Illustratsiooni autor Toivo Tooming

Kuuekümnendate alguse Ameerika oli kosmosevõidujooksu ilmselgelt kaotamas. Venelased olid saatnud orbiidile nii sputnikuid, koeri kui ka Gagarineid ja president Kennedy kutsus oma nõuandjad kokku. Viimased esitasid talle kolm plaani: kosmoselabor, lend ümber Kuu või maandumine Kuul. Kennedy valis neist viimase ja pidas 1961. aasta 25. mail Kongressi ees legendaarse kõne, kus ta ütles: «Ma usun, et see rahvus peab pühenduma eesmärgile: enne dekaadi lõppu viia  inimene Kuule ja tuua ta ohutult tagas». Kennedy uskus seejuures, et võimalik oleks USA-Venemaa ühismissioon ja mingeidarenguid selle suunas esialgu isegi oli, kuid atentaat president Kennedyle tegi neile lõpu.

Igal juhul mõisteti lõpuks igal pool vajadust venelastele kuidagi ära teha ja NASA sai piltlikult piiramatu eelarve. Selle asutuse eelarve kasvas mitusada korda ja NASA-le tehtavad kulutused moodustasid lõpuks kogu riigieelarvest  koguni viis protsenti. Ja näiteks tipphetkel töötas Apollo programmis 400 000 inimest. 12 aastat kestnud Apollo programm oli maailma kalleim rahuaja kosmoseprogramm, see läks 1973. aasta vääringus maksma 25,4 miljardit dollarit (2018. aasta vääringus üle 112 miljardi dollari). Juba üksainus kuumooduleid kosmosesse vedanud kanderaketi Saturn V start läks maksma 375 miljonit dollarit.  Viimane on seejuures endiselt kõige võimsam rakett mis inimkond on kunagi lennutanud. Saturn V oli 110,6 meetrit kõrge, läbimõõt 10,1 meetrit ning stardikaal 2700 tonni ning ta neelas sekundis 15 tonni kütust.


Neil Armstrong, Michael Collins, Buzz Aldrin) juuli 11, 1969

Ameeriklased olid selleks hetkeks käinud vaid lühidalt maa lähedasel orbiidil ning kõik vajalik tuli nullist leiutada alates protseduuridest ja lõpetades arvutitega. See tõi omakorda kaasa palju hädasid ja peaaegu fataalseks saanud õnnetusi ning võib ilmselt väita, et lend Kuule polnud sugugi vähem kiirustatud või ohtlik kui oli Gagarini oma. Neist tuntumaid on ilmselt Apollo 1 puhul rutiinse testi ajal kapslis puhkenud tulekahju, misjärel ei suudetud avada luuki, sest tuli tekitas kapsli sees ülerõhu. Hukkusid kõik kolm astronauti.

Kuid vähem teada on see, et ka Apollo 11 lend oleks peaaegu ära jäänud, kuna 16. juuli hommikul avastati kanderaketi teisest astmest leke, kust jooksis välja -432F kraadisel temperatuuril (-257C) vedelat vesinikku. Starti siiski ei katkestatud ja tehniline meeskond sai lekke sulgemisega hakkama, aga kui Apollo kanderakett oleks maa peal plahvatanud, oleks paugu võimsus olnud kuskil 4-5 kilotonni. Võrdluseks: Hiroshima pomm oli kuskil 13 kilotonni.

Kuule jõudmiseks pidi kosmoselaev läbima 384 000 kilomeetrit. Selleks kulus peaaegu neli päeva ja midagi märkimisväärset selle käigus ei juhtunud, peale kerge usuteemalise skandaali. Nimelt on mitmetes parateemalistes väidetes ekslikult välja toodud, et Apollo astronaudid muutusid peale Kuul käimist usklikeks. Tegelikult hakkasid nad selleks juba enne reisi. Ning pärast Maa-tõusu vaatamist pöördusid astronaudid otselülituses Maa poole ning lugesid igaüks Esimesest Moosese raamatust lõigu  maailma loomise kohta ning soovisid kõigile häid jõule. See põhjustas omakorda mitmesuguseid jamasid, kuna Ameerika ateistid kaebasid USA valitsuse kohtusse. Nende nägemuses riivas see usulist vabadust.

