub, õel irve näol, vajuvad mu kulmud kipra ja lusikas kukub kolinal kaussi.

„Kuidas maitseb?“ tögab ta itsitades. „Tundub, et sul on kahju seda süüa.“

„Leia mulle keha ja siis räägime edasi,“ nähvan tüdinenult, pilk piimapritsmetega kaetud laual.

Nagu käsu peale kostub üle terve maja: „21 päeva ja 4 tundi järgmise transpordini. Keha 102 on leidmata.“

Lukas ohkab ja silub oma soengut. „Me leidsime sulle ühe sobiva, aga sinna on pikk maa. Me võime kuni kolm päeva ära olla. Kaasaarvatud ema.“

Kergitan üht kulmu ja puurin vennale silma. „Ema tuleb kaasa? Miks?“

„Läheme ema kodulinna, ta tunneb seda kohta paremini kui isa,“ selgitab Lukas noogutades. „Sa jääd paariks päevaks üksi koju. Kas saad sellega hakkama?“ Viimane küsimus oli sarkastilise alatooniga öeldud.

Pööritan vastuseks silmi ja panen esimese suutäie müslit põske.

Ka Lukas näeb seda ja otsustab minu üle veel natuke nalja visata: „Noh, kas piim on juba soojaks läinud? Päris kaua üritasid seda süüa...“

„Sa lähed põrgusse,“ urisen vihaselt.

„Me kõik läheme, Elen.“

Mu näoilme leebub ja ma noogutan, pilk alandlikult süles. Mõtted loksuvad taaskord Adeni suunas, too kiri peas kajamas. Vaata tema kotti. Aga kelle kotti?

Sa ei saaks tõega hakkama, ütleb Lukase hääl kuskilt kaugelt. Krimpsutan nina ja avan juba suu, et selle kohta vennalt rohkem küsida, aga isa segab trepist alla astudes vahele:

„Tere hommikust! Kuidas magasite?“

Pomisen Lukasega midagi vastuseks ja lähen kausiga diivanile istuma. Panen teleka käima, enne kui jõuan tumedalt ekraanilt oma peegelpilti näha, ise poole kõrvaga meeste dialoogi kuulamas.

„Toon kotid alla, sina hakka neid autosse viima,“ ütleb isa Lukasele ja tõttab uuesti teisele korrusele. Alla tulles on tal kummaski käes üks süsimust nahast kott, mõlemad pungil täis. Ta paneb need esikus vaiba peale ja jookseb taas trepist üles järgmiste järele.

Vend hakkab edasi-tagasi oma auto ja maja vahelt käima, olles iga kord vähemalt pool minutit ära. Kui isa viimased kohvrid välisukse ette maha paneb, teatab ta valju häälega, et vahetab riideid enne minema hakkamist.

Mõmisen jaatavalt talle vastu ning jätkan varahommikuste uudiste vaatamist, kui Adeni jäetud kiri mulle uuesti meenub: vaata tema kotti. Pea pöörab end automaatselt maja sissepääsu poole, kus lamab hunnik pagasit. Neelatan, kui saan aru, mida kavatsen teha.

Ma tunnen, nagu reedaksin oma vanemaid.

Ootan, kuni Lukas kummardub üle läve, et veel üks kohver haarata, ning hiilin siis kiiruga esikusse. Mul pole aega valida, nii et tõmban lahti esimese ettejääva luku ja piilun sisse. Sealt vaatab mulle vastu trobikond pehmetesse riidetükikestesse mässitud üksikuid klaaskapsleid, nende sees läbipaistev vedelik.

Kortsutan kulme, kui kotti natuke kallutan. Kanga vahelt tuleb nähtavale helehall püstol, aga toru asemel on kapsli-kujuline auk ning pikk ja peenike nõel.

Mida nad sellega küll teevad?

Ehmatan ja hüppan eemale, kui välisuks lahti tehakse. Lukas kuulis mu karjatust ning vaatab nüüd lahti tehtud kotti ja mind kordamööda, kulmud üllatusest kergitatud.

„Tead, inglise keeles öeldakse, et uudishimu tappis kassi,“ ütleb ta viimaks, nägu naerul.

„Ma pole kass.“

„Kass või mitte, mõte on selles, et uudishimu võib su viia tahtmatusse olukorda.“ Ta osutab ühe käega avali kotisuu poole. „Sa jäid vahele, Elen. Miks sa üldse nuhkisid?“

Krimpsutan nina ja hakkan ajusid ragistama. Mida ma ütlema peaksin? Et mingi torumees murdis keset ööd meie majja sisse ning jättis mulle kirja, mis käskis mul kellegi kotti piiluda? Ei, siis peaksin selgitama, miks ta seda tegi ja mul pole selle jaoks vastust.

„Tahtsin tutvuda teie varustusega,“ ütlen viimaks, ilme võimalikult rahulik.

„Ära valeta,“ segab Lukas vahele, enne kui jätkata saan.

Turtsatan vihaselt ja otsustan kasutada muud taktikat: „Mis nende klaaskapslite sees on?“

Vend raputab lõbustatult pead ja kükitab kotihunniku kõrvale, et lukk lõpuks kinni tõmmata. „Kehade säilimiseks mõeldud aine. Enne kui su hing uude kehasse poeb, jõuab see lagunema hakata. Kui sa ei taha käia ringi nagu mõni zombie, siis see vedelik lahendab probleemi.“

Kõlab nagu tõsijutt. Lukas andis mulle ka rohkem infot, kui olen kunagi saanud nende ekspeditsioonide kohta. Aga mis nüüd? Kas ma vaatasin õigesse kotti?

Mis kõige tähtsam: kas Aden külastab mind veel...?

Süda hakkab kiiremini peksma hirm uksele koputamas. Noogutan Lukasele vastuseks ja üritan paanikat maha suruda. Ma kardan seda noormeest – ma kardan Adenit.

„Järgmine kord, kui tuleb tahtmine isa kottides sorida, mõtle ümber,“ sõnab vend tõsisel toonil ja võtab kolm kotti korraga, et need autosse viia. „Sa pead meid usaldama, et ellu jääda.“

Kui ta välja astub, pööran kanna pealt ringi, jooksen oma tuppa ja löön ukse valju pauguga kinni. Hingeldan. Tundub, nagu õhku poleks piisavalt. Sõrmed liiguvad otse kampsuni käiste juurde, näppides neid närviliselt ja nokkides lõngamustrite kallal. Mul on surmahirm. Aden suutis meie majja sisse murda nii, et alarm ei läinud tööle.

Mida ta veel suudab?

 ***

Nad lahkusid paari tunni eest. Ema luges mulle sõnad peale, et ma võõraid sisse ei laseks või üldse ust avaks. Kui keegi juhuslikult mu praeguse keha ära tunneb, läheb põrgu lahti.

Kell on 11:23. Leban diivanil ja kritseldan midagi vihiku servale, muusika vaikselt taustal mängimas. Elutoas on veidi jahe, nii et mul on villased sokid üle paksude dressipükste tõmmatud ja dressika kapuuts kõrvu soojendamas. Mõtted on rahulikud ega jookse kuskile, Adeni teemast hoolikalt hoidudes. Aga nii on mingil määral isegi igav: neid laule olen kuulnud mitmeid kordi ning joonistamine ei paku meelelahutust.

Justkui käsu peale, kõlab uksekell. Keha kangestub, silmad vajuvad ehmatusest pärani ja süda hakkab valusalt peksma. Sekundid mööduvad ja ma ei oska midagi teha. Laman edasi, vajudes diivanile aina lähemale, nagu tahaksin sellega üheks sulanduda. Kui ma pea tõstaksin, näeksin otse suurest aknast välja, mille eest olen katted eemale tõmmanud.

Veel üks helin, millele järgneb rida koputusi. Ma ei liiguta, vahepeal unustan isegi hingata. Tavaliselt, kui keegi välisukse taga on ja sellest märku annab, tõmban kõik kardinad akende ette ning jätkan mureta oma pooleli jäänud tegevust. Seekord on aga suur võimalus, et väljas seisab Aden.

Mõnda aega ei kostu enam midagi, võõras oleks nagu alla andnud ja minema läinud. Loen kümneni, enne kui julgen aeglaselt istuma tõusta. Suunan pilgu esimese asjana akna poole ja karjatan, peopesad nägu katmas. Metsa taustal seisab Aden, käed rahulikult pükste taskutes ja ilme tuim.

„Lase mind sisse, Elen,“ kõlab tema tuhm hääl.

Raputan paaniliselt pead ja hakkan köögi poole taganema. „Ei! Ära tule siia!“ hüüan väriseva häälega, pisarad pärani silmades kinni kuivanud. Pööran hoogsalt ümber ja suundun keldri treppide poole, kui järsku millegi vastu põrkan ja komistades põrandale kukun.

„Ma ei tee sulle haiget, Elen,“ lausub Adeni monotoonne hääl. Ta jälgib mind ükskõikselt ega vaata kordagi kõrvale. „Ma pigem aitan sind.“ Mees ulatab mulle käe, et mind püsti tõmmata, aga ma ei võta seda vastu.

Kuigi mind kummitab rohkem fakt, et ta ilmus sekundiga majja uksest tulemata, küsin hoopis midagi muud: „...Millega sa mind aitad?“

„Sa ei taha neilt midagi küsida, sest sinu elu on nende kätes,“ ütleb Aden. „Aga aeg on silmad lahti teha.“ Ta kükitab ettevaatlikult minu ette, et mulle samal tasandil silma puurida. „Kas sa tema kotti vaatasid?“

Hingan raskelt läbi suu, oma vappuvat keha kätele toetades. Noogutan kangelt. „Jah, aga ma ei teadnud, kelle kotti ma täpselt vaatama pi-“

„Mida sa nägid?“ pärib ta edasi. Teda ei huvita mu selgitused.

„...Klaasist kapsleid ja... üht nõelaga püstoli moodi asja.“

„Kas sa küsisid, mis need on?“

Kõhklen enne vastamist: „Lukas mu vend ütles, et nende sees olev vedelik säilitab mu uusi kehi...“

„Kas sa usud teda?“ Selle küsimusega muutuvad Adeni silmad veelgi külmemaks kui varem.

Kehitan närviliselt õlgu. „M-ma ei tea, mida uskuda! Mul pole aimugi, kuidas või kust nad uusi kehi saavad... Mul ei ole seda väidet millegagi võrrelda.“

Ta uurib mu nägu mõne hetke. Seejärel haarab Aden mu küünarnukist ja tõmbab mu püsti, sõrmed valusalt peenikest kätt pigistamas. Aga ma ei tee piiksugi ja lihtsalt seisan seal, noormehele vastikult lähedal ja pilk puidust põrandal.

„Nüüd on paras aeg hakata... nuhkima, nagu su vend seda sõnastas,“ lausub Aden viimaks.

„Kuidas sa-“ pahvatan üllatunult, pea järsku kuklas, et talle silma vaadata. Teda polnud ju kohal, kui Lukas seda ütles. Kuidas ta teab, mida keegi rääkis?

„Parim oleks alustada su vanemate kontorist,“ jätkab Aden ükskõikselt, mind ignoreerides. „Mis sa arvad, mida sealt leiad?“

Ma ei jõua vastata, enne kui juba teise korruse poole liigume, mina Adeni raudses haardes. Ta laseb lahti alles siis, kui seisame toa ukse ees. Katsun ettevaatlikult linki ja ohkan kergendatult: lukus. Pööran pilgu pikale noormehele mu selja taga ja vahin teda küsivalt.

Läheb paar sekundit mööda, enne kui Aden uuesti suu avab: „Proovi nüüd.“

Kulm kortsus, sirutan käe välja ja surun lingi alla. Sissepääs vajub vaikse klõpsatuse saatel lahti ja paljastab ruumi, kus mul pole lubatud olla. Pooltühjad raamaturiiulid vaatavad lumivalgetelt seintelt vastu, keset põrandat seisab pealt tühi kirjutuslaud ja laest ripub kuplita lambipirn. Paksud veripunased kardinad on akna ette tõmmatud. Nende vahelt pääseb tuppa vaid üks päikesekiir, aga sellest piisab, et muuta terve ruum hirmuäratavalt nähtavaks.

Kellegi hääl kajab aina uuesti ja uuesti mu peas ega jäta mind rahule: sa ei tohi siin olla.

„Astu edasi, Elen,“ lausub Adeni madal hääl mu selja tagant. Ta asetab ühe käe mu õlale justkui julgustavalt, aga kahjuks pole tema külma keha juures midagi südantsoojendavat.

Teen oma esimese sammu üle läve ja kahetsen koheselt: jälle ma reedan oma vanemaid. Miks ma üldse nuhin? Ma ise ei taha ju seda teha. Kas Aden teeks mulle midagi, kui keelduksin edasi minemast?

„Ma ei tee sulle kunagi haiget, Elen,“ ütleb mees, nagu ta oleks mu mõttekäiku pealt kuulnud. „Aga ma soovitan sul enda huvides edasi liikuda. Kui praegu peatud, võid hiljem kahetseda.“

Mida ma sellise ülestunnistuse kohta tunnen? Ääretut segadust. Ja süümepiinu. Ühelt poolt tahaksin teada, mida Aden juba teab. Aga teisalt sooviksin tagasi minna oma perekonna usaldamise juurde ning jääda sinna igaveseks. Kumb tahe mind kõvemini enda poole tõmbab...?

„Uudishimu tappis kassi...“ sosistan endale lõua alla Lukase öeldut, süda rinnus kuuldavalt peksmas ja veri kõrvus mühisemas.

„Sa pole kass,“ vastab Aden kuivalt.

„Just.“ Astun veel ühe sammu suurele kirjutuslauale lähemale. „Aga ei... See ei tähenda seda.“ Teen kaks sammu tagasi ja põrkan vastu Adeni kõva rinda, mis ei tõuse ega lange, nagu peaks, kui inimene hingab.

Mees laseb mul mõnda aega seal seista ja mõtteid korda seada. Ma ei tunne tema südamelööke ega hingetõmbeid. Ta lihtsalt on seal nagu jääkülm kivikuju, nagu kinni kiilunud robot. Aga see pole tähtis. Oluline on see, mida ma kontorist leidma peaksin ning kas ma üldse tahan seda leida.

Vastus on lihtne: mul pole mingit soovi selle saladusega kokku puutuda, mis end siin peidab. Selle vajalikkus on aga teine asi. Ma tean, et see tuleb mind hiljem piinama, kui uurimise siinkohal katki jätan. Ent edasi otsimine tekitaks minus veelgi suuremaid süümepiinu – südametunnistus ilmselt plahvataks sellise koormuse all.

Mõlemal juhul kaotan mõneks ajaks terve mõistuse.

„Kas sul on vaja natuke aega puhata enne jätkamist?“ küsib Aden ootamatult.

Võpatan ja löön selja sirgu, hüpates mehest paar sammu kaugemale. Raputan rutakalt pead, pilk maas. „M-ma ei tea, mida teha.“ Tõmban mõlema käega läbi oma sassis juuste ja sikutan üksikute salkude kallal, dressika kapuuts õlgadele langemas. Liiga raske on valida kahe variandi vahel, millest kumbki mind ei ahvatle. „Mida ma küll tegema pean...?“ sosistan meeleheitlikult. Kergitan nägu, et mehele silma vaadata.

Vaikus. Ta seisab vankumatult, pilk mu näol fikseeritud. Kehahoiakust kumab kõikumatut ükskõiksust, nagu ta oleks kogu elu selline olnud.

„Sel juhul otsustan mina,“ sõnab Aden viimaks. Ta on astunud ühe sammu lähemale, minus aga puudub see jõud eemale tõmbuda.

Ma muutun kangeks, hingamine ei taha kuidagi jätkuda ja higi kuhjub nahal väikeste piiskadena. Surun käed rusikasse, kui mees veelgi lähemale tuleb, silmsidet kordagi murdmata. Ta haarab mu randmest ja tõstab peopesa endale lähemale, poetades sinna midagi kõva ja nurgelist.

