Rnjarr Leiutaja lükkas terasest hoova mõtlikult ettepoole. Võimsa auruturbiini undamine valjenes ja kostis vilistavaid toone. Tulemusega rahul, tõmbas päkapikk hoova tagasi, kuni undamine tasaseks sahinaks vaibus. Suur laev oli peaaegu sõiduvalmis.
„Kes küll veel seltsi tuleks,” tabas Rnjarr end taas muremõttelt. Selle laevaga oleks hea minna kaugele, avastada maailma piiride taga. Aga suur alus vajanuks vähemalt paarikümnepealist meeskonda ning huvilisi nappis. Oli vaid kolm kunstnikuhingega sõpra, kes valmis kasvõi kohe pardale asuma. Teisi päkapikke ei huvitanud, mis jäi suure ja laia Vrinndallri piiridest väljapoole. Ei huvitanud juba üsna mitu aastakümnetuhandet. Töö oli ainumas, mida see tugev sugu hindas ja nii oligi toohetkese seisuga tõsiseid tulijaid vaid neli. Neljakesi oleks seda kolakat saanud sõidus hoida ehk ennemuiste, aga mitte praegusel ajastul.
Mööda kallast lähenes laternahelk. See peatus laeva kõrval ja madal, käre hääl küsis pahasel toonil: „Noh, ööelukas, jälle kräunutad oma küna, jah?” Vastust saamata eemaldus helk taas ja laevani kandus veel torisemist öörahu teemal.
Küla sepp Rjaafnir Vasarakämmal oli tõre, veider vennike, kes ei sallinud öisel ajal aurumasinatega kolistamist. Kuid tema nõrkuseks olid suurte mehhanismide ehitamispüüdlused ja selle nõrkuse läbi sai temast laeva taastamisel Rnjarri parim abiline.
Heietades mõtet, kuidas ta hommikul sepale oma keldrist kannu süngeõlut välja valab, lasi Rnjarr auru maha. Ülejäänud öö pidi kuuluma unedele, sest tuleval päeval taheti taas tegusad olla.
Suure jõeauriku kõrval paistis viiekümne-aamist lasti mahutav auruvanker väheldase sipelgana. Selle tühjendamine andis neljale sõbrale siiski rohkelt tööd. Ei viitsinud ükski külaelanik laeva juurde appi sõita. Isegi leiutaja hüüd "lohesoomuse nimel, kõik parimad õlled jagan keldrist laiali!" ei toonud kedagi kohale.
"Ära nurise, meil ei ole sellist kraanat nagu sinu küna peal," poetas üks külamees pahasel toonil. Ka õllest oli neil ükstakama – leidus seda ju iga päkapiku keldris maast laeni.
Sagedasim appitulija oli Nrjuukar Rännumees, kes oma auruvankritega tihti Vrinndallris ringi tossutas ja igasugu tavaari siia-sinna vedas. Temale vaadati küll veidi viltu, sest ta ei tahtnud paikseks jääda. Kuid temasugustest oli ka palju kasu, sest mõneski külas oli hakatud tootma asju, mis mujal riigis jäid vaid helgeks unistuseks. Nii näiteks elustati naaberkülas Faarlimis maa-auru jõul toimivate laternate valmistamise ammuunustatud kunst ja tänu Nrjuukarile pandi seal kena äri käima.
Selliste oskuste taasavastamine tähendas päkapike jaoks igiammuste aegade elluärkamist – rahva kaunimad legendid jutustasid ju muinaspõlvest, mil elu õitses, võlujõud oli kõikjal, elurõõm säras päikesena igas hinges. Need olnud ajad, mil haldjad õpetasid päkapikkudele ja inimestele oma kunsti, mil kodusid valgustasid võlutuled, mil igas aias kasvas võluväe mõjul väekas toit.
"Ometi leidis kurjus tee inimlaste hingedesse, nad hakkasid nautima hävingut ning tapatööd. Nad jahtisid muid olendeid nagu metselajaid ja kiskusid suurtel pidustustel oma ohvreid tükkideks..." Nõnda jutustasid vanemad lastele juba mitmendat ajastut. "Haldjad, meie parimad sõbrad, panid oma riigi lukku. Sestpääle ei ole me Häid Tiivulisi näinud ega neist kuulnud. Nad on saanud muinasjutuks," lõpetasid legendi sünged read.
Haldjate kadumine tõi päkapikkudele kannatusi. Lisaks sõpradele nüüd ilma jäetud ka võluväest. Elu mandus, vaikselt mindi võlujõu pealt üle aurutehnikale. Mõnesaja-tuhande aastakese järel kadus aga seegi ilu olematusse.
Päkapikkude jutustused pajatasid sellest ajast nõnda: "Inimeste hulgas kerkis tume kuningas. Ta oli väga julm ja toores. Oma sõgeduses soovis ta hävitada kogu maailma. Nägid meil taevad ja kuulsid meil maad, et see hull kuningas võttis ette väga kurja nõiduse. Ta õppis seda viiskümmend aastat. Ja siis, ühel kaunimal suvepäeval, nõidus ta kõiksuse sfäärid pahupidi. Üle ilmapuu kõmas tohutu äike, milles maailm rappus, mäed ja orud vahetasid asukohti, leegid pühkisid üle metsade... Siis tulid hiidlained. Mis jäi puutumata tulest, selle võttis vesi."
Sestsaadik langesid päkapikud äärmisesse viletsusse. Võlujõu loomine unustati hoopis, tööd tehti kivist riistadega. Säilinud raudasju ja võluesemeid hoiti nagu pärle, neid ei kasutatud. Kadus ka reisimise komme ja rahvas jäi väga paikseks.
Pärast veel mõndasadat aastatuhandekest kustusid ka lootused, et kusagil võiks veel vanade aegade elukorraldust säilinud olla. Nõndaviisi paikselt vireleti veel mõned aastasadatuhandekesed, kuni lõpuks, nii viiekümne tuhande aasta eest, suudeti lõpuks taas aurujõud kasutusele võtta.
Praegugi jäid paljude päkapike kustunud lootused äratamata, isegi pärast seda, kui Rnjarr Leiutaja ühest järvesopist igiammu uppunud tohutu teraslaeva leidis.
Kui ta esitas valitsejale palve ülestõstmisoperatsiooni rahastada, annetas kuningas küll veidi riigikassast, ise aga irvitas seejuures: „Leiutaja, sul oleks targem see raha lihtsalt maha juua, läheb vähemalt asjalikku kasutusse. Mine nüüd kõrtsi, tõmba end seal rihmaks. Las näevad alamad kuninga heldust.”
Saadud raha eest saanuks tuhat aastat püsivalt sassis olla. Kuid leiutaja ei teinud pilgetest välja, kutsus kokku kamba abiväge ja hankis mitu riigi kõige suuremat praami.
Kuu aega töötas meeskond järvesopis enne, kui muistsete aegade ime üles tuua suudeti. Laev oli mitu korda suurem, kui ükski Vrinndallri tossuküna. Et see koduküla sadamasse ei mahtunud, seisis laev hoopis leiutaja kodu juures.
Tänu oma suurusele äratas alus ka Vasarakämbla huvi. Ehkki sepp leiutajat veidi imelikuks pidas, tunnustas ta leiduri pingutusi ja asus talle peagi oma oskuste ja varadega appi. Nüüdki tõusis ta mööda treppi laevale, sellal kui Nrjuukar oma tossava kümnerattalise elukaga minema logistas. Sepp ei saanud salata, et talle meeldis laev aina enam. Eriti nüüd, mil tema ja leiutaja koos paari sõbraga olid jõudnud sellele päris laeva välimuse tagasi anda.
Leiutajale kätt andes lausus ta: „Noh, ma olen juba öelnud, et... kodu on nõnna armas, aga... Vaatame, tulengi ehk kaasa.”