Igal juhul 19. juuli õhtul jõudis Apollo Kuu lähedale ning hakkas pidurdama. Kosmoselaevast sai Kuu tehiskaaslane, mis tiirles 110 kilomeetri kõrgusel. Ning nüüd tuleb ära märkida, et Apollo 11 puhul poldud aga sugugi kindlad kas nad ka Kuu pinnalt tagasi kosmosse saavad. Orbiidile tagasiminekuks mõeldud kapslit polnud Kuul kunagi katsetatud ja ettenägelikud ameeriklased olid Nixonile kirjutanud isegi juba kõne, mis oleks katastroofi korral ette loetud.

Pinget lisas seegi, et Neil Armstrong oleks aga Kuule maandumist harjutades juba peaaegu Maal surma saanud. Nad harjutasid seal spetsiaalsete Maal lendamiseks kohastatud maandurite koopiatega ja ta suutis ühest neist vaid murdosa sekundist hetk enne plahvatamist välja katapulteeruda. YouTube’s on sellest video olemas ja võib öelda, et pääsemine oli tõesti väga napp.

Maandumiseks otsisid nad kõige lamedama ja parima koha, mis võimalik, aga siin hakkas Apollo arvuti probleeme tekitama.  Umbes kuus minutit enne turvaliselt Kuu pinnale laskumiseni jäänud aega väljastas Apollo navigatsiooniarvuti kontrollpaneelile veakoodid 1202 ja 1201.- mälu ületäitumine. Astronaudid pöördusid kontrollkeskuse poole ja selgus, et maandumisradarilt tulnud ootamatu andmevoog CPU  üle ja see käivitas vastavad alarmid, masin jooksis kokku. Seepeale masin taaskäivitas ennast ja jooksis uuesti kokku ja nii kuni Buzz Aldrin lülitas radariga tegeleva alamprogrammi välja ning nad said laskumisega jätkata. Hiljem selgus, et viga tekkis kuna Aldrin oli unustanud radari välja lülitada ja simulaatoris kus astronaute treeniti polnud radar üldse navigatsiooniarvutiga ühendatud ja seetõttu ei tulnud viga ka treeningutel välja.

Ilgajuhul oli Eeage selle kõige peale esialgsest maandumispunktist üle lennanud ja ees laiutas kraater. Armstrong läks üle käsijuhtimise ja lendas kraatrist üle. Kuidnüüd olid nad planeeritust kauem lennanud ja kütust hakkas nappima. Iga hetk oli maalt tulemas katkestamiskäsk, sest vastavalt reeglitele tuli maandumine katkestada kui paakides alles oli vähem kui 20 sekundi jagu kütust, NASA kartis põhjendatult, et vähema varuga ei jõua maandur enam kuu gravitatsioonist eemalduda. Igal juhul lendas Armstrong veel ühest pisemast kraatrist üle ja maandus seejärel kohe esimesel võimalusel ning maandumise hetkeks oli vaid 25 sekundit kütust järel.

20. juulil, kui Tallinnas näitas kell 23.18, maandus moodul Kuu pinnale. Väljusid nad aga viis ja pool tundi hiljem. Tallinnas oli 21. juuli, mõni minut enne kuut. Enne seda võttis Aldrin usklikuna väikese plastkonteineri veini ja leivaga ja luges Piiblit. Konteiner oli seejuures eraldi pastori poolt valmis pandud.