„Oota,“ lausub Aden minust lahti lastes. „Nende tagasitulek otsustab sinu eest.“

Ta pöörab selja ja kõnnib minema. Avan oma rusikas sõrmed, et näha, mille ta mulle andis. Minu peos on üksik võti väikse sildiga: kontori varuvõti.

Seisan seal veel mõnda aega, tühjusse vaadates ja äsja kuuldut seedides. Seejärel keeran toa ukse välja minnes lukku ja suundun kööki, et pärast sellist segadust klaas vett võtta. Ka see ei lähe nii libedalt, kui arvata võib: laua peal märkan süsimusta ümbrikku, suletud veripunase pitseriga. Avan selle värisevate sõrmedega ja loen: „Oota mind tagasi.“

Süda jätab löögi vahele ja pilk pöörab tahtmatult kellale teleka kohal: minutiseier liigub ühe koha võrra edasi. Kell on 11:24.


PEATÜKK 3

„Kuidas sul läheb?“ küsib ema teiselt poolt telefonitoru. Seisan elutoas teleka kõrval, lauatelefoni juhtmega ühele kohale naelutatud. Kaasaskantavad nutiseadmed on mulle keelatud kahtlusega, et võtan ühendust välismaailmaga – ükskõik, kas kogemata või mitte. „Ega keegi uksele koputanud ole?“

„Ei-ei, olen täiesti üksi,“ vastan kergelt ohates. Varasemalt olid sellised küsimused tüütud, aga nüüd saan aru, et ema mure on põhjendatud. „Kas te olete mulle juba keha leidnud? Millal te tagasi tulete?“

Ta mõtleb paar sekundit. Ma peaaegu kuulen, kuidas ta nördinult oma ninajuurt näpistab. „Natuke läheb veel aega, Elen. Parimal juhul oleme homme kodus. Aga proovi selle peale mitte mõelda.“

Noogutan kuigi tean, et keegi teine seda ei näe. Mängin tolle süsimusta ümbrikuga, mille köögi laualt poole tunni eest leidsin. Aden külastab mind ainult siis, kui olen üksi. Ma ei taha üksi olla.

„Ära muretse, Elen!“ lohutab ema mesimagusal häälel. „Sa ei tohi ennast muremõtetega kurnata. Puhka, söö, ürita natuke õppida. Oleme tagasi kiiremini, kui arvata võid.“

„Okei...“ vastan sügavalt ohates. Jälgin pingsalt elutoa akent, kartes järgmist sissemurdmist. Südamepekslemine on juba tavaline nähtus, aga ma võpatan iga väiksemagi heli peale. Sõrmed ei jäta dressika käiseid rahule, küüntega soonikut kraapimas. Olen pidevas valveseisundis ega suuda sekundikski lõõgastuda.

Ema lubab mulle õhtul uuesti helistada ja nii me jätame hüvasti. Ma ei oska sellises vaikuses midagi teha. Tundub, nagu mu soov oma elu põnevamaks muuta tegi tagasilöögi ja nüüd ootan suure õudusega, mis edasi saab.

 ***

Multikate vaatamine on siinkohal parim valik närvide maandamiseks. See on ka asi, mida olen viimased neli tundi teinud puhtast ahastusest, samal ajal süles olevat patja pigistades ja vahepeal peotäit popkorni suhu toppides. Olen kardinad akende ette tõmmanud, kõik lambid põlema pannud ja kolm korda kontrollinud, kas välisuks on ikka lukus. Olen otsustanud, et magan öösel elutoas, kööginuga pea all ja tuled läbi silmalaugude kiirgamas. Siin on põgenemisvõimalus olemas, keldris pole aknaidki.

On südatalv, niisiis on kella kolmest juba üsna hämar. Mul oleks palju julgem olla, kui tuul kogu aeg vastu klaasi ei peksaks või päike poleks juba teisel pool maailma kedagi teist rõõmustamas. Loomulikult võiks ka Aden mitte olemas olla.

Selle mõtte peale jooksevad külmavärinad mööda selga alla ning ma pean paksu suleteki endale peale tõmbama, lootes hirmu soojaga ära peletada. Hiiglasliku tekiga pusides läheb popkorni kauss ümber nii, et pool diivanit on rasvaste toidutükkidega kaetud.

...Tore. Nüüd pean püsti tõusma ja tolmuimeja võtma. Olukord pole ilmselgelt veel piisavalt hirmuäratav, puudu on masina undamine, millest pole üle kuulda.

Ajan pea ohates kuklasse ja sulen mõneks ajaks silmad. Kui need uuesti avan, pole ma enam kodus.

 ***

Seisan pikas rivis inimestega, keda pole kunagi näinud. Ringi vaadates saan aru, et olen ainus uudishimulik: kõik ülejäänud lihtsalt vahivad enda ette tühjusse, nagu oleksid siin varem olnud või ootasidki siia sattumist.

Järsku astuvad rivis olijad sammu võrra edasi, minu taga olev inimene mind oma kehaga müksamas. Kui sama liigutus uuesti kordub, proovin rivist hoopis välja astuda, aga see ei toimi. Midagi oleks justkui mu teed tõkestamas, lubamaks ainult edasi liikuda.

Süda hakkab kiiremini peksma, paanikat õhutamas. Suunan pilgu taha, kui järgmise sammu astume. Minu selga puurib auke teismeeas pikkade blondide juustega tüdruk, kelle helesinised silmad on hirmuäratavalt tühjad. Ta tundub kuidagi tuttav, aga ma ei suuda hetkel seoseid luua.

Rivi liigub aina edasi, iga samm mind närvilisemaks muutmas. Mis juhtub siis, kui rivi lõppu jõuan? Põgenemisteed pole. Paistab, et olen siin ainus mõistusega inimene, ülejäänud pole õieti teadvuselgi.

Pilk maas, panen ühe jala teise ette ning jään uuesti seisma, aga seekord on midagi teisiti. Kui pea tõstan ja selja sirgu löön, vajuvad silmad pärani ja keha kangestub. Minu ees kõrgub ebaühtlaselt lõigatud heledate lühikeste juustega naine, kelle terved silmamunad on süsimustad. Tema seljast tuleb välja kaheksa pikka ämblikujalga, mille peal ta seisab, lastes oma päris jalgadel niisama õhus rippuda, ning tema laubal on kuivanud verega kuuliauk. Naise käed on tema rinnal risti ning kui ta nägu ei oleks minu poole suunatud, poleks mul aimugi, kuhu ta vaatab.

„Tere, Elen,“ kõlab olendi võimas hääl, milles oleks nagu kinni sada erinevat naist, kõik samal ajal rääkimas. Ta uurib mind mõnda aega, ilme kalk ja tundetu. Kui ta uuesti suu lahti teeb, on tema näol lai irve: „Aden, tal on aeg ärgata. Elen on juba piisavalt näinud.“

Ma ei jõua kuuldut seedidagi, enne kui mu keha ootamatult vappuma hakkab ja vaatepilt minema hajub.

 ***

Kellegi käed pigistavad mu õlgu ja raputavad mind liialt suure jõuga. Avan vaevaliselt silmad. Pean paar korda unesegaselt pilgutama, et vaateväli udune poleks. See, kes mind teadvusele tagasi tõi, pole enam siin, telekas on kinni pandud ja väiksel diivanilaual on süsimust ümbrik veripunase silmakujulise pitseriga.

Olen veel liiga unine, et hirmule tähelepanu pöörata. Niisiis võtan ümbriku ja avan selle, murdes pitseri pooleks. Sees oleval paberil on ainult kaks sõna: „Kanal 12.“

Kortsutan segaduses kulme ja suunan pilgu aeglaselt enda kõrval lebavale puldile. Sellele pikemalt mõtlemata vajutan teleka käima ja klõpsin, kuni jõuan 12. kanalini. Tundub, nagu mingi sarja episood just lõppes, sest tiitrid jooksevad üle ekraani. Kummardun telekale lähemale teadmata, mida ma nägema peaksin.

Pärast tiitreid kuulutatakse tänase õhtu telekava. Kui aga reklaame näitama hakatakse, süveneb segadus veelgi: too blondide juuste ja siniste silmadega tüdruk mu unenäost reklaamib mingit maasikamaitselist jogurtit, lai naeratus suul ja silmad täis elurõõmu. Ta ei näe välja nagu elav surnu, kes suudab vaid ühe sammu iga paari minuti tagant astuda.

Aga miks ma seda nägema pidin? Kuidas see minu või mu vanematega seotud on? Kas mul jäi midagi kahe silma vahele? Pööran ümbrikust saadud paberit sõrmede vahel siia ja sinna, aga muud peale kanali numbri pole kirjas.

Valju ohke saatel langen taas diivanile lösutama, seekord ma aga silmi kinni ei pane – sain juba oma õppetunni kätte.

Ma ei oska enam reageeridagi. Liiga palju küsimusi tekib iga kord, kui Aden minuga kontakti loob.

Pähe lööb äkiline valu ja ma võpatan, haarates mõlema käega juuste juurtest. Kui see ära ei lähe, hakkan sikutama, pisarad silmadesse kogunemas.

 ***

Ma olen väsinud. Aga magama jääda ei julge. Silme ees on too pikkade süsimustade jalgadega naine mu unenäos. Tema silmamunad olid nagu tinti täis valgunud ja otsmikul ilutses kuivanud verega kuuliauk. Väikesed veresooned ta näol olid hallid ja pulbitsevad. Ta oleks nagu mõnest õudusfilmist välja astunud

Raputan kiiruga pead, et vastikud mõtted minema läheksid. Tõusen diivanil istuma ja vaatan, kuidas kardinate vahelt piiluvad sisse eredad päikesekiired. Ma pole terve öö sõba silmale saanud.

Ajan end jalule ja loivan kangete jäsemetega külmiku juurde. Võtan sealt süstli, surun selle reide ja vajutan nuppu, tundes nõela lihasse tungimas. Loen mõttes kümneni, eemaldan süstli ja viskan minema. Energia on mõneks sekundiks laes ja paneb mu keha värisema. Ei lähe aga kaua, enne kui olen tagasi oma masendava tuju ja lahendamatute murede juures.

Võpatan, kui välisuks ootamatult lahti tehakse. Kangestun, enne kui kuulen ema häält hüüdmas: „Elen! Oleme tagasi!“

Lai naeratus ilmub suule ja ma jooksen talle esikusse vastu, pigistades teda käte vahel. Ta on hetkeks üllatunud, aga viimaks pillab kotid maha ja embab mind vastu. „Kas igatsesid meid?“

Noogutan hajameelselt ja tõmbun eemale, kui isa ja Lukas samuti majja astuvad, mõlemad piklikku musta kotti kandmas. Minu uus keha on selle pika luku taga peidus. Nad ähivad ja puhivad trepist alla keldrisse, ema neil kannul, et üheteistkümne tabaga uks lahti keerata.

Järgnen neile ettevaatlikult. Alla jõudes jään lävel pidama ja vaatan, kuidas laip ruumi nurgas olevale metallist lauale asetatakse. Toa keskel seisab kaks hiiglaslikku akvaariumi moodi silindrikujulist anumat, mis on helesinise tihke ainega täidetud. Anumaid ühendab jäme toru, mis haruneb veel mitmeks juhtmeks vedeliku sees – nendega ühendatakse minu praegune ja tulevane keha.

„Noh,“ ohkab Lukas sügavalt, pannes käed väsinult puusa, „tule viska pilk peale.“

Teen paar sammu lähemale, aga peatun siis järsult, silmad suuremad kui tõllarattad: blondid juuksed, sinised silmad, surnud pilk. Tüdruk unenäost, reklaamist...

Isa märkab mu valulikku ilmet ja küsib murelikult: „Mis valesti? Kas sulle ei meeldi tema välimus?“

Kangutan pilgu laibalt ja suunan selle oma pereliikmetele, kelle nägudel peegeldub ilmselge segadus. Pean kiirelt midagi improviseerima...

„E-ei... ta näeb lihtsalt... tuttav välja...“ pomisen midagi lõua alla. Enne kui arugi saan, olen juba koridoris, sammud oma toa poole seatud. „Muidu on ta... kena välimusega.“

Olen juba oma tuppa taandumas, kui tuleb meelde must ümbrik elutoa laual. Jooksen trepist üles, kõnnin teleka juurde, aga paberit pole kuskil – ei laua peal, laua all, diivani peal, diivani all, teki all, patjade vahel, mitte kuskil. Vaatan ka igaks juhuks kööki, aga seal on samasugune tühjus. Paanika uhub minust üle ja peagi otsin ümbrikku kohtadest, kus eile pärast kirja saamist ei käinud: teiselt korruselt, esikust ja selle kapist, vannitoast ning Lukase vanast toast. Olen aru saanud, et nüüd, mil olen kokku puutunud Adeniga, võib kõike juhtuda.

Viimaks tõmban kardinad akende eest. Hüppan sammu tagasi ja surun käe suule, et mitte karjuda ja vanemaid ehmatada, kui märkan Adenit väljas seismas, lahti murtud süsimust ümbrik sõrmede vahel. Ta teeb kindlaks, et näen seda. Seejärel laseb ta teise käega nipsu ja ümbrik kaob. Lõpetuseks paneb ta ühe nimetissõrme huultele vaikuse märgiks.

„Elen, mida sa vaatad?“ kuulen ema häält enda selja tagant ütlemas.

Võpatan ja pööran suure hooga ümber, peaaegu diivanile otsa komistades. Mõtlen natuke, enne kui tuleb meelde, et mees peaks minu tagant näha olema. Viskan kontrolliva pilgu selja taha ja ohkan kergendusest: teda pole enam.

„Ee... ilusat ilma?“ vastan üllatavalt enesekindla tooniga ja kergitan küsivalt kulmu. „Kas ei või?“

Laup kahtlustavalt kipras ja käed rinnal risti, kehitab ta õlgu. „Ikka võib... Ma lihtsalt arvasin, et otsisid midagi. Sinu tammumist oli keldrisse kuulda.“

Noogutan veidi liiga äkiliselt. „Jah, enda kapis randmeortoosi polnud, nii et arvasin, et jätsin selle viimane kord kuskile maha.“

See on vaid poolenisti vale. Mida lähemale jõuab transpordi päev, seda vähem on mu hing nõus kehaga koostööd tegema ja tõmbub kokku. Kangete jäsemete liigesed muutuvad valulikuks, mistõttu on lihtsam teha igapäevaseid tegevusi, kui need on ühte asendisse fikseeritud. Ortoosid aitavad seda saavutada.

Ema ilme muutub mittemidagiütlevaks. Ta ohkab ja kõnnib kööki. „Kas oled juba hommikust söönud?“

Raputan vastuseks pead ning järgnen talle. Pilt Adenist akna taga on mällu sööbinud ega lase muule mõelda. Kui aga Lukas ja isa meiega liituvad, pean oma näitlemisoskused proovile panema, et mitte venna teravale pilgule vahele jääda.

 ***

Istun transpordiruumi külmal põrandal ja vaatan, kuidas mu uus keha ühes klaasist akvaariumis hõljub. See on täiesti alasti, silmad suletud ja juhtmetega masina külge haagitud. Raske rauduks mu selja taga on paokil, üksteist keti otsas võtit minu jalge ees.

„20 päeva ja 3 tundi järgmise transpordini. Keha 102 on leitud.“

Ohkan sügavalt ja pööran pilgu seinale, kuhu on kleebitud üks plakat – minu haiguse infoleht.

Kehatuse sündroom – krooniline haigus, mis seisneb inimese hinge rahulolematuses (hing ei sobi ühegi kehaga kokku ega püsi üheski kehas kauem kui kaks kuud). Sündroom on kaasasündinud, imikud ei ela kolmanda kuuni. Teadaolev ravi puudub.