Sepal oli koguni hea nõu küpsenud, kuidas ka külarahvast reisile kaasa meelitada. Ei meeldiks ju ühelegi külale oma sepast ilma jääda – sepaoskust peeti väga mehiseks ja mõnigi kobakäpast külamees võis hea sepa läheduse nimel kodu vahetada. Rjaafnir aga oli väga austatud meister, kelle sarnast ei leidunud isegi päevase aurusõidu kaugusel.
Täna pidi olema see päev, mil Vasarkämmal oma reisiotsuse külarahvale teatavaks teeb. Läheb hästi, tuleb meeskonna jagu rahvast kokku. Läheb paremini, tuleb kogu küla.
Läheb kehvasti, jätkavad nad unistuse hoidmist neljakesi – sel juhul ehk mõne pisema auriku pardal.
Leiutaja lootis, et kunagi suudab temagi laev sõita paaripäise meeskonna toel. Praegu olid laeva mehhanismid selleks liialt tundmatud. Paakides ja torudes oli loksunud jääke vedelikust, mis põles nagu lambiõli. Kuid praegusel ajal ei osanud päkapikurahvas küllalt heal tasemel lambiõli toota, mistõttu auru tehti puidu või kivisöe abil. Rnjarr sai müraka vaadi moodi aurumootori laeva sisemuses küll käima, aga aurutootmise süsteemi pidi ta ümber tegema. Suutmata muud välja mõtelda, pani ta lõpuks laevale tavalise kivisöekatla.
Kivisütt oli sõber Nrjuukar talle mitu päeva vankritega kohale tassinud. Sodile leiti koht ruumis, kus kunagi oli ilmselt loksunud kütteõli. Oli ka selge, et ükskord saab süsi otsa ja nii ehitas leidur meeskonna vaeva leevendamiseks liikuva aurusae.
Kütet lootis Rnjarr reisi ajal koguda küll ja küll. Ajastute jooksul kogunes üksikutelt kaugretke-üritajatelt piiskhaaval teateid, et Vrinndallri piiride taga on mets nagu hiiglase lambanahavaip –ääretu ja kõrgem, kui kõige kõrgemad metsad päkapikkude koduriigis. Muudkui aga langeta ja küta!
Mõnedki sellised rännumehed jäid kadunuks, kuid kaks päkapikku, kes teistest kaugemale matkasid, pärandasid rahvale legendid imede laanest, kus lilled laulsid uimastavaid laule. Üks neist oli käinud retkel lootsikuga ja nõnda süttiski leiduri kinnismõte: minna vett mööda otsima legendide haldjamaad.
Tema jõuaks kiiremini ja kaugemale kui endisaegsed rändurid, sest aurujõud ajas laevad üsna käbedalt liikuma.
Hiljuti oligi Rnjarr oma laeva riigi kiireimate alustega kõrvuti pannud ja nad võidusõidul selja taha jätnud. See ettevõtmine tõi ta varakirstudesse ka hunniku kulda – nii riigialamailt kui kuningalossi põhjatuist keldreist, sest võidusõidu puhul sõlmiti ka kihlvedusid ja keegi ei osanud arvata, et nii suur alus võib sõita nõnda kiiresti.
Kuningaski ei tahtnud siis veel uskuda, et see laev läheb kaugele retkele. Ei võtnud ta tõsiselt kuuldusi, et Rnjarr lossilt saadud kulla laeva varustamise peale kulutab. Kuninga peas hingitses juba siis mõte laev endale saada.
Kuu aega hiljem pummeldas võidusõidu ajaks palgatud meeskond leidurilt saadud kulda ikka veel maha ja nende jutud läksid iga õhtuga aina pöörasemaks. Juba teisel joomanädalal kasvatati laevale aurujõul väljalükatavad tiivad. Imepäraseid detaile aina lisandus, kuni laevast sai kõikjalsõitja, mis võimeline päeval päikese manu lendama ja öösel kuu juures ära käima. Lakekrantside keeltelt pudenes siiski ka üks tõetera – laevaomaniku kodukülas hakanud rahvas varasid ära müüma. Vasarakämbla seadeldiste headust tunti üle kogu Vrinndallri ja väärt masinatest parimad liikusid nüüd koduvaldustest üle riigi laiali.
Pärast seda, kui Vasarakämmal oma reisileminekuotsuse välja kuulutas, leidis Rnjarr enda ümbert meeldiva üllatusena pool külatäit unistajaid, kes nüüd trümmidesse toidukraami tassisid ja laevale viimast lihvi aitasid anda.
Nii jõudsid leidur ja sepp enne väljasõitu veel valmis ehitada katlasse kütet vedava aurukonveieri. Muidugi olid päkapikud tugevad ja raske tööga harjunud ning iga kaasatulija valmis end kasvõi kogu reisiajaks söeloopijaks pakkuma. Kuid sepp arvas, et pikal sõidul võiks ehk rohkem luuslanki lasta – küll kunagi taas kodus jälle tööd rügada jõuab.
„Kui seal kaugel meid hiiglased nahka ei pane või lohed tuhaks ei peereta,” lisas sepasell Hrjaldarr Jõujunn.
Hiiglased ja lohed olid juba ammu legendide kaunitesse ududesse kadunud, nagu haldjad ja inimesedki. Igiammustel kuldajastutel olid nemadki koos päkapikega kõrvuti elanud ja legendides jutustati heast omavahelisest läbisaamisest. Kuid pärast seda, kui inimesest tumemaag kaose valla päästis, ilmusid legendidesse tumedad read: "Ära tiku lohe koopasse, sest soomuseline uss põletab su tuhaks eimillegima eest... Ära iial astu hiiglase mäe manu, sest mäe peremees sööb su ära nagu konnake sööb kärbse..."
Nüüd olid nii headest kui kurjadest aegadest alles vaid legendid – kuid need püsisid päkapike peades, olgu pikuke või juba habemik, ja saatsid neid pärisosana igapäevas.
„Kuid las need legendid praegu olla,” mõtiskles Rnjarr lõbusalt. Ta koukis taskust hoiuleseatud kirja ja voltis selle lahti. „Ah et kuningas kutsub taas peole... Lähme pealegi. Lähme, näitame seal oma ujuvat uhkust,” otsustas ta õlleselt muheledes. Saagu riigilegi pisut rõõmu, enne kui tee kodust kaugele viib.
***
Hommikune päikseke heitis kiiri kuningalinnas laiuvale peojärgsele segadusele ja linnasadamale, kus ujuvate aluste vahel kõrgus üks eriti uhke suur laev.
Suure laeva sama uhkes salongis ärganud sepasell Hrjaldarr ei suutnud ära imestada, miks silmi lahti ajades talle esimese asjana relvastatud vahimehe karm pilk vastu vahtis. Asi tundus veider. Püüdes hädapärast riigiseadust meenutada, ehmus ta ärkvele teadmisega, et kuninga vahimehed ei valva ju pidusid, nad seisavad vahistatud isikute juures. Jõujunni mõttekäik tegi uperpalle. „Kuidas küll... Tulime ju laevaga kuningale külla... Oli pidu ja nüüd järsku oleme vahi all? Ei, ei... miski ei klapi...” Selle mõttega ajas ta end ägades püsti.
Avaras salongis magas teisigi omaküla päkapikke, sekka kuningalinna elanikke. Silma ette jäi veel neli vahisõdurit.
Kurgus õõnsat kõditust tundes kummardus Hrjaldarr kärmelt üle lahtise aknaääre ja jõkke lendas mehine rops. Kui Jõujunn end kergendusega tagasi püsti ajas, laskus ta õlale vahisõduri tammine kämmal.
„Ei tohi te keegi laevalt lahkuda – kuninga korraldus,” kostis bassine jõmin.