Teeksin siinkohal ka kõrvalepõike Apollos kasutatud arvutitele. Apollo pardaarvuti (Apollo Guidance Computer – AGC) pidi juhtima 13 tonni kaaluvat kuumoodulit, mis liikus kuu orbiidil kiirusega 3500 km/h. Maandama selle ohutult meetri täpsusega, startima kuult ja juhtima kuu-mooduli tagasi orbiidile ja põkkama kosmoselaevaga. Selle ülesandega pidi hakkama saama primitiivne (tänapäeva mõistes) arvuti, mis koosnes umbes 5000 lihtsast integraalskeemist. AGC-l oli 74 kilobaiti sillatud (sõna otseses mõttes: traatsildadest ja ferriitrõngastest kokku pandud ja plastikusse valatud) programmimälu (tänapäeva mõistes ROM) ja „massiivsed“ 4 Kb muutmälu (tänapäeva mõistes RAM). Kaalu oli sel aparaadil 30 kg jagu ja hinnalipikule kirjutati hinnanumber suurusjärgus $150 000 (tollases vääringus). Tarkvara, mis seal jooksis, oleks tänapäevastes terminites multitegumiline reaalajaoperatsioonisüsteem. Tegemist oli 1960ndate tehnoloogia absoluutse tipuga. AGC tarkvara ei töötanud päris nii, tänapäevane multitasking, kus vaikimisi antakse igale programmile võrdselt töötlusressurssi. Kõigil ülesannetel oli prioriteet ja protsessoriaega ja mälu jagati vastavalt ülesande prioriteetsusele. Taaskäivitamise (reboot) korral säilisid mälus kõik olulised andmed, arvuti reinitsialiseeriti ja jätkas programmide täitmist tõrke tekkimisele eelnenud kohast. Sellega tagati, et prioriteetsemad ülesanded saavad kasutada oma töötlusressurssi ka siis kui mõni vähemprioriteetne ülesanne on „kinni jooksnud“. Kursiarvutusteks osutus arvuti siiski liiga nõrgaks ja need tehti Maa peal IBM suurtel arvutitel ja saadeti üle raadio edasi. Apollo arvuteid tabanud hädadest suurim on kahtlemata veel Apollo 14 arvutijama, kus üks lüliti läks lühisesse, andes pidevalt ABORT signaali ja mis ei oleks lasknud neil maanduda. Nagu varem öeldud siis programmi muuta ei saanud, sest see oli read-only. Seega tuli muudatus teha 2KW RAM piires. Muutmiseks vajalikud instruktsioonid saadeti raadio teel ja kosmonaudid trükkisid numbriklaviatuuril need read sisse, mis muutsid ühel spetsiifilisel mäluaadressil oleva nulli üheks ja lülitasid sellega alarmi välja.

Igal juhul tulid mehed peale puhkust maandurist välja ja panid lipu paika. Kusjuures vastavalt juba tolleks ajaks juurdunud kombele oleks pidanud esimesena väljuma mitte komandör Armstrong, vaid Aldrin, aga NASA väitis, et kuumooduli ruumiprobleemide tõttu polnud see kerge ning hiljem on ka lisatud, et ega nad tegelikult Aldrinit sinna esimesena lasta tahtnudki, kuna Armstrong tundus märksa tasakaalukam inimene ja leiti, et ta kannaks kuulsuse koormat paremini välja.

Lippu ennast oli raske panna, kuna maapind (kuupind?) kujutas endast kõva kivimikihti, mida kattis õhuke tolmukord. Siit sündis ka Kuu vandenõuteoreetikute oluline põhiargument – miks lipp laperdab kui atmosfääri pole? ja võib täie kindlusega öel4da, et see on täielik jama. Lipp oli ülespanemisel saanud kannatada ja ei tahtnud kõvas pinnases püsida. Müüdimurdjad testisid seda isegi vaakumkambris, pigem laperdas see vaakumis ja madalas gravitatsioonis isegi väikeste liigutuste peale rohkem kui Maa tingimuste juures.