Olen seda juba nii palju lugenud, et võin terve teksti sõna sõnalt peast öelda. Selle juures on illustratiivne foto tuima näoga vastsündinust, kanüül tema väikses käes. Paberi lõpus on ette loetud minu „õigused.“

§ 149 Kehatuse sündroomi põdevatel inimestel on keelatud kasutada surnukehi oma hinge hoiustamiseks. Juhul, kui reeglit on eiratud ja surnute õigusi rikutud, on kuritegu karistatav aeglase surmanuhtlusega – sündroomile omase hinge kadumisega kahe kuu jooksul.

Sündroomi põdeva inimese abistajatele määratakse eluaegne vangistus.

Mind toob mõtetest välja esimeselt korruselt kostuv vali hääl. Kargan püsti ja jooksen koridori, enne kui kuulen tuttavat häält ütlemas: „Kus on Elen?“

Aden. Kuidas ta julgeb tulla minu majja ajal, mil mu vanemad on kodus? Ta peaks ju teadma, et nad on siin. Mida ta üritab sellega saavutada?

Elutuppa jõudes vaatan olukorda õudusega: ema seisab Adenil risti ees, ronides talle peaaegu nina alla ja karjudes midagi halvustavat; isa proovib oma naist veenda, et too natuke tuure maha võtaks, aga samas peegeldub tema näos sama viha, mis emal; ja Lukas, olles Adeniga enam-vähem sama pikk, paneb käed mängu ning üritab kaklust alustada. Kui Aden mind märkab, hakkab ta minu poole astuma, nagu tal poleks kolme inimese suurust sangpommi jala küljes.

Mees sirutab mulle käe, tema hääl üle kõrvukriipiva kisa kõlamas: „Tule, aeg minna.“

„Minu tütar ei tule sinuga kuskile!“ hüüatab ema raevunult. Seejärel suunab ta oma hullunud pilgu minule. „Kes kurat on see poiss, et ta võib omavoliliselt meie majja astuda?!“

Ma ei oska sellele vastata. Niisiis jõllitan sissetungijat edasi, hirm pisarad kinni kuivatanud. Ema üritab ikka veel mu tähelepanu saada, aga kukub läbi. Kõik, mida mu keha suudab teha, on tagurdamine. Aga ka see ei kesta kaua, kui tunnen oma puusa vastu aknalauda löövat. Aden järgneb mulle.

„Elen,“ lausub ta uuesti, ka seekord häält tõstmata valjem kui teised. „Ma ei tee sulle haiget. Aga mul on vaja sind kellelegi näidata.“

Avan suu, et protesteerida, aga sõnad ei tule välja. Krimpsutan nina, kui terav valu peast läbi käib. Ta näeb seda ja teeb nipsu. Kõik peatub. Mu pere ei liigu, lärmi pole – õigupoolest pole mitte midagi kuulda. Ka kell on seisma jäänud.

See pole võimalik. Mu silmad mängivad minuga.

Aden sirutab veel kord käe välja, peopesa lae poole ja näoilme tuim. „Ma ei ütle seda uuesti: sa pole ohus.“

Praegu tuleb ainult üks asi meelde. „Sa pole... peretuttav,“ sisisen läbi kokkusurutud hammaste.

Ta raputab pead. „Ei. Aga nemad arvasid, et olen.“ Aden osutab enda selja taga seisvatele kivikujudele. „Muutsin nende mälestusi mõneks ajaks, et sulle lähedale pääseda.“

Silmad vajuvad veel rohkem pärani, kui nad juba olid. Mu pilk langeb Lukasele, kelle nägu on vihast kõver ja punane. Tema lõug on pingul, nagu oleks valmis midagi vänget ütlema. Nüüd pole tal aga võimalik liigutadagi, sest Aden tegi... Mida ta tegi?

„Panin aja seisma,“ vastab mees mu vaiksele küsimusele. „Sa kindlasti märkasid seda iga kord, kui läbi astusin. Kell ei tiksunud.“

„M-miks sa siis kohe alguses seda... võtet ei kasutanud?“ sosistan kibestunult, tihke klomp kurgus. Räägin olukorrast, kus Aden maskeeris end torumeheks, et majja sisse pääseda.

„Et ehmatus oleks väiksem.“ Ta teeb üürikese pausi, lastes mul kuuldut seedida. „Teised küsimused jäta hiljemaks. Emman tegeleb nendega.“

Enne kui jõuan taas suu avada, tõstab Aden parema käe ja teeb vastu mu otsaesist nipsu. Ümbrus muutub järsku pimedaks, mattes mu sügavale enda sisse.


PEATÜKK 4

Ma ei taha silmi avada, ei taha näha, mis minu ümber toimub. Ta viis mu kuskile. Ma pole enam kodus.

Siin on soe. Võib-olla isegi palav. Laman millegi pehme peal, ilmselt kellegi voodil. Õhus on tunda vaskset lõhna, mis meenutab veremaiku. Kuulda on mitme inimese kauget karjumist, nagu telekast tuleks mõni õudusfilm.

Silmad plaksatavad tahtmatult lahti, kui uks vaikse klõpsatusega avatakse. Lagi, mis mulle vastu vaatab, on kaetud punaste ja sinakate soontega, kõik ühes rütmis tukslemas. Nende sees nagu voolaks midagi.

Lükkan end ettevaatlikult istuma, olles üllatunud, et see nii libedalt läheb. Jäsemed pole kanged ega valulikud, mind pole midagi takistamas. Hakkan ettevaatlikult ringi vaatama: seinad on kaetud kiiruga kritseldatud sõnade ja lausetega, millest võib välja lugeda, et inimene, kes toas viibis, oli siin kaua; ruumi ühes nurgas seisab viltune raamaturiiul, räbalaks loetud teosed sellest lausa välja voolamas; ning teises toa otsas asetseb väike nahast tugitool, milles lösutab Aden, käed toolileenil laiali ja jalad harkis.

„Kuidas magasid?“ küsib ta ükskõikselt, tuimus ainus asi, mida tema hääles kuulda on.

Neelatan vastamise asemel. Toas on eredalt paistev punane valgus, mis muudab mehe näojooned hirmuäratavalt teravaks. Teda pikemalt vaadates märkan, et tema vasaku silma iiris on võtnud kuldse kellavärgi kuju, kõik väiksed mutrid kenasti välja joonistatud.

Aden kallutab oma pea veidi vasakule. „Näen, et see tuba tekitab sinus mingi tunde.“ Ta peab üürikese pausi, nagu üritades minust sotti saada. „Kahjuks ei suuda ma täpset emotsiooni määratleda.“

Mul pole aimugi, mida praegu tunnen. See on võõras, kuigi hirmuga on sel samad sümptomid: südame pekslemine, kiired hingetõmbed, higistamine. Sõnatus. Parimal juhul kogelemine. Ja kui uks taas vaikse kriuksatuse saatel lahti langeb, saan aru, et ma pole kunagi teadvuse kaotamisele nii lähedal olnud.

Lävel seisab oma kaheksal seljast välja tuleval jalal naine, keda päev tagasi unes nägin. Nüüd, kui ta minu ees kõrgub, näol ääretult emotsioonitu ilme, on tema nahk veelgi hallim, silmad tumedamad ja otsaesisel ilutsev kuuliauk punetamise asemel lausa mustendav. Naise päris jalad vaid tolknevad tema all, kiikudes iga liigutusega edasi-tagasi.

Ta tuleb aina lähemale, kõik kaheksa koiba koordineeritult astumas. Viimaks istub ta voodi jalutsisse, minust võimalikult kaugele. Ta silmitseb mind mõnda aega ettevaatlikult, enne kui ütleb: „Tere jälle.“

Kohe, kui naise võimsat häält kajamas kuulen, käib kõhust läbi vaikne mulksatus. Järgmisel hetkel leian end voodi äärelt üle kaldumas ja kontrollimatult öökimas. Ime kombel ei tule aga midagi välja. Ma lihtsalt köhin.

Hingeldades istuvasse asendisse tagasi naastes on silmad pisaraid täis valgunud ja rindkere valutama hakanud. Tunnen, kuidas hirm uuesti mu naha all roomab, kui oma pilgu naise näole suunan.

„Minu nimi on Emman,“ sõnab ta vaoshoitult. „Olen Surmajumal.“

Minu suust pääseb närviline naer, mis paari sekundiga vaibub. „K-kus ma olen?“

„Sa oled allmaailmas.“ Kui mulle olukord ikka veel kohale ei jõua, ta lisab: „Elen, sa oled siin, et tõde ilmale tuua. Kuna sa kodus seda teha ei suutnud, tõi Aden su minu juurde. Ma oskan sind aidata.“

„Aga kui ma ei vaja abi...?“ küsin vaiksel sosinal.

„Sulle on ette kirjutatud, et pead nägema – kuidas su vend ütleski? - kardinate taha,“ lausub Emman. „Lukas palus sul jääda oma elu juurde, aga jumalad pole sellega nõus.“

Kuuldu seedimine võtab aega. Mis võib olla nii oluline, et nad toovad mu... väljamõeldud kohta ja sunnivad mind oma perele vastu astuma?

Või siis... Kas see on ikka väljamõeldud, kui ma näen oma silmaga neid süsimusti koibi naise seljast välja tungimas? Kas ma ei peaks uskuma, et tal on keset laupa sügav kuuliauk ja ta on veel elus? Minu ees viibib naine, kes peab ennast Surmajumalaks, ning mees, kes peatas aja iga kord, kui mind külastas.

Isegi, kui tegemist on taaskord ühe unega, tekib minus tahtmine kombata selle piire ja olukorrast viimast võtta. Nüüd, mil olen selle endale selgeks teinud, saan aru, mida tunnen: ärevust.

 ***

Emman ees ja Aden mind aeg-ajalt selja tagant müksamas, et sammu peaksin, olen kõndinud juba üpris kaua tuhmilt valgustatud tunnelites. Koridore mööda käies hakkan arvama, et need ei lõppegi kunagi. Kõik on äravahetamiseni sarnased: nii seinad kui ka põrand veripunased, laes jooksevad pikad vedelikku täis sooned ning kisendavad hääled kostuvad igasse nurka. Viimased oleksid justkui seinte sisse raiutud ja iga kord, kui keegi mööda läheb, algavad appi karjed. Kedagi teist ei paista see aga häirivat.

Vaatan parasjagu oma jalgu ja loen samme, kui Aden järsku oma käe mu õlale paneb ja seda pigistab, tõmmates mind tagasi, et peatuksin. Tõstan pea ja märkan, et oleme seisma jäänud tupikteel, mille lõpus ilutseb hiiglaslik puidust nikerdatud kaunistustega uks. Need langevad nagu käsu peale lahti, paljastades pika peeglite saali.

Emmani hääl kajab üle kõrge laega ruumi, kui ta ütleb: „Sul polnud kunagi päris enda elu, Elen. Jagasid seda kogu aeg teise inimesega, kelle kehas tol hetkel viibisid.“

Lasen pilgul üle veripunase saali käia. Mu silmad peatuvad minust vasakul oleval peeglil, kust vaatab vastu võõras tüdruk: pikad helepruunid lokkis juuksed, rohelised silmad ja tedretäpid põskedel. Ta vaatab mind sama suure üllatusega kui mina teda.

„K-kas see... olen mina?“ pomisen küsimuse endale lõua alla. Tal on säravad silmad, elurõõmu ja lootust täis – ei, see pole võimalik.

„Sa näeksid praegu selline välja, kui poleks kehatuse sündroomi,“ vastab Aden, mulle üle mu õla peeglist otsa vaadates.

„Siinses saalis tähistab iga peegel tähtsamaid hetki inimese elus,“ jätkab Emman, „aga sinu puhul jutustab igaüks neist sinu kehade eluloo, peatudes kauem nende surmal.“

Kangutan pilgu peeglilt ja suunan selle segaduses Surma poole. „Kas ma pean need kõik läbi vaatama?“

Surm raputab pead. „Ei, ainult need, kel mälestusi on. Enamus olid veel liiga noored, et midagi mäletada.“ Ta pöörab selja ja hakkab edasi liikuma. „Alustad kehast number 72. Ta on kaheteistkümneaastane.“

Kui Emmanile järgnen, silmad peegleid jälgimas, hakkan aru saama, mida ta mõtles: kõikides peeglites vaatab mulle vastu erinev isik, alustades vastsündinust ning minnes edasi paarikuuste ja aastaste juurde. Mida sügavamale me läheme, seda suuremaks kasvavad kehad ning peagi hakkan neid ära tundma.

Mõne aja pärast seisame kuldsete raamidega peegli ees, kust vaatab mulle vastu lühikest kasvu pruunide juustega kohe-kohe teismeliseks saav tüdruk. Ta näeb elutu välja, kuigi teeb samu liigutusi, mis minagi.

„Sa hakkad nägema selle noore tütarlapse elu, alates kõige varasematest mälestustest ja lõpetades viimase hingetõmbega,“ selgitab Emman peaaegu monotoonsel häälel. „Kõik, mida ta kogenud on, jookseb silme eest mööda. Ainult surma stseen võtab hoogu maha, et sul oleks võimalus tunda seda, mida temagi tundis.“

Aden võtab jutu kokku: „Sa lähed viimast korda tema keha sisse, et elada läbi kõike, mida ta koges.“

„Selge?“ küsib Emman lõpetuseks, olles mulle lähemale tulnud. Seisan nüüd kahe tema koiva vahel.

Neelatan raskelt. Ma pole valmis surema. Ükskõik, kas unenäos, teise tüdruku kehas või päris elus. Aga kas mul on valikut?

Tõstan parema käe ja näpistan sellega vasakut, üritades end kuidagi äratada. Reaalsus on viimaks kohale jõudnud ja see pole ilus.

Aden näeb mu katsest läbi ja lausub: „See pole uni, Elen. Sul pole sellest pääsu.“

Järsku tunnen, kuidas kellegi koib mu selga tungib ja mööda veresooni laiali jookseb. Karjatan, kuigi valus see pole. Vaatan ehmunult, kuidas Emmani teine süsimust jalg meie ees olevast peeglist läbi murrab. Peeglis oleva tüdruku silmad valguvad justkui tinti täis, tema ümbrus samamoodi tumedaks minemas. Ja sinna pimedusse ma langengi, pea ees ja hirm tihedalt kannul.

***

Emmanil oli õigus: viibin tüdruku kehas, vaadates, kuidas erinevad olukorrad mu silme ees lahti laotatakse ja siis uuesti kokku rullitakse, laskmata mul ühele pikemalt keskenduda. Ei lähe kaua, enne kui kõik aeglustub ja ma näen igat detaili.

Istun vaikust täis klassiruumis, kus õpilased kirjutavad midagi usinalt vihikusse ja õpetaja parandab punase pastakaga hunnikut kontrolltöid oma laua taga. Mina ei kirjuta, vaid vaatan, kuidas seinakell tahvli kohal tiksub.

Sekund hiljem kõlab vali tirin ja ma tõusen kiiruga püsti, haarates oma helesinise seljakoti. Torman uksest esimesena välja, nagu jääksin kuskile hiljaks, ja jooksen kuni jõuan bussipeatusse. Buss juba tulebki, puupüsti täis ja õhk umbne. Seisan kahe täiskasvanud mehe vahel, mõlemad seljaga minu poole. Topin klapid pähe ja panen telefonis muusika käima, hoides pilku oma kinganinadel.

Järsku tunnen sügavat torget paremas küljes, roiete vahel. Hing jääb kinni, silmad lähevad pahupidi ning jalad vajuvad alt ära. Kellegi käed aga võtavad minust viimasel hetkel kinni, hoides mind põrandast eemal. Teen veel paar vaevalist hingetõmmet, enne kui kõik kokku kukub ja pimedaks läheb.

***

Emman eemaldab oma koivad ja ma langen põlvili põrandale, nägu käte vahel ja keha kontrollimatult värisemas. See pimedus tuli nii järsku, julmalt ja ette hoiatamata, vajudes peale nagu raske koorem. Ta neelas mu alla, astus mulle peale, lömastas mu... Ei kunagi enam.