Sepasell võitles sooviga see sõdur siruli lüüa. Oleks ju saanud, sõduril polnud pooltki nii palju rammu, kui temal. Kuid seadus on seadus.
Käsi võeti õlalt ja sõdur lisas: „Laeva sees võite ringi tuiata, kuni kuningas teie saatuse üle otsustab.”
Ärevusega uuris sepasell: „Noh, et siis... Meid võidakse luku taha ka panna või mes?”
„Eks ikka, kui teid süüdi mõistetakse. Siis võib kuningas teie ujuva ballisaali ära võtta.”
Uudis rabas Hrjaldarri nagu pikselöök. Seda juhtus ikka, et valitsejad mõne alama liiguhket omandit himustama hakkasid. Üldiselt osteti see niisugusel puhul ära, kuid vahel saadeti tõesti sõdurid vara üle võtma. Nii omastasid kuningad ja alamvalitsejad legendide ajast säilinud imeasju, mida päkapikurahvas enam ise valmistada ega kasutadagi osanud, ja lossidesse kogunes muistseid imemasinaid, haldjate lendpaate, inimeste võluraamatuid ning palju muud imepärast.
Sepasell peeretas valjult ja ajas end liikvele.
Laevas valitses paras segadus. Magavaid pidulisi ja tuimal ilmel ringivahtivaid sõdureid nägi Hrjaldarr veel laeva köögiruumis, magamiskajutite trepi otsal ja roolimajas. Tuikuval sammul laskus ta magalasse. Tema koputus jäi vastuseta ja Jõujunn avas ise leiutaja Rnjarri kajuti ukse. Sees avanes tavaline peojärgne vaatepilt, mille keskelt vaatas vastu sammukobina peale ärganud leiutaja ähmane pilk.
„Vend, tead, kehv uudis,” tegi sepasell jutu lahti.
„Mesasja... ega ometi midagi laevaga?” küsis leiutaja pohmelusse mattunud häälel.
„Lohekuninganna sabasoomuse nimel, vot, on jah," selgitas Hrjaldarr jalalt-jalale tammudes. "Sa aja end karkudele. Kuninga sõdurid on laevas ja meie oleme vahi all. Kunn hakkas vist meie küna omale tahtma.”
Läks aega kuni mõtted Rnjarri unises peas ringi loksusid. „Ikka tõesti? Ei tahaks nagu... Ega me peo ajal midagi kokku ei keeranud...” Jutt katkes ja oksevaling lajatas ämbrisse.
Hrjaldarr raputas leiutajat õlast. „Põrguvärk ja hiiglase habe, no tule ja vaata ise! Ma ei valeta, meil on jama majas!”
Leiutajapäkapikk tõusis ägades. „No tõesti... Praegu sellist uudist saada on vist sama hull, kui lohe haisu hingata...”
Kui nad kajutist salongi jõudsid, leiutaja näoilme tõsines ja ta lausus tasa: „Ah sa vana lohevanaema kõrbenud tagumikukarv...” Sepasellile silma pilgutades lausus ta aga: „Kuule, Jõujunn, ma... käin peldikus ära.”
Millestki aru saamata pomises too naljatledes vastu: „Lase siis nii suur kang, et laeva ära uputab.”
Uimaste vahisõdurite allasurutud naerukööksatused kinnitasid, et nali sai hea.
Rnjarr aga laskus tagasi magala koridori. Tuli tegutseda, sest aega võis olla vähe. Lasknud peldikukraanist kannu vett täis, suundus ta kajutite poole. Veidi hiljem kostus esimesest kajutist juba lärtsatus ja tasane hüüe „kiirelt üles, häire!”
Peagi lasi Rnjarr pilgul käia üle salongi kogunenud külarahva ja pööras siis silmad vahisõdurite ülemale, kes oli just kohale jõudnud. „Ei hakka me tseremoonitsema – lase tulla, vennas! Mida kuningas mõtleb?”
Uhkes mundris päkapikk vidutas pahaselt silmi. „Noh, siin on lugu lihtne. Aulisele kuningale hakkas teie küna meeldima. Ta meil üritab parajasti kaineks saada ja välja mõtelda, mida teiega teha. Nii palju ma tean, et Rnjarr ja Vasarkämmal peavad jääma kuninga kaaskonda, nemad ju tunnevad laeva. Ülejäänud – eks vaatame, kas pääsete koju oma põldusid kündma või paneb kuningas teid käsu korras laevale tööle.”
Sepp Rjaafnir kostis: „Ja siis oleks ju veel võimalus, et ostate laeva meilt ära.”
„Nonoh, ära nüüd niiväga meheks ka mine, konn,” vastas vahisõdurite ülem ülbelt. „Enda musklit võid puhuda, kuningas on ikka kõvem. Ei teda huvita, mis sinuga lossikongides juhtuma hakkab. Ja pärast tahad juba ise rõõmuga kuninga laeval teenida.”
Mõnegi päkapiku sõrmed sulgusid sellise jutu peale ümber noapideme või varrukasse peidetud raudlati ning leiutaja ja sepp vaatasid üksteisele otsa. Köögist astus hääletult välja päkapikunaine, käes pudrunui. Leiutaja pilgutas talle tasakesi silma.
Hetkega pöördus olukord kuningameeste kahjuks.
Sõdurite ülema pimestas nuiahoop, tema kõrval seisnud vahimehed aga langesid päkapike heidetud kivide läbi. Ettenägelikult oli keegi salongis akendele kardinad ette tõmmanud ja nii kivid kui kära jäid esialgu varjule. Sepp lajatas salongilae terasposti pihta, pannes selle helisema. Veel mitmelt poolt kostis matakaid ja kaugel all, laeva sisemuses hakkas kiirenevate tuuridega undama auruturbiin. Raksatades katkesid kinnitusköied ja alus nõksatas liikvele, sellal kui väike punt päkapikke tiris salongi veel viis kinnivõetud sõdurit.
Sepp ja leiutaja tormasid rooliruumi, kus üks higine päkapikk parajasti roolirattaga võitles. Eespool lähenes neile sadama jäätõkkevall. Raksatusega jõudis tüüriratas oma pööretekäigu lõppu.
„Rool otseks, jeekim!” röögatas Rnjarr ja rebis masina käiguhoova tagasi.
Hetked venisid lõputult, kuni võimas mootor käigu maha võttis ja veelgi pikemalt, kuni see vastassuunas taas pöörded üles sai. Laev jooksis ninaga jäätõkkevalli, rahnud kereplaatidel kolisemas, seiskus veidikeseks ja hakkas lõpuks tagurpidi liikuma.
Leiutaja viskas pilgu selja taha – sadamas paistis ruumi olevat ning rool kruviti kiirelt paremale. Suunavahetus ei möödunud siiski raskusteta: suur laev kandus ahtriga vastu sadamas seisvat puust praami ja surus selle kurjakuulutava raginaga pilbasteks.
Tüürimees ja leiutaja ketrasid hullumeelse kiirusega rooliratast vasakule, sepp aga oli jõudnud masina hoova tagasi ette suruda.
Nüüd kostis kai pealt vahisõduri pasunahüüd. See kordus ja üleval linnas avanes lossivärav. Hulk soomusrüüs päkapikke tormas sealt välja, võttes suuna sadamale.
Vaatepilt võttis leiutajal nahavahe kõhedaks.
Laevaturbiin undas juba täiel võimsusel, alus pöördus vasakule, jättes endast maha uppuva praami rusud.
Leiutaja keeras rooliratast kogu jõuga paremale. „Põrguma kitsas jõgi siin, hiiglase peldikutoru on kah laiem,” vandus ta tasa, kui laev ümber jäätõkkevalli ülesvoolu pöörates ninaga vastaskaldalt kalapaadi kaasa haaras. See lasi end veidi kanda ja jäi siis kiikudes maha.