Armstrongi kuulsaid sõnu ja esimest sammu teavad vist ilmselt kõik, aga Aldrin on esimene inimene, kes on suutnud endale Kuul saapasse kusta. Asi oli selles, et Armstrong oli üsna hea piloot ja ta maandas kapsli liiga perfektselt, ehk siis maanduri teleskoopilised jalad ei paindunud kokku ja redel ei ulatunud päris maha. Ehk siis Kuule jõudmiseks tuli teha tilluke hüpe ning samal hetkel, kui Aldrin seda tegi, rebenes ta uriinikollektor lõhki ja hiljem, kui ta üritas Kuul põit  kergendada, voolas see talle saapasse. Kusjuures see oli veel täpselt otseülekande aeg, kuid astronaut suutis härrasmehelikult vaikida ja piinliku olukorra ilma sinna juurde käivate asjakohaste roppude sõnadeta välja kannatada.

Armstrong ja Aldrin olid Kuu pinnal veidi üle kahe ja poole tunni. Nad kogusid ligi 22 kilogrammi pinnaseproove, tegid kümneid fotosid ja võtsid vastu president Nixoni õnnitlused. Nad paigaldasid Kuule ka seismomeetri ja peegeldi Maa ja Kuu vahelise täpse kauguse mõõtmiseks laserkiire abil.

Kuutolmu kirjeldasid astronaudid peene püssirohu sarnasena. Tillukesed ja väga teravate servadega osakesed. Nad tegid isegi testi, et ega see ei või hapnikurikkas keskkonnas plahvatada ja kas proove võib ikkagi tagasi tuua. Selgus, et plahvatusohtu pole, aga avastati uus ja isegi hullem kuutolmu ohtlik omadus. See kirjelduste järgi märja tuha või püssirohu järgi lõhnav imepeen tolm kraapis kiivrite klaase ja pääses absoluutselt igale poole. Teadlased on hiljem avastanud, et selle pidev sissehingamine võib kopse nii tugevalt kahjustada, et inimene võib selle tagajärjel surra.


Armstrongi kinnas, kuhu kindluse mõttes töödenimekiri trükitud

Astronaudid ronisid siis lõpuks maandurisse tagasi ja avastasid järjekordse probleemi. Nimelt oli Armstrong suutnud kogemata oma ülikonnaga selle lüliti ära lõhkuda, mis pani peamootori tööle, ja Aldrin pidi pastakaga käsitsi releed liigutama.

Kusjuures mõlemad otsad võtsid päevi ja olid selles mõttes üsna ebamugavad, kuna elati pead-jalad olid koos ja hügieenitingimused olid allapoole igasugust arvestust. Näiteks defekatsiooniks olid neil skafandrites mähkmed ja uriinikogumiskotid, lennu ajal kasutati plastkotte.

Kuid plastkottidega ebamugavused ei lõppenud, vaid tegelikult alles algasid. Kosmoses puudub gravitatsioon, mis kukutaks junni iseenesest kotti, seetõttu on neil väike õnarus, kuhu saab sõrme pista, et junn päraku küljest lahti urgitseda, aga vahel juhtus, et junn läks lendu. Nii juhtus näiteks Apollo 10, mis tiirles parasjagu kuuendat päeva ümber kuu, missiooni ajal.

Kuid kottide ilmselt kõige tüütum omadus oli see, et peale defekatsiooniprotsessi sooritamist tuli veel avada pakk desinfektsioonivahendiga, puistama selle koti sisu üle ja lõpuks pulbri kätega fekaalide sisse sõtkuma. Vastasel korral said soolebakterid hakata oma bakteriasju ajama, jääkaineid seedima ja eritama gaasi, mis kestnuks niikaua kuniks kott lõpus plahvataks. Nii juhtus Gemini VIII puhul ja astronaut Gene Genrnan kirjutas oma lendu hiljem sõnadega „nagu oleks pidanud kaks nädalat välipeldikus viibima”.
Või nagu ütles Gemini ja Apollo astronaut Jim Lovell, siis kindel viis teada saada, et kas sul on head sõbrad, oli anda kott meeskonnakaaslase kätte ja lasta temal desinfektsioonivahend sisse sõtkuda.