„See ei lähe kergemaks,“ ütleb Emman nii muuseas. „Mitte enne, kui sa pole kolm korda murdunud.“

Ma peaksin selle kohta küsima, aga mul pole jõudu, et suu avada. Nad mõistavad – või on aeg jälle seisma jäänud – ning jätavad mu mõneks hetkeks rahule. Mu raevutsevate mõtete taustaks kostub ainult piinarikkaid karjeid ning kui piisavalt teravalt kuulata, võib nende hulgas ära tunda ka minu sisemise hääle.


PEATÜKK 5

Ma ei mäleta, millal magama jäin. Ei tea, kuidas voodissegi sain, aga siin ma olen, läbi une kahe inimese hääli kuulamas.

„Ta ei pea sellisele koormusele vastu,“ ütleb Aden, toon ikka veel ükskõikne. „Saatus tahab temalt liiga palju-“

„Ja kui tahabki?“ segab Emman vahele. Tema hääl on isegi sosistades jõuline. „Meile on ette antud kindlad reeglid, mida tuleb iga hinna eest järgida. Kui neid poleks, näeks terve maailm praegu ainult punast.“ Ta teeb üürikese mõttepausi. „Saatuse sõna on lõplik. Mida see mees tahab, seda ta ka saab. Eleni vaim saab murtud ning me peame usaldama, et ta teeb õige valiku.“

Paar sekundit vaikust. Hakkan juba arvama, et nad haihtusid õhku või läksid mõnel muul moel minema, sest ust lahti ei tehtud.

Mind aga ehmatab Aden: „Aeg ärgata, Elen. Järgmine keha ootab.“

Ajan teki pealt ja ronin võimalikult aeglaselt voodist välja, pea kergelt tuikamas. „Mida te mõtlesite vaimu murdmise all? Ja kes on Saatus?“

„Palju küsimusi ühe väikse sureliku kohta,“ lausub Emman. Ta peab kummardama ja oma koibi kõverdama, et toa madalast uksest välja pääseda.

Järgnen talle, pilk alandlikult põrandale suunatud, aga millegi pärast ei peata see mind uuesti küsimast: „Aden ütles, et ta ei tee mulle haiget. Aga te räägite minu murdmisest...“

„Sa oled põrgus, kullake, siin piineldakse,“ vastab Emman kuivalt, tema jäine hääl mu naha all vingerdamas ja külmavärinaid tekitamas. Ta on halvas tujus, seda on kuulda. „Füüsilist valu siin ei tunta, sest hingedel pole kehi. Vaimne valu on aga teine asi.“

Koridorid mööduvad taaskord pöörasel kiirusel, aga otsa ei saa. „Kas ma olen surnud, et siin olen...?“ pärin kõhedalt, hääl hirmust kähe.

„Ei, aga peaksid. Su vanemad leidsid viisi, kuidas surmaga mängida. Nüüd pead sina minuga mängima.“

Ma pole kunagi nii suures segaduses olnud. Tundub, nagu ma ei saagi täpset vastust.

Aden märkab mu kõverat nägu ja selgitab: „Vaimu või südame murdumisel on kolm faasi. Need on tingitud rasketest ja šokeerivatest kogemustest, mida inimene läbi elab. Kui need viimaks kuhjuma hakkavad, ütleb sureliku süda üles ja hakkab vaikselt murduma.“

„Mis saab siis, kui mu... süda on lõplikult murdunud?“

Vaikus.

Miski surub mind edasi küsima: „Olgu... Kes on Saatus?“

Kuulen Emmanit sügavalt ohkamas. „Elen, kui sa soovid veel kunagi koju minna, siis ära küsi asjade kohta, mida tulevikus pole vaja teada.“

Kortsutan vihaselt kulme ning jään keset teed seisma, peatades Adeni enda taga. „Kui te mu südame murrate, lähen ma sellega koju. Ma tahan teada, kas see muudab mind kuidagi-“

Vähem kui sekundiga seisan Emmaniga vastastikku, üks tema koib mu kaela pigistamas ja mu keha õhku tõstmas. Hakkan rabelema, kuigi valus see pole ja hingata saan. Tõstan käe, et võtta kinni tema koivast, aga mu sõrmed lähevad sellest läbi ega lase jalast haarata.

Surm kummardub oma halli näo ja süsimustade silmadega mulle lähemale ning sisistab häälega, mis kuuluks justkui sajale erinevale naisele: „Sinust saab üks meist.“ Tema suunurgad kerkivad lae poole, näidates mulle oma kõige sõgedamat naeratust. „On tore, eks, Elen? Sinust saab psühhopaat!

Kui Emman minust viimaks lahti laseb, kukun põrandale istuma ja vahin enda ette tühjusse. Olen liiga nõrk, et end püsti ajada ja edasi liikuda. Märkan uduselt, kuidas Aden minu kõrvale kükitab ja sinna liikumatult jääb. Emman oleks nagu kohal, aga kuskil kaugel, mind oma julmalt ükskõikse pilguga sihtimas.

Ma lähen koju... tundetu kaabakana.

 ***

„Liis, ärka juba!“

„15 minutit veel!“ hüüan, nägu patja surutud.

Kui keegi ei vasta, tõusen ohates püsti ja longin riidekapi juurde. Tõmban selga T-särgi ja teksapüksid ning jooksen trepist alla elutuppa, kus üks lühikest kasvu naine tugitoolil ajakirja lehitseb.

„Praemuna on laual.“

Noogutan vaikselt ja võtan taldriku ääres istet. Liialt soolane, mõtlen esimest suutäit mäludes, aga kõht on tühi, nii et sukeldan kahvli järgmise järele.

Mõne aja pärast topin ukse juures tenniseid jalga. „Lähen isa juurde! Kahe tunni pärast olen tagasi!“

Ema mõmiseb midagi vastu ja jätkab artikli sirvimist. Haaran elektrikapilt võtmed ja jooksen trepikotta. Teel väljapääsu poole pean paar korda peatuma, et paelu kinni siduda. Lõpuks alla jõudes kangutan rauast ukse lahti ja hüppan viimasest trepiastmest üle. Kui jalad taas maapinda puutuvad, komistan millegi taha ja kukun, käed ees. Üle terve tänava kostub vastik raksatus ja terav valu sööstab läbi parema randme.

Suust pääseb verdtarretav karjatus ja silmadesse valguvad pisarad. Inimesi ma ümbruses ei märka, autode mürin kostub kahe tänava kauguselt. Tõusen hambaid krigistades püsti ja hakkan võtmetega sahmima, et kortermaja ust uuesti lahti teha, aga mind peatatakse: tunnen teravat torget roiete vahel. Silmad keeravad pahupidi, keha muutub lõdvaks ja hing jääb kinni. Kukun kiviteele pikali, ranne enam ei valuta ja vaateväli läheb järjest pimedamaks kuni ma ei näe enam midagi.


Emman tõmbab oma koiva minust välja. Nõrkus võtab taaskord üle ja kukun tuhmi mütsatuse saatel veripunasele kivipõrandale. Hõõrun meeltesegaduses oma paremat rannet, nagu tüdruku valu oleks mulle edasi kandunud.

Läbi kohina kõrvus kuulen jumalate omavahelist nääklemist. „Ise sa ütlesid, et me peame ilmtingimata kõiki reegleid järgima,“ ütleb Aden hirmuäratavalt rahulikul häälel, „aga sa läksid talle küsimise eest kätega kallale. Tal on õigus teada.“

„Teada, et inimkonda kontrollivad südametud psühhopaadid, kes peavad kindlasti neile määratud reegleid järgima, et mitte rajalt kõrvale kalduda? Teada, et meid juhib mees, kes kogub läbikukkunud jumalate kehi ja riputab need taeva väravate külge uustulnukatele hoiatuseks?“ Emmani hääl hakkab taas sajaks hargnema. „Olen seda tööd sinust kauem teinud, Aden. Surelikel, kes valivad pärast südame murdumist siiski kojumineku, pole vaja teada asju, mida nad hiljem ei mäleta ja millega neil elus midagi teha pole.

„Aga ta praegu tahab ju teada,“ ajab Aden oma rada edasi. „See ei võta tükki küljest ära, kui Eleni uudishimule vastata-“

Tõstan viimasel hetkel pilgu – Emmani keha katavad igas suuruses süsimustad pulseerivad veresooned, tema nägu on mõranema hakanud ning koibi juurde kasvanud. Silmad vajuvad pärani, kui teda veel mõned sekundid ehmunult vahin. Süda jätab löögi vahele ja pisarad hakkavad voolama.

Sotsiopaadid siia ei kuulu,“ sõnab Emman kurjakuulutavalt. Ta puurib Adenile teravalt silma, mis paneb noormehe sammu tagasi astuma. „Kas ma pean sulle asenduse leidma või suudad veel oma tööd teha?

Aden noogutab kangelt, lõuad tugevalt kokku surutud. Kuigi tema nägu on emotsioonitu, karjub tema kehahoiak plahvatusohtlikkust.

Kui sul on veel kübeke kaastunnet, siis saa sellest lahti,“ lisab Surm tõsisel toonil. „Läbikukkunud jumalate koht on Saatuse kollektsioonis.“ Naine hingab sügavalt sisse. Tema keha võtab taas tavalise kuju, liigsed jalad tõmbuvad tagasi ja mustendavad veresooned kaovad. „Aga ma usun, et sind on veel võimalik päästa, kui sa vaid oma mõtlemisviisi muudaksid. Ära. Tunne. Surelikele. Kaasa. Nad saavad, mida väärivad.“

Näen, kuidas Aden veidi lõõgastub, pilk siiski valvel. Ta nagu ootaks midagi.

Saan aru, et pingeline hetk pole veel läbi, kui Emman uuesti suu avab: „Elen kuulis liiga palju. Kustuta temast viimased paar minutit.“

Silmad pärani, vaatan nüüd Adenile otsa, hirm hingamist kiirendamas. Kohe, kui mees ühe sammu minu poole teeb, olen jalul ja jooksen saali ukse poole. Tema näos oli midagi robotlikku, nagu ta paneks kasvõi pea ahju, kui keegi paluks.

Olen juba koridoris ning teen suvalisi pöördeid paremale ja vasakule, teadmata, kuhu minema pean, et siit välja pääseda. Mida sügavamale aga lähen, seda valjemaks muutuvad karjed. Viimaks seisma jäädes kuulen kedagi mu nime hüüdmas: „Elen... sa tead küll, mida nad tegid... Võta tõde vastu ja kao siit.“

Vajun hingeldades mööda seina põrandale istuma ja hakkan valjul häälel nutma. See koht mängib mu peaga. Siin pole kunagi vaikne; tundub, nagu ma pole kunagi üksi. Nii palju inimesi, kes röögivad, aga kedagi pole näha. Emman on pimedus inimese korpuses. Adeni käes on maailma suurim võim, mida ta kasutab tahtmise järgi – kes teab, mis minu vanemate ja vennaga praegu toimub.

Mind ümbritsevad kaks psühhopaati, keda hoiavad piiride vahel kellegi väljamõeldud reeglid ja nende peaaegu olematu tahtejõud. Siit eluga välja tulemine kõlab aina rohkem kättesaamatu unistusena.

Võpatan, kui keegi oma raske käe mu õlale asetab. Ta laskub minu ette kükakile ja puurib läbi pimeduse oma kuldse kellavärgiga mulle silma. Mu ulgumine on peatunud, aga pisarad ikka voolavad. Iga nuuksega tõmban oma alahuule kogemata hammaste vahele. Silmad on paistes ja lõug nutust värisemas.

Kõigest olenemata on Adeni hääl kalk: „Sa ei pääse siit enne välja, kui Surm pole sind murdnud. Kannatust, Elen.“

Seejärel teeb mees vastu minu otsaesist nipsu. Hetkeks läheb vaateväli mustaks, aga kui tagasi pinnale tulen, pole varem juhtunust midagi meeles.

 ***

Ma ei saa magada. Eelnevatel öödel on mind voodisse pandud teadvuseta – vaikne oli. Nüüd kuulen lõpmatuid appikarjeid, palumist ja niisama röökimist ning mida kauem nende peale mõtlen, seda vihasemaks muutun. Lõpuks elan oma raevu välja pisarate näol, hääletult nuttes ja patja vastu kõrvu surudes.

Siin ei lähe ka kunagi pimedaks. Kogu aeg on too punane valgus mu silmi rikkumas ja sellistel hetkedel peavaluks olemas. Minu jaoks algab öö siis, kui pärast kehade elulugude vaatamist Aden mu magamistuppa toimetab ja ukse enda järel lukku keerab – või vähemalt praegu on nii, sest olen sellises olukorras esimest korda.

Mõtted liiguvad tagasi tänasele päevale, kus ilutseb hiiglaslik tühimik. Mäletan ühe tüdruku surma vaatamist, pärast seda on vaateväli must ja läheb otse hetkeni, mil seisin juba voodi kõrval. Keegi mängis minu mälestustega. Mida nad ei tahtnud, et näeksin?

Võpatan, kui järsku kuulen valju möirgamist. Terve ruum hakkab vappuma. Haaran voodilina servast ja pigistan nii, et sõrmenukid valgeks muutuvad. Igasugune ajataju kaob ning kui lõpp juba käes ja kõik taas omal kohal seisab, võin arvata, et see kestis pool tundi.

Kuulen, kuidas Emmani saja naise hääl kuskil kaugel pomiseb: „Tasa, tasa, Leander...! Maga edasi...

Sellele pikemalt mõtlemata ajan end jalule ja – kuna und ilmselgelt ei tule – hakkan toas ringi vaatama. Astun oma esimesed sammud ettevaatlikult raamaturiiuli poole, igaks juhuks kikivarvul hiilides. Skaneerin vana puidust riiulit oma paistes silmadega ja võtan ettejuhtuva seiklusromaani, mis on nii räbalaks loetud, et selle lehti hoiab koos vaid üks niit. Nii palju, kui raamatu tagakaanelt on võimalik välja lugeda, räägib teos tüdrukust, kes sai enda kätte viie jumala võimu, aga üks neist läks kaduma. Panen raamatu õrnalt kapi peale ja loen teiste köidete pealkirju: „Hirmuvalitseja“, „101 aastat“, „Kadunud süda“, „Põrgust ja taevast“ ning palju muud.

Kui raamaturiiul enam huvi ei paku, pööran pilgu seintele kritseldatud lausetele. Neid kirjutati millegi tumeda ja tol hetkel vedelaga, sest tähed vajuvad alt poolt pikemaks, nagu voolaksid, kuigi värv on katsudes kuiv. Need on lohakalt kirja pandud, justkui autoril oleks olnud liiga suur pintsel käepärast.

Kummardun seinale lähemale ja tõmban kange pahvaka metalset lõhna ninna. Meenutab verd. Ilmselt ongi. Enamik lauseid on üksteise otsa kritseldatud – ruum sai ilmselt otsa. Aga nii palju, kui lugeda suudan, saan aru, et too inimene oli hullumas:

Miks ma siin olen?... Mul pole vaja siin olla... Ta käib mul külas... Ei jäta rahule... Jääge vait!... Suu kinni, ütleb ta... Annab vitsa... Peksab... Valus on, kogu aeg nii valus... Unenäos... Laske mind välja!... Kes ma olen?... Midagi ei mäleta enam... Nimi?... Ta teab, aga ei ütle... Kuhu ta kadus?... Tule tagasi!... Ta teab, aga ei ütle... Ära irvita!... Mis on mu nimi?... Mu nimi... Andke mulle nimi...

Ta räägib edasi oma nimest, mida enam ei mäleta. Tema lausetest on kuulda meeleheidet, nagu nimi oleks talle tähtsaim asi maailmas. Ta tahab isegi oma peksjat tagasi, keda ta ilmselt unes nägi, et too tema nime ütleks. Viimaks annab ta alla ja kirjutab: Andke mulle üks nimi... Ükskõik, milline... Ma tahan olla keegi... Tooge mulle nimi...