Kai peale jõudnud sõdurid viibutasid tigedalt relvi. Laevalolijad võisid näha, kuidas lossist asus teele järgmine sõdurite salk, hoides suunda kaugemale, justkui tahaks laevast ette jõuda.
„Sa vana lohe udarasulg," vandus sepp. "Sillale jõuavad, peame veel võitlema!”
Alus kogus hoogu ja raske kivist sild lähenes. Higi otsa ette kogunemas, püüdis Rnjarr hoida kurssi palkidest osale silla keskel. Kätte jõudis tõehetk – kas laeva tolline kereplaat kannatab matsu ära?
Alt salongist kostis hirmuhõikeid, kui laev raksuga silda rammis. Keret läbis jõnks ja hoogu kaotades liikus alus edasi, tilpnevad sillapalgid vastu keret nühkimas.
Sepp leiutaja kõrval ohkas kergendatult, nähes kuidas sõdurid lõpuks sillale jõudsid – vahemaad oli juba piisavalt, hüpata nad ei saanud.
Üks daamilike tikanditega dekoreeritud lõbusõidujaht sukeldus laeva järel lohisevasse lainesse. Veidi hiljem ilmus nähtavale jahi kiil, mille juurest sibas kalda poole jõehädalisi.
„Hah... Ilmutanuks küll neile halastust, aga... Nüüd oleme lindpriid, peame kaduma nagu ussid lohe urrust,” lausus sepp ja küsis: „Kui palju siit üldse riigipiirini oligi, kapitan?”
„Olete ikka hullud!" jõudis nende selja taha ilmunud rännumees Nrjuukar vahele lõigata. "Ma peaaegu soristasin end täis! Mõtlesin, et selle silla alla me upume, et siin meie õllesed habemed vetikaid koguma jäävad... Muide, vankriga oleks meie kursil piirini kolm aurupäeva.” Nrjuukar rüüpas kannust ja jätkas: „Meie solistame kauem, eks jõgi käänutab ju kõvasti. Peame lootma selle peale, et linn jõi end pidustustel ussikesteks. Ehk nad ei saada kohe kõiki mehi. Päevatee järel tulevad tihedad metsad, seal on harujõgesid, seal saame end peitagi. Aga ikkagi napilt pääsesime. Oleks masinamees sõduri käsul tule kustutanud, oleksime omadega loheemanda essuhunniku peal. Kaval teine, taipas sõduri täis joota, too aitas veel kateltki kütta, hihii!”
„Aga mida me nende sõduritega üldse teeme, ah?” küsis nüüd Rjaafnir vahele.
„Kuni piirini võib meil neid vaja minna," pakkus paljunäinud Nrjuukar. "Kui siis mõni kuningamees meist ette saab, ehk ei ründa, kui teab, et omad pardal kärvavad.”
Järgnenud vaikuses oli kuulda vaid sumin alt salongist ja vastu laevakeret nühkiva vee kohin.
Trimaraankere ja võimsa turbiiniga laev oli üliveoga sõites küll Vrinndallri kiireim, kuid selle tavakiirusel aurupäev jäi siiski alla maa peal veereva aurukaariku omale. Kiirust võtsid veelgi maha teel ettetulevad takistused, eriti sillad ja vajadus liikuda vaid öösel. Ühes kolkakõrtsis levisid kuuldused veel ühest takistusest – nimelt, et piiriäärsed veetee kõrval töötavad söekaevandused on pandud valve alla. Nii kustus plaan piiri ääres punkrid pilgeni täis laadida.
Lisaks selgus, et isegi paljunäinud reisisell Nrjuukar tunneb vaid maanteid ja et veeteedest polnud tal suuremat aimu. Kaardi peal ajas ta kaks jõge omavahel sassi ning korra viisid tema juhatused laeva kärestikule, kus oldi sunnitud tagasi pöörduma.
Parajalt rusutuna ajas Rnjarr sumedal päikesetõusul laeva ühes varjulises jõekäänus kalda äärde. „Haldjaemanda naba nimel, juua tahaks!” teatas ta algatuseks, kui rahvas nõu pidama kogunes.
Sepasell tegi otsa lahti ja arvas, et laeva võiks põhiveeteele tagasi juhtida ja sealt siis täie auruga läbi kihutada, kasvõi kuninga laevu sodiks ajades.
„Aga mida teeme sildadega?” küsis keegi seepeale ja ümberringi vajusid pead norgu.
Ühisvara austasid päkapikud väga. Mõte mitmekümne silla hävitamisest näis tapmisest karmima kuriteona ja see ainukenegi lõhutud sild lasus neil hinge peal nagu mägi. Viisakas päkapikk, kes soovis paadist suurema alusega silla alt läbi minna, tõstis ikka silla keskmised platvormid üles. Isegi tõstmist lihtsustava vastukaalude süsteemi abil võttis protseduur üksjagu aega. Kel pea vähegi jagas, mõistis, et sel ajal on nad kaitsetud – silla juurde võis vabalt jõuda kuninga väesalk, kes seltskonna suurima heameelega kinni võtab.
Nrjuukar jäi mõtlikult kaarti silmitsema. Siia ajas ta vaikselt vandudes silmad suureks, suskas näpuga ühte punkti ja lausus: „Siin on võimalus. Meie teekonnast päevajagu vasakul on jõeäärne söekaevandus. See on ammu kinni pandud, kraam sai otsa. Aga riismed saame igatahes omale. Sinna viib üks üsna kahtlane jõeke. Kedagi sealkandis ei ela, pole seal tugevamaid sildu ja minagi olen sealt vaid mõne korra läbi sõitnud. Teist sama kahtlast kraavi mööda on meil lootust piirini jõuda”.
Leiutaja Rnjarr heitis samuti pilgu kaardile ja muheles. „Aga päevateekonna jagu öös luusimist tuleb ikkagi ära teha.”
Öö neid kaitses, pimedus neid hoidis. Rnjarrile meenus legend paari miljoni aasta tagusest ajast, mil päkapikud esimest korda Võlutud Metsade riiki jõudsid ja haldjatega lähemat tutvust tegid. Toona, väga ammusel ajal, olid haldjad peale tutvumist saatnud oma väikese delegatsiooni nende juurde. Mõnd aega elasidki küllatulnud haldjad seal, võlusid ja uudishimutsesid. Ühel neist, Rukkilille hõimust pärit kaunitaril, oli eriti romantiline hing. Ta oli õrn ja kaunis neiu, kellele meeldis öösiti metsades hulkuda. Hulkus, kuni ühel talveööl salapärastel asjaoludel hukkus. Legendi järgi olla ta leitud surnukskülmununa ühe puu all istumas. Räägiti, et just pärast toda juhtumit võtsid päkapikud ööloitsu käibele.
„Öö meid hoiab, loodame, et õnn ei pöördu,” lausus leiutaja tasa.
Vaid jumalad oleksid võinud teada, mis teda ja tema kaaslasi veel ees ootas. Aga jumaladki olid leekides hukkunud, kadunud igaviku mõõtmatutesse avarustesse.
Rnjarri turskesse ninasse imbuvad head lõhnad tõid ta mõtetest välja. Oli aeg vaatama minna, mida head kokkadel pakkuda on. „Tatrapuder juustuga," jõudsid ta meeled poolel teel järelduseni. "Aaah... see veel päästab mu päeva!”
Hea söök ja mõnus uni tegid päeva heaks, lubades öösel valitseva riigikorra peale peeretada ja ohte trotsides edasi hiilida.
Suur laev väljus vaikselt harujõest ja pöördus suunaga piki peateed.
„Oh lohepeeru hais, sõidame!” hõikas sepp Vasarakämmal kõnetorusse.