Ühesõnaga defekatsiooni oli raske läbi viia iseend, riideid ja ruumi määrimata. Kotid ei isoleerinud lõhna täielikult ning kasutamisraskuste tõttu kulus ühe käigu peale kuni 45 minutit ja kuna ajakasutus oli rangelt piiratud, tuli seda ette planeerida. Lihtsamaks ei teinud ka asja see, et kabiinirõhu iseärasuste tõttu kippus joogivesi muutuma mulliveeks ja see kippus astronautidel kõhtu lahti lööma.

Kui NASA pressisekretär soovis omal ajal avaldada Apollo muutmata transkriptsioone, siis sedalaadi ekstsessid oli üks põhjuseks, miks juhtkond ei tahtnud neid välja anda. Sest kuigi Aldrin suutis oma saapaintsidendi eetrist eemale hoida, polnud teised sugugi nii rahuliku meelega. Näiteks Apollo 16 John Yong tegi Kuul pidevalt kommentaare oma puuviljadieedi kohta ja kuidas see paneb peeretama.

Kuul on praegu teadaolevalt 96 kotti fekaale ning teadlased tahaksid neid kangesti kätte saada. Jäätmetest ligi pool on nimelt igasugused bakterid ja oleks oluline näha, et mis nendega on seal radiatsiooni ja muude mõjude läbi juhtunud, sest see annaks meile palju teavet elu võimalikkuse kohta kosmoses ning toetada või ümber lükata ideed, kus arvatakse, et ka Maale jõudis elu läbi kosmose.

Kogu fekaaliteema lõpetuseks võib huvitava faktina veel välja tuua, et venelastel on ftraditsioon enne kosmoselendu kusta vastu selle bussi ratast, millega nad starti viiakse. See olla alguse saanud Gagarinist, kes leidis, et laseb enne üles minekut põie kortsu ja nüüd on see asi, mida ükski meeskond ei jäta vahele.


Kas me ikka käisime Kuul?

Kuul käigust rääkimata ei saa kahjuks ka mööda sellest küsimusest. Vandenõuteoreetikud on aastate jooksul leidnud terve hulga „küsitavusi” ja tooks mõned neist ka koos ilmselgete vastustega ära:

1. Kes filmis Armstrongi laskumist? (Kaamera laskus välja maandurmoodulist)

2. Kuult startimise kraater puudu (kõva pinnas, sujuv maandumine kus mootor lülitati varakult välja ning atmosfääri puudumine)

3. Tähti pole näha (Kuu pind peegeldab valgust mis teeb tähtede nägemise raskeks, lisaks kasutasid nad fotokaid milledel oli kiire säritus, mis vähendas taustavalgust)

4. Varjude puudumine (kosmoselaeval oli mitmeid valgustusi ja taas kuupinna peegeldamine)

5. Van Alleni vöö radiatsioon (Van Alleni radiatsioon võib küll pikapeale olla ohtlik ja isegi tappa aga kuna  koosneb laetud osakestest mitte nt gammakiirgusest siis aitab selle vastu üsna õhukesest varjest. Paradoksaalselt oleks raske tinavarjend just ohtlikum kuna see võib nende laetud osakeste pommitamisel hakata ise emiteerima röntgenikiirgust. Lisaks läbiti õhukeseim osa ja lühikest aega kiirguses)

Neid asjatundmatute vandenõuteoreetikute poolt leitud nn küsitavusi on tegelikult miljon ja need kõik minu teada teadlaste poolt ümber lükatud. Seega keskenduks võibolla asjadele mis tõestavad, et me oleme seal käinud. Näiteks on videotes näha kuidas tolm kuukulguri rataste alt üles paiskub ning selgelt on näha madala gravitatsiooni mõju. Lisaks on teadlased arvutanud välja, palju on kuu pinnatemperatuur on vahepealsete aastakümnetega tõusnud astronautide ja maandurite poolt ülespaisatud tolmu tõttu. Lisaks on meil satelliitide poolt Kuu pinnast tehtud ülesvõtteid, kus on näha Kuu pinnale jäänud maanduri esimene aste ja isegi kuumasinate rattajälgi. Ning kui sellest ikka ei piisa, siis on uurinud NASA sõltumatud teadlased kuuproove ja kinnitanud nende autentsust. Kokkuvõtteks oli 60nendatel tõesti odavam saata inimene Kuule kui et hakata seda võltsima kuidagi.