Viimase alla on väikselt musta markeriga kirjutatud Aden.

 ***

Järgmisel hommikul uuesti peeglite saali poole kõndides lipsab mu ärev pilk iga viie sekundi tagant selja taha Adeni poole, tuletades meelde magamistoas nähtut. Mõtted liiguvad paratamatult sellele, kuidas ta suutis ühes toas kuid, võib-olla isegi aastaid kinni olla.

Sellepärast ta praegu nii külm ongi. Ta on traumeeritud. Aga kui Adeniga sellist asja tehti, siis kas Emman on ka üks ohvritest? Või on ta vangivalvur?

Küsida pole mõtet, vastust niikuinii ei saa.

Saali sisse astudes hakkab Emman selgitama: „Järgmine keha on teistsugune.“

Ma ei sega vahele.

„Keha number 79 on pime. Tema mälestusi on võimalik ainult tunda ja kuulda.“

Mäletan teda. Kaks kuud selle tüdruku kehas oli nagu aastatepikkune öö. Veetsin enamuse sellest ajast voodis pikali, kõrvaklapid peas ja muusika karjumas. Kui keegi tahtis minuga kontakti luua, pidid nad kätega mind reaalsusse raputama.

Kui nüüd talle peeglist otsa vaadata, näen tüdrukut, kelle silmade vahelt jookseb läbi pikk ja roosakas arm. Tema tukk katab selle ülemise otsa ära, aga peaaegu lumivalgelt nahalt on seda ruumi tagumisest seinastki näha.

„Kõrvad kikki, Elen,“ lausub Emman vahetult enne mu kehasse sissetungimist. „Nüüd sa peaksid juba hakkama aru saama, mis sinu ümber toimub.“

Kõik on pime. Mitte midagi ei näe, aga kuidagi tean siiski, kus olen. Juhtkoer mind tasapisi edasi tõmbamas, kõnnin mööda sirget asfaltteed kodu poole. Iga astutud sammuga märkan, et mu süda peksab aina kiiremini, nagu pimedus muudaks olukorra veelgi hirmuäratavamaks. Üks asi on teada, et kohe-kohe torkab keegi sulle midagi roiete vahele ja hingamine peatub, aga veelgi hullem on see siis, kui sa ei näe midagi.

Kui koer ootamatult seisma jääb, hakkan parema käega taskust võtmeid urgitsema. Sirutan teise käe välja ja tunnetan metallist väravat, üritades lukuauku leida. Aga, enne kui see juhtuda saab, hakkab koer haukuma. Ta tõmbab end lahti ja jookseb valjult urisedes minema, jättes mu pimedusse maha.

„Polli? Polli!“ hüüan üle tänava, otsides väravalt tuge. Õues on jahe ning hirm roomab mööda selga alla, jättes kontrollimatu värina endast maha.

Sekundid lähevad mööda ja ma ei kuule enam haukumist. Kuskilt kaugelt kostub autode mürin ning kaks paari jalgu astub läheduses, minu suunas.

„...Kas te saaksite mind aidata? Ma olen pime ja mu koer jooksis minema, äkki te saaksite mind väravast majani juhatada...?“ küsin ebakindlal häälel, mis tõepoolest kuulub noorele tüdrukule.

Vastust ei tule, aga sammud lähenevad nüüd juba kiirema tempoga. Tunnen, kuidas paar sooja pisarat mööda põske kaela poole voolavad. Närvid on laes ja mul pole hetkel suuremat soovi, kui näha, mis mu ümber toimub.

Järsku jäävad sammud pidama ja ma kuulen kahe inimese rasket hingamist. Sisetunne ütleb, et oht seisab meetri kaugusel.

Tee midagi! Kasvõi karju! Jookse! Ära lase neil sulle haiget teha!

Teen juba suu lahti, et appi karjuda, aga minust jõutakse ette – torge on seekord valusam ja aeglasema toimega. Kukun vastu värava teravaid otsi ja üks neist tõmbab risti üle mu näo, kui jalge all oleva sillutise poole langen. Laman kõhuli maas, verine nägu vastu külma ja krobelist asfalti. Kümneid sekundeid läheb mööda, aga ma hingan veel, kuigi vaevaliselt.

„...Miks ta juba surnud pole?“ sisistab keegi kareda meeshäälega.

„Kannatust!“ manitseb teine, samuti meessoost.

Rohkem ma aga ei kuule, sest silme eest läheb veel mustemaks, kui see juba oli.

Ma ei tunne hetkel muud kui ainult masendust. Siin, saali veidralt soojal kivipõrandal lamades, pisarad mööda ninajuurt alla parema silma poole veeremas, hakkan viimaks mõistma, kui laastav on mitmeid kordi järjest surma kogeda. Ma ei harju sellega kunagi ära. Nii palju päevi on möödas. Olen läbi käinud kaheksa tüdruku mälestused ja võin ikka veel öelda, et ma kardan.

Mul on surmahirm.

Plõks,“ ütleb Emmani saja naise hääl. „Esimene murdumine.

Näen uduselt, kuidas Aden minu lamava keha ette kükitab. Tunnen tema külmi käsi enda õlgade ja põlveõndlate alla libisemas. Ta tõstab mu õhku ja hakkab saali ukse poole kõndima.

„Kaks veel, Elen,“ sosistab mees vaevukuuldavalt.

Turtsatan unesegaselt. Silmad vajuvad kinni ja pimedus võtab taaskord üle, kustutades kõik mõtted peale ühe: ma tundsin vähemalt ühe nendest meeshäältest ära.

Lukas.

 

PEATÜKK 6

Istun voodis, tekk ainult jalgu katmas ja käed loiult süles. Ma ei kuule karjeid, ei tunne maavärinaid, ei näe punast valgust. Ma lihtsalt olen, üritan mitte pimedusse ära kaduda. Liiga palju kurbust, masendust, meeleheidet. Vastik. Valus.

Lukas. Miks just tema? Ja kui tema, siis kas isa ka? Loomulikult. Mu vend pole piisavalt julge, et kedagi ilma ekstra paari käteta tappa. Või kedagi üldse tappa.

...Ma polekski nagu temaga kümme aastat maja jaganud ja seitseteist aastat teda tundnud. Tuleb välja, et tal ikka on seda jultumust kelleltki elu võtta. Kõik kaheksa tüdrukut, kelle mälestusi olen vaadanud, tapeti samal viisil: torge roiete vahele. Kui Lukas oli ühe kehaga seotud, on ta ka kõigi teistega.

Minu lihane vend on sarimõrvar. Minu vend on tapja. Lukasest kasvas välja mõrtsukas minu silme all ja ma suutsin seda ikka mitte märgata.

Isegi, kui suurem osa minust on hingepõhjani pettunud ja vihane, on minus ka see hellem pool, mis aina korrutab „aga ta tegi seda minu heaolu jaoks“.

...Ei, see polnud Lukas. See tüüp ei lömastaks minu jaoks isegi kärbest.

Üksik pisar voolab mööda mu põske alla. Palun, palun, palun, öelge mulle, et see pole Lukas! Tõmban põlved endale lähemale ja kallistan neid, nägu teki sisse surutud ja nuuksed valjud.

See pole tõsi... Mul pole õigus.

 ***

Mida rohkem samme ma astun, seda segasemaks lähen. Silmad on pärani, et pisarad üle ripsmete ei voolaks ja ära kuivaksid. Huuled on surutud sirgeks kriipsuks, et nuuksed nendest mööda ei saaks. Mu pea suudab mõelda ainult ümber nurga pööretest, mida teeme: parem, vasak, parem, parem, vasak, parem...

Kui viimaks peeglite saali siseneme, mõistan, et olen surmväsinud. Aga mu mõtted – nad ei jäta mind rahule. Kraabivad oma teravate küüntega mu koljut, närivad mu aju, lõikavad läbi mu närve. Ei tea, kui kauaks mul veel kannatust jagub.

Jääme seisma järgmise peegli ees, kust vaatab mulle vastu pontsakas lühikest kasvu tüdruk. Seekord sukelduvad Emmani koivad minu ja selle lapse sisse sõnagi lausumata. Ta ilmselt tunnetab mu plahvatusohtlikku olekut.


Seisan keset klassiruumi, pisarad silmis. Mu ümber naerab vähemalt kakskümmend minuvanust last, mõned näpuga minu peale näitamas ja osad lihtsalt halvustavaid kommentaare hüüdmas.

„Mida su vanemad sulle süüa annavad, et sa nii paks oled?“

„Sul on rohkem pekki kui midagi muud!“

„Sa trenni ei tee või? Oleks paras aeg alustada!“

„Ainult nälgides saad kõhnemaks!“

Tunnen, kuidas pea hakkab ringi käima. Süda läheb pahaks ja söögivahetunnis söödud toit tahab üles tulla. Jooksen klassist välja, enne kui jõuan veel üht solvangut kuulda, ja suundun trepist alla välisukse poole. Nuuksed kajavad üle terve koolimaja ning pisarad jätavad põskedele märjad rajad.

Lükkan raske ukse lahti ja astun jäise õhu kätte, lund sajab ja maa on lumivalge. Keegi karjub mulle järele, et ma ei läheks edasi ilma jopeta, aga ma ei kuula teda ja astun edasi, lastes väljapääsul enda järel kinni vajuda. Nutmine on peatunud, alles on vaid vastik tunne, mis meenutab tühjust. Nagu ma tahaksin liikuva auto ette astuda või siin samas ära külmuda – minu jaoks võõrad mõtted.

Sean sammud mööda tühja tänavat kohaliku raamatukogu poole. Kaugele aga ei jõua, sest keegi paneb oma käe mu õlale ja ütleb käheda häälega: „Kas kõik on korras?“

Hakkan ümber pöörama, aga torge roiete vahele peatab mu. Karjatan, enne kui hing kinni jääb ja ma külmale asfaldile langen.


See tüdruk oli suitsiidne. Ja nüüd olen ka mina. Ta nakatas mind, lisas mu masendusele selle viimase piiri. Muutis mu halva tuju depressiooniks, lükkas mu kümne trepiastme võrra madalamale – varem oleksin suutnud ajapikku uuesti üles ronida, aga nüüd...

Mul on nii halb olla. Vajun aeglaselt põrandale pikali, hingetõmbed vaevalised ja süda iga sekundiga aina kiiremini peksmas. Iiveldustunne kõditab kurku ja tahab välja pääseda. Hambad ristis ja keha värisemas, võitlen vastu ja üritan kõik tunded pähe luku taha panna.

„Ära maskeeri oma tundeid,“ sõnab Emman ootamatult. See ehmatab mind transist välja ning ma avan oma märjad silmad, et naisele otsa vaadata. „Lase kõik välja, mil veel saad. Pärast kolmandat murdumist sul sellist luksust pole.“

Hingan nina kaudu sügavalt sisse ja katan näo kätega. Minust pääseb vabadusse vali röögatus, millele järgneb veidi vaiksem nutt. Mul pole kunagi nii valus olnud. Mu südant justkui torgitakse noaga, iga kahe torke tagant surutakse sügavamale ja võetakse taas välja. Tunnen igat tukset kurgus suure klombina, mida pole võimalik välja köhida.

Õlgadele on pandud uskumatu koorem. Raskem, kui kõik maailma mured ühes pajas. Vähemalt nii mulle tundub. Sest paistab, nagu ma poleks enam üks inimene – ma pole enam ainult Elen, vaid ka kõik need tüdrukud, kelle mälestusi olen näinud. Nende probleemid lisandusid minu omadele ja neid tuleb aina juurde, sest ees seisab veel kakskümmend keha.

Emmanile võib see näida mänguna, aga minu jaoks on mängus terve mõistus. Ja nagu näha, siis ma kaotan.

 ***

Aden asetab mu voodile. Jään sinna liikumatult lamama, silmad veidi lahti ja juuksed märgade põskede külge kleepunud. Olen nii sügaval enda sees, et unustan iga natukese aja tagant hingata ning kui sellest aru saan, tõmban lämbuva looma kombel õhku kopsudesse.

Tunnen, kuidas madratsi parem külg sügavamale langeb. Keegi istub minu kõrval. Ta on seal vaikselt, samuti kivikujuna paigale naelutatud. Ma ei kuule tema hingamist ega tea, mida teeb või kuhu vaatab. Kui aus olla, siis mind ei huvita ka. Kõik, millele keskenduda suudan, on too tume pilv, mis hetkel minu pea kohal hõljub ja mulle vihmana halbu mõtteid saadab.

„...Tean, mida tunned,“ lausub Adeni tuim hääl ootamatult, mille peale mu keha kangestub. „Emman katsetas mind samamoodi. Kompas mu piire ja murdis need maha...“

Pigistan silmad kinni ja surun käed rusikasse. Hingetõmbed värisevad suurest raevust, mis aina kasvab ja kasvab, tahtes kõigest väest välja pääseda.

Ei tea, kas ta ei näe või lihtsalt ei pane tähele, aga mees jätkab külmalt: „Sattusin Emmani kätte pärast surma. Olin vist 19, kui mu kasuisa mind oimetuks peksis.“

Silmad plaksatavad lahti, kui peas tükke kokku hakkan panema. Need laused, mille ta seintele kirjutas...

„Endine Ajajumal olevat paraja sita kokku keeranud ja Saatuse närvi ajanud. Emman pidi uue leidma. Mina juhtusin just surmarivis järgmine olema. Ta noppis mu välja koos paari teisega ja hakkas meid mälestustega murdma.“

Olen aeglaselt külge vahetanud ja laman nüüd näoga Adeni poole, kelle pilk on isegi sellist lugu rääkides ükskõikne ja kalk. „Kui olime kolm korda murtud, pani Emman meid eraldi ruumidesse, kutsudes seda jumaluse testiks. Veetsin üksinduses 101 aastat-“ ta osutab käega seinte poole „-ja nagu näha, läksin hulluks. Iga kord, kui magama heitsin, nägin unes oma vägivaldset kasuisa. Alguses pelgasin seetõttu silmi kinni panna, aga kui viimaks oma nime unustasin, sundisin end uuesti magama, sest kasuisa tavaliselt hüüdis minu järele enne löömist. Loomulikult nüüd neid unenägusid enam polnud ja ma olin jäetud kuivale.“

„Aden polegi sinu päris nimi?“ pomisen endale lõua alla.

Ta raputab pead.

„Kui 101 aastat läbi sai, uks avati. Kuna mina olin ainus ellujäänu, siis mind krooniti. Ajajumalaks,“ lõpetab mees oma jutu kuidagi järsult. Ta jääb vait, vaadates kaugusse tühja pilguga.

Seedin kuuldut mõnda aega ja otsustan infot juurde küsida, sest tundub, nagu Aden ei alusta enam juttu vabatahtlikult. Avan ettevaatlikult suu, end kätega istuma lükates: „Mis on... jumaluse test?“

Ta pöörab end natuke minu poole, et mulle korralikult vastata: „Pärast kolmandat murdumist muutud tundetuks. Et see kinnistuks, peab inimene olema pikka aega üksi ning aina uuesti ja uuesti kogema oma kõige halvemaid mälestusi, kuni teda enam ei huvita. Vähesed peavad vastu.“

„Mis nendega juhtub, kui nad vastu ei pea?“ pärin edasi, kuigi sosinal, tahtmata kogemata miini peale astuda ja Adeni igaveseks vaigistada.

„Nende hing kaob.“

Noogutan arusaamise märgiks, silmad sülle suunatud. Viimane küsimus, mis meelel mõlgub, paneb mul külmavärinad mööda selga jooksma. „...K-kas mina pean ka... jumaluse testi... läbima...?“

Ma ei julge seda küsides Adenit vaadata. Tekib tunne, nagu vastus oleks kirjutatud mehe näole.