Laevkonna plaanidesse oli tulnud järsk pööre, kui pärast hommikusööki aurusüstaga välja saadetud luuraja tagasi tulles teatas, et plaanitavat teed märkinud jõelõik on väga lahti. „Väga lahti” tähendas nende kõnepruugis tõeliselt vaba teed – oli sedasorti päev, kus veetransport eriti töökalt rakkesse pandi ja liiklus märgadel peateedel tihenes sedavõrd, et kõiki sildu hoiti päev otsa tõstetud asendis. Nimelt asus poole päevatee kaugusel suurem kristallikaevandus, mille tooret just sel päeval otsustati suuremas mahus pealinna poole ujutada.
Nii leidsid ka meie seiklejad hea võimaluse – kihutada vajaliku jõeni, tee peal hoogu maha võtmata.
Kohvist ergutatud Rnjarr lükkas masina jõuhoova mõnuga lõpuni ette. Laevakere sügavustes kasvas undamine ning kuninglike lippude lehvides – maskeering oli olnud ühe päkapikunaise kaval mõte – kogus alus kiirust.
Kaubapraame liikus nii nende ees kui taga.
„Rjaafnir, vend, mis arvad – paneme ülivedu?”
Sepp mõtles. „Nõus. Paneme jõudu!”
Rnjarr haaras masinaruumi sidetoru ja hüüdis sellesse: „Aurumehed, ülivedu! Kui õhku lendame, ei saa kunn meie jahti omale!”
Altpoolt kostsid sünged metalsed kolksud. Korstnast tuprus kiirkäigul poole metsapuu kõrguseni küündiv tossujuga. Veidi aja pärast muutus masina undamistoon aina kõrgemaks, kuni kadus hoopis. Tumeda, bassise müdina ja tuntava võppumise saatel kogus laev ülespoole kergitades kiirust.
„Oohh... sa vana lohe munahais... Vot see on midagi toredat... Vot nii sõidetakse!” Sepasell vahtis roolimaja akna juures üllatusest suurte silmadega ja puistas aina lausroppusi.
Mujaltki laevast kostis üllatunud häälesuminat. Salongis kõlasid üleolevad huiked, kui laev mõnest praamist lausa raudteemasina kiirusel mööda vuhises.
„Hoi, ära silda rammi!” hüüatas Vasarakämmal õudusega.
Rnjarr jäi aga muretuks ja kerge roolipöördega juhtis ta aluse tõstetud platvormidega sillavahesse. „Huh, õigus küll, need loheurru praamid on ju ka ees!” taipas ta veel õigel hetkel, ja juhtis laeva silla järel ette sattunud praamist napilt mööda.
Napid hirmuhõiked salongis muutusid taas juubeldamiseks. Kaldad hakkasid juba ebamääraseks uduks sulama, praamid kadusid viuh ja viuh seljataha. Järgmine sild –üles tõstetud, otsekui neid oodates. Vuhinal jäeti seegi seljataha.
Rnjarr tiris nöörist ja üle jõe kaikus laevapasuna lõikav hüüd.
Käänak, käänak, sild, käänak – laev müdistas hullunult edasi ja õõtsus pööretel sujuvalt. Aeg näis peatuvat.
Leiutaja peas levis mõnutunne. Käänak, pasunasignaal.
Üks praam nende ees asus pöördele.
„Hukkunud jumalate õlle nimel...” algas Rjaafnir vandumist, kuid poole lause peal laev kaldus ja vuhises praamist puutumatult mööda.
„Ähh, nõus, Vasarakämmal!” Leiutaja Rnjarr pühkis laubalt higi. „Oleksime selle küna pulkadeks löönud... Ja vaid jumalad ise teaksid, kas meie soomus sellise vungi peal mataka oleks üle elanud. Aga ei ole meil enam neid jeekimi jumalaid!” Veelkord tiris ta vilenööri.
Kime pasunaheli lendas üle vee ja eespool asusid veel kaks praami pöörama.
„Vend, joo õlut, ära tuututa!” karjus sepasell Hrjaldarr kõrvu kattes.
„Näed ise, need künad juba pööravad, et meil eest minna. Ei meie enam välja jaga, kumba kaldasse nad lähevad,” torises Vasarakämmal, kui nende laev praamidest mööda sööstis. „Ära sa tõesti rohkem vilet lase, muidu mõni ujuv peldik lõikab meie lennu veel katki," soovitas ta siis isalikul toonil.
Peagi laius paremkaldal segipööratud maa, kus aherainemägede vahelt piilusid konveierid ja raudteed ning kalda ääres vedeles hulk praame.
„See ongi?” Rnjarr viipas kalda suunas.
„See jah," vastas rändaja Nrjuukar. "Nüüd pea vasakut kallast silmas. Esimene haru vasakule ongi meie tee," seletas ta kiirusnaudingust soojal häälel. „Ei tea, kas saaksime seal samamoodi uhada?”
Hiljutine ohust pääsemine oli leiutaja mõttetegevust aeglustanud. „Pigem ei,” kohmas ta lõpuks. „Seal võime rahumeeli roomata ka. Asustust ei ole, keegi pealinna ei jookse. Veidi veel teeme lendu, siis võtan auru maha.”
Praamiliiklus oli ammugi kaugele selja taha jäetud. Kergelt rooliga mängides suunas Rnjarr hullunult kihutava aluse vasakule, kus avanes metsiku looduse rüpes vana jõetee.
Kaldad tulid lähemale ja muutusid udusemaks. Vee kohin laeva all ja tume müdin laeva sees tekitasid uinutava atmosfääri.
Korraga kukkus kaardil näpuga järge vedav rändurpäkapikk ropendama. „Kui palju me vees istume?”
„Miks küsid?” uuris läheduses seisev sepp kärmelt.
„Tuleb meelde," jätkas Nrjuukar, „et sellel kraavil on üsna mitu koolmekohta, sügavust nii nelja jala jagu... Nii et – palju meil veesistumist oli?”
Rjnarr mõtles ja heitis siis mokaotsast: „Vees istudes viis-kuus jalga, oleneb palju nodi pardal on. Üliveoga sõites kaks jalga. Kui midagi ei juhtu, läheme su koolmetest tirinal üle.”
„Huh... Tead, kui sinna kaevanduse juurde jõuame, tahaks küll selle sõidu auks õlut juua!” leidis rännumees.
„Voh, aga joome!" nõustus sepasell innukalt. "Joome nagu lohed ja oksendame nagu hiiglased! Kaevanduse juures ei tülita meid miski.”
Kihutava laeva all kohises jõgi, millele puude vahelt piiluv päike oma kiirtega kauneid sädelusi maalis. Mõnus kohin ei uinutanud siiski riukalikku saatust, mis nende plaanidesse taas järsu muudatuse tõi. Laevkonda tabas üllatus järelvankriga auru-maaveduri näol, mis järgmise käänaku taga koolmel ukerdas.
Rooliratast rulliv leiutaja ei suutnud kokkupõrget päriselt ära hoida ja laev riivas võõra maarongi järelvankrit, mis voogudesse risakile heideti.
Kohe jõuti ka ühiselt otsusele, et peatuda ei tasu. Sest kes oleks võinud pead anda, et maarongi ähmi täis omanik ei lähe pealinna uurima, miks kuningalippudega ehitud laev ääremaadel niimoodi kihutab? Ja kui ta siis teada saab, et kuningat laevas polegi, on tal õigus kaevata – ei luba ju seadus õukonnal kuninga alustega isemeelselt ringi ristelda.
„Edasi! Kaevanduses tõstame trümmid täis, siis kaome üle piiri!” oli seiklejate kindel otsus. Riiki jäämine oli nüüd võimatuks muutunud.
„Mis siin ikka, võib-olla joome siis Haldjamaal end täis, võib-olla kosime nende neitsikesed ära,” lausus sepasell naljatlevalt, teenides kohe oma pruudilt armukadeda lõuahaagi.