NASA ise on ametlikult otsustanud mitte vaielda paljude teooriate ja teoreetikutega, kuna kardab, et see annab ainult trollidele kütust juurde ning tõsisuklike vandenõuteoreetikutega pole ka võimalik vaielda. Oluline fakt on ka see, et 50ne aasta jooksul pole mitte ükski projektiga seotud olnud hiiglasuurest hulgast inimestest kordagi ise sellega välja tulnud.

Omajagu palju on räägitud ka sellest, et Apollo 10 kuulis kuu tagaküljel kummalist muusikat. Ilmselt küttis seda teooriat üles ka asjaolu, et neid salvestusi polnud varem avaldatud, sest praegu kuulasin seda „muusikat” ka ise YouTube’st ja see kõlas ühtlase elektrimasina undamisena, justkui oleks keegi kõrvalkorteris tolmuimeja tööle pannud. Kes seda muusikaks nimetab on küll väga veidra muusikamaitsega.

Samal ajal Venemaal

Apollost rääkides ei saa kuidagi ümber ka vene kuuprogrammist ja miks nad ikkagi kuule ei jõudnud. Minu arvates on vastus selles, et venelased olid harjunud tegema ühte sama trikki uuesti ja uuesti. Täpsemalt võtsid nad vana hea R-7 perekonna (hilisem Sojuz kuulub samuti sinna) tüüpi raketi, mis oli kehv ICBM aga hea kosmoserakett ja ning kordasid siis ühte ja sama trikki üha uuesti ja uuesti. Koer kosmosse, mees kosmosse, kaks meest kosmosse, naine kosmosse jne. Kuuraketti hakkasid nad lõpuks liiga hilja ehitama ja lõpuks ei mänginud väikest rolli ka Koroljovi ja Valentin Glushko vaheline rivaalitsemine ning Koroljovi surm.

Ameeriklased seda muidugi ei teadnud, nemad teadsid satelliidipiltide järgi, et midagi nad seal ehitasid, mingid suured raketid ka lõhkesid ja väike hirm oli nahavahel küll, et mis siis kui jõuavadki raisad ennem. Venelased olid siiani ju ikkagi kõik esikohad ära napsanud.

3. juulil 1969 plahvatas NSV Liidu Kuu-programmi jaoks loodud kanderakett N1 Baikonuri kosmodroomil, lõhkudes ka tõsiselt ka stardiplatvormi ja takistades edasisi katseid. On hinnatud, et saja meetri kõrgune ja 17 meetri jämedune hiigelrakett koos oma kogu kütusega tekitas plahvatuse võimsusega umbes 5 kilotonni TNTd ning see võis olla kogu inimkonna kosmoseajastu võimsaim ja üleüldse üks läbi ajaloo võimsamaid mitte-tuumapommi plahvatusi. Nõukogude Liidule oli see juba teine N1 ebaõnnestunud stardikatse ka esimene N1 lend kaks ja pool kuud varem, 1969. aasta veebruaris, lõppes plahvatusega. Teise plahvatuse järel oli ka venelastele endale üsnagi selge, et ameeriklased Kuu-programmi võidujooksu võidavad, kuid Nõukogude Liit ei jätnud jonni ja jätkas katseid. Kuid ka kolmas ja neljas rakett, mida katsetati aastatel 1971. ja 1972., plahvatasid ja viis aastat peale ameeriklaste esimest Kuul käimist Liidu Kuu-programm peatati.