Selle asemel, et otse välja öelda, mida ta teab, viib Aden jutu teisele teemale: „Kas sa juba tead, mis nende kehadega toimub?“

See viib mu mõtted tagasi Lukasele. Sügav masendus ujub minust üle ja sunnib uuesti pikali heitma. Katan näo kätega ja hingan raskelt läbi suu. „Mida iganes sa arvad, et nad tegid – sul pole õigus. Mu pere pole milleski süüdi...“

Adenist pääseb välja kurnatud ohe. „Oh, Elen, Elen, Elen... Eira seda palju tahad, aga lõppude lõpuks on olukord selline, nagu ta on.“ Ta peab üürikese pausi. „Ma ei ütle seda otse välja, aga sa pead ise aru saama. Mida kiiremini seda teed, seda rohkem lüheneb sinu aeg põrgus.“

Toa uks avaneb vaikse kriuksatuse saatel ja Emmani võimas hääl kostub üle ruumi: „Sa ei saa Elenilt niisugust teenet küsida, Aden. Tema armastus oma perekonna vastu on veel liialt tugev. Ta ei suuda praegu isegi ette kujutada, mis oleks, kui. Tema peas on üks fikseeritud pilt oma elust, millel pole ruumi muutuda.“

Paar nuukset lipsab üle huulte, pisarad ojadena voolamas. Läbi kõrvus tegutseva kohina kuulen, kuidas Emman ütleb Adenile: „Pane ta magama.“

Näen uduselt, kuidas mehe käsi mu näo ees peatub. Tunnen õrna nipsu oma otsaesisel ja vaateväli läheb mustaks, lastes mul oma mõtetest puhata.

 ***

Ma ei taha ärgata. Proovin uuesti magama jääda, aga asjata. Kui saaksin jääda sinna lõputusse pimedusse, kuulda ainult vaikust ja mõelda tühjast-tähjast, siis teeksin seda. Olukord aga sellist lõpplahendust ei soosi.

Avan silmad ja tunnen koheselt, kuidas need uuesti kinni tahavad vajuda. Nutsin eile nii palju, et silmad on paistes ja kuivad. Ajan end voodil istuma ja vaatan ringi, oodates leida vähemalt Adenit, aga olen täiesti üksi.

Kõik tundub vale olevat. Hääled on kuidagi vaikseks jäänud, karjumine vahetunud sosistamise vastu. Punane valgus on muutunud tumedamaks, nagu oleks kohe-kohe kustumas. Ruum kiigub ühelt küljelt teisele, tekitades tunde, nagu viibiksin tormiga merel, lained paati kõigutamas. See koht on muutunud võõraks ja veelgi hirmsamaks. Leian end põlvi kallistamas ja endist põrgut tagasi lootmas.

Järsku kajab üle ruumi tuttav naishääl: „Elen peab ootama, Aden. Leander vahetab asukohta.“

Olen teda kuulnud Leandrit varemgi nimetamas. Esimest korda, kui maavärinat kogesin, kuulsin kedagi vihaselt möirgamas. Emman rahustas möirgaja maha ja maavärin lõppes.

Vaatan laes olevaid veresooni. Need on hakanud kiiremini tukslema, transportides sees olevat vedelikku kiiremini, kui silm suudab seletada. Mida kauem neid jälgin, seda rohkem hakkab ruumi kõikumine meenutama jalgade tammumist, nagu keegi jookseks aegluubis.

Selle mõttega jäetakse mind terveks päevaks magamistuppa üksi.


PEATÜKK 7

Olen põrgus maganud kolmteist und - olen hakanud aega magamisest lähtuvalt arvestama, sest kella siin pole. Kehade jada läheneb lõpule. Minu mõistus on samuti otsakorral. Ma ei tunne ennast enam äragi – ei tea, millised on minu mälestused ja millised kehade omad. Olen unustanud oma perekonnanime, vanemate ja Lukase näod ning selle, mis mul viga oli. Nüüd teeb kõik lihtsalt nalja: masendus, hirm, kehade tühjad silmad, seintes karjuvad hääled, Emmani julm pilk. Olen nii väsinud, et naeran iga asja peale.

Ka praegu, mil kogesin veel üht surma, vajun põrandale põlvili ja kõkutan, silmad vesised. Vahin ühele lühikeste punaste juustega teismelisele tüdrukule peeglis otsa, kes samuti maas põlvitab, käed süles ja suu laialt naerul.

Kui olen naerukrampidest üle saanud, hakkan luksuma, mis tundub samuti naljakas. Niimoodi omaette luksatuste vahel itsitades ma istun, pisarad mööda põski ja kaela alla voolamas.

„Kui kaugel on teine murdumine?“ kuulen Adenit küsimas. Ta seisab minu kõrval juhuks, kui otsustan kokku kukkuda.

„Mitte enam kaugel,“ vastab Emman rangelt. „Tänaseks aitab. Vii ta tuppa tagasi.“

Mees tirib mu püsti ja hakkab mind saali väljapääsu poole tõmbama. Mu keha on nii lõtv, et jalad komistavad pidevalt üksteise otsa ja ma kukun, jäädes kättpidi Adeni haardesse õhku rippuma. Ta aitab mu taas püsti, et juhtunu saaks aina uuesti ja uuesti korduda.

Minu irvitamine kajab üle põrgu koridoride. See on ilmselt nakkav, sest peagi naeravad ka hääled meie ümber.

Kui oleme magamistoa sissepääsu ette jõudnud, lükkab Aden mu uksest sisse ja keerab selle enda järel lukku. Rooman voodile istuma, lakkamatult luksudes. Silmad tahavad kinni vajuda, aga ma ei lase, hoides neid sõrmedega lahti. Kujutan ette, milline praegu välja näen: süsimustad kotid pärani silmade all, suunurgad pidevalt üles kergitatud, keha kõkutamisest vappumas ja põsed pisaratest sogased. See pilt ajab mind valjul, ent kähedal häälel naerma.

Järsku hakkab ruum värisema. Vaatan õigel hetkel üles, sest lagi vajub hetkeks sisse, ent leiab siis uuesti oma endise asendi. Veresooned sellele löögile aga vastu ei pidanud ja nüüd purskab nendest välja sooja ning paksu verd, määrides mind esimese paari sekundiga kokku.

Süda jätab löögi vahele, aga kui toibun, on irvitamine kohal, mis sulandub valju möirgamisega üheks.

Toa uks tehakse lahti ja mind tõmmatakse välja. Aden paneb mu koridori seina najale istuma, pärides minu heaolu kohta. Näen silmanurgast, et ka tema on natuke punane, aga minuga teda võrrelda ei saa.

Ma naeran luksumisega võidu, neelates selle käigus suutäite kaupa verd alla. Järgmine luksatus ajab mul hinge kinni. Hakkan kontrollimatult läkastama ja verd välja sülitama.

Plõks,“ kuulen Emmani häält kaugusest hüüdmas. „Üks veel jäänud.“

Kui olen hingamisvõime tagasi saanud, on naerutuju kadunud ja alles jätnud ainult piiritu väsimuse.

 ***

Me kõnnime kuskile. Peeglite saalist mööda ja vähemalt kolmest trepikojast alla. Iga astmega muutub õhk aina lämbemaks ning lõpuks on tunne, nagu viibiksime saunas. Raske on hingata. Kuigi siin on kohutavalt palav, pole mu keha eritanud ühtki higitilka.

Jääme seisma suure rauast ukse ees, mis on kinni pandud kahekümne lukuga. Üle ukse on tõmmatud veel kolm suurte lülidega metallketti. Aga kui Emman sellele ühe pilgu heidab, lähevad kõik lukud kolinal lahti ja uks vajub pärani.

Tuba on väike. Selle keskel seisab rauast inimese jalgade kujuline vorm, mille kohal ripuvad kaks pikka metallketti, samasugused, mis ust kinni hoidsid. Ülejäänud ruum on tühi.

„See oli minu jumaluse test,“ lausub Emman ootamatult. „Ma ei hakka oma tervet elulugu rääkima, aga enne surma kaotasin tunde oma jalgades. Olin oma elus juba nii palju häirivaid asju näinud, et minu vaimu ei pidanud kolm korda murdma – olin sellega juba ise hakkama saanud. Niisiis pandi mind kohe siia ruumi luku taha, jalgupidi sellesse vormi, et püsti seisaksin. Mu käed kinnitati pea kohale raudkettidega, et vormist põgeneda ei saaks.“

Pisarad hakkavad voolama. Pilt Emmanist tuppa kinnitatult täiest kõrist röökimas välgatab silme eest mööda. Rohkemat polegi vaja, et nuuksed algaksid.

„Iga kord, kui magama jäin, nägin oma elu kõige kohutavamaid hetki ja ärkasin karjudes,“ meenutab Surm tuima häälega. See nagu ei kõigutaks teda üldse. „101 aastat on pikk aeg, Elen. Unustad kõik hea, kui sulle näidatakse ainult halba. Tean, et oled juba praegu palju tähtsat meelest pühkinud.“

Raputan rutakalt pead. „Ei, mina pole midagi meelega ära unustanud... Nad on lihtsalt... läinud.“

„Midagi ei lähe iseenesest kaduma, Elen. Nende peale mitte mõtlemine ajab nad samuti minema.“

Emman räägib kellestki kindlast. Minu perest.

„Aga ma olen nende peale mõelnud!“ hüüatan, paanika minust üle ujumas. „Ma ei ole neid niimoodi reetnud!“

„Kas tõesti?“ küsib Surm, sarkasm tema hääles hirmuäratav. „Või mõtled sa nende tehtud vigadest? Sellest, kuidas nemad sind reetsid?“

Ei! Nad pole mind reetnud!“ karjun raevunult, keha vappumas ja käed kõrvadele surutud.

„Sa tundsid Lukase juba ära. Kui tema on mängus, siis on ka sinu vanemad.“

Ei! Ei! EI! Nad ei tapa! EI TAPA!“ röögin täiest kõrist.

Kõik jääb vaikseks. Keegi ei lausu sõnagi, ka minu nuuksed on peatunud. Lõpetan paarikümneks sekundiks isegi hingamise, sest ei julge häält teha.

„See pole uni, Elen,“ lausub Emman, vaikust murdes. „Sa ei ärka kunagi üles. Lihtsam on tõele näkku vaadata ja oma piinad lõpetada.“

Mind lükatakse tuppa. Kuulen, kuidas uks mu selja taga kinni lükatakse. Iga luku keeramisega tunnen, kuidas klomp kurgus aina suuremaks kasvab. Viimaks annan alla ja hakkan kõva häälega karjuma, pisarad mööda nägu alla voolamas ja keha vihast värisemas.

 ***

Uks avatakse. Aden astub sisse, pika vooliku ots peos. Istun toa tagumises nurgas, kaugel eemal Emmani jalgade vormist. Pole terve selle aja maganud, kui üksi olin. Väsimus tahab tappa.

„Äratus,“ pomiseb mees kurjakuulutavalt ja keerab vooliku lahti. Sellest purskab välja külm vesi, mis äratab mu sekundiga. Surun hambad risti, tundes tugevat veejuga mööda mu keha liikumas ja kuivanud verd maha nühkimas. Lõpuks nihutan end, et ka mu selg puhtaks saaks. Kui Aden vooliku viimaks kinni keerab, tilgun pealaest jalataldadeni.

„Tänud,“ pomisen endale lõua alla ja tõmban käega üle märja näo. Lükkan end seinale toetudes jalule ning vaatan, kuidas voolik läbi põranda vajub ja ära kaob. Kui pilgu enda ette suunan, on Aden juba uksest väljas.

Järgnen talle aeglaselt, tundes iga sammuga väsimust aina süvenemas. Pilgutades on mu silmad viis sekundit kinni, enne kui need taas lahti kangutan. Mu keha karjub, et siinsamas pimedas koridoris pikali heidaksin.

Järsku põrutan seljaga vastu seina. See pole valus, aga nüüd on silmad pärani, kuldse kellavärgiga meest hirmunult jõllitamas.

„Ärka. Üles,“ sisistab Aden läbi kokku surutud hammaste. Tema parem küünarvars surub mu kõrile ja tema tuim nägu on minu omale ähvardavalt lähedal. Ta seisab nii paar sekundit ning rahuneb siis, astudes sammu tagasi. „Keha 99 ootab,“ lausub ta minema kõndides.

Ma olen liiga väsinud, et mehe halvast tujust huvituda. Niisiis ronime treppidest üles vaikuses, seinte hääled ainukeseks heliks.

Kui viimaks peeglite saali jõuame, märkan, et olen täiesti kuiv. Midagi ei tilgu mu lõua otsast ning jalad ei lirtsu enam põrandat puutudes.

Aga ruumi endaga on midagi valesti. Esimesel pilgul paistab kõik küll täpselt samal kohal olevat, aga mida sügavamale me astume, seda kõhedamaks muutub ümbrus: mõranenud peeglid, tilkuv lagi, vereloigud põrandal, väikesed klaasikillud jalge all praksumas. Ka peegelpildid on välimust muutnud – kehade silmadest voolavad tumedad pisarad ja nende huuled on musta niidiga kinni õmmeldud.

Mul võtab paar minutit, enne kui suu lahti kangutan: „Mis siin juhtunud on?“

Adeni hääle asemel vastab naise oma: „See peeglite saal on loodud ainult sulle. Kui sinu kehad otsa saavad, saad ka sina ja kõik, mis sulle tehtud.“

Emman ise seisab saali lõpus, tagant poolt neljanda peegli ees. Tema silmad on veelgi hirmuäratavamad ja otsaesisel mustendav kuuliauk on hallil nahal teravamalt esile tõusnud. Tema nägu on kondine, mis tekitab põsesarnade alla tumedad varjud. Naise lühikesed juuksed on kammimata, mõned juuksekarvad lausa huulte vahele kinni jäänud.

„99. keha,“ sõnab Surm tuimalt. „Oled valmis?“

Ohkan sügavalt ja noogutan, puurides punapäist peegelpilti oma pilguga. Selle kehaga pole veel midagi juhtunud: huuled pole kokku õmmeldud ning silmad on kuivad. Tüdruk näeb välja 16-aastane, heleda naha, lühikeste krussis juuste ning rohekaspruunide silmadega, mille all ilutsevad sinakad kotid. Ka tema on väsinud.

Iga samm teeb haiget. Haiglani on veel paarkümmend meetrit, puusadest käivad läbi veidrad jõnksud ja tugev tuul tahab mind ümber lükata. Kõrvaklapid püsivad vaevu peas ning nendest lastakse masendavat laulu, mida kuulan vaid selle rütmi jaoks.

Uksed avanevad automaatselt. Suundun registratuuri laua juurde, ütlen oma isikukoodi ja saan vastu kilekaante vahel paar-kolm paberit. Longin trepist üles teisele korrusele ja astun läbi kabinetist number kuus, kus mind kaalutakse, mõõdetakse ning küsitakse valude ja ravimite kohta.

Mind saadetakse edasi kolmandale korrusele. Sõidan liftiga üles, võtan pediaatria osakonna uste ees jalanõud ära ja kõnnin sokkis sisse, järgmise registratuuri laua juurde. Annan selle taga istuvale valges kitlis naisele paberid. Ootan, kuni ta on need läbi vaadanud, ja saan palati numbri.

Palatis istun voodile, haaran kotist telefoni ja saadan emale sõnumi, et olen kohal. Ruumis pole kedagi peale minu ja lõhna järgi on hommikusöök teistel haigetel juba söödud.

Tuleb õde, paneb kanüüli ja selle otsa tilguti üheks tunniks ja kahekümneks minutiks. Heidan voodile pikali, jalad välja sirutatud ja nõelata käsi pea all. Muusika kõrvus aina mängib ja mängib, laulud jõuavad vähemalt kümme korda vahetuda. Kuulen, kuidas keegi palati ukse lahti lükkab, aga ma ei ava silmi, et vaadata – ilmselt mõni uus patsient.