Vanasse kaevandusse jõudes tassiti vahetuste kaupa kaks ööd ja päeva kibekiirelt söekoormaid laeva peale. Just nii kaua arvestas Rnjarr neile aega enne, kui kuningameeste auruvankrid kohale jõuaksid – kuninga masinad olid küll hirmkiired, aga laeva teele ette jäänud tossuvanker üsna keskmine riist, nii et arvutada võis riigi keskmise aurupäeva järgi.
Kahe ööpäevaga said trümmid ka servani täis. Järgmine päev veedeti puhates ja öö hakul asuti jälle piiri poole solberdama.
Ei läinud minek siingi libedasti. Valitud jõekesele oli ehitatud palkidest ujuvsildu, mida ei näidanud Nrjuukari kaardid ja mida päkapikkude praktiline loomus lõhkuda ei lubanud. Käega lüües leppisid reisilised olukorraga – võtsid sillad teel lahti ja panid enda järel kenasti kokku. Öö jagu kestnud ulpimise järel jõuti taas suurele jõele.
„Mida siin ikka. Magame, siis uhame edasi!” leidis magamatusest veidi sassis seltskond üksmeelselt.
Järgmise öö täiskuu leidis kogu seltskonna taas suurt jõge mööda kiirsõidul kulgemas, roolis leiutaja Rnjarr, kes jõge vahtides jällegi sepa ja rännumehega jutulaata pidas.
„Miks me’s peame mööda suurt jõge sõitma?" uuris sepp murelikul toonil. "Hukkunud jumalad seda kuningat teavad, äkki pani just sealkohal piirile sellise mansafti, millest me läbi ega mööda uju?”
„Loota ju võib, et ei pand,” vastas leiutaja ja suunas laeva mädanevast palgiparvest mööda. „Igatahes see on ainus teadaolev tee, kustkaudu läks Leefnir oma lootsikuga, kui ta laulvate lillede laande jõudis. Meil pole ju piiritaguste maade kaarte. Me isegi ei tea, millised jõed seal on. Vaata, Leefniril oli hea minna. Pisike paat, aeglane ka – sõitis ainult riigipiirist tolle metsani neli kuud ja tema ei teadnud üldse, kuhu läheb. Ainult oma teekonna sodis kaardile. Ja mõtle ka sellele, et jõed on käänulised.”
Nrjuukar sügas lõuga. „Njaa. Otse siis kümmekond aurupäeva. Meil võib kenasti kakskend ära minna. Kuni õlu otsa ei saa, pole sellest lugu.”
„Õlu ja süsi!" hõikas sepp vahele. "Teen ettepaneku teispoole jõudes puudega sõita, las süsi jääb tallele. Võib-olla miljon aastat vaikust on seal kaevandused kinni ajanud. Aga õlut teeme juurde!”
Seekord saatus soosis päkapikke ja suuremate sekeldusteta jõuti kuningriigi äärele, kus laeva peatasid rasked väravad.
Nad võisid olla esimesed, kes aastasadade järel terasest piiriväravatorni turnima sattusid. Aknast välja kiigates paistis vastaskaldal teine samasugune. Kahe piiritorni vahel rippus üle jõe võimas, käsivarrejämeduste teraslülidega kettidest kardin. Kettkardina alumine ots kadus vette, selle ülemisel serval kulges massiivne rippsild.
Piiritornis ringi ronides takseeris sepp asjatundja pilguga suuri vintse. „Siinse masinaga neid ei liiguta. Vintsid on kinni, masinal katel sõelaks ussitanud. Tehakse meil ikka nõrka terast, miljoni aasta tagune on parem! Aga kett on jäme. Vasaratega lõhume seda nädal aega. Peame midagi kiiremat välja mõtlema.”
Kuningas ei pruukinud teada, et nad siin olid, ja kui teadiski, võis ta loota sellesama piirivärava tugevusele ja arvestada, et tema vahisalk jõuab kohale, kuni rännulised kardina kallal kangutavad.
Katse kogu kaadervärki laevaga maha tõmmata läks metsa. Vaid hukkunud jumalad ise võisid teada, miks oli Vrinndallri rahval vaja piirile ehitada selliseid jõetõkkeid ja veel uue ärkamise ajal, mida Suurest Tulest lahutasid tuhanded aastasajad. Pärast seda, kui Suur Tuli riigi koos ümberkaudsete maadega elust üsna tühjaks põletas, kolisid ellujäänud päkapikud kokku ja rajati Vrinndallri riik, mille sisse ega ümbrusesse tänini ühtegi ohtlikku olendit polnud siginenud. Vahest oli see päkapikkude suurushullustus, mis ärgitas neid rajama pikki, raskeid müüre maapiirile ja võimsaid tõkkeid jõgedele?
Ei sepp ega leiutaja osanud vastata, sest nende mõtted tiirlesid hoopis selle ümber, kuidas takistus kõrvaldada.
Pooleldi täis söepunker vintsimasina kõrval andis Rnjarrile lõpuks mõttelõnga kätte. „Tead, Vasarkämmal,” lausus ta. „Siin on päris asine söevaru. Võiksime ju kaasa võtta, aga mõtle, kui tuliselt see kraam põleb...”
Sepp lõi talle kämblaga õla pihta ja naeris. „Hahaa, just nimelt! Ega aega raisata ole. Kuningas võib otsaga veel siia jõuda. Võtame aga ette, sulatame ketid juppideks!”
Mõeldud-tehtud. Paari tunni pärast toimus piiriväraval käbe tegevus. Tornist paiskus tossu ja kalda ääres jälgisid vaatemängu mitmekümned silmapaarid. Metsa varjus tallas salk päkapikke suurt sepalõõtsa, mis põlevasse torni õhku puhus. Mõnuga õlut rüübates tammus kümme jässakat tegelast ühises rütmis tohutu lõõtsa hoobadel, jorutades lõbusat ja roppu töölaulu.
Õhtune päike soojendas väga mõnusasti ja õhk põleva torni kohal väreles. Korraga ajas jõnksatus kettidest kardinas jälgijad elevile. Tornist hakkas kostuma naksatusi, kolkse, raginaid. Üks keskmise korruse aknast väljajooksev kett andis järele, katkes ja kukkus jõuetult rippu. Kostis pikk, veniv ragin ja tasapisi vajus üleni roostepunane kardin allapoole.
Valju paugu saatel katkes kõige ülemine ketiliin, lastes kardina ülemisel nurgal suur klirinaga alla sadada. See pani kogu kaadervärgi liikuma. Kostis veel mitu teravat pauku. Ränkraske teraskardin kukkus vett vahule lüües jõevoogudesse.
Kiiruga asuti täitma plaani teist osa. Tornile suunati kaks aurumasinaga tuletõrjekahurit, millest paiskuvad veejoad susinal aurupilvi üles paiskasid. Ei jätnud päkapikkude loomus siingi midagi saatuse hooleks, sest kes neist oleks tahtnud riskida metsapõlengu ohuga. Pool tundi uhati tornidele kõige karmimal moel vett, kuni kõigist avadest nirisesid joad ja aur hajus vaikselt.
„Ja nüüd, mis siin ikka, kõik laeva!” hõikas Rnjarr ruuporisse ja rüüpas mehise õllesõõmu.
Töökad käed haakisid tuletõrjepumbad kraana otsa, masinad tõsteti tagasi pardale. Siin ja seal laevas kostis rõõmuhõiskeid, löödi kõmakaga kokku õllekannusid.
Salongis mõmises Vasarakämmal mõnust, kui talle korraga mitmest kannust õlut pähe valati.
„Oi ridi-radi-ralla, tee vabadusse valla!” hõiskas sepasell Hrjaldarr Jõujunn juba üsna joogisena, endagi õlut Vasarakämblale krae vahele kallates.
„Homme oksendame juba metsas, kus vist miljon aastat keegi oksendanud pole!” irvitas Nrjuukar, kutsudes esile üldise naeru. Ikka veel enda nalja üle naerdes lükkas ta laevamasina jõuhoova ettepoole ja kerge roolipööre suunas aluse jõele.