Võimalik, et kui asjalood oleksid olnud teised ja venelased oleksid kuul ka ära käinud oleks ka maailma ajalugu kujunenud hoopis teiseks. Oli ju venelaste kosmosevõidujooksu kaotus ameerikale üheks tõsisemaks külma sõja võiduks ja hiiglaslikuks propagandasaavutuseks ning on isegi spekuleeritud, et võibolla oleks selle tulemusena jäänud ka nliit edasi kestma. Lisaks mõtlesid venelased  märksa tõsisemalt kuu koloniseerimisele kui ameeriklased, kes leidsid, et see pole resurssi ja aega väärt.

Milliseks kujunes esimese Kuu-meeskonna saatus

Kosmosesse ei lennanud neist enam keegi. Michael Collins töötas lühikest aega Ameerika Ühendriikide riigisekretäri abina avalike suhete alal. 1971. aastal leidis Collins hoopis südamelähedasema töö. Temast sai Smithsoni instituudi aeronautika- ja kosmonautikamuuseumi juhataja, 1978. aastal instituudi abiprorektor. Collins kirjutas ka reisist Kuule raamatu «Tuld kandes». Seal on muu hulgas read: «Loomulikult ei looda ma, et pean elus veel midagi taolist ette võtma. Kuid ma arvan, et saan teada palju huvitavat ja kasulikku.»

Ühes hilisemas intervjuus ütles aga: «Ajalukku lähevad Armstrong ja Aldrin. Mina aga olen sarnane selle mehega, kes teisena sõitis lennukil üle Atlandi.»

Edwin E. Buzz Aldrin ei leidnud kaua aega endale siin ilmas kohta. Seda reedavad ka tema raamatud, eriti «Naasmine Maale» –, kibe, kuid avameelne ülestunnistus. «Meist tehti avalikkuse jaoks täiesti ideaalsed ameeriklased. Kuid ka meil on omad probleemid. Meid, kosmoseprogrammi osalisi, rõhusid samuti sisepoliitilised intriigid ja rivaalitsemine – täpselt nagu igal pool. /—-/ Meist said reklaamiinimesed, pidime käima koosolekutel, kohtumistel, bankettidel, esitlustel. Muutusime lenduritest kosmoseprogrammide reklaamijateks.»

Samuti solvas koloneli, et pärast edukat reisi Kuule ei antud talle kindrali auastet. Aldrini võitlusest depressiooni ja alkoholismiga on palju kirjutatud, sealhulgas tema memuaarides "Hiilgav üksildus" (2009). Hetkel teenib Aldrin  elatist avalike esinemistega. Ühe avaliku esinemise eest teenib ta väidetavalt seejuures 30 000-50 000 USA dollarit.

Erinevalt oma kaaslastest Neil Armstrong oma mälestusi kirja ei pannud. President Nixon määras ta varsti pärast lendu Rahukorpuse konsultatiivkomitee esimeheks. Mõne aja pärast naasis Armstrong aga koduosariiki Ohiosse ja asus ametisse kohaliku ülikooli aeronautikaprofessorina. Armstrong koges korduvalt kuidas tema kuulsust püütakse kurjalt ära kasutada. Ta ei andnud autogramme, sest neid hakati suurte summade eest müüma. Isegi Armstrongi juuksur püüdis tema äralõigatud juuste pealt teenida.

Miks Kuu külastamine lõppes? Sellele on üldiselt kerge vastata. Propagandavõit saadi kätte, venelased järgi ei tulnud ja kogu algne mõte kadus ära. Võimalik on muidugi ka see, et meie ajastul on puudu asjast, mida Oswald Spengler nimetas faustilikuks vaimus. Spengler oli saksa filosoof, kes arvas et Euroopa kultuurile on iseloomulik lõputu uute asjade otsimise ja avastamise iha ja seiklusjanu. Kuid ehk oli vahepealne 50 aastat paigal tammumist vaid ajutine tagasilöök ning erafirmade abil jõuame peatselt mitte ainult tagasi Kuule, vaid ka Marsile ja veel kaugemalegi.

Autor tänab Andres Septerit, kes jagas infot Apollos kasutatud arvutite kohta ning täpsustas maandumisradari vea põhjuseid.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0822)