Kuid mul pole õigus. Torge roiete vahele ajab mu silmad plaksatusega lahti ja mulle vaatab vastu udune mehe nägu: heledad juuksed, rohelised silmad. Muud ma enne pimedust ei näe.


Vaatan, kuidas peeglis oleval tüdrukul suu kinni õmmeldakse, tema silmadest verised pisarad voolamas. Tema mälestus on ainus, kus olen füüsilist valu tundnud: see näris mu liigeste kallal mitte ainult jalgades või kätes, aga üle terve keha. Ime ka pole, et ta väsinud oli.

„Keda sa nägid?“ tungib Emmani hääl mu mõtetest läbi.

Viskan ühe pilgu üle õla naise poole. „Meest.“

Mis meest?“ pinnib ta edasi.

„M-ma... ei tea.“ Silmad põrandale suunatud ja nägu võimalikult emotsioonitu, et kogemata midagi ei reedaks.

Ma ei ütle seda. See polnud tema. Keegi mängis selle tüdruku mälestustega.

Üks osa minust aga ütleb: ja kui ongi? Mis siis? Nad tegid seda sinu heaks.

Ma peaaegu kuulen, kuidas Adeni kannatus murdub: „Kui kangekaelne saab üks tüdruk olla?! Tõde on tal nina ees, aga ta suudab sellest ikka läbi vaadata!“ Isegi, kui jumala viha on mulle suunatud, räägib ta ainult Emmaniga, mille üle olen tänulik – kui keegi minu peale praegu karjuma hakkaks, ei oskaks ma pisaraid tagasi hoida.

„Elenile on tema pere sama tähtis kui sulle nimi, identiteet,“ selgitab naine, toon vaoshoitud. „Ka sul läks aega, enne kui nõustusid sellega, mis anti. Meie pakume Elenile tõde, see on tema otsustada, kas ta võtab selle vastu või jääb piinlema.“

„Ei, ma tahtsin uut nime, ükskõik millist,“ ajab Aden oma rada edasi. „Elen isegi ei kaalu seda varianti, et tema pere-“

„Et mu pere armastab mind?!“ käratan viimaks, silmad märjad ja kulm kortsus. Puurin mehele raevunult otsa, käed kramplikult rusikas. „Et nad ei taha mind näha aeglaselt suremas? Et nad veel soovivad mind oma ellu?“ Hammustan põske, et nuukseid tagasi hoida. Märkan uduselt, kuidas Aden sammu tagasi astub. „Miks te mind siia tõite? Ma ei usu, et te tahtsite mulle näidata, et ma tähendan oma perele rohkemat kui ükski teine inimene maailmas!“

Mu hääl kajab veel kaua üle kõrge laega saali. Hingeldan, nagu oleksin just kilomeetri jooksnud, kurk iga tõmbega aina kuivemaks muutumas.

„Sa oled tõepoolest isekas,“ ütleb Emman ootamatult. Pööran oma pea üllatunult tema poole.

Ta peab veidi aru, kas jätkata või mitte. „Sa näed ainult oma perekonna poolt selles loos. Sa näed seda, mida tahad näha: su vanemad saavad teada, et oled sündinud kroonilise sündroomiga, mis tagab su varajase surma. Meditsiin pole veel pikaajalist ravi leidnud, niisiis pöörduvad vanemad kehade vahetamise poole suurest armastusest oma vastsündinud tütre vastu.“

Noogutan rutakalt. „Jah, ma näen ainult seda, sest see ongi ainus võimalus!“

Emman jätkab, minu märkust täielikult ignoreerides: „Oled kunagi kuulnud ütlust „armastus on pime“? Sinu vanemad olid armastusest niivõrd pimestatud, et hakkasid külmalt lapsi tapma. Nad said mida tahtsid: sa jäid ellu. Aga mida, sa arvad, tundsid ja ikka veel tunnevad nende ohvrite vanemad?“

Ei...

„Mida oleksid tundnud sinu vanemad, kui sa oleksid ühel hetkel hingamise lõpetanud?“

Ei, tal pole õigust minuga niimoodi teha...

„Elen, vaata mind.“

Raputan pead, silmad kinni pigistatud ja hambad ristis.

„Elen.“ Tema hääl on nii võimas, et puurib mu jooksvatest mõtetest läbi. Ma ei suuda muud teha, kui alluda.

Juba kahetsen: Emmanit katavad süsimustad pulseerivad veresooned ning tema koivad on hirmuäratavalt harali.

„Sa juba tead, mis tunde tekitab südame murdumine. Kas nendel emadel ja isadel oli vaja seda tunda?“ Ta peab pausi, jälgides minu piinlevat pilku. „Kas nad pidid tegema selle sammu tundetuse poole, kui nad saaksid olla rõõmsad oma tütardega?“

Puhken valjul häälel nutma. Emman pööras mu maailma pea peale. Ma ei tea enam, mida uskuda, ei suuda ka midagi ignoreerida nagu varem. Tunded on laiali, pilt elust katki, head mälestused kildudeks. Kogu selle segaduse keskel oskan vaid mõelda: armastus tapab.

„Sa oled siin oma pere pärast, Elen,“ sõnab Emman tuimalt. „Sa piinled nende eest.“

See pole aus!“ karjatan kileda häälega.

„Ütle seda oma 101 kehale!“ hüüatab ta, enne kui ühe oma koiva minu sisse surub ning uued mälestused esile kutsub.


„Tule sisse,“ ütlen vaikselt ja lasen pikka kasvu meesterahval sisse astuda. „Kas see on sul kaasas?“

Ta noogutab ja kõnnib minu järel elutuppa. Heidan diivanile pikali, pannes käed kõhule lebama ning pea padjale. „Kas see on valus?“

„Ilmselt,“ vastab kähe hääl. Ta kohmitseb mõnda aega. „Aga toimib kähku.“

Sulen silmad ja tunnen, kuidas üks soe pisar mööda põske alla veereb. „Loodan, et nad mõistavad...“

„Küll mõistavad. Vanemad peaksid olema need, kes sind hukka ei mõista, kui ülejäänud maailm seda teeb.“

Veel üks pisar. Neelan ühe nuukse alla ja krigistan hambaid.

„Nii, oled valmis?“

Avan silmad ja vahin tuimalt lumivalget lage. „Tee seda.“

Torge roiete vahele ajab hinge kinni. Sekund hiljem vajuvad silmad pahupidi ja pimedus võtab üle.


Aitab!“ karjun täiest kõrist, sõrmed juuksejuuri tirimas. „Mina pole milleski süüdi! Teie, jumalad, andsite mulle selle kuradi sündroomi!“

„Mõned inimesed pole loodud nii kaua elama,“ vastab Aden. Ta on maha rahunenud ja seisab minu taga, käed rinnal risti ja näoilme range. „Pealegi olid sinu vanemad need, kes otsustasid, et teevad su ellu jätmiseks ükskõik, mida.“

Nad lasevad mul mõnda aega vaikuses nutta. See ei kesta aga kaua.

„Sinu kehad, sinu kohustus,“ lausub Emman, „sinu piinad.“

 

PEATÜKK 8

Ma pole kunagi nii vihane olnud. Ei tea küll, kelle peale, aga siin ma olen, rusikatega Emmani toa seina peksmas. Võib-olla saaksin raevu välja elada, kui need löögid haiget teeksid, ent selle asemel on tunne, nagu rüseleksin padjaga.

Mu vaateväli on äärtest must justkui viibiksin tunnelis, mille seinad kaitsevad mind välismaailma eest – maailma, kuhu mõne päeva eest tahtsin nii väga astuda. Nüüd mõtlen tagasi Lukase öeldule: „Ära vaata kardinate taha...“ Meenutan, kuidas ta tahtis minuga kohad vahetada, et saada tagasi oma „süütu pilk maailmale“, ja saan aru, et tol hetkel ta pooleldi tunnistas üles, mis võis minu selja taga toimuda.

Lukas – ma poleks kunagi arvanud, et see nimi hakkab mulle piiritut iiveldust tekitama.

Aga miks? Kas ma tõesti usun, et mu pere on võtnud 102 elu?

Ei, ma ei ütle seda kunagi välja.

Aga kas ma usun, et nende armastus on tõeline?

Jah, see on kindel.

Kui tõeline? Kas nii tõeline, et tappa?

Ükskõik, kuidas ma seda probleemi vaatan, jään alati kaotajaks: mina kui minu mentaalne heaolu ja kaine mõistus.

See kõik on nende jumalate süü. Kui nad oleksid suutnud oma suumulgud kinni hoida ja mind rahule jätta, istuksin praegu elutoa diivanil ning vaataksin telekast mõnda saadet. Või teeksin järele neid ülesandeid, mida päeval ei osanud lahendada. Nii või naa oleksin kodus nelja seina vahel kaitstult. Nüüd aga viibin põrgus, mida arvasin väljamõeldud olevat, ning lasen kahel psühhopaadil end emotsionaalselt piinata.

Olles lõpetanud ruumi peksmise, vajun põrandale istuma, selg vastu seina ja käed põlvi kallistamas. Nii palju, kui olen varasemalt raamatutest lugenud, tekitab põrgus viibimine – täpsemalt põrgutuled – füüsilist piina. Aga minu puhul on vaimne valu see, mis närve sööb. See mõjutab mind niivõrd palju, et olen tasapisi segi minemas...

Seda nad tahavadki. Perekonna nägude unustamine, enda mälestuste segamini ajamine kehade omadega, drastilised tunnete kõikumised – see on põrgu ja selle asukate mõte. See toob esile elusolendi tõelised prioriteedid. Ka Emman ise on sellele vihjanud, kui ütles: „Kas sa mõtlesid oma perest? Või nende tehtud vigadest?“

Olen enda teadmata hinnanud oma vanemate ja Lukase tegusid, mitte neid endid. Olen suutnud mõelda ainult sellest, mis oleks kui.

Hakkasin neis kahtlema juba siis, kui esimest korda isa kotti vaatasin. Ükskõik, kui palju mu süda seda eirab, teab pea tõde.

Ning kui süda jääb ette, tuleb see murda.

 ***

„Su hing on kergemaks muutunud,“ mainib Aden nii muuseas.

Tõstan pilgu põrandalt mehe kuklale. Kõnnime mööda koridore peeglite saali poole ilmselt viimast korda: täna astun 101. keha mälestustesse. Ei tea, mida oodata, kui see läbi saab.

Ta vaatab üle õla hetkeks minu poole. „Said lõpuks aru, mis toimub?“

Mõtlen, kas vastata. Kas on mul vaja raisata sooja hingeõhku, kui teda niikuinii ei huvita?

„Olen vist ühe jala ukse vahele saanud, jah,“ sõnan kuivalt.

Aden ei reageeri. Ei ava suud, ei liiguta muud peale oma astuvate jalgade. Teda tõepoolest ei huvita. Ta on lihtsalt kohustatud neid asju küsima. Nii tema kui ka teised jumalad peavad järgima teatud reegleid, et inimeste hingede üle õiglaselt kohut mõista. Nad ei tohi oma psühhopaatlikel iseloomujoontel lasta üle võtta. Vähemalt nii olen ma aru saanud.

Ka mina pean endale sellised reeglid kehtestama, kui nendesuguseks muutun.

Peeglite saal tundub täna kuidagi väiksem ja veelgi katkisem. Ruumi tagumisse otsa jõuame kiiresti. Emman juba ootab, seljast välja kasvavate koibade najal õhus rippumas. Ta pole kunagi varem nii surma moodi välja näinud kui praegu.

„Viimane keha,“ kajab tema hääl üle saali. „Neist valusaim. Oled valmis?“

Neelatan tahtmisega oma kuiva kurku kasta. Tulutult.

Avan suu, et naise küsimusele vastata, aga midagi ei tule välja. Siin on Eleni lõpp. Tagasi minna ei saa – ei mingit rõõmu enam. Aga kas ma üldse mäletan, mida see rõõm tähendab?

Noogutan Emmanile, üksikud pisarad mööda põski alla voolamas. Ei, ma pole valmis. Ma ei taha seda teha.

Minu vaikseid palveid kuulamata tungib Emmani koib mu selga, roomates veresooni läbi mööda mu keha laiali. Teine peeglisse kadunud jalg värvib tumedate juustega tüdruku ümbruse süsimustaks ning minu viimase keha silmad valguvad justkui tinti täis. Teen veel ühe hingetõmbe ja sukeldun tema mälestustesse.


Seisan peegli ees. Tuba on valge: akna ees pole kardinaid. Päike paljastab süsimustad juuksed ja kurvad sinised silmad ning nende all mustendavad kotid.

Tuba on külm. Seintelt koorub vana lillelise mustriga tapeeti, laes on erineva suurusega kollased laigud ning puidust põrand on kaetud tolmuse helehalli vaibaga. Viimasel on paar tumedamat pritset.

Olen nii väsinud. Pilgu väikesele üheinimese voodile suunates näen pisikest kolmeaastast poissi seal magamas, suu kergelt paokil. Ta jätkab nohisemist, kui kulunud riidekapi juurde hiilin ning ukse vaikselt lahti teen, tahtmata selle kriuksumisega last äratada. Panen selga tumesinised teksad ja sooja dressika ning tõmban peale õhukese jope.

Kuulen, kuidas keegi köögis nõudega kohmitseb, raadio vaikselt käimas. Saapad jalas ja võtmed käes, avan välisukse ja astun välja, seljakott üle parema õla kõlkumas. Kortermaja koridor haiseb alkoholi ja kopituse järgi, mõne ukse tagant on kuulda vaidlemist.

Tänav on rahulik, kedagi pole näha. Taevas on hall, hilissügisele omane külm tuul sasib hobusesappa seotud juukseid ja näpistab mu paljaid sõrmi. Kõnnin bussipeatusse, jõudes täpselt õigeks ajaks: buss peatub minu ees, avades oma uksed ja kutsudes istuma.

Järgmised kümme minutit loksun sõiduki tagumises osas, kott süles ja pilk üksikuid mööduvaid autosid loendamas. Kui uuesti tänavale astun, sean sammud väiksesse kohviku moodi pagarikotta. Sulgen ukse enda järel. Tervitan pagarit – halli peaga rõõmsameelne vanamees, kes seab lette valmis – ja lähen tualetti riideid vahetama, pannes selga valge suure saia logoga särgi ja süsimusta põlle puusade ümber.

Avamisaeg. Kell on 7:30, kui välisukse uuesti lahti keeran. Ei lähe kaua, enne kui esimesed kliendid klaasukse kohal heliseva kella saatel juba sisse astuvad. Õues on hakanud sadama ning enamus külastajatest on vihma eest varjujad, kes viisakusest saiakesi ostavad ning väikeste laudade taha sööma istuvad. Mõned tellivad kaasa kooke ja pirukaid, mille pakin paberkotikestesse.

Tunnid lähevad mööda. Täidan oma tööülesandeid, suutes mõelda ainult tollele pisikesele poisile voodis magamas. Tal olid minusugused tumedad juuksed ja hele nahk. Pikad ja tihedad ripsmed piirasid tema silmalauge nagu kroon.

Samal ajal, kui oma mõtetes kinni olen, astuvad sisse kaks pikka kasvu meest. Kui nad leti äärde tulevad, tõstan pea ja naeratan neile, küsides, mida nad soovivad. Märkan uduselt, et need kaks helepruunide juustega meesterahvast on ainsad inimesed kohvikus peale minu.

Nad ei vasta. Selle asemel võtab noorim neist välja püstoli moodi eseme, mille otsas on pikk nael. Ta kummardub kiirelt üle leti, et minuni jõuda, aga suudan viimasel hetkel kõrvale põigata ning hakkan kööki taganema.

„Harold! Harold?!“ hüüan pagari nime, lootes temalt abi saada. Kuid ei: ta on oma suitsupausil – ta ei kuule mind.

Meestest noorim asetab ühe käe letile ja hüppab sellest üle, tulles nõelaga mulle ähvardavalt lähemale.