Kallastel uitavad loomad kikitasid kõrvu, kui üle jõe mitmekümnest kõrist vali huilgamine kajas. Kodu jäi seljataha, ees ootasid tundmatud rajad.
Nüüd kostis laevkonna selja taga roppu vandumist – kuningasalga mehed olid aurutõllaga torni juurde jõudnud ja kamp vihaseid sõdureid takseeris purustatud piirivärava varemeid.
Valvesalga juht ohkas ja kamandas siis: „Õlu lagedale. Joome end rahulikuks. Siis veereme koju tagasi.” Ettepanek võeti vastu üksmeelse mõminaga. Peagi randus lootsik kümnekonna sõduriga, kes lindpriide laevalt vabaks olid lastud. „Vennad jäid ellu, õlut neile!” hõisati aurutõlla juures olesklevate sõdurite seas.
Otsekui mõnituseks kajas vastu kauge, võidukas hüüd võimsast laevapasunast.
Vabadus oli imeline. Kui kuninga sõdurid said paadiga minema saadetud, seilati rahulikult edasi. Kaks päeva kestis laeval katkematu jooming. Võeti välja viinavarud, pandi tina „nii, et jõgi lainetas,” nagu sepp armastas öelda. Ropsi lendas jõkke üsna mehises koguses ja seiklejad said hirnuda, vaadates kuidas kalad okseloikudes maiustades lupsu lõid.
Laeva hoog vaibus päris tasaseks. Üsna mitu korda sõitis mõni rooli taha pandud päkapikk otse kaldasse. Sellest polnud suurt lugu, tagasikäik vedas laeva sealt lahti ja lõbus sõit jätkus. Paar korda jäid ka kütjad magama, lastes tulel koldes kustuda.
Alles kolmanda päeva lõuna ajal satuti tõsisema portsu otsa. Rnjarril tekkis tuju kihutada, kuigi tundmatutel vetel pole see sugugi ohutu tegevus. Mõne kurvi pärast kostiski suurem mütakas. Laevas lendas laiali kõik, mis polnud kinnitatud. Pudenesid ka paljud päkapikud, kellel parasjagu toetuspunkti polnud ja järsk pidurdus võttis mõnelgi reisijal ropsi lahti. Mõnda aega kõikus alus masina müdisedes paigal, kuni taibati aur maha võtta. Siis asus ehmatusest kainenenud meeskond asja uurima.
Üle parda kiiganud sepp pistis ropendama – pilt oli kole. Laeva all ilutses tont teab millal vette kukkunud hiigelpuu, millest see täishooga peaaegu üle sõitis, kuid siis ahtrit pidi kõõluma jäi.
Kambüüsist tormas samuti vandudes ja ropendades välja päkapikunaine, kes oli äsja näinud kõiki häid nõusid kildudeks kukkumas. „Kes pärgel praegu roolis on, ah?” karjus ta üle laeva. „Te vanad essuhiired, kohe magama ja mitte üks tilk enam!”
Rooli taga ikka veel irvitav leiutaja sai emandalt jõulise matsu üle tahi. Siis tulid teisedki naised kokku ja otsustasid üksmeeles laeval korra taastada.
Paar järgmist päeva istusid seiklejad koos laevaga puu seljas, kainenesid ja pistsid rinda pohmeluse jõududega.
Loppis olekuga sepp juhatas vägesid. „Kütjad, häkk... Palju auru on ka?” küsis ta haige hääl torinal katlaruumi uksel.
„Ooeee, hökkk... No juba tasa minna saaks... Hök, ptüi... Ülivedu veel mitte,”ägiseti katelde juurest vastu.
„Lohe pussujorina nimel, kui me siit üliveoga minema ei saa, siis...” Rjaafnir uuris süngelt manomeetreid. Teda lõbustas veidi vaid see, kui üks kütja koldesse oksendas.
Tänulikult võttis sepp kokanaiselt vastu kruusi ürditeega. Salongi naastes märkas ta kaht vähem joonud seiklejat malelaua taga aega veetmas. Sepp astus ligi – seis laual tundus põnev ja tõsise harrastajana ei soovinud Rjaafnir mängu segada. Raske südamega lausus ta siiski: „Veidi veel mängite... ök... Siis vahetate kütjad välja... Aur on vaja üles saada, hök, ptüi...”
Nende kõrvu paitas salongiaknast kostev metsamühin. Sealsamas metsa all viisid seiklejad ellu lubadust – käisid üle miljoni aasta esimest korda oksendamas. Ülevalt roolimaja poolt kostis röhkiv häälitsus ja salongiaknast möödus langev oksejuga – ka leiutaja Rnjarr püsis joomise poolest veel päkapikkude ühiskonna heakskiidetud raamides.
Punt kiiremini taastunud seiklejaid ajas käima aurusae, et metsast kütet tuua. Möödus tund, teine, kolmaski. Lõpuks toodi vahepeal sepaga malet mängima asunud leiutajale katlaruumist sõna, et aur on üles saadud. Kiirelt mängiti partii sepa võiduga lõpuni ja seati end kohtadele, kes rooli, kes vahti.
„Nüüd, kütjad –ülivedu... Läheme!” hüüdis Rnjarr laevamasina jõuhooba ette lükates.
Taas moondus korstnast tupruv toss metsapuude kõrguseni küündivaks joaks. Turbiini undamine võttis kõrgenevaid toone, kuni need jõudsid üle kuuldavuse läve. Tumeda müdinaga tekitas laev enda taha võimsa vahutava keerise.
„Mine nüüd, no mine,” pomises sepp põnevusest värisedes.
Laeva läbis nõksak. Minutijagu hiljem oli tunda, kuidas ahter vette langes ja laev hullunud jõuga kiirust koguma asus, kuni masinaruumi poole saadeti käratus: „Ülivedu maha!” ja alus hakkas rahulikult õõtsudes vastuvoolu kulgema.
***
„Kahekümne viies päev koduriigi piiri taga. On loomi, on kalu, on metsaande, metsa jõul sõidab ka meie laev. Kuid endiselt mitte ühtegi olevust, kellega saaks juttu ajada, õlut juua, malet mängida. Kas olemegi me ainsamad selles tühjas maailmas?” Nii kirjutas leiutaja Rnjarr ühel veidi udusel õhtul oma päevikusse.
Üks roolis seisev päkapikk tüüris parasjagu laeva tasakesi kalda poole.
Peatumise jõnks tõi Rnjarri unelustest tagasi. End jalule ajanud, sammus ta vööri, kus juba väikest maabumissilda välja lükati. Kaldale astudes üllatas teda senisest erinev vaade. Ta pilgule näis, nagu helkleks puuvõrades ebamaiselt kauneid sädemeid. Kõrvu aga kostus sulnis helin, mis meenutas tuulekella. Leiutaja tundis endas joovastust tärkamas.
Üks päkapikk ta kõrval ajas huuled lõbusalt torusse ja metsas kajas uhke „trololooo”. Ka kaunis helin valjenes pisut.
„Vend Trololoo” laksas naerdes Rnjarrile vastu õlga. „Oh, üle pika aja jälle lõbusam! Justnagu oleks joonud, aga midagi etemat kui meie napsid! Ega tea, ehk oli haldjatel ka oma õllenaad!”
Laanest kostev helin muutus tihkemaks. Laeval ronis keegi salongi lae peale ja hakkas end veidral moel keerutama. Puude vahel kajasid huiked ja kamp naisi hakkas kätega rütmi plaksutama.
Endamisi hirnudes sidus Sepasell Hrjaldarr püksipaelad lahti ja tahtis soristama asuda.
Nagu välk lendas tema juurde küla võlur Vannervan ja käratas: „Sa vana lohepoeg, kohe toru püksi tagasi! Nende lillede peale sa ei lase!”
Sepasell pöördus ja jäi võlurile segaduses otsa vaatama.
Too ei viivitanud. Võluri pihku ilmus kaks pisikest riidepabulat, mille ta sepaselli kõrvadesse toppis. „Nii, õllevaat, tuled mulle appi. Pistame need kõigile kõrva!” kamandas ta Hrjaldarri.
Järgmisena tundis leiutaja Rnjarr, kuidas talle midagi kõrvadesse torgati. Helisev idüll kadus ja tegelikkus naasis jalustrabava hooga.
„Ja sina ka”, puristas võlur tema ees. „Aitad mind. Pärast selgitan!”
Salongi kogunenud rahvas oli valmis kuulama ja võlur Vannervan köhatas kurgu puhtamaks, et kõrvatroppidest läbi kosta.
„Kui uskuda legende, siis oleme me nüüd kenasti haldjamaale jõudnud. Käsi püsti, kes teist näppis mõnda siinset lille... Neil lilledel on võluvägi. Nad hakkavad helisema, kui keegi neid puudutab. Puudutamine ise pole veel ohtlik, kuid oht peitub selles helinas, mida need õied siis kuuldavale toovad. Ma ei tea, miks need lilled helisevad. Kas saadavad haldjad niimoodi sõnumeid... Või on see hoopis Hea Rahva tervendamisvahend... Igatahes meile on see ohtlik, sest võime selle mõju all lollusi teha!”
Võlur libistas pilgu üle vaikivate seiklejate salga ja jätkas tigedamalt: „Sina, Jõujunn, oleksid peaaegu endale suurema jama kaela tirinud. Kunagi ammustel aegadel soristasid inimeste hullunud esindajad kah nende õite peale. Nad surid üsna võikal viisil. Legendid küll sellest palju ei räägi, kuid näiteks, mis tunne oleks Jõujunnil, kui ta tiltsu püksi pannes avastab, et sealt jookseb veri nagu tuletõrjekahurist? See jookseb, jookseb, lõputult. See on valus, ütleme, nagu soolikalõikus ilma valurohtudeta. Pole teada, et mõni loll oleks ellu jäänud!”
Võlur jäi vait ja nautis salamisi sepaselli kahvatut ilmet – Hrjaldarr oli vajunud kössi otsekui märg kass.
Vannervan jätkas. „Me võtame tarvitusele ettevaatusabinõud. Püsime laevas. Kui randume, siis vaatame koha, kus oleks vähe lilli. Ja lilli me ei puuduta! Arvestage, et ma ei oska aidata juhmakaid, kes nende lilledega rõvedusi teevad. Sädelevaid puid me oma katelde jaoks maha ei võta, ainult tavalisi. Võib-olla on kusagil ka veel alles haldjate põlevat sodi – kunagi ammustel nad ju meid riiki mingi seesugusega varustasid. Peale Heade Tiivuliste kadumist jätkus seda kuni meie söekaevanduste avamiseni, ajas meie masinaid ringi sama kenasti, kui süsi. Nõndaks. Ööd veedame laevas, hulkuma ei lähe. Küsimusi on? Kuni öörahuni laske tulla!”
Tagareas küsis üks naistest: „Aga kuule, tead sa, on siin üldse haldjaid alles? Või on nad kõik lännu?”
„Noh, seda ma ei tea. Praegu ma eelistan uskuda, et ei ole neid enam alles. Läksivad koos jumalatega nagu lohepeer pilve taha,” vastas Vannervan mornilt.
***
„Juba kaks päeva oleme olnud haldjamaal. Ei ole me kohanud endasarnaseidki, rääkimata haldjatest. Tüütu on end igal sammul vaos hoida, aga see maa sunnib meid ranget korda järgima... Võib-olla nüüd, täna, me leiame oma unistuste õied?” Nii pajatas järjekordne sissekanne Rnjarri päevikus.
Laev oli peatunud igeriku paadisilla juures, mille ümber ulpis kergeid lootsikuid.
„Ei see nikerdis meie laeva kinni hoia,” oli sepp lausunud ja soovitanud leiutajal laeva tavapäraselt ninaga kaldasse lasta, kui kaunihäälse laevakella helin pani õhu võbisema.
Kaldal seisis salk olendeid ja vaatles laeva. Õrn tuul sasis nende metsikult sassis juukseid ja väristas nende õrnu, pooleldi läbipaistvaid tiibu. Nende riietuses ja ehetel ei hakanud silma muid värve peale ühtlase halli. Nad olid kui varjud, kes on leppinud enda karmi saatusega. Olendid jälgisid vaikides, kuidas päkapikud laeval parema vaatega kohti otsisid. Nad vaatasid, kuidas viimaks kohtadele asunud seiklejate hulgast üks veidi erineva moega mees laeva vööri astus.
Võlur tajus endal võõraid pilke, mis temas kõhedust äratasid. Siin, laeva ninas tundis ta end kaitsetuna. Kuid just tema ülesanne oli kohalikega jutule saada.
Laevasalongi lae peal alustasid mõned päkapikumuusikud kanneldel õrna meloodiat.
Võlur ohkas ja rüüpas kannust vahutavat õlut. End nii kogunud, lausus ta: „Tervitus teile, Hea Rahvas. Tervitus teile kaugelt maalt Vrindallrist, mis ajastuid tagasi teid silmist kaotas. Kaunid võluväelised, me tulime üle ajastute teid otsima, sest meil on soov teiega taas head suhted luua. Teie valik on, kas te soovite seda... Teil on voli meid siit minema ajada ja siis me läheme. Kuid kas koju, ei tea...” Vannervan vaikis, pühkis silmanurgast pisara ja jätkas nukralt: „Ei tea, sest meie kuningas on puruloll ja oma riigis oleme nüüd lindpriid.”
Roolimaja kõrval sosistas sepp oma sellile: „Noh... Marudamalt aus jutt... Kas see meile ka head teeb... Aga mis teha, oleme ausad ja jääme ausateks.”
Kaldalseisjate hulgas seadsid end valmis mõned harfimängijad. Õhus kõlasid uued noodid, mis jõevulina kombel põimusid laevamuusikute trillerdustega.
Mõnda aega musitseerisid nad tasa, siis astus kaldarahva seast ette üks naine.
Pannud peopesad rinnal kokku, lausus ta: „Me tervitame kaugelt saabunud tundmatuid rändureid. See on imelugu, et me kohtame veel endasarnaseid hingi. See on imelugu, et võib-olla vanad legendid tõde räägivad. Vrindallr on meile tundmatu nimi – ajastuid tagasi elasid teie moodi hinged ühes teise nimega riigis. Me kutsume teid külla ja tervitame teid Ellesmeari, meie riigi, nimel. Me pakume teile, mida suudame pakkuda. Kuid arvestage, et meie riiki on aeg karmilt kohelnud... Meie kuninganna lendas siit ära väga kaua aega tagasi. Ta ei ole naasnud ja me elame ilma juhtideta.”
Päkapikuvõlur vangutas pead. „Njah... Teil pole kuningannat, meil on kuningas loll nagu... Jumalaid pole vist siingi. Hrjaldarr, vend, lükka sild välja. Eks läheme nendega teed jooma.” Seda öelnud, nuuskas ta valjult rätikusse.
Laevasild nagises võlur Vannervani jalgade all. Kaldale astudes tundis võlur, nagu oleks ta laevasolijaist ära lõigatud ja otsekui võluväel kargasid tema pähe rituaalsed tervitussõnad.
Haldjanaine võttis tema käed. "Tere tulemast," lausus ta tasa, päkapikule silma vaadates. "Olge külalistena siin hoitud."
Nende ümber aina kasvas laevalt tulnud päkapike hulk ja sooja sädemega silmis astusid haldjad neile vastu.