„Tee ruttu,“ käsib vanim, kõndides teisele järele. „Ta ei tohi minema pääseda.“

Olen hakanud kontrollimatult nuuksuma, süda valguskiirusel peksmas. „Palun...“ hakkan läbi pisarate paluma, ikka veel taganedes. „M-mul on poeg... p-pean t-t-tema jaoks elama...“

Nõelaga mees peatub hetkeks ja vaatab kõhklevalt enda taga oleva vanema poole. Kasutan seda juhust ja pööran neile selja, joostes köögi tagumise ukse poole. Käsi lingil, vajutan selle alla. Tunnen juba värske õhu lõhna läbi saiakeste aroomi, aga keegi haagib oma käsivarre ümber mu kaela ja tõmbab mu tagasi. Ei jõua karjudagi, enne kui midagi teravat mu parema külje roiete vahelt sisse lükatakse.

Keha muutub lõdvaks ja ma vajun mehe käte vahele. Pilgutan aeglaselt viimased pisarad silmist. Vaatevälja ilmuvad tantsisklevad mustad laigud, mis peagi ühinevad ja muudavad kõik pimedaks – ma ei näe enam midagi.

Väike poiss on ainus, kellele mõtlen ka pärast oma viimast hingetõmmet.


Kukun põlvedega kõvale kivipõrandale. Silmad suuremad kui tõllarattad, jõllitan oma viimase keha lubivalget nägu. Tüdruku suu õmmeldakse musta niidiga kinni samal ajal, kui ta veriseid pisaraid nutab.

Tal oli laps. Tal oli poeg ja nad teadsid seda. Nad julgesid talt ikka elu võtta.

Need kaks meest – helepruunid juuksed, rohelised silmad, vanem ja noorem – tegid seda. Isa ja Lukas tegid seda. Võtsid ära selle poisi ema, et mind elus hoida – et olla vanemad, kelle tütar on veel elus.

Midagi hakkab minus tiksuma. Ei tea, kas kannatus katkes või oli see midagi muud, aga haaran valutavast peast ning hakkan täiest kõrist röökima. Mu süda tahab end tükkideks rebida, tahab mu mõistuse endaga hauda kaasa võtta.

Lasen sel juhtuda.

Olen terve elu arvanud, et nad saavad mu kehi mõnest surnukuurist, võib-olla neid varastades. Teadsin, et nad teevad midagi valesti, aga ma poleks kunagi osanud mõelda võimalusest, et nad on sarimõrvarid. Lootsin sisimas, et sissemurdmine ja vargus on ainsad, milles nad süüdi on.

Minu karjed sulanduvad valju möirgamisega üheks, ruum minu ümber värisemas. Kinni pigistatud silmad uuesti avades näen lage tükkide haaval alla kukkumas. Peeglid purunevad ükshaaval, paisates klaasikillud lendama. Aga kogu selle kaose keskel ei suuda ma püsti tõusta. Pisarad voolavad ojadena, vaateväli muutub uduseks sekundiga. Kõrvad lähevad mürast lukku ja tekib tunne, nagu oleksin vee all, välismaailma hääled summutatud.

Elan läbi kõike: kurbus, meeleheide, hirm, paanika, viha, vastikus, raev. Ärevus. Mu süda ei jäta ühtegi halba emotsiooni vahele – see on ju siiski tema viimane kord selliste tunnetega. Need tulevad kõik suu kaudu röökimise näol välja. Lasen need vabaks, enne kui puuri uks suletakse.

Minu pere on tapnud 102 tüdrukut, kuulen oma mõtteid ütlemas. Minu pere on süüdi.

Järsku jääb kõik vaikseks. Keegi ei möirga enam ja saal on lõpetanud varisemise. Minu karjuv hääl on kurku kinni jäänud, olles ka hingamisteedel ees. Nii ma istun, suu ja silmad pärani lahti, põsed märjad ja keha liikumatu. Pea ei valuta enam, süda ei soovi endale ja mõistusele auku kaevata.

Mis aga kirsi tordile paneb, on see, et ma ei tunne midagi. Kõik eelnevalt möllanud emotsioonid haihtusid justkui õhku ja kadusid, jätmata isegi viimast maiku keelele.

Plõks,“ sõnab Emmani saja naise hääl. „Kõik, mis kunagi tegid sinust Eleni, on läinud. Nüüd oled nimetu.“

Nimetu – praeguse tunde kirjeldamiseks parim sõna.

 ***

Mööda põrgu koridore käies märkan emotsionaalse tuimusega kaasa tulnud meeleolumuutust: varasem hirm, mida tekitasid seintest kostuvad hääled, allmaailma punane valgus ja fakt, et mind ümbritsevad kaks psühhopaati, on vahetunud rahulikkuse ja ohutu tundega. Pulss on samuti aeglustunud: viiskümmend lööki minutis. Ma nagu magaksin praegu.

Mul pole aimugi, kuhu läheme. Emman mainis midagi valimisest enne peeglite saalist lahkumist. Ei tea küll, mida valima pean.

Pöörame järgmisesse koridori, mille lõpus märkan suurejooneliste kaunistustega ust: üks silm, millest hargneb välja loendamatul hulgal teisi silmakujusid, kõik erineva suuruse ja kujuga iirised, mõnel isegi puudub see. Uks on lukustatud pikkade rauast trossidega ning selle alt paistab eredat valgust.

Kas see on põrgu väljapääs?

Kõnnime selle poole, enne kui Emman seisatab ja hoopis teise ukse avab. Aden lükkab mu sisse ja me astume suurde saali. Peegleid siin pole, aga ruumi laes tuksub hiiglaslik süda, pumbates iga sekundiga verd sisse ja välja. Toa tagumises seinas ilutseb suurest veresoonte puntrast moodustuv troon, mis kinnitub oma kõrge seljatoega laes peksva südame külge.

„Allmaailma troonisaal,“ tutvustab Aden. „Sinu viimane peatus.“

Ma ei reageeri – ilmselt ei huvita piisavalt, et muretseda või loo lõpu pärast rõõmu tunda. Mind valdab täielik tühjus.

Emman kõnnib saali keskele, täpselt südame alla, ja pöörab end minu poole, vaadates mulle tõsise pilguga otsa. „Oled elanud üle vaimu murdumise ja saanud teada tõe. Aeg on valida enda ja oma perekonna saatus.“

Enne kui kumbki neist jõuab jätkata, vuristan: „Ma ei vali enne midagi, kui olen oma vanemaid ja Lukast näinud.“

Vaikus. Minu vastuhakk tuli üllatuseks meile kõigile. Aga ma tahan teada, mis käis läbi mu pereliikmete peadest, kui nad otsustasid minu jaoks tappa. Soovin näha nende poolt selles loos, enne kui tulevikku määrama hakkan.


PEATÜKK 9

Maja on pime ja vaikne. Siinsed elanikud lahkusid suure rutuga ning jätsid asjad sinnapaika: vaid pooleldi tühjaks söödud toidukausid, külm kohv, ajalehed mööda põrandat laiali, kasutatud ja kortsutatud salvrätikud laual, külmakapi uks paokil. Mööbliesemed on tolmu kogunud, justkui poleks keegi siin päevi viibinud.

Nad läksid hulluks, kui Aden mu ära viis, ning jätsid kodu nii, nagu ta oli. Kes teab, millal nad viimati siin olid.

See toob minus esile küsimuse: „Kas nad tulevad enam tagasi?“

Aden seisab elutoas minu taga, uudistades üht perekonna fotot. „Kannatust. Küll tulevad.“

Kohe, kui mees oli seda öelnud, kostub välisukse tagant võtmetega sahmimist ja kolme inimese vaidlevaid hääli. Uks lendab valju pauguga lahti, jalanõud lendavad jalast ja minu pere astub ükshaaval elutuppa, pannes tuled põlema.

Ema on esimene, kes mind märkab. Ta puhkeb valju häälega nutma ja tormab minu poole, haarates mu oma käte vahele ja pigistades mind jõuliselt. Isa ja Lukas jäävad üllatunult minu tuima nägu vahtima, olles teadlikud minu taga seisvast Adenist.

„Oh, issand...“ nuuksub ema, eemaldudes minust piisavalt, et näha mu nägu. Ta silitab mu põske ja naeratab kurvalt. „Me olime murest murtud. Kus sa küll olnud oled?“

Kui ma ei vasta, vajuvad tema kulmud kipra. „Elen, kas kõik on korras?“

Järsku tõmbab isa oma naise tagasi, hoides teda raudses haardes. „Too mees on temaga.“

Ema märkab alles nüüd, kuidas Aden minu taga kõrgub, minust vaevu meetri kaugusel. Tema nägu muutub vihast kõveraks ja ta karjub: „Sina! Kuidas sa julgesid mu tütart endaga kaasa viia?!“ Ema rabeleb isa käte vahel, tahtes Adenile lähemale pääseda. „Mida sa temaga tegid?!“

„Elenil oli seda vaja,“ sõnab jumal kuivalt.

Mida?

Enne kui keegi jõuab veel midagi vahele pista, avan suu: „102 keha. Kõik noored tütarlapsed, pealegi veel õiges vanuses. Kuidas te küll selliseid surnud tüdrukuid leidsite?“

Lukase pilgus on näha segadust. „Millest sa räägid? Sa ju tead, et meil on koostööpartnereid matusebüroodest ja surnukuuri töötajatest üle terve riigi. Kui nad saavad õiges vanuses laiba, siis nad helistavad.“

Ei teadnud, aga sellel pole enam vahet. Pöördun nüüd hoopis isa poole, kelle lõuad on kramplikult kokku surutud. „Kas sulle meeldib vaadata, kuidas sinu poeg noori neide tapab?“

Ema huulte vahelt lipsab piinatud ohke ja nuuksatuse moodi häälitsus. Ta puhkeb taas nutma, varisedes isa haardest põrandale. Saadan talle ükskõikse pilgu ja vaatan uuesti isa.

„Kui nii, siis olen sinu silmis ilmselt Lukasest rohkem väärt.“ Minu silmad vilksatavad hetkeks oma venna tardunud kehale ja valgeks muutunud näolapile.

Mõned sekundid on kuulda ainult ema nuukseid. Aga siis otsustab isa rääkida, tema hääl vaikne ja kähe: „...Kust sa võtad... seda kõike?“

Kehitan tuimalt õlgu.

Järsku midagi Lukases murdub ja ta hakkab minu peale karjuma: „Ja kui ongi nii, nagu sa väidad? Peaksid õnnelik olema, et sind niivõrd palju armastatakse!“

„Armastus on petlik,“ lausun peaaegu monotoonsel häälel. „Mina näen siinse situatsiooni puhul ainult üht võrdlust: kui mina kaon, kaob ka teie mõistus. Siinne armastus on ainuüksi teie isekus.“

„Mida sa ajad?!“ hüüatab ema, tõustes isa najal püsti ning endiselt nuuksudes. „Arvad, et teeme seda kõike ainult endi jaoks?“ Ma ei reageeri, aga ta ei ootagi minu vastust. „Jah, sa tõepoolest kirjeldad praegu tõelist armastust: oleme sinusse nii kiindunud, et kui sina sureksid, poleks midagi enam endine.“

„Niisiis sa tunnistad üles oma teod?“ pärin ükskõikselt.

„Teod, mis jätsid su ellu?“ Ema noogutab. „Jah.“

Suunan oma pilgu isale, kelle silmad on märjad ja kergelt punased. „Aga sina?“

Ta neelatab ning sosistab siis: „Vanemad teevad oma laste jaoks ükskõik, mida.“

„Mis sa arvad, mida need lapsevanemad tegid, kui nad oma tütred kadunuks kuulutasid? Kas sa oled neile kunagi kaasa tundnud?“

„Ei.“ Isa vastus on kiire ja terav. „Sina oled palju rohkem väärt, kui keegi teine siin maailmas.“

Saanud oma vanematelt nende vastused, pöördun Lukase poole. „Sina küll mind nii palju ei armasta kui nemad.“

Tema kulmud vajuvad vihaselt kortsu. „Kuidas sa saad nii öelda?! Sa oled mu õde, Elen! Ükskõik, kui haige – ikka minu õde.“ Üksik pisar veereb mööda mehe paremat põske kaela poole.

See on esimene kord, kui Lukast nutmas näen. Ka tunneteta saan aru, kui palju ta on oma emotsioone minu eest peitnud. Järgmised sõnad ei allu mu kontrollile: „Ma armastasin sind ka.“

Läheb hetk aega, enne kui mu pere aru saab, millist ajavormi kasutasin. Ignoreerin ema kärarikkaid küsimusi ja ülejäänud pere šokeeritud ilmeid ning pööran end Adeni poole.

„Sain, mida tahtsin. Aeg minna.“

„Mida?“ hüüatab ema, tormates minu poole. „Sa ei lähe kuskile! Elen, sa ei lähe selle mehega kaasa! Palun...“ Ta nuuksub. "Ma teen ükskõik, mida... Me kõik teeme! Lihtsalt palun ära mine...!"

Enne kui ta minuni jõuab, kõlab vaikne nips ja minu ümbrus peatub: pereliikmed ei liigu, kell ei tiksu, konditsioneer ei mühise. Ainult vaikus tegutseb, olles ema paanilisest karjumisest meeldivaks vahelduseks.

Viskan veel ühe viimase pilgu oma vanematele ja Lukasele. Seejärel teeb Aden mu vaatevälja mustaks ja viib mu tagasi põrgusse.

 ***

„Kas oled rahul oma pere reaktsiooniga?“ küsib Emman.

Seisame taas allmaailma troonisaalis, seintes rääkivad hääled ja hiiglasliku südame tuksumine taustal mängimas. Põrgu soojus ja punane valgus mõjuvad rahustavalt ning tekitavad ohutu tunde.

Kehitan õlgu. Mul pole sellise küsimuse peale midagi öelda.

Ta ei lase aga tühjal hetkel kaua süveneda. „Nüüd on sul igatahes vaja määrata oma pere ning ühtlasi ka enda saatus. Oled valmis otsustama?“

Noogutan. Sellega võiks juba ühele poole saada.

„Kolm valikut. Kui valid esimese, keerab Aden aja tagasi kuni selle hetkeni, mil esimest korda temaga kohtusid. Sellisel juhul ei saa sa kunagi teada, millega sinu perekond tegeleb, ning sinu süda paraneb.“

Naaseksin tagasi oma vana elu juurde ja veedaksin oma ülejäänud elu oma majas luku taga, samal ajal suures teadmatuses olles. Aga ma saaksin jälle tunda nagu normaalne inimene, ükskõik, kui vähe mul seda rõõmu kehatuse sündroomiga oli.

„Teine valik toob kõige rohkem hingerahu. Sinu pere mälestused vahetatakse välja ning nad hakkavad uskuma, et hukkusid mõned nädalad tagasi autoõnnetuses. Sinu hing aga pääseb taevasse ja sa saad rahulikult oma surmapõlve veeta.“

Minu perekond leinaks mu surma, igatseks mind taga ning mind jäetaks rahule.

„Või kolmas ja ka Saatuse soovitud variant: sinu perekond jääb nii, nagu nad praegu on. Sina teed läbi jumaluse testi ja selle üle elamisel astud jumalate kogukonda surelikele kättemaksjana. Sinust saaks uus Karma.“

Nii läheks mu pere hulluks. Nad asuksid mind meeleheitlikult otsima, ent politseisse pole võimalik pöörduda, muidu annavad ka endid üles. Nad ei leia mind kunagi.

Aga mina pean jääma siia ning saama üheks neist – või mitte, kui jumaluse testi üle ei ela. 101 aastat üksindust, rääkimata sellest, mis mälestusi ma aina uuesti ja uuesti nägema pean.

Pööran pea Adeni poole, nagu lootes tema näolt vastust leida. Kõik, mida tema aga ütleb, on:

„Mille valid?“

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1041)